3-14-50267/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50267

Haldusasi

G B e kaebus Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr

1769-d tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G B

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.10.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

G B e apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta G B e apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri

2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50267 muutmata.

2. Jätta G B e apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv riigi kanda. Muus osas

jätta menetluskulud poolte enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse hiljemalt 01.06.2015 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50267

2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku 17.12.2013 käskkirjaga nr

1769-d karistati G. B t Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse

paigutamisega 7 ööpäevaks. Nimetatud käskkirja kohaselt ei olnud kinnipeetav G. B

24.11.2013 kella 06.20 paiku toidujagamise ajal rahul sellega, et ta peab ootama järjekorras

toidujagaja juures ja väljendas ennast kõva häälega ebatsensuurelt ametnike juuresolekul;

korraldusele lõpetada selline karjumine kinnipeetav ei allunud ning liikudes tagasi kambrisse

kasutas kinnipeetav ebaviisakat väljendit. Teo toimepanemist tõendavad korrapidaja IV

üksuse vanemvalvuri J S i ettekanne ja valvur K P i seletuskiri. Puudub alus kahelda nende

seletuste tõele vastavuses, sest ametnikel puudub asjas isiklik huvi ja ebaõigete seletuste

andmisel

riskiksid

ametnikud

distsiplinaarkaristusega.

Kambris

viibivatelt

kaaskinnipeetavatelt

puudus

vajadus

tunnistuste

võtmiseks,

kuna

kinnipeetava

distsipliinirikkumine leidis tõendamist ametnike ütlustega. Samuti ei saa kaaskinnipeetavate

ütlusi pidada usaldusväärseteks. Distsiplinaarkaristuse määramisel võeti arvesse kehtivate

distsiplinaarkaristuste olemasolu, mille hulgas on ka samalaadsete rikkumiste eest määratud

distsiplinaarkaristusi. Samuti võeti arvesse asjaolu, et kinnipeetava poolt üldtunnustatud

viisakusreeglite mittejärgimine on lubamatu, kuna ohustab vangla sisekorda.

2. G. B esitas Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr 1769-d peale 22.01.2014 vaide, mis

jäeti Tallinna Vangla 20.02.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/1386-4 rahuldamata. Vaideotsuses

märgiti, et vaide esitaja väitel ei olnud vanemvalvuri poolt ettekandes fikseeritud sõnad

suunatud vanglateenistuse ametnikule ning kõik kinnipeetavad kasutavad omavahel suheldes

ebatsensuurseid väljendeid ning iseendaga suheldes võib kõike öelda. Seega on vaide esitaja

poolt teo eitamine vastuoluline. Oluline ei ole, kes oli vaide esitaja hinnangul konflikti

algatajaks.

3. G. B esitas 25.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2013

käskkirja nr 1769-d tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole G. B distsipliinirikkumist toime

pannud. Konflikt tekkis olukorras, kus korrapidaja J. S kutsus hommikusöögi järele korraga

kambrite nr 38 ja nr 39 kinnipeetavad, mistõttu tekkis tunglemine ja 16 inimesest koosnev

järjekord. G. B e väitel tegi ta vanglaametnikule märkuse, küsides „kuhu ta kiirustab“.

Vanglaametnik rikkus toidujagamise korda, sest kõik kambrid peavad saama toitu eraldi.

Järjekorra olemasolu kinnitab K. P oma seletuses. Vangla ei ole asjaolusid objektiivselt välja

selgitanud. G. B elt ei võetud seletuskirja. Põhjendamatu on seisukoht, et kinnipeetavad ei saa

olla asjas tunnistajateks. Karistuse on määranud selleks pädevust mitteomav ametnik

(inspektor-kontaktisik), kes on asja lahendamisest isiklikult huvitatud. Karistuse pidanuks

määrama vangla direktor. Pole tõendatud, et G. B väljendus ebatsensuurselt. G. B pole

solvanud J. S i. Kaebaja väitel ütles ta pärast toidu saamist kambrisse nr 39 naastes: „Miks

seisame rahvasummana järjekorras nagu debiilsed. Kuid peame ootama käsku kambris“. G. B

selgitas, et ütles seda iseendale, mitte valvurile. Kinnipeetavate omavahelises suhtluses ja

suhtlemisel vangla personaliga on žargoon, ebatsensuursed väljendid ja labasus suulise kõne

lahutamatu osa. Vanglaametnik J. S rikkus vanglatöötaja eetikakoodeksi § 1 punkte 1.3, 1.8

ja 1.9. G. B soovib kohtule esitada konflikti pealtnägijaks olnud kambrikaaslase G. B i

avalduse. Ettekanne ei sisalda konkreetseid lauseid või väljendeid, mida G. B väidetavalt

ütles.

4. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

G. B e distsipliinirikkumine on tõendatud, distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning selles ei esine

3-14-50267

3(8)

tühise haldusakti tunnuseid. Käskkirja on andnud selleks pädev isik. Vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 117 lg 1 kohaselt on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus vangistusseaduse

(VangS) § 64 lg 4 alusel. G. B e subjektiivne arvamus, et inspektor-kontaktisik on

kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamisel asjast huvitatud isik ja ei võiks seetõttu käskkirja

anda ning karistamise õigus on ainult vangla direktoril, ei muuda vaidlustatud käskkirja

õigusvastaseks.

Kinnipeetaval ei ole õigust väljendada oma seisukohta ebatsensuurelt. Isegi juhul, kui G. B ei

olnud rahul vangla töökorraldusega toidujagamisel ja tema arvates saanuks vältida järjekorra

tekkimist, ei ole see õigustuseks arvamuse väljendamiseks ebatsensuurselt. G. B ele on

tutvustatud Tallinna Vangla kodukorda, mistõttu on ta teadlik p-s 1.11.1 sätestatud nõudest

ning sellest, et vangla ei aktsepteeri suhtlemisel ebaviisakat käitumist ja ebatsensuursete

sõnade kasutamist. Regulatsiooni mõttes ei oma tähtsust, kas G. B e poolt lausutud

ebaviisakas kõnepruuk ja ebatsensuursed sõnad olid suunatud otseselt ametnikule või kasutas

ta neid üldise olukorra väljendamiseks, keelatud olid need igal juhul. G. B on ka varem

eiranud suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid.

Vanemvalvuri J. S i 24.11.2013 ettekandest nr 3243 nähtuvalt teavitati G. B t ettekandest,

kuid seletuskirja andmisest kinnipeetav keeldus. Distsiplinaarmenetluse algatamisest on G. B t

teavitatud 03.12.2013 ning samal kuupäeval on G. B esitanud vanglale oma kirjalikud

selgitused. Seega on vangla järginud VangS § 64 lg-t 2 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §

40 lg-t 1. Põhjendamatud on G. B e väited vanemvalvur J. S i poolt vanglateenistuja

eetikakoodeksi punktide 1.3, 1.8 ja 1.9 rikkumise kohta. Puudub alus arvata, et vanemvalvur J.

S koostas fiktiivse ettekande või on moonutanud ettekandes faktilisi asjaolusid.

Distsiplinaarmenetluse käigus on andnud kirjaliku selgituse 12.12.2013 ka valvur K. P , kelle

ütlused kinnitavad 24.11.2013 toimunut.

Vangla ei nõustu, et G. B ele on väidetud kinnipeetavate lubamatust või võimatust olla

distsiplinaarmenetluses tunnistajaks. Vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses on selgitatud,

miks ei peetud vajalikuks kaaskinnipeetavatelt kambrist nr 39 tunnistajatena ütluste võtmist.

5. Tallinna Halduskohtu 06.10.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei eita ebatsensuursete väljendite kasutamist. Samuti väidab kaebaja, et žargoon ja

ebatsensuursed väljendid on kinnipeetavate omavahelises igapäevases kõnepruugis

tavapärased. Samas väidab kaebaja, et ei kasutanud ebatsensuurseid sõnu ametniku suhtes.

Halduskohus nõustub Tallinna Vanglaga, et üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise nõue

suhtluses ei saa piirduda ainult kahe või enama isiku omavahelise vestluse raamesse jääva

sõnakasutusega. Viisakusreegleid, sh nõuet mitte kasutada ebatsensuurseid väljendeid, tuleb

järgida ka ametnike ja kaaskinnipeetavate hulgas ja kuuldekauguses viibides, kuigi otseselt

kedagi ei kõnetata või kellegagi ei vestelda. Viisakusnõuet rikkuvaks võib pidada mistahes, sh

spontaanselt öeldud ebatsensuurset lauset või sõna, kui teised isikud (sh vanglateenistuse

ametnikud või kaaskinnipeetavad) seda kuulevad. Määrav ei ole, kas sellise sõnakasutuse

eesmärk oli kedagi solvata või halvustada või üksnes abstraktselt oma pahameelt väljendada.

Karistus on käskkirjast nähtuvalt määratud üldtunnustatud viisakusreeglite järgimata jätmise

eest vanglateenistujaga suhtlemisel, mitte konkreetse vanglaametniku solvamise või

ebaviisaka kõnetamise eest. Ebaviisakat kõnepruuki ega ebatsensuursete väljendite kasutamist

ei saa õigustada väitega, et taoline sõnakasutus on vanglasiseses suhtluses kujunenud

tavapäraseks.

Alusetu on kaebaja väide, et talle polnud tutvustatud õigusakti, millest tulenes tema poolt

rikutud kohustus. Tallinna Vangla on järginud HMS §-s 30 sätestatut ning ei nähtu HMS § 29

3-14-50267

4(8)

lg-tes 1-3 nimetatud nõuete rikkumist. Samuti on Tallinna Vangla teinud kinnipeetavatele

kättesaadavaks kodukorra venekeelse tõlke.

Käskkirja on andnud selleks pädev isik (VangS § 64 lg 4 ja VSkE § 17 lg 1). Asja materjalist

nähtuvalt on antud G. B ele võimalus selgituste andmiseks enne vaidlustatud käskkirja

koostamist. Kaebaja ei ole hilisemas menetluses näidanud asjaolusid, mida ta veelgi

põhjalikuma ärakuulamise käigus oleks saanud esitada või selgitada. Juhtumi asjaoludest

sõltuvalt võivad tõenditeks haldusmenetluses olla ka kinnipeetavate ütlused. Tallinna Vangla

ei ole loobunud kaaskinnipeetavate kui tunnistajate ütluste võtmisest mitte seepärast, et seda

ei peeta põhimõtteliselt võimalikuks, vaid kogutud oli piisavalt tõendeid. Seda on vaidlustatud

käskkirjas ka selgitatud. Olukorras, kus tegelikult puudub vaidlus ebaviisakate väljendite

kasutamise fakti üle, ei saa Tallinna Vanglale ette heita kaaskinnipeetavatelt ütluste võtmata

jätmist.

Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Vaidlustatud

käskkirjas on esitatud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning diskretsiooniotsusele

vajalikud kaalutlused karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku osas. Käskkirja põhjendustest

ei nähtu kaalumisvigu. Samuti ei esine menetlus- ega vormivigu, mis võiksid kaasa tuua

vaidlustatud käskkirja tühistamise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. G. B palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 06.10.2014 otsus ja

teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus on otsuse rajanud üksnes Tallinna Vangla esitatud tõenditele. Vangla ei ole

objektiivselt välja selgitanud distsiplinaarmenetluse kõiki asjaolusid. G. B e väitel ei ole ta

ropult sõimanud ega ebatsensuurselt end väljendanud, mida võisid tõendada teised

kinnipeetavad. Vangla keeldus teisi kinnipeetavaid üle kuulamast, millega rikkus

menetlusnorme. Halduskohus ja vangla on ebaõigesti leidnud, et kambrikaaslased ei saa olla

tunnistajateks. Vangla kodukord kehtib ka vanglaametnik J. S ile, kes rääkis G. B ega

jämedalt. J. S i ettekandes on üksnes väidetud, et G. B kasutas ebatsensuurseid väljendeid,

kuid neid konkreetseid lauseid välja pole toodud. Släng, žargoon ja ebatsensuurne sõim on

vanglas tavapärane. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale alusetult.

Halduskohus on leidnud, et ka kaebaja poolt kohtule esitatud kambrikaaslase G. B i avaldusest

ei nähtu, et G. B pole kõnealuses situatsioonis ebatsensuurselt väljendunud. G. B on

seisukohal, et kinnipeetav G. B kinnitas tema süütust. Halduskohtul ei ole vaja seada kahtluse

alla kambrikaaslase G. B i ütlusi. Halduskohus oleks saanud kutsuda G. B i kohtusse, kui

kohtul tekkis kahtlus, kas kaebaja väljendas ennast ebatsensuurselt.

Pole tõendatud, et G. B keeldus tutvumast Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga

nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorraga ning selle kohta allkirja andmast. Apellant

leiab, et vangla valetab selles osas. Apellant ei ole alla kirjutanud sellele, millega tal ei olnud

võimalik tutvuda. Tõendatud ei ole, et vangla apellandile vangla kodukorda (vene keeles). G.

B e väitel viibis ta tööl, kui rühma toodi vangla kodukord. Hommikul tuli G. B öisest

vahetusest, kui kõik kambris magasid. Kodukorda G. B ei näinud ja ei lugenud seda. G. B ele

ei toodud töö juurde vangla kodukorda. Isegi kui vangla tegi kodukorra kättesaadavaks, siis ei

ole see tõenduseks, et kõik said sellega tutvuda. G. B viitab Euroopa vanglareeglistiku p-dele

72, 74 ja 75.

7. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Tallinna Halduskohtu 06.10.2014 otsus on õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu.

3-14-50267

5(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse

tühistamiseks või muutmiseks alust.

9. Kaebajale on antud võimalus esitada omapoolsed seletused distsiplinaarmenetluses. G.

B on seda võimalust ka kasutanud ning 03.12.2013 Tallinna Vanglale omapoolsed seisukohad

esitanud (tl 33 pöördel).

10. Halduskohus leidis viitega kodukorraga tutvumist tõendavale allkirjalehele (tl 70), et G.

B elt küsiti kodukorraga tutvumise kohta allkirja, kuid ta keeldus selle andmisest.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ega pea usutavaks apellandi väidet, et

kodukorraga tutvumise võimalust talle ei antud, sest kambris kodukorraga tutvumise

võimaluse ajal oli kaebaja tööl. Ka juhul, kui apellandile kodukorda ei tutvustatud, siis

üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise kohustus on iseenesestmõistetav ning kinnipeetav

peaks igal juhul aru saama, et ebaviisakate väljendite kasutamine on lubamatu.

11. Vaidlustatud käskkirja puhul on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses,

mistõttu peab see vastama haldusakti õiguspärasuse eeldustele. Haldusakt on õiguspärane, kui

ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54).

12. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud õiguslik alus (HMS § 56 lg 2): VangS § 63 lg 1, §

67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1. VangS § 63 lg-s 1 sätestatakse, et

kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristuse VangS, VSkE või muude õigusaktide

nõuete süülise rikkumise eest (VangS § 63 lg 1). Julgeoleku tagamiseks vanglas on

kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1). Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1

kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning

kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Sama punkti

neljanda lause kohaselt ei tohi üheski vestluses ega pöördumises kasutada ebatsensuurseid,

kahemõttelisi,

ähvardava

sisuga

ning

väärikust

riivavaid

väljendeid.

Seega

on

distsipliinirikkumise

teokoosseisuks,

et

kinnipeetav

on

kasutanud

suhtlemisel

vanglateenistujatega ebatsensuurseid väljendeid ning tegemist on süülise rikkumisega.

13. Süüteo faktiline alus vaidlustatud käskkirjast siiski täielikult ei nähtu. Käskkirjas ega ka

vaideotsuses ei ole märgitud, milliseid ebatsensuurseid väljendeid kaebaja kasutas. Üksnes

hinnangut mõne väljendi kohta ei saa pidada piisavaks, et karistatavat tegu kirjeldada.

Faktilise aluse märkimata jätmine ei too aga kaasa käskkirja tühistamist, sest käskkirjas on

viidatud J. S i ettekandele ja K. P i seletuskirjale, milles tegu on kirjeldatud ja millega

kaebajal on olnud võimalik tutvuda ja nende kohta oma arvamust avaldada (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsus asjas nr 3-13-1616, p 13). J. S i ettekandest nähtuvalt

väljendas apellant ennast kõva häälega ebatsensuurselt ametnike juuresolekul, kasutades

järgmisi väljendeid: „nahhuja“, „mentõ“, „pizdets“. Korraldusele lõpetada selline karjumine

kinnipeetav ei allunud ning liikudes tagasi kambrisse ütles „debil tõ“. Valvur K. P seletas, et

apellandi ja J. S i vahel tekkis suuline konflikt, kus kinnipeetav kasutas ebatsensuurseid

väljendeid „mentõ zaebali, pizdets nahhuja ja debil“.

14. Olukorra kirjeldus ettekandes ja seletuskirjas toidujagamisest ning kaebaja pahameelest

korrapidaja J. S i tegevusele langeb kokku vaides ja kaebuses tooduga. Nähtuvalt G. B e

vaidest ei vaidle ta vastu sellele, et kasutas ettekandes toodud ebatsensuurseid väljendeid, vaid

märgib, et need sõnad ei käinud J. S i kohta. Samuti lisas G. B vaides, et tal on õigus valjusti

rääkida, suheldes iseendaga.

3-14-50267

6(8)

15. Kodukorra p 1.11.1 kohaselt peab kinnipeetav vanglateenistujatega, vangla külastajatega

ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning

üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kinnipeetav kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi,

ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Seetõttu ei muuda kinnipeetava poolt

ebatsensuursete väljendite kasutamist õiguspäraseks ja lubatavaks, kui need ei ole suunatud

konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat

solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist lubatavaks see, kui kinnipeetav ütleb

neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb vahetult vestlusele ametnikuga või

toimub vanglateenistuja juuresolekul. Tallinna Ringkonnakohus on oma 09.08.2012 otsuse nr

3-11-224 p-s 9 selgitanud, et ebatsensuurse väljendi kasutamine vanglateenistuse ametniku

suhtes võib toimuda ka otsese vestluseta, sh ametniku poole seljaga seistes. Apellant ei

väljendunud viisil, kus ta ebatsensuurseid sõnu ei kasutanud ning ei soovinud kedagi solvata.

Ta väljendus tõenditest nähtuvalt valjuhäälselt ning väljendite менты заебали, пиздец нахуя

ja дебил ты kasutamist ei saa pidada muuks kui solvavaks ja ebatsensuurseks

väljendumiseks.

16. Ekslik on apellandi seisukoht, et halduskohus on tuginenud otsuse tegemisel üksnes

Tallinna Vangla esitatud tõenditele. Halduskohus on analüüsinud ka kaebaja esitatud G. B i

avaldust ning asunud põhjendatud seisukohale, et sellest ei nähtu, et kaebaja ei ole kõnealuses

situatsioonis ebatsensuurselt väljendunud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. G. B i

seletused on vastuolulised. Esmalt on märgitud, et ebatsensuurseid väljendeid korrapidaja

aadressil ei kasutatud, samas aga mööndud, et kui ka G. B kasutas ebatsensuurseid

väljendeid, siis ei olnud sellel puutumust korrapidaja J. S iga. Seega ei välista G. B

ebatsensuursete väljendite kasutamist G. B e poolt, mistõttu ei lükka see tõend ümber J. S i

24.11.2013 ettekandes ja K. P i 12.12.2013 seletuskirjas märgitut.

17. Kaebaja väidab, et halduskohus oleks võinud kuulata G. B i tunnistajana üle, kui kohtul

tekkis kahtlus tema avalduses märgitus. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus G. B teaks ja

saaks kinnitada, et G. B ei kasutanud 24.11.2013 ebatsensuurseid väljendeid, oleks ta seda

teinud juba 20.12.2013 avalduses.

18. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus ja vangla on leidnud, et kambrikaaslased ei

saagi tunnistajaks olla, sest neil on asjas oma huvi. Halduskohus on nõustunud kaebajaga

selles, et juhtumi asjaoludest sõltuvalt võivad tõenditeks haldusmenetluses olla ka

kinnipeetavate ütlused. Halduskohus lisas, et Tallinna Vangla ei ole loobunud

kaaskinnipeetavate kui tunnistajate ütluste võtmisest mitte seepärast, et seda ei peeta

põhimõtteliselt võimalikuks, vaid kogutud on piisavalt tõendeid.

Distsiplinaarmenetluses on haldusorganil kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel (VangS § 64 lg

1, haldusmenetluse seaduse § 6). Ei saa asuda seisukohale, et kaaskinnipeetavate küsitlemata

jätmise näol oli tegemist uurimisprintsiibi rikkumisega, mis võis viia ebaõige otsuseni.

Kaaskinnipeetavate poolt antud ütlused ei saa muuta valvurite poolt kogetut (selle

fikseerimise tõenduslikku väärtust), kui ei esine asjaolusid, mis selgitaksid mõistlikult

viimaste eksimust või konspiratsiooni. Kaebaja väitel tegutsesid valvurid kaebaja suhtes

pahatahtlikult, ent olukorras, kus nii G. B i seletus kui apellandi poolt vaides selgitatu, et

iseendaga rääkides on selliste sõnade kasutamine lubatud ning kaebaja ei suhelnud

valvuritega, ei saa kaebaja väidet vanglaametnike konspiratsiooni kohta pidada usutavaks.

Täiendavate tõendite kogumiseks puudus seetõttu vajadus.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et kaaskinnipeetavate poolt antavate

võimalike ütluste kohta ei ole võimalik hinnangut anda olukorras, kus neid ei ole võetudki.

3-14-50267

7(8)

Seetõttu ei saa juba eelduslikult asuda seisukohale, et kaaskinnipeetavate seletused ei oleks

usaldusväärsed. See oleks vastuolus tõendite vaba hindamise põhimõttega (HKMS § 61 lg 2 ls

1). Tõendeid ei saa pidada piisavaks, kui kõik ühe menetlusosalise poolt taotletud tõendid, mis

väidetavalt lükkavad ümber menetluses kogutud tõenditest nähtuva, jäetakse kogumata.

Asjaolude tuvastamisel peab välja selgitama kõik asjakohased tõendid, mis võivad mõjutada

asja otsustamist. Kui menetlusosalise väite kinnituseks pole kogutud ühtegi tõendit ning kõik

teised tõendid kinnitavad vastupidist, ei saa asuda seisukohale, et selle väite kinnituseks on

tõendeid kogutud piisavalt.

Kuna apellant aga väitis ka ise rikkumise mittetoimepanemist vastuoluliselt, puudus

täiendavate tõendite kogumiseks vajadus.

19. Asjassepuutumatud on G. B e viited Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr

Rec(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p-dele 72.4, 74 ja 75, kuivõrd vaidluse ese

ei puuduta vanglaametniku käitumist.

20. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske

rikkumisena, kuid erandlikel juhtudel võib näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega

kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab

pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-3-15, p 25). Praegusel juhul on

tegemist sellise erandliku juhtumiga. Vanglateenistuja suhtes tuleb ebatsensuursete sõnade

kasutamisse suhtuda rangelt ning tegemist ei ole kerge rikkumisega. Nõustuda tuleb

vastustajaga, et lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib

seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas

kuulub vastustaja vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum,

millesse kohus ei saa sekkuda. Kaebaja toimepandud rikkumise raskeks kvalifitseerimist ei

saa pidada vangla kaalutlusõiguse piiridest väljuvaks. Arvestades rikkumise raskust ning

raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu (sh samalaadsete rikkumiste

eest), ei olnud määratud kartserikaristus ilmselgelt ebaproportsionaalne toimepandud

rikkumise suhtes.

21. Kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle

piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui aga kinnipeetavale jääb õigus osta kartseris

lubatud asju, siis puudub vajadus karistamise käskkirjas ära näidata, et kinnipeetav muid asju

osta ei saa (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-11 p 28). Käesoleval juhul jäi kinnipeetavale õigus

soetada kartseris lubatud esemeid, seega puudus vajadus VangS § 48 kohaldamise vajadust

täiendavalt põhjendada.

22. Eeltoodust tulenevalt jääb G. B e apellatsioonkaebus rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 118 lg 3 kohaselt, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. G. B

e apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluses jätkus G. B ele halduskohtus

antud menetlusabi (HKMS § 114 lg 2). Seetõttu jääb apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv

riigilõiv riigi kanda. Muus osas jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Tallinna Vangla

menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

3-14-50267

8(8)

Oliver Kask

Villem Lapimaa

Kaire Pikamäe