3-14-52979/30 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. aprill 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-52979 Kohtuasi A.N.i kaebus Pärnu arestimaja poolt tekitatud 8000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.N. Vastustaja: Politseija Piirivalveamet, esindaja Irina Punko Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.N.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 01.06.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED NING ASJAOLUD

1. 26.11.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav A.N. (edaspidi kaebaja) kaebuse (tl 1-2), milles kirjeldas Pärnu arestimajas ajavahemikul 24.10.2014 kuni 27.10.2014 toimunut ja talle kohaldunud tingimusi. Ta leidis, et tegemist oli tema inimväärikuse alandamisega ning märkis, et nõuab seetõttu mittevaralise kahju hüvitamist 8000 euro suuruses summas. Oma õigusi rikkuvate asjaoludena märkis ta ära kinnipidamise põhjuste mitteselgitamise, politseiametniku poolsed solvangud, vahistatuga ühte kambrisse paigutamise, värskes õhus viibimise võimaluse puudumise, nõuetele mittevastava toidu ning laua, toolide ja kraanikausside puudumise kambrites. Veel väitis kaebaja, et kambrid olid külmad ja neis jooksid ringi igasugused satikad, mistõttu tekkisid kehale punnid ja haiglane olek, kuid vaatamata palvele kiirabi talle ei kutsutud. 13.01.2015 saabus kaebus Tallinna Halduskohtu 05.12.2014 määruse jõustumise järgselt Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kohtualluvuse kohasele lahendamisele (tl 6 ja 9). 11.03.2015 koostatud täienduses (tl 76-87) ei nõustunud kaebaja vastustaja väidetega, esitas nende kohta oma selgitused ning jäi selle juurde, et arestimaja on rikkunud tema õigusi ja alandanud inimväärikust.

2. Politseija Piirivalveameti (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 27-30) paluti kaebus rahuldamata jätta, selgitati arestimajas kehtivat korda ja seal valitsenud tingimusi ning väideti, et ametnike sõnades kahtlemiseks polnud alust. Kaebuse väidete kohta esitati üksikasjalikud vastuväited. Neis märgiti muuhulgas, et kaebajale selgitati Pärnu arestimajja etapeerimise põhjuseid, et vahistatuga kokku paigutamine põhjuseks olid turvalisuse kaalutlused, et temperatuur oli nõuetekohane ja kaebaja kaaslane sai olla kambris T-särgis, et ta ei nõudnud kiirabi, küll aga valuvaigistit, mida ka võimaldati ning lisati, et arestimajas viiakse regulaarselt läbi erinevaid tõrjeid ja Viru Vangla tervishoiutöötaja vastuvõtt 30.10.2014 ei kinnita kaebaja tervise kahjustumist putukahammustusest, küll aga sugulisel teel leviva ohtliku nakkushaiguse kahtlust. Laua ja tooli puudumist õigustati vastava nõude soovitusliku iseloomuga ja värskes õhus viibimise mittevõimaldamist jalutushoovi puudumisega ning märgiti, et arestimaja pole kohustatud tagama iga kinnipeetava eelistustele vastavat toitu, vaid lähtuma sotsiaalministri määrusest. Veel leiti, et kaebaja on esitanud oma nõuded tagantjärele ning need on ebamõistlikult suured ja põhjendamata. 01.04.2015 koostatud täienduses (tl 91-92) esitas vastustaja lühiarvamuse kaebaja täiendusele ning teatas, et jääb varem esitatu juurde.

3. Vastustaja on kohtutoimikusse esitanud Pärnu politseijaoskonna politseiametnike ja toitu jaganud töötaja poolt 15.02.2015, 21.02.2015 ja 23.02.2015 koostatud ettekanded (tl 34-36), milledes kirjeldatakse kaebajaga seotud asjaolusid ajavahemikul 24.10.2014 kuni 27.10.2014, väljavõtte arestimaja töö arvestuse raamatust (tl 37), kambri fotod (tl 39-41ja 43), Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja nõue kaebaja kohtuistungile etapeerimise kohta (tl 44), OÜ Rentokil inspektsiooni raportid Pärnu arestimajas 21.08.2014 ja 26.11.2014 teostatud tööde kohta (tl 45-46), kohvik Plaadikas menüü koos saatelehtedega (tl 48-53), väljavõte terviseportaalist (tl 56-57) ning 18.07.2012 õiguskantsleri nõunikute poolt läbi viidud kontrollkäigu kokkuvõte (tl 58). Omal algatusel on kohus välja nõudnud väljavõtte kaebaja tervisekaardist ajavahemiku kohta 01.07.2014 kuni 31.12.2014.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas Pärnu arestimajas valitsenud tingimuste tõttu on saanud kaebajale tekkida tema poolt nimetatud mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise aluseid käsitleb riigivastutuse seadus. Selle § 7 lg-s 1 on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid käsitlevad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskusastet. Ka võlaõiguseseaduse § 134 lg 5 on sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

6. Arestimajas kinnipidamise tingimusi reguleerivad vangistusseadus ja selle alusel siseministri 27.09.2011 määrusega kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi eeskiri). Arestikambri sisustuse kohta kehtivad nõuded sisalduvad selle § 13 lg-s 1. Nende kohaselt peavad kambris kindlasti olema ühevõi kahekordsed voodid, kuid laua ning istmete ja pesemiskoha olemasolu tuleb tagada üksnes võimaluse korral. Kaebaja pole väitnud, et tema kambris ei olnud voodit, muude sisustuselementide nõudmiseks aga puudus tal õigus. Seega ei ole vastustaja arestimaja kambris valitsenud tingimustega tema õigusi rikkunud ega talle õigusvastaselt mingit kahju põhjustanud.

7. Kinnipeetute eraldi hoidmine on ette nähtud eeskirja §-s 14. Selle lõike üks kohaselt tuleb vahistatud ja kinnipeetavad küll eraldi kambritesse paigutada, kuid lõikes neli sätestatu lubab arestimaja julgeoleku tagamise eesmärgil teha ka erandeid. Kaebusele antud vastuse lisadena esitatud politseiametnike ettekannetest nähtuvalt tingis kaebaja vahistatuga ühte kambrisse paigutamise tema korda rikkuv käitumine. Tegemist saab olla arestimaja julgeoleku tagamise abinõuga ning seejuures ei oma olulist tähendust, milles täpselt korrarikkumine seisnes ning, et politseiametnikud on nimetanud toimunut märatsemiseks ja lõhkumiseks, kaebaja ise aga laamendamiseks. Juhul, kui ka oleks alust pidada kaebaja vahistatuga ühte kambrisse paigutamist õigusvastaseks, ei saanud see kuidagi tema väärikust alandada või tervist kahjustada ega tekitada seeläbi rahas hüvitatavat mittevaralist kahju.

8. Eeskirja § 31 lg 1 p-st 1 tulenevalt peab arestimajja vastu võetud kinnipeetule andma teavet tema kinnipidamise põhjuste kohta. Käesolevas asjas on kohtule esitatud üksnes arestikambri politseiametnike tagantjärele kirjutatud ettekanded, milledes on olemas väide selle kohta, et kaebajale selgitati tema Pärnu arestimajja toomise põhjuseid. Kaebaja ise väidab, et seda ei tehtud, kuid kaebusest nähtuvalt oli ta toimunu ajal kambris üksi. Seega on olemas ainult tema ja politseiametnike vastukäivad väited, millede tõele vastavuse kontrollimise võimalused on möödunud aega ja tunnistajate puudumist arvestades äärmiselt vähesed. Lisaks ei oleks vastavast rikkumisest saanud tekkida tema inimväärikusele või tervisele ka mittevaralist kahju. Politseiametniku poolne solvav käitumine võib olenevalt asjaoludest olla kinnipeetu väärikust alandav. Antud juhul on aga siingi olemas vaid kaebaja ja vastava ametniku vastukäivad väited ning väga väikesed võimalused nende tõepärasuse kontrollimiseks.

9. Eeskirja § 26 lg 5 pole arestimajas kinnipeetu toitlustamise kohta sätestatud enamat, kui et see peab olema korrapärane, vastama toiduhügieeni nõuetele ja elanikkonna üldistele toitumistavadele ning pidama silmas elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Oluliselt täpsemalt ei reguleeri vastavat küsimust ka sotsiaalministri 31.12.2002 määrus nr 150. Selle §-des 2, 3 ja lisas 1 kehtestatu näeb ette üksnes kohustused arvestada kinnipeetava ööpäevase toiduenergia vajaduse hindamisel tema vanust, sugu, tehtavat tööd ja kehalise aktiivsuse taset, toitlustada kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel, tagada kinnipeetava kahe nädala toidu vastavus vastava rühma kahe nädala keskmisele toidunormile ning määratleb sellest tuleneva toiduenergia vajaduse kilokalorites. Kaebaja soost, vanusest ja arestimajas viibimisest tingitud vähest kehalisest aktiivsusest tulenev toiduenergiavajadus jääb vahemikku 2300 kuni 2700 kcal. Kuna kohtule esitatud Pärnu arestimaja kahe nädala menüü kohaselt andis kinnipeetutele pakutav toit keskmiselt 2536,7 kcal, oli talle tema rühmale ettenähtud keskmine toiduenergia 2500 kcal tagatud ning rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ei saanud tekkida.

10. Eeskirja § 26 lg 4 kohaselt tuleb kambrite ja teiste arestimaja ruumide deratisatsiooni, desinfektsiooni ja desinsektsiooni teha vajaduse ilmnemisel. Kohtule edastatud OÜ Rentokil inspektsiooni raportitest nähtuvalt ei tuvastatud Pärnu arestimajas 21.08.2014 ja 26.11.2014 toimunud rutiinse kontrolli käigus kahjurite olemasolu, küll aga teostati kambrite pritsimine. Kohtu poolt Viru Vanglast välja nõutud tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja kehal avastati Tallinna Vanglast saabumisel 30.10.2014 lööve, kuid mitte miski ei tõenda, et tegemist oli putukate hammustustega. Arst on samal päeval toimunud vastuvõtul kahtlustanud hoopis süüfilist ja määranud ka vastavad uuringud. Kohtul puudub põhjus kahelda arsti poolt tehtud otsustuses ja tervisekaarti selle kohta märgitu tõele vastavuses. Seetõttu pole ka alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks.

11. Eeskirja § 30 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluste piires ning vajadusel tagatakse talle ka vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi mõiste sisaldub tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-s 5 ja tähendab tervishoiuteenust, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Õigusaktidest ei tulene, et arestimajas viibivale kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see läbi kiirabi kutsumise tingimata ja koheselt ka võimaldada. Antud juhul väidab kaebaja küll, et tema kamber oli külm ja seal viibimise tõttu tundis ta ennast haiglasena, kuid miski ei kinnita, et kambri temperatuur oli ka tegelikult ettenähtust madalam, tema kaebas selle ja oma tervisliku seisundi halvenemise üle ning see vastas kiirabi kutsumist eeldava vältimatu abi vajadusele. Arestimaja arvestusžurnaali tehtud sissekanded kinnitavad kurtmist vaid peavalu üle 24.10.2014 ja 25.10.2014 ning tablettide ibumetin ja ibumax saamist. Esimene kurtmine külmetuse üle ning kehatemperatuuri tõus näiduni 37,1 C nähtub alles eelnevalt juba viidatud tervisekaarti 30.10.2014 seoses Tallinna Vanglast saabumisega tehtud kandest. Arvestades aga viibimist Pärnu Maakohtu Paide kohtumajas 27.10.2015 toimunud kohtuistungil ja hilisemalt Tallinna Vanglas ning mitut transportimist, pole piisavavat alust järelduseks, et haigestumise põhjustasid just Pärnu arestimaja kambris valitsenud tingimused. Väite kambri madala temperatuuri ja sellest tingitud külmetumise kohta seab kahtluse alla kaebaja täiendava seisukoha väide, et värsket õhku saanuks talle võimaldada ka toiduluugi või õue viiva välisukse avamisega. Kui kambris oli tõesti liiga külm, oleks niisugune tegevus ilmselgelt tema väidetavalt niigi halba olukorda veelgi raskendanud.

12. Eeskirja § 31 lg-s 2 kehtestatu kohaselt tuleb arestimajas kinni peetavale isikule võimaldada soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus viibimist. Käesoleval juhul ei ole pooltel erimeelsust selle üle, et kaebajal polnud võimalik oma vastavat õigust realiseerida, sest Pärnu arestimajas puudub jalutushoov. See on vaieldamatult vastava õiguse rikkumine, kuid pole veel küllaldane alus kahjunõude rahuldamiseks. Riigikohus nimelt on vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimusi käsitledes korduvalt märkinud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel tema inimväärikuse alandamist ning väiksema rikkumise puhul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine üldse põhjendatud. Sama järelduse saab teha ka käesolevas asjas. Asjaolu, et kaebajal polnud kahel päeval võimalust värskes õhus viibida, võis talle küll tekitada ebamugavusi ning pahameelt ja muid vaimseid üleelamisi, kuid kindlasti pole tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada rahalise hüvitise määramist.

13. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-

09. Kaebaja väidab küll, et pöördus oma probleemiga erinevate politseiametnike poole ega saanud sellele lahendust, kuid vastustaja ja tema poolt esitatud dokumentaalsed tõendid seda ei kinnita. Kohtul puudub tõsiselt võetav põhjus vastustajat selles osas mitte uskuda. Kui kaebajal oli tõesti kambris külm ning tal tekkisid seetõttu terviseprobleemid, on igati loogiline, et ta andis sellest ametnikele teada ja need fikseerisid pöördumised arestimaja arvestusžurnaalis. Vastavate kannete puudumine lubab kindlalt järeldada, et tegelikult polnud kaebaja probleemid kaugeltki nii suured kui ta tagantjärele väita püüab ning tema tegelikuks eesmärgiks on saada rahalist kasu ja selleks püüab ta leida ka põhjendusi.

14. Eeltoodud järeldustel ei ole kohtul alust pidada vastustaja tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 240 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane