3-15-201/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

30. aprill 2015, Jõhvi

Kohtuasja number

3-15-201

Kohtuasi

i kaebus Viru Vangla poolt

jalutusboksi ebasanitaarse olukorraga tekitatud

500 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja:

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulu selle tema eest tasunud isiku kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 01.06.2015.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19.11.2014 koostas kinnipeetav (edaspidi kaebaja) Viru Vanglale taotluse (tl 13),

milles kurtis, et sama päeva hommikul paigutati ta jalutamiseks boksi, kus olid juba eelmisest

päevast istepingi ümber põrandal ja tuhatoosis inimese väljaheited. Kaebaja leidis, et sellega on

vangla väljendanud lugupidamatust tema inimväärikuse suhtes ning palus hüvitada tekkinud 500

euro suurune mittevaraline kahju. 21.01.2015 otsusega nr 6-16/293-2 (tl 14-15) rahuldas Viru

Vangla taotluse osaliselt ja määras kaebajale 20 euro suuruse hüvitise.

Veel on toimikusse esitatud järelevalveosakonna ametnike poolt 26.11.2014 koostatud seletuskirjad

(tl 36-38), kinnipeetav Toomas Laansalu samal kuupäeval kirjutatud ütlused (tl 39), 19.11.2014

toimunut kajastava videosalvestise vaatamise protokoll (tl 40) ning meditsiiniosakonna poolt

05.12.2014 vormistatud tõend (tl 41) selle kohta, et kaebaja pole 19.11.2014 iivelduse, peavalu ja

oksendamise kaebustega sellesse osakonda pöördunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 22.01.2015 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikkel 3 ja põhiseaduse § 18 tuginedes, et kohus mõistaks talle

jalutusboksis valitsenud olukorra tõttu tekkinud kannatuste ja kerge terviserikke eest välja 500 euro

suuruse hüvitise. Ta väitis, et valvur paigutas ta 19.11.2014 kannatuste tekitamise eesmärgil

teadlikult jalutusboksi nr 402, kus oli juba eelmisest päevast põrandal istepingi ümber ja tuhatoosis

inimese väljaheited. Vaatepilt oli kohutav, seda saatis väljakannatamatu hais, mis ajas iiveldama ja

tekitas peavalu ning tal tuli oksendamise ärahoidmiseks organismiga võidelda. Seejuures ta möönis,

et ei vajanud küll arstiabi, kuid võttis valveruumis olevatest hoiukarbist sinna arsti poolt vajaduse

korral kasutamiseks määratud peavalu tableti.

3. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 31-32) ei nõustutud kaebusega ning teatati, et jäädakse

kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde ja palutakse nendega arvestada. Täiendavalt

märgiti siiski, et tegemist polnud sooviga kaebajat alandada, rikkumine ei olnud intensiivne,

külmakraadide tõttu ei ole tema väide väljakannatamatust haisust eluliselt usutav, tervisekahju ei

tekkinud ning väidetava peavalu vastu võimaldati talle ta enda kinnitusel kohest ravi. Lisaks juhiti

tähelepanu, et mittevaralise kahju rahas hüvitamise otsus on diskretsiooniotsus, mis tehakse esitatud

asjaolude kaalumise tulemina ning mille kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendust küsimus, kas vastustaja tegevuse tagajärjel on saanud kaebaja

väärikusele ja tervisele tekkida tema poolt nimetatud rahalise suurusega mittevaralist kahju või on

talle kohtueelses menetluses määratud hüvitis piisav.

5. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused

sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju

hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja

kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise,

toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi

lõige neli näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid

käsitlevad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse

alandamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes

haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust. Ka võlaõiguseseaduse § 134 lg 5 on sätestatud, et mittevaralise kahju

hüvitamisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

6. Kinnipeetava õigust käia jalutamas reguleerib vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 55 lg 2.

Selles on kehtestatud, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund

päevas. Kuidas täpselt tuleb vanglal jalutamine korraldada, pole seaduseandja aga ära määranud,

kuid VangS § 4’ lg 1 ei luba kinnipeetavat kohelda viisil, mis põhjustab talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasnevad.

Antud juhul ei ole pooltel vaidlust selles, et kaebaja pidi 19.11.2014 jalutama jalutusboksi nr 402,

kus, olid inimese väljaheited. Kohtueelses menetluses esitatud kahjunõude peale koostatud vastuses

on vastustaja tunnistanud, et tegemist oli kaebaja õiguste rikkumisega. Talle tekitatud mittevaralise

kahju eest hüvitise määramisel lähtuti Riigikohtu praktika, sealhulgas lahendi nr 3-3-1-3-10

seisukohtade järgi õigusvastaselt kartseris veedetud ühe ööpäeva eest mõistlikuks peetud hüvitise

kolmekordsest suurusest.

7. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-38-13 punktis 21 asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest

sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Põhimõtteliselt seesama saab kehtida ka

haldusorgani suhtes, kes lahendab kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet.

Käesolevas asjas puuduvad tõendid, millised saaksid kinnitada, et kaebaja paigutamine inimese

väljaheidetega reostatud jalutusboksi oli vastustaja tahtlik toiming ja lähtus soovist tekitada talle

kannatusi. Samas pole aga ka alust arvata, et niisuguses boksis jalutamine ei saanud talle tekitada

pahameelt, solvumist, alandust või muid sarnaseid vaimseid üleelamisi. Meditsiiniosakonna poolt

05.12.2014 väljastatud tõend ei kinnita küll arstiabi vajanud terviserikke tekkimist, kuid toimunu

võis sellele vaatamata tekitada halba enesetunnet. Kindlasti ei ole aga vaid ühe tunni kestnud

jalutuskäigu puhul tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada suure rahalise

hüvitise määramist. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-44-06 leidnud, et

väiksema rikkumise korral pole rahalise hüvitise väljamõistmine üldse põhjendatud. Sama järelduse

saaks teha ka käesolevas asjas. Seetõttu ei ole kohtul vähimatki alust pidada vastustaja poolt

kaebajale määratud hüvitise suurust põhjendamatult väikeseks ega seda kaebuses soovitud ulatuseni

suurendada.

8. Eeltoodud järeldustel pole kaebaja nõudel alust ning Tartu Halduskohus peab jätma tema kaebuse

täies ulatuses rahuldamata.

Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv

halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle kaebaja eest maksnud isiku kanda. Viru

Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane