3-13-623/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-623 Haldusasi Eesti Linnukasvatajate Seltsi kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 05.12.2012. a otsuse nr XXXXXXX tühistamiseks ning PRIA-le ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 01.07.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Eesti Linnukasvatajate Seltsi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Eesti Linnukasvatajate Selts Esindaja adv. Margus Reiland Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 01.07.2013. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega tühistada PRIA 05.12.2012. a otsus nr XXXXXXX ja kohustada PRIA-t toetuse väljamaksmine uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista PRIA-lt Eesti Linnukasvatajate Seltsi kasuks välja 3 508,24 eurot menetluskulu.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 01.06.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja taotles PRIA-lt turuarendustoetust põllumajandustoote ja töödeldud toote tutvustamiseks (taotlus nr XXXXXXX ). 12.04.2012. a otsusega nr XXXXXXX „Turuarendustoetuse määramine“ (tl 8-8p) rahuldas PRIA kaebaja taotluse ja määras kaebajale turuarendustoetust kokku XXXXXXX eurot (otsuse rida nr 14).

2. Perioodil 14.05.–30.09.2012 viis kaebaja läbi kanamunade teavituskampaania (linnumunade propageerimise kampaania), mille rahastamiseks kaebaja turuarendustoetust taotlenud oli.

3. 17.10.2012 esitas kaebaja PRIA-le taotluse nr XXXXXXX raames kuludeklaratsiooni (tl 21, 22). Tehtud kulutuste kohta esitas kaebaja järgmised arved:

- AGE Reklaam OÜ 09.08.2012. a arve nr XXXXXXX summas XXXXXXX eurot, mille kaebaja tasus 20.09.2012 ja 24.09.2012 maksekorraldustega (tl 24);

- Inspired Universal McCann OÜ 28.08.2012. a arve nr XXXXXXX summas XXXXXXX eurot (tl 25) ja 30.09.2012. a arve nr XXXXXXX summas XXXXXXX eurot (tl 24p), mille kaebaja tasus 16.10.2012. a maksekorraldusega (tl 25p) kokku summas XXXXXXX eurot.

4. PRIA palus 18.10.2012. a elektronkirjaga (tl 15p) esitada kaebajal kuludeklaratsiooni menetlusse võtmiseks seletuskiri hilinemise kohta ning kõrvaldada muud kuludeklaratsioonis esinevad puudused. 19.10.2012. a kirjas (tl 23) selgitas kaebaja PRIA-le, et tasus munade teavituskampaania raames tehtud meediakulutuste eest hiljem kui 09.10.2012 (arve nr XXXXXXX kõrval ekslikult sulgudesse märgitud ka AGE Reklaam OÜ arve nr XXXXXXX ), sest ei oma igapäevaselt kasutuses likviidseid vahendeid. Kaebaja selgitas, et kasutas kampaania rahastamiseks omavahendeid, mis koguti projektis osalevate ettevõtjate käest, ning ülejäänud osa finantseeriti laenuga. Nii omaosaluse kui ka laenu kätte saamine võttis kaebaja jaoks kauem aega ning seetõttu polnud võimalik meediakulutuste arveid enne 09.10.2012 tasuda.

5. 05.12.2012. a otsusega nr XXXXXXX (tl 26-26p) muutis PRIA oma 12.04.2012. a otsuse XXXXXXX lisa rida nr 14 toetusja riigiabisummade osas, makstes kaebajale turuarendustoetust taotluse nr XXXXXXX alusel summas XXXXXXX eurot.

6. 09.01.2013 esitas kaebaja PRIA 05.12.2012. a otsusele nr XXXXXXX vaide (tl 9-11), mille PRIA jättis 26.02.2013. a vaideotsusega nr XXXXXXX rahuldamata. 01.03.2013. a otsusega nr XXXXXXX muutis PRIA haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 alusel 26.02.2013. a vaideotsust ning tühistas viite Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) §-le 98.

7. 19.03.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-6, 54-55p), milles taotles PRIA 05.12.2012. a otsuse nr XXXXXXX tühistamist osas, millega PRIA muutis oma 12.04.2012. a otsuse nr XXXXXXX „Turuarendustoetuse määramine“ lisa rida nr 14 ning vähendas kaebajale määratud toetust. Samuti taotles kaebaja PRIA kohustamist maksta toetus välja algselt määratud summas (XXXXXXX eurot) või alternatiivselt vaadata toetuse väljamaksmine uuesti läbi. Kaebaja viis kanamunade teavituskampaania, mille rahastamiseks ta PRIA-lt turuarendustoetust taotles, läbi perioodil 14.05.–30.09.2012. Tulenevalt määruse nr 3 § 14 lg-st 1 ei ole määruse nr 3 § 6 lg-s 1 sätestatud kulude tegemise tähtpäev absoluutne ning määrusest nr 3 tulenevalt on võimalik toetus välja maksta ka siis, kui kulud on veel seisuga 09.10.2012 tegemata. Kanamunade teavituskampaania lõpetati enne 09.10.2012. Kogu teavituskampaania maksumuseks oli XXXXXXX eurot, millest omafinantseering moodustas XXXXXXX eurot ja PRIA poolt määratud toetus XXXXXXX eurot. Vastustaja on õigusvastaselt jätnud määruse nr 3 § 14 lg 1 kohaldamata.

8. Vastustaja palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 43-45, 69-70) jätta kaebus rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus jättis 01.07.2013. a otsusega (tl 72-78) kaebuse rahuldamata.

- Kohtu hinnangul sätestab määruse nr 3 § 14 lg 1 PRIA-le võimaluse otsustada toetatavate tegevuste rahastamise enne nende eest täielikku tasumist. Tegemist on sättega, mis annab end varasemalt tõestanud usaldusväärsetele taotlejatele võimaluse saada PRIA toetusraha kätte enne tavapärast perioodi aasta lõpus. Sel juhul peab eelnevalt olema lepingupartnerile tasutud vähemalt omafinantseeringuga võrdne rahasumma. Seega rakendatakse määruse nr 3 § 14 juhul, kui töö on tehtud ja kuludokumendid (arve-saatelehed) on juba olemas ning toetuse saaja on lepingupartneritele tasunud nendelt omafinantseeringu.

- Kohus leiab, tõlgendades koostoimes määruse nr 3 § 6 lg 1, § 13 lg 2 p 2 ning § 12 lg 2, et kulude eest peab toetuse saajal olema ka omafinantseeringu määras tasutud enne toetuse taotlemise aasta 9. oktoobrit. Kohtu hinnangul ei saa eristada tavapärast ning § 14 alusel esitatud kuludeklaratsiooni esitamiskuupäeva. Kaebaja on kaebuse kohaselt kuludeklaratsiooni koos lisadokumentidega esitanud alles 17.10.2012. Määruse nr 3 § 13 lg 1 ning § 12 lg 2 järgi makstakse toetus reeglina välja üks kord aastas 45 tööpäeva jooksul arvates 9. oktoobrist.

- Toetuse väljamakse teostamise üks eeldus määruse nr 3 § 12 lg 2 ja § 14 lg 1 järgi oleks täidetud, kui kaebaja oleks tasunud esitatud arvete eest enne 09.10.2012. Käesoleval juhul tasuti arvest nähtuvalt see aga pärast 09.10.2012.

- Määruse nr 3 § 14 alusel väljamakse tegemine PRIA poolt on kaalutlusotsus, muuhulgas peab PRIA hindama toetuse saaja usaldusväärsust, lähtudes määruse nr 3 § 14 lg-s 7 sätestatud kriteeriumitest. Kui toetuse saaja nendele kriteeriumitele ei vasta, ei ole PRIA-l kohustust nimetatud sätet kohaldada – see tähendab selle sätte rakendamine on PRIA kaalutlusotsustusele põhinev õigus mitte kohustus.

- PRIA on kaebajale toetuse väljamaksmise tingimusi selgitanud, sealhulgas asjaolu, et teenuse osutajale võlgnetavad maksed peavad olema reeglina enne kuludeklaratsiooni esitamise tähtaega täies mahus tasutud. Sellele on osundanud ka PRIA oma 16.08.2012. a vastuses kaebaja päringule (tl 18). Seega on PRIA täitnud selgitamiskohustust.

- Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt tuleb kaebaja e-kirjavahetust PRIA-ga pidada ärakuulamiseks HMS § 40 lg 1 mõttes, mistõttu ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud. Kaebaja on läbinud ka vaidemenetluse, milles on saanud veelkord oma selgitusi anda ja olla ära kuulatud kirjalikus vormis.

- Kohus leiab, et määruse nr 3 § 13 lg 2 ei anna haldusorganile kaalutlusruumi, sätestades imperatiivselt, et toetus jäetakse välja maksmata, kui taotleja ei ole täitnud toetuse väljamaksmise aluseks olevaid tingimusi. Üheks tingimuseks on ka kuludeklaratsiooni õigeaegne ning ammendavate lisadokumentidega esitamine, mille rikkumisel on haldusorganil õigus jätta määratud toetus välja maksmata. Seega ei ole PRIA rikkunud kaalutlusõigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. 19.07.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 01.07.2013. a otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 86-89p), milles palub halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

- PRIA pidi toetuse välja maksma algselt määratud ulatuses, arvestades määruse nr 3 § 14 lg-t 1. Kaebaja on tasunud omafinantseeringuga võrdse rahasumma. Määruse nr 3 § 14 lg 1 kohaldamine ei nõua, et töö eest oleks täies ulatuses tasutud.

- Määruse nr 3 § 14 eesmärgiks on rahastada tegevuse elluviimist enne töö eest täielikku tasumist. Teavituskampaania maksumuseks oli XXXXXXX eurot, millest omafinantseering moodustas XXXXXXX eurot ja PRIA poolt määratud toetus XXXXXXX eurot. Kaebaja tasus teavituskampaania eest 20.09.2012 ja 24.09.2012 omafinantseeringut ületava summa XXXXXXX eurot.

- Määruse nr 3 § 14 lg 1 kohaldamiseks ei pidanud kõik arved enne kuupäeva 09.10.2012 tasutud olema.

- Kaebaja on piisavalt usaldusväärne, sest täidetud olid kõik määruse nr 3 § 14 lg 7 nõuded. Kaebajal ei ole maksuvõlgnevusi, tema või tema üle valitsevat mõju omava isiku suhtes ei ole algatatud likvideerimisega pankrotimenetlust; kaebajalt ei ole kunagi toetusi tagasi nõutud ning ta ei ole varem toetust mittesihipäraselt kasutanud või tähtaegu ületanud.

- Määruse nr 3 § 14 lg 1 mõte on selles, et toetuse saajal võimaldatakse väljamakse teha enne töö eest täielikku tasumist. Toetuse saaja esitab selleks kuludeklaratsiooni, täidab ära kuludeklaratsiooni lahtri 3 („Tegevuse rahastamine enne kulutuste tegemist“) ning PRIA kontrollib, kas on täidetud kõik määruse nr 3 § 14 lg 1 kohaldamise eeldused. PRIA teavitab toetuse saajat, kui kuludeklaratsioonis on ebatäpsused (haldusorgani selgitamiskohustus). Pärast seda teeb PRIA väljamakse, toetuse saaja kasutab väljamakset ainult toetatava tegevuse abikõlbulike kulude eest tasumiseks (määruse nr 3 § 14 lg 4) ning esitab pärast tasumist PRIA-le uue kuludeklaratsiooni koos maksekorraldustega (määruse nr 3 § 14 lg 5).

- Kaebaja palus kohaldada määruse nr 3 § 14 lg-t 1, märkides linnukese kuludeklaratsiooni alalahtrisse 3.3. PRIA ei väitnud ega selgitanud, et kuludeklaratsioon on ebatäpne või määruse nr 3 § 14 lg 1 ei kohaldu.

- PRIA ei andnud kaebajale selget teavet, millised on võimalused toetuse saamiseks juhul, kui töö eest ei ole täielikult tasutud. Kaebaja küsis 15.08.2012 e-kirjas PRIA-lt: „Samuti kas arved peaksid olema ELS poolt eelnevalt makstud et esitada aruanne?“ PRIA vastas kaebajale 16.08.2012 e-kirjaga, kuid nimetatud e-kirjas selget vastust apellandi küsimusele ei ole. PRIA selgitas: „Võimalik on muidugi esitada kuludeklaratsioon ka § 14 alusel, sel juhul on vajalik ikkagi pärast projekti tegevuste lõppemist esitada kuludeklaratsioon koos lisadokumentidega ja tasuda vähemalt omafinantseering“. Kaebajal tekkis sellest e-kirjast tulenevalt arusaam, et tasudes kuupäevaks 09.10.2012 teenuse eest vähemalt omafinantseeringu summas, makstakse talle toetus PRIA poolt algselt määratud ulatuses välja.

- Kaebaja tugineb Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-90-04 (p-d 14-16), millest järeldab, et kui taotleja sisuliselt vastab toetuse saamise tingimustele, peab PRIA kaasa aitama sellele, et taotleja saaks toetust. Toetuse andmata jätmine pelgalt formaalsetel põhjustel (nt ajalised piirid) ei ole õiguspärane, kui formaalse vea oleks saanud kõrvaldada tõlgendamise või taotleja abistamise teel. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-80-06 punktis 21 on selgitanud, et õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan.

- PRIA rikkus kaalutlusreegleid, sest toetuse vähendamisel pidi PRIA järgima haldusakti tagasiulatuva muutmise reegleid (HMS §-d 64–70), eelkõige arvestama negatiivseid tagajärgi apellandile, kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning muid olulisi asjaolusid (HMS § 64 lg 3). PRIA ei kaalunud kaebaja usaldusväärsust, ei küsinud vajaduse korral täiendavaid dokumente, selgitusi jne. PRIA on jätnud põhjendamata, miks olid käesoleval juhul avalikud huvid niivõrd suured, et õigustavad kaebajale positiivse haldusakti muutmist negatiivses suunas (HMS §-d 64–70) ja pöördumatuid kahjulikke tagajärgi ning miks määruse nr 3 § 14 lg 1 ei kohaldu (s.o millised määruse nr 3 § 14 eeldused on täitmata).

- PRIA rikkus ärakuulamiskohustust. Vastuseks PRIA 12.11.2012 e-kirjale, saatis kaebaja 12.11.2012 e-kirja PRIA-le küsimusega „kas meil on võimalik vaidlustada arvete XXXXXXX ja XXXXXXX mitte abikõlblikuks kuulutamine?“, PRIA vastas nimetatud küsimusele 12.11.2012 e-kirjaga resolutiivselt: „Praeguse seisuga on arved nr XXXXXXX ja XXXXXXX mitteabikõlblikud. Pärast makseotsuse saamist on Teil õigus esitada vaie.“ Seega edastas PRIA kaebajale seisukoha, et haldusmenetluses mingit ärakuulamist ei toimu ning ärakuulamine saab toimuda ainult vaidemenetluses, siis kui haldusmenetlus on juba lõppenud.

- Halduskohtu otsus on vastuoluline ja halduskohus on tuginenud üllatuslikele asjaoludele. Halduskohus asus otsuses põhjendama PRIA otsuse resolutsiooni õiguslike ja faktiliste alustega, mida PRIA ei analüüsinud. Halduskohus tõi resolutsiooni põhjendusteks mh asjaolud, et taotleja usaldusväärsus pole tõendatud, omafinantseering pole õigeks ajaks tasutud jms.

- PRIA ei ole otsuses kordagi tuginenud ebausaldusväärsuse argumendile ega pidanud kaebajat ebausaldusväärseks. Kaebaja tugineb Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-49-08 (p 11). Halduskohus ei saa asuda haldusorgani asemel teostama täidesaatvat võimu, s.o asuda haldusorgani asemele „uut“ haldusmenetlust läbi viima.

- Andmeid kaebaja usaldusväärsuse kohta ei saagi halduskohtul olla, sest kaebaja usaldusväärsus ei olnud haldusmenetluse esemeks. PRIA pole usaldusväärsust kontrollinud ning kaebajal polnud põhjust halduskohtule andmeid usaldusväärsuse kohta esitada.

11. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 96-100) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

- Kaebaja tõlgendab määruse nr 3 § 14 lg-t 1 valesti. Nimetatud sätte mõte on selles, et PRIA võib teatud osa toetusest taotlejale välja maksta enne toetuse väljamaksmise tähtaega ehk sisuliselt on tegemist toetuse osalise ettemaksega. Määruse nr 3 § 14 lg 1 loob võimaluse teatud osa toetusest taotlejale välja maksta varem, kui § 13 lg-s 1 ette nähtud. Määruse nr 3 § 14 on kogu ulatuses üles ehitatud toetuse ettemakse mõtet silmas pidades, et taotlejal, kes on oma kulutused teinud varem, kui etteantud lõpptähtaeg, oleks võimalik omaosaluse ulatuses kulud juba varem tagasi saada. Samas ei muuda vaidlusalune säte kuidagi määruse nr 3 § 6 lg-ga 1 sätestatud nõuet hüvitada ainult need kulud, mis on tehtud enne 9. oktoobrit taotluse esitamise aastal. Määruse nr 3 § 14 lg 1 ei tähenda seda, et neid kulusid tohiks teha peale 9. oktoobrit taotluse esitamise aastal.

- Seda, et tegemist on ettemaksuga, tõendab ka määruse nr 3 § 14 lg 1 tekst, mis räägib taotleja usaldusväärsuse kontrollimisest. Kui tegemist oleks tavapärase maksega peale lõplike kuludokumentide esitamist, siis ei oleks mõtet rääkida täiendavast taotleja usaldusväärsuse kontrollimisest, kuna nõuetele vastav taotleja on kulutused teinud ning kui need on tehtud õige tegevuse eest, siis tuleb toetus välja maksta.

- Määruse nr 3 seletuskiri ütleb § 14 kohta: „Kui kuludokumentide alusel tasumata jäänud kogusumma tasumise ja PRIA-le nõutavate dokumentide esitamise tähtaegadest ei ole kinni peetud, siis on PRIA-l õigus edaspidi keelduda toetatava tegevuse elluviimise rahastamisest enne töö, teenuse või toote eest tasumist […].“ Nimetatud seletus näitab, et vaidlusaluse paragrahvi puhul on tegemist osalise ettemaksega ning taotleja poolt teatavate rikkumiste korral keeldub PRIA edaspidi rahastamisest.

- Määruse nr 3 § 6 lg 1 puhul ei ole tegemist kaalutlusruumi omava sättega ning seetõttu ei saa rääkida PRIA poolsest kaalutlusreeglite rikkumisest. PRIA on haldusaktis välja toodud nii õiguslikud kui faktilised asjaolud, mis tõid kaasa toetuse määramise otsuse tühistamise ning seega on ekslikud vaide esitaja väited motiveerimiskohustuse rikkumise kohta.

- Kuna kaebaja esitas kuludokumendid peale 9. oktoobrit, ehk kaebaja ei küsinud PRIA käest ettemaksu, siis ei olnudki PRIA-l võimalik määruse nr 3 § 14 lg 1 kohaldamiseks. Ei ole vajalik selgitada isikule neid asjaolusid, mida tema suhtes ei rakendata. Kaebaja poolt esitatud ja toetuse väljamaksmise aluseks olevas kuludeklaratsioonis ei ole ühegi sõnaga mainitud seda, et PRIA peaks kaebaja suhtes rakendama § 14 lg 1 sätteid.

- Taotleja 15.08.2012 kirjale on PRIA poolt 16.08.2012 vastuseks saadetud elektronkiri, milles tuginedes määruse nr 3 §-le 12 rõhutatakse, et taotleja poolt peavad maksed olema tehtud 9. oktoobriks taotluse esitamise aastal. Lisaks on samasisulisi elektronkirju saadetud vastuseks taotleja küsimustele veelkordselt ka 12.10.2012, 12.11.2012 ja 26.11.2012 aastal.

- Enne haldusakti saamist oli kaebaja juba teadlik, et tema esitatud arved nr XXXXXXX ja XXXXXXX on mitteabikõlbulikud (12.11.2012 elektronkiri) ning kaebajal oli võimalik esitada oma seisukohad selles osas, mida aga kaebaja ei teinud. Eeltoodud kirjavahetus on HMS § 40 lg 1 kohaselt käsitletav kirjaliku ärakuulamisena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tuleb tühistada ning asjas tuleb teha uus otsus, millega tühistada PRIA 05.12.2012. a otsus nr XXXXXXX ja kohustada PRIA-t toetuse väljamaksmine uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.

13. PRIA muutis 05.12.2012. a otsusega nr XXXXXXX PRIA 12.04.2012 otsust nr XXXXXXX „Turuarendustoetuse määramine“ lisa rida nr 14, millega vähendas Eesti Linnukasvatajate Seltsile määratud toetussummat XXXXXXX euroni, tuginedes maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seadus (MPKS) § 7 lg 1 p-le 1, § 11 lg-tele 1, 3 ja 4 ning § 12 lg-le 1, samuti kuni 31.01.2015 kehtinud määruse nr 3 §-dele 6, 7, 9, 12 ja 13. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas halduskohus on rikkunud menetlusnormi (I), kas PRIA 05.12.2012. a otsus on formaalselt õiguspärane (II), kas PRIA ja halduskohus on õigesti kohaldanud määruse nr 3 § 6 lg-t 1 (III), ning kas PRIA oleks pidanud kaebaja suhtes kohaldama määruse nr 3 § 14 lg-t 1 (IV). Lõpuks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja otsustab menetluskulude küsimuse (V).

I

14. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on rikkunud HKMS § 158 lg 3 lauses 3 sätestatud keeldu teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kui halduskohus tõdeb, et norm avab kaalutlusõiguse, siis saab ta üldjuhul kontrollida vaid seda, kas haldusorgan teadvustas endale, et tegemist on kaalutlusotsusega, seda, kas haldusorgan pidas kinni kaalutlusnormi piiridest, ning seda, ega haldusorgan ei ole tuginenud kaalutlusotsust langetades asjakohatutele kaalutlustele.

15. Määruse nr 3 § 14 lg 1 avab haldusorgani kaalutlusruumi rahastada toetatava tegevuse elluviimist enne töö, teenuse või toote eest tasumist. Ka halduskohus tõdes, et määruse nr 3 § 14 alusel väljamakse tegemine PRIA poolt on kaalutlusotsus, kuid asus seejärel ise § 14 lg-t 1 kohaldama. Seejuures ei võtnud halduskohus seisukohta, kas kaebaja oli usaldusväärne, vaid ainult vihjas võimalusele, et kaebaja võis olla ebausaldusväärne. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on asjakohatute kaalutlustega kohtuotsuses. Määruse nr 3 § 14 lg-ga 1 avatud kaalutlusruumi ei ole PRIA 05.12.2012. a otsuses kasutanud. Kui halduskohus tõdes, et määruse nr 3 § 14 lg 1 annab PRIA-le kaalutlusõiguse ja tuleb käesoleval juhul kõne alla, siis oleks ta pidanud kõigepealt kontrollima, kas PRIA on ise kaalutlusõigust kasutanud.

16. HKMS § 199 lg 2 p 2 annab ringkonnakohtule õiguse apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Vaatamata sellele, et halduskohtu otsusele võib ette heita HKMS § 158 lg 3 lauses 3 sätestatud keelu rikkumist, ei too see antud juhul kaasa halduskohtu otsuse tühistamist ja selle tagasisaatmist halduskohtusse asja uueks arutamiseks. Ringkonnakohus võtab arvesse menetlusökonoomiat ja leiab, et kõiki vaidlusaluseid küsimusi on piisavalt arutatud apellatsioonimenetluses, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik nimetatud rikkumine ise kõrvaldada.

II

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et PRIA otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. HMS § 56 lg-d 1-3 sätestavad, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud; haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud; haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus; kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kohaldatav Riigikohtu poolt loodud hinnanguliste otsuste põhjendamise privileeg, mille kohaselt saab halduskohus hinnanguliste otsuste õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses (vt nt RKHKo 15.01.2014, 3-3-1-71-13, p 17), sest tegemist on individuaalse väljamaksmisest keeldumise, mitte hindamiskriteeriumite alusel pingerea moodustamisega. Kuigi PRIA esindaja on ise 16.08.2012 kaebaja esindajale edastatud elektronkirjas (tl 18) maininud võimalust tugineda määruse nr 3 §-le 14, ei ole selle mittekohaldatavust 05.12.2012. a otsuses (tl 26) sõnagagi mainitud. Samuti on kaebaja märkinud linnukese kuludeklaratsiooni alalahtrisse 3.3. (tl 21p), paludes sellega kohaldada määruse nr 3 § 14 lg-t 1, kuid PRIA on jätnud selle kahe silma vahele. Sellest tulenevalt on ekslik PRIA seisukoht, et kaebaja poolt esitatud ja toetuse väljamaksmise aluseks olevas kuludeklaratsioonis ei ole ühegi sõnaga mainitud seda, et PRIA peaks kaebaja suhtes rakendama määruse nr 3 § 14 lg 1 sätteid. Sellega on PRIA rikkunud HMS § 56 lg-tes 1-3 sätestatud haldusakti põhjendamiskohustust. Kuna tegemist on asjaolude ja kaalutlustega, mis võivad mõjutada asja otsustamist, siis ei saa neid vigu jätta HMS § 58 kohaselt tähelepanuta.

18. Ringkonnakohus peab lisaks vajalikuks juhtida PRIA tähelepanu sellele, et peale kaalutlusõiguse sisaldab määruse nr 3 § 14 lg 1 ka määratlemata õigusmõistet „usaldusväärne“, mis tuleb haldusorgani poolt kõigepealt sisustada. „Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. Seega tuleb [… määratlemata õigusmõistet – lisatud täiendus] sisustada vaadeldava volitusnormi eesmärgi kaudu ehk püüda välja selgitada, mis oli seadusandja eesmärk kohaliku omavalitsuse volitamisel […] Delegatsiooninormist tuleneva pädevuse rakendamisel peab kohalik omavalitsus silmas pidama erinevate huvide, väärtuste ja õiguste tasakaalustamise vajadust ning volitatud seadusandluse teostamisega põhiõigustele asetatud piirangute proportsionaalsust“ (RKPJKo 13.06.2005, 3-4-1-5-05, p 16 ja 20). Sama kohustus, mis tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest lasub kohalikul omavalitsusel, kehtib ka PRIA suhtes. Juhul, kui PRIA soovib tugineda kaebaja ebausaldusväärsusele, siis tuleb tal seda eelnevat silmas pidades põhjendada.

19. Ringkonnakohus leiab, et PRIA on rikkunud ka HMS § 5 lg-s 2 sätestatud kohustust vältida ebameeldivusi isikule. Kaebaja küsis 15.08.2012 e-kirjas PRIA-lt: „Samuti kas arved peaksid olema ELS poolt eelnevalt makstud et esitada aruanne?“ (tl 18). PRIA vastas kaebajale 16.08.2012 e-kirjaga, kuid nimetatud e-kirjas selget vastust apellandi küsimusele ei ole. PRIA selgitas: „Võimalik on muidugi esitada kuludeklaratsioon ka § 14 alusel, sel juhul on vajalik ikkagi pärast projekti tegevuste lõppemist esitada kuludeklaratsioon koos lisadokumentidega ja tasuda vähemalt omafinantseering“. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et selle e-kirja alusel võis tekkida arusaam, et tasudes 9. oktoobriks teenuse eest vähemalt omafinantseeringu summas, makstakse talle toetus PRIA poolt algselt määratud ulatuses välja. Riigikohus on leidnud, et „haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline“ (RKHKo 15.02.2005, 3-3-1-90-04, p 16; RKHKm 10.04.2014, 3-3-1-91-13, p 16). Ringkonnakohus leiab, et sellegi menetlusvea puhul ei ole tegemist ebaolulise menetlusveaga, mille võiks jätta tähelepanuta.

20. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et antud juhul on kohaldatavad ka HMS §-d 64-70. Kõne alla tuleb HMS § 66 lg 2 p 3, mille järgi võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud. Küsimus taandub selles osas aga materiaalõigusele – kas kaebaja on järginud määruse nr 3 nõudeid või mitte. HMS §-d 64-70 kui üldnormid taanduvad seega valdkondlike õigusaktide kui erinormide ees.

21. Seevastu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et PRIA on jätnud ta nõuetekohaselt ära kuulamata, vaid nõustub PRIA-ga, et 12.11.2012 elektronkirja (tl 19), milles PRIA juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et tema esitatud arved nr XXXXXXX ja XXXXXXX ei ole abikõlbulikud, tuleb pidada piisavaks ärakuulamiskohustuse täitmiseks PRIA poolt. Selle kirjaga andis PRIA kaebajale võimaluse esitada oma vastuväited enne 05.12.2012. a otsuse andmist. Ringkonnakohus lisab, et ei pea kaebaja poolt Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-90-04 ja nr 3-3-1-80-06 tuginemist asjakohaseks, kuna PRIA on andnud kaebajale võimaluse olla ära kuulatud.

III

22. Määruse nr 3 § 6 lg 1 sätestas 26.01.2012–19.01.2014 kehtinud redaktsioonis: „Paragrahvi 2 lõike 1 alusel antavat toetust võib kasutada ainult nende kulude hüvitamiseks, mis on tehtud pärast taotluse rahuldamise otsuse tegemist kuni taotluse esitamise aasta

9. oktoobrini. Toetatav tegevus peab olema lõpetatud toetuse saamise aasta 31. detsembriks.“ PRIA on seisukohal, et kaebaja ei teinud kulutusi enne 9. oktoobrit, kuna arved nr XXXXXXX ja nr XXXXXXX olid tasutud 16.10.2012.

23. Ringkonnakohus ei nõustu PRIA tõlgendusega, et nimetatud redaktsiooni kohaselt pidid arved olema tasutud enne 9. oktoobrit. Esiteks on ringkonnakohus seisukohal, et kulutuse tegemine ei võrdu arve tasumisega, vaid võlaõigusliku kohustuse tekkimisega. Arve tasumine on üksnes võlaõigusliku kohustuse täitmine. Oluliseks tuleb aga pidada kohustuse tekkimist, mitte selle täitmist. Seega on kulutus tehtud juba siis, kui on esitatud arve, sest juba sellisel juhul on tekkinud võlaõiguslik maksekohustus. Nimetatud arved olid esitatud vastavalt 28.08.2012 (tl 25) ja 30.09.2012 (tl 24p), seega enne 9. oktoobrit. Teiseks jõustus 20.01.2014 määruse nr 3 § 6 lg 1 ls 1 muudatus, millega sõnastati see norm ümber: „Paragrahvi 2 lõike 1 alusel antavat toetust võib kasutada ainult nende kulude hüvitamiseks, mis on tehtud pärast taotluse rahuldamise otsuse tegemist ja mille eest on tasutud taotluse esitamise aasta

9. oktoobriks.“ Nimetatud muudatuse seletuskirja kohaselt oli „tehtavate muudatuste eesmärk […] täpsustada, et kõik toetavate tegevustega seotud kulud peavad olema tasutud taotluse esitamise aasta 9. oktoobriks (k.a)“. Kui PRIA poolt varasemale redaktsioonile antud tõlgendus oleks pidanud paika, siis ei oleks olnud vaja määruse nr 3 § 6 lg 1 teksti muuta. Nimetatud muudatus kinnitab, et kulutuse tegemist tuleb arve tasumisest eristada, kuna 20.01.2014 jõustunud redaktsiooni järgi oli nõutav, et lisaks kulutuse tegemisele peab ka arve olema tasutud enne 9. oktoobrit.

Ringkonnakohus leiab, et ka PRIA poolt viidatud ülejäänud määruse nr 3 normid ei kinnita üksikult ega koosmõjus PRIA poolt § 6 lg-le 1 antud tõlgendust. PRIA on 05.12.2012. a otsuses tuginenud veel määruse nr 3 §-dele 7, 9, 12 ja 13. Käesolevas kontekstis tulevad kõne alla määruse nr 3 § 12 lg 1 p 3, lg 2 ja § 13 lg 1. Määruse nr 3 § 12 lg 1 p 3 sätestab, et toetuse väljamaksmiseks esitab taotleja PRIA-le lisas 5 toodud vormi kohase kuludeklaratsiooni koos punktides 1 ja 2 nimetatud dokumentidel märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse ärakirja või väljatrüki või arvelduskonto väljavõtte.

Määruse nr 3 § 12 lg 2 järgi esitatakse kuludeklaratsioon taotluse esitamise aasta 9. oktoobriks. Määruse nr 3 § 13 lg 1 kohaselt makstakse toetus välja üks kord aastas 45 tööpäeva jooksul arvates § 12 lg-s 2 nimetatud tähtpäevast. Ringkonnakohus märgib, et määruse nr 3 § 12 lg 2 on taotluse esitajat soodustav norm, mis tagab kiire väljamakse eeldusel, et kõik nõuetekohased dokumendid on esitatud. Ringkonnakohtu arvates ei saa järeldada sellest, et kui 45 päeva jooksul ei jõua toestust välja maksta, siis ei saa toetust üldse välja maksta.

Peale selle tuleb silmas pidada, et määruse nr 3 § 12 lg 1 p 3 ja lg 2 on menetlussätted („Toetatava tegevuse elluviimist tõendavate dokumentide esitamine“), samas kui § 6 sätestas toetuse saamiseks esitatavad nõuded. Seega ei tule § 6 tõlgendada lähtuvalt § 12 lg 1 p-st 3 ja lg-st 2, vaid viimati nimetatud sätteid tuleb tõlgendada vastavalt §-le 6. Kuna § 6 lg 1 kohaselt tuli pidada piisavaks, et enne 9. oktoobrit oli tekkinud maksekohustus, siis järelikult pidi olema võimalik esitada tasumist tõendavat dokumenti ka peale 9. oktoobrit.

Teistsugune tõlgendus oleks ringkonnakohtu arvates vastuolus nii määruse nr 3 §-ga 14 kui ka õigusselguse põhimõttega. Iseäranis oleks teistsugune tõlgendus vastuolus määruse nr 3 § 14 lg-ga 3, mis sätestas: „PRIA teeb toetuse saaja tegevuse elluviimise rahastamise otsuse sellise aja jooksul, et nimetatud otsuse alusel makstav raha oleks võimalik kanda toetuse saaja arvelduskontole 45 tööpäeva jooksul arvates lõikes 2 nimetatud nõuetekohaste dokumentide saamisest, arvestades seejuures toetuse saaja usaldusväärsust.“ Selles sättes on sõnaselgelt ette nähtud erand § 13 lg-s 1 ette nähtud tähtajast.

Ringkonnakohus käsitab määruse nr 3 § 14 lg-ga 1 seonduvat üksikasjalikumalt käesoleval otsuse järgmises osas. Õigusselguse kohta on Riigikohtu üldkogu öelnud: „Põhiseaduse § 13 lg 2 järgi kaitseb seadus igaüht riigivõimu omavoli eest. Sellest sättest tuleneb ka õigusselguse põhimõte. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Kodanik „peab saama – kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga – asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua.

Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu““ (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 31). „Mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik“ (RKPJKo 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 23). Ringkonnakohus on seisukohal, et kujuteldav keskmiste võimetega isik võis mõista määruse nr 3 § 6 lg-t 1 selliselt, et see sätestas toetuse saamiseks esitatavad nõuded ammendavalt ning et sellest tulenevalt võis piisavaks pidada maksekohustuse tekkimist enne 9. oktoobrit.

24. PRIA on väitnud, et määruse nr 3 § 6 lg 1 puhul ei ole tegemist kaalutlusruumi omava sättega ning seetõttu ei saa rääkida PRIA poolsest kaalutlusreeglite rikkumisest. Ringkonnakohus selgitab, et PRIA on määruse nr 3 § 6 lg-t 1 ekslikult tõlgendanud. Küsimust kaalutlusruumist ei tõusetu.

IV

25. Järgnevalt käsitab Ringkonnakohus määruse nr 3 § 14 lg-ga 1 seonduvat. Nimelt vaidlevad pooled käesolevas kohtumenetluses selle üle, kas PRIA oleks pidanud kaebaja suhtes määruse nr 3 § 14 lg-t 1 üldse kohaldama või mitte. Määruse nr 3 § 14 kannab pealkirja „Toetuse väljamakse teostamine osaliselt tasutud kuludokumentide alusel“ ning selle lg 1 sätestab: „Toetatava tegevuse elluviimist võib rahastada enne töö, teenuse või toote eest tasumist, kui toetuse saaja on piisavalt usaldusväärne ning tehtud töö või osutatud teenus on lõpetatud või toode on üle antud ning toetuse saaja on need vastu võtnud ja nende eest tasunud vähemalt omafinantseeringuga võrdse rahasumma.“

26. PRIA leiab, et nimetatud sätte mõte on selles, et PRIA võib teatud osa toetusest taotlejale välja maksta enne toetuse väljamaksmise tähtaega ehk sisuliselt on tegemist toetuse osalise ettemaksega. Määruse nr 3 § 14 lg 1 loob võimaluse teatud osa toetusest taotlejale välja maksta varem, kui § 13 lg-s 1 ette nähtud. Määruse nr 3 § 14 on kogu ulatuses üles ehitatud toetuse ettemakse mõtet silmas pidades, et taotlejal, kes on oma kulutused teinud varem, kui etteantud lõpptähtaeg, oleks võimalik omaosaluse ulatuses kulud juba varem tagasi saada. Määruse nr 3 § 14 lg 1 ei tähenda seda, et neid kulusid tohiks teha peale 9. oktoobrit taotluse esitamise aastal. Seda, et tegemist on ettemaksuga, tõendab ka määruse nr 3 § 14 lg 1 tekst, mis räägib taotleja usaldusväärsuse kontrollimisest. Kui tegemist oleks tavapärase maksega peale lõplike kuludokumentide esitamist, siis ei oleks mõtet rääkida täiendavast taotleja usaldusväärsuse kontrollimisest, kuna nõuetele vastav taotleja on kulutused teinud ning kui need on tehtud õige tegevuse eest, siis tuleb toetus välja maksta. Määruse nr 3 seletuskiri ütleb § 14 kohta: „Kui kuludokumentide alusel tasumata jäänud kogusumma tasumise ja PRIA-le nõutavate dokumentide esitamise tähtaegadest ei ole kinni peetud, siis on PRIA-l õigus edaspidi keelduda toetatava tegevuse elluviimise rahastamisest enne töö, teenuse või toote eest tasumist […].“ Nimetatud seletus näitab, et vaidlusaluse paragrahvi puhul on tegemist osalise ettemaksega ning taotleja poolt teatavate rikkumiste korral keeldub PRIA edaspidi rahastamisest. Kuna kaebaja esitas kuludokumendid peale 9. oktoobrit, ehk kaebaja ei küsinud PRIA käest ettemaksu, siis ei olnudki PRIA-l võimalik määruse nr 3 § 14 lg 1 kohaldamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu PRIA nende seisukohtadega.

27. Miski ei anna alust tõlgenduseks, et määruse nr 3 § 14 lg 1 pidas määruse 26.01.2012– 19.01.2014 kehtinud redaktsioonis silmas vaid ettemaksu. Sellise kitsendava tõlgenduse vastu kõnelevad nii § 14 pealkiri kui ka otsuse eelmises osas antud § 6 lg 1 tõlgendus. Ringkonnakohus leiab, et määruse nr 3 § 6 lg 1 ja § 14 lg 1 nende koosmõjus viitavad sellele, et § 14 lg 1 kujutas endast erandit § 6 lg-s 1 ette nähtud üldisest reeglist. PRIA poolt tsiteeritud seletuskirja lõik ei puuduta käesolevat juhtumit, vaid juhtumit, kus PRIA on teinud ettemakse ning võib edaspidi keelduda edasistest ettemaksetest. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruse nr 3 § 14 lg 1 alusel ei tohtinud võtta uusi kohustusi pärast 9. oktoobrit, küll aga on mõeldav, et esitatud arve tasuti peale 9. oktoobrit. Kaebaja oli tasunud vähemalt omafinantseeringuga võrdse rahasumma enne 9. oktoobrit. Sellest tulenevalt tuleb määruse nr 3 § 14 lg-t 1 pidada käesoleval juhul kohaldatavaks.

28. Nagu eelpool kindlaks tehtud, on tegu normiga, mis annab PRIA-le kaalutlusõiguse. Ringkonnakohus ei saa haldusorgani asemel asuda hindama, kas määruse nr 3 § 14 lg 1 eeldused on täidetud.

V

29. Eelnevast tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tühistab PRIA 05.12.2012. a otsuse nr XXXXXXX . Kaebaja on taotlenud kaebuses PRIA kohustamist toetuse väljamaksmiseks algselt määratud summas (XXXXXXX eurot). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks toetuse väljamaksmiseks kohustamise taotlust rahuldada, kuna selle väljamaksmine eeldab määruse nr 3 § 14 lg 1 ja 7 kohaselt PRIA kaalutlusotsust, samuti kontrolli, kas kaebaja oli usaldusväärne. Need küsimused ei ole olnud PRIA otsuste ega käesoleva kohtumenetluse esemeks. Seetõttu ei saa ringkonnakohus kohustada PRIA-t toimingut sooritama, vaid saab rahuldada üksnes alternatiivnõude, milleks on kohustada PRIA-t toetuse väljamaksmine uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

31. Kaebaja on tasunud mõlemas astmes riigilõivu 15 eurot (tl 13 ja 90), kokku seega 30 eurot, mis tuleb vastustajal kaebajale hüvitada. Õigusabi kuludena on kaebaja taotlenud halduskohtus

2 223,04 euro väljamõistmist (tl 57-62). Ringkonnakohtus on kaebaja esitanud 10.04.2015 uuesti halduskohtus esitatud arved ning soovib õigusabi kuludena kahe kohtuastme eest kokku

5 217,36 euro väljamõistmist. PRIA kulude suurust vaidlustanud ei ole ega ole taotlenud ka kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, kuna kaebaja taotlused jäävad ühe kolmandiku ulatuses rahuldamata, siis kuuluvad õigusabi kulud rahuldamisele kahe kolmandiku ulatuses ning mõistab õigusabi kulude eest vastustajalt kaebaja kasuks välja

3 478,24 eurot (2/3*5 217,36=3 478,24). Kokku tuleb PRIA-l kaebajale hüvitada seega

3 508,24 eurot menetluskulu (3 478,24+30=3 508,24).

Einar Vene Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/