3-13-1341/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1341 Haldusasi MJ kaebus Maksuja Tolliameti 6. juuni 2013. a maamaksuteate nr 408740 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – MJ, esindaja Martin Huberg Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindaja Marika Salmistu Menetluse alus ringkonnakohtus MJ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta MJ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1341 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. juunil 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-13-1341 2(8)

1. MJ-le kuulub 1/2 mõttelist osa Tallinnas XXXXXX XX XX asuvast 4345 m2 suurusest kinnistust. Maksuja Tolliameti (MTA) 11.06.2013 maksuteate nr 408740 kohaselt pidi MJ tasuma 2013. a-l maamaksu 452,92 eurot (mõttelisele osale vastava maa suurus 2172,5 m2, maksustamishind 27 670 eurot, maksumäär 2,5%, maksusumma 691,75 eurot, mida on vähendatud kodualuse maamaksuvabastuse osas 238,81 euro võrra).

2. MJ esitas 19.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 11.06.2013 maksuteate nr 408740 tühistamiseks. Kaebaja palus jätta põhiseadusega (PS) vastuolu tõttu kohaldamata maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lg 3 osas, mis piirab kaasomandis oleva maatüki maksuvabastuse suurust 1500 m2-ga kõikide kaasomanike peale kokku ning MaaMS § 11 lg 1 osas, millega piiratakse kodualuse maa maksuvabastust linnas 1500 m2-ga, juhul kui maksumaksjal puudub maamaksu tasumiseks piisav sissetulek ning maksustatava kinnistu tükeldamine ei ole lubatud või asjaolusid arvestades võimalik.

Seadusandja ei tohi maksusoodustust piirata meelevaldselt, juhuslike asjaolude alusel, mis ei ole maksusoodustuse eesmärki silmas pidades asjassepuutuvad. Kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud on võrreldavas olukorras ning neid tuleb maamaksuvabastuse andmisel kohelda võrdselt. Kinnisasja ühistel omanikel peab olema õigus ise vabalt valida, millises juriidilises vormis nad soovivad ühist omandit hallata – kas mõtteliste osadena, korteriomanditena või kinnistu jagamise teel. Kaasomandi ja korteriomandi puhul on tegemist juriidiliste formaalsustega, mis ei tohi mõjutada isiku maamaksu kohustust.

Kaebajale maamaksu määramine 1500 m2 ületavas osas ja maksuvabastust piiravad MaaMS sätted on vastuolus PS §-dega 11, 13, 14, 32 ja 33. Krundi suurus oleneb paljudest asjaoludest, mis ei sõltu tihti maaomanikust. Kinnistul asub kahekordne elumaja, mille kumbki korrus on erineva kaasomaniku kasutuses. Kaebaja ostis poole elumajast 1970ndatel ja erastas sinna juurde hiljem maa. Kaebaja kinnistu asub Nõmme linnaosa II ehituspiirkonnas ning Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmääruse“ § 4 lg 13 p 2 kohaselt ei ole seal lubatud krunte tükeldada iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m2. Kaebaja kinnistu asub üsna Tallinna piiri lähedal ning kui see asuks Harku valla territooriumil, kehtiks talle maksuvabastus 2 ha ulatuses. Võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks ka kaebajale võimaldada maksuvabastust 2 ha ulatuses. Maamaksu kogumine peab olema kooskõlas maksevõimelisuse põhimõttega. Maksu tasumine ei tohi omanikku sundida oma omandist (eriti kodust) loobuma. Maksukohustus, mida isik ei ole suuteline täitma, on põhiseadusevastane. Kaebaja on nägemispuudega vanaduspensionär ning maksuteatele vastava maamaksusumma tasumine nõuaks temalt kahe kuu pensioni suurust väljaminekut. Maksusumma tasumata jätmise korral ei oleks maksuhalduril maksukohustuse sundtäitmiseks muud võimalust peale sissenõude pööramise kaebaja kinnisasjale, mille tagajärjel jääks kaebaja ilma oma kodust. Põhiseadusevastane on normi puudumine, mis võimaldaks vähendada isiku maamaksukohustust tema maksevõimelisuse alusel. Maksevõimelisuse tagamiseks oleks kõige mõistlikum tunnistada MaaMS § 11 lg-s 1 sisalduv maatüki suurusele seatud piirang (0,15 ha) kehtetuks. Isiku elukohana kasutatav maa tuleb maamaksust vabastada täies ulatuses. Riik peab tagama selliste maksusoodustuste kehtestamise, mis võimaldavad isikul täita maksukohustusi ka sellisel eluperioodil, mil tema maksevõime on vähenenud.

Küsitav on riikliku maksu osas maksusoodustuse kehtestamise otsustamise MaaMS § 11 lg-ga 5 delegeerimine kohalikule omavalitsusele (KOV). Tegemist võib olla sättega, millest tuleneb KOV-le kohustus kehtestada konkreetsed maksuvabastused, piirmäärad ja rakendamise kord. Sellise regulatsiooni puudumine on vastuolus nii maksevõimelisuse põhimõttega kui ka põhiseadusliku õigusega korraldusele ja menetlusele.

3-13-1341 3(8)

Isegi juhul, kui maksuvabastust kohaldatakse kaebaja suhtes üksnes 750 m2 ulatuses, on maksuteatel arvutatud koduomaniku maamaksuvabastuse summa vale ning vaidlusalune maksuteade tuleks 156,60 euro osas tühistada. Kui kaebaja suhtes on maksuvabastus kohaldatav 1500 m2 ulatuses, siis peaks 2013. a-l tasumisele kuuluv maamaksusumma olema 58,98 eurot ning maksuteade tuleks tühistada 393,96 euro ulatuses.

3. Maksuja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja kinnistu asub tervikuna Tallinna linna Nõmme linnaosas, mistõttu ei pea temale võimaldama maksuvabastust 2 ha ulatuses ja ebavõrdset kohtlemist ei esine. Maamaks on omandil põhinev maks, mille objektiks on maatükk. Maamaksu määramisel võetakse arvesse maksustatavat maatükki iseloomustavad andmed ning maamaksu tasumise kohustus ei ole seotud isiku maksevõimelisusega. MaaMS § 11 lg 5 lubab KOV-l täiendavalt vabastada maamaksust pensionäre ning maksuvabastust ei pea ka piirama maatüki suurusega. Maksusoodustused ei kuulu isiku põhiõiguste hulka ning hüvesid saab pakkuda vaid ulatuses, milleks riigil jätkub vahendeid. MaaMS ei võimalda maksuhalduril määrata makse kaalutlusõiguse alusel, vaid maksuhaldur lähtub KOV-lt saadud andmetest. Kui kaebaja ei ole nõus temale määratud maatüki maksustamishinnaga, on tal võimalik vaidlustada maksustamishinna määramise korraldus kui maksuteate eelhaldusakt. Maksustamishinna määramisele ei saa esitada vastuväiteid maksuteate vaidlustamisel.

Maksuteates on maamaksu summa arvutatud õigesti. Kaebajale kuuluva XXXXXX XX XX kinnistu 1/2 mõttelise osa suurus on 2172,5 m2. Maa maksustamishind on antud hinnatsoonis kuni 900 m2 ulatuses 21,09 eurot/m2 ning seda ületavalt osalt 10,55 eurot/m2. Kaebajale kuuluva maa maksustamishind 27 670 eurot on arvutatud Tallinna linna poolt Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrusega nr 179 kehtestatud korras keskkonnaministri 30.11.2001 määrusega nr 50 kinnitatud maa korralise hindamise tulemuste põhjal ning maa hindamise seaduse (MHS) § 6 lg 4 järgi ümardatud järgmise kümnendini. Kogu kaebajale kuuluva maa maksusumma on 691,75 eurot (s.o 12,7364 eurot/m2) ning koduomaniku maamaksuvabastuse summa 238,81 eurot (12,7364 eurot × 750 m2 × 2,5% = 238,81 eurot).

4. Tallinna Halduskohus jättis 05.12.2014 otsusega MJ kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kuna käesoleva haldusasja menetluse kestel asus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 29.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-52-13 seisukohale, et MaaMS § 11 lg 3 on PS-ga kooskõlas kaasomanike ja korteriomandi omanike erinev kohtlemine maksuvabastuse kohaldamisel, ei ole vajalik enam poolte sellekohastele väidetele hinnangut anda.

Maksuteade vastab nii haldusaktidele üldiselt kui ka maksuhalduri haldusaktidele esitatavatele sisuja vorminõuetele, sealjuures on selles üksikasjalikult selgitatud, kuidas koduomaniku maksuvabastuse summa (238,81 eurot) ja vastavalt tasumisele kuuluv maamaksusumma (452.94 eurot) on arvutatud. Kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et vastustaja arvutuskäik on vale. Kaebuse põhjendustest nähtub, et MJ peab maksuteadet õigusvastaseks eelkõige neil põhjustel, mille eest ei vastuta MTA (maa maksustamishind, maksusoodustuste võimaldamine jms). Maamaksu maksuteade on haldusakt, mis on suunatud maamaksukohustuse tekitamisele, ja milles arvutatakse välja maksumaksja poolt tasumisele kuuluv maksusumma. Maamaksukohustuse tekkimise kohustuslikuks eelduseks on omakorda maatüki maksustamishinna määramine ja maksumäära kehtestamine, mis mõlemad on maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse pädevuses. Käesoleval juhul ei ole Tallinna linn jätnud neid kohustusi täitmata. Seega maksuhaldur üksnes arvutab tasumisele kuuluva maamaksu

3-13-1341 4(8) kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel, kusjuures MTA ei ole kohustatud neid andmeid kontrollima.

Käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole asjassepuutuv MaaMS § 11 lg 1, mille kohaldamata jätmist väidetava vastuolu tõttu PS-ga kaebaja on taotlenud. MTA ei kohalda maksusoodustusi (peale seaduses otseselt sätestatu) iseseisvalt, vaid võtab maksusumma arvutamisel üksnes arvesse isikule antud soodustused. Et maamaks on omandil põhinev maks ning maksustatavaks objektiks on maatükk, siis võetakse maamaksu määramisel arvesse maksustatavat maatükki iseloomustavaid andmeid. Liiatigi ei ole MaaMS § 11 lg 1 eesmärk reguleerida juhtumeid, kus maksumaksjal puudub maamaksu tasumiseks piisav sissetulek. Täiendavate maksusoodustuste andmine on kohaliku omavalitsusüksuse pädevuses (vt sama paragrahvi lg-d 5 ja 6). Küll on aga maksuhalduril vastavalt MKS § 111 lg-le 1 õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine. Samas maksukohustuslase võimalikud makseraskused ei ole maksuteate õigusvastasuse ega tühistamise aluseks. Kui kaebajal on etteheiteid tasumisele kuuluva maamaksu aluseks olevate andmete, sh soodustuste osas, siis tuleb need esitada kohalikule omavalitsusele ja vajadusel tema sellekohaseid haldusakte ja toiminguid vaidlustada. Kohtul puuduvad andmed, et kaebaja oleks neid võimalusi kasutanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. MJ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ega korda neid.

Apellant ei ole kohtuga nõus, et maksuteate seaduslikkust ei mõjuta asjaolud, mis ei sõltu MTA- st või mille eest ei vastuta MTA. Riigikohtu halduskolleegium on konkreetselt maamaksu maksuteate seaduslikkuse küsimust arutades mitmes kohtulahendis maksuteate tühistanud selliste asjaolude tõttu, mille eest vastustaja ei vastutanudki. Nii näiteks leidis Riigikohtu halduskolleegium nii 08.11.1999 lahendis nr 3-3-1-40-99 kui ka 13.03.2001 lahendis asjas nr 3-3-1-3-01, et maamaksuteade on seaduslik vaid siis, kui maksumaksjale on väljastatud eelhaldusaktina maa maksustamishinna määramise otsus. Ka sel puhul ei sõltunud maksustamishinna määramine ja kättetoimetamine (kehtivuse eeldus) maksuhaldurist ning maksuhaldur ei saanud ega pidanudki kontrollima eelhaldusakti kehtivust. Sealjuures märkis kohus lahendi nr 3-3-1-3-01 p-s 5 muu hulgas seda, et maksumaksja saab halduskohtus vaidlustada seda haldusakti, s.h. eelhaldusakti, mis rikub tema õigusi, kui maksustamishinda ei ole määratud, siis saab maksumaksja õigusi rikkuda ainult maksuteade. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei saa maksumaksja vahetult vaidlustada ei seadusandja tegevusetust mõistliku maksusoodustuse kehtestamata jätmisel (MaaMS § 11 lg 1 ja 3 alusel) ega ka kohaliku omavalitsusüksuse tegevusetust maksusoodustuste kehtestamata jätmisel (MaaMS § 11 lg 5 alusel). Apellandi õigusi saab rikkuda vaid maamaksuteade, millega kohaldatakse maksumaksjale seaduses sätestatud õiguseid (maksusoodustus) ja pannakse maksma kohustused (maksukohustus). Seega, kuigi maksuhaldur ei kehtesta maksusoodustusi ning ei võta vastu seadusi, saab maksuteate kaudu ja maksuteadet vaidlustades tõstatada küsimuse õigusaktide või nende puudumise põhiseadusele vastavuse osas. Eeltoodust lähtuvalt on maksuteade seadusevastane, kuna MaaMS § 11 lg 1 on osaliselt PS-ga vastuolus (kinnisasja suuruse osas) ning kohase menetluse ja korra puudumine maamaksuseaduse § 11 lg 5 rakendamiseks tingib samuti maksuteate seadusevastasuse, kuna viimasega riivatakse maksevõimelisuse põhimõtet jne. Praeguses olukorras on kaebaja hüljatud riigi poolt, sest MaaMS § 11 lg 5 alusel on kehtestamata maksusoodustused, mis võimaldaksid kaitset riigi

3-13-1341 5(8) vastu, samuti ei ole riik kehtestanud mõistlikku, piirkondade eripära arvestavat maksusoodustust.

6. Maksuja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

Apellandi viidatud lahendites oli kohalik omavalitsus kohustatud väljastama isikule maatüki maksustamishinna määramise otsustuse, mis on eelhaldusakt maksuteatele ja mida isikul on võimalik vaidlustada. Antud juhtumil puudub vaidlus selle üle, et apellandile on eelhaldusakt kätte toimetatud. Antud vaidluses ei ole apellant nõustunud talle määratud maatüki maksustamishinnaga. Kuna apellant ei nõustu talle määratud maksustamishinnaga, siis oleks koheselt pidanud vaidlustama maksustamishinna määramise korralduse/akti. Maksuteadet ei saa enam maksustamishinna määramise osas vaidlustada. Asjaolu, et Tallinna linn ei ole MaaMS § 11 lg 7 alusel kehtestanud korda MaaMS § 11 lg 5 rakendamiseks, ei tähenda, et apellandil puuduks õigus MaaMS § 11 lg 5 alusel täiendavat maksuvabastust taotleda. Vastava avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise üle otsustab KOV ning apellandil oleks soovi korral võimalik keeldumist vaidlustada. Seadusandja tahe on olnud kehtestada kodualusele maale maksuvabastus tiheasustusega alal kuni 1500 m2 ja hajaasustusega piirkonnas kuni 2 ha ulatuses. Ka Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-52-13 ei leita, et maksusoodustuse andmine tiheasutuse puhul üksnes 1500 m2 ja hajaasutuses 2 ha ulatuses kodualusele maale oleks PS-ga vastuolus. MaaMS § 11 lg 1 kohtleb võrdselt kõiki tiheasutusalade koduomanikke, kehtestades kõigile koduomanikele maksuvabastuse 1500 m2. Koduomanikke ei eristata krundi suuruse järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

8. Ringkonnakohus jättis 12.03.2015 otsusega haldusasjas nr 3-14-50318 (jõustunud 14.04.2015) rahuldamata MJ kaebuse MTA 05.02.2014. a maksuteate nr 249456 tühistamiseks. Käesolevas kaebuses on vaidlustatud eelneva maksustamisperioodi (2013. a) kohta esitatud maamaksuteade, kuid muus osas on kaebuse faktilised asjaolud ning kaebaja esitatud väited kokkulangevad kaebuses haldusasjas nr 3-14-50318 tooduga. Ringkonnakohus jääb oma 12.03.2015 otsuses väljendatud seisukohtade juurde.

9. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt on maamaksu tasumisest teiste hulgas vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa osas linnas kuni 0,15 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. MaaMS § 11 lg 3 järgi on kaasomandis oleva maa kaasomanikud vabastatud MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimustel maamaksu tasumisest linnas kokku 0,15 ha ulatuses. MaaMS § 11 lg-st 5 tulenevalt võib KOV täiendavalt vabastada maamaksust riikliku pensioni saaja tema kasutuses oleva elamumaa osas linnas kuni 0,15 ha ulatuses. MaaMS § 11 lg 7 kohaselt otsustab MaaMS § 11 lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse andmise KOV täitevorgan isiku kirjaliku avalduse alusel KOV volikogu poolt kehtestatud ulatuses ja korras.

10. Praegusel juhul puudub vaidlus faktiliste asjaolude üle, et MJ on riikliku vanaduspensioni saaja ning Tallinna Linnavolikogu ei ole MaaMS § 11 lg-s 7 viidatud regulatsiooni kehtestanud.

3-13-1341 6(8) Samas ei ole MJ esitanud Tallinna Linnavalitsusele ka MaaMS § 11 lg 7 kohast kirjalikku avaldust MaaMS § 11 lg 5 alusel täiendava maksuvabastuse saamiseks ning puudub KOV sellekohane keelduv otsus, mida apellant oleks vaidlustanud. Käesolevas asjas on kaebuse esemeks üksnes MTA 11.06.2013 maksuteade, mitte Tallinna linna tegevus või tegevusetus. Olukorras, kus MJ ei ole enda suhtes täiendava maksuvabastuse rakendamist elukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt üldse taotlenud, ei oma kaebuses MaaMS § 11 lg-tega 5 ja 7 ning täpsema regulatsiooni puudumisega seonduvad väited asja lahendamisel tähtsust. Tegemist ei ole vaidlusaluse maamaksuteate koostamisel asjassepuutuvate sätetega, sest isiku suhtes MaaMS § 11 lg 5 alusel täiendava maksuvabastuse kohaldamist ei otsusta ja sellise maksuvabastuse suurust ei määra ega arvuta mitte MTA, vaid KOV. MaaMS § 1 lg 3 kohaselt arvutatakse maamaks KOV esitatud andmete põhjal ning rahandusministri 21.05.2012 määruse nr 22 „Maksuja Tolliametile kohaliku omavalitsuse üksuse esitatavate andmete loetelu ning esitamise kord“ § 3 p-st 13 tulenevalt esitab KOV maakasutuse maksustamiseks MTA-le muu hulgas MaaMS § 11 lg-s 5 nimetatud maksuvabastuse summa. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et MaaMS § 11 lg-d 5 ja 7 koostoimes rahandusministri 17.01.2001 määruse nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ §-ga 7 olid selleks piisavalt täpsed, et apellant oleks soovi korral saanud linnalt täiendavat maamaksuvabastust taotleda. Üksikasjalikuma regulatsiooni puudumise põhiseaduslikkuse küsimuse saaks tõstatada alles siis, kui linnavalitsus keeldub täiendava maamaksuvabastuse andmisest viitega linnavolikogu määruse puudumisele. Välistada ei saa võimalust, et kui MJ oleks esitanud MaaMS § 11 lg-te 5 ja 7 alusel Tallinna linnale taotluse täiendava maksusoodustuse saamiseks, oleks KOV enne taotluse lõplikku lahendamist asjakohase täpsustava regulatsiooni ka kehtestanud.

11. Apellant on alternatiivselt pidanud põhiseadusevastaseks MaaMS-s sellise normi puudumist, mis võimaldaks vähendada isiku maamaksukohustust tema maksevõimelisuse alusel. Ringkonnakohus märgib, et riigil on maksupoliitika kujundamisel avar otsustusvabadus. Maksude ja maksumäärade kehtestamine ja muutmine ning maksusoodustuste ettenägemine on poliitiliste valikute küsimus. Maksud võivad olla, kuid ei pea olema riigi sotsiaalpoliitika elluviimise vahendiks. Isikul puudub põhiõigus maksuvabastusele muu hulgas kodualuse maa suhtes. Kodualuse maa täielik vabastamine maamaksust ei ole olnud ka seadusandja eesmärk, vaid selle ulatust on peetud vajalikuks piirata tiheasustusaladel 0,15 ha-ga ja hajaasustusaladel 2 ha-ga. Riigil ega KOV-l ei ole kohustust kehtestada kõigile koduomanikele maamaksuvabastust 2 ha ulatuses. Eeldatavasti väiksema sissetulekuga ehk riiklikku pensioni saavate isikute suhtes täiendava maamaksuvabastuse kehtestamise võimalus on MaaMS § 11 lg-s 5 ette nähtud, kuid selle kohaldamine on jäetud KOV otsustada. KOV-l on seaduse raames tegutsedes autonoomia (PS § 154 lg 1), mille piires saab ta maksuvabastuse kehtestamise üle ise otsustada, lähtudes oma eelarvelistest võimalustest ja maksukoormuse suurusest. Kuivõrd maamaks laekub täielikult KOV eelarvesse (MaaMS § 6), mõjutab selle laekumine otseselt KOV finantsseisundit ja seeläbi KOV võimet täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid (vt Riigikohtu 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 55).

12. MaaMS § 11 lg 1 ei ole põhiseadusevastane osas, millega linna piires on kodualune maa vabastatud maamaksust üksnes kuni 1500 m2 ulatuses, olenemata maaomaniku maksevõimest ja maaüksuse tükeldamise võimaluse puudumisest. Maksevõimelisuse põhimõte tähendab, et maksukoormus sõltub maksumaksja potentsiaalsest maksevõimest ehk majanduslikust edukusest (tulemuslikkusest). Sellest printsiibist lähtuvalt peab maksusüsteem olema kujundatud selliselt, et suuremat tulu saavad, suuremat vara omavad või enam tarbivad isikud maksavad makse suuremas summas, võrreldes nendega, kelle maksevõime on väiksem (vt lähemalt nt L. Lehis. Maksuõigus. Tallinn: Juura, 2012, lk 62-63). Maamaksu objektiks on maatükk ja maksubaasiks maa maksustamishind, mis määratakse maa potentsiaalse tulukuse järgi, lähtudes maa sihtotstarbest ja asukohast (vt ka nt L. Lehis. Eesti maksuseaduste

3-13-1341 7(8) kommentaarid 2013. Tartu: Casus, 2013, lk 403). Üldteadaolevalt on maa väärtus tiheasustusega piirkonnas suurem kui hajaasustuses ning seda eriti Tallinna linnas, võrrelduna teiste KOV üksustega. Näiteks Maa-ameti tehingute andmebaasi kinnisvara hinnastatistika päringust (http://www.maaamet.ee/kinnisvara/htraru/) 2014. aasta kohta nähtub, et hoonestatud elamumaa ostu-müügitehingute keskmine hind Harku vallas oli 53 eurot/m2 (kokku 189 tehingut, võõrandatud maa pindala keskmiselt 1718,66 m2 ja tehingu keskmine maksumus 90 759 eurot), kuid Tallinna linnas oli sama näitaja 201 eurot/m2 (kokku 373 tehingut, võõrandatud maa pindala keskmiselt 1098,45 m2 ja tehingu keskmine maksumus 220 305 eurot). Kaebaja suur maksukoormus ei tulene seetõttu mitte maamaksu ülemäära kõrgest ega ka teistest isikutest kõrgemast maksumäärast, vaid tema kaasomandis oleva maa harilikust suuremast väärtusest, tulenevalt kinnistu paiknemisest tiheasustusega alal, krundi tavapärasest suurematest mõõtmetest ning asukohast Tallinna hinnatud piirkonnas. Maksusumma suurust mõjutab ka kinnistu kaasomandis olek (1500 m2 osas ettenähtud maksuvabastus jaguneb kaasomanike vahel proportsionaalselt), võrreldes olukorraga, kus see oleks jagatud korteriomanditeks (1500 m2 ulatuses maksuvabastus laieneb igale korteriomandile). Riigikohus leidis 29.01.2014 otsuses nr 3-4-1-52-13 samas, et kaasomanike ja korteriomandi omanike erinev kohtlemine kodualuse maamaksusoodustuse kehtestamisel on põhiseaduspärane. Olukorras, kus isiku kõrge maksukoormus tuleneb tema omandis oleva kinnistu tavapärasest kõrgemast väärtusest, ei ole õige rääkida maksevõimelisuse põhimõtte rikkumisest ka juhul, kui isiku sissetulekud ei võimalda maksu täiel määral tasuda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499, p 11). Isiku maksevõimelisus väljendub sellisel juhul mitte tema sissetulekutes, vaid tema omandis oleva vara suures väärtuses. Sellisel juhul tuleb eeldada, et isik leiab võimaluse korraldada omandimaksude tasumine, mille suurus on vara väärtusega võrreldes väike.

13. Väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest on põhjendamatud. Asjakohane ei ole võrrelda maamaksukohustuse suurust ja maamaksuvabastuse ulatust ühe KOV üksuse tiheasustusalal ja teise KOV üksuse hajaasustusalal, sest üldjuhul on tiheasustusalal kruntide suurused oluliselt väiksemad ja maa maksustatav väärtus kõrgem ning hajaasustusalal omakorda maatükid suuremad ja maa maksustamishind madalam. Seetõttu esineb MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud vaheteoks ka mõistlik ja asjakohane põhjus ning tegemist ei ole meelevaldse erineva kohtlemisega. Mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (vt lahend nr 3-4-1-52-13, p 47). Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-52- 13 (p-d 50-54) muu hulgas leidnud, et PS § 12 lg 1 riive intensiivsust vähendab see, et maa kaasomanikud võivad kinnisasja jagada korteriomanditeks või eraldi maatükkideks (s.o lõpetades ebavõrdse kohtlemise enda tegudega) ning isegi juhul, kui see ei ole mingil põhjusel võimalik või mõistlik, siis ei olegi kaasomandis oleva kinnistu võrdsustamine korteriomanditega sisuliselt põhjendatud. Asjakohane on seegi, et Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 13 p-s 2 sisalduv II ehituspiirkonnas asuvate iseseisvate maaüksuste suhtes ettenähtud 1200 m2 minimaalsuuruse reegel on sama määruse § 1 lg 3 kohaselt tingimuslik ja põhjendatud vajaduse korral saab sellest kõrvale kalduda. Asjaolu, et kinnistu jagamine korteriomanditeks või selle tükeldamine (sh detailplaneeringu koostamisega) oleks kaasomaniku jaoks tülikas, aeganõudev või kulukas, ei tähenda, et need võimalused ei oleks kasutatavad ega vähendaks seetõttu riive intensiivsust.

14. Ehkki apellatsioonkaebuses ei ole enam väidetud 11.06.2013 maksuteates nr 408740 (tl 10– 11) toodud maamaksusumma arvutuslikku ebaõigsust, siis pidades silmas apellandi viidet kõigi varasemate seisukohtade juurde jäämisele, märgib ringkonnakohus, et vaidlusalune maksuteade on ka selles osas õiguspärane ning apellandi teistsugune arvutuskäik on ilmselgelt ekslik. Esmalt tuleneb MaaMS § 11 lg-test 1 ja 3, et maksusoodustus jaguneb kaasomanike vahel proportsionaalselt, mitte ei kohaldu igaühe suhtes eraldi 1500 m2 ulatuses (vt ka lahend nr 3-4-

3-13-1341 8(8) 1-52-13, p-d 36, 39, 42.1, 42.3 ja 48). Teiseks on apellant ka 750 m2 ulatuses maksuvabastuse suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigesti üksnes suuremast maksustamishinnast. Kuigi MaaMS ei sisaldanud vaidlusaluse maksuteate koostamise ajal üksikasjalikku regulatsiooni maamaksuvabastuse või -soodustuse arvutamiseks ning seaduses hiljem tehtud täpsustuste jõustumist on maamaksu infosüsteemi ettevalmistamiseks ja KOV-dele üleminekuaja andmiseks korduvalt edasi lükatud (kuni 01.01.2017), võib MaaMS § 111 lg-s 1 sätestatule sisuliselt vastavat lähenemist pidada juba seadusandja algseks tahteks koduomaniku maamaksuvabastuse kehtestamisel (vt selle kohta Riigikogu 12. koosseisu 299 SE seletuskirjas sisalduvaid selgitusi MaaMS §-ga 111 täiendamise osas, samuti Riigikogu 12. koosseisu 558 SE teiseks lugemiseks ettevalmistatud muudatusettepaneku põhjendusi) ning sellist tõlgendust toetab ka senine kohtupraktika (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499, p 10).

Maamaksusumma arvutamise algandmete õigsuse üle vaidlust ei ole. Muu hulgas puudub vaidlus, et kaebaja kaasomandis olev kinnistu asub tervikuna Tallinna linna territooriumil, mistõttu ei ole MaaMS § 11 lg-d 31 ja 32 käesoleval juhul asjakohased. Seega moodustub MJ- le 11.06.2013 maksuteatega tasumiseks määratud maamaksusumma 452,94 eurot järgmiste arvutuste tulemusel. XXXXXX XX XX kinnistu (suurusega 4345 m2) maksustamishind = 900 m2 × 21,09 eurot/m2 + 3445 m2 × 10,55 eurot/m2 = 55 325,75 eurot ehk MHS § 6 lg 4 järgi ümardatult 55 330 eurot. Apellandile kuuluva 1/2 kaasomandi osale (2172,5 m2) vastava maa maksustamishind on ümardatult 27 670 eurot (55 330 eurot ÷ 2 = 27 665 eurot). Kinnistu ühe ruutmeetri maksustamishind on seega 12,7364 eurot (27 670 eurot ÷ 2172,5 m2 = 12,7364 eurot). Apellandi kinnisasja maamaksusummaks tuleb kokku 691,75 eurot (27 670 eurot × 2,5% = 691,75 eurot) ning sellest maha arvatav koduomaniku maamaksuvabastuse summa 238,81 eurot (750 m2 × 12,7364 eurot × 2,5% = 238,81 eurot).

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb MJ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.12.2014 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti MJ kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets