3-13-2485/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2485 Haldusasi Xi kaebus Viru Vangla 15.10.2013. a käskkirja nr 6- 3/1452-D ja 03.12.2013. a vaideotsuse nr 6-12/282-2 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Xi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant X Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu põhjendusi käesoleva otsuse p-s 15 toodud põhjendustega.

2. Jätta X poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o hiljemalt 01.06.2015. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.09.2013 koostas Viru Vangla IV üksuse valvur G. Lillema ettekande nr 3999 (tl 25) selle kohta, et andis samal kuupäeval kella 22.10 paiku kinnipeetavast kaebajale läbi toiduluugi korralduse võtta kohe lambi küljest ära rätik, kuid kaebaja keeldus seda tegemast. G. Lillema sisenes koos valvur V. Kaljurandiga kambrisse, kus nad võtsid rätiku lambi küljest ära. 26.09.2013 kirjutas kaebaja toimunu kohta seletuse (tl 26), milles teatas, et pole rätikut kusagile ette riputanud, keegi pole käskinud tal läbi toiduluugi seda ära võtta ning teda pole teavitatud ka ettekande kirjutamisest ja selgituste andmise võimalusest. Samal päeval koostati ettekande koostaja tunnistuste kohta protokoll (tl 27) ning 14.10.2013 vormistati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 23-24).

2. 15.10.2013 koostati Viru Vangla käskkiri nr 6-3/1452-D (tl 21-22), millega karistati kaebajat vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 alusel noomitusega selle eest, et ta ei allunud 15.09.2013 vanglateenistuse ametniku korraldusele võtta lambi küljest ära rätik.

3. Kaebaja esitas Viru Vanglale 04.11.2013 vaide käskkirja kehtetuks tunnistamiseks (tl 18-20), mis jäeti 03.12.2013. a vaideotsusega nr 6-12/282-2 (tl 16) rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 22.12.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) ning palus, et tema distsiplinaarkorras karistamise kohta tehtud käskkiri ja selle peale esitatud vaide lahendamise otsus tühistataks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased, kuna need ja distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud ühe ja sama isiku poolt, teda pole ära kuulatud, käskkirjas ei ole kajastatud tema märkusi protokolli kohta ning lisaks pole vaide lahendamisel arvestatud tema argumentidega.

5. Tartu Halduskohus jättis 03.04.2014. a otsusega (tl 66-67p) kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgnevad: Kaebaja pole distsiplinaarmenetluses, vaides ega kohtule esitatud kaebuses eitanud, et 15.09.2013 oli tema kambris olevale lambile riputatud rätik, milline eemaldati vanglateenistuse ametniku poolt. Omaks ei võta ta aga rätiku riputamist ega selle eemaldamiseks antud korralduse täitmata jätmist ning väidab, et magas ja pole läbi toiduluugi antud korraldust kuulnud. Kuna teda ei ole karistatud rätiku lambile riputamise eest, ei oma esimesena nimetatud vastuväide asja lahendamise seisukohalt vähimatki tähendust.

Teise väite osas nähtub kohtule esitatud dokumentidest, et menetleja on distsiplinaarmenetluse käigus korralduse andmise asjaolud ettekande koostaja ütluste abil üle kontrollinud. Neis kinnitas nimetatud isik, et korralduse peale keeldumisega reageerinud isik oli just kaebaja. Sedasama kinnitas ta ka kohtus antud tunnistuses. Seejuures ta väitis, et tundis kaebaja ära hääle järgi. Teiselt kambris olnud kinnipeetavalt on toimunu kohta seletust küsitud ning ta väitis, et magas ja pole rätiku alla võtmise kohta korraldust saanud. Seega on korralduse andmise ja selle täitmisest keeldumise kohta sisuliselt olemas vaid kaebaja sõnad ettekande koostanud vanglateenistuse ametniku sõnade vastu.

Arvestades, et vanglateenistuse ametnikul ei saa üldjuhul olla mingit põhjust kirjutada kinnipeetava peale tõele mittevastavat ettekannet, ei saa olla ka tõsiseltvõetavat põhjendust selle ametniku poolt vormistatud ettekande väidetes või kohtus antud tunnistuses kahtlemiseks. Seda, et nimetatud ametnikul oleks tema vastu isiklik vihavaen või muu tagakiusamise alus, pole kaebaja väitnud. Tema enda huvi eitada rikkumist on aga põhjendatav sooviga vältida vastutust ja vabaneda määratud karistuse ebasoodsatest mõjudest. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik VangS § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded.

Teda on teavitatud menetluse algatamisest ja talle anti võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Karistus on määratud VSKE § 17 sätestatud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid, kaebaja seletusest lähtuvaid seisukohti, kui seda, millest lähtuvalt peetakse tema süü tõendatuks, miks üldse on vaja teda karistada ning millest tema puhul karistuse valikul lähtuda.

Noomituse näol on tegemist sisuliselt kõige kergema võimaliku distsiplinaarkaristusega ning miski kohtule esitatust ei tõenda, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseadusest tulenevaid õigusi ja proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid.

Kaebuse esitamise ühe põhjusena on kaebaja välja toonud asjaolud, et teda pole ära kuulatud ning käskkiri ei kajasta distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväiteid. Esimesena nimetatud väide on põhjendamatu, sest kaebajale võimaldati distsiplinaarmenetluse käigus seletusi anda ja ta on 26.09.2013 koostatud seletusega seda ka kasutanud. Teine väide vastab iseenesest küll tõele, kuid ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks, sest kaebaja on kohtus ise kinnitanud, et käskkirja koostamise ajaks ei olnud ta oma vastuväiteid menetlejale veel üle andnud. Kuna seejuures ei osanud ta vastuväite sisu kohta nimetada midagi peale eelnevalt juba käsitletud ärakuulamisõiguse, pole põhjust pidada toimunut otsustust mõjutada võinud rikkumiseks. Siinkohal on oluline tähendus ka sellel, et VSkE § 97 lg 2 p 13 ja § 98 p 3 näevad ette üksnes distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamise allkirja vastu ja kinnipeetava märkuste lisamise protokolli juurde, kuid ei sätesta, et neid tuleb tingimata karistuse määramise käskkirjas kajastada. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi vanglateenistus, kuid seda, kes täpselt peab vormistama distsiplinaarmenetluse protokolli, ei ole seaduseandja määratlenud. VSKE § 12 lg-st 2¹ ja § 17 lg-st 1 tulenevalt on distsiplinaarkaristuse määramine inspektor-kontaktisiku pädevuses ja tema haldusakti peale esitatud vaide läbivaatamine üksuse juhi pädevuses. Käesolevas asjas esitatu järgib kehtestatut, sest distsiplinaarmenetluse on läbi viinud ja karistamise käskkirja koostanud neljanda üksuse inspektor-kontaktisik ning vaideotsuse teinud sama üksuse juht. Seejuures ei oma mingit tähtsust, kes on märgitud vaideotsuse koostajaks, sest lõpliku otsustuse sai siiski teha üksnes see vanglateenistuse ametnik, kes sellele dokumendile alla kirjutas. Vaideotsuses on kaebaja vaides toodud väited kajastatud ning asjaolu, et need pole toetust leidnud, ei võimalda kohtul vaideotsust õigusvastaseks lugeda ega tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tartu Ringkonnakohtusse saabus 21.04.2014 kaebaja apellatsioonkaebus (tl 73-76), milles ta taotleb Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks. Lisaks palub kaebaja algatada käesolevas haldusasjas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kaebaja põhjendused halduskohtu otsuse tühistamiseks on järgnevad: Halduskohus on rikkunud uurimiskohustust ning menetlusnorme, kuna ei andnud hinnangut asjaolule, et käskkirja koostamisel ei ole arvestatud kaebaja märkustega protokolli kohta, mis omakorda oleks kaasa toonud VangS § 64 lg 4¹ rikkumise. Halduskohus on meelevaldselt tõlgendanud VSKE § 97 lg 2 p-i 13 ja § 98 p-i 3. Ükski õigusakt ei pruugi sätestada kohustust distsiplinaarmenetluse protokolli kohta tehtud märkusi distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kajastada, kuid ilmselge on see, et käskkirja koostamisel tuleb kindlasti arvestada kinnipeetava märkustega. Kui käskkiri antakse välja 15.10.2013, kuid märkused edastatakse vanglaametnikule 16.10.2013, siis on ilmne, et märkustega ei ole käskkirja koostamisel arvestatud. Halduskohus on samuti jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja tarvitab oma terviseseisundist tulenevalt enne magamist pidevalt tugevatoimelisi ravimeid (nt Tramadol). Seega jääb arusaamatuks, et kambris viibinud tavalise unega A. Savin ei kuulnud ametniku korraldust ega kambrisse sisenemist, aga ravimite mõju all olev kaebaja pidi kuulma. Rikutud on ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 nõudeid ning esmajärjekorras puuduvad

A. Savini ja V. Kaljuranna ütlused. Kaebajale ei ole neid tutvustatud. Kaebaja põhjendused põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks on järgnevad: Õiguslik olukord, kus distsiplinaarmenetluse protokolli, karistuse määramise käskkirja ja sisulise vaideotsuse koostab üks ja sama isik on volitusnormi ja võimude lahususe põhimõttega vastuolus. Seega on käesoleval ajal tegemist põhiseadusliku korra ilmselge rikkumisega ning see omakorda toob kaasa põhiseaduslikkuse järelevalve vajaduse.

7. Viru Vangla palub 09.06.2014 esitatud vastuses (tl 87-87p) jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a otsuse muutmata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendused on järgnevad: Vastustaja on oma sisulised seisukohad esitanud esimese astme kohtumenetluses ning jääb nende juurde. Apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastustaja hinnangul puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Menetluste puhul on määravaks otsuse teinud isik, mitte dokumendi koostaja. Kaebajale anti võimalus esitada distsiplinaarmenetluses seisukohti, mis tähendab, et ärakuulamisõigus oli tagatud. Halduskohus on ka antud küsimust piisavalt käsitlenud ja vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega. Distsiplinaarprotokollile esitatud vastuväiteid peab küll kaaluma karistusotsuse tegemisel, kuid neid ei pea arvestama, kui need ei ole kas õiged või asjakohased. Veel enam, kui vastuväited jäetakse esitamata. Apellatsioonkaebuse p-s 3 ei ole välja toodud, milles seisnes tõendite vale hindamine halduskohtu poolt. Halduskohus on distsiplinaarasja tehiolusid otsuses piisavalt käsitlenud. Halduskohus täitis uurimiskohustust, hindas kõiki asjakohaseid tõendeid kogumis ning leidis õigustatult, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Kohus võtab esmalt seisukoha põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise küsimuses (I) ning seejärel lahendab apellatsioonkaebuse (II).

I

10. Ringkonnakohus leiab, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus.

11. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus õigustloova akti põhiseadusele (PS) vastavust põhistatud taotluse, kohtuotsuse või -määruse alusel. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti, tunnistades selle PS-ga vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise PS-ga vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Kaebaja väidab, et õiguslik olukord, kus distsiplinaarmenetluse viib läbi, distsiplinaarkaristuse määrab ja vaideotsuse koostab sama vanglaametnik, on vastuolus võimude lahususe põhimõttega. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et tegemist ei ole võimude lahususe küsimusega, kuna vanglad koos kõigi vanglaametnikega on täidesaatva võimu osa. Tõenäoliselt on kaebaja silmas pidanud vastuolu PS §-s 15 sätestatud õigusega tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. PS § 15 käsitleb otseselt ainult kohtumenetlust, kuid kõnealuse põhiõiguse kaitseala on laiem, hõlmates ka õigust ausale kohtueelsele haldusmenetlusele. Kaebaja on eelkõige kahtluse alla seadnud kohtueelse haldusmenetluse erapooletuse. Vaidlusalune käskkiri on tehtud inspektor-kontaktisiku poolt. Sama inspektor-kontaktisik koostas ka distsiplinaarmenetluse protokolli. VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 64 lg 4 alusel ehk määrata distsiplinaarkaristus. VangS § 64 lg 4 sõnastus viitab küll sellele, et distsiplinaarkaristuse määraja teeb otsuse teise ametniku ettepaneku alusel, kes distsiplinaarmenetluse läbi viis, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei riivaks isegi vastupidine olukord PS §-st 15 tulenevat õigust ebaproportsionaalselt. Seda eelkõige seetõttu, et kinnipeetavale on tagatud vaide esitamise võimalus. VSKE § 1² lg 2¹ kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Sealjuures ei ole üksuse juhil kohustust koostada vaide tekst ise. Ka Viru Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et menetluste puhul on määravaks otsuse teinud isik, mitte dokumendi koostaja. Üksuse juht ei ole inspektor-kontaktisiku koostatud vaideotsuse tekstiga seotud ning võib keelduda seda allkirjastamast.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et distsiplinaarmenetlust ja sellele järgnevat vaidemenetlust puudutav vanglaametnike otsustuspädevuse regulatsioon ei ole PS-ga vastuolus.

II

13. Kaebaja tunnistati Viru Vangla 15.10.2013. a käskkirjaga süüdi VangS § 67 p 11 rikkumises ning teda karistati toime pandud distsipliinirikkumise eest noomitusega. Kaebaja eitab oma süüd distsipliinirikkumises. Lisaks leiab kaebaja, et vaide lahendamisel pole arvestatud tema märkustega protokolli kohta.

14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Halduskohus nentis, et korralduse andmise ja selle täitmisest keeldumise kohta on sisuliselt olemas vaid kaebaja sõnad ettekande koostanud vanglateenistuse ametniku sõnade vastu. Halduskohus leidis siiski, et kaebaja süü on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata lähtudes HKMS § 201 lg-st 4.

15. Kaebaja väidab, et vastustaja oleks pidanud käskkirja tegemisel võtma arvesse tema märkusi distsiplinaarmenetluse protokolli kohta. VSKE § 98 p 3 kohaselt lisatakse protokollile kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta. Seega on tegemist kinnipeetava ärakuulamisõiguse tagatisega, mida kinnipeetav võib soovi korral kasutada. Kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli 14.10.2013. Distsiplinaarmenetluse protokolli lõpus on märgitud, et kinnipeetaval on protokolli tutvustamise päevast alates aega 1 tööpäev vastuväidete ja arvamuste esitamiseks. Sellele on lisatud täpsustus, et vastuväited ja arvamused tuleb esitada kirjalikult inspektor-kontaktisikule järgmise tööpäeva kella 10.00-ks. 14.10.2013 ja 15.10.2013 olid teineteisele vahetult järgnevad tööpäevad. Kuna kaebaja ei esitanud 15.10.2013 kella 10.00-ks oma märkusi protokolli kohta, ei saanud vastustaja nendele 15.10.2013. a käskkirjas tugineda. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et vastustaja arusaam 1 tööpäevast ei ole haldusmenetluse normidega kooskõlas. HMS § 33 lg 2 kohaselt algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Päevadega määratud tähtaeg lõpeb tähtaja viimasel päeval. Seega algas tähtaeg järgmisel päeval pärast protokolli tutvustamist (15.10.2013) ning oleks pidanud vältama päeva lõpuni. Kui kinnipeetavale antakse vastuväidete esitamiseks aega hommikul kella 10.00-ni, ei saa seda pidada 1 tööpäeva pikkuseks tähtajaks. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja ärakuulamisõigust distsiplinaarmenetluses piiratud. Samas ei anna see alust 15.10.2013. a käskkirja ja 03.12.2013. a vaideotsuse tühistamiseks. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui nende rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna kaebaja oli eelnevalt esitanud selgituse (tl 26) ning väitis halduskohtus toimunud videoistungil, et tema vastuväited protokolli kohta puudutasid põhiliselt ärakuulamisõigust (tl 60p), ei saanud vastuväidete esitamise tähtaja vale arvestamine vastustaja poolt mõjutada asja otsustamist.

16. Kaebaja väidab, et rikutud on HMS § 6 nõudeid, kuna puuduvad A. Savini ja V. Kaljuranna ütlused. Ringkonnakohus selgitab, et kambris viibinud teiselt kinnipeetavalt A. Savinilt võeti toimunu kohta selgitus (tl 65), kuna esialgu algatati distsiplinaarmenetlus ka tema suhtes. Koopia tema selgitusest on käesoleva haldusasja toimikus olemas. Valvur V. Kaljurandilt ei ole distsiplinaarmenetluses ütlusi võetud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul ei olnud põhjust omal algatusel nimetatud isikuid tunnistajatena kohtusse kutsuda. A. Savini seos distsipliinirikkumisega ei leidnud vastustaja poolt tuvastamist. Valvur V. Kaljurand sisenes koos

G. Lillemaga kaebaja kambrisse siis, kui kaebaja oli juba keeldunud G. Lillema korralduse täitmisest. Kuna V. Kaljurand kaebaja distsipliinirikkumise kohta ettekannet ei koostanud ega peavalvet ei teavitanud, oli ainult G. Lillema tunnistajana halduskohtusse kutsumine piisav.

17. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a otsus õiguspärane. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse p-s 15 toodud põhjendustega.

18. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/