4-15-1203/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-15-1203

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

29.04.2015. a Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi 1, kirjalikus menetluses Kohtunik Madis Kägu Väärteoasja number 4-15-1203 (2780,14,005763) Väärteoasi

J.R-i kaebus Lõuna Prefektuuri Tartu

politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse 05.02.2015. a otsusele väärteoasjas nr 2780,14,005763

Menetlusalune isik, kaebuse esitaja J.R ik. XXX; elukoht: XXXX Kaitsja adv. Tarmo Pilv Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid Ülikooli 8, Tartu Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes § 132 p 2 kohus otsustas:

tühistada osaliselt Lõuna Prefektuuri 05.02.2015. a otsus väärteoasjas nr 2780,14,005763 J.R-i karistamises LS § 224 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Mõista J.R-ile LS § 224 lg 2 järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks.

Edastada käesolev otsus J.R-ile, kaitsjale ja Lõuna Prefektuurile.

Edasikaebamise kord

Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud

J.R karistati Lõuna Prefektuuri menetlusteenistuse 05.02.2015. a otsusega LS § 224 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Otsuse kohaselt juhtis J.R 31.12.2014. a kell 18:27 Ülenurme vallas, Tartu maakonnas, Tartu-Ülenurme mnt 4. kilomeetril mootorsõidukit isikuna, kelle ühes grammis veres oli alkoholisisaldus 1,16 +/- 0,06 mg.

20.02.2015. a esitas J.R-i kaitsja Tarmo Pilv kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse.

23.02.2015. a määrusega jättis kohus kaebuse käiguta, andes selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks aega kuni 02.03.2015. a. Kaebuses esinenud puudused kõrvaldati tähtaegselt.

Kaebuse kohaselt käis J.R 08.01.2015. a oma naise juubelil ning tarbis seal alkoholi. Järgneval päeval sõidukisse istudes oli J.R kindel, et jääknähud puuduvad ning veres ei sisaldu alkoholi. Kontrollimiseks puhus kaebuse esitaja oma isiklikku alkomeetrisse, mis kinnitas, et kaebuse esitaja on sõidukõlbulik ning kaebuse esitaja naine ei tundnud väljahingatavas õhus alkoholi lõhna.

09.01.2015. a pidas Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri liikluspolitseinik T. S.

kaebuse esitaja kinni ning koostas väärteoprotokolli AB1424912, mille kohaselt rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3. Rikkumine kvalifitseeriti LS § 224 lg 2 alusel.

Kaebuse esitaja on kohtuvälises menetluses esitanud menetlejale ka vastulause, mille kohaselt on tal XXXX, mistõttu ei suutnud 09.01.2015. a maks alkoholi piisavalt kiiresti kehast välja viia. Kaebuse esitaja on korduvalt avaldanud kahetsust ning saab aru, et antud teguviis on väär.

LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,50-

1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi.

Kaebuse kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kaebuse esitaja palub kohtul arvesse võtta asjaolu, et kaebuse esitajal on tõsine XXXX, mistõttu maks ei suutnud piisavalt kiiresti alkoholi kehast väljutada.

Kaebuse esitaja palub ära võtta ainult B-kategooria juhiload. Kaebaja on autojuht, lisaks pannakse juhtimisõiguse äravõtmisel kaebaja perekond väga raskesse olukorda, kuivõrd neil puuduks igasugune sissetulek. Kaebaja töötab XXXX autojuhi ametikohal. Tema töötamiskohaks on objektid EV piires ja tema tööülesandeid tuleb täita kõikjal, kus seda nõuab tööandja majanduslik huvi. Töö iseloomust sõltuvalt on kaebuse esitajal kohustatud sõitma ringi Eesti Vabariigi territooriumi piires. Kaebuse esitaja teenib kuus XXX eurot ja on pere ainuke ülalpidaja.

Kuueks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine rikub liigselt kaebaja õigusi ning jätab arvestamata tema perekonna vajadustega. Perekonnas on alaealised lapsed, keda tuleb vahel transportida ning kaebaja on ainuke juhilube omav isik perekonnas. Perekond elab Tartu linnast väljas, mistõttu on igapäevaste toimetuste teostamiseks vajalik autojuhiluba omava isiku panus, et lapsed jõuaksid lasteaeda ning huvialaringidesse.

02.04.2015. a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht.

Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud J.R-i teos süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Liiklusseaduse koosseisud ei eelda tagajärgede saabumist ning teo karistamisväärsus põhineb teo üldisel ohtlikkusel.

J.R on toime pannud oma teoga ühe raskeima liiklusalase rikkumise. J.R võttis lubatud alkoholipiirmäära ületades mootorsõidukit juhtides riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub.

LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuud. Kaebuses on faktiliste asjaoludena välja toodud, et

J.R käis 08.01.2015. a oma naise juubelil ja tarbis seal alkoholi. Väärteomaterjalidega tutvudes on J.R teo toime pannud 31.12.2014. a. Samuti on ära toodud, et J.R on tõsine XXXX, XXXX ei suutnud piisavalt kiiresti alkoholi kehast väljutada. Kui ongi tõsine XXXX, siis enne alkoholi tarvitamist ja hiljem liiklusesse asumist tuleb ka sellega arvestada. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isikul on veres 1,16 +/- 0,06 milligrammi, siis selline seisund on tuntav, arusaadav ja füüsilised reaktsioonid ei ole enam sellised nagu kainel inimesel.

J.R on karistatud 05.08.2014. a väärteoasjas nr 2602,14,002637 LS § 224 lg 2 ja

227 lg 4 järgi toimepandud tegude eest rahatrahviga ja juhtimisõiguse äravõtmisega. Antud asjas läbiti novembris 2014. a kohtumenetlus. Seega pidi J.R teadma, millised võivad olla tema teo tagajärjed alkoholi tarvitanuna liikluses osaledes ja karistuse osas. Need teadmised ei hoidnud J.R 1,5 kuud pärast kohtumenetlust taas mootorsõidukit alkoholi tarvitanuna juhtimast. Samuti oli J.R enne liiklusesse asumist teadlik oma kohustustest ettevõtte ja pere ees, kuid ka need teadmised ei takistanud teda alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit juhtimast.

Riigikohus on lahendi 3-4-1-2-05 punktides 58 ja 72 öelnud, et joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muuhulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Samuti on öelnud, et silmas tuleb pidada, et õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalust autot juhtida, on lähtuvalt PS § 19 lg 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Mootorsõiduki lubatust suurema alkoholipiirmääraga juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava õigusrikkumisega.

Kohtuvälise menetleja hinnangul on menetlusalune isik pannud väärteo toime tahtlikult, kuna isik, kes on varem alkoholi tarvitanud, peab tundma huvi ja selgitama välja, kas tema seisund on selline, mis võimaldab tal sõidukit juhtida. J.R on pannud toime ühe raskema ja ohtlikuma väärteo. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt on J.R-ile määratud karistus põhjendatud.

Eeltoodu alusel taotleb kohtuväline menetleja jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Kohtu seisukoht

V™S § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Kaebuse esitaja ja kohtuväline menetleja ei ole taotlenud kaebuse arutamist kohtuistungil. Kohus on seisukohal, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses.

V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid.

LS § 69 lg 3 sätestatu kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi.

Tunnistaja E.V. on andnud ütlusi, et 31.12.2014. a koos vanemliikluspolitseinik A. V. teenistuses olles teostasid nad liiklusjärelevalvet Tartu linnas Aardla tänaval, kui kell 18:23 helistas töötelefonile avariipolitseinik M.A. ja andis teada, et mööda Põlva-Reola maanteed liigub Tartu suunas must MB džiip, reg. märgiga XXX, kiirusega 120-130 km/h. Eelnevalt olevat „napilt“ Vana-Kuustes otsa sõitnud jalakäijale ja sõidumaneer viitab sellele, et juhil võib olla joobekahtlus. Nad alustasid linnast sõitu Reola suunas mööda Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa maanteed. Avariipolitseinik pidi erasõidukiga järgi sõitma ja džiibi liikumisest teada andma (liikus Tartusse tööle). Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel nägid sõidukit vastu liikumas, mis pööras põhimaanteelt paremale ümbersõidule läbi Ülenurme.

Seejärel peatasid MB džiibi, reg. märgiga XXX, kell 18:27 Tartu-Ülenurme maantee

4. kilomeetril. Juht oli sõidukis üksinda. Vanemliikluspolitseinik A.V. teostas juhile indikaatorvahendiga alkokontrolli, mille tulemus oli positiivne, näit 0,59 mg/l kohta alkoholi väljahingatavas õhus. Juhiks osutus J.R. Juhi enda sõnul ta alkoholi täna tarvitanud ei ole, ainult eile ja hetkel tahtis sõita naise juurde

„hiinalinna“. Indikaatorvahendi näiduga isik kohapeal nõus olla ei tahtnud ja keeldus tõenduslikku alkomeetrisse puhumast. Juht andis mõista, et nõuab vereanalüüsi teostamist meditsiinilises ekspertiisis. Pärast sõiduki üleandmist kainele lubadega juhile toimetati

J.R Tartusse Raja 31 vereanalüüsi teostamiseks. Isik keeldus kohapeal menetlusdokumentidele allkirju ja seletusi andmast.

Menetlusdokumentidele keeldus isik kohapeal allkirju andmast ja seletusi andmast.

Tunnistaja ütlusi kinnitab 31.12.2014. a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtub, et J.R kõrvaldati 31.12.2014. a kell 18:27 Tartu-Ülenurme mnt 4.

kilomeetril sõiduki Mercedes-Benz GL 320 registreerimismärgiga XXX juhtimiselt kuni kainenemiseni, kuna oli alust arvata, et J.R-i veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis.

Seda, et J.R-i veres oli 31.12.2014. a alkoholi üle lubatud piirmäära, kinnitab joobeseisundi tuvastamise saatekiri (lisa foto vereproovi katsutist turvakleepsuga nr V3865). Saatekirjast nähtub, et J.R-ilt võeti proov SA TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliinikus aadressil Raja 31, Tartu. Proov võeti verest. J.R-ilt võetud proovist leiti etanooli 1,16 +/- 0,06 milligrammi.

J.R ise ei ole esitatud kaebuses alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimist vaidlustanud, vaid on selgitanud, et viibis 08.01.2015. a oma naise juubelil, kus tarbis alkoholi. Tal on XXXX, mistõttu ei suutnud ta XXX 09.01.2015. a piisavalt kiiresti alkoholi kehast välja viia. Samas märgib J.R, et ta kontrollis kodus alkomeetriga endal joobe olemasolu, alkomeetri näidu järgi oli ta sõidukõlbulik ning ka tema naine ei tundnud tema väljahingatavas õhus alkoholi lõhna.

Antud selgitusest nähtub, et J.R puudub talle süüksarvatava rikkumise osas põhjendus, kuivõrd rikkumise pani J.R toime 31.12.2014. a, mitte 09.01.2015. a. 09.01.2015. a koostati 31.12.2014.a rikkumise kohta väärteoprotokoll.

Kohus ei pea vajalikuks J.R esineva väidetava XXXX kohta täiendavate tõendite kogumist.

Riigikohus on 14.01.2013. a lahendis nr 3-1-1-125-

12 ja 18.06.2010. a lahendis nr

3-1-1-46-10 märkinud, et kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, kuid menetlusalune isik või tema kaitsja peavad looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks.

Sarnast seisukohta on Riigikohus avaldanud ka 18.12.2007. a lahendis nr 3-1-1-85-07, nentides, et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse tõendamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lahendis nr 3-1-1-46-10 on näitena toodud, et süüdistatav, kes väidab, et on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende tegemist tõendama või looma võimaluse nende kulutuse tegemist usaldusväärselt kontrollida. Sarnase tõendamiskoormise üleminek ei saa tulla kõne alla n-ö negatiivse asjaolu puhulei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist.

Käesoleval juhul seisneb menetlusaluse isiku aktiivne kaitsetaktika selles, et tal esineb XXXX, mis ei viinud tema verest 09.01.2015. a piisavalt kiiresti alkoholi välja, mistõttu ta pani toime talle süüksarvatud rikkumise. Nagu eelpool märgitud, siis ei leidnud rikkumine aset nimetatud kuupäeval. Teiseks ei ole kohtule koos kaebusega esitatud ühtegi tõendit nimetatud XXXX esinemise kohta. Olles öelnud seda, peab kohus vajalikuks selgitada, et kohtu hinnangul ei oma XXXX olemasolu või selle mitteesinemine asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Kohus ei sea kahtluse alla XXXX võimalikku esinemist menetlusalusel isikul. Asudes seisukohale, et 31.12.2014. a rikkumine sai võimalikuks XXXX tõttu, mis ei viinud alkoholi kehast piisavalt kiiresti välja, on kohus seisukohal, et sellise seisundi olemasolul, kui on teada, et maks ei ole suuteline korrektselt funktsioneerima, s.t viima kehast alkoholi välja menetlusaluse isiku arvates tavapärase kiirusega, siis tulnuks menetlusalusel isikul olla eriti hoolas, et mitte asuda mootorsõidukit juhtima seisundis, kui alkoholisisaldus võib tervisliku seisundi tõttu olla üle lubatud piirmäära. Menetlusaluse isiku väited, et ta arvas, et on sõidukõlbulik, kuivõrd alkomeeter ei näidanud joovet ja tema naine ei tundnud tema väljahingatavas õhus alkoholilõhna, on kohtu hinnangul ennastõigustavad. Ei ole võimalik, et isik, kelle veres on etanooli 1,16 +/- 0,06 mg, ei saa sellest aru ning ei kahtlusta endal joobe esinemist. J.R oleks pidanud rikkumise toimepanemisele eelnevalt aru saama, et ta ei ole seisundis, milles oleks lubatud sõita. Seda kinnitab sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusesse märgitu, et isiku suust tuli alkoholi lõhna ning tema kõnnak oli ebakindel.

Tunnistaja E.V. ütluste, menetlusaluse isiku selgituste ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ning joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga on tõendamist leidnud J.R-i poolt LS § 69 lg 5 nõuete rikkumine, millega ta pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

J.R-i pikem selgitus rikkumise toimepanemise asjaolude kohta puudub, kuna need on antud vale kuupäeva osas, s.t 09.01.2015. a osas. Samas on 31.12.2014. a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusesse kantud tema omakäeline selgitus (kirjapilt muutmata):

„Eiole alkoholli joonud“. Tema verest on leitud 1,16 +/- 0,06 mg/g etanooli. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et J.R-i suust tuli alkoholi lõhna ja tema kõnnak oli ebakindel. J.R on Tartu Maakohtu 10.11.2014. a otsusega muu hulgas LS § 224 lg 2 järgi karistatud. Isik, keda on varem joobes juhtimise eest karistatud, kelle veres on suhteliselt kõrge etanooli sisaldus ning kelle kõnnak on ebakindel, peab vähemalt pidama võimalikuks seda, et ta ei ole sellises seisundis, millises oleks lubatud mootorsõidukit juhtida. Hoolimata selle võimalikuks pidamisest otsustas J.R siiski mootorsõiduki rooli asuda, mistõttu leiab kohus, et J.R pani talle süüksarvatava väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole.

Kohtu seisukoht karistuse osas

Kohus ei ole tuvastanud J.R-i puhul õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.

Samuti ei ole kohus tuvastanud, et kohtuväline menetleja oleks pannud toime väärteomenetlusõiguse rikkumisi.

KarS § 56 lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

Kohtuväline menetleja karistas J.R LS § 224 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Kohus ei ole tuvastanud, et J.R-i puhul esineks KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendava asjaoluna tuleb KarS § 57 lg 3 alusel arvestada

J.R-i poolt kaebuses avaldatud kahetsust. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel tuleb väljakujunenud praktika kohaselt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Antud juhul näeb LS § 224 lg 2 ette juhtimisõiguse äravõtmist kuni 12 kuuks, seega on keskmiseks määraks 6 kuud, millises kohtuväline menetleja on ka karistust kohaldanud.

Kaebuses on menetlusalune isik ja tema kaitsja palunud J.R-ilt ära võtta vaid

B-kategooria juhiload. Kaebuse esitaja omab ka A-, C- ja E-kategooria juhtimisõigust.

Autojuhitööks on juhtimisõigus vajalik ning selle äravõtmine seaks kaebaja pere väga raskesse olukorda, kuivõrd neil puuduks igasugune sissetulek. Kaebaja teenib kuus XXXX eurot ja on pere ainukene ülalpidaja. Pere elab linnast väljas, mistõttu on igapäevaste toimetuste jaoks vajalik juhtimisõigust omava isiku panus, et lapsed jõuaksid lasteaeda ja huviringidesse.

Riigikohus on 30.04.2010. a lahendis nr 3-1-1-26-10 märkinud, et juhtimise õiguse äravõtmise selline kohaldamine, s.o vaid ühe või mitme kategooria osas ei ole välistatud. Lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Samas saab kolleegiumi hinnangul sellise nö osalise äravõtmise puhul olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused.

Seda põhjusel, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest. Töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. 27.06.2005. a lahendis nr 3-4-1-2-05 on üldkogu märkinud, et juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on praegusel juhul legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Samas tuleb silmas pidada, et õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest

2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Üldkogu leiab, et käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks. 13.12.2013. a lahendis nr 3-1-1-122-13 on Riigikohus märkinud, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

J.R leiti verest etanooli 1,16 +/-0,06 milligrammi. Joobeks, millest alates oleks J.R-i suhtes alustatud kriminaalasja, on alkoholisisaldus 1,50 milligrammi ühes grammis veres. Väärtegu pandi toime 31.12.2014. a kell 18:27, s.t vana-aastaõhtul, millisel ajal on liiklustihedus tavalisest suurem. Sellisel ajal kriminaalvastutust ettenägevale joobele lähedases seisundis mootorsõidukit juhtides teistele liiklejatele, nende elule, tervisele ja varale loodav oht on oluliselt suurem. Karistusregistri teatiselt ja väärteotoimikuga kohtule edastatud Tartu Maakohtu 10.11.2014. a otsusest nähtub, et J.R oli 05.08.2014. a Lõuna Prefektuuri otsusega karistatud 08.07.2014. a toimepandud rikkumiste eest, muu hulgas LS

§ 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest. Kohtuväline menetleja karistas J.R rikkumiste eest rahatrahviga 820 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Maakohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse, tehes uue otsuse, millega karistas J.R LS § 224 lg 2 ja 227 lg 4 järgi KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 720 eurot. Maakohtu otsus jõustus 02.01.2015. a, s.t paar päeva pärast uue samalaadse rikkumise toimepanemist. Nagu varasemalt märgitud, siis peab kohus karistuse mõistmisel arvestama süüdlase isikut, võimalust mõjutada teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma.

Lisaks sellele tuleb kohtul arvestada õigusmõistmise huvisid. Käesoleval juhul pidi J.R mootorsõiduki rooli istudes ja juhtima asudes vähemalt möönma, et ta võib olla sellises seisundis, millises ei ole lubatud mootorsõidukit juhtida. See aga ei hoidnud ära juhtima asumist. Samuti oli J.R-ile rikkumise toimepanemisele eelnevalt ja selle ajal teada, et ta töötab autojuhina, et ta on enda pere ainuke ülalpidaja ja juhtimisõigust omav isik. Neist teadmistest lähtuvalt oli J.R võimalik loobuda mootorsõiduki rooli istumisest ja naise juurde „hiinalinna“ sõitmisest, kuid ometi ta seda ei teinud.

J.R ei ole teinud õigeid järeldusi varasemast karistusest, kui maakohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmises 6 kuuks, määrates karistuseks rahatrahvi. Sellest nähtub, et põhikaristusena küllaltki suure rahatrahvi määramine ei ole selliseks karistuseks, mis paneks J.R rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Seetõttu leiab kohus sarnaselt kohtuvälisele menetlejale, et olukorras, kus joobes juhtimine ei ole enam juhuslikku laadi, kuivõrd 2 rikkumist on leidnud aset poole aasta jooksul, ei ole rahatrahvi kohaldamine põhikaristusena enam võimalik.

J.Riikluskäitumise muutmiseks on põhjendatud kohaldada talle põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Samas on kohtu hinnangul võimalik mõjutada J.R edaspidi olema seaduskuulekaks liiklejaks juhtimisõiguse äravõtmisega mõnevõrra lühemaks perioodiks kui seda on pidanud võimalikuks kohtuväline menetleja. Arvestades karistust kergendava asjaoluna kaebuses väljendatud kahetsust on võimalik võtta põhikaristusena juhtimisõigus ära 4 kuuks. Rikkumise ulatusest ja rikkumiste toimepanemise lühikest ajavahemikku arvestades ei ole aga alust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist ainult B-kategooria juhtimisõiguse osas.

Sarnaselt Riigikohtule on kohus seisukohal, et selline kohaldamine peaks olema erandlik ja põhjendatud vaid eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Kohus selliseid asjaolusid käesolevas asjas tuvastanud ei ole. Juhtimisõiguse äravõtmist ei välista isikul maksakahjustuse olemasolu, kuivõrd juhtimisõigust on keelatud ära võtta vaid isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaebusest nähtuvalt ei pea menetlusalune isik igapäevaselt lapsi lasteaeda ja huviringidesse toimetama, kuna kaebuses on märgitud, et kaebaja peab lapsi vahel transportima.

Seega on kaebaja käsutuses ka muid võimalusi oma kohustuste täitmiseks perekonna ees, s.o laste lasteaeda ja huviringidesse toimetamiseks. Samas on J.R-i lähiaja liikluskäitumisest nähtuvalt vajalik kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist teiste liiklejate elu, tervise ja vara kaitseks ning samuti selleks, et J.R ei ole vähempiiravast, kuid suurest rahatrahvist vajalikke järeldusi teinud ja asunud rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine peaks andma J.R-ile signaali, et tema lähiaja liikluskäitumine ei ole olnud aktsepteeritav ning viima sellest tõdemusest lähtuvalt õigete järelduste tegemiseni.

Seetõttu on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine põhikaristusena vajalik nii üldkui ka eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt.

Eeltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja 05.02.2015. a otsus tühistada osaliselt, s.o juhtimisõiguse äravõtmise osas 6 kuuks. J.R-ile tuleb LS § 224 lg 2 järgi karistuseks mõista juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Nimetatud määras juhtimisõiguse äravõtmine vastab J.R-i süü suurusele ning on proportsionaalne ka erija üldpreventiivsete kaalutlustega.

Madis Kägu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/