1-14-518/54 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (10)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2015 Kriminaalasja number 1-14-518 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Liina Kaev Kohtuistungi toimumise aeg

8. aprill 2015. a Kriminaalasi P.A süüdistuses KarS § 121 ja § 122 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 23. aprilli 2014. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav

P.A isikukood XXX, elukoht X XXXXX XX X- XXXX XX, AS S XXXXXXXXX, karistatus puudub Kaitsja Eve Jundas

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2014. a otsus osas, milles P.A muutmata

mõisteti KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta surus 08.09.2013 LJ põlvili põrandale ja tekitas sellega valu. Tühistada Pärnu Maakohtu otsus osas, millega mõisteti P.A KarS § 121 järgi süüdi löömises 08.09.2013. Samuti tühistada Pärnu Maakohtu otsus P.A-le LJ KarS § 121 järgi mõistetud karistuse osas. Mõista P.A KarS § 121 järgi löömises a õigeks. LJ 08.09.2013.

2 (10)

Mõista P.A-le KarS § 121 järgi LJ põrandale surumise ja sellega valu tekitamise eest karistuseks rahaline karistus 60 päevamäära. Päevamäära suuruseks lugeda 15,22 eurot ja rahalise karistuse suuruseks vastavalt 913,2 eurot. Rahaline karistus tuleb tasuda Maksukohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul ja Tolliameti arveldusarvele. Rahalise karistuse tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega lisatakse otsusele. Kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat tähtaegselt täies ulatuses tasunud selleks ettenähtud kontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva jooksul kohtutäiturile. P.A kaitsja Eve Jundase apellatsioon rahuldada osaliselt.

P.A kaitsja advokaat Eve Jundase taotlus apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu saamiseks rahuldada osaliselt – 182, 16 euro ulatuses. Riigi õigusabi kulu jääb riigi kanda.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanu saab kassatsiooni esitada üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. esitati KarS § 121 järgi süüdistus selles, et ta lõi 08.09.2013 kella 16:30 P.A-le

paiku XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXXX XXXXX XXXXXXX

XXXX

elamu välisukse juures oma ema LJ ühel korral lahtise käega keha piirkonda ning seejärel toas ha l kehast ning surus ta vastu põrandat põlvili ning, hoides teda oma aras - LJ jalgade vahel kinni, surus jalgade ja kätega vastu keha, põhjustades oma tegevusega LJ LJ-le füüsilist valu ning kaela ja õlavigastuse. -

Veel esitati P.A-le süüdistus KarS § 122 järgi selles, et ta on alates 2010.a. pika aja vältel pannud järjepidevalt oma elukaaslase suhtes toime väärkohtlemisi. RL

2. KarS § Pärnu Maakohus tunnistas 23. aprilli 2014. a otsusega P.A

121 järgi süüdi

ja karist

74 lg as teda 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS §

1 alusel jäeti mõistetud vangistus 2- ei pane katseajal aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata, kui P.A toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS §

1 ettenähtud kontrollnõude

75 lg-s id. Maakohus tuvastas, et P.A lõi 8. septembril 2013 rusika või lahtise käega LJ-le rindkeresse ning hilisema rüseluse käigus hoidis kannatanut kinni ja surus näoga vastu põrandat nii, et kannatanul oli kinnihoidmise ajal valus.

Samuti luges maa a novembrist elukaaslase suhtes toime

kohus tõendatuks alates 2012. RL pandud teod ja kvalifitseeris need KarS § 121 järgi.

3 (10)

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P.A kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas, kes

taotles kohtuotsuse tühistamist ja P.A õigeksmõistmist. Kaitsja väitel hoidis P.A LJ LJ -l vaid ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Rabelemisega võis endale ise valu põhjustada. RL

d on ebausutavad ning keegi suhtes ei ole P.A füüsilist vägivalda tarvitanud. RL ütluse tema ütlusi ei kinnita.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus P.A süüdimõistmise osas ning mõistis ta KarS §

121 järgi õigeks. Ringkonnakohus leidis, et tõendatud ei ole, et P.A tekitas kinnitas, et LJ-le valu. P.A

ei ole ema löönud. Ta hoidis emal kahe käega ümbert kinni, et ta maha rahuneks. Kätega kinnihoidmise osas ei ole L. J. maakohtu istungil väitnud, et ta oleks tundnud füüsilist valu.

Ka leidis ringkonnakohus, et tõendatud ei ole vägivalla tarvitamine RL suhtes. RL ei ole kehavigastuste fikseerimiseks arsti poole pöördunud. Samuti ei ole ta kohtuistungil kordagi kinnitanud, et P.A oleks talle oma tegudega füüsilist valu tekitanud. Ringkonnakohus märkis, et RL esitatud süüdistuses, -le füüsilise valu põhjustamist ei märgita ära isegi P.A-le mistõttu on P.A-le esitatud süüdistuse teksti põhjal tema süüditunnistamine RL kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi välistatud.

5. kes taotles ringkonnakohtu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör, otsuse tühistamist P.A õigeksmõistmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Prokurör leidis, et ringkonnakohus on rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid ja otsuse põhistamise nõuet.

6. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse osaliselt, s.o P.A õigeksmõistmises KarS § 121 järgi väärkohtlemist puudutavas osas. Selles

LJ osas saatis Riigikohus kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Riigikohus

nõustus ringkonnakohtu järeldustega RL kehalist väärkohtlemist käsitlevas süüdistuses ja jättis selles osas otsuse muutmata.

Seevastu pidas Riigikohus põhjendatuks prokuröri kassatsiooni kehalist väärkohtlemist LJ

puudutavas osas. Nimelt ei ole ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse järeldused kooskõlas maakohtu lahendiga tuvastatud faktiliste asjaolude, kohtulikul arutamisel uuritud tõendite ega süüdistusakti teokirjeldusega. Ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses näidatakse ära, milliseid vigu maakohus on tõendite hindamisel teinud ning miks on maakohtu järeldused väärad. Ringkonnakohus seda teinud ei ole ja see puudus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS §

2 mõttes.

339 lg

Riigikohus heidab ette, et ringkonnakohus on kannatanu ütlusi tsiteerinud ja neile tuginenud valikuliselt. Kui ringkonnakohus märgib, et kätega kinnihoidmise kohta ei ole LJ maakohtu istungil väitnud, et ta oleks tundnud füüsilist valu, siis maakohus on tuvastanud mitte kätega kinnihoidmise, vaid kannatanu põlvili põrandale surumise ning jalgade ja kätega vastu keha vajutamise, millega P.A põhjustas kannatanule füüsilist valu. Maakohus pidas

LJ ütlusi usaldusväärseks ja nende kohaselt surus süüdistatav ta põrandale, mille käigus tundis kannatanu valu. Asudes võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale P.A teos kehalise

4 (10)

väärkohtlemise tunnuste puudumise osas, ei osutanud ringkonnakohus ühelegi tõendile, millele õigeksmõistva otsuse järeldustes tugineti. Riigikohus märkis lisaks, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb anda muu hulgas hinnang P.A teo koosseisupärasusele alates 1. jaanuarist

2015 kehtima hakanud KarS § 121 redaktsiooni järgi.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2015. a istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleks osas, millega P.A mõisteti kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi süüdi, jätta LJ muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Riigikohus saatis kriminaalasja uueks arutamiseks

LJ kehalist väärkohtlemist puudutavas osas. P.A-le on selles osas esitatud süüdistus selles, et ta lõi oma ema

LJ „ühel korral lahtise käega keha piirkonda ning seejärel haaras toas LJ-l kehast, surus ta vastu põrandat põlvili ning hoides teda oma jalgade vahel kinni, surus jalgade ja kätega vastu LJ keha, põhjustades oma tegevusega ´ele füüsilist ja õlavigastuse“ LJ valu ning kaela- .

Kuivõrd Riigikohus ei ole otsuses kuidagi täiendavalt täpsustanud, mis osas tuleb ringkonnakohtul

LJ kehalise väärkohtlemise küsimust uuesti lahendada, tuleb lähtuda sellest, et hinnata tuleb P.A tegevust nii LJ löömise kui ka tema hilisema põrandale surumise osas.

8.1 Pärnu Maakohus on kohtuotsuse kohaselt lugenud tõendatuks järgmised asjaolud.

8. septembril 2013.

on omavoliliselt vedanud a nägi LJ töölt koju tulles, et ta poeg P.A maja ju

ures ühe suure ilukivi teise kohta. Selle peale ärritus. Ta läks ja võttis toast P.A LJ pluusi, tegi selle märjaks ning pühkis sellega poja nähes välistreppi. P.A tormas tema juurde ja võttis pluusi ära. Seejuures lõi P.A LJ kuskile rindkeresse, saamata aga korralikult pihta. LJ LJ kinnitas, et ta valu ei tundnud. See, et poeg tema vastu käe tõstis, viis aga endast välja ning ta järgnes P.A-le, kes pärast pluusi äravõtmist jooksis oma toa poole. Nad rüselesid vahekoridoris ning selle käigus surus P.A põrandale oli põlvili, näoga vastu LJ , nii et

LJ maad.

LJ kinnitusel tundis ta kinnihoidmise ajal valu. P.A lõpetas surumise selle peale, kui LJ -le, et see tuleks ja pildistaks toimuvat. hüüdis RL Kohus tugines eelkõige kannatanu ütlustele, leides, et nendes pole alust kahelda. Lisaks märkis kohus, et kannatanu ütlusi tema suhtes tarvitatud füüsilise vägivalla kohta kinnitavad kohtule esitatud fotod ja perearsti teatis. Neist nähtuvalt olid kannatanul mõlema õlaliigese eespinnal verevalumid. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on esmapilgul vastuoluline. Nimelt on maakohus ülalviidatud tõenditele tuginedes leidnud, et kannatanul esinesid verevalumid õlgadel. Samas on maakohus kohe seejärel nentinud, et süüdistuses nimetatud kaelaja õlavigastused ei ole tõendatud. Ringkonnakohus leiab siiski, et vastuolu ei ole. Nimelt ei ole süüdistusaktis nimetatud, mida mõeldakse süüdistuses kaela õlavigastustena. Süüdistuse -

ja sellise abstraktse sõnastuse tõttu ei saa eespool nimetatud hematoome kannatanu õlgadel pidada

5 (10)

süüdistuses kirjeldatud vigastusteks. Seega saab süüdistusele vastava tagajärjena käsitada üksnes kannatanule tekitatud valu.

8.2 Ringkonnakohus peab tõdema, et maakohus ei ole andnud selget õiguslikku hinnangut

LJ pani toime LJ löömisele. Seisukohta, et P.A kehalise väärkohtlemise, on maakohus väljendanud kogu P.A käitumise suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal, et

teda lüüa üritas, ei ole LJ ütlustes selle kohta, et P.A

alust kahelda (põhjalikumalt käsitleb ringkonnakohus seda, miks ta peab ütlusi LJ usaldusväärseks allpool, otsuse punktis 8.4). Ka RL andis ütlusi selle kohta, et ta nägi, kuidas

P.A särgi äravõtmisel „lõi või rüseles“ (kd I; toim.l. 80). Samas on ringkonnakohus seisukohal, et nimetatud tegu ei täida KarS § 121 koosseisu, kuivõrd löömiseks saab kohtupraktikas omaks võetud tõlgenduse kohaselt lugeda vaid teise isiku tabamist nii, et see tekitab valu

vaid riivas . Käesoleval juhul kinnitas LJ oma ütlustes korduvalt, et P.A („ripsas“) teda, ka ei löönud P.A teda rusikaga, vaid lahtise käega. Arvestades löömise viisi (lahtise käega ja riivamisi) ja seda, et P.A ei püüdnud lööki korrata, vaid suundus oma toa poole, ei saa rääkida ringkonnakohtu hinnangul ka kehalise väärkohtlemise katsest, kuna tuvastatav ei ole tahtlus -le valu tekitada. LJ

8.3 -le valu siis, kui ta hiljem surus

tekitas Keskne küsimus on aga see, kas P.A LJ LJ vastu põrandat. Ka Riigikohus on oma seisukohtades viidanud sellele, et just selle käigus tekitas

P.A le valu. Otsuse punktis 9.1 märgib Riigikohus: „Maakohus luges tõendatuks ja LJ- mõistis P.A süüdi selles, et ta haaras L. J. ist kinni, surus ta põrandale põlvili ja vajutas - talle jalgade ning kätega vastu keha, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu.“ Erinevalt Riigikohtu otsuses märgitust ei nähtu aga maakohtu otsusest, et maakohus oleks tuvastanud, et P.A vajutas le jalgadega vastu keha. Selline väide sisaldub ainult P.A-le LJ- mesitatud

süüdistuses. Maakohus on märkinud otsuses: „Poeg surus kannatanu põrandale ja kinnihoidmine tekitas valu“ ning: „Kinnihoidmise ajal oli kannatanu põlvili näoga vastu maadja tal oli väga valus.“

Vastavalt KrMS § 364 on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, Riigikohtul kui kassatsioonikohtul ei ole õigust tuvastada faktilisi asjaolusid. Seega ei ole Riigikohtu otsuses sisalduv väide selle kohta, et P.A surus LJ-le jalgadega vastu keha, ringkonnakohtule siduv. Kohtukolleegium leiab, et

surus ta põlvili põrandale peaga LJ ütluste alusel saab tuvastada küll selle, et P.A vastu maad, kuid

oleks talle LJ ütlustest ega muudest tõenditest ei ole tuvastatav see, et P.A vastu keha surunud nii käte kui jalgadega. on kirjeldanud tema maha surumist järgnevalt: LJ „…tema toa ukse juures rüselesime, ta hoidis mind põlvili maas, lõi vastu sääremarju, tundsin valu“ (kd I, toim.l. 72). Täpsustavale küsimusele, kust tal valus oli, vastas : „Õlanukkidel ja LJ

need olid sinised ka, arstlikult läks tuvastama ülejärgmisel päeval ja siis olid need ka veel sinised“ (kd I; toim.l. 72).

Hiljem lisas LJ: „Ma olin põlvili maas, peaga vastu maad“ (kd I; toim.l. 75). Ülejäänud ristküsitluses antud vastustes ainsaks infoks see, et P.A tema maha surumise kohta on gi

6 (10)

surus ta maha ja ta oli põlvili maas (kd I; toim.l. 76 ja 77, vastused küsimustele „Miks ta surus koridoris Teid pikali?“ ja „Kas seal toimuski põrandale surumine?“). Täpsustavaid küsimusi selle kohta, kuidas P.A teda täpselt maha surus ja hoidis, le üldse esi LJ- tatud ei ole. Ainuüksi faktist, et oli surutud põlvili maha ja peaga vastu põrandat, ei saa teha järeldust, et LJ P.A surus talle nii käte kui jalgadega vastu keha.

8.4

Apellatsiooni kohaselt võttis P.A LJ-l ümbert kinni, et teda rahustada, ning lasi lahti, kui

igastused tekitada. LJ oli rahunenud. Viimane võis aga endale ise lahtirabelemise käigus v

Samasuguseid ütlusi andis P.A ka maakohtu istungil. P.A sõnul oli LJ koju tulles silmanähtavalt ärritunud meeleolus, teda ärritasid P.A poolt terrassi külge löödud liistud.

P.A väitis, et ähvardas teda maha lüüa, võttis vihah pluusi, tegi selle LJ oos P.A märjaks ja nühkis sellega treppi. P.A tõmbas lt pluusi jõuga ära ja läks majja. järgnes LJ- LJ talle, rebis teda selja tagant riietest ja vehkis kätega, mille peale võttis P.A enda kaitseks LJ LJ -l ümber kinni, et too rahuneks.

. löömist ja tema põlvili maha surumist P.A eitas Seega üldjoontes ja P.A ütlused sündmuste käigu osas kattuvad. Ütluste vahel on aga LJ olulised erinevused kahes punktis: a)

teda siis, kui ta särgi - LJ väitel lõi P.A LJ l käest ära võttis (kuigi ei tabanud teda korralikult ja valu ei tekitanud), P.A väitel ta oma ema ei löönud; b) väitel surus P.A ta hilisema rüseluse käigus põlvili maha LJ

ja peaga vastu põrandat, tekitades sellega ka valu; P.A sõnul ta hoidis ainult LJ-l ümbert kinni, et viimane rahuneks. Maakohus pidas

LJ ütlusi usaldusväärseks. Apellatsioonis on sellele vastu vaieldud, leides, et LJ vastu on ilmselt liialdatud, „pöördumine politsei poole ja ütluste andmine P.A ajendatud eelnevast halvast läbisaamisest“. Teisisõnu leitakse apellatsioonis, et LJ moonutas nende omavahelise halva läbisaamise tõttu P.A kahjuks. toimunut kirjeldades asjaolusid

Sarnast seisukohta väljendas P.A ka maakohtu istungil, leides, et süüdistuste puhul on tegemist ja

LJ RL vandenõuga tema vastu (kd I; toiml. 95).

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et

LJ ütlusi tuleb pidada usaldusväärseks.

Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad mitmed ütluste detailid seda, et ei ole püüdnud LJ kirjeldada olukorda enda jaoks kasulikumal moel. Rääkides väidetavast löömisest, kasutas sõnastust, et P.A üritas teda lüüa (kd I; toim.l. LJ 72). Prokuröri täpsustavale küsimusele, kas P.A tekitas talle löömisega valu, vastas , et LJ P.A ei saanud talle korralikult pihta (kd I; toim.l. 76). Kaitsja samasisulisele küsimusele vastates (kd I; toim.l. 79) kinnitas

ei tabanud teda korralikult („võib-olla LJ taas, et P.A

ripsas ainult“). sisuliselt, et löömisega P.A talle valu ei tekitanud. Sellega kinnitas

LJ Seetõttu mõistis Tallinna Ringkonnakohus 15.09.2014. a otsusega süüdistatava LJ löömise osas KarS Seega ei kasutanud

imalikult P.A-le § 121 järgi õigeks. LJ võimalust kirjeldada olukorda võ kahjulikul moel – on selge, et selle tuvastamisel, kas isik tundis valu, saab tugineda eelkõige tema enda ütlustele. Teiseks peab ringkonnakohus oluliseks seda, et oli teda löönud, LJ ei eita seda, kui P.A jooksis viimane järele. Oma käitumist põhjendas oma toa poole, tema aga läks ise P.A-le LJ järele jooksis, vastas LJ sooviga poja vägivallale vastata. Küsimusele, miks ta P.A-le :

7 (10)

„Sest ma olen tema ema, ma oleksin tal püksid maha võtnud ja kere peale andnud“ (kd I; toim.l. 75). Pisut hiljem uuesti esitatud küsimusele, mis mõttega ta pojale järele jooksis, kinnitas LJ veel kord: „Et ma annaks talle nahapeale, et kuidas ta saab seda endale lubada“ (kd I; toim.l. 75). võis arvata, et

Ka küsimusele, kas P.A LJ ründab teda, vastas LJ: „...kui mul oleks midagi käes olnud, ma arvan, et ma oleks teda löönud…“ (kd I; toim.l. 76). Sellega andis P.A-le LJ võimaluse väita, et oli hilisema rüseluse ajal hädakaitseseisundis. ta

Lõpuks tuleb märkida seda, et kuivõrd RL väitis üldse, et tema oli lapsega õues ja toas toimunud rüselust üldse ei näinud , ei saa rääkida mingisugusest (kd I; toim.l. 80) LJ ja RL ühisest vandenõust P.A vastu ja kooskõlastatud ütluste andmisest.

Eelnevast tulenevalt leiab ka ringkonnakohus, et osas, milles

LJ ja P.A ütlused on omavahel vastuolus,

eb lugeda

tuleb lähtuda LJ ütlustest. Seega tul tõendatuks see, et P.A tekitas -

LJ le valu, surudes ta põlvili maha ja peaga vastu põrandat ning tõendamist ei leidnud P.A väide, et ta üksnes hoidis l ümbert kinni, kuni viimane rahunes LJ . kirjeldas ka LJ seda, et valu tundis ta õlanukkidel, õlanukkidel olnud sinikad lasi ta ka arstil fikseerida (kd I, toim.l. 72). Hematoomide olemasolu kannatanu mõlemal õlal tõendavad kannatanu LJ ülekuulamise protokolli lisaks olev fototabel (kd I; toim.l. 22, 23) ning patsiendikaart, mille kohaselt tuvastati mõlema õlaliigese eespinnal verevalumid (kd I, toim.l. 24).

Kohtukolleegiumi hinnangul sobivad sellised sümmeetriliselt mõlemal õlal paiknevad hematoomid kannatanu kirjeldusega selle kohta, kuidas P.A ta põrandale surus – adel õlg paiknevad hematoomid viitavad sellele, et kannatanul hoiti tema allapoole surumiseks tugevalt õlgadest kinni või suruti teda õlgadega vastu põrandat nii tugevasti, et selle tulemusel tekkisid hematoomid. 08.09.2013. a kehtinud Põhjustades sellega kannatanule valu, täitis P.A karistusseadustiku § i 121 objektiivse koosseisu. Ringkonnakohtu hinnangul põhjustas P.A -

LJ-le valu tahtlikult kaudse tahtluse vormis: on selge, et , mille avaldades õlgadele survet tulemusel tekkisid hematoomid, teadvustab isik seda, et ta tekitab sellega valu. Kuigi KarS §

121 kehtib alates 01.01.2015. a uues redaktsioonis, on valu tekitav kehaline väärkohtlemine endiselt selle sätte kohaselt karistatav, kusjuures kehtiva redaktsiooni kontekstis esineb

P.A teol kvalifitseeriv tunnus: poja poolt ema suhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine on käsitatav lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemisena (KarS kehtiva redaktsiooni § 121 lg 2 p 2).

8.5 teostas hädakaitset, sama seisukohta väljendati ka Apellatsioonis leitakse, et P.A maakohtu menetluses. Pärnu Maakohus ei ole seda küsimust siiski otsuses üldse käsitlenud, samuti ei käsitletud seda Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2014. a otsuses, kuna ringkonnakohus leidis, et P.A ei ole pannud toime KarS § 121 koosseisule vastavat tegugi.

Kohtukolleegium nendib, et toimunud rüseluse puhul tuleb jaatada P.A hädakaitseseisundi olemasolu. Nimelt kinnitas oma ütlustes korduvalt, et ta läks P.A-le LJ järele sooviga teda lüüa (

LJ sõnade kohaselt kere peale anda või naha peale anda). Kuna sellised vastused andis kannatanu selgelt mõistetavatele küsimustele, miks ta P.A-le järele jooksis, vastates ühetaoliselt mitmele sellesisulisele küsimusele, ole võimalik

ei tema vastused inter vastuseks tolle teo eest preteerida kuidagi teisiti, kui et tal tõepoolest oli kavatsus P.A omakorda kehaliselt väärkohelda.

8 (10)

Kui oli eelnevalt ise

28 lg 1 gi P.A LJ löönud, ei olnud LJ hädakaitseisundis KarS § tähenduses, sest temavastane rünne oli lõppenud: pärast löömist jooksis P.A oma toa poole.

Ka nähtub enda ütlustest, et ta ei lähtunud vajadusest end võimaliku edasise ründe eest LJ kaitsta, vaid tegemist oli tema vastusega sellele, et P.A julges oma ema vastu kätt tõsta. P.A ütluste kohaselt kiskus LJ teda riietest ja vehkis kätega, kuid ühtegi tõendit ei ole selle kohta, et LJ

oleks oma poega löönud või talle muul moel valu tekitanud. Et ta aga läks P.A juurde so tema juurde tulnud oviga viimasele „naha peale anda“, kaitses P.A LJ kinni hoides end vahetult eesseisva ründe eest.

Kaitsetegevus peab olema vajalik, s.o ründe tõrjumiseks sobiv ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest ründaja jaoks säästvaim. Kuivõrd, nagu eespool mainitud, ei leidnud tuvastamist, et oleks P.A löönud, tuleb asuda seisukohale, et P.A hoidis oma tegevusega ründe LJ ära, mis tähendab, et kaitsetegevust tuleb pidada ründe tõrjumiseks sobivaks. See-eest leiab ri valitud viisi enda kaitsmiseks ründe eest, ei saa ngkonnakohus, et P.A

pidada tema käsutuses olevatest vahenditest säästvaimaks. vähem kahjustavaks LJ peab

ringkonnakohus ümbert kinni võtmist ja hoidmist, nii et kannatanu liikumisvõimalus on p lüüa. iiratud ja ta ei oleks saanud P.A Sellisel moel ei oleks kannatanu pruukinud üldse haiget s Seda, et sellisel moel oleks olnud aada või oleks tekitatud valu võinud olla väiksem. võimalik rünnet tõrjuda, kinnitab asjaolu, et P.A väitel ta just nii toimiski (kd I, toim.l. 100-101).

Vastavalt KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piire, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega liigset kahju tekitab. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu surumine põlvili põrandale, nii et kannatanu oli peaga vastu põrandat, oli olukorras, kus oleks piisanud kannatanul ümbert kinni hoidmisest, ilmselgelt liigne jõu kasutamine. Kannatanu panemine sellisesse asendisse oli nii kannatanule valu tekitav kui ka teda alandav (sellisena tunnetas seda kannatanu väljendas oma ütlustes arvamust, et P.A tundis sellest naudingut, et ema oli tema ees põlvili maas: kd I; toim.l See näitab, et P.A soovis . 76).

kannatanule põhjustada võimalikult suurt ebamugavust, s.t tekitas kannatanule kavatsetult liigset kahju.

Selle seisukoha kasuks räägib ka asjaolu, et LJ väitel vabastas ta selle peale, kui LJ LJ

-le, et viimane tuleks ja pildistaks toimuvat. hüüdis RL selgituste kohaselt kartis P.A seda, et tema tegevus sellisel moel talletatakse. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui P.A oli seisukohal, et ta üksnes kaitses ennast ja oli õigustatud tegutsema sellisel moel nagu ta toimis, ei oleks olnud tal alust pildistamist peljata.

9. KarS § 121 järgi

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada P.A-le mõistetud karistuse osas. Maakohus mõistis P.A KarS § 121 järgi süüdi löömises ja LJ

tema põrandale põlvile surumises ning lisaks sellele ka RL suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemises. Neist

õigeks RL suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemises on P.A mõistetud juba Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2014 a otsusega ning selles osas jättis .

Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata. Käesoleva otsusega ei pidanud ringkonnakohus KarS § 121 koosseisule vastavaks ka löömist. Seega on süüdistus LJ

9 (10)

põhjendatud oluliselt väiksemas ulatuses kui seda leidis Pärnu Maakohus. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada P.A-le mõistetud karistuse osas ja mõista talle uus karistus. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 nägi karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 näeb ette, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna P.A süü on leidnud tõendamist ühes kehalise väärkohtlemise episoodis, millest on möödunud enam kui poolteist aastat, ning P.A ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi, on põhjendatud tema karistamine rahalise karistusega. Kuigi maakohtu istungi protokolli kohaselt olid P.A ning LJ ja RL

on suhted üldiselt konfliktsed, leiab ringkonnakohus, et P.A võimalik mõjutada ka rahalise karistusega – kuna isik ei ole varem samalaadsete tegude eest karistatud ning hiljem ei ole kannatanute ütluste kohaselt füüsilist vägivalda esinenud, leiab ringkonnakohus, et ka rahaline karistus võimaldab süüdimõistetul teadvustada selle teo keelatust, milles ta süüdi mõisteti. Karistuse määra puhul võtab ringkonnakohus arvesse veel seda, et kannatanule tekitatud kahjustused ei olnud kuigi suured, piirdudes vaid valu ja hematoomidega. Süüd suurendava asjaoluna tuleb arvestada seda, et kannatanuks oli süüdistatava ema – sellist lähedase vastu toime pandud kehalist väärkohtlemist tuleb pidada eriti taunitavaks. Samas peab ringkonnakohus oluliseks (P.A süüd vähendavaks) seda, et konflikti kutsus esile ise, LJ kelle reaktsiooni sellele, et P.A oli nihutanud aias olevat kivi, ei saa pidada adekvaatseks (eriti arvestades seda, et P.A põhjenduste kohaselt soovis ta sel moel kinni panna koera aia alla kaevatud auku; neile põhjendustele ei ole

LJ vastu vaielnud, vaid on selgitanud üksnes, et selline käitumine ei vastanud tema soovidele). Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Rahalise karistuse alammääraks on KarS § 44 lg 1 kohaselt 30 päevamäära ning ülemmääraks

500 päevamäära. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on P.A karistamine pigem alammäära lähedase, s.o 60 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Kuivõrd toimikus oleva teatise kohaselt on P.A keskmine päevasissetulek 15,22 eurot (kd I, toim.l. 60), siis on rahalise karistuse suurus 913,2 eurot.

10. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse.

11. kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

P.A

tasu 271,8 eurot, millelele lisandub käibemaks (tasu suurus kokku 326,16 eurot).

Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Tegevused, mille eest tasu taotletakse, on Riigikohtu otsusega tutvumine, kaitse teeside vormistamine, asja ettevalmistamine kohtuistungiks, tõendite analüüs, kooskõlastused kliendiga, kaitsjana kohtuistungil osalemine. Sellele lisandub tasu õigusabi kohta jõudmiseks koos sõidukuluga.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ümardatult 1 tund Riigikohtu otsusega tutvumiseks ja seisukohtade kooskõlastamiseks kaitsealusega. Seoses sellega tuleb märkida, et Riigikohtu otsuse põhjenduste pikkus on kokku ca 1,5 lk ning nendes ei ole käsitletud keerulisi õiguslikke

10 (10)

küsimusi: vaidlus taandub sellele, kas ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud seda, miks ta hindab tõendeid maakohtust erinevalt. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ajakulu enam kui 0,5 tunni ulatuses. Kohtuistungiks ettevalmistamise ja kaitseteeside ettevalmistamise ajakulu oli taotluse kohaselt

3 tundi. Seoses sellega tuleb märkida, et ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi kaitsja apellatsiooni alusel ja seega oli kaitsja seotud oma varasemate seisukohtadega (see tähendab ühtlasi, et osaliselt on kaitsja samade seisukohtade eest juba eelmise ringkonnakohtu menetluse käigus tasu saanud), mistõttu on arusaamatu selline ajakulu ringkonnakohtu istungiks valmistumisel. Tõendite maht, mille hindamise üle vaidlus toimub, ei ole suur. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus istungiks ettevalmistamis e põhjendatud ajaliseks mahuks tundi, millele lisandub kliendiga konsulteerimise aeg 0,5 tundi. Ka on Tallinna Ringkonnakohtu istungile kulunud ajaks märgitud ekslikult ümardatult 1 tund, istung kestis 10:00 – 10:40, mistõttu tuleb arvestada ajaks ümardatult pool tundi. Seega loeb ringkonnakohus menetlusega seotud toimingute ajakuluks kokku 2,5 tundi, millele vastab tasu 5x20=100 eurot. Eelnevale lisandub tasu õigusabi kohta jõudmiseks 20 eur ja sõidukulu 31,8 eur. Kokku on riigi õigusabi tasu ja kulude suurus seega 151,8 eurot, millele lisandub käibemaks 30,36 eurot. Seega koos käibemaksuga on apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi hind 182,16 eurot. Vastavalt KrMS § 185 lgle 1 jääb riigi õigusabi kulu riigi kanda, kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse P.A-le mõistetud karistuse osas.

Sten Lind

Orvi Tali Pavel Gontšarov

/allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/