3-14-53282/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-53282 Haldusasi M.M. kaebus Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta M.M. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2015. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. M.M. esitas 29. detsembril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a määrusega kohus edastas M.M. kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale. Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja 12. detsembril 2011 Viru Vangla meditsiiniosakonna kinnisesse kambrisse. Kaebaja viibis osakonnas kuni 28. detsember 2011. Kaebaja hinnangul ei vastanud kamber seaduses sätestatud tingimustele. Kaebaja nimetas tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina hilisema kahjunõude esitamise.

Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel seoses kaebaja maksejõuetusega.

2. Tartu Halduskohus jättis 16. veebruari 2015. a määrusega kaebuse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 15 päeva alates määruse kättesaamisest. Halduskohus selgitas, et kaebaja peab esitama menetlusabi taotluse, mis vastab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-s 115 sätestatud nõuetele.

2. märtsil 2015 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks koos lisadega.

3. Tartu Halduskohus jättis 5. märtsi 2015. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-st 1. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul ei ole M.M. riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kuna kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kaebaja isikuarve väljavõttelt nähtub, et ajavahemikul 29. august 2014 kuni 28. detsember 2014 on laekunud kaebaja kontodele kokku 1745,59 eurot, millest tasuti elektrienergia eest 40,42 eurot ning millest kulutused transpordile moodustasid 87,05 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud arvestades on kaebaja kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek 809,06 eurot. Halduskohus selgitas, et tulenevalt TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaselt ravimikulusid menetlusabi taotleja sissetulekutest maha arvata ei luba. Samuti ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele ja toidule. Halduskohus märkis, et kohtule esitatud korteriühistu Liivamäe 4 arvete saajaks on märgitud A. M, mistõttu halduskohus arvetel märgitud kulusid arvesse ei võta. Halduskohus lisas, et käesoleva asja menetluskulud piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Sellest tulenevalt leidis halduskohus, et käesoleval juhul esineb seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus leidis, et kaebaja sissetulekuid arvestades ei ole riigilõivu tasumine talle ebamõistlikult suur kohustus. Halduskohus ei näinud antud juhul asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise keelu eiramiseks. Seetõttu ei kuulu menetlusabi taotlus riigilõivu vabastamise näol rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. M.M. esitas 22. märtsil 2015 määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2015. a määrus tühistada ning vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Halduskohtu väide, et menetlusabi taotleja sissetulekutest ei luba seadus maha arvata kulutusi ravimitele, söögile ja hügieenivahenditele ei vasta tõele. Kaebajat on korduvalt samadel alustel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Halduskohtu väide, et kaebaja kuludest ei saa maha arvata kommunaalkulusid, sest arvete saajaks on märgitud A. M, on absurdne. Kaebaja märkis, et ta elab oma õele (A. M) kuuluvas korteris ning tänu tema vastutulelikkusele tasub talle vaid kommunaalkulud. Kaebaja hinnangul on täiesti iseenesestmõistetav, et kommunaalkulude arved saadetakse korteriomaniku nimele. M.M. väitel ei tee see olematuks tema kulutusi nende arvete tasumisel. Lisaks märkis kaebaja, et kui ta peab valima selle vahel, kas kaitsta enda õigusi kohtus või süüa, pesta ning ennast ravida, siis palub ta kontrollida vastavate seadusesätete vastavust põhiseadusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5 Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 5. märtsi 2015. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele siiski järgnevat.

7. Põhialused menetlusabi andmiseks sätestab HKMS § 111 lg 1. On tõsi, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 186 lg 1 võimaldab menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel paindlikkust, kuid TsMS § 186 lg 1 ei ole erinorm HKMS § 112 lg 1 p 1 suhtes, vaid täpsustab üksnes HKMS § 111 lg 1 alusel isiku majandusliku seisundi hindamise korda. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 186 lg 1 on HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav vaid juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2014. a määrus nr 3-3-1-82-13, p 10). Käesoleval juhul ei vasta kaebaja menetlusabi saamise tingimustele HKMS § 112 lg 1 järgi ning seega ei ole kaebaja poolt määruskaebuses viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

13. veebruari 2013. a otsuse seisukohad käesoleval juhul kohaldatavad. Ringkonnakohus soovib siinkohal veel kord märkida, et HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi ei arvata menetlusabi taotleja kahekordse keskmise ühe kuu sissetulekust maha kulutusi söögile, ravimitele ning hügieenitarvetele. Lisaks ei ole asjakohane kaebaja väide, et talle on eelnevalt menetlusabi riigilõivust vabastamise näol antud. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul igakordselt kontrollida, kas esinevad riigilõivu tasumisest vabastamist tingivad asjaolud.

8. Kaebaja väide, et kommunaalkulude arvete esitamine A. M nimele ei tee olematuks tema kulutusi nende arvete tasumisel, on paljasõnaline ning tõendamata. Kohus lähtub menetlusabi taotluse lahendamisel kohtule esitatud kulusid tõendavatest dokumentidest. Kaebaja ei ole esitanud kohtule kommunaalkulude tasumist tõendavaid dokumente ning kommunaalkulude tasumist korteriühistule või A. M ei nähtu ka konto väljavõttelt. Sellisel juhul on kohtul võimatu kindlaks teha, kas M.M. on kommunaalkulusid ka tegelikult kandnud või mitte.

9. Määruskaebuses on M.M. märkinud, et kui kohus leiab, et ta peab valima selle vahel, kas kaitsta enda õigusi kohtus või süüa, pesta ning ennast ravida, siis palub ta kontrollida vastavate seadusesätete vastavust põhiseadusele. Ringkonnakohus tõlgendab seda kaebaja taotlusena algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, tunnistada HKMS § 112 lg 1 p 1 osas, milles antud säte ei luba menetlusabi taotleja sissetulekust arvata maha kulutusi söögile, ravimitele ja toidule, põhiseadusvastaseks ning jätta see säte kohaldamata. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 6. septembri 2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11, RKHK

4. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras, kui teised isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Pealegi ei võta riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ära kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuna seda on tal võimalik teha pärast riigilõivu tasumist, milleks kaebajal on olemas materiaalsed võimalused. Seega puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust HKMS § 112 lg 1 p 1 osas. Pealegi nähtub kaebaja isikukonto väljavõttest, et kaebajale laekub regulaarselt raha ning seetõttu on kaebajal võimalik oma rahalisi vahendeid kasutada selliselt, et tal jääks raha ka võimaliku kaebuse esitamiselt riigilõivu tasumiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene