4-15-2311/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-2311 (2315,15,001373) Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik Väärteoasi

T.T (T.T) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 06.03.2015 otsusele väärteoasjas nr 2315,15,001373.

Kaebaja T.T isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXX; töökoht: XXXOÜ juhatuse liige. Kaitsja Indrek Sirk Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kohtuistungil osales esindaja Hannes Küünarpuu.

RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus otsustas:

1) Jätta T.T kaebus rahuldamata.

2) Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse 06.03.2015 otsus väärteoasjas nr 2315,15,001373 muutmata.

3) T.T peab talle määratud rahatrahvi tasuma kohtuvälise menetleja otsuses ära näidatud arveldusarvele.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitada, et Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on T.T kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Asjaolud: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna esindaja poolt 12.02.2015 koostatud väärteoprotokolli nr AB1414668 kohaselt juhtis T.T 12.02.2015 kella 10.17 ajal Harjumaal Rae vallas Linnu tee 16 juures mootorsõidukit BMW 630i r/n XXXkiirusega, mis ületas asulavälisel teel liikuskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem, kui 44 km/h, sõites kiirusega 97 +/- 3 km/h (suurim lubatud kiirus antud teelõigul on 50 km/h). Helen T.T rikkus LS § 50 lg 5 p 3 ja pani seega toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 06.03.2015 otsuse alusel karistati T.T LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, so 400,00 eurot. Otsuse alusel kohaldati T.T-le ka lisakaristust – temalt võeti LS § 227 lg 5 p 2 järgi ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Kohtuväline menetleja leidis otsuses, et T.T-le süüksarvatav väärtegu on tõendatud, karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Lisakaristuse kohaldamise vajadust põhjendas menetleja otsuses üldja eripreventiivsete asjaoludega

(kiiruse ületamisega seonduv liiklusõnnetuste arv, T.T karistati 18.02.2015 uuesti lubatud sõidukiiruse ületamise eest).

Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja seisukoht kohtuistungil:

T.T esitas kaitsja kaudu kohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja 06.03.2015 alusel LS § 227 lg 5 p 2 mõistetud lisakaristuse tühistamist. Kokkuvõtvalt on kaebuses toodud seisukohad alljärgnevad:

1) kaebaja ei vaidlusta, et kiiruse mõõtmise kohas oli lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h. Samas oli vastav liiklusmärk paigutatud mitusada meetrit varem ning seda ei olnud dubleeritud vahepealsetel ristmikel. Kaebaja ei ole kindel, kas tema kasutatud teelõigul olid kiirust piiravad liiklusmärgid, sest ta pidi jõudma kella 10.00-ks kokku lepitud kohtumisele, kuid oli eksinud ning sõitis seetõttu ka kõrvalning tupiktänavatel;

2) kaebaja vajab juhtimisõigust tööalastel ja eraelulistel põhjustel. Kaebaja tütar õpib XXX-is,

II klassis, pere elab XXX. Tütar ei oska kooli ise sõita, otsebuss puudub. Kaebaja hoolitseb elukaaslase liikumispuudega ema eest – elukaaslane viibib palju Eestist eemal ning seetõttu peab elukaaslase ema igapäevase aitamisega tegelema kaebaja. Kaebaja töökoht XXX OÜ-s eeldab juhtimisõiguse olemasolu – päevasel ajal on palju koosolekuid ja kohtumisi, klubijuhina tuleb võõrustada välisesinejaid ning nädalavahetustel lõpevad tööpäevad öösel ning seetõttu on ühistranspordiga koju jõudmine võimatu;

3) RKKKo lahendi nr 3-1-1-122-13 valguses puudub alus kaebaja liiklusest kõrvaldamiseks:

kaebajal ei ole kehtivaid rikkumisi ning karistuse mõistmisel ei ole põhjendatud arvestada pärast 12.02.2015 sündmust toime pandud väikese kiiruse ületamisega.

Kaebuse juurde olid lisatud järgmised tõendid: XXXOÜ esindaja kinnitus, mis tõendab kaebaja ja osaühingu esindaja 12.02.2015 kella 10.00 toimunud kohtumist aadressil XXX, kaebaja (hilinenult) edastatud vastulause, XXX omakäeline kiri, mis tõendab asjaolu, et ta on liikumispuudega invaliid ning vajab igapäevast kõrvalabi ja tema poja sagedaste välislähetuste tõttu aitab teda poja elukaaslane

T.T, Sotsiaalkindlustusameti 17.02.2015 otsus nr XXX, mis tõendab kaebaja elukaaslase ema puuet.

Kohtuistungil esitas kaebaja kaitsja täiendavad tõendid: väljavõtte veebilehelt Google maps, Maaameti kaardiserveri väljavõtte ning fotod. Kaitsja hinnangul kinnitavad tõendid kaebaja väidet selles, et tema poolt läbitud teekonnal ei olnud liiklusmärki ning seetõttu ei olnud kaebaja teadlik, et sõidab alas, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Kohtuvälise menetleja taotlusele lisada asja materjalide juurde 14.10.2014 kiirmenetluse otsus nr 10220147030127 vaidles kaitsja vastu. Kaitsja nentis, et kaebaja ei vaidlusta, et selline asi võis olla – asja materjalides on kaebaja käega kirjutatud ütlused ning kaebaja allkirjad, kuid tema kaitsealusele 14.10.2014 vahejuhtum ei meenu – otsust ei ole T.T saanud ning ilmselt on see ka täitmata. Kaitsja märkis, et 14.10.2014 kiirmenetluse otsust ei saa asjas arvestada – otsuse andmed ei ole kantud karistusregistrisse.

Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuses väljendatud seisukohtade juurde ning taotles kohtuvälise menetleja 06.03.2015 otsuse alusel mõistetud lisakaristuse tühistamist.

Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et 06.03.2015 otsus tuleb jätta muutmata. Menetleja märkis, et kiiruse ületamise fakt on tõendatud asjas kogutud tõenditega ning kaebaja süü omaksvõtuga. Kohtuväline menetleja esitas istungil taotluse lisada asja juurde 14.10.2014 kiirmenetluse otsus nr 10220147030127, mille kohaselt karistati kaebajat 14.10.2014 LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 37 trahviühikut, so 148,00 eurot. Menetleja märkis, et ta ei tea, millisel põhjusel on otsuse andmed karistusregistrisse kandmata.

Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et T.T ületas 12.02.2015 kella 10.17 ajal Linnu tee 16 juures Rae vallas Harjumaal lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h.

12.02.2015 kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt teostati samal kuupäeval, kella 10.17 Rae vallas Lagedil Linnu tee 16 juures riikliku liiklusjärelevalve korras T.T poolt juhitud mootorsõiduki BMW 630 r/n XXXliikumiskiiruse mõõtmist. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 50 km/h. T.T poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker Dual nr 046220 (taatlustunnistuse nr TTRSS-14/00139, seade töökorras - testitud 12.02.20015 kella 07.05). Kiirusmõõturi lugem oli 97 km/h, kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. Lõplik mõõtetulemus 94 km/h.

Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud 12.02.2015 kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud mõõtetulemust ja/või kiirusmõõteseadme töökorras olekut. Seega ei ole maakohtul kohustust uurida asjassepuutuvaid dokumente olukorras, kus kaebaja või tema kaitsja ei vaidlusta kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-17-12, 3-1- 1-48-13).

Kaebaja ei vaidlusta, et ta ületas lubatud sõidukiirust 12.02.2015 kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud ajal, kohas ja määras. Märkimist väärib, et kaebaja süü omaksvõtt on olnud järjepidev (vt väärteoprotokollis nr AB1414668 fikseeritud ütlused, 06.03.2015 esitatud vastulause, kohtule esitatud kaebus ja kaebaja kohtuistungil antud ütlused).

Kaebaja on märkinud, et ei vaidlusta seda, et kiiruse mõõtmise kohas oli küll asulaväline tee, kuid liiklusmärgiga oli teelõigul kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Samas viitas kaitsja asjaolule, et 50 km/h kehtestanud kiirusepiirangu märk oli paigutatud mitusada meetrit varem ning seda ei olnud dubleeritud vahepealsetel ristmikel. Seetõttu ei saanud T.T kaitsja arvates olla kindel, kas tema kaitsealuse poolt kasutatud teelõigul olid kiirust piiravad liiklusmärgid

– T.T oli hilinemas kokkulepitud kohtumisele seetõttu, et ta oli eksinud ning sõitnud ka kõrvalja tupiktänavatel. Kohtu hinnangul taandub kaitsja poolt tõstatatud küsimus juhi kohustustele, mitte võimalikule eksimusele. Majandusja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ kohaselt on kiiruspiirangu ala märgi näol tegemist mõjualamärgiga. Määruse § 10 lg 1 kohaselt kehtib määruse lisas 3 märk 38 liikluskorra kogu alal ning märk 39 lõpetab märgiga 38 kehtestatud liikluskorra. Kohtu hinnangul peab juht olema tähelepanelik ning jälgima liikluskorraldusvahendeid, sh arvestama mõjualamärkidega, mitte eeldama, et kiirusepiirangut kehtestavaid liiklusmärke dubleeritakse kõikidel vahepealsetel ristmikel.

Kohtu hinnangul on kaebaja tegevus õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi – nimetatud väärteokoosseis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h. Käesolevas asjas kinnitavad tõendid seda, et T.T ületas 12.02.2015 lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 44 km/h, mingisuguseid kahtlusi tema süüküsimuses kohtul ei tekkinud. Kohtuväline menetleja on põhjendatult leidnud, et tegemist oli tahtliku teoga. Kohus ei saa jätta taas märkimata juba istungil väljendatud seisukohta selles, et sõites tundmatule aadressile on tänapäeval olemas kõik võimalused enne kohalejõudmist arvutis või nutitelefonis täpse marsruudiga tutvumiseks. Karistus:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 06.03.2015 otsuse alusel karistati T.T LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, so 400,00 eurot. Otsuse alusel kohaldati T.T-le ka lisakaristust – temalt võeti LS § 227 lg 5 p 2 järgi ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks.

Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-

13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 12-ks kuuks. Lisaks võib

LS § 227 lg 5 järgi kohus või kohtuväline menetleja kohaldada eelpool märgitud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3-6 kuuni. Kohus märgib, et kohtuväline menetleja on kaebaja karistamisel lähtunud LS § 227 lg 3 märgitud sanktsioonialternatiividest kergeimast, so rahatrahvist ja arvestanud põhikaristuse mõistmisel kergendava asjaoluga. Kohus ei näe võimalust ega vajadust revideerida kaebajale mõistetud põhikaristust. Kaebaja ületas tahtlikult ja märkimisväärselt lubatud sõidukiirust teelõigul, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h ning lõi oma teoga abstraktse ohu liiklusturvalisusele. Kohus nõustub menetleja otsuses väljendatud seisukohaga selles, et kiirusepiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest; teedel lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Kohus märgib täiendavalt, et kaitsja poolt kohtuistungil esitatud fotodest nähtuvalt on sündmuskoha ümbruses võrdlemisi tihe inimasustus ning seega on mõistlik eeldada, et 50 km/h piirangu kehtestamine antud teelõigul on vältimatult seotud ka jalakäijate turvalisuse tagamisega.

Kohtu hinnangul ei ole kohtuväline menetleja T.T suhtes lisakaristust kohaldades eksinud kaitsja poolt viidatud RKKKo otsuses nr 3-1-1-122-13 kirjeldatud põhimõtete vastu.

Viidatud otsuses on RKKKo viidanud mitmel korral lisakaristuse eeldusena toimepandud õigusrikkumisele, so selle raskusele. Kohus märgib, et kuigi kaebaja poolt ületatud sõidukiirus – 44 km/h jääb LS § 227 lg 3 külgneb teokoosseisus märgitud vahemiku alumise mõõtetulemusega, so 41 km/h, on LS § 227 lg 3 näol tegemist ikkagi ühe lubatud sõidukiiruse ületamise enamohtlikuma koosseisuga. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on oma otsuses õigesti käsitlenud lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse üldpreventiivseid aspekte. Arvestades ühiskonnas väljakujunenud liiklussituatsiooni, kus kiiruse ületamine nii asulasisestel kui –välistel teedel on levinud ning pigem reegel, kui erand, tuleb kahtlemata lisakaristuse määramisel arvestada ka üldpreventiivseid aspekte. Kohus nõustub menetleja otsuses kajastatuga selles, et valesti valitud sõidukiirus on üks sagedasemaid liiklusõnnetuste põhjuseid; kohus loeb siinkohal üldteada asjaoluks, et kiiruse suurenemisel pikeneb ka sõiduki pidurdusteekond ning väheneb juhi reaktsiooniaeg. Kohus nendib, et liiklusalastes süüteoasjades on reeglina kohtuvälise menetleja või kohtu poolt määratav eriõiguse äravõtmine rikkujate hinnangul neile kõige enam ebameeldivusi ja –mugavusi põhjustav tagajärg. Seega on põhjendatud kohtuvälise menetleja või kohtu poolt liiklejatele lisakaristuse kohaldamise läbi teadvustamine, et liiklusalastele rikkumistele võib järgneda ka tagajärg, mis mõjutab oluliselt rikkujate harjumuspärast elukorraldust.

Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamine antud juhul aktualiseerub ka seetõttu, et põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. Lisakaristus täidab ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet ning samuti esineb kaebaja puhul tema käitumist arvesse võttes negatiivne tulevikuprognoos selles, et ta võib edaspidi toime panna sarnaseid süütegusid ja osutuda ohtlikuks kaasliiklejate (kuid ka iseenda) elule, tervisele ja varale. Kohtu hinnangul ei ole õige kaitsja loogika selles, et otsuse tegemisel ei oleks kohtuväline menetleja tohtinud arvestada kaebaja poolt peale 12.02.2015 sündmust, so 18.02.2015 toime pandud samaliigilise süüteoga. Kohus märgib, et olukorras, kus isik on ületanud ühel päeval märkimisväärses ulatuses lubatud sõidukiirust ja ületab vaatamata väärteomenetluse alustamisele vaid loetud päevad hiljem uuesti lubatud sõidukiirust, on kohatu väita, et seda fakti ei saaks ega tohiks otsuse tegemisel karistuse eripreventiivsete aspektide vaagimisel arvestada. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamise vajaduse tingib ka alles kohtuistungil ilmnenud fakt selle kohta, et T.T on kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 järgi. Kaitsja ei vaidlustanud

14.10.2014 otsuse õigsust – kaebaja kinnitas, et ta on omakäeliselt kirjutanud seletuse ning allkirjastanud menetlusdokumendid. Kaitsja oli seisukohal, et 14.10.2014 otsuse andmeid ei ole kantud karistusregistrisse ning seega puudub alus 14.10.2014 kiirmenetluse otsust arvestada. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu ja viitab siinkohal RKKKo lahendile nr 3-1-1-28-04, milles kolleegium on selgesõnaliselt asunud seisukohale, et karistusregistri eesmärk on informatsiooniline, mitte konstitueeriv. 14.10.2014 kiirmenetluse otsuse nr 10220147030127, mille kohaselt karistati kaebajat 14.10.2014 LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 37 trahviühikut, so 148,00 eurot. Kohus ei saa vaadata mööda faktist, et nimetatud otsuse kohaselt ületas T.T lubatud sõidukiirust asulasisesel teel ning 50 km/h alas mitte vähem kui 27 km/h. Kohtule esitatud andmete alusel – so, et T.T on nii enne kui pärast 12.02.2015 rikkumist pannud toime lubatud sõidukiiruse ületamisega seotud süüteod – ei saa enam rääkida kaebaja rikkumiste juhuslikkusest vaid sellest, et kiiruse ületamisest on kaebaja jaoks kujunemas harjumussüütegu. Kaebajale lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol LS §-s 227 lg

5 sätestatud miinimummääras on üldja eripreventiivseid aspekte arvesse võttes kohtu arvates kohane ning vajalik karistus. Kohtu hinnangul ei oma kaebaja poolt kaebuses ja kohtuistungil esitatud asjaolud (so tööalane ja perekondlik vajadus juhtimisõiguse järele) sellist kaalu, mis tingiks kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse tühistamise. Kaebaja on enda jaoks soovimatu tagajärje (so juhtimisõigusest ilmajäämise) põhjustanud oma käitumisega ja kehtivale õiguskorrale vastandumisega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et T.T kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja 06.03.2015 otsus väärteoasjas nr 2315,15,001373 tuleb jätta muutmata.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/