3-15-489/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

28.04.2015, Tartu

Haldusasja number

3-15-489

Haldusasi

Aleksandr Dmitruki kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.03.2015. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Dmitruki määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Dmitruk

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.03.2015. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 03.02.2015 A. Dmitruki kahju hüvitamise taotlus, milles ta

märkis, et viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.11.2006 kuni 03.02.2011. A. Dmitruki

väitel ei vastanud elu- ja töötingimused Tallinna Vanglas nõuetele, vaid alandasid tema

inimväärikust ja kahjustasid tervist. A. Dmitruk palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline

kahju ja mõista välja õiglane hüvitis, mis ei tohiks olla väiksem kui 147 eurot ühe kuu eest.

2. Tallinna Vangla tagastas 05.02.2015. a otsusega nr 5-37/15/41-2 A. Dmitruki kahju

hüvitamise taotluse läbivaatamatult. Tallinna Vangla leidis, et kahjunõue on esitatud

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumisega ning A. Dmitruk ei

ole esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks kaebetähtaja ennistamise.

3. A. Dmitruk esitas 25.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista välja

Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 300 eurot iga vanglas viibitud kuu

eest. Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.11.2006 kuni 03.02.2011,

kus elu- ja töötingimused alandasid tema inimväärikust. A. Dmitruk märkis, et Euroopa

Inimõiguse Kohtu (EIK) asjas Tunis vs Eesti käsitletud kinnipidamistingimused on

analoogsed tema kinnipidamistingimustega.

4. Tartu Halduskohus tagastas 24.03.2015. a

määrusega

A. Dmitruki kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohus märkis, et

kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus (VangS

§ 11 lg 8) ning sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole

selles korras tähtaegselt lahendatud (HKMS § 47 lg 1). Lisaks märkis kohus, et kui kaebaja ei

käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata kahju hüvitamise

taotluses esinenud puudused, ei esita kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt) ja menetlus

lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse tagastamisega, ei ole hilisem

kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav (vrd Riigikohtu 29.04.2014. a määrus

nr 3-3-1-78-13, p 19). Kohus leidis, et kaebaja taotletud kahjust pidi ta teada saama juba

Tallinna Vanglas viibides ning vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral pidi kahju lõplik

ulatus talle selguma vanglast lahkumisel. Kohus märkis, et kaebaja lahkus Tallinna Vanglast

03.02.2011, seega juhindudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-st 2 oli

viimaseks kahju hüvitamise taotluse vanglale esitamise päevaks 03.02.2014, kuid kaebaja

kahju hüvitamise taotlus on koostatud 28.01.2015 ja Tallinna Vanglas registreeritud

03.02.2015, seega ületas kaebaja oluliselt taotluse esitamiseks RVastS § 17 lg-s 3 ettenähtud

tähtaega. Kohus nõustus Tallinna Vanglaga, et puudusid objektiivsed põhjused taotluse

esitamise tähtaja ennistamiseks, ning ka ei nähtu subjektiivset laadi asjaolusid, mis tingiksid

tähtaja ennistamise. Kohus leidis, et kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa

lugeda seda, millal sai kaebaja teada vangla tegevuse õigusvastasusest, kuna vastava teadmise

puudumine ei takistanud tal õigeaegselt halduskohtusse pöörduda ning kolmeaastast tähtaega

tuleb pidada piisavalt pikaks selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik

oma kaebeõigust realiseerida (Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2014. a määrus nr 3-13-1407, p

12). Kohus asus seisukohale, et kuna Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ei

olnud tähtaegne ja puudusid mõjuvad põhjused taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks, siis

oli vangla poolt taotluse tagastamine põhjendatud, mistõttu ei ole A. Dmitruk kinni pidanud

nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, millisel juhul kuulub kaebus

tagastamisele. Kohus märkis, et kuna tagastab kaebuse, siis ei võta seisukohta kaebuse

esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtusse saabus 07.04.2015 A. Dmitruki apellatsioonkaebus, milles ta

märgib, et RVastS § 17 lg-st 3 tulenevalt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta

jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust teada sai. A. Dmitruki väitel sai ta

kahjunõude esitamise võimalusest talle kahju tekitamise eest teada 22.10.2014, kui luges EIK

19.12.2013. a otsusest Tunis vs Eesti, seega ei ole ta kahjunõude esitamise tähtaega ületanud.

Lisaks märgib A. Dmitruk, et kohus on jätnud tähele panemata, et Tallinna Vanglast lahkus ta

03.02.2011, kuid ta ei vabanenud sellel kuupäeval, vaid ta etapeeriti teise vanglasse, kust ta

vabanes 20.07.2012. A. Dmitruk ei nõustu halduskohtu otsusega, et tema kahju hüvitamise

taotlus vanglale ei olnud tähtaegne ning kuna kohus tagastas kaebuse, ei võtnud seisukohta

kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise osas. A. Dmitruk

palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus, võtta menetlusse tema kahjunõude taotlus ja

vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 121 lg-st 4 tulenevalt esitatakse kaebuse

tagastamise määruse peale määruskaebus. Eeltoodust lähtuvalt käsitleb ringkonnakohus

A. Dmitruki poolt apellatsioonkaebusena pealkirjatatud dokumenti määruskaebusena, milles

esitatud väidetest lähtuvalt loeb ringkonnakohus A. Dmitruki taotluseks tühistada Tartu

Halduskohtu 24.03.2015. a määrus.

8. Vaidlust ei ole asjas selle üle, et kaebaja on kinnipeetav. A. Dmitruk esitas halduskohtule

kaebuse kahju hüvitamiseks seonduvalt nõuetele mittevastavate elu- ja töötingimustega

Tallinna Vanglas ajavahemikul 01.11.2006 kuni 03.02.2011. Ka eelnevalt Tallinna Vanglale

esitatud kahju hüvitamise nõudes on A. Dmitruk taotlenud kahju hüvitamist sama

ajavahemiku osas. Hüvitamiskaebuse korral näeb VangS § 1¹ lg 8 ette kohustusliku korra

nõude kohtueelseks lahendamiseks. HKMS § 121 lg 1 p 4 näeb imperatiivse kaebuse

tagastamise alusena ette olukorra, kus kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Halduskohus on asunud seisukohale, et

kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale pärast RVastS § 17 lgs 3 sätestatud

kolmeaastast tähtaega ja puudusid mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus

nõustub Tartu Halduskohtu 24.03.2015. a määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib

ringkonnakohus järgnevat.

9. Tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi VangS § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 17 lg-st 3

tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja

jooksul. Vastasel juhul ei saa kahju hüvitamise taotlust lugeda nõuetekohaselt esitatuks.

Riigikohus on leidnud, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates arestimaja

tingimustes on jätkuv haldustoiming ning sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks

RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva

toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Jätkuva toiminguga

tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming,

millega kahju tekitati (06.03.2014. a otsus nr 33-1-93-13, p 14). Seega seob RVastS § 17 lg 3

kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju

tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuna kohtupraktika puudutab üksnes võimalikku

õiguslikku hinnangut, mitte väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal

kaebaja sai teada EIK seisukohtadest. Seetõttu on kaebaja kaebetähtaja kulgema hakkamist

ekslikult seostanud kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega, kui luges EIK

19.12.2013. a otsusest Tunis vs Eesti.

10. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viidi 03.02.2011 Tallinna Vanglast üle teise

vanglasse. Ringkonnakohus selgitab, et kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline

kahju saab isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise hetkel. Kuivõrd kaebaja on esitanud

taotluse kahju hüvitamiseks seoses elu- ja töötingimustega Tallinna Vanglas, siis pidi kaebaja

väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema

hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja ei vabanenud

vanglast 03.02.2011, vaid ta viidi üle teise vanglasse, kuivõrd kaebaja poolt esitatud kahju

hüvitamise nõue seondub kinnipidamistingimustega just Tallinna Vanglas. Kahju hüvitamise

taotluse esitamise eeldusena ei ole nõutav isiku vabanemine vanglast.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja ei ole määruskaebuses viidanud ka ühelegi

sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ja mida võiks

seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Olukorras, kus kaebaja esitas vanglale taotluse kahju

hüvitamiseks tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamine ei ole võimalik, ei saa lugeda

kaebajat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinuks, mistõttu ei ole tal tulenevalt HKMS

§ 47 lg-st 1 kaebeõigust ja tema kaebus kuulus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele.

Antud olukorras loeb ringkonnakohus põhjendatuks ka halduskohtu poolt seisukoha võtmata

jätmise kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse

osas.

12. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A. Dmitruki määruskaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 24.03.2015. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel