3-13-1539/81 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1539 Haldusasi MK kaebus Saku Vallavalitsuse 04.06.2013 korralduse nr 463 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja: MK, esindaja v.adv Rainer Kuulme Vastustaja: Saku vald, esindajad Ülo Lohk ja Maire Laur Kolmas isik: AS EG Võrguteenus, esindajad v.adv Paul Keres ja adv Martin-Johannes Raude Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25. augusti 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MK apellatsioonkaebus ja AS EG Võrguteenus vastuapellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MK apellatsioonkaebus ja AS EG Võrguteenus vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.08.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-1539 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluses menetlusosaliste kantud menetluskulud jätta nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 28. mail 2015 (HKMS §

212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-1539 2(15) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Saku Vallavalitsus määras 17.07.2012 korraldusega nr 638 HeatConsult OÜ-le projekteerimistingimused PT-087-12 gaasitrassi rajamise ehitusprojekti koostamiseks Saku vallas Saustinõmme, Männiku, Tammemäe, Tänassilma, Jälgimäe ja Kanama külades ning Saku alevikus. AS Eesti Gaas planeeris projekteerimistingimuste alusel Eesti-Soome gaasitrasside ühenduse loomiseks rajada D-kategooria maagaasitorustiku, mis läbib muu hulgas MK-le kuuluvat (alates 21.11.2014 MK ja OÜ Valga Puu kaasomandis) Pruuli kinnistut (registriosa nr 2246402, katastritunnus 71801:001:0365; sihtotstarve 100% maatulundusma; pindala 36,75 ha) Saustinõmme külas.

2. 28.02.2013 kirjaga nr 8-1/872.2 teavitas Saku Vallavalitsus MK projekteerimistingimuste väljastamisest, mille elluviimisega kaasneb asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 1581 ettenähtud talumiskohustuse tekkimine.

3. MK esitas 29.03.2013 halduskohtule Saku Vallavalitsuse 17.07.2012 korralduse nr 638 tühistamiseks kaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis 07.02.2014 otsusega asjas nr 3-13-

698 rahuldamata.

4. AS Eesti Gaas esitas 29.05.2013 kirjaga Saku Vallavalitsusele taotluse Pruuli kinnistule sundvalduse seadmise menetluse jätkamiseks, kuna kokkulepet omanikuga ei saavutatud.

5. AS Eesti Gaas 15.02.2013 taotluse nr M/31 alusel ja vastavalt HeatConsult OÜ poolt koostatud tehnovõrgu asukoha plaanile otsustas Saku Vallavalitsus 04.06.2013 korraldusega nr 463 seada vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) §-le 463 Pruuli kinnistule sundvalduse AS Eesti Gaas kasuks, kuna taotleja ei ole saavutanud kinnisasja omanikuga kokkulepet kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Kiili-Paldiski D- kategooria gaasitorustik on BalticConnectori (Eesti-Soome gaasitrasside ühendus) osa. Gaasitorustiku asukoht on märgitud Saku Vallavolikogu 09.04.2009 otsusega nr 22 kehtestatud Saku valla üldplaneeringu kaardile 2 „Teed ja tehnovõrgud“. Gaasitorustiku kulgemisel on arvestatud, et see läbiks võimalikult vähe haritavaid põllumajanduslikke maid ja maha tuleks võtta võimalikult vähe metsa. Gaasitorustik kulgeb kinnistu piiril, et minimeerida kinnistu omanikule tekkivate kitsenduste ulatust. AS Eesti Gaas kuulub AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud avalikku teenust osutavate isikute hulka vastavalt maagaasiseaduse (MGS) § 18 lg-le 2 ning Kiili-Paldiski D-kategooria gaasitorustiku püstitamiseks on väga kaalukas avalik huvi. Sundvaldusega koormatava ala suuruseks on 32 027 m2.

6. AS Eesti Gaas sõlmis 31.05.2013 lepingu gaasitorustiku omandi üleandmiseks koos kõigi õiguste, kohustuste, lepingute ja kasutusõigustega AS-le EG Võrguteenus. Saku Vallavalitsuse 17.09.2013 korraldusega nr 738 „Õigustatud isiku muutmine“ muudeti vastavalt sundvalduse saajat.

7. MK esitas 17.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Saku Vallavalitsuse 04.06.2013 korralduse nr 463 tühistada.

7.1. Korraldus on põhjendamata. Sellest ei nähtu kaebaja vastuväidete käsitlemist ega kaalutlusi trassi asukoha ja kaebaja õiguste riive osas.

3-13-1539 3(15)

7.2. Torustik pikkusega 1674,1 meetrit hõlmab kokku 33 346,10 m2 kinnistust. Seda kinnistu osa ei ole kaebajal võimalik pärast gaasitrassi rajamist kasutada. Tulenevalt Eesti Standardist EVS 884:2005 on gaasitrassi ohutuskuja hoonestusele 42 m gaasitorust, mis tähendab, et gaasitorustiku rajamisega välistatakse kaebajal kinnistu kasutamine tegelikkuses 93 200 m2 ulatuses, mis moodustab ca 25,3% kogu kinnistust. Üldplaneeringu kohaselt on perspektiivse gaasitrassi kaitsevööndiks märgitud m toru seinast mõlemale poole, projekteerimistingimuste p-s 1.1 ettenähtud Eesti Standard EVS 884:2005 näeb aga ette planeeritava gaasitrassi ohutuskuja hoonestusele hoopis 42 m torust. AS Eesti Gaas 15.02.2013 taotlusest nähtub, et soovitakse rajada gaasitrassi, mille kaitsevööndi ulatus on hoopis minimaalselt 25 m torust.

7.3. Kaebaja omandiõiguse riive on ebaproportsionaalne. Kaebaja arvates oleks gaasitrassi rajamine võimalik ka tema kinnistut kasutamata. Kaebajal ei olnud teavet Saku valla üldplaneeringust, mis näeb ette tema kinnistule gaasitrassi asukoha, kuid üldplaneering ei ole ka seadusjärgseks kinnisasja kitsenduseks.

7.4. Sundvalduse seadmise korralduses ei ole kaebajale ette nähtud rahalist ja kohest hüvitist. Selline olukord on põhiseadusega (PS § 32) vastuolus. KASVS tuleb tunnistada kohese hüvitise määramise regulatsiooni puudumise tõttu põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja arvates on tegemist sisuliselt sundvõõrandamisega, mis peaks vastama PS §-s 32 toodud tingimustele.

7.5. Korraldusest ei nähtu, et enne sundvalduse seadmist oleks kaalutud sundvõõrandamise võimalikkust, mida tuleb kaaluda tulenevalt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) §

6 lg-st 1. Ka Riigikohus on osundanud, et tehnovõrkudeja rajatiste talumiskohustus võib oluliselt alandada kinnisasja turuväärtust ning teatud juhtudel muuta kinnisasja müügi võimaluse küsitavaks (lahend asjas nr 3-4-1-3-04, p 37).

7.6. Sundvalduse seadmise otsuses ei ole märgitud, mis eesmärgil võib sundvalduse teostaja kinnisasja kasutada (KASVS § 6 lg 3).

7.7. Korralduses oli sundvaldus seatud AS Eesti Gaas kasuks, kes on vastavad õigused üle andnud.

8. Saku vald palus jätta kaebuse rahuldamata.

9. AS EG Võrguteenused palus jätta kaebuse rahuldamata.

10. Tallinna Halduskohus jättis 25.08.2014 otsusega kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu summas 850 €.

10.1. Korraldusega ei otsustatud kaebaja kinnistu de facto osalist sundvõõrandamist, kuna sundvalduse seadmise tagajärjel ei muutu kaebaja kinnistu sihtotstarbekohane kasutamine võimatuks, sh on võimalik (küll teatud piirangutega) kasutada ka gaasitrassi kaitsevööndisse jäävat kinnisasja osa.

10.2. Avalikes huvides gaasitrassi rajamiseks sundvalduse seadmisel ei ole kehtiva õigusega ette nähtud piirangu eest hüvitise määramist haldusorgani poolt antud sundvalduse seadmise korraldusega või eraldi haldusaktiga. Eelnev ei tähenda aga seda, et kaebajal ei oleks võimalik saada omandiõiguse piirangu talumise eest hüvitist. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-25-11 tunnistatakse õigust mõistlikule hüvitisele. Antud asjas ei ole selle üle ka vaidlust. Hüvitise maksmise aluseks on asjaõigusseadus ning tulenevalt Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-25-11 ei ole talumiskohustuse eest nõutavale tasule kehtestatud ülempiiri. Tasu üle toimuv vaidlus on lahendatav tsiviilkohtumenetluse korras.

3-13-1539 4(15)

10.3. Kuna sundvalduse seadmine ei ole sama intensiivne põhiõiguse (omandiõiguse) riive kui on sundvõõrandamine (mille tagajärjeks on omandist ilmajäämine) ning antud juhul on kaebajal võimalik senisel sihtotstarbel jätkata kinnistu kasutamist (kaasnevate piirangute ulatus ei ole suur), ei ole põhjust pidada haldusaktiga kohese hüvitise maksmise kohustuse panemise kohta regulatsiooni puudumist põhiseadusega (PS § 32, 11) vastuolus olevaks.

10.4. Saku valla üldplaneering määrab gaasitorustiku perspektiivse asukohana Pruuli kinnistu piiriga vahetult külgneva ala. Projekteerimistingimuste kohaselt koostatud projekt täpsustab gaasitrassi asukohta kaebaja kinnistu piires, mis kattub üldplaneeringus ettenähtuga (Tallinna Halduskohtu 28.02.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-698, jõustus 01.04.2014). Käesolevas vaidluses ei saa üldplaneeringust tulenevalt enam vaielda gaasitrassi asukoha üle ning vallavalitsus ei pidanud seetõttu korralduses esitama põhjendusi trassi asukoha osas, sh kaaluma selle paiknemisega seoses kaebaja omandiõiguse riive ulatust.

10.5. Eesti Standard (EVS 884:2005) ei ole käsitletav seadusjärgse kinnisomandi kitsendusena ning Eesti Standardis nimetatud ohutuskuja on vähim kaugus olemasolevast hoonestusest. Pruuli kinnistul hoonestus puudub. Pruuli kinnistu kasutamise kitsenduse ulatus tuleb lisaks kehtivale üldplaneeringule küttegaasi ohutuse seaduse (KOS) §-st 10. KOS § 10 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 02.07.2002 määruse nr 212 § 2 p 5 kohaselt on üle 500 mm läbimõõduga D-kategooria gaasitorustike kaitsevööndi ulatus 10 m. Sellele alale kaasnevad piirangud (tule tegemise, metsa istutamise keeld ja ehitiste püstitamine, mis ei vasta gaasipaigaldise omaniku väljastatud tehnilistele tingimustele). KOS § 10 lg 2 kohaselt peab kaitsevööndiga hõlmatud alal hoiduma gaasipaigaldist kahjustada võivatest tegevustest. Kavandatav gaasitorustik kulgeb kinnistu piiril ega takista märkimisväärselt kinnistu kasutamist vastavalt kehtivale sihtotstarbele maatulundusmaana. Välistatud ei ole ka sihtotstarbe muutmise korral abihoonega üksikelamu ehitamine.

10.6. Sundvalduse seadmine seisneb kinnisasja koormamises piiratud asjaõigusega või asjaõigusseaduse §-s 1581 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamises (KASVS § 6 lg 2). AÕS § 1581 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või - rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb maagaasiseaduse § 18 lõikes 2 sätestatud kohustus. AÕS § 1581 lg 1 nimetatud talumiskohustus tekib kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega. Seega tuleneb kaebajale gaasitorustiku talumiskohustus AÕS §-st 1581, kuna rajatava D-kategooria rahvusvahelise tähtsusega gaasitorustiku rajamiseks on ulatuslik avalik huvi, mis kaalub üle kinnisasja omaniku huvi. KASVS § 6 lg-st 1 tuleneb, et kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega. Sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid, kui KASVS §-st 6 või KASVS 81. peatükist ei tulene teisiti. Mitmeid omavalitsusi läbiv ja rahvusvahelise tähtsusega gaasitorustik on suure avaliku huviga objekt. Avaliku huvi kaalukust on selgitanud käesolevas asjas ka Tallinna Ringkonnakohus 29.08.2013 määruses.

10.7. Kolmas isik omandas rajatava gaasitorustiku ja kõik ülekandetegevuses kasutatava varaga seotud õigused ja kohustused 01.06.2013, s.t oli ja on AÕS § 1581 lõikes 1 nimetatud isikuks. Kuigi haldusakti andmise hetkel oli see õigusvastane põhjusel, et AS Eesti Gaas ei

3-13-1539 5(15) olnud sundvalduse seadmise hetkel isikuks, kelle kasuks saanuks sundvaldust seada, siis ei too see kaasa kaevatava haldusakti tühistamist.

10.8. Toimunud ei ole menetlusnormide rikkumist (KASVS § 463 lg 1-4), mis annaks alust kaevatava korralduse tühistamiseks. Kaebajat teavitati sundvalduse seadmise taotlusest ja ta sai selles menetluses esitada oma arvamuse ja vastuväited. Seetõttu ei oma tähtsust, kas vastustaja pidanuks projekteerimistingimuste väljastamise kohta antud haldusakti toimetama kaebajale koheselt kätte. Sundvalduse seadmise otsus vastab KASVS § 463 lg-le 5 ning sisaldab kõiki asjakohaseid põhjendusi.

10.9. Riigikohtu lahendi asjas nr 3-4-1-25-11 p-s 54 leiti: „Käesoleva otsuse jõustumisel ei ole õiguskorras sätteid, mille alusel tasu suurust arvutada. Tasu nõudmise alused jäävad aga alles – AÕS § 1582 lõiked 2-7 ja AÕSRS § 154 lõige 1. See tähendab, et kinnisasja omanikel on õigus nõuda tehnovõrkude ja -rajatiste omanikelt hüvitist talumiskohustuse eest ja saada seeläbi oma põhiõiguse piiramise eest kohast hüvitist. Samasugune oleks olukord ka kuue kuu pärast, kui seadusandja ei sätestaks selle aja jooksul uusi norme.“ Kohase (mõistliku) hüvitise nõudmise alus seega kehtib. Seadusandja ei ole kehtestanud Riigikohtu lahendi järel uut regulatsiooni hüvitise suuruse osas, mis ei võta aga kaebajalt nõudeõigust ja võimalust kohane hüvitis saada. Talumiskohustuse tasu suuruse küsimus on tsiviilõigusliku vaidluse objektiks juhul, kui pooled ei saavuta tasu osas kokkulepet. Talumiskohustuse eest saab kaebaja mõistlikku tasu nõuda AÕS § 158² lg 1 ja AÕSRS § 154 alusel. Kaevatavas korralduses on toodud tasu maksmise alus. Tasu küsimuse lahendamiseks haldusaktiga kehtiv õigus haldusorganile õigust ei anna ning see ei ole põhiseadusega vastuolus. Tasu maksmine ei pea olema reguleeritud avaliku õiguse normidega. Kohast hüvitist saab kaebaja nõuda asjaõigusseaduse alusel ning koheselt. Vaidluse tekkimisel ei ole kaebaja tasu maksmise kohesuse osas kehtiva regulatsiooni tõttu halvemas olukorras kui oleks tasu maksmise reguleerimisel KASVS-ga.

10.10. AS EG Võrguteenus palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 1799,28 eurot. Kaebaja arvates on õigusabikulude summa ebamõistlikult suur tulenevalt advokaadi tunnitasu tavapäratust suurusest (170 eurot tunnis). Põhjendamatu on ka osutatud õigusabi maht 9,8 tundi, arvestades muu hulgas, et kolmanda isiku seisukoht kordab juba algselt menetluses kolmanda isikuna kaasatud, kuid sealt kõrvaldatud AS Eesti Gaas poolt esitatud seisukohti. Õigusabikulude hüvitamine koos käibemaksuga ei ole põhjendatud, kuna AS EG Võrguteenus on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt arvestada käibemaksu tagasi.

Kolmanda isiku õigusabi vajaduse hindamiseks ei pea olema tegemist avaliku huvi kaitsmisega. Avaliku huvi esindamine oli antud vaidluses haldusorgani ülesanne. Esindaja kasutamine kohtumenetluses on menetlusosalise õigus. Arvestades, et kaebajat esindas asjas vandeadvokaat, oli ka kolmanda isiku poolt advokaadi õigusabi kasutamine põhjendatud. Arvestades asja vähest mahtu ja keerukust, tuleb nõutavat menetluskulude summat vähendada. Kohtul ei ole tõendeid selle kohta, et esindaja tunnitasu oleks kunstlikult suurendatud ning kohus ei saa ette kirjutada kui kõrge tunnitasuga esindaja peaks menetlusosaline võtma ega sellest lähtuvalt kärpida väljamõistetavat summat. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse menetluskulud välja koos käibemaksuga (vt nt RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-58-07, 3-3-1- 54-12).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. MK palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Samuti palutakse tunnistada KASVS põhiseaduse §-ga 32 vastuolus olevaks osas,

3-13-1539 6(15) milles sundvalduse seadmine on (erinevalt kinnisasja sundvõõrandamisel ettenähtust) võimalik ilma selle eest kinnisasja omanikule kohest ja õiglast tasu määramata ning isikutele, kelle õigusi sundvalduse seadmine kahjustab, hüvitist määramata.

11.1. KASVS § 463 lg-s 1 on sätestatud, et sundvalduse seadmise taotluse saab vallale esitada vaid AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud isik, seega lähtudes mh hea halduse põhimõttest, oli vastustajal kohustus sundvalduse menetluse algatamisel esimese asjana kontrollida, kas AS Eesti Gaas on AÕS § 1581 lõikes 1 sätestatud isikuks või mitte. Kuna AS Eesti Gaas ei ole kunagi olnud isikuks, kelle kasuks saanuks sundvaldust seada, siis ei saanud selline isik ka kolmandale isikule üle anda sundvalduse seadmise korraldusest tulenevaid õigusi, sest mingeid õigusi AS-le Eesti Gaas õigusvastasest sundvalduse seadmise korraldusest ei tulenenud. Vastustaja viide, et AS Eesti Gaas võib väidetavalt ülekandevõrke omada kuni 01.01.2015, ei ole asjakohane, sest vaidlust ei ole selles, et AS-l Eesti Gaas ei ole kunagi olnud tegevusluba võrguteenuse osutamiseks, mistõttu ei ole AS Eesti Gaas näol kunagi olnud tegemist AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud isikuga. Ühtlasi tuleb rõhutada, et Saku Vallavalitsuse 17.09.2013 korraldusest nähtuvalt andis AS Eesti Gaas kõik rajatava gaasitrassiga seotud õigused EG-le üle juba 31.05.2013, sundvaldus kaebaja kinnistule seati aga hiljem. Maagaasiseaduse (MGS) § 81 keelab AS-l Eesti Gaas kui gaasi müüjal olla samal ajal võrguettevõtja.

11.2. Kolmandale isikule on tegevusluba võrguteenuse osutamiseks väljastatud Energiaturu Inspektsiooni poolt 18.11.2005 otsusega nr 184-TL/MGS. MGS § 47 lg 3 kohaselt enne 2012. aasta 8. juulit antud gaasi ülekande teenuse osutamise tegevusluba kehtib kuni MGS § 301 lõikes 1 nimetatud tegevusloa andmiseni või 2015. aasta 1. jaanuarini. Kolmanda isiku tegevusluba võrguteenuse osutamiseks on seega MGS § 47 lg 3 kohaselt lõppenud 31.12.2014 ning uut tegevusluba talle väljastatud ei ole.

11.3. Perioodil 01.01.2015 kuni 30.01.2015 puudus kolmandal isikul tegevusluba võrguteenuse osutamiseks. Ettekirjutus gaasi ülekandeteenuse osutamise jätkamiseks ei asenda tegevusluba, kusjuures kaebaja kinnistut viidatud ettekirjutus ka ei puuduta, sest kaebaja kinnistule ei ole veel gaasitrassi rajatud. Kaebaja hinnangul on sel põhjusel kaebaja talumiskohustus AÕS § 1581 lg 1 alusel lõppenud. AÕS § 1581 lg 1 eelviimase lause kohaselt, kui universaalteenuse osutamise leping lõpeb, siis ei lõpe talumiskohustus juhul, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi osutataks. Gaasitrassi ei ole veel rajatud, seega on kolmandal isikul võrguteenuse osutamise tegevusloa lõppemisega ühtlasi lõppenud ka kaebaja talumiskohustus ning ei esine aluseid sundvalduse seadmiseks.

11.4. Kolmanda isiku osas on jäetud välja selgitamata, kas ta tegutseb gaasitorustiku ehitamisel süsteemihaldurina MGS § 15 ja § 16 alusel või põhivõrguettevõtjana MGS § 18 lg

2 alusel liitujat võrguga liites. AS-l EG Võrguteenus on tegevusluba nii ülekandevõrgus kui ka jaotusvõrgus võrguteenuse osutamiseks. Sundvalduse seadmine on lubatav üksnes MGS § 18 lg alusel, Balticconnector on aga süsteemihaldurite piiriülene gaasiturgude integreerimisprojekt, mille puhul on sundvalduse seadmine AÕS § 1581 lg 1 alusel välistatud.

11.5. Üldplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt on rajatava torustiku näol tegemist kõrgsurve gaasitrassiga, milles rõhk on MOP 55 bar. Sellise kõrgsurvetrassi külge ei ole võimalik tarbijaid liita. Tegemist ei ole seega AÕS § 1581 lg 1 märgitud avaliku huviga, mistõttu ei esine ka aluseid, et kaebaja peaks oma kinnistul sellist gaasitrassi taluma. Tõendamist ei ole leidnud, et sundvalduse seadmise eesmärk on MGS § 18 lg 2 sätestatud kohustuste täitmine.

3-13-1539 7(15)

11.6. Õigustatud isiku muutmisega (AS Eesti Gaas asemel õigustatud isikuks AS EG Võrguteenus määramisega) on rikutud kaebaja õigusi, sest kaebajat ei ole HMS kohaselt haldusakti muutmise menetlusse kaasatud. Samuti ei ole vastustaja HMS § 44 alusel kontrollinud, kas üldse esineb alus haldusmenetluse uuendamiseks.

11.7. Vaidlustatud korralduses ei ole esitatud KASVS § 6 lg-s 1 ette nähtud kaalutlust küsimuses, kas eelnevalt on kaalutud kinnisasja sundvõõrandamist või mitte (vastustaja vastusest nähtuvalt eelnevalt sundvõõrandamist kaalutud ei ole), samuti ei ole esitatud kaalutlusi gaasitrassi asukoha paiknemise valiku kohta kaebaja kinnistul ega kaalutlusi, miks erinevad üldplaneeringus ja sundvalduse seadmise korralduses toodud koormatava ala suurused. Üldplaneering paneb paika vaid gaasitrassi üldise paiknemise, gaasitrassi täpne paiknemine konkreetsel kinnistul tuleb selgitada just nimelt projekteerimistingimuste väljastamisel ja sundvalduse seadmisel. Haldusakti hilisem põhjendamine ei muuda haldusakti õiguspäraseks.

11.8. Eesti Standardist EVS 884:2005 (millest tuleb projekteerimistingimuste p 1.1. kohaselt gaasitrassi rajamisel lähtuda) tuleneb kaebajale täiendav piirang, s.o ohutuskuja hoonestusele

42 meetrit gaasitorust, millist piirangut aga üldplaneeringus ette nähtud ei ole. Seega on üldplaneering ja sundvalduse seadmise korraldus selles osas vastuolus.

11.9. Vaidlustatud korralduse resolutsioonis ei ole KASVS § 6 lg 3 kohaselt märgitud, mis eesmärgil võib sundvalduse teostaja kinnisasja kasutada.

11.10. Vaidlustatud korraldus ei sisalda KASVS § 463 lg 5 p 4 kohast viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile. Korralduses viidatud AÕS §-s 1582 puuduvad tasu maksmise alused, samuti ei ole tasu kindlaks määratud vaidlustatud korralduses. KASVS on põhiseadusega vastuolus nii põhjusel, et sundvalduse seadmine on (erinevalt kinnisasja sundvõõrandamisel ettenähtust) võimalik ilma selle eest kinnisasja omanikule kohest ja õiglast tasu määramata ning ka põhjusel, et puudub õigusakt, mis sätestaks sellise tasu maksmise alused ja suuruse. Riigikohus on otsuse nr 3-4-1-25-11 p-s 50 märkinud, et piirang tuleb kinnisasja omanikele igal juhul hüvitada, ning otsuse p-s 47 on rõhutatud, et kui tehnovõrgu või -rajatise omanik ja kinnisasja omanik peaksid igal üksikul juhul talumistasu suuruses kokku leppima, oleks see ebamõistlik. Puudub õigusakt, mis sätestaks kinnisasja omanikule tasu maksmise alused ja suuruse.

11.11. Riigikohus on osutanud (lahendi 3-4-1-3-04 p 37), et tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustus võib oluliselt alandada kinnisasja turuväärtust ning teatud juhtudel muuta kinnisasja müügi võimaluse üldse küsitavaks. Käesoleval juhul tuleb ühtlasi arvestada ka koormatava ala suurust – korraldusele lisatud plaani kohaselt 32 027 m2, Eesti Standardit EVS 884:2005 arvestades aga 93 200 m2, mis moodustab ca 25,3% kogu kinnistust.

11.12. Olukord, kus sundvalduse seadmise eest kohest tasu ei maksta, on põhiseadusega vastuolus. Õiglane ja kohene tasu talumiskohustuse eest tuleb kindlaks määrata juba sundvalduse seadmise korralduses ning vastav tasu tuleb õigustatud isikule välja maksta koheselt, s.o enne kinnisasja vastava osa valduse üleandmist sundvalduse teostajale (sarnaselt KASVS § 36 lg-le 1). AÕS annab kaebajale küll õiguse nõuda talumiskohustuse eest tasu, mingit kohest hüvitist see kaebajale aga ei anna, vastupidi, tasu saamiseks peab kaebaja pöörduma hagiga kohtu poole. Sundvalduse seadmise korralduses kaebajale mitte mingisuguseid koheseid hüvitisi ette nähtud ei ole, samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale mingeid koheseid hüvitisi sundvalduse teostaja poolt ka ei tasuta, vaatamata sellele, et

3-13-1539 8(15) sundvalduse teostaja saab hakata koheselt teostama sundvalduse seadmise korraldusest tulenevaid õigusi.

11.13. Kaebaja on teinud kolmandale isikule ettepaneku tasu võimaliku suuruse osas, millele kolmas isik on vastanud keeldumisega, pakkumata välja enda arvates mõistlikku tasu. Seega on kolmas isik keeldunud igasuguse tasu maksmisest ning ei ole ka alust eeldada, et kolmas isik maksaks kaebajale kohtuväliselt tasu tulevikus. Kuna kolmas isik on keeldunud kaebajale hüvitise tasumisest, siis peaks kaebaja hüvitise saamiseks pöörduma kohtu poole, mis toob kaebajale kaasa täiendava aja- (tsiviilkohtumenetluse tavapärane kestvus ca 1-3 aastat) ja rahakulu (riigilõiv, õigusabikulud). Sellist olukorda, kus õigustatud isikul tekib koheselt õigus koormatud kinnisasja vallata ja kasutada, samas kui koormatud kinnisasja omanikul tuleb selle eest hüvitise saamiseks teha täiendavaid toiminguid ja rahalisi kulutusi (hagi esitamine) ning hüvitise saamise võimalus tekib seni teadmata suuruses tsiviilkohtumenetluse jõustunud lahendiga lõppemisel, ei saa pidada proportsionaalseks ega põhiseadusega (§ 32) kooskõlas olevaks.

11.14. Põhjendatud ega õiglane ei ole kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine, arvestades kolmanda isiku majanduslikku seisu (2013. a puhaskasum 13,1 miljonit eurot) ja asjaolu, et sundvalduse seadmise menetluses osalemine on võrguettevõtja jaoks tavaline asjaajamine, mis hõlmab ka võimalike vaidlusküsimuste lahendamist nii haldusmenetluses kui läbirääkimistes kinnisasjade omanikega. Sundvalduse seadmine on sundvõõrandamisele lähedane õigussuhe, mille käigus tehtud otsuste vaidlustamisega ei peaks isiku jaoks kaasnema olulist menetluskulude kandmise riski. Samale seisukohale asus Tallinna Ringkonnakohus 30.03.2015 otsuses asjas nr 3-13-2195.

12. Saku vald palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta selle rahuldamata.

12.1. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et korralduses oleks tulnud kaaluda sundvalduse seadmise ja sundvõõrandamise vahel. Gaasitorustiku rajamine on võimalik ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta ning KASVS § 3 lg 3 kohaselt ei ole sel juhul sundvõõrandamine lubatud. Antud juhul ei ole tegemist ehitise rajamisega, mis vajaks ehitise aluse ja ehitist teenindava maa võõrandamist. AÕS § 1581 ja KASVS peatükk 81 andsid võimaluse ainult sundvalduse seadmiseks.

12.2. KASVS § 463 lg 5 p 4 sätestab, et vallavõi linnavalitsus teeb sundvalduse seadmise otsuse, mis peab sisaldama viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. Kuna kaebaja ja AS Eesti Gaas ei suutnud kokku leppida isikliku kasutusõiguse seadmises gaasitorustiku talumiseks ja ei esitanud ka kokkulepet talumiskohustuse eest makstava tasu kohta, jäi vastustajal korraldust 463 andes üle vaid KASVS § 463 lg 5 p 4 sätestatud esimene variant ehk viide talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile. Korralduse 463 p 3 sätestab, et tehnovõrgu talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks on AÕS § 1582.

Kuna kaebaja kinnistut ei võõrandata, vaid koormatakse sundvaldusega, mille tulemusel on kaebaja kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või –rajatist, on viide AÕS §-le 1582 õige.

12.3. Asjaolu, et kaebaja ja kolmas isik ei suutnud ka kohtumenetluse käigus jõuda kompromissile hüvitise osas, tõendab vastustaja 03.03.2014 kiri nr 20.2-5/3451.12 „Kompromissist haldusasjas nr 3-13-1539“ koos lisadega. Kokkulepet pole siiani. Soovides saada hüvitist talumiskohustuse eest, peab kaebaja pöörduma taotlusega gaasitorustiku

3-13-1539 9(15) omaniku poole.

12.4. AS Eesti Gaas kinnitas 15.02.2013 taotluses nr M/31, et ta kuulub AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud isikute hulka. Vastustajal ei ole alust selle kinnituse õigsuses kahelda. MGS § 484 lg

1 kohaselt tuleb ülekandevõrkude võõrandamine lõpule viia 1. jaanuariks 2015. Seega võis AS Eesti Gaas ülekandevõrke selle ajani omada. Kuna talumiskohustuse esemeks olev gaasitorustik on veel rajamata, siis ei saa ka kellelgi olla sellega liitumise kohustust. MGS § 18 lg-s 2 sätestatud liitumiskohustus saab tekkida alles pärast gaasitorustiku rajamist. Seega saab sundvalduse õigustatud isikuks olla isik, kes on rajatava gaasitorustiku omanik. 15.02.2013 taotluste esitamise hetkel oli rajatava gaasitorustiku omanik AS Eesti Gaas. Korralduse 463 andmisel puudus vastustajal teadmine AS Eesti Gaas ja AS EG Võrguteenus vahelisest tehingust 31.05.2013. Saades vastavast tehingust AS Eesti Gaas ja AS EG Võrguteenus taotluse alusel teada, muutis vastustaja 17.09.2013 korraldusega nr 738 vastavalt taotlusele korralduses

463 õigustatud isikut ja selle alusel kannet ehitisregistris. Olukord kaebaja jaoks ei muutunud.

12.5. Kiili-Paldiski D-kategooria gaasitorustiku asukoht on märgitud Saku valla üldplaneeringu kaardile. Vaidlustatud korralduse andmisel ei pidanud vastustaja enam kaaluma gaasitrassi asukohta, sest see oli määratud valla üldplaneeringuga. Korralduses on selgitatud, et gaasitorustiku kulgemisel on arvestatud, et torustik läbiks võimalikult vähem haritavaid põllumajanduslikke maid ning metsa tuleks maha võtta võimalikult vähe. Gaasitorustiku asukoht on valitud kulgema kinnistu piiril, et minimeerida tekkivate kitsenduste ulatust.

12.6. Eesti Standard ei ole käsitatav seadusjärgse kinnisomandi kitsendusena, vaid Eesti Standardis nimetatud ohutuskuja 42 meetrit on vähim kaugus olemasolevast hoonestusest. Sundvaldusega koormatud kinnistu on hoonestamata. Gaasitorustiku kaitsevööndi ulatus tuleneb küttegaasi ohutuse seadusest ning kõnealuse gaasitorustiku seadusjärgne kitsendus on

10 m mõlemale poole gaasitorust. Saku vallal puuduvad tulenevalt KASVS-s sätestatust igasugused võimalused kaalumaks sundvõõrandamise kohaldamise ja sundvalduse seadmise vahel. KASVS § 6 lg 3 sätestab, et sundvalduse teostaja võib kinnisasja kasutada ainult eesmärgil, mis on ette nähtud sundvalduse seadmise otsuses. Vaidlustatud korralduses on kirjas sundvalduse seadmise eesmärk.

12.7. Vastustaja on KASVS § 463 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul teavitanud kaebajat projekteerimistingimuste väljastamisest, mille elluviimisega kaasneb AÕS §-s 1581 ettenähtud talumiskohustuse tekkimine.

13. AS EG Võrguteenused palub vastuses jätta MK apellatsioonkaebuse rahuldamata.

13.1. Ehkki AÕS § 1582 lg 1 esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s

154 kehtestatud suuruses” on Riigikohtu otsusega asjas 3-4-1-25-11 alates 17.04.2012 kehtetuks tunnistatud, ei tähenda see, et kaebajal puuduks alus talumiskohustuse tasu nõudmiseks. Riigikohus on selgitanud, et ehkki talumiskohustuse tasu ülempiir tunnistatakse kehtetuks, siis tasu nõudmise alused jäävad alles – AÕS § 1582 lõiked 2-7 ja AÕSRS § 154 lõige 1 (3-4-1-25-11, p 54).

13.2. Isegi kui vaidlustatud korralduses sisalduks mingisugune tasu suurus, ei saaks see kuidagi parandada kaebaja õiguslikku positsiooni. Ehkki KASVS § 6 lg 1 kohaselt kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid, ei oleks vaidlustatud korralduse näol siiski tegemist vallavõi linnavalitsuse otsusega kinnisasja sundvõõrandamise menetluses täitemenetluse seaduse § 2 lg 1 p 142 mõttes.

3-13-1539 10(15)

13.3. KGOS § 10 lg 2 kohaselt peab gaasipaigaldise kaitsevööndis hoiduma üksnes gaasipaigaldist kahjustada võivatest tegevustest, eelkõige tule tegemisest ja puude kasvatamisest ning teatud ehitiste rajamisest. Gaasipaigaldist kahjustada võivast tegevusest hoidumine ei ole selline omandiõiguse kitsendus, mis oleks faktiliselt samastatav omandi võõrandamisega, liiatigi kui vaidlustatud korralduse kohaselt peaks gaasipaigaldist kahjustada võivast tegevusest hoiduma 32 027 m2, s.o üksnes 8,7% Pruuli kinnistu piiriäärse osa ulatuses.

13.4. Võttes arvesse, et kinnisasja sundvaldusega koormamise näol ei ole tegemist kinnisasja omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega PS § 32 lg 1 mõttes, ei laiene kinnisasja sundvaldusega koormamisele ka PS § 32 lg-st 1 tulenev hüvitise kohesuse nõue. AÕS § 1582 lg 5 sätestab sõnaselgelt, et jooksva aasta talumiskohustuse tasu makstakse välja hiljemalt sama aasta 1. detsembriks. Seega ei ole seadusandja talumiskohustuse tasu kohese maksmise nõuet ette näinud.

13.5. AS Eesti Gaas on keeldunud Pruuli kinnistu omandamisest hinnaga 200 000 € ning isikliku kasutusõiguse seadmisest tasuga 25 000 € aastas. Seoses AÕS § 1582 kohase tehnorajatise tasuga palus AS Eesti Gaas esitada kaebajal andmed talumiskohustusega koormatud kinnistu osa maamaksu kohta ning maagaasitorustiku tegeliku mõju kohta. Seda aga MK ei teinud. Pruuli kinnistu osas ei ole kaebaja mitte kunagi talumiskohustuse eest makstavat tasu nõudnud, mistõttu ei ole ka mitte keegi saanud talle sellise tasu maksmisest keelduda. Kui kaebaja esitab pärast Pruuli kinnistule maagaasitorustiku rajamist AÕS § 1582 lg-le 2 vastava taotluse (sh info talumiskohustusega koormatud kinnistu osa maamaksu ning maagaasitorustiku tegeliku mõju kohta), ei näe kolmas isik põhjendatud talumiskohustuse tasu maksmisest keeldumiseks põhjust.

13.6. Asjaolu, et kinnistule oli kunagi seatud sundvaldus AS Eesti Gaas kasuks, kaebaja õigusi RVastS § 3 lg 1 mõttes enam rikkuda ei saa. Isegi kui AS Eesti Gaas kasuks ei oleks saanud sundvaldust seada, on 17.09.2013 korraldusega kaebaja õigused taastatud. Alates 17.09.2013 kehtival kujul on 04.06.2013 antud sundvalduse seadmise korraldusega õigustatud isikuks AS EG Võrguteenus. Puudub vaidlus, et 17.09.2013 korralduse andmise ja 25.08.2014 otsuse tegemise ajal oli AS-l EG Võrguteenus võrguteenuse tegevusluba.

13.7. 30.12.2014 ettekirjutusega nr 7.3-5/14-001 kohustas Konkurentsiamet AS-i EG Võrguteenus jätkama alates 01.01.2015 gaasi ülekande teenuse osutamisega kuni 31.03.2015. 30.01.2015 otsusega nr 7.2-2/15-002 andis Konkurentsiamet AS-le EG Võrguteenus gaasi ülekandeteenuse osutamiseks esialgse tegevusloa kuni põhitegevusloa väljastamiseni. Seega on AS EG Võrguteenus endiselt MGS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega ning sundvalduse seadmiseks õigustatud isik.

13.8. AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud isikuks on isik, kellele laieneb MGS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus. MGS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustuseks on võrguettevõtja kohustus liita võrgu tehniliste võimaluste piires võrguga kõik võrguettevõtja võrgupiirkonnas asuvad vastava taotluse esitanud isikud. Seega laieneb MGS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus võrguettevõtjale. AS EG Võrguteenus omandas gaasi ülekande teenuse osutamise tähtajatu tegevusloa 18.11.2005. Seega on AS EG Võrguteenus AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud isik, kellele laieneb MGS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus. Ka süsteemihaldur on võrguettevõtja, kellele võib laieneda MGS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus. Kinnisasja omanik on kohustatud lubama tehnovõrgu või -rajatise ehitamist oma kinnisasjale mitte ainult siis, kui see on vajalik liitujale liitumisvõimaluse loomiseks, vaid ka siis, kui see on vajalik tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks (AÕS § 1581 lg 1). Liiatigi ei ole BalticConnectori maismaatrass, mille osa on ehitatav gaasitorustik, vajalik mitte üksnes Eesti ja Soome gaasivõrkude ühendamiseks, vaid

3-13-1539 11(15) selle realiseerimine tagab gaasivarustuse ka Keilale ja Paldiskile. Seega on sundvalduse seadmise eeldused täidetud ning sundvaldus on seatud selleks õigustatud isiku kasuks.

13.9. Olukorras, kus seaduses on avalikes huvides vajaliku tehnorajatise rajamiseks ette nähtud sundvalduse instituut, ei ole kinnisasja sundvõõrandamine otstarbekas. KASVS § 462 lg

5 ja § 463 lg 4 näevad ette ammendava loetelu andmetest, mida sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama ning kummalgi juhul kinnisasja sundvõõrandamata jätmise kaalutlusi sellistes andmetes pole.

13.10. Rajatava gaasitorustiku asukoht kaebaja kinnistul määrati kindlaks 09.04.2009 Saku Vallavolikogu otsusega kehtestatud üldplaneeringuga. AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuseks sundvalduse seadmisel tuli lähtuda üldplaneeringust. Seadusandja on AÕS § 1581 ja KASVS ptk 81 seletuskirjas rõhutanud, et kuna isikutel on õigus planeerimismenetluses esitada vastuväiteid, peaks kehtestav regulatsioon aktiviseerima kodanikke oma vastuväiteid mõistliku aja jooksul esitama, kuna vastuväidete mitteesitamisel ei saa isik hiljem sundvaldusele vastuvaidlemise sildi all sisuliselt taaselustada planeeringuvaidlust.

13.11. Üldplaneeringus ja sundvalduse seadmise korralduses märgitud koormatava ala suurustes puudub erinevus. Koormatava ala suurus lähtub KGOS § 10 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 02.07.2002 määruse nr 212 § 2 p-st 5, mille kohaselt on gaasitorustiku juurde kuuluvate gaasipaigaldiste kaitsevööndi ulatus D-kategooria gaasipaigaldiste korral 10 meetrit.

13.12. Vastavalt vaidlustatud korraldusele lisatud tehnovõrgu asukoha plaanile on sundvalduse saaja poolt kinnisasja kasutamise eesmärgiks rajada projekteeritav D-kategooria gaasitorustik.

13.13. Halduskohtu poolt välja mõistetud menetluskulusid ei saa pidada põhjendamatult suureks. Esindaja tunnitasumäär ei ole lubamatult kõrge. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb esindajatasu välja mõista koos arvel näidatud käibemaksuga.

13.14. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ei muuda ebaõiglaseks või ebamõistlikuks asjaolu, et kolmas isik on kasumlik äriühing, tal on vaja osaleda sundvalduse seadmise menetlustes ja eraõiguslikes vaidlustes võib teatud juhul jätta menetluskulud sundvalduse saajale. Menetluskulude väljamõistmine on kohtumenetlusega tekitatud kahju alaliik (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-153-13, p-d 25 ja 26). Isiku üldistest majandustulemustest lähtudes PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse piiramine ei ole põhjendatud. Kaebaja pidi kolmanda isiku menetluskulude kandmise võimalusega arvestama (Riigikohtu lahendid asjades 3-4-1-4-12, p 81; 3-3-1-3-11, p 17). Halduskohus märkis õigesti, et kolmas isik ei ole haldusorgan, kelle põhiülesannetega vaidlus seonduks ning kes peaks seetõttu olema võimeline esinema kohtus ilma õigusabi kasutamata. Kaebajale kuulub kuus kinnistut kokku suurusega üle 40 ha. Sellises olukorras ei saa kahju hüvitamise kohustust pidada äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.

14. AS EG Võrguteenus esitas ka vastuapellatsioonkaebuse, milles palutakse Tallinna Halduskohtu 25.08.2014 otsuse punkt 3 tühistada osas, millega jäeti AS EG Võrguteenus menetluskulud 949,28 € ulatuses kaebajalt välja mõistmata ning teha selles ulatuses kaebajalt AS EG Võrguteenus kasuks menetluskulude väljamõistmise osas uus otsus. Kolmanda isiku menetluskulud hõlmavad eelkõige kaebaja ja vastustaja menetlusdokumentide ning nende lisade analüüsimist ja 24.03.2014 seisukoha koostamist. Kolmas isik pidi minimaalselt läbi töötama 9 lk sisulist teksti ja 55 lk lisasid ning koostama 10 lk sisulist teksti.

3-13-1539 12(15) Olukorras, kus kolmanda isiku esindaja tunnitasu määr oli 183,60 € (koos käibemaksuga), tähendaks kolmanda isiku esindajakulude väljamõistmine üksnes 850 € ulatuses, et kolmas isik pidi eelpool viidatud mahus materjale läbi töötama ja koostama ligikaudu 4 tunni ja 38 minuti jooksul. Kolmanda isiku vastust pidas halduskohus otsuses korduvalt õigeks ja asjakohaseks. Kolmanda isiku esimese astme vajalikud ja põhjendatud menetluskulud HKMS § 109 lg 6 mõttes olid 1799,28 €.

15. MK palub vastuses jätta kolmanda isiku vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Asi ei ole keeruline ega mahukas, menetlusosaliste kirjalikud seisukohad kordavad samu seisukohti ning kolmas isik kaasati menetlusse alles pärast esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist. Ühtlasi kordavad kolmanda isiku seisukohad olulises osas menetluses juba varem esitatud AS Eesti Gaas seisukohti. Eelnevat silmas pidades on kohus õigesti nõutavat menetluskulude summat vähendanud. Põhjendamatu on kolmanda isiku poolt kasutatud õigusabi maht 9,8h. Kolmandat isikut esindava advokaadi tunnitasu on ebamõistlikult suur, samal ajal kui tavapärane advokaaditasu suurus on 100-120 eurot tunnis. Halduskohus on selles osas õigesti märkinud, et menetlusosaline on vaba valima, kui kõrge tunnitasuga esindajat ta kasutab, samas on ebaõige kohtu seisukoht, et ebamõisliku tunnitasu korral ei ole kohtul võimalik väljamõistetavat summat kärpida. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, millest tulenevalt ei saa välja mõista õigusabikulusid, mida on osutatud ebamõistliku tunnitasu määra alusel. Kolmas isik ei ole ka põhjendanud, miks oli vaja menetluses kasutada esindajat, kelle tunnitasu määr on tavapärasest oluliselt kõrgem. Põhjendatud ei ole õigusabikulude hüvitamine koos käibemaksuga, sest kolmas isik on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastupidisel juhul rikastuks kolmas isik kaebaja arvelt alusetult käibemaksu summa võrra. Sellist järeldust toetab TsMS § 174 lg 6 ning kohtupraktika (nt Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3- 10-1768).

16. Saku vald märkis vastuseks vastuapellatsioonkaebusele, et vallavalitsus eeldab, et kolmanda isiku esindaja menetluskulud on kõik vajalikud ja põhjendatud ning seega on ka vastuapellatsioonkaebus põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohaldamisele kuulus KASVS ptk 81; korralduses nr 463 on kohaselt viidatud kehtestatud Saku valla üldplaneeringule ega tulnud tuua põhjalikumaid kaalutlusi gaasitrassi asukoha optimaalsuse osas; üldplaneeringut ei saa vaidlustada sundvalduse seadmise otsuse vaidluses. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastavas osas halduskohtu põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4).

18. Isegi kui AS-l Eesti Gaas puudus õigus esitada Saku vallale taotlus sundvalduse seadmiseks, ei mõjuta see vaidlustatud korralduse õiguspärasust kehtivas redaktsioonis. Kohtumenetluse ajal on Saku vald kaebaja väidetud puuduse vaidlustatud korraldusest kõrvaldanud. Asjaolu, et sundvalduse õigustatud isikuks oli korralduses algselt märgitud AS Eesti Gaas, ei riku kaebaja õigusi. Korralduse tühistamiseks ei ole alust, kui vastustajal tuleb sama sisuga haldusakt uuesti anda.

19. Ekslik on kaebaja väide, et AS-l EG Võrguteenus puudub võrguteenuse tegevusluba. Majandustegevuse registrist ning Konkurentsiameti 30.12.2014 ettekirjutusest nr 7.3-5/14-001

3-13-1539 13(15) ja 30.01.2015 otsusest nr 7.2-2/15-002 nähtuvalt on AS-l EG Võrguteenus kehtiv tegevusluba gaasi ülekandeteenuse osutamiseks. Kaebaja väite osas, et korralduse nr 463 andmise ajaks oli AS Eesti Gaas andnud gaasitorustiku omandiõiguse üle AS-le EG Võrguteenus, on Saku vald kohaselt märkinud, et AS Eesti Gaas 15.02.2013 taotluse esitamise hetkel kavatses gaasitorustiku rajada AS Eesti Gaas ning haldusorgan lähtus taotluses esitatud andmetest. Samas on haldusorgan algselt korralduses esinenud puuduse kõrvaldanud ning märkinud sundvalduse õigustatud isikuks AS-i EG Võrguteenus.

20. Ringkonnakohus nõustub Saku vallaga, et Eesti Standard ei ole käsitletav seadusjärgse kinnisomandi kitsendusena, vaid Eesti Standardis nimetatud ohutuskuja 42 meetrit on vähim kaugus olemasolevast hoonestusest. Kaebaja kinnistu ei ole hoonestatud. Vastustaja väitis, et kinnistu hoonestamine on võimalik.

21. Korralduses nr 463 on märgitud, et sundvalduse seadmise eesmärgiks on talumiskohustuse kehtestamine Eesti-Soome gaasitrasside ühenduse loomiseks rajatava D-kategooria gaasitorustiku ehitamiseks vajalikus ulatuses. Seega vastab korraldus KASVS § 6 lg-le 3. Sellist eesmärki ei pea sundvalduse seadmise korralduses näitama muul viisil kui seda on korralduses tehtud.

22. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et rajatava gaasitorustiku puhul pole tegemist AÕS § 1581 lg-s 1 märgitud avalikes huvides loodava rajatisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on AÕS § 1581 lg-s 1 nimetatud avalikes huvides vajalik tehnovõrk või -rajatis, mis kuulub mh MGS § 18 lg-s 2 nimetatud isikule. Viidatud eelnõu seletuskirjas täpsustatakse, et avalikes huvides võrguteenuse osutajateks on võrguettevõtted, kellele on seadusega pandud kohustus teenust osutada; teenuse osutamise kohustus tuleneb nt välja antud tegevusloast. AS-l EG Võrguteenus on kehtiv tegevusluba ning AS Eesti Gaas ja AS EG Võrguteenus vahel 31.05.2013 sõlmitud notariaalse mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga anti AS-le EG Võrguteenus üle gaasi ülekandetegevuses kasutatav D-kategooria torustik, sh poolelioleva ehitise Kiili-Paldiski D-kategooria torustik, mis on BalticConnectori (Eesti-Soome gaasitrasside ühendus) osa. AÕS § 1581 lg-s 1 ei ole sätestatud eelduseks mitte üksnes asjaolu, et puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrgu või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrgu või -rajatisega, vaid ka asjaolu, et puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Käesoleval juhul on see nõue täidetud, mistõttu on tegemist avalikes huvides vajaliku gaasitorustikuga.

23. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sundvalduse seadmine ei eelda praegusel juhul MGS § 18 lg-s 2 nimetatud võrguga liitujate liitumistaotlusi, vaid et sundvalduse saab seada ka tulevikus valmiva gaasitrassi jaoks, mis on vajalik avalikes huvides. Tingimust „ehitatud avalikes huvides“ AÕS § 1581 lg 1 teises lauses ei ole põhjust käsitada sisulise erinevusena võrreldes esimese lause tingimusega „vajalik avalikes huvides“, arvestades, et kõnealune säte reguleerib olukorda, kus rajatist alles hakatakse ehitama ja seega ei saa see olla juba ehitatud (P. Varul, I. Kull jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 616).

24. 12.10.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-1295 on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et AÕS § 1581 lg 1 eesmärgist lähtudes on tehnovõrgu kuuluvusega seoses oluline esmajoones see, et vastav tehnovõrk ei kuulu kinnistuomanikule ning teisalt peab see avaliku teenuse osutamise ajal kuuluma vastavale võrguettevõtjale (otsuse p 17). Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et planeeritava gaasitorustiku kaudu hakatakse pärast selle valmimist osutama avalikku teenust.

3-13-1539 14(15)

25. Apellandi kinnistule kaasnevad kitsendused ei ole ebaproportsionaalselt suured, võrreldes avaliku huviga gaasitorustiku vastu ning gaasitorustiku rajamine ei välista kaebajal kinnistu sihtotstarbele (maatulundusmaa) vastavat kasutamist täies ulatuses. Samas osas, mis jääb gaasipaigaldise kaitsevööndisse, ei saa piiranguid kaebaja omandiõigusele pidada väheoluliseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 02.07.2002 määruse „Gaasipaigaldise kaitsevööndi ja D-kategooria gaasipaigaldise hooldusriba ulatus“ nr 212 § 2 p 5 kohaselt on gaasipaigaldise torustiku maa peale ja maa alla paigaldamisel kaitsevööndi ulatus D-kategooria gaasipaigaldiste üle 500 mm läbimõõduga torustiku korral 10 meetrit. Praegusel juhul plaanitakse gaasitorustik rajada maa alla. Küttegaasi ohutuse seaduse (KGOS) § 10 lg 2 kohaselt peab gaasipaigaldise kaitsevööndis hoiduma tegevustest, mis võivad kahjustada gaasipaigaldist, sealhulgas ei tohi teha tuld ja kasvatada puid; ehitada ehitisi, välja arvatud gaasipaigaldise omaniku väljastatud tehnilistele tingimustele vastavaid ehitisi; veekogus asuva gaasipaigaldise kaitsevööndis teha süvendustöid, heita veesõidukiga ankrusse, liikuda heidetud ankru, kettide, logide, traalide ja võrkudega.

26. Vaidlus puudub, et talumiskohustus riivab selle kohustuse adressaadi (kinnisasja omaniku) omandiõigust. Riigikohus on märkinud, et olukorras, kus piiratakse isiku õigust oma omandit vabalt kasutada, on tegemist PS §-ga 32 tagatud omandiõiguse riivega. Riigikohus lisas, et igal juhul piirab talumiskohustuse tasu suuruse piirang PS § 32 lg 2 teises lauses sätestatud õigust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, p 35). Selline piirang tuleb kinnisasja omanikule igal juhul hüvitada, arvestades tehnovõrgu või -rajatise tegelikku mõju kinnisasjale (samas, p 50).

27. Apellandi hinnangul oleks tulnud korralduses nr 463 märkida konkreetne hüvitise suurus. Ringkonnakohus nõustub Saku valla ja kolmanda isikuga, et sellist nõuet kehtiv õigus ei sätesta. Kolmas isik on õigesti viidanud AÕS § 1582 lg-le 1, mille järgi on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise eest. Siinkohal on oluline Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-25-11 märgitu. Viidatud otsuses tunnistas Riigikohus põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks AÕSRS § 154 lg-d 2-4 ja AÕS § 1582 lg 1 esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses“, sest varem kehtinud talumistasu arvestamise metoodika ei võtnud arvesse koormava objekti tegelikku mõju kinnisasja tavapärasele kasutusele. Riigikohus lisas, et piirangu tegeliku mõju arvestamiseks ei oleks tarvilik iga üksiku kinnistu tavapärast kasutust ja sellel asuvat objekti eraldi uurida; see nõuaks väga palju aega ja tööjõudu ning tõenäoliselt tekiks ka palju vaidlusi. Riigikohus asus seisukohale, et samuti oleks ebamõistlik, kui tehnovõrgu või -rajatise omanik ja kinnisasja omanik peaksid igal üksikul puhul talumistasu suuruses kokku leppima (viidatud otsuse p 47). Riigikohus märkis, et kuigi otsuse jõustumisel asjas nr 3-4-1-25-11 ei ole õiguskorras sätteid, mille alusel tasu suurust arvutada, siis tasu nõudmise alused jäävad alles – AÕS § 1582 lg-d 2-

7 ja AÕSRS § 154 lg 1. See tähendab, et kinnisasja omanikel on õigus nõuda tehnovõrkude ja -rajatiste omanikelt hüvitist talumiskohustuse eest ja saada seeläbi oma põhiõiguse piiramise eest kohast hüvitist (samas, p 54).

28. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis oma hiljutises lahendis juhised talumistasu suuruse määramiseks, märkides, et kinnisasja igakordsel omanikul on õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.03.2015 otsus nr 3-2-1-87-14, p 33). Sundvalduse seadmisega ei kaasne kaebajale automaatselt KGOS § 10 lg-s 2 nimetatud piirangud, vaid need tekivad alles siis, kui gaasitorustikku hakatakse rajama.

3-13-1539 15(15)

29. KASVS ei näe ette, et sundvalduse seadmiseks pädev haldusorgan peaks juhul, kui kinnisasja omanik ja sundvalduse seadmist taotlev isik ei ole talumistasus kokkuleppele jõudnud, ise kinnisasja omanikule õiglase tasu määrama. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda isike vaheline eraõiguslik suhe, mille kujundamiseks puudub haldusorganil pädevus. Arvestades, et kaebaja soovib talumistasu oluliselt suuremas määras, kui on pakkunud AS EG Võrguteenus, tuleks tal talumistasu kindlaksmääramiseks tsiviilkohtusse pöörduda ka näiteks juhul, kui sundvalduse seadmise korralduses oleks märgitud kuni 16.04.2012 kehtinud valemi alusel arvutatud tasu suurus. Seega pole võimalik täiendava kohtuvaidluse algatamist vältida. Ringkonnakohus ei näe alust algatada praeguses asjas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

30. Korraldus nr 463 on seetõttu õiguspärane.

31. Ringkonnakohus leiab, et kolmanda isiku kasuks ei mõistetud välja menetluskulusid ebamõistlikus suuruses ning menetluskulude väljamõistmist 850 € ulatuses ei saa pidada äärmiselt ebaõiglaseks. Rahuldamata tuleb aga jätta kolmanda isiku vastuapellatsioonkaebus.

32. AS-i Eesti Gaas 2013. majandusaasta aruande kohaselt moodustas äriühingu müügitulu 2013. aastal 220,7 mln eurot ja puhaskasum 13,1 mln eurot. AS EG Võrguteenus 2013. majandusaasta aruande kohaselt moodustas äriühingu müügitulu 2013. aastal 1,72 mln eurot ja puhaskasum 13,1 mln eurot. Sundvalduse seadmise menetluses osalemine on võrguettevõtja jaoks tavaline asjaajamine. Võrguettevõtja huvides toimuva sundvalduse seadmise menetluses on tal vajalik suhelda kinnisasjade omanike ning vallaja linnavalitsusega ning sellega seotud kulud ei kuulu hüvitamisele. Asjaajamine hõlmab ka võimalike vaidlusküsimuste lahendamist nii haldusmenetluses kui läbirääkimistes kinnisasjade omanikega. Arvestades kaebaja ja kolmanda isiku suurt majanduslikku ebavõrdsust sundvalduse seadmise menetluses ning asjaolu, et võrguettevõtja jaoks on sellise menetluse käigus tekkinud vaidluste lahendamine osa igapäevasest tegevusest, peab ringkonnakohus äärmiselt ebaõiglaseks mõista välja kaebajalt kolmanda isiku õigusabikulusid täies ulatuses. Kaebus polnud ilmselgelt perspektiivitu ega pahatahtlik. Ringkonnakohus arvestab lisaks, et sundvalduse seadmine on sundvõõrandamisele lähedane õigussuhe, mille käigus tehtud otsuste vaidlustamisega ei peaks isiku jaoks kaasnema olulist menetluskulude kandmise riski. Samuti tuleb märkida, et reeglina peab tsiviilõiguslikes talumisvaidlustes menetluskulud kandma isik, kelle kasuks talumiskohustus kehtestatakse (TsMS § 172 lg 1, § 475 lg 1 p 131 ja 611. ptk) ning ei ole õiguspoliitilist õigustust teha sellest põhimõttest erandit vaidlustes, mis erandlikult lahendatakse halduskohtumenetluses.

33. Kolmas isik taotles apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist summas 1071,36 € (esindajatasu) + 15 € (riigilõiv vastuapellatsioonkaebuse esitamisel). Selles summas esindajatasu maksmine seoses apellatsioonimenetlusega on tõendatud. Eelmises punktis põhjusel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks apellatsioonimenetluses kantud esindajatasu täiendavat väljamõistmist kaebajalt kolmanda isiku kasuks.

34. Kaebaja on apellatsioonimenetluses tõendanud menetluskulude tasumist summas 15 € (riigilõiv). Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe