3-13-2050/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-2050 Haldusasi OÜ Sploonia kaebus Maksuja Tolliameti 24.05.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/3503-30 osalise tühistamise nõudes Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – OÜ Sploonia, lepinguline esindaja Meelis Krautmann; Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Pille Lehis RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 27.04.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti 24.05.2013 maksotsusega nr 12.2-3/3503-30 suurendati OÜ Sploonia maksustamisperioodide 2011. aasta juuni kuni august 20% määraga maksustatavat käivet 40 550 euro ja 68 sendi võrra ja arvestatud käibemaksu 8110 euro ja 13 sendi võrra ning vähendati 0% määraga maksustatavat käivet 70 997 euro võrra, sisendkäibemaksu 1935 euro ja 82 sendi võrra ja enammakstud käibemaksu 10 045 euro ja 95 sendi võrra (punkt 1), määrati tulumaksu erisoodustustelt maksustamisperioodide 2011. aasta juuni kuni august eest summas 696 eurot ja 07 senti (punkt 2), määrati tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt maksustamisperioodide 2011. aasta juuni kuni august eest summas 3017 eurot ja 22 senti (punkt 3), määrati sotsiaalmaksu erisoodustustelt maksustamisperioodide juuli 2011. aasta kuni august eest summas 1093 eurot ja 83 senti (punkt 4) ning nõuti tagasi osaliselt alusetult tagastatud käibemaksu kokku summas 10 045 eurot ja 95 senti (punkt 5).

2. OÜ Sploonia esitas 30.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 24.05.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/3503-30 osalise tühistamise nõudes. Kaebaja vaidlustab nimetatud maksuotsust käibemaksu osas summas 7799 eurot ja 40 senti, mis tuleneb maksuotsuse punktist 4.1.3 (vt. maksuotsus, tl 26). Nimetatud punktis käsitletakse OÜ Sploonia ja O. J vahel 2011. aastal sõlmitud ostu-müügi eellepingut. OÜ Sploonia deklareeris 2011. aasta juulikuu käibedeklaratsioonil 0% määraga maksustatava käibena O. J saadud laenu ning varjatud tehingu ettemaksu, mille näol on maksuhalduri hinnangul tegemist teenuste osutamise tarbeks tehtud ettemaksuga O. J huvides. Kontrollimise tulemusel asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ Sploonia 2011. aasta juulikuu 20% määraga maksustatav käive oli 38 997 eurot ning sellelt arvestatav käibemaks pidi olema 7799 eurot ja

40 senti.

3. Tallinna Halduskohtu 22.10.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse ja küsiti Maksuja Tolliametilt seisukohta (tl 38-39). Maksuja Tolliamet on kaebusele vastanud (tl 43-47).

4. Tallinna Halduskohtu 20.01.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning 27.03.2015 määrusega muudeti eelnimetatud määrusega kindlaksmääratud tähtaegasid (tl 132 ja 134).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

5. Kaebaja leiab, et maksuhalduri järeldused, et 01.07.2011 OÜ Sploonia ja O. J vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügi eelleping on koostatud üksnes eesmärgiga jätta mulje ostu-müügitehingust, mis oli deklareeritud 0% käibena, millega püüti varjata tegelikku tehingut, põhinevad maksuhalduri subjektiivsetel oletustel.

6. Kaebajale jääb arusaamatuks maksuhalduri järeldus, et AÕS § 119 lg 1 välistab selle, et 01.07.2011 sõlmitud kinnistu ostu-müügi eelleping on eelleping. AÕS on otseselt näinud ette võimaluse ka notariaalselt tõestamata kinnistu müügi eellepingu alusel sõlmida notariaalse asjaõiguslepingu, mille tulemusel muutub kohustustehing kehtivaks.

7. Kaebaja hinnangul on alusetu maksuhalduri seisukoht, et kuna kaebaja ei olnud kinnistute omanik, siis ei saanudki kaebaja nimetatud kinnistute osas eellepingut sõlmida. Maksuhaldur ei ole osutanud seadusele, millest tuleneks keeld sõlmida maksuhalduri nimetatud asjaoludel eellepingut kinnistu müügiks. Kaebaja pidas sel hetkel võimalikuks nimetatud kinnistute omandamist ning võttis endale kohustuse nimetatud kinnistud O. Jle müüa, vastupidiselt maksuhalduri hinnangule tekkisid nimetatud lepingust kaebajale reaalsed võlaõiguslikud kohustused. Samuti jääb arusaamatuks, millel põhineb vastustaja hinnang, et kaebaja ei saanud reaalselt lepingut täita. Kaebaja ei pidanud lepingu sõlmimisel olema kinnistu omanik. Samuti ei oma lepingu kehtivuse osas tähtsust asjaolu, kas O. J teadis, et kaebaja ei olnud eellepingu sõlmimise hetkel kinnistu omanik või mitte.

8. Maksuhaldur on veendunud, et 01.07.2011 kinnistu ostu-müügi eelleping on näilik ja esitatud maksuhaldurile vaid väära maksuarvestuse õigustamise eesmärgil. Maksuhaldur on leidnud, et teenuse tegeliku sisu kindlaks tegemisel tuleb lähtuda K. Ki poolt maksuhaldurile 15.11.2011 antud selgitustest. Kuigi maksuhaldur on otsustanud 01.07.2011 tehingu sisu üle küll K. Ki antud selgituste põhjal, kuid on nimetatud selgitused rebinud meelevaldselt välja kontekstist, andes neile seejärel vale tähenduse. K. K ei ole kordagi andnud 01.07.2011 tehingu kohta selgitust, mis ühtiks maksuhalduri ülaltoodud väidete ja järeldusega. Samuti on maksuotsuses kontekstist väljavõetult käsitletud OÜ Sploonia juhatuse liikme G. L seletusi. Nii G. L kui K. K on maksuhaldurile selgitanud, et kinnistu müügiga tegeleb K. K. G. L ei ole öelnud, et kinnistu müügitehing oli laen, nagu maksuhaldur seda maksuotsuses püüab näidata. Jääb arusaamatuks miks maksuhaldur leiab, et G. L kui K. Ki suulised selgitused on ebamäärased ning miks hindab maksuhaldur kaebaja esindajaid ebausaldusväärseks. Maksuhalduril oli võimalik suuliste seletuste võtmise käigus vastuseid täpsustada. Selline suhtumine näitab maksuhalduri alusetult negatiivset hoiakut kaebaja suhtes ning tõendab, et maksuhaldur on jätnud alusetult arvestamata tehingupoolte selgitused tehingute osas. Kaebaja hinnangul on maksuhaldur asjaolusid uurinud pealiskaudselt ning rikkunud uurimispõhimõtet.

9. Kaebaja nõustub maksuhalduriga, et maksustamisel tuleb lähtuda tehingute majanduslikust sisust, mitte sellest, kuidas need tehingud on vormistatud. Kaebaja hinnangul ei lähe G. L ütlused vastuollu

K. Ki ja O. J ütlustega. Asjaolud, mida G. L täpselt ei tea, on selgitatav sellega, et osaühingu tööjaotusest tulenevalt tegeles kinnistutega K. K. Maksuhaldur pidanuks lähtuma 01.07.2011 kinnistu ostu-müügi eellepingu sisu välja selgitamisel poolte tegelikust tahtest. Olulised on äriühingu raamatupidamise kanded. Selle asemel, et hinnata poolte antud selgitusi 01.07.2011 eellepingu osas on maksuhaldur hakanud tehingut sisustama ja määratlema analoogia korras viisil, mis ei vasta poolte tahtele ning vastuolus äriühingu raamatupidamise arvestusega.

10. Kaebaja arvates ei tähenda eellepingu sõlmimine, et seda tehingut tuleb automaatselt käsitleda teenuse osutamisena. Maksuhaldur peab tuvastama ja tõendama teenuse osutamise ning selle osutatud teenuse hinna.

11. Maksuhaldur ei ole esitanud tõendeid, milles seisneb näilik tehing, mida pooled üritavad varjata. Lihtsalt viide, et arvatavasti toimus 01.07.2011 analoogne tehing varasemas majandustegevuses tehtuga, ei tõenda väidetavalt varjatud tehingut (selle sisu, tingimusi jne).

12. Maksuhaldur on eksinud asjaolude tõlgendamisel. Teenuse käivet ei saa tekkida pelgalt mistahes raha laekumisest. Käesoleval juhul tasuti ettemaksu tehingu puhul, millest oleks OÜ-l Sploonia tekkinud maksuvaba käive. Samas kavandatud tehingut ei toimunud. O. J ostis need kinnistud ise. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et ettemaksu oli tasutud teenuse osutamise eel, milles olid osapoolsed eelnevalt kokku leppinud, või osutatud teenuse eest tasumiseks. Samuti ei ole tuvastatud ka kokkuleppe muutmist. Tuvastatud ei ole sedagi, et OÜ-l Sploonia oli kavatsus vahendusteenuse osutamist varjata. Praegusel juhul selline kokkulepe puudus ning vahendusteenuse osutamist ei ole toimunud. Kaebaja on maksumenetluses väitnud, et ettemaksuna saadud summa on jätkuvalt raamatupidamisarvestuses ettemaksuna üleval.

13. Kaebajale jääb ebaselgeks, millise seaduse alusel vastustaja leiab, et OÜ Sploonia osutas hoopis vahendusteenust. Meelevaldne on maksuhaldur väide, et kui ettemaks kajastati OÜ Sploonia bilansis kontol „ostjate tasutud ettemaks kaupade ja teenuste eest“ ning kuna maksuhaldur suutis tuvastada, et kaupu s.t kinnistuid maksukohustuslane kaasomandisse ei soetanud, jääb järele konto mõistes ka ettemaks teenuste eest ning sellisel juhul tuleb lugeda see ettemaksuks teenuse eest. Maksustamise aluseks ei ole raamatupidamise kanne, vaid majanduslik sooritus. Seepärast ei oma maksustamisel tähendust, kas ja kuidas äriühing ettemakseid raamatupidamises kajastab. Maksuhaldur ei ole vaidlustanud seda, et kinnistu ostmiseks saadud ettemaks oli kajastatud õigel bilansi kontol. Kuna kinnistu müüki O. Jle ei toimunud, siis jääbki ettemaks sellele kontole ning seda ei tule teisele kontole kanda. Kande aluseks saab olla mõni muu toiming – nt ettemaksu tagasimakse, kokkulepe ettemaksu muutmise kohta laenuks, ettemaksu arvelt muude kohustuste tasaarvestamine. OÜ Sploonia on kinnitanud, et nimetatud summa oli jätkuvalt üleval samal bilansi kontol, mida maksuhaldur ei ole vaidlustanud.

14. Kaebaja hinnangul ei piisa maksustamiseks ainult sellest, et keegi edastab kinnistu kohta infot. Vajalik on ka poolte kokkulepe tasu kohta. Maksuhaldur ei ole tuvastanud asjaolusid, mis kinnitavad, et OÜ Sploonia on osutanud teenust tasu eest, mis on käibemaksuga maksustatav, ning seda maksuhalduri eest varjanud. Tuleb meenutada, et maksuhaldur ei ole usutavalt tõendanud, et teenuse hind 38 997 eurot on antud juhul mõistlik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. Maksuja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ja on seisukohal, et maksuotsus on õiguspärane.

16. Vastustaja möönab, et asjaõigusseaduse § 119 lg-s 2 sätestatud eelduste täitumisel muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing kehtivaks, kuid arvestades maksumenetluses kogutud tõendeid, puudus O. J ja OÜ Sploonia vahel sõlmitud kinnistute ostu-müügi eellepingus sellele lepingutüübile omane majanduslik sisu. Maksumenetluse käigus on tuvastatud, et eelnimetatud isikute vahel vormistati eelleping, kuid tehingut ei toimunud. Väidetavalt toimuma pidanud ostumüügitehingu varjus osutas OÜ Sploonia O. Jle metsakinnistute vahendamisteenust, mistõttu tuleb lähtuda varjatud tehingu majanduslikust sisust. Seetõttu ei ole oluline kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et AÕS § 119 lg 2 eelduste täitumisel oleks võinud kohustustehing olla võlaõiguslikult kehtiv, vaid maksustamisel tuleb lähtuda MKS § 83 lg-st 4. Antud juhul ei täitunud AÕS § 119 lg-s 2 sätestatud eeldused, sest lõppkokkuvõttes ei müünud OÜ Sploonia metsakinnistuid O. Jle ehk ei täitnud eellepingut, mistõttu on maksuotsuses tuginetud AÕS § 119 lg-le 1, mitte AÕS § 119 lg-le 2.

17. Kuigi eellepingut on võimalik sõlmida ka siis, kui kinnistu ei ole eellepingu sõlmimisel müüja omandis, ei olnud O. Jl ja kaebajal tahet kinnistute ostu-müügitehingut sõlmida. Maksuotsuses järeldas maksuhaldur, et kuna tegelikkuses ei olnud isikutel eellepingu sõlmimisel tahet kinnistute ostumüügitehingut teha, vaid sooviti varjata kinnistute vahendamisteenust, ei sõlmitud eellepingut notariaalses vormis. Isikutel puudus kehtiva eellepingu sõlmimiseks tavapärane kindlustunde tagamise vajadus ning tühine eelleping sõlmiti vaid tegeliku tehingu varjamiseks.

18. Vastustaja märgib, et sõlmitud eelleping ei ole müügileping, sest eellepingus ei ole kokku lepitud kinnistute hinnas ehk eellepingus puudub müügilepingu oluline tunnus (müügieseme hind). Maksuotsuse punktis 2.4.3 on maksuhaldur selgitanud, miks on eellepingu punkt 3.2.2 (kinnistute hind) sisutühi. Kaebaja ei ole sellele seisukohale vastu vaielnud.

19. Maksuhaldur on jõudnud õigesti järelduseni, et OÜ Sploonia ja O. J vahel eellepingu vormistamine ja selle alusel ettemaksu tasumine on näilik ning tegelikkuses toimus poolte vahel metsakinnistute vahendamine täpselt samadel alustel nagu varasemalt. K. Ki 15.11.2011 selgituste kohaselt sai ta varasemalt oma koostööpartneritelt infot müüdavate metsakinnistute kohta ja vahendas info O. Jle, kes müüs metsakinnistud edasi Tornator Eesti OÜ-le. Seega toimus sisult samasugune metsakinnistute vahendamine ka juulis 2011. Vaatamata sellele, et väidetavalt algselt kokku lepitud metsakinnistute ostu-müügi tehingut ei toimunud, jäid kõik ülejäänud tehingu asjaolud identseks. Mis puudutab O. J poolset tema ja OÜ Sploonia vahelise tehingu asjaolude mittemäletamist, siis ei pea vastustaja usutavaks, et O. J ei osanud nimetada kinnistute tegelikke omanikke vaatamata sellele, et kaks kuud enne toimusid kõnealuste metsakinnistute ostu-müügi tehingud O. J ja Karupoeg OÜ ning O. T vahel.

O. J on (07.11.2011 protokoll) öelnud, et ta ei oska öelda, mitte, et ta ei mäleta, kas OÜ Sploonia oli metsakinnistute omanik. Seega saab väita, et isik on teadlikult varjanud tegelikke asjaolusid, mis pidid talle teada olema.

20. Vastustaja ei ole otsustanud 01.07.2011 tehingu sisu üle ainult K. Ki 15.11.2011 protokollis nähtuvate selgituste alusel. Protokolli punktis 1 kajastatud selgitused viitavad pigem sellele, et enne käesoleva vaidluse aluseks olevat tehingut vahendas OÜ Sploonia metsakinnistuid O. Jle. Olulised ebakõlad tulenevad sama protokolli punktidest 26 ja 23, kus K. K selgitab, et kõnealuste metsakinnistute tehingu kohta ei vormistatud vahendamisteenuse osutamise arvet, vaid metsakinnistud vormistati kaasomandina enne Tornator Eesti OÜ-le võõrandamist. Maksuotsuses on välja toodud erinevate isikute selgitusi, mis kinnitavad seisukohta, et kaebaja ja O. J vahel pidi olema kokkulepe, mida üritati maksueelise saamise eesmärgil varjata. Selgitused viitavad pigem sellele, et tegelikkuses oli isikute tahe suunatud tavapärasele metsakinnistute vahendamisteenuse tegemisele.

21. Vastustaja märgib, et maksuotsuse koostamisel on OÜ Sploonia juhatuse liikme G. L selgitusi arvestatud kogumis, mitte ei ole tehtud üksikute selgituste pinnalt lõplikku järeldust. Maksuotsusest tulenevalt on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks isikute selgitused ei ole usutavad, on vastuolulised ja ebatäpsed. Maksuhaldur lähtus sellest, et G. L, kes on äriühingu juhatuse liige, on andnud ebamääraseid ja vastuolulisi selgitusi isegi kõige üldisemates tehingu asjaoludes.

22. Vastustaja on maksustamisel lähtunud isikute tegelikust tahtest. OÜ Sploonia tahe ei olnud metsakinnistuid O. Jle müüa, vaid need O. Jle vahendada. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kuna eelnevalt on OÜ Sploonia vahendanud O. Jle metsakinnistuid, mille sisu ei erine 2011. aasta juulikuu tehingust, siis eelnimetatud asjaolu kinnitab maksuhalduri järeldust, et juulis 2011 toimus samuti metsakinnistute vahendamisteenuse osutamine OÜ Sploonia poolt.

23. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuses välja toodud seisukoht, et maksuhaldur ei ole esitanud tõendeid, milles seisneb kaebajale ette heidetud näilik tehing. Maksuhaldur on kirjeldanud maksueelist maksuotsuse punktis 2.4.8 (näiliku metsakinnistute ostu-müügitehingu varjus deklareeriti metsakinnistute vahendamisteenuse tasu 38 997 eurot 0% maksustatava käibena, mida oleks pidanud deklareerima 20% määraga maksustatava käibena, seega on OÜ Sploonia maksueelis 7799,40 eurot,

38 997*0,20). Tehingupooled on kokku leppinud metsakinnistute vahendamisteenuse varjamises, millele viitavad notariaalse eellepingu sõlmimata jätmine, sisutühjad ja vastuolulised lepingupunktid ja isikute ebamäärased ja vastuolulised selgitused. Lisaks on majanduslikult ebaloogiline fakt, et O. J poolt tasutud ettemaksu summa on jätkuvalt üleval OÜ Sploonia bilansis „ostjate tasutud ettemaks kaupade ja teenuse eest“ ning tasutud summat ei ole O. Jle tagastatud vaatamata sellele, et väidetavat metsakinnistute ostu-müügitehingut ei toimunud. Väidetavalt algselt kokkulepitud tehingust on möödas üle kahe aasta, kuid ettemaksu ei ole O. Jle tagastatud vaatamata sellele, et metsakinnistute ostu-müügitehingut ei toimunud. Juhul, kui väidetavalt algselt kokkulepitud metsakinnistute ostumüügi tehingut ei toimu ning kui O. J on kokkuleppe alusel tasunud OÜ-le Sploonia ettemaksu, siis tavapäraselt sellises olukorras toimuks ettemaksu tagastamine.

24. Maksuhaldur leiab, et tegemist oli kinnistute vahendamisteenusega, sest lõppkokkuvõttes soetas O. J metsakinnistud otse kinnistute omanikelt, aga info metsakinnistute kohta edastas O. Jle OÜ Sploonia, nii nagu nad varasemalt mitmeid kordi teinud on. OÜ Sploonia ei ole 30.09.2013 seisuga tagastanud

O. Jle ettemaksu, mis viitab sellele, et O. J pidi saama OÜ-lt Sploonia vastusoorituse, milleks oligi kinnistute vahendamisteenus. Kaebaja ei ole välja toonud ka ühtegi muud mõistlikku põhjendust, miks ei ole ettemaksu O. Jle tagastatud või millest tulenevalt oli OÜ-l Sploonia õigus ettemaksu summa endale jätta. Lisaks viitab metsakinnistute vahendamisteenusele tehingu iseloom. Juhul, kui kõnealune metsakinnistute ostu-müügitehing oleks lõpule viidud, siis ei erineks see oma sisult varasematest OÜ Sploonia ja O. J vahelistest metsakinnistute vahendamisteenustest, mida K. K on 15.11.2011 protokolli punktis 1 kirjeldanud, mistõttu on maksuhaldur seisukohal, et varjatud tehinguks oli metsakinnistute vahendamisteenus.

25. Vastustaja on seisukohal, et maksumenetluse käigus ei ole selgunud asjaolusid, mis kohustaks maksuhaldurit tehingupoolte vahel kokku lepitud tasu ümber hindama. K. K on 15.11.2011 protokolli punktis 1 selgitanud üldiselt, et metsakinnistute vahendamisteenuse hind kujuneb kasvava metsa raiutavast mahust. Käesolevaks hetkeks on teada, et eelleping ei realiseerunud, mistõttu ei järgnenud eellepingus kokkulepitud metsakinnistute ostu-müügitehingut. Vaatamata eeltoodud asjaoludele ei ole kaebaja maksumenetluses ega ka kohtumenetluses selgitanud, mille eest O. J OÜ-le Sploonia kõnealuse summa tasus. Kogutud tõenditest lähtuvalt on vastustaja seisukohal, et O. J poolt OÜ-le Sploonia tasutud summa on tasu vahendamisteenuse osutamise eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Maksuhaldur on kontrollinud OÜ Sploonia 2011. aasta juuni-, juulija augustikuu maksustamisperioodi puudutava käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust. Maksuja Tolliameti 24.05.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/3503-30 kohaselt on määratud ning tagasi nõutav maksusumma kokku 14 853 eurot ja 7 senti.

27. OÜ Sploonia on vaidlustanud 24.05.2013 maksuotsust nr 12.2-3/3503-30 (edaspidi ka maksuotsus) seonduvalt 2011. aasta juulikuu käibega. Nähtuvalt vaidlustatud maksuotsuse punktidest 2.4.8 ja 4.1.3 deklareeris OÜ Sploonia 2011. aasta juulikuu käibedeklaratsioonil 0% määraga maksustatava käibena

70 997 euro suurust summat, millest 32 000 euro puhul oli tegemist O. Jlt saadud laenuga. Mis puutub nimetatud laenu, siis selgitas maksuhaldur, et seda ei saa lähtuvalt käibemaksuseaduse § 4 lõikest 1 käibena käsitada. Ülejäänud 38 997 eurone summa seostus väidetava ostu-müügi eellepingu alusel tehtud ettemaksuga, mille osas asus aga maksuhaldur seisukohale, et tegemist oli tegeliku teenuse osutamise varjamisega ja et seetõttu oli vaja saadud summalt ühtlasi ka käibemaksu tasuda. Maksuotsust ongi vaidlustatud üksnes osas, millega suurendati OÜ Sploonia 2011. aasta juulikuu 20% määraga maksustatavat käivet 38 997 euro võrra ja millega määrati sellelt summalt tasumisele kuuluvat käibemaksu 7799 eurot ja 40 senti.

28. Maksuhalduri hinnangul oli 38 997 euro suuruse ettemaksu puhul tegemist tasumisega tehingute ettevalmistamisele suunatud teenuse osutamise eest, mis tähendab seda, et väidetav ettemaks oli O. J huvides ning pidi kuuluma maksustamisele käibemaksuga. Selles osas on vastustaja viidanud käibemaksuseaduse § 11 lg 1 punktile 2 ja paragrahvile 24. KMS § 11 lg 1 p 2 sätestab, et käive on tekkinud või teenus saadud päeval, mil toimus kauba või teenuse eest osaline või täielik makse laekumine või teenuse saamisel osaline või täielik maksmine. Käibemaksuseaduse § 24 kohaselt peab isik alates maksukohustuslasena registreerimise päevast täitma maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma KMS § 29 sätestatud korras. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et 38 997 suurune summa osaühingule laekus, kuid kaebaja arvates põhineb vastustaja seisukoht tegeliku tehingu varjamisest ning sellest, et ostu-müügi eelleping koostati üksnes tehingust mulje jätmiseks, maksuhalduri subjektiivsetel oletustel.

29. Asjassepuutuv ning käesoleva vaidlusega seonduv O. J ning OÜ Sploonia vaheline 01.07.2011 kinnistu ostu-müügi eelleping on haldusasja materjalide juurde esitatud (tl 63). Lepingu eesmärgiks oli kinnistute müümine O Jle, kusjuures ostja pidi tasuma müüjale ettemaksuna ülekandega 38 997 eurot. Maksuhaldur asus seisukohale, et sisuliselt oli tegemist teenuse osutamisega ja et kinnistute müümise soovi ei saanud kaebajal tegelikult ka olla, põhjendades seda ühtlasi asjaoluga, et OÜ-l Sploonia ei ole eellepingu punktis 1 nimetatud ning lepingu objektina näidatud kinnistuid kunagi olnud.

Kaebaja arvates ei olnud aga see asjaolu kuigi oluline, sest ta pidas nimetatud kinnistute eelnevat omandamist võimalikuks ning võttis endale kohustuse need O. Jle müüa, millest tekkisid ka reaalsed võlaõiguslikud kohustused. Vaidlust ei ole selles, et kavandatavat tehingut hiljem siiski ei toimunud. O. J ostis need kinnistud ise, kuid kaebaja seda aspekti väga oluliseks ei pea, sest eellepingus fikseeritud kokkulepet ei ole muudetud ning ettemaksuna saadud summa on jätkuvalt raamatupidamisarvestuses ettemaksuna üleval. Kaebaja on seisukohal, et pelgalt summa laekumisest ei saanud käivet tekkida, et mingisugust vahendusteenust ei ole selle eest osutatud ja et maksuhalduri vastupidine positsioon on ekslik.

Vastustaja omakorda jõudis järeldusele, et algselt toimuma pidanud metsakinnistute väidetava ostumüügi varjus osutas kaebaja O. Jle metsakinnistute vahendamisteenust, mistõttu oli vaja lähtuda varjatud tehingu majanduslikust sisust. Maksuhaldur on viidanud ka maksukorralduse seaduse § 83 lõikele 4, mille kohaselt näilikku tehingut maksustamisel arvesse ei võeta ja kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Maksuhalduri hinnangul oli tegemist näiliku tehinguga ja ühe argumendina tugineb vastustaja seejuures ka asjaolule, et väidetav kinnisasja omandamise tehing ei olnud notariaalselt tõestatud.

AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab aga tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. AÕS § 119 lg 2 küll sätestab, et sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse, kuid antud juhul nimetatud tehingut ei toimunud. Seetõttu maksuhaldur ka ei nõustunud kaebaja väitega, mille kohaselt oleks asjaõigusseaduse § 119 lõikes 2 toodud eelduste täitumisel võinud olla kohustustehing võlaõiguslikult kehtiv, sest OÜ Sploonia neid kinnistuid tegelikkuses ei müünud.

30. Maksukorralduse seaduse § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Seega tuleb kohtul hinnata põhiliselt seda kas vastustaja seisukoht 01.07.2011 kinnistute ostu-müügi eellepingust kui näilikust tehingust ja selle varjus käibemaksuga maksustamisele kuuluva metsakinnistute vahendamisteenuse osutamisest on piisavalt põhjendatud ja kas kaebuse esitaja on maksuhalduri sellekohased järeldused ümber lükanud või mitte. Asjaolud, mille pinnalt maksuhaldur nimetatud järeldusele jõudis, sisalduvad põhiliselt vaidlustatud haldusakti punktides 2.4, 3.2 ja 4.1.3.

31. Vastustaja osundab maksumenetluses kogutud tõendeid arvesse võttes asjaolule, et O. J ja OÜ Sploonia vahel sõlmitud metsakinnistute ostu-müügi eellepingul puudus sellele lepingutüübile omane majanduslik sisu ning osapooltel ei olnud tegelikkuses tahet kinnistute ostu-müügitehingut sõlmida. Seetõttu ei sõlmitud eellepingut ka notariaalses vormis. Vastustaja jõudis järelduseni, et väidetavalt algselt toimuma pidanud metsakinnistute ostu-müügitehingu varjus osutas kaebaja O. Jle metsakinnistute vahendamisteenust. Seejuures tugineb maksuhaldur asjaolule, et varasemalt oli analoogilist lepingut 20% maksustatava käibena deklareeritud ja et tegemist oli tavapärase metsakinnistute vahendamise teenusega, mida osaühing O.

Jle osutas. Vastustaja märgib, et lõppkokkuvõttes soetas O. J metsakinnistud otse metsakinnistute omanikelt, aga informatsiooni metsakinnistute kohta edastas O. Jle kaebaja, nii nagu nad varasemalt mitmeid kordi teinud on. Maksuhalduri eelnimetatud seisukohta kinnitavad kaudselt veel ka OÜ Sploonia juhatuse liikme ning teiste asjassepuutuvate isikute vastuolulised ja ebatäpsed selgitused. Vastavad suuliste seletuste protokollid on haldusasja materjalide juurde esitatud (tl 51, 53-60 ja 75-76). Lisaks peab vastustaja majanduslikult ebaloogiliseks, et O.

J poolt tasutud ettemaksu summa on jätkuvalt üleval OÜ Sploonia bilansis ning seda ei ole O. Jle tagastatud vaatamata sellele, et väidetavat metsakinnistute ostumüügitehingut ei toimunud. Tavapäraselt oleks ettemaks taolises olukorras tagastatud. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, mille eest siis 38 997 euro suurune summa tasuti. Kohus nõustub maksuhalduri eelnimetatud seisukohtadega. Põhjalikumalt kajastuvad sellekohased motiivid vaidlustatud maksuotsuse punktides 2.4, 3.2.1, 3.2.2, 3.2.3, 3.2.4 ja 4.1.3, millega kohus samuti nõustub. Seega jääb kaebus rahuldamata.

Tulenevalt HKMS § 165 lõikest 2 ei ole vaja kaebuse rahuldamata jätmise korral kõiki vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendusi üle korrata kui kohus neid põhjendusi järgib. Siinkohal tuleb lähtuda ka sellest, et kaebuse esitaja ei ole vastustaja seisukohti sisuliselt ümber lükanud. Kaebaja on küll väitnud, et maksuhaldur on asjassepuutuvate isikute seletuste puhul neid osaliselt kontekstist välja rebinud, kuid eelnimetatuga ei saa nõustuda. Olukorras, kus vastustaja on maksustamist puudutavad asjaolud veenvalt ja loogiliselt esile toonud, ei saa teine menetlusosaline seda kummutada tuginedes pelgalt mõnele üksikule (võimalikule) ebatäpsusele suuliste seletuste protokollides.

Eraldivõetuna ei pruugi mõnes protokollis kajastatud lause või põhjendus maksuotsuse koostamiseks piisav olla, kuid kohus nõustub Maksuja Tolliameti selgitusega selle kohta, et tehingu sisu üle ei ole otsustatud ainult protokollidest nähtuvate selgituste alusel. Maksuhalduri järeldused haakuvad kogu taustsituatsiooniga. Vastustaja kasuks tõlgendatavate oluliste aspektidena võib siinkohal välja tuua ja korrata veelkord, et vastav tehing oli notariaalselt tõestamata, et eellepingu põhjal kavatses kaebaja müüa kinnistuid, mida tal tegelikult olemas ei olnud, et kinnistute väidetav ostu-müügi kavatsus jäigi realiseerumata, et osaühing on osutanud sarnaseid või võrreldavaid metsakinnistute vahendusteenuseid ka varasemalt, ja et kinnistute ostmiseks üle kantud ettemaks oli endiselt tagastamata.

Selles osas tekkis maksuhalduril õigustatud küsimus, et mille eest siis summa üle kanti kui seda ei tehtud varasemalt tavaks olnud ja suhteliselt sarnaste vahendusteenuste eest. Teenuse eest osalise või täieliku maksmise korral tekib aga käive, mis maksustatakse käibemaksuga.

32. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik