3-13-1367/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 24.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1367 Haldusasi Femma Invest OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 27.03.2013. a otsuse nr 13-6/598 ja 24.05.2013. a vaideotsuse nr 13-4/230 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Femma Invest OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Femma Invest OÜ Esindaja v.-adv. Tarmo Pilv Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsus muutmata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 25.05.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebaja esitas PRIA-le bioenergia tootmise investeeringutoetuse taotluse nr 143012860164 põllumajandusministri 20.07.2010. a määruse nr 80 „Bioenergia tootmise

investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 80) raames toetuse saamiseks puiduhakkuri ja eriotstarbelise traktori ostmiseks. Taotluse kohaselt oli kaebaja müügitulu taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal, s.o 2011. aastal 5000 eurot, saadud 100% omatoodetud põllumajandussaaduste (heina) müügist. 2. 19.02.2013. a kirjaga (tl 17) palus PRIA kõrvaldada kaebajal taotluses esinevad puudused ning esitada muu hulgas täiendavad andmed kaebaja 2011. aastal saadud põllumajandusliku müügitulu kontrollimiseks. 25.02.2013. a kirjas (tl 18) selgitas kaebaja juhatuse liige PRIA-le, et kaebaja poolt müüdud heina tootmiseks on ettevõte kasutanud teise isiku omanduses olevat maad, mis asub Lääne-Viru maakonnas, Sõmeru vallas, Varudi-Altküla külas, ning mille põllumaa suurus on kokku 17,39 ha. Kaebajal on maaomanikuga kokkulepe, mis kohustas ettevõtet teostama põllumaa niitmist ja vastutasuna kuulus ettevõttele heina müügist saadav tulu. Maaomanik andis ettevõtte kasutusse koos maaga ka heina tegemiseks vajamineva tehnika. Ettevõtte ülesandeks oli teostada heina niitmine ja muud tööd ning hein realiseerida. 3. 27.03.2013. a otsusega nr 13-6/598 (tl 6-6p) jättis PRIA kaebaja taotluse nr 143012860164 rahuldamata. Otsuse kohaselt ei vastanud kaebaja omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu määruse nr 80 § 2 lg-le 1, mille kohaselt võib toetust taotleda ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust. PRIA hinnangul pole omatoodetud põllumajanduslik müügitulu tõendatud. 4. 27.04.2013 esitas kaebaja PRIA 27.03.2013. a otsuse nr 13-6/598 peale vaide (tl 7-8), mille PRIA jättis 24.05.2013. a vaideotsusega nr 13-4/230 (tl 9) rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei veennud ka vaidemenetluse käigus esitatud lisatõendid PRIA-t, et antud juhul on müüdud heina näol tegemist taotleja omatoodetud põllumajandussaadusega. PRIA leidis vaideotsuses, et kuivõrd tegemist on ettevõtjaga, kellel puuduvad nii töötajad kui põllumajandustoodangu saamiseks vajalik põhivara (tehnika jms), ja kes ei ole teinud selle toodangu tootmiseks mingeid kulutusi, ei ole kaebajal ka varakogumit, mille kaudu ta põllumajandustootjana tegutseda saaks. 5. 21.06.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 3-4p, 32-33), milles palus PRIA 27.03.2013. a otsuse nr 13-6/598 ja 24.05.2013. a vaideotsuse nr 13-4/230 tühistada. Kaebaja leidis, et ta on taotletava toetuse saamiseks täitnud kõik nõuded. Ettevõtte 2011. aasta majandusaasta aruandes (tl 35-40p) kajastuv netokäive summas 5000 eurot oli 100% põllumajanduslik müügitulu, mis saadi heina müügist. Kaebaja väitel on ta esitanud PRIA-le kõik vajalikud dokumendid, milleks olid kolm heina müügi arvet nr 2011081, nr 2011082 ja nr 2011091 (tl 10-12). Põllumajanduslik müügitulu oli tõendatud nimetatud arvete laekumistel koostatud kassa sissetulekute orderite ning orderi kviitungitega nr 11081, nr 11082 ja nr 11091 (tl 14-16). Kokku müüs kaebaja 62,5 tonni heina hinnaga 80 eurot tonn. Kuna PRIA otsuse näol oli tegemist soodustava haldusakti andmisest keeldumisega, tulnuks PRIA-l põhjalikumalt selgitada, miks ta on seisukohal, et taotleja ei kvalifitseeru toetuse saajaks. Antud juhul viitas PRIA üksnes erinevate õigustloovate aktide normidele, kuid sisulised põhjendused on vastuolulised ja ebaveenvad. 6. Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 25-26) ja hiljem esitatud täiendavas seisukohas (tl 4343p) kaebus rahuldamata jätta. 2

Kaebaja poolt taotletud toetus on mõeldud põllumajandustootjatele. Kaebaja saadud müügitulu näol ei olnud aga tegemist omatoodetud heina müügist saadud müügituluga määruse nr 80 § 2 lg 1 mõttes. Kaebaja oli tekitanud nõutava müügitulu kunstlikult. 7. Tartu Halduskohus jättis 30.10.2013. a otsusega (tl 45-46) kaebuse rahuldamata. Tulenevalt määruse nr 80 § 2 lg-st 1 peab bioenergia tootmise investeeringutoetuse taotleja olema saanud tulu omatoodetud, mitte lihtsalt põllumajandussaaduste müügist. Kaebajal endal puudub põllumajandussaaduste tootmiseks vajalik maa, tehnika ja seadmed, ning kaebaja poolt müüdud heina näol ei ole tegemist kaebaja enda poolt toodetud põllumajandussaaduste müügiga määruse nr 80 § 2 lg 1 mõttes. Kaebaja on osutanud tavalist teenustööd, kus maaomanik tellis heina niitmise, andes töö teostamiseks töötegijale vajaliku tehnika ja töötegija sai töötasuks niidetud heina. Seega on kaebaja oma 2011. aasta müügitulu tekitanud kunstlikult. Seda tõendab kasvõi asjaolu, et nii 2010. kui ka 2011. majandusaastal ei olnud kaebajal töötajaid, ja juhatuse liikmele palka ei makstud. Äriregistrile esitatud 2010. a majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõtte peamiseks tegevusalaks kinnisvaraalased investeeringud ja arendus. Kuigi alates 2011. aastast sai ettevõtte peamiseks tegevusalaks põllumajandussaaduste tootmine ja müük, saadi müügitulu vaid sellelt samalt teise isiku omandis olevalt maalt niidetud heina eest, tegemata selleks mingeid kulutusi. Kohtu hinnangul ei kvalifitseeru projektiarendusega tegelev äriühing kolme heinamüügi arve põhjal määruse nr 80 nõuetele vastavaks põllumajandustootjaks. Kaebaja ei ole välja toonud eraldi aluseid PRIA 24.05.2013. a vaideotsuse nr 13-4/230 tühistamiseks, mistõttu saab järeldada, et kaebaja peab vaideotsust õigusvastaseks üksnes põhjusel, et selle esemeks olev otsus on õigusvastane. Kuivõrd kaebaja väited ei anna alust otsuse tühistamiseks, ei ole põhjendatud ka vaideotsuse tühistamine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 8. 28.11.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 53-55), milles palub halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada, ning teha asjas uus otsus, millega tühistada PRIA 24.05.2013. a vaideotsus nr 13-4/230 ja PRIA 27.03.2013. a otsus nr 13-6/598. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. - Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 80 § 2 lg-t 1. Kaebaja puhul on nimetatud sättes sisalduv nõue täidetud, kuivõrd kaebaja 2011. a majandusaasta aruandes kajastuv netokäive summas 5000 eurot, mis saadi heina müügist, on 100% põllumajanduslik müügitulu. Heina müügitehingud kajastuvad arvel nr 2011081 summas 1760 eurot, arvel nr 2011082 summas 1440 eurot ja arvel nr 2011091 summas 1800 eurot. Asjaolu, et kaebaja juhatuse liige kasutas heina tootmiseks kokkuleppel teise isikuga viimase omandisse kuuluvat maad, teostas isiklikult selle niitmistööd ja turustas niidetud heina, ei tähenda seda, et tegemist ei ole põllumajandussaaduste müügituluga määruse nr 80 § 2 lg 1 tähenduses. Müügist sai tulu kaebaja, mitte kaebaja juhatuse liige, mistõttu olid raamatupidamisseaduse (RPS) § 16 p-s 6 sätestatud tulude ja kulude vastavuse printsiibi kohaselt ka kulud ehk käesoleval juhul hein, kaebaja oma. - Määruse nr 80 § 2 lg-st 1 ei tulene, et toetuse saamise kohustusliku tingimusena oleks vajalik omada isiklikult vara, mille abil põllumajandustootjana tegutseda. Tootmiseks võib vara rentida ning seda kaebaja tegigi. Lisaks sellele ei ole keelatud vajalike tööde teostamine juhatuse liikme enda poolt ja sellest tulenevalt ka tööjõu ja muude kulutuste puudumine. Tegemist ei olnud tavalise teenustööga, nagu seda on kirjeldanud halduskohus. Asjaolu, et 2010. a ja 2011. a majandusaasta aruannete kohaselt tegeleti lisategevusena ka kinnisvara arendusega (sellest tulu ei saadud), ei anna alust üksnes sellele asjaolule tuginedes väita, et kaebaja ei kvalifitseeru määruse nr 80 nõuetele vastavaks põllumajandustootjaks. 2011. aastal oli ettevõtte peamiseks tegevusalaks põllumajandussaaduste tootmine ja müük. Asjaolu, et 3

kaebaja teenis nimetatud 5000 eurot üksnes heina müügist, ei ole põhjuseks, miks ei saa kaebajat lugeda määruse nr 80 nõuetele vastavaks põllumajandustootjaks. 9. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 68-69) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. - Kaebaja on tekitanud müügitulu kunstlikult, et kvalifitseeruda Eesti Maaelu Arengukava 2007-2013 meetmest 1.4.3 toetuse taotlejaks. PRIA selgitab, et bioenergia meetmest toetatakse Eesti Maaelu Arengukavas toodud üldpõhimõtte kohaselt põllumajandustootjaid. Määruse nr 80 § 2 lg 1 kohaselt saab taotlejaks olla vaid ettevõtja, kellel on olemas omatoodetud põllumajanduslik müügitulu, mis peab moodustama vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust. Müügitulu nõue ei ole määruse formaalne nõue. Kaebaja ei ole teinud müüdud heina niitmiseks mingeid kulutusi ning vajamineva tehnika heina niitmiseks andis kaebaja kasutusse maaomanik. Kaebajal puudub varakogum (masinad, seadmed, maa), mille kaudu põllumajandustootjana tegutseda. - PRIA ei väida, et põllumajandustoodangu saamiseks ei võiks põllumajandustootja maid rentida. Keelatud ei ole ka juhatuse liikme poolt heina kinkimine äriühingule. Antud kaasuse kõiki asjaolusid arvesse võttes on aga vaieldav, kas sellisel moel saadud tulu on äriühingu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist saadud tulu. Kaebaja majandusaasta aruannete alusel oli ettevõtja peamiseks tegevusalaks 2010. majandusaastal kinnisvaraalased investeeringud ja arendus, tegeleti Saaremaal asuva kinnisvaraprojekti arendusega. Ettevõtjal oli endal olemas ka maa, millel mingit põllumajandust ei arendatud, vaid tegeleti kinnisvaraarendusega. Sama nähtub ka 2009. a majandusaasta aruandest. Mõlemal nimetatud majandusaastal mingit põllumajandussaaduste tootmist ega müüki ei toimunud. Ka ei ole kaebaja kunagi taotlenud PRIA-lt maadega seotud põllumajandustoetusi. Kui 2011. aastal sai ettevõtja peamiseks tegevusalaks põllumajandussaaduste tootmine ja müük, ja tal oli ka maa, siis jääb arusaamatuks, miks ettevõtja juhatuse liige tegeles põllumajandussaaduse tootmisega (konkreetselt heina niitmisega) teise isiku omandis olevatel maadel, omamata selleks mingitki vajalikku tehnikat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning halduskohtu otsuse tühistamiseks puuduvad alused. Kohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11. Kaebaja poolt taotletud bioenergia tootmise investeeringutoetust võib põllumajandusministri 20.07.2010. a määruse nr 80 § 2 lg 1 kohaselt taotleda ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust. Määruse nr 80 § 2 lg 1 määratleb, kes kvalifitseerub määruse nr 80 mõttes bioenergia tootmise investeeringutoetuse taotlejaks. Muu hulgas seab nimetatud säte tingimuseks selle, et põllumajandussaadused, mida või mille töötlemisel saadud põllumajandustooteid müüdi, peavad olema omatoodetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus määruse nr 80 § 2 lg 1 kohaldamisel eksinud ning on õigesti leidnud, et kaebaja poolt heina müügist saadud tulu ei saa asjas kogutud andmete pinnalt pidada saaduks omatoodetud põllumajandussaaduste müügist. 12. Kaebaja on heina tootmisega seonduvaid asjaolusid selgitades märkinud, et kuigi kaebajal endal heina tootmiseks vajalik vara puudub, on ettevõte heina tootmiseks kasutanud teisele isikule kuuluvat maad, ning et kaebajal oli maaomanikuga kokkulepe, mis kohustas ettevõtet 4

teostama põllumaa niitmist ja vastutasuna kuulus ettevõttele heina müügist saadav tulu. Samuti selgitas kaebaja, et maaomanik andis koos maaga ettevõtte kasutusse ka heina tegemiseks vajamineva tehnika ning kaebaja ülesandeks oli teostada heina niitmine ja muud tööd, ning hein realiseerida. Rohkem andmeid ega tõendeid heina tootmise ja tööde teostamise kohta ei ole kaebaja esitanud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ning halduskohtuga, et kaebaja poolt heina tootmise ja müügi kohta esitatud tõendid ning selgitused kogumis ei ole piisavad asumaks seisukohale, et kaebaja ettevõte on müüdud heina ise tootnud. Ringkonnakohus lisab, et väidetava 62,5 tonni heina tootmine üksi ei ole koguse tõttu eluliselt usutav. Ka apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et tööd teostas juhatuse liige ilma tasu saamata ise ning tööde teostamiseks vajaminev vara oli renditud, ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi eeltoodud väidet kinnitavat tõendit, näiteks mainitud rendisuhte aluseks olevat rendilepingut. Rendisuhte näol on tegemist tasulise teenuse osutamises seisneva võlasuhtega, mille puhul ei ole usutav, et kaebajal ei ole võimalik vastavat suhet dokumentaalselt tõendada. Samuti on kaebaja tema ja maaomaniku vahelisele rendisuhtele osutanud alles kohtumenetluses pärast halduskohtu poolt kohtuotsuse tegemise aja teatavakstegemist esitatud täiendavates seisukohtades (tl 3232p). Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab kaebaja poolt uute ning seejuures tõendamata andmete esitamine enne kohtuotsuse tegemist kaebaja väidete vastuolulisust ning ebausaldusväärsust. Seega ei saa käesolevas asjas kogutud andmete pinnalt pidada kaebaja poolt müüdud heina tootmist tema enda poolt sellisel määral tõendatuks, et kaebaja kvalifitseeruks määruse nr 80 § 2 lg 1 alusel bioenergia tootmise investeeringutoetuse taotlejaks. Kuivõrd käesoleva asja lahendamisel omab määravat tähtsust asjaolu, kas kaebaja on tema poolt müüdud heina ise tootnud, mitte pelgalt see, kas müüdud hein oli kaebaja omandis, jätab kohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väited raamatupidamises kehtiva tulude ja kulude vastavuse printsiibi kohta. 13. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väited ja tõendid ei anna alust tema kaebuse rahuldamiseks, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.10.2013. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lgle 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd käesolev otsus on tehtud kaebaja kahjuks, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad mõlema poole menetluskulud nende enda kanda. Tiina Pappel Agu Timmi Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 5