3-13-1859/67 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.04.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1859

Haldusasi

LM

kaebus

Viimsi

Vallavalitsuse

05.09.2013

haldusakti tühistamiseks ning lasteaiakoha tagamata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – LM

Vastustaja – Viimsi vald, volitatud esindaja Gunnar

Kender

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.10.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viimsi valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Viimsi vallale 25.11.2014 tõendina esitatud Rahandusministeeriumi

29.04.2014 kiri nr 4-1./5562 (II kd, tl 27).

2. Jätta Viimsi valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

20.10.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-1859 muutmata.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.05.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-1859

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KM ja LM laps MM (sündinud XX.XX.XXXX) elab Viimsi vallas ja on kantud valla

elanike registrisse. KM ja LM esitasid ühiselt Viimsi Vallavalitsusele 30.08.2011 avalduse

võtta MM Randvere lasteaia järjekorda ning anda lasteaiakoht alates 2013. aasta septembrist.

2. Munitsipaallasteasutuse (MLA) Viimsi Lasteaiad direktriss teatas 19.03.2013 LM-le, et

sellel aastal ei saa MM-ile kohta pakkuda, kuna sõimerühmi on vaid üks.

3. LM sõlmis 18.06.2013 eralasteaed XXXXXXXXX pidaja F OÜ-ga lasteaiakoha

kasutamise lepingu, milles pooled leppisid kokku MM-ile lasteaiakoha kasutamise õiguses

XXXXXXXXX lasteaias alates 02.09.2013.

4. KM esitas 19.08.2013 Viimsi Vallavalitsusele taotluse tagada MM-ile lasteaiakoht Viimsi

valla teeninduspiirkonna lasteasutuses alates septembrist 2013 või hüvitada täies ulatuses

eralasteaia lisakulud kuni valla teeninduspiirkonna lasteasutuses lasteaiakoha võimaldamiseni.

5. Viimsi Vallavalitsus teatas vastuseks KM avaldusele 05.09.2013 e-kirjaga nr 16-

1_168_1, et MM on 2010/2011 sündinud laste vanuserühmas (sõimerühm) 174. kohal,

mistõttu ei ole 2013/2014 õppeaastal võimalik lapsele pakkuda lasteaiakohta MLA Viimsi

Lasteaiad sõimerühmas, küll aga on võimalik eraldada koht järgmisel, s.o 2014/2015

õppeaastal. Kirjas märgitakse, et Viimsi Vallavalitsus maksab toetusi vastavalt kehtestatud

määrustele. Viimsi Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 2 „Koolieelse eralasteasutuse

toetuse suuruse kinnitamine“ kohaselt on koolieelse eralasteasutuse toetuse suurus ühe lapse

kohta 223,69 eurot kuus.

6. LM esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille muutmise ja täpsustamise tulemusena

jäid menetlusse nõuded tühistada Viimsi Vallavalitsuse 05.09.2013 e-kiri ning hüvitada

kaebaja lapsele lasteaiakoha tagamata jätmisega tekitatud kahju.

1)

MM sai pooleteise aasta vanuseks 20.02.2013 ning seega tekkis vastustajal koolieelsete

lasteasutuste seaduse (KELS) § 10 lg 1 kohaselt lasteaia koha eraldamise kohustus veebruarist

2013. Kaebaja taotles munitsipaallasteaia koha eraldamist alates 2013. aasta septembrist või

eralasteaia kasutamisel tekkivate täiendavate kulude hüvitamist. Viimsi Vallavalitsuse

05.09.2013 e-kiri nr 16-1_168_1 on õigusvastane, kuna vastustaja teatas selles vastuolus

KELS § 10 lg-ga 1, et õppeaastal 2013/2014 ei ole kaebaja lapsele võimalik lasteaiakohta

tagada. Viidatud e-kiri on haldusakt, kuna sellega on keeldutud kaebaja taotluse

rahuldamisest.

2)

Taotletud ajaks munitsipaallasteaia koha tagamata jätmise tõttu tekkis kaebajale

lisakulu, kuna kaebaja pidi sõlmima lepingu eralasteaiaga, kus kohatasu on suurem

munitsipaallasteaia omaosalustasust. Kaebaja laps käis eralasteaias alates 2013. aasta

septembrist kuni 2014. aasta juunini, tasudes igakuiselt kohatasu eest 132 eurot. Kui kaebaja

laps oleks käinud Viimsi valla teeninduspiirkonna munitsipaallasteaias, pidanuks lapsevanem

tasuma üksnes 58 eurot kuus. Kaebajale on tekkinud kahju kokku 740 eurot (74 eurot kuus).

3)

Viimsi vallas on lasteaiakohtade puudujääk olnud pikaaegne probleem, kuid vastustaja

ei ole seda seni lahendanud. KELS § 10 lg 1 on sarnase sõnastusega kehtinud juba 1999.

aastast alates. Enne 01.04.2009 tulenes sellest sättest kohustus luua munitsipaallasteaia koht

3-13-1859

3(10)

isegi kõigile ühe- kuni seitsmeaastastele lastele. Avaldus MM-ile lasteaiakoha saamiseks

2013/2014 õppeaastaks on esitatud juba 30.08.2011, s.o umbes kaks aastat varem. Vastustaja

on kaebaja taotlust menetlenud ebamõistlikult kaua. MM oli lasteaiakoha saamise järjekorras

kolm aastat, mis on piisav aeg, et luua lapsele lasteaiakoht. Kui vastustaja ei oleks olnud

tegevusetu, poleks kaebajale kahju tekkinud. Vastustaja selgitusest ei nähtu, et ta oleks midagi

teinud kaebaja lapsele lasteaiakoha tagamiseks seaduses ettenähtud ja kaebaja soovitud ajal.

Vastustaja on põhjendamatult leidnud, et kahju hüvitamise taotlus ei kuulu rahuldamisele

põhjusel, et vallal on kohustus lähtuda Viimsi Vallavolikogu 11.12.2012 määrusest nr 20

„Koolieelse eralasteasutuse toetamise kord“ ja 18.01.2011 määrusest nr 2. Kaebajale ei

maksta nimetatud määruste alusel toetust, mistõttu ei ole asjakohane vastustaja väide, et tal

puudub võimalus maksta toetust suuremas ulatuses.

4)

Alates lasteaiakoha lepingu sõlmimisest langes ära kohustamisnõue lasteaiakoha

tagamiseks, kuna lepiti kokku lasteaiakoha võimaldamises alates 2014. aasta augustist. See

aga ei tähenda, et lepingu sõlmimisest kuni koha tagamiseni ei oleks kaebajal rohkem kahju

tekkinud.

7. Viimsi vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Viimsi Vallavalitsuse Noorsoo- ja haridusameti juhataja 05.09.2013 e-kirja tühistamise

taotlus ei vasta HKMS § 38 nõuetele ning sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki,

mistõttu tuleks tühistamisnõue jätta läbi vaatamata. Vastustaja 05.09.2013 e-kiri ei ole

vormiliselt ega ka sisuliselt haldusakt, vaid selles üksnes selgitatakse, mida vald teeb

lasteasutuste

järjekordade

likvideerimiseks

ning

millistel

alustel

ja

summades

kompenseeritakse vanematele laste eralasteaedades või lastehoius käimine. Kiri ei saa olla

haldusakt ka põhjusel, et Viimsi vallas reguleerib munitsipaallasteasutustesse vastuvõtmist

Viimsi Vallavalitsuse 29.04.2011 määrus nr 15 „Munitsipaallasteasutuste Viimsi Lasteaiad

lasteaedadesse, Väikse Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise,

lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast väljaarvamise kord“, mille § 2 lg 14 kohaselt otsustab

lapse lasteaeda vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise lasteaia direktor, kes peab arvestust

lasteaiajärjekorra kohta infosüsteemis. Seega ei otsusta lasteaeda vastuvõttu Viimsi

Vallavalitsuse Noorsoo- ja haridusamet ega selle juhataja.

2) Vastustaja ei ole keeldunud tagamast MM-ile kohta Viimsi valla lasteasutuses. Kaebaja

laps sai munitsipaallasteaia koha 2014/2015 õppeaastal. Kaebaja pidi juba 19.03.2013 MLA

Viimsi Lasteaiad direktori e-kirjast aru saama, et tema laps 2013/2014 õppeaastal järjekorra

alusel sõimerühma kohta ei saa. Kohtade jagamise üldjärjekorra alusel tingib reaalne olukord,

kus kohasoovijaid on rohkem kui kohti. Kuna õppeaastal 2013/2014 kohti ei vabanenud, siis

ei saanud vastustaja eraldada kaebaja lapsele kohta enne 2014/2015 õppeaasta augustit.

Vastustaja on taotluse lahendamisel kõiki asjaolusid arvesse võttes järginud mõistlikku

menetlusaega. Olukorras, kus üldjärjekord ei ole põhiseadusega vastuolus, ei saa vastuolus

õigusaktidega olla ka sellise korra alusel koha eraldamine taotletavale õppeaastale järgmisel

õppeaastal.

3) Vald on loonud Viimsi lastele lisaks munitsipaallasteaedadele võimalused käia ka

eralasteaias, mis nende vanematele kompenseeritakse. Iga kohalik omavalitsus otsustab ise,

kas ja kui suures ulatuses ta eralasteaedades käimist kompenseerib. Eralasteaedade kasutamise

kompenseerimise aluseks on Viimsi Vallavolikogu 11.12.2012 määrus nr 20 ja Viimsi

Vallavolikogu 18.01.2011 määrus nr 2. Vastustaja ei saa maksta suuremat toetust, kui näeb

ette 18.01.2011 määrus nr 2. Eralasteaedade kulude kompenseerimiseks vanematele täies

mahus ei ole vastustaja praegusel hetkel võimeline. See on osaliselt tingitud riigi suutmatusest

täita oma kohustusi kohalike omavalitsuste finantseerimisel. Kohaliku omavalitsuse

rahastamine on põhiseadusega vastuolus. Kulutused haridusele moodustavad üle poole valla

3-13-1859

4(10)

kuludest eelarveaastal. Vastustajal ei ole võimalik võtta rohkem finantskohustusi, et luua

täiendavaid lasteaiakohti, kuna sellisel juhul ületaks tema netovõlakoormus kohaliku

omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34 lg-s 4 sätestatud lubatava määra (60%).

4) Vastustaja ei ole olnud lasteaiakohtade loomisel tegevusetu, vaid rakendas meetmeid

lasteaiakohtade arvu suurendamiseks. Sõimerühmade loomine on vallale kulukam kui

lasteaiarühmade loomine. Töölepingu seaduse § 62 lg 1 kohaselt saab üks vanematest olla

töökohta kaotamata vajadusel lapsega kodus kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ja sellest

vanusest alates läheb laps lasteaiarühma. Eeltoodu tõttu luuakse eelisjärjekorras lasteaiarühmi.

5) Kaebajal ei ole alates lasteaiakoha lepingu sõlmimisest õigus nõuda vallalt lasteaiakoha

võimaldamist muul, varasemal ajal ning sellest ajast arvates ei saa nõuda ka lasteaiatasude

vahe hüvitamist. Seega on kaebaja kahjunõue 2014. aasta mai ja juuni osas selgelt alusetu.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.10.2014 otsusega LM kaebuse, tühistas Viimsi

Vallavalitsuse 05.09.2013 e-kirjas sisalduva haldusakti kaebaja soovitud ajal lasteaiakoha

andmisest keeldumise kohta ja mõistis Viimsi vallalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise

summas 740 eurot ning menetluskulud summas 22,20 eurot.

1)

Vastustajale lasteaiakoha võimaldamiseks avalduse esitamise ajal 30.08.2011 reguleeris

lasteaeda vastuvõtmist Viimsi vallas Viimsi Vallavalitsuse 29.04.2011 määrus nr 15, mille § 2

lg 2 sätestab, et lasteaiakoha eraldamisel on aluseks teeninduspiirkonnad ja üldjärjekord.

Alates kaebaja poolt avalduse esitamisest kuni lasteaiakoha võimaldamiseni on vastustaja

käsitanud lasteaiakoha andmise alusena üldjärjekorda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 19.03.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-63-13 põhjal ei ole alust kahelda

nimetatud määruse põhiseaduspärasuses. Samas leidis Riigikohus viidatud lahendis, et

kohaliku omavalitsuse tegevus on KELS § 10 lg-ga 1 kooskõlas siis, kui ta annab lapsele

lasteaiakoha küll järjekorra alusel, nagu sätestavad kohaliku omavalitsuse õigusaktid, kuid

mõistliku aja jooksul (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 4).

2)

Kuna

seadusandja

kohustab

vastustajat

andma

lasteaiakohta

alates

lapse

pooleteiseaastaseks

saamisest,

tuleneb

sellest,

et

maksimaalne

võimalik

mõistlik

menetlustähtaeg on 1,5 aastat. Ei ole täielikult välistatud, et teatud erandlike asjaolude

koostoimes võib tekkida olukord, kus haldusmenetlus lapsele lasteaiakoha andmisel võib

keerulise õigusliku olukorra, ekspertiiside, vaatluste, isiku korduva ärakuulamise või muude

vajalike menetlustoimingute tegemiseks viibida rohkem kui 1,5 aastat. Praegusel juhul aga on

vastustaja alates 30.08.2011 avalduse esitamisest kuni lasteaiakoha tagamiseni olnud kaebaja

taotluse rahuldamisel tegevusetu. Üksnes kaebaja varasemale järelepärimisele vastamist ei saa

käsitada kaebaja avalduse lahendamisele suunatud toiminguna, kuna selles ei kogutud ühtegi

avalduse lahendamiseks vajalikku tõendit või seisukohta ega otsustatud mõne muu

menetlustoimingu algatamist. Seega oli mõistlik menetlusaeg kaebaja 30.08.2011 avalduses

soovitud ajaks (2013/2014 õppeaasta) möödunud. Olukorras, kus vastustaja ei ole avalduse

esitamisest kuni kaebaja taotletud lasteaiakoha saamise tähtajani teinud sisuliselt ühtegi

menetlustoimingut peale avalduse algse registreerimise, ei ole vastustaja tegevus ilmselgelt

kooskõlas ka KELS § 1 lg-s 1 sätestatud lastevanemate töö- ja pereelu ühitamise eesmärgiga.

3)

Lähtudes Riigikohtu 12.05.2014 määrusest nr 3-3-1-5-14, tuleb vastustaja 05.09.2013

kirja nr 16-1_168_1 lugeda haldusaktiks, millega lahendati lisaks KM taotlusele ka tema ja

LM 30.08.2011 taotlus lasteaiakoha saamiseks. Vastustaja keeldus kaebaja 30.08.2011

taotlust rahuldamast, selgitades, et koht on võimalik anda alles järgmisel aastal. Kuigi

praeguseks ajaks on vastustaja taganud kaebaja lapsele koha munitsipaallasteaias, ei ole

tühistamiskaebus muutunud sisutühjaks, sest vastustaja keelduv haldusakt on jätkuvalt kehtiv

ning kaebajal oli nõude esitamise ajal kaebeõigus. Kuna vaidlustatud haldusakt on

3-13-1859

5(10)

õigusvastane, tuleb see tühistada. Vastustaja taotlus tühistamisnõude läbi vaatamata jätmiseks

jääb rahuldamata.

4)

Kaebajale on tekkinud varaline kahju, mis seisneb kulutustes MM lasteaiakohatasudele

eralasteaias. Arvestades, et LM ja KM on abielus ning neil on ühisvara režiim, võib

võlaõigusseaduse § 67 lg-s 1 sätestatut arvestades lasteaia arve tasumist KM poolt käsitleda

LM-le tekkinud kahjuna. Kaebajale tekkinud kulutusi ja nende kandmist tõendavad eralasteaia

väljastatud arved ning nende tasumist kinnitavad maksekorraldused. Kahjusumma (740 eurot)

arvutamisel on kaebaja arvestanud maha kulud, mis oleksid kaebajale tekkinud ka juhul, kui

laps käiks munitsipaallasteaias, s.o lapsevanema omaosalustasu 58 eurot ning lisaks 2013.

aasta septembrist kuni 2014. aasta juunini Viimsi Vallavalitsuse makstud eralasteaia toetuse

223,69 eurot. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kahjunõue on põhjendamatu vähemalt

poole 2014. aasta mai ja terve juunikuu osas, kuna selleks ajaks olid kaebaja ja vastustaja

sõlminud juba munitsipaallasteaia koha lepingu. Kaebaja lapsele ei olnud tagatud 2014. aasta

mais ja juunis munitsipaallasteaia kohta ning kaebaja laps pidi sel ajal käima eralasteaias.

Munitsipaallasteaia kohta pakuti kaebajale alates 2014. aasta augustist.

5)

Vastustaja õigusvastase viivituse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.

Rahvaarvu suur kasv ei olnud vastustajale ettenägematu, mistõttu oli kahju tekkimine

vastustaja poolt välditav. Uute lasteaiakohtade loomise vajalikkusele oleks tulnud mõelda

juba valla territooriumi ruumilisel planeerimisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Viimsi vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

1)

Halduskohus oleks pidanud jätma Viimsi Vallavalitsuse 05.09.2013 e-kirja tühistamise

nõude läbi vaatamata, kuna tegemist ei olnud haldusaktiga (Riigikohtu 12.05.2014 määrus

asjas nr 3-3-1-5-14, p 17) ning selle nõudega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada.

Arvestades, et MM on praeguseks lasteaiakoha saanud, siis on kaebuse eesmärgiks kahju

hüvitamine. Selle eesmärgi saavutamiseks ei ole 05.09.2013 e-kirja tühistamine vajalik.

Tühistamistaotlus ei vasta HKMS § 38 nõuetele.

2)

Halduskohus on ebaõigesti sisustanud mõistliku menetlusaja mõistet. Praegusel juhul

taotleti lasteaiakohta alates 2013/2014 õppeaastast ning koht saadi 2014/2015 õppeaastal, s.o

ühe aasta jooksul. Üldjuhul pannakse laps lasteaiajärjekorda kohe pärast tema sündi või vallas

elukoha registreerimist, samas paljudel juhtudel kohast loobutakse, mistõttu ei saa

kohasoovijate arvus olla kindel enne, kui lapsevanemale on kohta pakutud ja saadud temalt

vastus. Seega ei saa vallalt eeldada, et ta peaks looma sellise arvu lasteaiakohti, nagu on lapsi

üldjärjekorras. Iga uue koha loomine maksab hinnanguliselt 17 000 eurot. Vallal puuduvad

võimalused luua lasteaiakohti igaks juhuks varuga. Mõistlik menetlusaeg peaks hakkama

kulgema õppeaasta algusest, mil kohta sooviti, aga seoses üldjärjekorraga ei saadud. Viimsi

Vallavalitsuse 29.04.2011 määruse nr 15 § 2 lg 21 sätestab ammendavad juhud, mil laps

võetakse võimalusel eelisjärjekorras lasteaeda. Halduskohus on asunud seda loetelu

laiendama, kuid see ei ole kooskõlas üldjärjekorra mõttega.

3)

KELS § 10 lg-s 1 sätestatud nõude täitmisega on seotud Viimsi valla kogu tegevus ja

toimingud, mis on suunatud lasteaeda vastuvõtmise järjekorra likvideerimisele ja uute

kohtade loomisele. Vastustaja esitatud seisukohad ja tõendid selgitavad, mida on vald

järjepidevalt teinud üldjärjekorra lühendamiseks ja selle kaotamiseks. Halduskohus ei ole

vastustaja esitatud asjaolude ja tõenditega arvestanud. Asja lahendamisel ei saa jätta kõrvale

objektiivseid asjaolusid, mis tingivad nii üldjärjekorra olemasolu kui ka lasteasutuse koha

3-13-1859

6(10)

eraldamise teatud olukordades üldjuhul ühe õppeaasta pikkuse viivitusega. Vastustaja ei ole

olnud tegevusetu, vaid on oma võimaluste piires pidevalt loonud juurde uusi lasteaiakohti,

seejuures on hariduskulude, sh kulutused koolieelsetele lasteasutustele, osakaal valla eelarves

pidevalt suurenenud. Vallal ei ole võimalik täielikult ette näha planeeringute elluviimise

kiirust ega elanike arvu suurenemist näiteks uute üürnike arvelt.

4)

Lapsevanem saab ise mõjutada eralasteaia tasudele kuluva summa suurust, valides

odavama eralasteaia. Vastustajal ei ole võimalik kontrollida eralasteaedade poolt nõutavate

tasude suurust. Viimsi vald hüvitab eralasteaia tasust kõigile ühetaoliselt 223,69 eurot ning

suuremat toetust vald maksta ei saa.

5)

Kuna kaebajal ei olnud pärast lasteaiakoha eraldamise lepingu sõlmimist õigust nõuda

kohta munitsipaallasteaias lepingus kokkulepitust varem (Tallinna Ringkonnakohtu

12.07.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-1991, p 24), siis ei ole tal ka õigust nõuda lepingu

sõlmimisele järgneva aja eest lasteaiatasude hüvitamist.

6)

Halduskohus ei ole oma otsuses võtnud seisukohta vastustaja taotluse kohta määrata

kindlaks, kas KELS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus on omavalitsuslik või riiklik, ning viimasel

juhul tunnistada põhiseadusevastaseks sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks riikliku

kohustuse täitmiseks piisava rahastamise riigieelarvest. Kui aga tegemist on omavalitsusliku

kohustusega, siis tunnistada põhiseadusevastaseks liigne sekkumine kohaliku omavalitsuse

õigusesse ise otsustada kohalikke küsimusi ja sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks

omavalitsusel oma ülesande täitmise.

7)

Rahandusministeerium on 29.04.2014 kirja nr 4-1./5562 kohaselt vastustaja suhtes

vastavalt kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse (KOFS) § 40 lg-le 1

alustanud finantsdistsipliini tagamise meetmete rakendamise menetluse. KOFS § 40 lg 3

kohustab vastustajat võtma tarvitusele meetmed, mis aitavad kaasa netovõlakoormuse

vähendamisele. Rahandusministeeriumi kiri tõendab vastustaja väiteid tema finantsvõimekuse

kohta.

10. LM vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

1)

Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja 05.09.2013 e-kiri on haldusakt, millega

keelduti KM ja ühtlasi ka LM 30.08.2011 taotluse rahuldamisest.

2)

Vastustaja väide, et vanemad panevad oma lapsi lasteaia järjekorda n.ö igaks juhuks, on

asjakohatu, kuna kaebaja soovis taotletud kohta ka reaalselt kasutada. Asjaolu, et ühel

vanemal on õigus olla lapsehoolduspuhkusel kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, ei õigusta

lasteaiakoha võimaldamata jätmist.

3)

2013. ja 2014. aasta jooksul ei loonud Viimsi vald juurde mitte ühtegi lasteaiakohta

munitsipaallasteaias, kohtade arv on suurenenud vaid eralasteaedades. Lasteaiakohtade

loomine on omavalitsusele valikute küsimus.

4)

Sõlmides lepingu eralasteaiaga XXXXXXXXX, tegi kaebaja endale teadaolevalt kõige

soodsama valiku. Alates lasteaiakoha lepingu sõlmimisest langes ära kohustamisnõue

lasteaiakoha tagamiseks, kuid see ei tähenda, et pärast lepingu sõlmimist kuni koha

tagamiseni ei oleks kaebajal rohkem kahju tekkinud. Kaebajal tekkis kahju terve 2013/2014

õppeaasta vältel.

5)

KELS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus on ilmselgelt omavalitsuslik. Praeguses asjas ei ole

menetlusosaliseks riik ning ebapiisava riikliku rahastamise küsimus tuleb jätta tähelepanuta.

Vastustajal on õigus pöörduda Riigikohtusse taotlusega tunnistada seadus või selle säte

3-13-1859

7(10)

kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. Vastustaja

ei ole seda teinud.

6)

Vastupidiselt kohtumenetluses esitatud väidetele on Viimsi vald meedias teatanud, et

valla finantsolukord on korras ning seadusega pandud kohustuste ega laenukohustuste

täitmisega probleeme ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle

korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

12. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et Viimsi Vallavalitsuse Noorsoo- ja haridusameti

juhataja 05.09.2013 e-kiri nr 16-1_168_1 (I kd, tl 12) ei ole haldusakt. Lasteaiakoha andmise

otsustus on haldusakt, sellest keeldumiseks tuleb samuti anda haldusakt (HMS § 43 lg 2).

Haldusakt tuleb anda ka siis, kui taotlus saada soovitud aastal lasteaiakoht jäetakse

rahuldamata, aga isik jääb lasteaiakoha järjekorda edasi (Riigikohtu 12.05.2014 määrus asjas

nr 3-3-1-5-14, p 15). KM esitas 19.08.2013 Viimsi Vallavalitsusele kirjaliku taotluse (I kd, tl

8) tagada MM-ile lasteaiakoht Viimsi valla teeninduspiirkonna lasteasutuses või hüvitada

lisakulud eralasteaiale kuni valla teeninduspiirkonna lasteasutuses lasteaiakoha loomiseni.

05.09.2013 vastuskirjas viidatakse LM ja KM kirjavahetusele MLA Viimsi Lasteaiad

juhatajaga, kes teatas neile, et 2013/2014 õppeaastal ei ole võimalik MM-ile MLA Viimsi

Lasteaiad sõimerühmas lasteaiakohta pakkuda ja koha saab alles 2014/2015 õppeaastal. Kirjas

märgitakse, et enne koha eraldamist on võimalik panna laps eralasteaeda või kasutada

lastehoiu teenust. 05.09.2013 e-kirjast on ilmne, et vald ei rahulda kaebaja taotlust

lasteaiakoha loomiseks 2013/2014 õppeaastal.

13. KELS § 10 lg 1 kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus luua tema territooriumil

elavatele lastele võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Viimsi Vallavalitsuse

29.04.2011 määruse nr 15 „Munitsipaallasteasutuste Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse

Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja

lasteaiast väljaarvamise kord“ § 2 lg 14 kohaselt otsustab lapse lasteaeda vastuvõtmise ja sealt

väljaarvamise lasteaia direktor, kes peab arvestust lasteaia järjekorra infosüsteemis, kuid

lasteaia direktor saab lapse lasteaeda vastu võtta üksnes vabade kohtade olemasolul. Uute

lasteaedade ja täiendavate lasteaiakohtade loomise üle otsustab siiski kohalik omavalitsus,

mitte lasteaia direktor. 19.08.2013 taotluses nõudis KM MM-ile Viimsi valla

teeninduspiirkonnas lasteaiakoha tagamist, mitte kohta konkreetses lasteaias. Seega hõlmas

KM taotlus ka uue lasteaiakoha loomise võimaluse.

14. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikas asjades nr 3-4-1-66-13 ja

3-4-1-63-13 on selgitatud, et valla kohustus tagada pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele

munitsipaallasteaias käimise võimalus tuleb täita mõistliku aja jooksul sellekohase taotluse

esitamisest ning õiguspärane on seda teha taotluste esitamise järjekorras. Haldusmenetlus

lasteaiakoha saamiseks algab nõuetekohase taotluse esitamisega vanema poolt. Menetlus,

mille eesmärk on lapsele lasteaiakoha võimaldamine, lõppeb koha andmisega, mitte lapse

koolieelse lasteasutuse järjekorda lisamisega. Menetluse kestust, mis HMS § 5 lg 2 kohaselt

peab olema mõistlik, tuleb hinnata kogu ajavahemikku silmas pidades. Tallinna

Ringkonnakohus on korduvalt asunud seisukohale, et arvestades lasteaiakohtade hulga kohati

3-13-1859

8(10)

keerukat prognoosimist ja kohtade arvu suurendamiseks kuluvat aega, võib üldjuhul selline

tähtaeg olla umbes kaks kuud (vt 21.11.2014 otsus asjas nr 3-13-1457; 14.11.2014 otsus asjas

nr 3-13-932; 30.12.2014 otsus asjas nr 3-12-2314). Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel

seisukohal.

15. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna kaebaja taotles lasteaiakohta

alates 2013/2014 õppeaastast ning koht saadi 2014/2015 õppeaastaks, siis ei ole vald kaebaja

taotluse lahendamisel rikkunud mõistliku menetlusaja põhimõtet. KELS § 10 lg 1 sätestab

kohalikule omavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni

seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib

vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Kaebaja

esitas taotluse pärast lapse sündi 30.08.2011 ehk oluliselt varem, kui lasteaiakohta sooviti,

kuid sai koha soovitust aasta võrra hiljem. Ajaks, mil kaebaja laps lõpuks lasteaiakoha sai, oli

ta järjekorras olnud juba kolm aastat. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu arvates kaebaja

taotlust menetletud mõistliku aja jooksul.

16. Sellega, et vastustaja on pidevalt tegutsenud lasteaiakohtade nappuse probleemi

kõrvaldamisega ning et vastustajal on raskusi vastavate rahaliste vahendite leidmisega, ei saa

vabandada seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist. Vastustaja väited selle kohta, et ta ei

saanud ette näha planeeringute elluviimise kiirust ega täielikult prognoosida elanike

juurdevoolu, ei õigusta mõistliku menetlusaja pikenemist, kuna on ilmne, et eluruumide arvu

ning ühtlasi lasteaiaealiste laste arvu suurenemine on toimunud mitmete aastate jooksul.

Vaidlust ei ole selles, et Viimsi vallas on juba pikemat aega olnud puudus lasteaiakohtadest

ning vastustaja pidi seega arvestama vajadusega luua juurde suuremal arvul uusi lasteaiakohti.

Vastustajal oli vähemalt umbkaudselt võimalik ette näha, kui palju lasteaiakohti 2013. aasta

sügiseks on vaja luua. Arvestades KELS § 10 lg 1 eesmärki tagada vanematele tööhõive ja

lastele alushariduse saamise võimalus, tuleb uue koolieelse lasteasutuse ruumide leidmisel ja

rühmade avamisel toimida kiirelt.

17. Samuti ei ole praegusel juhul asjakohased vastustaja väited, et uue lasteaiakoha loomine

on kulukas ning vastustajalt ei saa eeldada lasteaiakohtade loomist kõigile järjekorras olijatele,

kuna osa neist loobub kohast. Vastustaja saab lasteaiakohti luues mõistlikus ulatuses arvestada

võimalusega, et osa soovijaid kohast loobub, samas nagu vastustaja ise on viidanud, võib

lasteaiaealiste laste arv suureneda uute elanike arvelt. Kuna lasteaiakohtadest on Viimsi vallas

viimastel aastatel pidevalt puudus olnud, ei saa praegusel juhul rääkida lasteaiakohtade n.ö

varuga loomisest, vaid olukorrast, kus lasteaiakohti ei ole tagatud neile, kes seda reaalselt

soovivad. Kaebaja esitas taotluse eesmärgiga saada lasteaiakoht just Viimsi valla

teeninduspiirkonna lasteasutuses ning 2014. aasta sügisest on seda võimalust ka kasutanud.

18. Vastustaja

esitas

ringkonnakohtule

25.11.2014

tõendina

Rahandusministeeriumi

29.04.2014 kirja nr 4-1./5562. Kiri on koostatud enne halduskohtu poolt täiendavate

menetlusdokumentide, taotluste ja tõendite esitamise tähtaja lõppu (08.09.2014). HKMS § 182

lg 2 sätestab, et apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel või uute tõendite kogumise

taotlemisel tuleb märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende

hankimist taotleda halduskohtus. HKMS § 198 lg-st 2 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus

halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes

samas lõikes märgitud juhtudel ning § 198 lg 3 näeb ette, et uue asjaolu või tõendi lubatavust

peab menetlusosaline põhistama. Vastustaja väidab, et tema esindaja sai kõnealusest

Rahandusministeeriumi kirjast teada alles 24.11.2014 seoses internetis vastava uudise

avaldamisega. Rahandusministeeriumi kiri on adresseeritud Viimsi Vallavalitsusele ning

vastustaja ei ole väitnud, et ta sai selle kätte kirja koostamise ajast oluliselt hiljem, mistõttu on

alust eeldada, et kõnealune kiri oli vastustajal olemas juba enne halduskohtus täiendavate

3-13-1859

9(10)

tõendite esitamise tähtaja lõppu. Vastustaja ei ole toonud välja mõjuvat põhjust tõendi

hilinenult esitamiseks. Seega ei ole tõend lubatav ja tuleb vastustajale tagastada.

Ringkonnakohus märgib, et Rahandusministeeriumi kiri ei ole praeguses asjas ka

asjassepuutuv (HKMS § 62 lg 2). Arvestades, et kaebaja esitas taotluse lasteaiakoha

saamiseks 2011. aastal ning soovis lapse lasteaeda panna alates 2013. aasta sügisest, ei saa

Rahandusministeeriumi 29.04.2014 kiri, mis puudutab 2015.–2018. aasta eelarvestrateegiat,

vastustaja rahalist seisundit puudutavate väidete tõendamise osas olla asjakohane.

19. Kui hoolimata vastustaja jõupingutustest ilmnes, et tema eelarvelistest vahenditest ei jätku

KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks, oli vastustajal võimalik esitada nõudeid

riigi vastu, kui riik ei olnud tema arvates taganud vallale piisavaid finantsvahendeid.

Ringkonnakohus märgib, et KELS § 10 lõikele 1 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku

omavalitsuse üksuse vastu lasteaiakoha saamiseks ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse

rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest

toetatakse, sest tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa

KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse lapse ja tema vanema ees täitmata jätmist õigustada

viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes.

Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik kohalikule

omavalitsusele selleks raha eraldab. Praeguse asja lahendamisel ei ole küsimus valla

rahastamise piisavusest asjassepuutuv. Ka halduskohus on oma otsuses (p 28) selgitanud, et

vastustajal on võimalik esitada riigi vastu nõue finantseerida valda kooskõlas põhiseaduse §

154 nõuetega. Halduskohus ei ole seega jätnud vastustaja taotlust põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks tähelepanuta, vaid halduskohtu põhjendustest on ilmne, et

halduskohus ei pidanud seda vastustaja taotlust põhjendatuks.

20. Sellest,

et

halduskohus

kohustab

vastustajat

võimaldama

konkreetsel

isikul

munitsipaallasteaias käia või tuvastab, et vastustajal oli selline kohustus, ei saa teha järeldust,

et kaebaja lapsele tuleb luua võimalus käia munitsipaallasteaias järjekorraväliselt ja vald peab

jätma mõnele lapsele kohtuotsuse täitmiseks munitsipaallasteaias käimise võimaluse

tagamata. Küll aga tuleb vastustajal sellisel juhul arvestada, et kaebaja ees oma kohustuse

täitmata jätmisel tuleb tal hüvitada kaebajale munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega

tekkinud kahju.

21. Ringkonnakohus iseenesest nõustub vastustajaga, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise

suhtes ei ole 05.09.2013 kirja tühistamine oluline. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et

tegemist on õigusvastase haldusaktiga ning üksnes põhjusel, et muutunud asjaoludest

tulenevalt (kaebaja sai soovitud lasteaiakoha) on kaebaja põhiline eesmärk kahju hüvitamine,

ei pea tühistamisnõuet jätma läbi vaatamata.

22. Vastustaja on viidanud, et hüvitab eralasteaiatasust 223,69 eurot sõltumata kohatasu

tegelikust suurusest ning mitte rohkem. Viimsi Vallavolikogu 11.12.2012 määruse nr 20

„Koolieelse eralasteasutuse toetamise kord“ § 3 lg 1 kohaselt kinnitab vallavolikogu

eralasteasutusele eraldatava toetuse suuruse lapse kohta ühes kalendrikuus ning sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et vallavolikogu poolt kinnitatud eralasteasutusele eraldatava toetuse

suurus lapse kohta ei ole suurem, kui Viimsi Vallavalitsuse poolt eelarveaastaks kinnitatud

õpilaskoha arvestuslik maksumus ühe lapse kohta Viimsi valla munitsipaallasteaias. Viimsi

Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 2 „Koolieelse eralasteasutuse toetuse suuruse

kinnitamine“ §-ga 1 kinnitati koolieelse eralasteasutuse toetuse suuruseks alates 01.02.2011

ühe lapse kohta 223,69 eurot kuus.

23. Asjaolu, et vastustaja on määranud kindla summa, mida eralasteasutusele ühe lapse kohta

eraldatakse, ei välista kaebaja nõuet hüvitada talle tekkinud kahju seda summat ületavas osas.

Olukorras, kus vastustaja oleks täitnud kaebaja ees oma kohustuse tagada kaebaja lapsele

3-13-1859

10(10)

lasteaiakoht lapse pooleteiseaastaseks saamisel, ei oleks kaebaja pidanud tegema kulutusi lapse

eralasteaia tasudele. Halduskohus on ka õigesti leidnud, et kuna kaebaja lapsele ei olnud

tagatud 2014. aasta mais ja juunis kohta munitsipaallasteaias, tuleb ka nende kuude osas

kaebajale tekkinud kahju hüvitada ning asjaolu, et 2014. aasta mais sõlmiti kaebajaga

munitsipaallasteaia koha leping, seda ei mõjuta. Lepingu sõlmimine mõjutab üksnes

kohustamisnõuet ning vastustaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2013 otsusest asjas

nr 3-12-1991 ei saa teha järeldust, et lepingu sõlmimine mõjutaks kahju, mis on kaebajale

tekkinud pärast lepingu sõlmimist, kuid enne lasteaiakoha kasutamise võimaluse saamist.

24. Apellatsioonkaebuses on vastustaja märkinud, et eralasteaiad, milles Viimsi vallas

registreeritud lapsed käivad, kohatasud jäävad vahemikku 235 kuni 630 eurot kuus ja keskmine

on 389,51 eurot. XXXXXXXXX eralasteaed, kuhu kaebaja oma lapse pani, kohatasu 355,69

eurot ei ületa eeltoodud keskmist. Seda arvestades ei saa pidada tasu ülemääraselt suureks ning

seetõttu kahjuhüvitist vähendada. Vastustaja väide, et lapsevanem saab ise mõjutada kohatasu

suurust, ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna vastustaja ei ole täpsemalt nimetanud,

millisesse madalama tasuga eralasteaeda kaebaja oma lapse panna oleks saanud – see sõltub

muu hulgas lasteaia asukohast ning vabade kohtade olemasolust. Asjaolu, et on ka soodsama

kohatasuga lasteaedu, ei tähenda, et kaebaja oleks oma lapse sinna ka reaalselt saanud panna.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus jääb muutmata, jäävad

vastustaja menetluskulud (riigilõiv apellatsioonkaebuselt – 22,20 eurot) HKMS § 108 lg 1

alusel tema enda kanda. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist

taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 109 lg

1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks