3-14-50433/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50433 Haldusasi RA kaebus Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsuse nr „Harku valla üldplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – RA, volitatud esindajad v.adv Urmas Kiik Vastustaja – Harku vald, volitatud esindaja v.adv Taimar Ehrlich Kaasatud haldusorgan – Harju maavanem, volitatud esindaja Ahto Pahk Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20. novembri 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus RA apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta RA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. novembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50433 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. mail 2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-50433 2(9) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestati Harku valla üldplaneering. RA esitas 15.11.2013 Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusele nr 138 vaide, milles taotles üldplaneeringu seadusega kooskõlla viimist või alternatiiselt selle tühistamist. Harku Vallavolikogu jättis 27.02.2014 otsusega nr 27 RA vaide rahuldamata.

2. RA palus kaebuses Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsuse nr 138 tühistamist. Üldplaneeringuga sisuliselt likvideeriti Harju maakonna teemaplaneeringus „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (teemaplaneering) ettenähtud rohekoridor Harkujärve külas. Kaebaja on Harkujärve küla elanik ja selline lahendus rikub tema õigusi (põhiseaduse § 53). Vaidlustatud otsus läheb vastuollu planeerimisseaduse (PlanS) § 8 lg 3 p-s

7 sätestatuga, mis loeb üldplaneeringu üheks ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmist. Teemaplaneeringu kohaselt kulgeb Harku järve läänekaldal rohekoridor tähisega K9. Teemaplaneeringuga on määratud Harku järvele puhverala (200 m), mis on rohevõrgustiku osa ja moodustab rohekoridoriga ühtse terviku. Üldplaneeringu kohaselt põhineb rohevõrgustiku alade käsitlus teemaplaneeringul ning keskkonnamõju strateegilise hindamisega (KSH) paralleelselt läbi viidud Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuringul, mille koostajaks oli Eestimaa Looduse Fond (ELF uuring).

Üldplaneeringu lk-l 36-40 on loetelu Harku valla rohevõrgustiku tuumaladest, mille hulka kuuluvad ka Harku järv ja selle piiranguvöönd ning Harku järvest läänes asuvad metsad. Samuti on seal loetelu peamistest rohevõrgustiku koridoridest Harku vallas, mis vajavad arendustegevuse käigus kindlasti säilitamist. Selles nimistus on Harku ja Tiskre ojad, mis ühendavad Tabasalu raba läbi Harku järve mereäärsete kooslustega. Veekogude piiranguvöönd peab moodustama teemaplaneeringus ja ELF-i uuringus nõutava roheala osa, kuid üldplaneeringu maakasutusplaanil on piiranguvöönd tähistatud kollasega ehk elamumaana.

Kuigi üldplaneeringu p-s 1.4 rõhutatakse viitega KSH vahearuandele reserveeritava elamumaa vähendamist ja rohealade säilitamise vajadust, siis maakasutusplaanil see ei kajastu. Harku vald eitab rohekoridori likvideerimist, nimetades seda koridori „olemuse ja eesmärgi täpsustamiseks“. Harku valla hinnangul rohekoridori alad ei sobi ulukite liikumiskoridoriks ning seetõttu loetakse seal asuvad metsatukad lokaalseteks tuumikaladeks, mis täidavad linnustiku ja väikeimetajate liikumiskoridori astmelaua rolli. Selline selgitus ei rahulda, sest kehtestatud üldplaneeringu lahendus mõjub igal juhul rohevõrgustikule halvasti.

Küsimus sellest, kas rohekoridor hetkel toimib või mitte, jääb olemasolevate dokumentide valguses selge vastuseta, kuid status quo säilitamine annab vähemasti võimaluse sellise koridori edukakas toimimiseks. Elamuehituse võimaldamine rohekoridori alale aga saab omada üksnes negatiivset mõju looduskeskkonnale, mille tulemusena vastav koridor suurema tõenäosusega lakkab jäädavalt olemast. Rohekoridori likvideerimine peab kajastuma konkreetse muudatusettepanekuna üldplaneeringu p-s 3.2 „Üldplaneeringust tulenevad maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekud“, kuid seda sealt ei leia.

Harkujärve küla pargiala muudeti pärast avalikku väljapanekut elamumaaks, mis rikub kaebaja subjektiivset õigust puhtale elukeskkonnale. Sellise olulise muudatuse sisseviimine üldplaneeringusse oleks pidanud endaga kaasa tooma planeeringu uue avaliku väljapaneku PlanS § 21 lg 5 järgi. Maa juhtotstarbe oluline muutmine pärast planeeringu vastuvõtmist ja avalikustamist ei vasta avalikkuse kaasamise põhimõtetele PlanS § 3 lg 1 järgi.

3-14-50433 3(9) Harju Maavanemale esitati üldplaneering 25.04.2011 järelevalve teostamiseks. 23.10.2012 tagastas maavanem üldplaneeringu Harku Vallavalitsusele sellele heakskiitu andmata, tehes samas vallavalitsusele ettepaneku korraldada planeeringu uus avalik väljapanek, arvestades PlanS §-des 18-21 sätetega. Harku Vallavalitsus pöördus 17.01.2013 kaebusega maavanema tegevuse kohta Siseministeeriumi poole. Ministeerium kohustas 14.03.2013 kirjas nr 13-4/7-7 maavanemat järelevalvet lõpule viima. Muu hulgas leidis ministeerium vastupidiselt maavanemale, et üldplaneeringu põhilahendust ei ole muudetud, mis võimaldab jätta uus avalikustamine tegemata. Harju Maavanemat survestati Harku valla üldplaneeringu järelevalve teostamisel ning poliitilistele huvidele toodi ohvriks avalikkuse jaoks märksa olulisemad väärtused (avalikkuse kaasatus keskkonnaküsimustesse, puhas elukeskkond ja looduse kaitsmine).

3. Harku vald vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Üldplaneeringu menetlemisel on teemaplaneeringu koostanud ja kehtestanud Harju Maavalitsus kinnitanud, et 200 meetri laiune puhverala kehtis vooluveekogude puhul ning ulatus 100 meetri laiusele alale kummalegi poole vooluveekogu sängi keskpaigast. Ülejäänud veekogudel oli puhvertsooni laiuseks 100 meetrit rannajoonest või kaldajoonest. Isegi, kui lähtuda puhverala laiusest 200 meetrit, ei ulatuks puhverala teemaplaneeringu kaardil näidatud rohekoridorini, kuna Eesti põhikaardile kantud rohekoridor jääb järve kaldajoonest ligikaudu 230 meetri kaugusele.

Teemaplaneeringus või ka mistahes muus dokumendis puudub nõue, et veekogude piiranguvöönd peaks kuuluma rohevõrgustiku koosseisu. Lisaks sellele on Harku järve läänekalda puhul põhjendamatu väide, justkui oleks piiranguvööndi puhul tegemist elamumaa juhtfunktsiooniga maaga – üldplaneeringu koondkaardil on kõnealune ala tähistatud haljasalade ja parkmetsa maana. Harku oja ning Tiskre oja piiranguvööndisse jääb ka elamumaa juhtfunktsiooniga alasid, kuid puudub nõue, mille kohaselt piiranguvööndi maakasutuse juhtfunktsioon ei tohiks olla elamumaa. Pelgalt elamumaa juhtfunktsioonist ei tulene, et võimalik on piiranguvööndi hoonestamine. Samuti on Harku oja ning Tiskre oja kallaste maakasutuse juhtfunktsiooni puhul oluline, et oja kaldad (sealhulgas piiranguvöönd) on juba osaliselt hoonestatud, piiranguvööndi elamumaa maakasutuse juhtfunktsiooniga tsoneerimine järgib tegelikku olukorda ning tuleneb sellest.

Rohekoridori täpsustamine ei pidanud olema kajastatud üldplaneeringu seletuskirja punktis 3.2. maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekuna. Oluline on eristada maakonnaplaneeringut ja maakonnaplaneeringu teemaplaneeringut. Teiseks ei kujuta rohevõrgustiku elementide täpsustamine üldplaneeringuga endast teemaplaneeringu muutmist, kuna teemaplaneeringu seletuskirja kohaselt pidigi madalama taseme planeeringutega toimuma rohevõrgustiku realiseerimine ja täpsustamine. Rohevõrgustiku elementide täpsustamine ei kujutanud endast maakonnaplaneeringu muutmist. Üldplaneeringu seletuskirja kõnealuses punktis on aga kajastatud, et üldplaneeringuga toimub teemaplaneeringu täpsustamine rohevõrgustiku alade osas.

ELF-i uuringus pole Harku järve läänekaldal näidatud ribastruktuure, nullalasid või muid rohevõrgustiku elemente lisaks rohevõrgustiku tuumaladele. Üldplaneeringuga määratletud elamumaa juhtfunktsiooniga ala Harku järve läänekaldal oli elamumaa juhtfunktsiooniga ka kuni 2013. a. oktoobrini kehtinud valla üldplaneeringus. Väide tuumalade isoleerimisest uue üldplaneeringuga on alusetu. Alusetu on ka väide rohevõrgustiku sidususe lõhkumisest, kuna teemaplaneeringu joonisel näidatud rohekoridori katkestamise tõttu juba selle kehtestamisel eksisteerinud ehitistega ning teemaplaneeringul rohekoridori lõppemisest enne tuumalani

3-14-50433 4(9) jõudmist puudus kõnealuses piirkonnas rohevõrgustiku sidusus juba teemaplaneeringu kehtestamisel. Üldplaneeringus on vastuspidiselt kaebaja väitele tuumalade planeerimise abil rohevõrgustiku toimimist ja selle elementide sidusust parandatud.

PlanS § 21 lg 5 kohaselt on planeeringu uue avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamine vajalik planeeringu põhilahenduse muutmise korral. Kaebaja poolt nimetatud Harkujärve küla pargiala juhtotstarbe muutmine ei ole käsitletav planeeringu põhilahenduse muutmisena. Lahenduse muutmine tulenes avalikke huve ning valla võimalusi kaaludes sõlmitud kohtulikust kompromissist haldusasjas nr 3-09-528. Maakasutuse juhtfunktsioone kõnealusel alal muudeti üksnes osaliselt (ligikaudu 21% ulatuses). Harkujärve küla keskuse maakasutuse juhtfunktsiooni osas tehtud muudatused ei olnud seega ulatuslikud antud piirkonna ega ka kogu üldplaneeringu lõikes.

4. Harju maavanem vaidles kirjalikus seisukohas kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Teemaplaneering koostati vastavalt maakonnaplaneeringu planeeringuliigile väga suures üldistusastmes (planeeringukaardi mõõtkavaks oli 1:150 000) ning seal ei olnud võimalik rohelise võrgustiku struktuurelementide piire kindlaks määrata katastriüksuse täpsusastmes. Teemaplaneeringu üldistusastmest tulenevalt jäid rohevõrgustiku struktuurelementide sisse ka mitmed olemasolevad hoonestusalad, sh Harku valla territooriumil. Teemaplaneeringu koostamisel eeldatigi, et üldplaneeringuga määratakse kindlaks rohevõrgustiku piirid Harju maakonna omavalitsuste territooriumil, arvestades kohalikke hoonestusalasid ning teede, tehnovõrkude ja kõlvikute paiknemist. Teemaplaneeringuga on jäetud seega suur kaalutlusõigus nii maavalitsusele kui ka teemaplaneeringu rakendusvahendite koostamist korraldavale kohalikule omavalitsusele. Üldplaneeringuga ei ole teemaplaneeringu põhilahendust muudetud.

Üldplaneeringuga ei säilitatud teemaplaneeringus näidatud kujul Harku järve läänekalda rohekoridori, kuid selle kompenseerimiseks arvati Harku järvest läänes asuvad metsad ning Harku järv ja selle piiranguvöönd (100 m) rohevõrgustiku tuumalade hulka. Siinjuures lähtus kohalik omavalitsus tõenäoliselt ka sellest, et Harku järve läänekalda olemasolev hoonestus faktiliselt välistas katkematu rohekoridori. Rohekoridor on ainult üks rohelise võrgustiku struktuurelement. Rohelise võrgustiku toimimist ja säilimist on võimalik tagada lisaks rohekoridorile ka näiteks rohevõrgustiku tuumalaga. Nagu eelnevalt öeldud, on üldplaneeringuga rohekoridori kompenseerimiseks suurendatud rohevõrgustiku tuumalade osakaalu Harku järve läänekaldal. Üldplaneeringu looduskeskkonna jooniselt nähtuvalt saab tuumala osaks olev Harku järve kalda 100 m piiranguvöönd toimida sisuliselt rohekoridorina, mis ühendab tuumalaks olevad Harku järve läänekalda metsad Harku oja rohekoridori ning Laabi rohekoridori kaudu tuumala osaks oleva Tabasalu rabaga ning Haabersti linnaosa territooriumile jääva Astangu rohevõrgustiku arengualaga. Maavanem teostas järelevalvet planeeringu üle sõltumatult. Siseministeerium märkis oma 14.03.2013 kirjas nr 13-4/7-7, et järelevalve tuleb lõpule viia, kuid ei esitanud nõudmisi või suuniseid järelevalve tulemuse osas. Harju maavanemal, nagu igal teisel haldusorganil, on õigus haldusmenetluses oma seisukohti muuta ja täiendada.

5. Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2014 otsusega RA kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebaja on esitanud kaebuse nii oma subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides populaarkaebusena. Kaebus jäi rahuldamata mõlemal alusel.

3-14-50433 5(9)

Põhiseaduse §-st 53 ei tule alust nõuda, et kaebaja eluja looduskeskkonnas mistahes muudatuste tegemine on keelatud ning kohustuslik on senise olukorra säilimine. Miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-87-11).

Seonduvalt väidetava vastuoluga PlanS § 8 lg 3 p-ga 7, mille kohaselt üldplaneeringu ülesandeks on rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine, tuleb nõustuda teiste menetlusosalistega, et üldplaneering täidab nimetatud eesmärgi ning kaebaja väidetud vastuolu puudub. Üldplaneeringu menetlemisel on arvestatud teemaplaneeringut. Isegi kui lähtuda puhverala laiusest 200 m, ei ulatuks puhverala teemaplaneeringu kaardil näidatud rohekoridorini, kuna Eesti põhikaardile kantud rohekoridor jääb järve kaldajoonest ligikaudu

230 m kaugusele. Teemaplaneeringus või ka mistahes muus dokumendis puudub nõue, et veekogude piiranguvöönd peaks kuuluma rohevõrgustiku koosseisu.

Harku järve läänekalda puhul on põhjendamatu ka väide, justkui oleks piiranguvööndi puhul tegemist elamumaa maakasutus juhtfunktsiooniga maaga. Üldplaneeringu koondkaardil on kõnealune ala tähistatud haljasalade ja parkmetsa maana. Harku ning Tiskre ojade piiranguvööndisse jääb ka elamumaa maakasutuse juhtfunktsiooniga alasid, kuid puudub nõue, mille kohaselt piiranguvööndi maakasutuse juhtfunktsioon ei tohiks olla elamumaa; samas ei saa järeldada, et pelgalt elamumaa juhtfunktsioonist tulenevalt on võimalik piiranguvööndi hoonestamine. Harku ning Tiskre oja kallaste maakasutuse juhtfunktsiooni puhul on oluline, et oja kaldad (sealhulgas piiranguvöönd) on juba osaliselt hoonestatud. Piiranguvööndi elamumaa maakasutuse juhtfunktsiooniga tsoneerimine järgib tegelikku olukorda ning tuleneb sellest. Planeeringulahendus arvestab olemasolevat olukorda, rohevõrgustiku elemente ja nende toimimist, see on senisest täpsem ja selline oli ka planeeringu ülesanne. Rohevõrgustiku elementide täpsustamine ei kujuta endast teemaplaneeringu muutmist ega kuulunud üldplaneeringu seletuskirja p-s 3.2. selle muutmise ettepanekuna kajastamisele. Üldplaneeringu seletuskirja kõnealuses punktis on märgitud, et üldplaneeringuga toimub teemaplaneeringu täpsustamine rohevõrgustiku alade osas. Rohevõrgustike sidususe parandamine ei tähenda nende nn taastamist või siis loomist kohtadesse, kus see ei ole objektiivselt võimalik. Rohevõrgustiku planeerimise eesmärgiks ei ole ulatusliku “rohelise pinna” määratlemine ja selle majandustegevusest välja jätmine. Rohevõrgustiku eesmärgiks on ennekõike loodusja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumi struktuuri tagamine, tuginedes erinevatele arengusuundumustele, infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile.

Elamumaa juhtfunktsiooniga maakasutus oli Harku järve läänekaldal ka varasemas, kuni 2013. a oktoobrini kehtinud valla üldplaneeringus. Nn tuumalade isoleerimist ei saadud teostada uue üldplaneeringuga, ka ei saadud lõhkuda rohevõrgustiku sidusust. Kohtuistungil uuritud plaanija kaardimaterjal kinnitab, et teemaplaneeringu joonisel näidatud rohekoridor on katkestatud juba selle kehtestamisel eksisteerinud ehitistega ning arvestades teemaplaneeringus ette nähtud rohekoridori lõppemisest enne tuumalani jõudmist, puudus kõnealuses piirkonnas rohevõrgustiku sidusus juba teemaplaneeringu kehtestamisel. Kuna faktilist olukorda ei muudeta, siis ei saa tekkida olukorda, et üldplaneeringu lahendus muudaks ka teemaplaneeringu põhilahendust, sest ka teemaplaneeringu kehtestamise ajal ei olnud olukord teistsugune.

Harkujärve küla pargi maakasutuse osas on sõlmitud kohtulik kompromiss (haldusasi 3-09- 528). Asjaolu, et kompromiss on kohtulikult sõlmitud ja kinnitatud, ei saaks muutuda ka siis, kui asja uuesti menetleda. Maakasutuse juhtfunktsioone kõnealusel alal muudeti üksnes osaliselt, ligikaudu 21% ulatuses, ning võttes arvesse planeeringulahenduse varasema tööversiooni kohast maakasutuse juhtfunktsiooni, oli elamumaa juhtfunktsiooni määramise

3-14-50433 6(9) mõju keskkonnale veelgi väiksema ulatusega, kuna ka ühiskondlike hoonete maa juhtfunktsiooni realiseerumisel on sellel mõju keskkonnale. Õigustatud on vastustaja seisukoht, et Harkujärve küla keskuse maakasutuse juhtfunktsiooni osas tehtud muudatused ei olnud ulatuslikud antud piirkonna ega ka kogu üldplaneeringu lõikes, selle käigus ei toimunud seniste maakasutuse juhtfunktsioonide täielikku kaotamist, vaid üksnes seniste osakaalude muutmine. Seetõttu ei olnud tegemist planeeringu põhilahenduse muutmisega. Kaebaja seisukoht, et park oleks tulnud säilitada haljasala ja parkmetsa maana, ei arvesta olemasolevate reaalsete võimalustega (maa eraomandisse kuulumine), kompromissis saavutati maksimaalselt võimalik. Planeeringulahenduse muutmisel on huve kaalutud ning leitud, et avalikud huvid on tagatud maakasutuse juhtfunktsiooni osaliselt elamumaaks muutmisel.

Kaaludes erinevaid avalikke huve, ei ole vastustaja läinud vastuollu seaduse nõuetega. Üldplaneering tagab valla arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna ning vastab kestva ja säästva arengu tingimuste nõuetele. Keskkonda kui üldist õigushüvet üldplaneeringu lahendused ei kahjusta. Kaebaja ei ole viidanud ühelgi asjaolule, mis võiks seada kahtluse alla, et valla areng jääb tagamata ja elukeskkond kahjustub ega vasta säästva ja kestva arengu tingimustele. Erinevate huvide tasakaalustatult arvestamise nõudeid ei ole rikutud, kui kaebaja on jäänud lahenduse suhtes teistsugusele arvamusele. Seaduses sätestatud juhul otsustuse tegemine ei ole surve avaldamine maavanemale ning asjakohatu on kaebaja seisukoht, et siseminister pole planeeringuküsimustes piisav autoriteet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. RA palub apellatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ja tema kaebus rahuldada.

Nõustuda ei saa kohtuotsuse järeldustega, et tuumalade isoleerimist ning rohevõrgustiku sidususe lõhkumist üldplaneeringuga ei toimunud. Teemaplaneeringus sisaldub vaieldamatult rohekoridor K9, mitte aga praegused tuumalad, seega on kohus faktilisi asjaolusid valesti hinnanud. Sisuliselt tähendab rohekoridori likvideerimine elamuehituse lubamist endisele rohekoridori alale, mis jääb praeguste tuumalade vahele. Kui isegi eeldada, et rohekoridori toimimine on hetkesituatsiooni arvestades pärsitud, siis tulevane ehitustegevus seal muudab olukorra absoluutse kindlusega veelgi halvemaks ja rohevõrgustiku sidusus kahjustub üha enam. Keskkonnaküsimustes kehtib ettevaatusprintsiip, mille kohaselt tuleb eelistada väiksemagi kahtluse korral loodust säästvamat lahendust kinnisvaraarendajate vm erahuvidele. Kuivõrd kohus eitas teemaplaneeringu muutmist üldplaneeringuga, rohekoridori likvideerimist ning ettevaatusprintsiibi rakendamise vajadust, siis on kaevatav otsus ebaõige ka materiaalses mõttes ning see kuulub tühistamisele.

Harkujärve küla pargiala juhtfunktsiooni muutmise osas on tegu üldplaneeringu põhilahenduse muutmisega, mis eeldas PlanS § 21 lg 5 alusel uue väljapaneku ja arutelu korraldamist. Asjas on tuvastatud, et muudatuse tingis kohtulik kompromiss, mille sõlmis vastustaja ühes teises kohtuasjas. Kohtulik kompromiss valla ja suvalise eraisiku vahel välistab kohtu seisukoha järgi avalikkuse õiguse üldplaneeringu menetlemisel sõna sekka öelda. PlanS § 1 lg-st 2 ja § 3 lg-st

1 tulenevalt pole kahe isiku vahelise kohtuliku kokkuleppega võimalik välistada ühegi kolmanda isiku või ka tervikuna avalikkuse õigust planeerimismenetluses osaleda ja oma huve kaitsta. Halduskohus andis mõista, et tekkinud olukorras poleks isiku õiguste ja huvide sisuline kaitse enam võimalik, sest kohtulik kompromiss on juba lahenduse lõplikult paika pannud. Selline kohtu seisukoht ei ole õiguspärane, sest rikub otseselt ülalviidatud planeerimismenetluse eesmärke ja üldpõhimõtteid. Ebaõige on kohtu järeldus, et vaid 21% pargi maast muudeti elamumaaks. Kompromissi tulemusena muudeti elamumaaks 15 917,5 m2

3-14-50433 7(9) ja parkmetsaks jäi vaid 9354,5 m2, mis teeb muutuseks ca 63%. Kompromissiga muudeti veel Järve maaüksuse (8202 m2) üldkasutatav maa elamumaaks ja Jaaniku maaüksuse (6763 m2) elamumaa elamu– ja ärimaaks. Need maaüksused aga ei asu pargialal ega oma seetõttu vastava ala juhtfunktsiooni muutmise määra kindlakstegemisel vähimatki tähtsust. Muutus 63% ulatuses on piisavalt suur määr, et lugeda toimunuks üldplaneeringu põhilahenduse muutmine ja korraldada uus avalik väljapanek ja arutelu.

Puudused, millele maavanem esialgselt viitas, on täiesti sisulised ning ilma neid kõrvaldamata (üldplaneeringu uue avaliku väljapanekuta) pole võimalik üldplaneeringut seaduslikult kehtestada. Tegu on Tallinna lähivalla üldplaneeringuga, mis puudutab väga suurt hulka inimesi (vallaelanikud pluss osa tallinlasi, kes valla territooriumi kasutavad puhkuseks, sportimiseks jms). Pikaleveninud menetluse (üle kolme aasta) kestel on paljud üldplaneeringu kehtestamist mõjutavad olulised asjaolud muutunud, valda on juurde tulnud uusi elanikke ja ettevõtteid, kehtestatud hulk detailplaneeringuid, algatatud uusi planeerimismenetlusi jne. Eelduslikult on üldplaneeringust huvitatud isikute ring seega menetluse ajal oluliselt kasvanud, kuid neil puudub võimalus planeeringu osas sõna sekka öelda ja oma huve kaitsta. Vaid uus avalik väljapanek tagaks planeerimismenetluse põhimõtete ja eesmärkide tagamise ning kõikide isikute huvide kaitse. Planeeringu kehtima hakkamise edasilükkamisest lähtuv negatiivne mõju ei kaalu üles avalikkuse õigust menetluses osaleda.

7. Harku vald vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. ELF uuringus on välja toodud, et Harku järvest läände jääv rohekoridor K9 ei ole üldplaneeringus ulukite rändekoridorina põhjendatud. Uuringus on kategoriseeritud rohekoridorina K9 määratud alad kui lokaalsed tuumalad „Harku järvest läänes asuvad metsatukad“, mis „omavad olulist rolli eelkõige Harku järve jõudvate vete puhveraladena ning aladest läände kerkiva tiheasustusala ja järve vahelise puhvrina“. Uuringu seletuskirjas on vastav lõik ekslikul kombel jäetud koridore kirjeldava peatüki alla, kuid tegemist ei ole sisulise tähtsusega eksimusega. Apellandi poolt osundatud kujul rohekoridori tekitamine oleks sotsiaal– majanduslikult põhjendamatu (eeldaks olemasolevate hoonete lammutamist) ning ulukite rändesuunda juhtides vastutustundetu, kuna juhiks ulukid pikalt kitsast koridori pidi alamõõdulisse tuumikalasse. Kuigi üldplaneeringusse ei kantud üle maakonna teemaplaneeringust otse rohekoridori K9 ning põhjendatuma ruumistruktuuri tagamiseks määratleti rohekoridori ala ümber lokaalseteks tuumaladeks, säilitati üldplaneeringus ka nende väikeste tuumalade sidusus omavahel ja kogu valla ülese rohevõrgustiku struktuuriga. Seda läbi väiksemate rohekoridoride, mis kulgevad Harku oja, Harku järve ja Tiskre oja kallastel. Kuigi suurulukid ei saa kasutada ohutult Harku järvest läände jäävaid pisikesi tuumalasid, ei ole need tuumalad kogu võrgustikust eraldatud rohelised oaasid, vaid on omavahel seotud suurulukite rändeks sobimatute, kuid väikeulukite, lindude ja kahepaiksete tarvis piisavate ühendusteedega, mis tagavad ka nende lokaalsete tuumalade jätkuva toimimise ja elustiku mitmekesisuse. Apellant on väitnud, et halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et pargiala maakasutuse juhtfunktsioon on muutunud ligikaudu 21% võrra. Otsusest nähtuvalt ei ole halduskohus sellisele seisukohale asunud, vaid on käsitlenud maakasutuse juhtfunktsiooni muutuse osakaalu Harkujärve külas, mis oli seotud sõlmitud kompromissiga, ning halduskohus on muudatuse osakaalu suuruse õigesti määratlenud. Põhjendamatud on apellandi seisukohavõtud, justkui poleks huvitatud isikutel olnud võimalik antud küsimuses planeerimismenetluses oma seisukohti väljendada või et pargiala puudutavale planeeringulahendusele on märkimisväärse suurusega vastasseis.

3-14-50433 8(9) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Kuna apellant on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud juba halduskohtule esitatud kaebuses toodud väiteid, märgib ringkonnakohus HKMS § 201 lg-st 4 juhindudes, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

9. Apellant väidab, et üldplaneeringuga on toimunud teemaplaneeringus ettenähtud rohekoridori K9 likvideerimine. Ringkonnakohus nõustub menetlusosaliste ning halduskohtuga, et üldplaneeringuga on teemaplaneeringut täpsustatud ning tagatud selle tegelik realiseerumine, mis ongi üheks üldplaneeringu eesmärgiks. Üldplaneeringut ei saa käsitleda teemaplaneeringuga vastuolus olevana põhjusel, et üldplaneeringu rohevõrgustike piirid ei lange üks-ühele kokku teemaplaneeringus tooduga. Rohevõrgustiku struktuurielementide täpsustamine tähendabki keskkonnaalastele uuringutele toetudes taimestiku ja loomastiku elutingimuste tegeliku olukorra väljaselgitamist ning selle pinnalt tuumikalade, rohekoridoride jt rohevõrgustiku elementide paiknemise fikseerimist üldplaneeringus.

Üldplaneeringu kehtestamisele eelnes KSH, millega paralleelselt viidi läbi ELF uuring ning viidatud uuringule tuginedes ongi rohevõrgustiku alasid üldplaneeringus kajastatud. Põhjendamatu on väide, et roheline koridor K9 on likvideeritud (vt teemaplaneeringu ja üldplaneeringu rohealade võrdlus KSH aruandes lk-l 90, http://www.harku.ee/documents/2846103/2951007/Harku_valla_UP_KSH_aruanne_heakskiid etud.pdf/220b78c2-1193-40bb-a2e0-219d9b25110d). Küll on õige, et samal kujul nagu teemaplaneeringus, ei ole ELF uuringus liikumiskoridori K9 funktsionaalsus loomade liikumisteede mõttes leidnud kinnitust.

ELF uuringus on viidatud, et Harku järvest läänes asuvad metsatukad omavad olulist rolli eelkõige Harku järve jõudvate vete puhveraladena ning aladest läände kerkiva tiheasustusala ja järve vahelise puhvrina. Suurulukite või teiste loomade liikumiskoridori osana neid metsatukkasid uuring ei määratle (ELF uuring lk 26, vt http://www.harku.ee/documents/2846103/2951007/seletuskiri+%281%29.pdf/3372b6d5- 56b3-41b8-9588-550aca9339b5). Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et rohekoridor K9 oli juba varasemalt loodud elamukvartaliga läbi lõigatud ning üldplaneeringu koostamisel tegelikkuses enam ei toiminud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-693).

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et sellises olukorras oleks mõistlik säilitada olemasolev olukord, kuna edasine inimtegevus võiks loodusele täiendavat kahju tekitada. ELF uuringus on hoiatatud (lk 21-22) n-ö halbade liikumiskoridoride planeerimise eest. See tähendab, et koridor ei tohi juhtida loomi tiheda asustusega piirkondadesse, suure rekreatiivse survega metsadesse või üle tiheda liiklusega teede, samuti ka tupikusse, kus nad tõenäoliselt satuvad šokki ja võivad hukkuda. Kõnealuse katkestatud rohekoridori säilitamist nö igaks juhuks ei saa pidada seetõttu põhjendatuks.

Rohekoridori piiride säilitamisel ei ole asjassepuutuv see, kas rohekoridori piiride muutmine võib tuua kaasa ehitustegevuse rohekoridori alast välja jääval alal.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga ka selles, et Harkujärve küla pargiala juhtfunktsiooni muutmise tõttu tulnuks PlanS § 21 lg 5 kohaselt korraldada üldplaneeringu uus avalik väljapanek. Asjaoludest nähtuvalt muutis vastustaja üldplaneeringu avaliku väljapaneku järgselt nelja maaüksuse juhtotstarvet: Järve maaüksuse (8202 m2) osas nähti üldkasutatava hoone maa asemel ette elamumaa, Jaani maaüksuse (18 709 m2) osas nähti haljasala ja parkmetsa maa asemel ette elamumaa (½) ning haljasala ja parkmetsa maa (½), Karli maaüksuse (6563 m2) osas nähti haljasala ja parkmetsa maa asemel ette elamumaa ning Jaaniku maaüksuse (6763 m2) osas nähti elamumaa asemel ette elamuja ärimaa. Maaüksuste juhtotstarvete muutmine oli tingitud maatükkide tagastamisest nende õigusjärgsele omanikule, mis sai selgeks peale üldplaneeringu suunamist avalikule väljapanekule, ning lähtus õigusjärgse omanikuga

3-14-50433 9(9) saavutatud kohtulikust kompromissist (haldusasi nr 3-09-528). Ringkonnakohus leiab, et maa õigusjärgsele omanikule tagastamine kujutab endast objektiivset alust üldplaneeringu lahenduse muutmiseks ning vastustaja ei olnud kohustatud täiendatud üldplaneeringut uuesti avalikule väljapanekule suunama. Olukorras, kus maaüksused läksid eraomandisse, ei saanud Harku valla elanikud, sh apellant, eeldada, et pargiala oleks jätkuvalt kõigil huvilistel võimalik piiranguteta edasi kasutada. Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda. Antud asjas nähtub, et vastustaja on üldplaneeringu maakasutusplaani muutmist kaalunud ning maa õigusjärgse omanikuga on sõlmitud kokkulepe, mis peab silmas ka avalikke huve (Ventri lasteaia kinnistu munitsipaalomandisse jäämine, kooli jooksurajaks kavandatava maa reserveerimine). Jaan Venteri tee 5 elanike pöördumist, mille sisuks oli samuti pargiala säilimise küsimus, on üldplaneeringu menetluses käsitletud vastuväidetena, neile on vastustaja vastanud ning need on edastatud maavanemale järelevalve teostamiseks koos teiste vastuväidetega. Seega on apellandi samalaadsed etteheited leidnud juba planeerimismenetluses käsitlemist, mistõttu puudub ka sellest aspektist vajadus täiendava avaliku väljapaneku korraldamiseks. Ringkonnakohus leiab ka, et kahe maatüki juhtotstarbe täielik ja kahe maatüki juhtotstarbe osaline muutmine ei ole oma mahult, sisult ja mõjult käsitletavad tervet omavalitsusüksuse territooriumi hõlmava planeeringu põhilahenduse muutmisena.

11. PlanS § 23 lg 5 sätestab, et järelevalve käigus lahendamata jäänud eriarvamused planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse ja järelevalvet teostava maavanema vahel lahendab Siseministeerium. Siseministeerium on seda pädeva organina teinud ning oma seisukoha avaldanud. Seaduses sätestatud juhul otsustuse tegemine ei ole surve avaldamine maavanemale. Kuivõrd Harju maavanem on oma järelevalves sõltumatu, siis ei saa nõustada apellandi arvamusega, et Harju Maavalitsus oleks kindlasti pidanud jääma oma varasema seisukoha juurde. Kuivõrd üldplaneering sai maavanemalt vajaliku heakskiidu, on see õiguspäraselt kehtestatud. Pikk planeerimismenetlus ei saa olla viga, mis tooks iseenesest kaasa planeeringu tühistamise. Planeeringu tühistamine lükkaks planeeringu kehtima hakkamise edasi veelgi kaugemasse tulevikku. Üldplaneeringu menetlemise ajale ei ole seaduses tähtaegu seatud.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb RA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.11.2014 otsus muutmata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäävad apellandi menetluskulud (873 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Menetluskulude taotluse on esitanud ka Harku vald (õigusabikulud 1404,04 eurot). Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Välise õigusabi kasutamise kulude kaebajalt väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest planeerimismenetluste läbiviimine kuulub kohaliku omavalitsuse põhitegevuse hulka.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets