2-14-11008/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Reet Allikvere, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.04.2015, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-11008

Tsiviilasi

EL hagi Osaühingu Moneklar vastu 18 510,42 euro

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.12.2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Moneklar apellatsioonkaebus

EL vastuapellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Osaühingu

Moneklar

apellatsioonkaebuse

hind

12 068,18 eurot

EL vastuapellatsioonkaebuse hind 984,98 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: EL (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht

XXXXX X XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Grete Lind

Kostja: Osaühing Moneklar (registrikood 10348000,

asukoht Kadaka tee 183d, 12618 Tallinn), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Jürgen Valter ja Margus

Rebane

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 19.12.2014 otsus tühistada osas, millega kohus jättis otsuse

resolutsioonis märkimata Moneklar OÜ-lt EL kasuks viivise välja mõistmise ja

sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna alljärgnevalt:

1.1 Jätta rahuldamata EL esimene alternatiivne nõue Moneklar OÜ-lt 18 510,42

euro ja viivise väljamõistmiseks.

1.2 Rahuldada EL teine alternatiivne nõue ja mõista Moneklar OÜ-lt EL kasuks

välja 12 068,18 (kaksteist tuhat kuuskümmend kaheksa eurot ja 18 senti)

eurot, millest 10 708,06 eurot on sõiduki parandamise kulu, 94 eurot on

sõiduki transportimise kulu, 30 eurot on sõiduki diagnostika kulu, 866 eurot

on sõiduki ekspertiisi kulu, 276,56 eurot on kaskokindlustuse maksed ning

93,56 eurot on liikluskindlustuse maksed.

1.3 Välja mõista Moneklar OÜ-lt EL (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks viivis

12 068,18 euro suuruselt põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates hagi esitamisest 11.03.2014 kuni põhinõude täitmiseni.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud kostja Moneklar OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest

arvates.

Vastust

kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma

vandeadvokaadi vahenduseta.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis AS Swedbank Liising hageja palvel kostjaga 11.07.2013

müügilepingu nr 01169664L, mille alusel omandas liisinguandja kostjalt sõiduauto

BMW 330 (VIN-koodiga WBAVT910X0KX28989) hinnaga 17 000 eurot. Ostuhind on

kostjale tasutud. Hageja ja liisinguandja vahel sõlmiti sõiduki ostu finantseerimiseks

järelmaksuga müügileping. Oma olemuselt on tegemist liisingulepinguga, mille

sõlmimisel kandis hageja kulusid 180 eurot. Sõiduk anti hagejale üle 12.07.2013 ning

sel hetkel oli sõiduki läbisõit väidetavalt 144 840 km. Samuti oli sõiduki

müügipakkumises märgitud selle läbisõiduks 144 840 km.

2. Kaks päeva pärast sõiduki kättesaamist 14.07.2013 ilmnesid sõidukil vead ehk

probleemid aku laadimisel ja roolivõimuga. Hageja seiskas koheselt mootori ja

autoabiga transporditi sõiduk Saaremaalt Tallinnasse AS United Motors. Hageja

informeeris koheselt kostjat tekkinud veast. Sõiduk remonditi (vahetati rihmaratas) AS-s

United Motors. Kulud tasus kostja. Puuduse ilmnemise ajaks oli sõiduki läbisõit

145 230 km.

3.

13.10.2013 ilmnes sõidukil järgmine puudus. Hageja sõitis Saaremaalt Tallinnasse ning

sõiduki mootor seiskus. Kuivõrd sõidukit ei olnud võimalik kasutada, sest mootor

lakkas töötamast, siis kutsus hageja autoabi, mis transportis sõiduki Tallinnasse. Hageja

kandis seoses teisaldamisega kulusid 94 eurot. B-Auto OÜ-s tehtud välise diagnostika

teel tuvastati mootoririke (eeldatavasti mootoriketi purunemine), mis välistas sõiduki

kasutamise. Hageja kandis seoses diagnostikaga kulusid 30 eurot. Alates nimetatud

kuupäevast ei ole hageja saanud sõidukit kasutada. Sõiduki läbisõit vea ilmnemise

hetkel oli 149 496 km.

4. Hageja esitas 17.10.2013 kostjale pretensiooni, milles palus, et kostja ostaks sõiduki

tagasi või teostaks remondi. Kostja vastas 25.10.2013 ja tegi ettepaneku kahju

defekteerida, misjärel oli kostja nõus abistama taastusremondiga kaasnevas

asjaajamises. Hageja esitas kostjale 04.11.2013 liisinguandja nõusolekul lepingust

taganemise avalduse koos pretensiooniga, milles tegi ettepaneku sõiduk parandada 20

päeva jooksul, vastasel juhul luges hageja end müügilepingust taganenuks. Samuti esitas

hageja kostjale 07.11.2013 nõude kulude tasumiseks, mis on kantud seoses vigase

sõidukiga. Kostja sõidukit ei defekteerinud ega parandanud. Kostja ei teinud

omapoolseid ettepanekuid asja lahendamiseks, kuigi hageja oli huvitatud kohtuvälisest

lahendusest. Hageja lasi ise sõiduki AS-s United Motors defekteerida, mille käigus

märgiti sõiduki läbisõiduks 149 496 km. Hageja esitas 20.12.2013 kostjale pretensiooni

nõude tasumiseks ja kulutuste hüvitamiseks.

5. AS United Motors hinnangu järgi oli mootoril rike, mis oli seotud keti purunemisega

ning keti purunemise tagajärjel tekkinud kahjustustega mootoris. Võimalik keti

purunemine oli tingitud materjali defektist. Eksperthinnangu järgi oli sõiduki

karteripõhjal puudu üks polt, mis tähendab, et mootor oli eelnevalt lahti tehtud ja kokku

pandud, kuid kostja ei ole vastavat informatsiooni hagejale esitanud. Hageja kandis

seoses eksperthinnanguga kulusid 866 eurot.

6. Kostjale anti üle sõiduk, mille odomeetri näit oli 144 840 km, kuid hagi esitamise

hetkeks oli selgunud, et 15.11.2012 oli odomeetri näit 144 586 km, 11.06.2013 144 910

km ja sõiduki hagejale üleandmisel 12.07.2013 kostja informatsiooni järgi 144 840 km.

Seega oli sõiduki üleandmisel sõiduki läbisõit väiksem kui kuu aega varem, mistõttu on

ilmselge, et sõiduki läbisõidu andmeid oli muudetud. Kostja väitis, et sõiduk oli müüki

toodud põhjusel, et eelmine omanik ei jaksanud selle eest maksta, kuid väide on

ebausutav, sest sõiduk oli enne hagejale üleandmist Eesti Liikluskindlustuse Fondi

avaliku info järgi kindlustatud vaid kaks nädalat. Kostja kinnitas hagejale, et sõidukit on

kaks korda tehniliselt kontrollitud (2012 novembris ja kostja valdusesse saamisel).

Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis sõiduki tehnilist seisukorda enne müüki. Kui

hagejat oleks informeeritud, et sõiduk on nii pikalt seisnud, ei oleks hageja sõidukit

ostnud. Sõiduk registreeriti 19.03.2013. Kostja esitatud AS United Motors e-kirjast

nähtub, et pärast nimetatud kuupäeva on sõidukil tehtud rihmaratta vahetus ja mootori

osandamine, kuid nimetatud töö tehti hageja tellimusel. Samuti ei välista sõiduki

tehniline kontrollimine kostja vastutust sõiduki lepingu tingimustele mittevastavuse

korral VÕS § 218 lg 2 alusel. Asjaolu, et sõidukil tehti väidetavalt 19.11.2012

üldkontroll, ei tõenda, et sõiduk oli 12.07.2013 ilma puuduseta. Hooldusajaloost

nähtuvalt oli 19.11.2012 sõiduki läbisõit 144 586 km ning 11.06.2013.a 144 910 km.

Seega oli sõiduk enne hagejale üleandmist kasutuses. Lisaks ei ole kostja välja toonud

ega tõendanud, mida kontrolliti üldkontrolli käigus.

7. Õiguslikult viitas hageja VÕS § 365 lõikele 1 ja VÕS §-le 34 ning leidis, et ta on

tarbija. Samuti viitas hageja VÕS § 218 lõikele 4 ning leidis, et kostja tegeleb

igapäevaselt oma kutse- ja majandustegevuses sõidukite müügiga. Hageja viitas VÕS §

217 lõikele 1 ning lõike 2 punktidele 1 ja 2 ning 6. Müügilepingust ei nähtu, et hagejat

oleks informeeritud ja ta oleks teadlik olnud sõiduki puudusest. Kostja peab tõendama,

et hageja teadis lepingu sõlmimisel puudustest. Hageja ostis sõiduki, et kasutada seda

vastavalt selle otstarbele ja ta võis mõistlikult eeldada, et sõiduk on sõidukorras. Samuti

tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi ja nn varjatud puudusi,

mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle

vaadates. Ostja ei pea otsima puudusi, sh varjatuid puudusi. VÕS § 218 lg 6 on tarbijale

müügi puhul tarbija suhtes imperatiivne VÕS § 237 lg 1 alusel. Hagejal puudusid

erialased teadmised sõiduki mootori kohta. Kostja müüs hagejale lepingu tingimustele

mittevastava sõiduki. Kuivõrd viga oli tekkinud materjali defektist, oli materjal vigane

juba sõiduki ehitamisel.

8. Hageja väitel avaldas kostja sõiduki kohta ebaõigeid andmeid, et sõidukile on tehtud

tehniline kontroll kahel korral, kuigi on tehtud vaid ühel korral. Kostja väitis, et sõiduki

läbisõit selle üleandmisel oli 144 840 km, kuigi see oli kuu varem suurem. Sõiduk ei

vastanud üleandmisel lepingu tingimustele ja hagejale anti üle puudustega sõiduk.

Hageja viitas VÕS §-le 218. Sõidukil ilmnesid vead vähem kui kuue kuu jooksul alates

sõiduki üleandmisest. Kuivõrd hageja

on tarbija ja sõiduki mittevastavus

lepingutingimustele on esinenud kahel korral vähem kui nelja kuu jooksul, siis

eeldatakse, et üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli

olemas sõiduki üleandmise ajal. Sõidukil varjatud puuduse olemasolu on tõendatud AS

United Motors (BMW kaubamärgiga sõidukite ametlik maaletooja Eestis) arvamusega,

milles peeti tõenäoliseks, et mootoriketi purunemine oli tingitud materjali defektist.

Materjali defektist tingitud rike oli olemas üleandmise ajal ning kostja peab vastutusest

vabanemiseks tõendama, et puudus on tekkinud hageja tegevuse tagajärjel, kuid kostja

ei ole seda tõendanud. Pelgalt kostja paljasõnalised viited, et on teadmata, kuidas hageja

asja kasutas, ei tõenda, et puudus on tekkinud hageja enda tegevuse või tegevusetuse

tõttu. Kostja viited sportliku sõidustiili kohta on asjakohatud, sest hageja ei soetanud

sõidukit sportlikuks sõitmiseks. Hageja ei ole saanud liiklustrahve kiiruse ületamise

eest. Kostja on märkinud, et 15.11.2012 teostatud üldkontrolli käigus ei avastanud

tehnik ühtegi viga, mis oleks võinud viidata mootori keti rikkele. Hageja leidis, et

visuaalsel vaatlusel ei ole materjali defekti näha, kuid see ei tõenda defekti puudumist.

9. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et sõiduk müüdi talle sellisena nagu see oli,

mistõttu kostja puuduste eest ei vastuta. Lepingus ei ole fikseeritud, et sõiduk müüakse

hagejale seisukorras “as is”. Ka tehnilise akti allkirjastamine hageja poolt ei välista

kostja vastutust. Hageja allkirjastas kostja kontoris üleandmise-vastuvõtuvõtmise akti,

misjärel läksid hageja ja kostja esindaja OA telki, kus kostja sõidukeid hoiustab. Hageja

istus sõidukisse, misjärel näitas OA lahtise akna kaudu nuppude funktsioone ning esitas

allkirjastamiseks vara tehnilise seisundi fikseerimise akti. Kostja väited, et hageja

isiklikult fikseeris sõiduki läbisõidu, ei vasta tõele, sest vara tehnilise seisukorra

fikseerimise akti täitis omakäeliselt kostja esindaja OA ja hagejale akti teist eksemplari

ega koopiat ei antud. Akt oli kostja esindaja enda poolt varasemalt täidetud ning

tegelikkuses tehnilise seisundi kirjelduses märgitud asjaolusid ei kontrollitud, sh ei

avatud kapotti. Hageja ei ole loobunud pretensioonidest kostja vastu, viidates VÕS §

218 lõikele 4.

10. Alternatiivselt leidis hageja, et tema kinnitused ja kokkulepped vara tehnilise seisundi

fikseerimise aktis on tühised VÕS § 35 alusel. Tegemist on ebamõistlikult kahjustavate

tüüptingimustega kokkuleppega. Akt oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes

kasutamiseks. Aktis märgitu ei olnud hagejaga varasemalt läbi räägitud. Hageja ei

saanud mõjutada tingimuste sisu, vaid akt anti “ristidega” täidetuna hagejale autos

allkirjastamiseks. Hagejat varasemalt ei informeeritud, et autos tuleb lisaks kontoris

allkirjastatud aktile allkirjastada lisadokumendina tehnilise seisundi fikseerimise akt.

Enne lepingu sõlmimist ei teadnud hageja akti sisust. Hageja ei osanud arvata, et

lisadokumendi allkirjastamisega võetakse temalt õigus tugineda puudustele ja kasutada

õiguskaitsevahendeid. Kui kohus leiab, et tehnilise seisundi fikseerimise aktis märgitud

tingimused on lepingu osaks, ei ole need kehtivad VÕS § 42 lg 3 p 1 ja lg 1 alusel.

Nimelt välistatakse tehnilise seisundi fikseerimise aktis märgituga kostja kui sõiduki

müüja seadusest tulenev vastutus. Samuti anti akt allkirjastamiseks hagejale siis, kui

hageja arvates olid kõik tingimused juba kokku lepitud. Kostja käitumine ei olnud

kooskõlas hea usu põhimõttega.

11. Vaidlus puudub selle üle, et ostetud sõiduk oli kasutatud, kuid see ei vabasta kostjat

vastutusest, kui sõiduk ei vasta lepingutingimustele. Hageja ei ole eeldanud, et sõidukil

on uue sõiduki omadused. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et

müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine materjalis defekti ega

mootoriketi purunemist, mistõttu lasub tõendamiskoormus kostjal. Kostja ei ole

tõendanud, et tavapärane on olukord, kus vaidlusaluse sõidukiga samaväärsetel

sõidukitel esineb materjalis defekte ning seetõttu mootoriketi purunemisi. Kostja viited

uue ja kasutatud sõiduki hindade erinevusele on asjakohatud, sest vaidlus käib

konkreetse sõiduki müügilepingu tingimustele vastavuse üle.

12. Kostja väited garantii lõppemise kohta on asjakohatud, sest hageja ei ole tuginenud

müügigarantiile nõude esitamisel. Müügigarantii puudumine ei tähenda, et müüja ei

vastuta müügilepingust ja seadusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. AS United

Motors 18.12.2013 hinnangu järgi oli keti purunemine tingitud ilmselt materjali

defektist ning järelikult pidi sõidukil puudus olema juba algusest peale. Kuivõrd AS

United Motors on kinnitanud, et antud mootori tüübi puhul ei ole täheldatud nö

tüüpveana mootorikettide purunemist, siis tuleb asuda seisukohale, et sarnaste

mootoritega sõidukitel eelpoolnimetatud viga tavaliselt ei esine.

13. Hageja esitas kostjale VÕS § 222 lõigete 1 ja 4 alusel 17.10.2013 ja 04.11.2013 nõuded

sõiduki parandamiseks. Kostja sõidukit ei parandanud ega nõustunud kandma

ekspertiisikulusid. Hageja viitas VÕS § 223 lõikele 1 ja lõikele 2, samuti VÕS § 116

lõikele 1. Hageja tegi kostjale ettepaneku sõiduk parandada ja andis selleks täiendava

tähtaja, kuid tulutult, mistõttu on tegemist olulise lepingu rikkumisega. Hagejal oli

õigus lepingust taganeda. Hageja palus juhul, kui kohtu hinnangul on tema 04.11.2013

taganemisavaldus tühine, lugeda hagiavaldus sõiduki müügilepingust taganemise

avalduseks.

14. Hageja viitas VÕS § 189 lõikele 1 ning §-le 111 ning palus kostjalt välja mõista sõiduki

müügihind 17 000 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tekkinud kahju.

Hageja kandis kulusid seoses puudusega sõiduki teisaldamisega summas 94 eurot,

diagnostika tegemisega summas 30 eurot ja ekspertiisi tegemisega summas 866 eurot

ehk kokku 960,30 eurot. Juhul, kui sõiduk ei oleks puudusega, ei oleks hageja pidanud

vastavaid

kulutusi

kandma.

Samuti

on

hageja

pidanud

kandma

kulusid

kaskokindlustuse, liikluskindlustuse ja lepingutasu näol, kuigi ei ole saanud sõidukit

kasutada. Hageja kaskokindlustuse nõue on 276,56 eurot (4 kuud x 69,14 euroga =

276,56 eurot), liikluskindlustuse nõue on 93,56 eurot (4 kuud x 23,39 eurot = 93,56

eurot) ja lepingutasu 180 eurot. Hageja palus kostjalt VÕS § 113 lg 1 määras ja TsMS §

367 alusel välja mõista viivise alates hagi esitamisest 11.03.2014 kuni põhinõude 18

510,42 euro täitmiseni.

15. Hageja esitas ka alternatiivse nõude, mille ta palus rahuldada juhul, kui esimest nõuet ei

rahuldata. Juhul, kui kohtu hinnangul puudus hagejal alus lepingust taganemiseks, palus

hageja kostjalt välja mõista remondikulud 10 708,06 eurot ja puudusega sõiduki tõttu

kantud kulud 1330,12 eurot, sest hageja on kandnud lisakulusid ega ole saanud sõidukit

kasutada. Hageja viitas VÕS § 115 lõikele 1. Kuivõrd kostja on lepingut rikkunud, on

hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Hageja palus ka antud nõudelt välja

mõista viivise alates hagi esitamisest 11.03.2014 kuni nõude rahuldamiseni seaduses

sätestatud määras.

Kostja vastuväited

16. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostjal on pikaajaline tegevuspraktika ning hea

maine. Kunagi varasemalt ei ole ostjate poolt kostja vastu selliseid nõudeid esitatud.

Kostja põhitegevusalaks on kasutatud sõidukite müük, vahendus ja transport. Kostja

tegutseb sellel tegevusalal juba 1997. aastast ning on vahendanud rohkem kui 10 000

sõidukit. Kostja on kõik probleemid ostjatega lahendanud kokkuleppel.

17. Hageja suhtus kostjasse algusest peale väga vaenulikult. Kostja pakkus hagejale

muuhulgas võimalust ise mootor korda teha, millest hageja keeldus. Kostja tegutses

kõnealuse tehingu osas vahendajana. Kostja kontrollis müüdava sõiduauto tehnilist

seisukorda enne hagejale müümist, kuigi selline kontrolli kohustus kostjal puudus.

Kontrolli käigus avastatud kulumisest tingitud pisipuudused lasi kostja omal kulul

kõrvaldada. Kontrolli käigus ei tuvastatud hageja poolt väidetud puuduse olemasolu.

18. Hageja ostis sõiduki teadvalt kasutatuna. Kasutatud auto ostuga kaasnevate riskide

kohta andis kostja hagejale ülevaate ning selle kinnituseks allkirjastasid pooled

vastavasisulise akti. Heauskne ei ole hageja arusaam, et kasutatud sõiduk pidi olema

samaväärne uue sõidukiga. Hagi rahuldamine kostja vastu tähendaks seda, et iga

edasimüügi korral tarbijale saaks vana sõiduk endale alati uue täisgarantii, kuigi algne

garantii on ammu möödas ning müüja müüs kasutatud sõiduki tingimusel nagu on.

Pärast garantiiaja möödumist ei garanteeri isegi tootja, et kõik detailid kulumisele

lõputult vastu peaksid. Järelikult peaks hagi rahuldamise korral igakordne edasimüüja

vastutama suuremas ulatuses kui sõiduki tootja.

19. Kostja ainult vahendas sõidukit hagejale, olles komisjonimüüja. Sõiduk toodi kostja

juurde müüki 2012 novembris. Kostja lasi sõidukile teostada margiesinduses eelnevalt

tehnilise kontrolli ning lasi sõidukit kontrollida kostja hooldusmeistril. Kostja avaldas

sõiduki müügikuulutuse ning sõiduk müüdi 11.07.2013. Kostja tegi kõik endast

oleneva, et tuvastada sõiduki võimalikud vead enne müüki.

20. Kostja pakkus oma kirjades hagejale võimalusi probleemi lahendamiseks ning selgitas,

miks ta ei rahulda hageja nõudeid. Kostja pakkus ka mootori kordategemist, kuigi ei

pidanud ennast selle eest vastutavaks. Enne müüki sõiduki margiesinduses tehtud

üldkontroll ei tuvastanud mingisuguse poldi puudumist. Hageja on sõidukit kasutanud ja

läbinud sellega ca 4500 km. Kostjal puudub igasugune ülevaade selle kohta, kus ja

kuidas on sõidukit selle aja jooksul kasutatud. Viidatud poldi võis hageja samahästi ise

lasta sõidukilt eemaldada või võis seda teha keegi kolmas isik. Hageja etteheited

odomeetri näidu kerimise kohta ei vasta tõele.

21. Kostjale on teadmata, kuidas hageja ise sõidukit kasutas ning kuidas ja miks mootorikett

purunes. Sõiduki näol on tegemist 3-liitrise turbomootoriga sõidukiga, mis on

nelikveoline, mootorivõimsusega 170 kW ning suurima võimaliku kiirusega 236 km/h.

Tavapäraselt ei osteta sellist sõidukit igapäevasteks rahulikeks sõitudeks, vaid pigem

sportliku sõidustiili viljelemiseks. Ostja kannab VÕS § 101 lg 3 alusel riisikot tulenevalt

sellest, kasutamisega võib midagi puruneda. Mootorikett ei läinud iseenesest katki, vaid

see läks katki hageja sõiduauto kasutamise tulemusena.

22. Hageja väited materjali defekti kohta on tõendamata. AS United Motors arvamus ei ole

ekspertarvamus. Arvamus on antud väga tinglikuna, kasutades sõnu “võimalik”,

“ilmselt” jne. Samuti vastas AS United Motors kostja päringule, et nende seisukohta ei

saa võtta tõsikindla väitena, vaid üksnes oletusena ning keti purunemine võis olla

tingitud ka kulumisest või ebaõigest ekspluatatsioonist. Hageja ei lasknud vaatamata

kostja palvetele sõidukit üle vaadata ja seda uurida, et teha kindlaks keti purunemise

põhjuseid ja selle seoseid hageja käitumise ning sõidustiiliga. Hageja oli kohustatud

kostjal võimaldama sõidukiga igakülgselt tutvuda ja seda uurida.

23. Vaidlusaluse sõiduki ehitusaasta oli 2008 ning esmane registreerimine 07.03.2008.

Sõiduauto müügitehing sõlmiti 11.07.2013 ehk enam kui viis (5) aastat peale auto

valmistamist ja esmast registreerimist. Tootjagarantii kehtis sõidukile 24 kuu jooksul

ehk alates 07.03.2008 kuni 07.03.2010. See oli müügitehingu toimumise ajaks

lõppenud. Kostja pole andnud hagejale garantiilubadust. Materjali defekti olemasolu ei

ole hageja tõendanud, kuid isegi tootja garanteerib materjali vastavuse 24 kuu jooksul.

24. Vaidlus puudub selle üle, et müügitehingu objektiks oli suure läbisõiduga kasutatud

sõiduk, millelt ei saanud eeldada uue sõiduki omadusi. Vaidlusalune sõiduk maksis

uuena 61 991,74 eurot ning vaidlusaluse sõidukiga samaväärne uus sõiduk maksab

tänasel hetkel 67 310 eurot. Antud sõiduk müüdi hagejale hinnaga 17 000 eurot ning

hinnavahe oli 3,5 kordne. Ebaõige ja ebamõistlik on eeldada, et kasutatud sõiduki ostja

saaks eeldada sama nagu uue sõiduki ostja. Kostja vastutus ei saa ostja ees olla

samalaadne, kui on uue auto müüja vastutus ostja ees.

25. AS-i United Motors esindaja kinnitas, et 15.11.2012 üldkontrollis ei tuvastatud ühtegi

viga, mis võiks viidata mootoriketi rikkele. Seega on kostja esitatud tõendiga ümber

lükatud hageja välja toodud eeldus (VÕS § 218 lg 2) defekti olemasolu kohta ehk

varjatud puuduse olemasolu. Kostja leidis, et kuna sõiduk müüdi põhimõttel „nagu on“,

ta puuduste eest ei vastutanud. Hageja on allkirjastanud vara tehnilise seisundi akti,

milles ta kinnitas, et saab aru, et tegemist on kasutatud sõidukiga. Selgesõnaliselt on

pooled kokku leppinud, et tulenevalt kauba kasutatud iseloomust, ei loe pooled

lepingutingimustele mittevastavuseks kaubal peale käesoleva akti allakirjutamist

ilmnevaid vigu, mis ei olnud müüjale teada käesoleva dokumendi allakirjutamise hetkel.

Kõik sõidukiga seotud riskid võttis enda kanda hageja.

26. Kostja ei ole esitanud valeandmeid sõiduki läbisõidu ega muude asjaolude kohta.

15.11.2012 tuvastati United Motors AS-s, et sõiduki läbisõit oli 144 586 km. 2013 aasta

alguses avaldas kostja sõiduki müügikuulutuse ning sellel hetkel oli sõiduki läbisõit 144

840 km. 11.06.2013 teostati sõiduki tehnoülevaatus, milles fikseeriti sõiduki läbisõiduks

144 910 km. 12.07.2013 koostasid hageja ja kostja ühiselt sõiduki tehnilise seisundi

fikseerimise akti, milles oli läbisõiduks märgitud 144 926 km. Hageja poolt välja

toodud sõiduki läbisõit liisinglepingu lisaks oleval aktil võetakse liisinguandja poolt

automaatselt müügikuulutuselt. Kuivõrd müügikuulutuse avaldamise hetkel oli vastav

läbisõit 144 840 km, siis selle on liisinguandja lepingu lisas fikseerinud. Odomeetri

näidu kerimise väide hageja poolt on pahatahtlik. Kostja kontrollis enne müügilepingu

sõlmimist sõidukit tegelikult kolm korda: esimest korda United Motors AS-s, teist korda

kostja hooldusmeistri poolt ja kolmandat korda tehnilisel ülevaatusel.

27. Kostja ei ole lepingu tingimusi rikkunud. Hageja kinnitas, et talle müüdi kasutatud asi,

millega seonduvat riski kandis ta ise. Hageja viidatud esimese sõiduki puuduse lasi

kostja kõrvaldada omal kulul, mis näitab, et kostja oli abivalmis. Alternatiivselt leidis

kostja, et kui ta on lepingut rikkunud, on tema rikkumine vabandatav. Kostja tegi kõik

endast oleneva, et selgitada välja ja kõrvaldada mistahes probleemid müüdava

sõidukiga. Müügieelselt kostja puudusi ei tuvastanud ning ta ei saanud midagi enamat

teha, et purunemist vältida. Seetõttu ei saa kostja juhtunu eest vastutada.

28. Hagi rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Sisuliselt tähendaks hagi

rahuldamine seda, et kuigi tootja ja algne müüja antud garantii on lõppenud ning nemad

enam toote eest ei vastuta, tekiks igakordse edasimüügi korral edasimüüjal uus

garantiivastutus ostja ees. Seetõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 6 lg 2.

29. Ekspertarvamuse järgi esineb sarnastel sõidukitel mootoriketi purunemisi üsna sageli.

Seega ei olnud keti purunemine vastupidiselt hageja väidetele erakordne, vaid

tavapärane. Hageja ei saanud eeldada, et kasutatud sõidukil on samad omadused, mis

uuel sõidukil. Kuna tegemist on kasutatud autoga, siis esineb sellistel sõidukitel

mitmesuguseid kasutustakistusi, mis toovad endaga kaasa remondivajaduse. Kohati

võivad sellised kasutustakistused olla väiksemad ja kohati suuremad, kuid kuna

tegemist on kasutatud autoga, mille garantii on lõppenud, siis peab kasutatud asja ostja

arvestama, et kasutustakistusi esineb. Risk selles osas on alati ostja kanda, kui müüja ei

ole ise andnud mingisugust garantiid või muud selgesõnalist lubadust või kinnitust.

Kasutustakistuse

esinemine

ei

kujuta

endast

automaatselt

mittevastavust

lepingutingimustele. Vastupidine käsitlus ei ole kooskõlas seadusega. Hageja

allkirjastas tehnilise seisundi akti ja loobus pretensioonidest kostja vastu.

30. Isegi juhul, kui mootoriketi purunemine ei ole sellise läbisõiduga BMW marki

sõiduauto puhul tavapärane, on kostja vastutus välistatud, sest mootorikett läks katki

hageja sõiduauto kasutamise tulemusena. Hageja ei tõendanud, et mootorikett purunes

materjali defekti tõttu. Ekspertarvamus lükkas selle hageja väite ümber. Ekspert leidis,

et purunemise põhjuseks oli detonatsioon, mis võis tekkida lahja küttesegu, valesti

reguleeritud süütehetke, ebakvaliteetse kütuse, liiga suure ülelaaderõhu vms tõttu.

Samuti leidis ekspert, et keti osade kulumiskahjustused said alguse mitmeid tuhandeid

kilomeetreid enne keti purunemist. Hageja kasutas sõidukit mitmed tuhanded

kilomeetrid ehk 4656 km, arvestades läbisõidu andmeid. Ekspert ei ole tuvastanud, et

puudus oleks esinenud enne sõiduki üleandmist hagejale. Seega on kostja vastutus

välistatud.

31. Kostja sai ekspertiisi käigus sõidukiga tutvuda ja selgus, et hageja ei ole käitunud

hoolsalt ning eesmärgiga minimeerida kahju ulatus. Ekspertavamuse lisaks 3 olevatelt

fotodelt näha, et sõidukilt demonteeritud mootor on ladustatud sõiduki salongi ning on

näha õli või muu mootorivedeliku valgumine sõidukisse. Sellega on põhjustatud

sõidukile täiendavat kahjustumist. Kui hagi peaks rahuldatama ning sõiduk seetõttu

kostjale tagastatama, esitab kostja hageja vastu kahju hüvitise nõude.

Maakohtu otsus

32. Harju Maakohus rahuldas 19.12.2014 otsusega hageja teise alternatiivse nõude, mõistes

kostjalt välja hageja kasuks 12 068,18 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja esimese

alternatiivse nõude 18 510,42 euro ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis

kostja kanda.

33. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja vastutab hageja ees sõidukil

13.10.2013 ilmnenud puuduste eest ning kas hagejal oli puuduste esinemise tõttu õigus

nõuda kostjalt viimase kulul puuduste kõrvaldamist. Pooled vaidlevad selle üle, kas

hagejal oli õigus lepingust taganeda, kui kostja hageja soovitud tähtajaks sõidukit ei

remontinud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama

viimasele tekitatud täiendavad kulud.

34. Kohus märkis esmalt, et hageja väited sõidukil odomeetri näidu muutmise kohta ei ole

käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Tsiviilasjas esitatud tõenditest tuleneb, et

12.07.2013 üleandmise-vastuvõtmise akti märgitud odomeetri näit tulenes ilmselt kostja

poolt 11.07.2013 saadetud hinnapakkumisest. Tegelikult oli nimetatud kuupäevaks

ilmselt odomeetri näit juba mõnevõrra suurem, sest kuu aega varem teostatud

tehnoülevaatusel fikseeriti selleks 144 910 km. Kostja poolt kohtule esitatud ja hageja

enda poolt allkirjastatud 12.07.2013 tehnilise seisundi ülevaatuse aktis (toimiku 1. kd, lk

129) on odomeetri näiduks fikseeritud 144 926 km. Hageja ei ole väitnud ega

tõendanud, et sõiduki faktiline odomeetri talle üleandmisel 12.07.2013 oli teistsugune,

kui see oli kirjas tehnilise seisundi aktis. Mõningased erinevused odomeetri näitude

suurustel kohtule esitatud dokumentides aga ei tähenda ega tõenda, et kostja oleks

sõiduki odomeetri näitu kerinud. Odomeetri näidu ebatäpne fikseerimine üleandmise-

vastuvõtmise aktides ei ole kaasa toonud sõidukil mistahes puuduste olemasolu ega

sellest tulenevalt kulutuste või kahju tekkimist hagejal. Seetõttu leidis kohus, et hageja

viited väidetavale odomeetri näidu kerimisele kostja poolt on ebaõiged ja asjakohatud.

35. Pooled ei vaidle käesolevas asjas sisuliselt selle üle, et kuigi kostja sõlmis sõiduki ostu-

müügi lepingu liisinguandjaga, oli sõiduki tegelikuks ostjaks ja kasutajaks tarbijast

hageja. VÕS § 208 lg 2 järgi on tarbijale müük asja müük müügilepingu alusel, mille

puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või

kutsetegevuses. Vaidlus puudus ka selle üle, et kostja näol on tegemist ettevõtjaga, kelle

igapäevaseks majandus- ja kutsetegevuseks on sõidukite müük. Seetõttu leidis kohus, et

vaidlusaluse ostu-müügi tehingu näol on tegemist lepinguga, millele kohalduvad

tarbijale müügi sätted.

36. VÕS § 217 lg 1 ja § 217 lg 2 p 2 tuleneb, et faktiliste omaduste poolest peab asi olema

vaba puudustest, mis vähendavad müüdud asja kasutusväärtust. Kohus leidis, et ka

kasutatud sõidukeid ostetakse tavaliselt nendega sõitmiseks. Olukorras, kus kasutatud

sõiduk ei sõida, on üldjuhul tegemist müüdud asja olulise puudusega, kui just lepingus

ei ole ette nähtud teisiti. Täiendavalt sätestab VÕS § 217 lg 2 p 6, et tarbijale müügi

puhul ei vasta asi lepingutingimustele, kui asi ei ole seda liiki asjadele tavaliselt omase

kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades

asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste

suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Kohus

leidis, et tarbija võib professionaalse müüja käest kasutatud sõiduki ostmisel mõistlikult

eeldada, et selline sõiduk sõidab, kui lepingus ei ole selgelt välja toodud vastupidine.

Kasutatud sõiduki sõiduvõimelisuse näol on tegemist seda liiki asja olemusele tavaliselt

vastava kvaliteediga.

37. VÕS § 218 lg 1 sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse

eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku

ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijale müügi puhul vastutab

müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale

üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku

varasemaks ajaks. Antud säte on erinormiks VÕS § 103 suhtes, mis näeb ette rikkumise

vabandatavuse regulatsiooni, mistõttu vastutab müüja põhimõtteliselt igasuguse

müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Müüja vastutus ja tema vastu

õiguskaitsevahendite kohaldamise võimalus ei sõltu müüjapoolsest puudusetest

teadmisest või teadma pidamisest. Eeltoodu tõttu on asjakohatud kostja väited selle

kohta, et tema lepingu rikkumine oli vabandatav, sest ta tegi kõik endast oleneva sõiduki

eelnevaks kontrollimiseks.

38. Maakohus leidis tulenevalt võlaõiguseseaduse (VÕS § 218 lg 2 ja lg 4, § 220 lg 1, § 222

lg 1, lg 4, lg 5, § 223 lg 1 ja lg 3 ning § 114) sätetest, et tarbijale müügi puhul peab ostja

tõendama puuduse olemasolu ning sellest müüjat õigeaegset teavitamist. Müüja

omakorda peab aga vastutusest vabanemiseks tõendama, et puudus on tingitud tarbijast

endast. Kirjeldatud regulatsiooni ei muuda asjaolu, et pooled kontrollisid asja omadusi

selle tarbijale üleandmise hetkel. Müüdud asjal, sh müüdud sõidukil, võib esineda

varjatud puudusi, mida ei ole võimalik välisel vaatlusel tuvastada. Riigikohus on

leidnud, et sõidukitel võib esineda puudusi ning kasutatud sõidukitel puhul ei saa

lepingutingimustele mittevastavaks lugeda selliseid asjal esinevaid puudusi, mis on

tingitud senisest tavapärasest kasutamisest ja kulumisest. Kui aga müüdud sõidukil on

puudus, mida tavaliselt kasutatud sõidukitel ei esine, on tegemist lepingutingimustele

mittevastavusega (RK TKo 3-2-1-123-10, p 11, 12). Tarbijale müügi regulatsiooni ei

muuda ka asjaolu, et kostja ise oli kasutatud sõiduki eelnevalt ühelt kolmandalt isikult

ostnud. Kostja väited selle kohta, et ta tegutses müügilepingu sõlmimisel vaid

vahendajana, mitte müüjana, on aga jäänud tõendamata. Müügilepingu kohaselt on

selgelt olnud kostja ise müüjaks ning mistahes viited vahendustegevusele või tegeliku

müüja esindamisele lepingus ja muudes kohtule esitatud tõenditest puuduvad.

39. Kohus selgitas kostjale 22.09.2014 eelistungil (toimiku 1. kd, lk 165-166), et viimane ei

ole asja müümisel viidanud mistahes asjal esinevatele puudustele. Kohus selgitas

kostjale VÕS § 218 lg 2 ning vajadust oma väiteid tõendada, sh vajadust tõendada, et

puudus oli tingitud tarbijast. Vaatamata kohtu selgitustele kostja oma vastuväiteid

täiendavalt ei tõendanud.

40. Kohtule esitatud ostu-müügi lepingust kostja ja Swedbank Liising AS vahel (toimiku 1.

kd, lk 11-13) ega sellele lisatud aktist (toimiku 1. kd, lk 14) ei nähtu, et pooled oleksid

kokku leppinud, et sõiduk võõrandatakse mõne puudusega või et kostja oleks

müügilepingu sõlmimisel tegutsenud vahendajana, mitte müüjana.

41. United Motors AS hinnapakkumisest nr P120011800 (toimiku 1. kd, lk 16) nähtub, et

sõidukil, registrimärgiga 599BJH, on 15.07.2013 teostatud rihmaratta vahetus. Seega

võib järeldada, et esimene puudus müüdud sõidukil esines juba mõned päevad pärast

selle hagejale üle andmist. Kostja pidas end puuduse eest vastutavaks ning kandis selle

kõrvaldamisega seotud kulud.

42. Autoabi 1888 väljakutse lehest ja tšekist (toimiku 1. kd, lk 17) nähtub, et autoabi on

vajatud 13.10.2013 sõiduki, registrimärgiga 599BJH, transportimiseks Virtsu-Risti

maanteelt Tallinnasse ning selle eest on tasutud 94 eurot. Seega võib järeldada, et

sõiduk seiskus 13.10.2013 Virtsu-Risti maanteel ega liikunud enam edasi. B-Auto OÜ

on hagejale saatnud 01.11.2013 arve nr A-2643 sõiduki, registrimärgiga 599BHJ,

diagnostika eest summas 30 eurot (toimiku 1. kd, lk 19).

43. Hageja esitas kostjale 17.10.2013 avalduse (toimiku 1. kd, lk 20-21), milles ta

muuhulgas teatas sõiduki mootori seiskumisest 13.10.2013 ning sellest, et B-Auto OÜ

diagnostika andmetel oli mootori seiskumise põhjuseks mootori rike ehk mootori keti

purunemine. Hageja pakkus, et kostja ostaks sõiduki tagasi või teostaks omal kulul

hageja poolt aktsepteeritud töökojas sõiduki remondi. Hageja pakkus kostjale ka

võimalust teha sõidukile ekspertiis AS-s United Motors kostja kulul. Hageja palus

kostjal vastata hiljemalt 24.10.2013. Seega teavitas hageja kostjat sõidukil esinevast

puudusest õigeaegselt ning palus kostjalt puuduse kõrvaldamist. Ajaks, mil hageja oma

teate kostjale saatis, oli sõiduki ostu-müügi lepingu sõlmimisest möödunud veidi enam

kui kolm kuud. Seega kohaldub antud asjas VÕS § 218 lg 2, mille järgi peab kostja

tõendama, et puudus on tingitud tarbijast.

44. Kostja vastas hagejale e-kirja teel 25.10.2013 (toimiku 1. kd, lk 22). Kostja leidis, et

tema tegutses hagejale sõidukit müües ainult vahendajana ja teostas sõidukile enne

müüki margiesinduses kontrolli. Kostja viitas, et hageja kinnitas sõiduki üleandmise-

vastuvõtmise aktil, et ta on teadlik sõiduki ostmisega kaasnevatest riskidest ega esita

hilisemaid pretensioone müüjale. Kostja leidis, et tal puudub kohustus hüvitada hagejale

tekkinud kahju. Kostja pakkus hagejale võimalust defekteerida sõiduk ning vea

leidmisel oli kostja valmis abistama asjaajamise ning soodsamate varuosade leidmisega.

Seega nähtub kostja vastusest, et kostja ei nõustunud puudusi kõrvaldama ega

nõustunud üldse mistahes osas hageja nõuetega.

45.

04.11.2013 esitas hageja kostjale pretensiooni/taganemisavalduse (toimiku 1. kd, lk 23-

27). Hageja leidis oma avalduses, et talle müüdud sõiduk ei vasta lepingu tingimustele.

Hageja andis kostjale täiendavalt 20 päeva aega sõiduki parandamiseks ja teatas, et kui

kostja nimetatud tähtaja jooksul sõidukit ei paranda, loeb hageja ennast lepingust

taganenuks. Ühtlasi palus hageja talle hüvitada sõiduki diagnostika tegemise kulu

summas 30 eurot. 07.11.2013 saatis hageja kostjale täiendava e-kirja (toimiku 1. kd, lk

28-30), milles teatas, et ta on täiendavalt kandnud lisakulusid summas 94 eurot seoses

sõiduki teisaldamisega.

46.

20.12.2013 saatis hageja kostjale uue pretensiooni (toimiku 1. kd, lk 31-34), milles

teatas, et on sõiduki hoiustanud kostjale üleandmiseks. Hageja palus talle tagastada

sõiduki hind 17 000 eurot, samuti hüvitada talle tekkinud erinevad kulud. Kostja hageja

taganemisavaldusele ega pretensioonile sisukohaselt ei vastanud. Kostja saatis hageja

esindajale e-kirja 23.01.2014, milles ta avaldas, et ei saa hagejale vastata

kompromissettepaneku puudumise tõttu (toimiku 1. kd, lk 122). 03.02.2014 saatis kostja

hagejale teise e-kirja (toimiku 1. kd, lk 122), milles pakkus hagejale vaid puksiirauto

kasutamise võimalust. Seega nähtub asjas kogutud tõenditest, et hageja pöördus kostja

poole korduvalt nõudega sõiduk parandada ja hüvitada talle tekitatud kahju, kuid kostja

sõidukit ei parandanud, kahju ei hüvitanud ega tagastanud ka sõiduki ostusummat.

47. Hageja esitatud AS United Motors eksperthinnangust 18.12.2013 (toimiku 1. kd, lk 35-

47, tõlge eesti keelde, lk 78-83) nähtub, et välisel vaatlusel sõidukil vigastusi ei

tuvastatud, kuid sõiduk ei käivitunud. Mootori demontaažil tuvastati, et purunenud oli

mootorikett. AS United Motors leidis, et mootori rike oli seotud keti purunemisega ning

selle tagajärjel tekkinud kahjustustega mootoris. Võimalik keti purunemine oli

arvamuse järgi ilmselt tingitud materjali defektist.

48. United Motors AS vastas 16.04.2014 kostja täiendavatele küsimustele (toimiku 1. kd, lk

119-121) ning kinnitas, et pidas endale teadaoleva info ja kogemuste põhjal kõige

tõenäolisemaks, et mootorikett purunes materjali defekti või mõne liite väsimise tõttu,

kuid kindlalt seda väita ei saa. Samuti kinnitas AS United Motors, et ei ole antud tüübi

mootori puhul täheldanud tüüpveana mootorikettide purunemist, mistõttu peetigi kõige

tõenäolisemaks materjali defekti. Samas ei välistatud mõne liite purunemist tulenevalt

kulumisest või ebaõigest ekspluatatsioonist. AS United Motors kinnitas, et tal puudub

informatsioon antud sõiduki puhul ebakorrektse sõiduvõtete kasutamise kohta.

49. Kohus leidis, et United Motors AS eksperthinnangu ning 16.04.2014 kirjaga on

tõendatud, et vaidlusaluse sõiduki seiskumine oli tingitud mootoriketi purunemisest.

Tegemist ei olnud sellise puudusega, mida oleks eelnevalt saanud tuvastada välisel

vaatlusel. Kostja on kohtule esitanud ka kasutatud sõiduki kontrollakti, mille on AS

United Motors koostanud 15.11.2012 ehk ligi pool aastat enne sõiduki üleandmist

hagejale (toimiku 1. kd, lk 130-131) ja sõiduki BMW hooldusajaloo väljavõtte (toimiku

1. kd, lk 115-118) ning sealt ei nähtu, et varasemalt oleks sõidukil mootoriga seotud

puudusi või mootoriketi purunemisega seotud probleem esinenud. Muid tõendeid selle

kohta, et kostja oleks sõiduki tehnilist seisundit ise põhjalikult enne müügilepingu

sõlmimist kontrollinud, kostja kohtule esitanud ei ole.

50. Kostja esitas kohtule ekspert KL hinnangu mootori vigastuse kohta (toimiku 1. kd, lk

159-163), milles selle koostaja on üldiselt hinnanud erinevaid põhjusi, mis võivad kaasa

tuua mootoriketi rike. Hinnangu sissejuhatuses on kirjas, et sõidukid, mis ei vasta

valmistajatehase poolse garantiiga seatud tingimustele, loetakse ekspluatatsiooniliselt

tehniliste rikete riskidega sõidukiteks. Mootoriketi rikke võimalike põhjustena on KL

välja toonud tehnilise rikke, määrdeaine puuduse, ajamiga käitavate detailide

purunemise ja sellest tuleneva ülekoormuse, ekspluatatsioonilased eripärast ning vale

ekspluatatsiooni. Kohus leidis, et KL arvamuse näol ei ole tegemist eksperdi

arvamusega, sest nimetatud isiku näol ei ole tegemist riiklikult tunnustatud eksperdiga.

Kuna KL reaalselt vaidlusaluse sõiduki mootoriga ei tutvunud, ei pidanud kohus tema

teoreetilisi

järeldusi

mootoriketi

võimalike

purunemise

põhjuste

kohta

usaldusväärseteks.

51. Kohtumenetluse käigus koostatud ekspertiisiaktist nr 241/2014 (toimiku 2. kd, lk 2-31)

nähtub, et sõidukile tehti kuni 22.11.2011 ja kuni läbisõiduni 142 670 enne Eestisse

toomist regulaarselt hooldust ning ei esinenud probleeme, mille tõttu oleks pidanud

mootorit osandama. Ekspert teostas sõiduki mootori ülevaatuse ning tuvastas ühe

mootoriketi purunemise. Võõrkehasid mootorist ei leitud ning puudusid jäljed varasema

mootori remondi kohta. Veateated häirete kohta mootori töös tekkisid vahetult enne

mootori

kettajami

purunemist,

kui

lakkasid

töötamast

kütusepump

ja

gaasijaotusmehhanism. Purunenud keti ratastel esines märgatavaid kulumise jälgi,

milliseid esines ainult üksikute, juhuslike rullikute sisepindadel. Välispindadel esinesid

vaid tavalise kulumise jäljed. Üksikutel keti lülidel kulumise jälgede esinemise tõttu

välistas ekspert keti purunemise õlitusprobleemide tõttu, ketirataste defekti ja võõrkeha

sattumise tõttu kettajami vahele. Samuti välistas ekspert keti purunemise materjali

kõikuva kvaliteedi tõttu, sest ekspert võrdles katselaboris keti erinevaid detaile. Ekspert

pidas tõenäoliseks keti purunemise detonatsiooni tagajärjel tekkinud kahjustuste tõttu.

Detonatsioon võib arvamuse kohaselt tekkida lahja küttesegu, valesti reguleeritud

süütehetke, ebakvaliteetse kütuse, liiga suure ülerõhu vms tõttu. Ekspert leidis, et BMW

mootoritel esineb keti purunemisi üsna sageli, seda eriti uuematel N47 tüüpi

diiselmootoritel. Purunemised on toimunud kasutajate jaoks täiesti ootamatult, läbisõit

sõidukitel alates 140 000 km. Keti purunemise N47 ja M57 mootoritel kirjeldatakse

enam just Venemaal, kus kehtivad Lääne-Euroopast erinevad kütusestandardid ja

kvaliteedinormid, mistõttu on võimalik luua seoseid keti purunemiste ja madala

kvaliteediga diiselkütuse kasutamise vahel.

52. Vastates kohtu küsimustele leidis ekspert, et sõiduki tehniline rike oli tingitud

mootoriketi purunemisest, mis oli tõenäoliselt tekkinud detonatsioonide tõttu ketile

mõjunud löökkoormustest. Eksperdi arvamuse kohaselt olid keti vigastused tekkinud

erinevatel aegadel, sest defektseid lülisid oli mootoriketis mitu. Kett purunes läbisõidul

149 496 km, kuid ekspert oli arvamusel, et lähtudes keti rullide kulumisastmest on

lõtkud keti osade vahel tekkinud mitmeid tuhandeid kilomeetreid enne purunemist.

Ekspert leidis, et kindlasti oli läbisõidul 144 800 km mootori kettajamis teatud kulumise

jälgim, kuid ei olnud võimalik üheselt määratleda, kas keti purunemisele viinud lõtkud

ja keti kiire kulumine tekkisid enne või pärast läbisõitu 144 800 km. Ekspert leidis

samuti, et vaadeldaval sõidukil mootoriketi purunemine ei ole üksikjuhtum.

53. Kohus leidis, et ekspertarvamuse kohaselt ei ole tõendatud mootoriketi purunemine

hagejast tingitud põhjusel. Ekspert on selgelt viidanud, et vigastused, mis viisid keti

purunemisele, on tekkinud erinevatel aegadel ning lõtkud keti osade vahel tekkisid

kindlasti mitmeid tuhandeid kilomeetreid enne keti purunemist. Samuti ei olnud keti

purunemine analoogilisel sõidukil üksikjuhtum. Kuivõrd keti purunemiseni viinud

vigastuste tekkimise täpset aega ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb kohtu hinnangul

lähtuda VÕS § 218 lg 2 tulenevast eeldusest, mille kohaselt oli 13.10.2013 ilmnenud

mittevastavus olemas juba sõiduki hagejale üleandmise ajal. Vastupidist ei ole kostja

tõendanud. Kohus osundas, et kostja ei viidanud hagiavaldusele algselt vastu vaieldes

kordagi sellele, et mootoriketi purunemine võis olla tingitud hageja poolt ebakvaliteetse

kütuse kasutamisest.

54. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud mootoriketi purunemist hagejast tingitud põhjustel,

vastutab kostja asjal esineva puuduse eest. Ebaõiged on kostja väited, et sõiduk müüdi

hagejale seisundis „nagu on“ ning hageja ise kinnitas kostja vastu suunatud

pretensioonide loobumisest. Põhjendamatud on kostja viited sellele, et kasutatud sõiduki

omadused ning hind ei ole võrreldavad uue sõiduki omadustega, mistõttu ei saanud

hageja eeldada, et sõidukil ei esine mootoririkkeid. Kohus leidis, et mootoririke, mis

välistab täielikult sõiduki kasutamise, on oluline lepingutingimustele mittevastavus ka

kasutatud sõidukite müümisel tarbijatele.

55. Kostja esitas kohtule 12.07.2013 tema esindaja ning hageja poolt allkirjastatud vara

tehnilise seisundi fikseerimise akti nr 130712-2-T (toimiku 1. kd, lk 129). Tegemist on

blanketiga, milles on osad lahtrid täidetud käsitsi. Kes ja kuidas on täitnud blanketil

olevad lahtrid, asjas kogutud tõenditest järeldada ei ole võimalik. Kostja leiab, et hageja

poolt aktile allakirjutades, vabanes kostja vastutusest sõidukil esinevate puuduste eest,

sest hageja on võtnud enda kanda kõik riskid ja on loobunud sõidukil esinevatest

puudustest tulenevate pretensioonide esitamisest kostja vastu. Kohus sellise käsitlusega

ei nõustunud ja leidis, et tegemist on tüüptingimustel allkirjastatud aktiga. Vaidlus

puudub selle üle, et viidatud tingimusi eraldi poolte vahel läbi ei räägitud ning hageja

andis allkirja kostja poolt eelnevalt valmis trükitud tekstile. VÕS § 35 lg 2 sätestab, et

tüüptingimuste puhul eeldatakse, et neid ei olnud eraldi läbi räägitud. Tingimust ei loeta

kunagi eraldi kokku lepituks, kui see on eelnevalt koostatud ja tarbija ei ole seetõttu

saanud tingimuse sisu mõjutada. Kohus leidis, et tingimustes toodud vastutusest

vabanemine ei ole tarbijalepingute puhul kooskõlas seadusega ning tegemist on tühiste

tüüptingimustega.

56. VÕS § 237 lg 1 näeb sõnaselgelt ette, et tarbijale müügi puhul on ostja kahjuks VÕS

müügilepinguid puudutavas jaos sätestatust ja VÕS üldosas lepingu rikkumise puhuks

kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Kohus leidis, tuginedes VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 2 sätestatule, et kuivõrd kostja on

välistanud vara tehnilise seisundi fikseerimise aktis hageja kui tarbija poolt tema suhtes

õiguskaitsevahendite kasutamist asjal esinevate puuduste korral ning kuna selline

regulatsioon on otseselt vastuolus võlaõigusseaduse tarbijalepinguid puudutava

regulatsiooniga, on tegemist tühiste tüüptingimustega, millistele tuginedes kostja

vastutusest vabaneda ei saa.

57. Kohus ei nõustu ka kostja väidetega, et hagi rahuldamine tema suhtes on vastuolus hea

usu põhimõttega, sest kostja ei ole andnud kasutatud sõiduki suhtes garantiid ning peaks

kasutatud sõiduki osas vastutama suuremas ulatuses kui uute sõidukite tootjad. Kostja

on põhimõtteliselt segamini ajanud ostu-müügi lepingust tuleneva müüja vastutuse ning

garantiikohustusest tuleneva vastutuse. Ainuüksi garantii mitteandmine kostja poolt ei

välista tema vastutust müügilepingu alusel. Kohus selgitas VÕS § 230 lg 1, lg 2 ja lg 3

tulenevat müügigarantii sisu ja eesmärki. Olukorras, kus müüja ostjale müügigarantiid

andnud ei ole, vastutab ta ostja ees üldistel alustel vastavalt seaduses ja lepingus

ettenähtule. Tarbijalepingutes ei saa müüja end mistahes vastutusest täielikult vabastada

ega piirata tarbija õigusi kohaldada tema suhtes õiguskaitsevahendeid. Kui tarbija teatab

müüjale VÕS § 218 lg 2 alusel puudusest õigeaegselt ning tõendab puuduse olemasolu,

on müüjal võimalik kuni 6 kuu jooksul ilmnenud puuduse puhul vabaneda vastutusest

vaid siis, kui ta tõendab, et puudus oli tingitud ostjast. Kui müüja seda ei tõenda, on ta

puuduse eest vastutav. Antud juhul ei tõendanud kostja, et sõiduki mootorikett purunes

hageja tegevuse tõttu ning seega on ta puuduse eest vastutav sõltumata sellest, et

tegemist oli kasutatud sõidukiga, millele kostja garantiid ei soovinud anda. Ühtlasi

märkis kohus, et kostja enda käitumine lepingu täitmise ajal on olnud vastuoluline, sest

vaatamata väidetava garantii puudumisele hüvitas kostja vastu vaidlemata hagejale

nende puuduste kõrvaldamise kulud, mis ilmnesid paar päeva pärast sõiduki üleandmist

hagejale.

58. AS United Motors 20.12.2013 hinnapakkumise kohaselt (toimiku 1. kd, lk 64-66) tuleb

sõiduki, registrimärgiga 599BJH, mootori vahetuse ja sellega seotud tööde eest tasuda

kokku 10 708,06 eurot. Kostja väitis, et tegemist on ebamõistliku remondipakkumisega.

Kohus selgitas kostjale 22.09.2014 eelistungil (toimiku 1. kd, lk 165-166), et kui

mootorit on võimalik remontida palju odavamalt, kui on väitnud hageja, tuleb kostjal

oma vastuväiteid põhistada ja tõendada. Vaatamata kohtu selgitustele kostja oma väiteid

ei tõendanud ega põhistanud. Seetõttu luges kohus antud asjas tõendatuks, et müüdud

sõidukil esineva puuduse ehk mootoririkke kõrvaldamise kulu on 10 708,06 eurot.

59. Hageja esitas kostja vastu kaks alternatiivset nõuet. Esimese alternatiivse nõudena palus

hageja kostjalt välja mõista lepingu taganemise tõttu sõiduki ostuhind ning hagejale

tekkinud kulud. Kohus leidis, et kuigi sõiduki parandamata jätmine kostja poolt on

müügilepingu oluline rikkumine, mis tavaolukorras oleks tarbijale andnud VÕS § 223 lg

1 ja lg 3 alusel õiguse lepingust taganeda, on hageja 04.11.2013 taganemisavaldus

tühine ning hageja ei saanud lepingust kehtivalt taganeda ka hagiavalduse esitamisega.

60. Vaidlus puudub selle üle, et kostjaga sõlmitud ostu-müügi lepingu pooleks oli AS

Swedbank Liising ning hageja oli liisinguvõtja. VÕS § 365 lg 1 sätestab, et liisinguvõtja

võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja

rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal

kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus

nõuda eseme omandi üleandmist.

61. Liisinguandja ja liisinguvõtja on sõiduki müüja vastu suunatud nõuete osas

solidaarvõlausaldajad. Liisinguandja osaleb sellises ostu-müügi tehingus üksnes

finantseerijana ja liisinguesemega seotud riskid lasuvad liisinguvõtjal. Müüjapoolse

mittekohase täitmise korral saab liisinguvõtja endale VÕS § 365 lg 1 alusel kõik

liisinguandja ja müüja vahelisest müügilepingust tulenevad ostja õiguskaitsevahendid.

Liisinguvõtjal on õigus nõuda temale liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist, sest liisinguandjal ei teki reeglina lepingu eseme

lepingutingimustele mittevastavusest kahju.

62. Samas aga näeb VÕS § 365 lg 2 ette, et liisinguvõtjal on õigus teostada liisinguandja

õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul.

Järelikult

vajab

liisinguvõtja

ostu-müügilepingust

taganemiseks

liisinguandja

nõusolekut. See on põhjendatud, sest lepingust taganemise korral toimub tagasitäitmine,

mis mõjutab otseselt liisinguandja huvisid. Kuna liisinguvõtja kaotab sellisel juhul

võimaluse liisingueset kasutada, kaotab liisingusuhe oma aluse. Samuti ei saa

liisinguvõtja nõuda lepingust taganemisel ostuhinna väljamõistmist ainult enda kasuks,

sest ostuhinna tasus tema eest müüjale liisinguandja. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et

ilma liisinguandja nõusolekuta on liisinguvõtja lepingust taganemise avaldus tühine.

63. Riigikohus on leidnud, et liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb seadus erandina

ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müügilepingust nõudeid

müüja vastu esmajoones tulenevalt müügieseme puudustest. Liisingueseme müüja

vastutus ei peaks seetõttu olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas müüja ostab eseme

oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel (RK TKo 3-2-1-29-06, p

25). Samas ei saa VÕS § 365 lg 2 alusel liisinguvõtja liisingulepingust taganeda ilma

liisinguandja nõusolekuta. Küll aga võib liisinguandja ise lepingust taganeda (samas, p

26).

64. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et tal oli lepingust taganemiseks liisinguandja

nõusolek. Hageja on üksnes väitnud, et vastav nõusolek oli olemas, kuid see ei nähtu

kostjale esitatud taganemisavaldusest ega ühestki teisest asjas kogutud tõendist. Vaidlus

puudub selle üle, et liisinguandja ise lepingust taganemise avaldust kostjale ei esitanud.

Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et hageja lepingust taganemise avaldus 04.11.2013

kostjale oli tühine liisinguandja nõusoleku puudumise tõttu. Kuna hageja lepingust

taganemise avaldus oli tühine, jättis kohus hageja esimese alternatiivse nõude kostjalt

18 510,42 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

65. Kohus leidis, et hageja teine alternatiivne nõue sõiduki remondikulude ning tekitatud

kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, sest vastava nõude võib hageja

liisinguvõtjana esitada VÕS § 365 lg 1 alusel iseseivalt. Hageja teine alternatiivne nõue

on põhjendatud, sest müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, hageja teavitas

sellest õigeaegselt kostjat ja nõudis sõiduki remontimist, kuid kostja keeldus sellest.

66. VÕS § 222 lg 5 ja lg 4 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt sõiduki vedamiseks,

diagnostikaks ja mootoririkke tuvastamiseks tehtud ekspertiisi kulusid. Samuti on

hagejal õigus nõuda mootori parandamiseks vajalike kulude hüvitamist. VÕS § 225

kohaselt võib ostja nõuda müüjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis asja selle

otstarbele mittevastava kasutamise tõttu, kui see tulenes ostja ebapiisavast teavitamisest

müüja poolt, samuti kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele

mittevastavuse tõttu. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kindlustusmaksete

hüvitamist selle aja eest, mil hageja sõidukit kasutada ei saanud.

67. Kohus luges tõendatuks ja leidis, et kostjalt tuleb välja mõista mootoririkke

kõrvaldamise kulu 10 708,06 eurot, sõiduki transportimise kulu 94 eurot (toimiku 1. kd,

lk 17), sõiduki diagnostika kulu 30 eurot (toimiku 1. kd, lk 19), sõiduki mootori

ekspertiisi kulu 866 eurot (toimiku 1. kd, 48-50), kaskokindlustuse maksete kulu 276,56

eurot (toimiku 1. kd, lk 58), liikluskindlustuse maksete kulu 93,56 eurot (toimiku 1. kd,

lk 59-61). Kohus osundas, et kostja ei esitanud eraldiseisvaid vastuväiteid hageja kulude

nõudele ega kulude suurusele, kuigi kohus selgitas kostjale vajadust esitada põhjendatud

vastuväited kõigile rahalistele nõuetele 22.09.2014 eelistungil (toimiku 1. kd, lk 165-

166).

68. Hageja on oma kulude nõude arvestamisel teinud matemaatilise vea. Hageja on palunud

oma teises alternatiivses nõudes kostjalt välja mõista sõiduki remontimise kulu summas

10 708,06 eurot ning muud kulud ehk transpordi kulu, diagnostika kulu, ekspertiisi kulu

ja kindlustusmaksete kulu kokku summas 1330,12 eurot. Hagiavalduses osundatud

kulude 94 eurot, 30 eurot, 866 eurot, 276,56 eurot ning 93,56 eurot summa on tegelikult

1360,12 eurot, mitte 1330,12 eurot. Kuna aga hagiavalduses on hageja kulude summad

selgelt välja toonud ning tõendanud, on hageja nõue kohtule vaatamata matemaatilisele

veale selge. Hageja kulude nõue kuulub vaatamata matemaatilisele veale täielikule

rahuldamisele.

69. Swedbank Liising AS poolt 11.07.2013.a väljastatud pro-forma arve järgi tuli hagejal

tasuda koos esimese osamaksega liisinguandjale lepingu tasu 180 eurot (toimiku 1. kd,

lk 63). Arvele lisatud maksekorraldusest nähtub, et hageja tasus nimetatud summa.

Samas hageja oma teise alternatiivse nõude puhul kostjalt antud summa väljamõistmist

ei palunud.

70. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise seaduses sätestatud määra

alusel alates hagiavalduse esitamisest 11.03.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

Kuivõrd hageja teine alternatiivne põhinõue kuulus kostja vastu rahuldamisele, tuleb

rahuldada ka hageja viivisenõue. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis

põhinõude summalt 12 068,18 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates hagiavalduse esitamisest 11.03.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

71. Hagiavalduses esitas hageja kaks alternatiivset rahalist nõuet ning palus mõlema nõude

puhul mõista kostjalt välja TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis

seaduses sätestatud viivise määra alusel. Samas ei ole hageja hagiavalduses märkinud

hagi hinda. Kohus leidis tuginedes TsMS § 136 lg 1, § 133 lg 1 ja 2, § 134 ja § 367, et

käesoleva tsiviilasja hind on 18 510,42 eurot (suurem alternatiivne nõue) + 1508,60

eurot (viivisenõue) = 20 019,02 eurot.

Apellatsioonkaebus

72. Kostja palub 16.01.2015 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu

19.12.2014 otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja teise alternatiivse nõude ja

mõistis kostjalt välja 12 068,10 eurot.

73. Kohus on jätnud hageja esimese alternatiivse nõude rahuldamata põhjendusel, et hagejal

puudus liisinguandja nõusolek taganemiseks. Hageja väitis, et liisinguandjal oli vastav

nõusolek. Kohus ei ole menetluse kestel kordagi seda küsimust tõstatanud ja pooled ei

ole sellel teemal arvamusi vahetanud. Seega on kohus kohtuotsust tehes tuginenud

olulises osas asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, rikkudes seeläbi TsMS § 436 lg

3 ja lg 4 tulenevat nõuet. Menetluse jooksul ei ole kohus seda võimalikku lahendust

menetlusosalistega arutanud rikkudes sellega TsMS § 351 lg-st 1 ja 2 tulenevat nõuet.

74. TsMS §-st 436 lg 7 tuleneb, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega, mis sisuliselt tähendab seda, et kohus võib vaidlusalusele küsimusele ja poole

väidetele anda pooltest erineva õigusliku hinnangu. Selline õigus ei ole seevastu

piiramatu. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et tulenevalt TsMS § 436 lg-test 4 ja 7

on kohtul õigus ja ka kohustus, kuivõrd on tegemist ka õigusliku hinnanguga, ise

hinnata, mis liiki väidetega tegemist on. Kohus peab seejuures siiski arvestama, et

pooltest erineva hinnangu andmisel peab olema tagatud poolte eelnev teavitamine

sellisest võimalusest. See tuleneb TsMS § 351 lg-st 1, mille järgi arutab kohus

menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest

kui ka õiguslikust küljest, ja sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võimaldab kohus pooltel

esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.

Eriti tuleneb teavitamisvajadus TsMS § 436 lg-st 4, mille järgi ei või kohus tugineda

asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, samuti ei või kohus hinnata esiletoodud

asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud

sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud võimaluse avaldada oma

seisukoht (lahend nr 3-2-1-5-07, p 32).

75. Antud juhul on see äärmiselt oluline seoses kostja tõendusliku positsiooniga. Nimelt,

jättes hageja esimese alternatiivse nõude rahuldamata ja rahuldades hageja teise

alternatiivse nõude, muutus kostja jaoks tõepoolest oluliseks vaidlustada hageja teise

alternatiivse nõude asjaolusid ning oma vastuväiteid tõendada. Maakohus heidab

kostjale ette, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud (vt nt otsuse p 47, kus kohus

leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja soovitud remondikulud on ebamõistlikud).

Kuivõrd kogu menetluse kestel kohus kordagi ei tõstatanud võimalust, et hageja

esimene alternatiivne nõue jääb rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub liisinguandja

nõusolek, siis ei saanud ega pidanudki kostja sellise võimalusega arvestama.

Tõendamise poolelt tähendab see aga seda, et kostjal puudus mistahes vajadus tõendada

enda vastuväiteid hageja teisele alternatiivsele nõudele, millise nõude rahuldamine ei

saanud mingil alusel kõne alla tulla, kui eeldada, et hagejal oli liisinguandja nõusolek

taganemiseks. Sellises olukorras oli ainukeseks võimaluseks, kas rahuldada hageja

esimene alternatiivne nõue, või jätta hagi üldse rahuldamata.

76. Menetluses üheks keskseks ja peamiseks vaidluse objektiks on küsimus sellest, mis

täpsemalt põhjustas vaidlusaluse sõiduki mootori seiskumise ning kes selle eest

vastutab. Hageja on algusest peale järjepidevalt väitnud, et mootori seiskumise

põhjustas mootoriketi purunemine, mis omakorda on tingitud ebakvaliteetsest

materjalist (materjali defektist). Seejuures on hageja kategooriliselt keeldunud

võimaldada kostjal sõidukiga tutvuda, et tõde tuvastada.

77. Kostja taotlusel määras kohus 05.11.2014 ekspertiisi tuvastamaks, millest tekkis

13.10.2013 vaidlusalusel sõidukil tehniline rike. Ekspert esitas oma arvamuse kohtule

26.11.2014. Ekspertiisiaktis on välistanud mootoriketi purunemise materjali kvaliteedi

tõttu ning ekspert on leidnud, et tõenäoliseks purunemise põhjuseks on detonatsiooni

tõttu tekkinud kahjustused. Seejuures detonatsioon võib arvamuse kohaselt tekkida lahja

küttesegu, valesti reguleeritud süütehetke, ebakvaliteetse kütuse, liiga suure ülerõhu

vms tõttu. Seega esiteks lükkas ekspertiis ümber hageja põhiväited selle kohta, et keti

purunemine on tingitud ebakvaliteetsest materjalist. Teiseks, arvestades, et hageja

kasutas sõidukit mitmeid tuhandeid kilomeetreid enne keti purunemist, on kostja

hinnangul keti purunemise põhjustanud hageja.

78. Kostja leidis, et antud asjas tuleb läbi viia täiendav ekspertiis ja palus 08.12.2014

esitatud taotlusega kohtul määrata ja korraldada kohtulik ekspertiis analüüsimaks ja

tuvastamaks sõidukil vahetult enne ja keti purunemise ajal kasutatud kütuse kvaliteet ja

vastavus Eestis kehtestatud kvaliteedinormidele ning sobilikkus diiselmootoriga.

79. Kohus jättis kostja taotluse rahuldamata põhjendades seda sellega, et kostja ei ole välja

toonud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta esitas alles 08.12.2014 ekspertiisi taotluse,

kuivõrd kohtu poolt varasemalt antud tõendite esitamise tähtaeg oli selleks ajaks juba

möödunud, samuti heitis kostjale ette, et miks kostja juba esimese ekspertiisi läbiviimise

taotlusega (13.10.2014) ei taotlenud kütuseekspertiisi. Kohus viitas, et täiendava

ekspertiisi läbiviimine põhjustab menetluse viibimise. Kostja selliste argumentidega ei

nõustu, kuna kostjal oli esiteks mõjuv põhjus (täiendava ekspertiisi vajadus tekkis pärast

esialgset ekpestriisi) ning teiseks ei oleks viibimine ilmselgelt olnud sellise pikkusega,

et see õigustaks potentsiaalse ebaõige kohtulahendi tegemist. Seetõttu leiab kostja, et

kohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ka selles osas, kui jättis kostja 08.12.2014

esitatud täiendava ekspertiisi läbiviimise taotluse rahuldamata.

80. Kostja juhib tähelepanu, et kuigi kohus jättis kostja 08.12.2014 esitatud ekspertiisi

taotluse rahuldamata, kuna tõendite esitamise tähtaeg oli möödunud, siis sellele

vaatamata võttis kohus 15.12.2014 hageja poolt esitatud uued tõendid (kütuse

ostutšekid) vastu ning arvestas nendega otsuse tegemisel (p 76 viimane lause). Kostja

hinnangul kohus siinkohal selgelt rikkunud poolte võrdse kohtlemise nõuet.

81. Eraldiseisvana jääb ka arusaamatuks, kuidas kohus nii kindlalt võib jäeldada

umbisikulistest tšekkidest, et just hageja tankis kütust just kõnealusesse sõidukisse ning,

et see kütus oli kvaliteetne. Küsimusele annaks vastuse konkreetse kütuse ekspertiis,

mis sõiduki paagis leidub, mistõttu taotlebki kostja täiendava ekspertiisi korraldamist.

82. Kostja vaidleb vastu kohtu põhijäreldustele, et kui kasutatud sõidukil esineb

mingisugune kasutustakistus (sõiduk ei sõida), siis on tegemist automaatselt lepingu

puudusega (vt nt otsuse p 53 ja 54). Sõiduautodel esineb erinevaid kasutustakistusi, mis

tingivad selle, et sõidukiga ei ole võimalik sõita (nt kütuse lõppemine, rehvi

purunemine). Seetõttu on põhimõtteliselt ebaõige lähtuda eeldusest, et kui sõiduk ei

sõida, siis ta on puudusega.

83. Kostja rõhutab, et garantiikohustusest tuleneva vastutuse osas on kostja seisukohal, et

kui isegi uue sõiduauto valmistajatehas on avalikult teinud teatavaks, et ka uue auto

ostja ei saa eeldada, et sõidukiga peale garantiiaja lõppu mitte midagi ei juhtu, siis

ammugi ei saa seda eeldada, kasutatud auto ostja. Kostja hinnangul tuleb sellest

järeldada, et kasutatud asja ostja (ka tarbija) ei saa VÕS § 217 lg 2 p 6 kontekstis

mõistlikult eeldada, et sõiduki kvaliteet on selline, et sellega mitte midagi ei juhtu.

Eelnevast tuleneb, et sõiduk, millel tekkis kasutustakistus, mis tingis selle, et sellega ei

saa ilma remonti tegemata sõita, ei tähenda, et tegemist on lepingutingimustele

mittevastava esemega.

84. Alusetud on ka kohtu järeldused (nt p 62), et asjaolu, et kostja vabatahtlikult oli

varasemalt nõustunud omal kulul kõrvaldama sõiduki puuduse, tähendab seda, et

järelikult peab kostja vastutama ka hilisema puuduse eest. Samamoodi arusaamatu on

kohtu süüdistus (p 86), et kostja käitub vastuoluliselt, kuna on eelnevalt vabatahtlikult

puuduse omal kulul kõrvaldanud, kuid hagi õigeks ei võta. Kui sellisest arutlusest

lähtuda, siis tasub edaspidi alatiseks loobuda mistahes heas usus tehtud heategudest ja

vastutulekutest.

85. Kostja esitab koos apellatsioonkaebusega tõendid, et tõendada, et hageja poolt väidetud

remondikulud on ülepaisutatud ning tegelikkuses on remondikulud oluliselt väiksemad.

VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja on esitanud

kalkulatsiooni, mille kohaselt paigaldataks vaidlusalusele sõidukile täiesti uus

komplektne mootor. VÕS § 127 põhimõtetega ei oleks kooskõlas pikalt kasutatud ja

väga suure läbisõiduga sõidukile täiesti uue ja kasutamata mootori paigaldamine.

Ilmselgelt oleks sellisel juhul tegemist hageja poolse rikastumisega kostja arvelt.

86. Kostja on esitanud käesolevas menetluses ekspertiisi teostanud eksperdile Raul

Põdersalu`le küsimuse, saamaks teada, mida arvab ekspert vaidlusaluse sõiduki

remondivõimaluse kohta. 14.01.2015 e-kirjaga teatab ekspert Raul Põdersalu, et

lähtudes ülevaatusel tuvastatud mootori vigastustest ja praktikast on antud sõidukil

paiknenud mootori remont võimalik.

87. Kostja esitas sama küsimuse ka AS-le United Motors, kes 15.01.2015 e-kirjas teatab, et

antud mootorile on võimalik teostada remont ka selliselt, et vahetatakse välja vaid

purunenud-kulunud varuosad. Seega ka BMW ametlik esindaja leiab, et mootori remont

on võimlik ning vajalik ei ole tingimata mootori asendamine.

88. Kostja on küsinud hinnapakkumisi ka uue kasutatud mootori paigaldamiseks. Tuginedes

esitatud tõenditele läheks kompaktne kasutatud mootor (kontrollitud ja väikse

läbisõiduga) koos paigaldustöödega maksma 2929,01 eurot.

89. Kostja on küsinud hinnapakkumisi ka olemasoleva mootori remondi kohta. Vastavalt

esitatud tõenditele oleks olemasoleva mootori remondimaksumus poole odavam hageja

poolt väidetud kulust.

Vastuapellatsioonkaebus

90. Hageja palub 05.02.2015 esitatud vastuapellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu

19.12.2014 otsuse osas, millega kohus ei ole resolutsioonis rahuldanud hageja nõuet

mõista kostjalt välja põhinõude summalt 12 068,18 eurot viivis VÕS § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest 11.03.2014 kuni

põhinõude täieliku täitmiseni.

91. Kohus on otsuse resolutsiooni p-s 2 märkinud, et kostjalt tuleb välja mõista 12 068,18

eurot, kuid on jätnud märkimata viivisenõude rahuldamise. Nimelt on kohus otsuse p-s

105 hageja viivisenõude täies ulatuses rahuldanud, kuid kahjuks on ekslikult unustatud

nimetatu otsuse resolutsiooni märkida. Tulenevalt eeltoodust leiab hageja, et kohus on

rikkunud TsMS § 442 lg 5, mille kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt

ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema

selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Käesoleval juhul ei ole resolutsioon

kooskõlas kohtu sisulise otsusega ning kohtuotsus ei pruugi viivise osas olla täidetav,

kuigi kohus on otsuses viivisenõude rahuldanud. Resolutsiooni ühemõtteline sõnastus

on muuhulgas vajalik TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 371 lg 1 p 4 kohaldamisel.

Vastused apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele

92. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

93. Kostja palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

94. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 19.12.2014

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks.

Vastuapellatsioonkaebus

on

põhjendatud

ja

maakohtu

otsuse

resolutsiooni tuleb viivise väljamõistmise osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel täiendada.

95. Ringkonnakohtu hinnagul on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt müüdud sõidukil

esines lepingutingimustele mittevastavus ning et kostja on mittevastavusest tingitud

12 068,18 euro suuruse kahju eest vastutav. Maakohus on käsitlenud põhjalikult

tehinguga ja sõiduki puudustega seotud asjaolusid ning selgitanud piisava selgusega,

miks tuleb hagi kostja vastuväidetele vaatamata rahuldada. Kaebuses viidatud

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget

hindamist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis

esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ja kohtu hinnang

esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Maakohus on tõendite asjassepuutuvuse ja

lubatavuse hindamisel õigesti lähtunud vaidluse aluseks olevatest asjaoludest ja ühe

tõendi teisest kaalukamaks lugemist TsMS § 442 lg-st 8 juhindudes otsuses

põhjendanud, samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormise. Ringkonnakohtul ei

ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega

asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.

96. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kollegium, et ei jaga kaebaja seisukohta, mille

kohaselt on maakohus teinud kohtule esitatu põhjal üllatava otsuse. Asjaolu, et

maakohtu menetluses ei kerkinud küsimust, kas liisinguandja nõusolek lepingu

lõpetamiseks on tõendatud, ei tähenda seda, et kostja ei oleks saanud esitada hageja

alternatiivsele nõudele vastuväiteid. Maakohus on 31.03.2014 määruses selgitanud, et

kostja peab hagile vastates märkima kõik oma taotlused ja väited, s.h oma seisukohad

hageja esitatud tõendite kohta ning esitama tõendid väljatoodud faktiliste asjaolude

tõendamiseks. Seega oleks kostja pidanud kõik oma vastuväited hageja alternatiivsele

nõudele esitama juba 27.04.2014 esitatud menetlusdokumendis ja lisama sellele kõik

vajalikuks peetud tõendid. Lisaks on kohus andnud 22.09.2014 toimunud istungil mh

hageja kahju hüvitamise nõude üle peetud arutelu järgselt kostjale (I kd, tl 165-167

pöördel) tähtaja kuni 13.10.2014 võimaliku ekspertiisitaotluse esitamiseks ning kõigi

vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Lisaks on kohus andnud pooltele tähtaja kuni

08.12.2014 lõplike seisukohtade esitamiseks. Kuna kostja nimetatud võimalusi ei

kasutanud, ei saa kohtule TsMS § 351 lg 1 ega § 436 lg-te 3 või 4 rikkumist ette heita.

97. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga selles, et maakohus on täiendava ekspertiisi

korraldamata jätmisega kohelnud pooli ebavõrdselt ja rikkunud TsMS § 5 lg-d 1 ja 2.

Kolleegiumi hinnagul on kohus jätnud kostja taotluse täiendava ekspertiisi läbiviimiseks

TsMS § 331 lg 1 järgi õigesti rahuldamata, põhjusel et see on esitatud TsMS §-s 329 ja

§ 330 lg-s 1 sätestatud tähtaegu rikkudes. Maakohus on juhtinud 22.09.2014

kohtuistungil kostja tähelepanu asjaolule, et kostjal tuleb VÕS § 218 lg-st 2 tulenevalt

tõendada, et sõiduki rike oli hagejast tingitud ning andnud kostjale tähtaja kuni

13.10.2014 taotluste ja tõendite esitamiseks (I kd, tl 166 ja 167). Selleks tähtajaks oli

kostjal mh võimalus esitada ka taotlus kütuse kvaliteedinormidele vastavuse

tuvastamiseks. Kuna kostja ei märkinud 08.12.2014 esitatud täiendava ekspertiisi

läbiviimise taotluses sellega hilinemise mõjuvat põhjust, on kohus õigesti leidnud, et

taotluse rahuldamine oleks toonud kaasa menetluse venimise ning jätnud taotluse

seetõttu TsMS § 331 lg 1 järgi õigesti rahuldamata. Kaebuse väide, et hageja takistas

kostjal sõidukiga tutvuda, on paljasõnaline.

98. Lisaks sellele, et kostja taotluse esitamisega hilines, on maakohus taotluse rahuldamata

jätmisel põhjendatult tuginenud ka asjaolule, et taotletud ekspertiis ei pruugi tuua

menetlusse kostja poolt loodetud täiendavat selgust. Kohtu poolt hinnatud Raul

Põdersalu ekspertarvamusest nähtuvalt on detonatsioon olnud pikaajaline (II kd, tl 13),

mis tähendab, et see ei saanud tekkida üksnes viimase tankimise tulemusena. Seega võis

detonatsioon olla tingitud ka kütusest, mida tangiti autosse enne seda, kui hageja

sõidukit kasutama hakkas. Öeldu tähendab, et ka juhul, kui täiendava ekspertiisi

tulemus kinnitaks, et rikke põhjustas ebakvaliteetse kütuse kasutamine, ei tõendaks see

kostja vastuväidet, et rikke põhjus oli tingitud hagejast.

99. Kaebuse väide, et maakohus on kohaldanud ekslikult materiaalõigust, ei ole samuti

õige. Maakohus on õigesti lähtunud tarbijalemüügi reeglitest (VÕS § 218 lg 2, lg 4, §

220 lg 1 jj) leidnud põhjendatult, et tarbijale müügi korral peab müüja vastutusest

vabanemiseks tõendama, et puudus on tekkinud tarbija tegevuse tõttu. Kuna kostja ei

ole selliste asjaolude esinemist tõendanud, on õige kohtu järeldus, et kostja on

lepingurikkumise eest vastutav. Kostja poolt tõendamiskoormise täitmata jätmise tõttu

ei ole määravat tähtsust küsimusel, kas hageja tanksis kütust AS Statoil

teenindusjaamadest või mitte ning seetõttu ei ole maakohtu viitamine hageja poolt

15.12.2014 hilinemisega esitatud kütusetšekkidele menetlusnormi rikkumine, mis tooks

kaasa otsuse tühistamise.

100. Asjakohane on hageja viide Riigikohtu seisukohale, mille järgi saab kasutatud sõidukite

puhul lepingutingimustele vastavaks lugeda üksnes selliseid puudusi, mis on tingitud

sõiduki senisest tavapärasest kasutamisest ja kulumisest. Kui aga sõidukil on puudus,

mida tavaliselt kasutatud sõidukitel ei esine, on tegemist lepingutingimustele

mittevastavusega (RKTK 3-2-1-123-10, p 11 ja 12). Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et müüdud asi peab vastama kokkulepitud tingimustele või vähemalt

keskmisele kvaliteedile ehk olema vaba puudustest, mis vähendavad asja

kasutusväärtust. Ka kasutatud sõidukeid ostetakse üldjuhul nendega sõitmiseks ning

sõidukõlbmatuse ilmemist tuleb lugeda müüdud asja oluliseks puuduseks. Lepingust ei

nähtu tingimust, mille kohaselt oleks lepitud kokku puudustes, mis sõidukil 14.07.2013

ja 13.10.2013 ilmnesid, samuti puudub alust väiteks, et selline puudus on kasutatud

sõidukite puhul tavapärane. Kolleegium nõustub maakohtuga ka osas, mis puudutab

VÕS § 217 lg 2 p-i 6 kohaldamist. Maakohus on õigesti leidnud, et professionaalse

müüja käest kasutatud sõiduki ostmisel võib ostja mõistlikult eeldada, et müüdav sõiduk

on sõidukorras.

101. Kaebaja ekslikule käsitlusele müügigarantiist on maakohus samuti põhjalikult vastanud.

Õige on kohtu seisukoht, et kasutatud asja müümisel ei teki kasutatud asjale uut

garantiid, vaid kaasneb VÕS § 218 järgi müügilepingust tulenev müüja vastutus

kasutatud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest.

102. Kuna ringkonnakohus nõustub eeltoodu põhjal esimese astme kohtu seisukohtadega, ei

pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

materiaalõigusliku käsitluse osas pikemalt korrata.

103. Kostja taotluse apellatsioonimenetluses uute tõendite vastvõtmiseks ja täiendava

ekspertiisi läbiviimiseks jätab kolleegium rahuldamata. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 3

võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid

üksnes juhul, kui sellele asjaolule esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti

põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh seetõttu, et

asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab kaebaja uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust

kaebuses põhjendama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda,

jätab kohus selle tähelepanuta. Kostja ei ole kaebuses esitanud piisavat põhjendust, miks

ringkonnakohtus esmakordselt esile toodud asjaolusid, täiendava ekspertiisi läbiviimise

taotlust ja kaebusele lisatud tõendeid, esimese astme kohtule õigeaegselt ei esitatud ja

seetõttu ei saa ka ringkonnakohus nendega kaebuse lahendamisel arvestada. Nii nagu

eespool otsuse p-des 96-98 märgitud, ei saa pidada maakohtu poolt hageja alternatiivse

nõude rahuldamist pidada üllatuslikuks, samuti oli hagejal maakohtu menetluses

korduvalt võimalus õigeaegselt taotleda ekspertiisi läbiviimist ja tõendeid esitada. Kuna

TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses

arutatud, ei ole kaebuses esmakordselt esitatud väidetega arvestamata jätmise

etteheitmine maakohtule põhjendatud ja kolleegium jätab kaebuse sellekohased väited

tähelepanuta.

104. Maakohtu otsust tuleb siiski muuta resolutsiooni osas, kuna kohus on jätnud viivise

väljamõistmise otsuse resolutsiooni ekslikult märkimata. Hageja on palunud hagis

mõista kostjalt välja põhinõude summalt 12 068,18 eurot viivise VÕS § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest 11.03.2014 kuni

põhinõude täieliku täitmiseni. Maakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud hageja

viivisenõuet täies ulatuses põhjendatuks, kuid jätnud sellest tulenevad järeldused otsuse

reolutsiooni märkimata. Seetõttu ei ole resolutsioon kooskõlas kohtu otsuse

põhjendustega ning kohtuotsus ei ole viivise osas täidetav. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et hageja viivise nõue on põhjendatud ning kuna TsMS § 442 lg 5 kohaselt

peab kohtuotsuse resolutsioon lahendama poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused

selgelt ja ühemõtteliselt, tuleb maakohtu otsuse puudus apellatsioonimenetluses

parandada.

105. Menetluskulude jaotuses osas ei ole põhjust maakohtu otsust muuta. Maakohus on

jätnud hagi rahuldamise tõttu esimese astme kohtu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi

põhjendatult kostja kanda. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

vastuapellatsioonkaebus rahuldada, tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda. Menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt lahendi nr 3-

2-1-147-14 p-s 22 antud selgitusest. Riigikohtu sõnul määrab TsMS § 174 lg 1 esimese

lause uue redaktsiooni kohaselt menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt

määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta

tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse

TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas

kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme

menetlusega seotud kulude kohta. Riigikohtu arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud

probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid

selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne

01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab

kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu

määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1

teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja

materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Iko Nõmm

Reet Allikvere

Margo Klaar