4-15-614/16 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprillil 2015. a Tartu kohtumajas

Väärteoasja number 4-15-614

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu

Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja, Jane Oidsalu

Väärteoasi I.A kaebus Lõuna Prefektuuri 16.01.2015. a otsuse peale väärteoasjas nr 2780,14,005512 Menetlusalune isik I.A

isikukood: xxx; postiaadress: XXXX, e-posti aadress: XXXX

Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur asukoht: Tartu, Riia 132 esindaja: Kert Kotkas, Vallo Tõnuvere

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 1, kohus otsustas:

Jätta I.A kaebus rahuldamata ja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 16.01.2015. a otsus väärteoasjas nr 2780,14,005512 muutmata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kolmekümne päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Menetluse käik 21.12.2014. a koostas Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna liikluspolitseinik K.L. väärteoprotokolli selle kohta, et I.A, juhtides 21.12.2014. a kella

16.57 ajal Tartu maakonnas Laeva vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 160. km-l suunaga Tartu poole mootorsõidukit Toyota Avensis rg-märgiga XXX, sõitis asulavälisel teel kiirusega 139+/-5 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 44 km/h.

Sellise tegevusega rikkus I.A liiklusseaduse (edaspidi LS) § 15 lg 1 p 1 nõuet ning pani toime LS 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 41–60 kilomeetrit tunnis.

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 16.01.2015. a otsusega väärteoasjas nr 2780,14,005512 karistati I.A LS § 227 lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

29.01.2015. a esitas menetlusalune isik I.A kohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist temale määratud karistuse osas. Ta kahetseb oma tegu ega vaidlusta seda. Samas märgib ta, et juhtimisõigus on tal hädavajalik, kuna ta kasutab autot seoses liikumispuudega. Sellest tulenevalt taotleb I.A juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga.

Kohtuväline menetleja ei ole kaebuse rahuldamisega nõus. Kohtumenetluses on selgunud, et I.A liikumispuuet ei ole. Samas on tegu isikuga, kes süstemaatiliselt paneb toime liiklusalaseid väärtegusid, mis on seotud kiiruse ületamisega. Isik, kes korduvalt ületab lubatud sõidukiirust, on liikluses ohtlik ja tuleb juhtimiselt kõrvaldada.

Kohtuotsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab alljärgnevat.

LS § 227 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

Tunnistaja K.S. ütlused tõendavad, et 21.12.2014. a kella 16.57 ajal Tallinn-Tartu-Võru-

Luhamaa maantee 160. km-l juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Toyota Avensis rgmärgiga XXX. Tunnistaja K.S. ütlused tõendavad sedagi, et liiklusjärelevalve käigus fikseeriti

I.A poolt juhitava sõiduki kiiruseks 139 km/h. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka

21.12.2014. a koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll ning menetlusaluse isiku väärteoprotokolli kantud ütlused, milles viimane ei eitagi nimetatud ajal ja kohas toimunud kiiruseületamist.

Kuna kiirusmõõturi kasutamise protokollist ilmneb seegi asjaolu, et kiiruse mõõtmiseks kasutati Stalker DSR 2X DP019597, millega kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks oli +/- 5 km/h, kujunes lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka I.A poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 134 km/h.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub seegi, et Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee

160. km-l asuv teelõik oli asulaväline tee. LS § 15 lg 1 p 1 järgi on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Järelikult I.A, juhtides mootorsõidukit 134 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 90 km/h, ületas lubatud sõidukiiruse vähemalt 44 km/h võrra.

Sellega rikkus I.A LS § 15 lg 1 p-s 1 toodud nõuet ning realiseeris LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje, s.o mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 41-60 kilomeetrit tunnis.

Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaebuses toodud asjaoludest nähtuvalt oli I.A teadlik, et ta ületab suurimat lubatud sõidukiirust. Tema sõiduki kiirus, mis oli pärast võimaliku mõõtmisvea maha arvestamist 134 km/h, viitab sellele, et ta teadis ka seda, et ta ületab lubatud sõidukiirust oluliselt. Kui ta sellele vaatamata kiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis seda. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut I.A tuleb selle teo eest karistada.

Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 227 lg 3 kohaselt saab isikut kõne all oleva väärteo eest karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku I.A tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus

I.A puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3). I.A süü suurust mõjutavad lisaks eelnevale ka asjaolud, et I.A ületas kiirust talvel päevasel ajal ning et ta tegi seda ühel Eesti suurimatest maanteedest. See tähendab, et I.A rikkus liiklusreegleid liiklustihedas kohas ajal, mil liiklusolud on üldteadaolevalt heitlikud, ning järelikult oli I.A-st lähtuv oht väga suur.

Lisaks on kohus on seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb I.A poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna kiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. I.A tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega.

Peale selle on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav.

Rõhutamist väärib seegi asjaolu, et menetlusalune isik on ka varem samasuguseid rikkumisi korduvalt toime pannud. Veel enam, karistusregistri väljavõttest nähtub, et I.A ületas kiirust ka pärast kõne all olevat tegu. Seega oli 21.12.2014. a toimepandud kiiruseületamise näol tegu mitte pelgalt juhu-, vaid harjumussüüteoga. Kohus leiab, et I.A käitub liikluses suurt ohtu tekitavalt ning selline käitumine on olnud temale tavapärane. Järelikult võib ta ühiskonnale jätkuvalt ohtlik olla. Rahatrahvid, mida I.A-le on kohaldatud varasematel kordadel, ei ole ilmselgelt mõju avaldanud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on toiminud õigesti, kui ta on võtnud I.A karistuseks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 3 kuuks. Üksnes selline karistus võimaldab mõjutada, et I.A tulevikus selliseid rikkumisi enam toime ei paneks, ning aitab minimeerida ohtu, mis lähtub I.A-st nii temale endale kui ka teistele liikluses osalejatele.

I.A kaebuses toodud väide selle kohta, et tal on liikumispuue, mistõttu on tal juhtimisõiguse olemasolu hädavajalik, ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust. Menetlusaluse isiku poolt kohtule esitatud ülesvõtted oma XXX, samuti koopia Sotsiaalkindlustusameti Tartu

Büroo otsusest nr 1044997, millega tal tuvastati püsiv töövõimetus, lisaks

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Büroo vastus kohtu poolt tehtud järelepäringule tõendavad, et I.A ei ole liikumispuuet, vaid tal on XXX. Seetõttu asub kohus seisukohale, et puudub takistus KarS § 481

kohaldamiseks ning I.A-lt karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmiseks.

Eelnevast tulenevalt jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/