3-14-52657/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 23.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52657 Haldusasi AS Inges Kindlustus kaebus Finantsinspektsiooni 03.10.2014 otsuse nr 4.1-1/51 tühistamise nõudes; 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning Finantsinspektsioonile ettekirjutuse tegemise nõudes 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 tagasitäitmiseks.

Menetlusosalised Kaebaja – AS Inges Kindlustus, volitatud esindajad Kaspar Vahtre ning vandeadvokaat Silja Holsmer; Vastustaja – Finantsinspektsioon, volitatud esindaja Siim Tammer. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus.

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja tuvastada Finantsinspektsiooni 07.11.2014 otsuse nr 4.1- 1/61 (täitekorraldus) õigusvastasus ning teha Finantsinspektsioonile ettekirjutus 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 tagasitäitmiseks.

2. Jätta kaebus Finantsinspektsiooni 03.10.2014 otsuse nr 4.1-1/51 (ettekirjutus) tühistamise nõudes rahuldamata.

3. Mõista Finantsinspektsioonilt AS Inges Kindlustus kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 1275 eurot.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 23.04.2015 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule

30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. 03.10.2014 tegi Finantsinspektsioon AS-le Inges Kindlustus ettekirjutuse nr 4.1-1/51 ning kohustas AS-i Inges Kindlustus ettekirjutuse p-s 1.1 arendama liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajalik tarkvara lõplikult ja ammendavalt välja ning täitma sellega seonduvalt liikluskindlustuse seadusest (LKindlS) tulenevaid nõudeid hiljemalt 4 nädala jooksul. Ettekirjutuse p-s 1.2 kohustati AS-i Inges Kindlustus andma Finantsinspektsioonile iga päev hiljemalt kell 17.00 vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülevaade ettekirjutuse p-s 1.1 nimetatud töödest ja veel teostamist vajavatest tegevustest ning esitama võimaliku tööde ajalise graafiku. P-s 1.3 kohustati AS-i Inges Kindlustus informeerima Finantsinspektsiooni vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viivitamatult, kuid mitte hiljem kui järgmisel tööpäeval, p-s 1.1 nimetatud kohustuste täitmisest. Ettekirjutuse pga 2 keelati AS-il Inges Kindlustus alates ettekirjutuse jõustumisest kuni p 1.1 kohase täitmiseni LKindlS §-s 12 nimetatud lepingute sõlmimine.

2. 31.10.2014 esitas AS Inges Kindlustus Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuse nr 4.1-1/51 tühistamist.

3. Finantsinspektsiooni juhatuse 07.11.2014 otsusega nr 4.1-1/61 kohaldati kaebaja suhtes Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuses nr 4.1-1/51 märgitud sunniraha summas 3200 eurot; kohustati tasuma sunniraha 10 päeva jooksul alates täitekorralduse kättesaamisest arvates; tehti kaebajale hoiatus, et juhul, kui Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutust nr 4.1-1/51 ei täideta hiljemalt ühe nädala jooksul alates täitekorralduse andmisest, on Finantsinspektsioonil õigus rakendada sunniraha summas 6400 eurot.

4. 01.12.2014 esitas AS Inges Kindlustus Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles Finantsinspektsiooni juhatuse 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 tühistamist ning vastustaja 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 tagasitäitmiseks kohustamist.

5. 08.12.2014 määrusega liideti AS Inges Kindlustus kaebused Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutusele nr 4.1-1/51 ning 07.11.2014 otsusele nr 4.1-1/61 ühte menetlusse. Asja ühiseks numbriks jäi 3-14-52657.

6. 11.03.2015 määrusega rahuldas kohus kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning võttis Finantsinspektsiooni 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 tühistamise nõude asemel menetlusse Finantsinspektsiooni 07.11.2014 otsuse nr 4.1-1/61 õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kaebaja jäi Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuse nr 4.1-1/51 tühistamise nõude ning kohustamise nõude juurde teha Finantsinspektsioonile ettekirjutus 07.11.2014 otsuse nr 4.1- 1/61 tagasitäitmiseks.

Kaebuse sisu

7. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt tehtud ettekirjutus on regulatsioonilt vastuoluline, ebaproportsionaalne ning motiveerimata.

7.1. Finantsinspektsioonil puudub õigus määrata tähtaega tarkvara arendustegevuse lõpetamiseks. Vastustajal on õigus teostada järelevalvet kindlustusandjate tegevuse üle ning teha ettekirjutusi seadusest tulenevate nõuete täitmiseks. Vastustaja ei ole esile toonud seadusesätet, mis annaks aluse nõuda kindlustusseltsilt teatud IT-lahendust. Ettekirjutuse oleks saanud teha konkreetsete LKindlS-st tulenevate kohustuse rikkumiste juhuks.

7.2. LKindlS § 74 ega ükski teine säte ei näe rikkumisena ette asjaolu, et liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajalik tarkvara ei ole lõplikult välja arendatud 01.10.2014 seisuga. LKindlS § 74 lg 1 näeb ette andmete esitamise kohustuse, mitte konkreetse infotehnoloogilise lahenduse kasutamise. LKindlS § 74 lg 1 sisaldab kuute alapunkti ning kui vastustaja kinnitab, et punktide 3-6 nõudeid ei rikutud, siis ei ole kuidagi võimalik väita, et kaebaja on rikkunud LKindlS § 74 lg-t 1. LKindlS § 74 lg 1 p-d 3-6 käsitlevad olemasolevate kindlustuslepingute alusel käsitletavate kahjujuhtumite haldamist ja neid puudutava andmevahetusega seotud kohustusi, mida täideti vastavate toimingute teostamiseks Eesti Liikluskindlustuse Fondis (LKF) välja töötatud kindlustusseltside jaoks ühise süsteemi kaudu. Vastavat süsteemi kasutab lisaks kaebajale kuus kindlustusseltsi ning vastavas osas ei ole vastustaja etteheiteid esitanud. Vaidlusküsimuseks saab olla üksnes LKindlS § 74 lg 1 p-de 1 ja 2 rikkumine.

7.3. Kaebaja poolt olid täidetud kõik LKindlS § 74 lg-s 1 sätestatud tingimused ning nõuded. Kõik andmed olid kaebaja poolt registrisse esitatud korrektselt vastavalt kriisiplaanile ning kaebaja oli võimeline esitama neid andmeid registrisse ka jooksvalt. Kriisiplaan oli koostatud koostöös LKF-ga. Kaebaja koostas kriisiplaani võimalikeks probleemideks juhuks, kui valmistatav programm täies ulatuses 01.10.2014 tööle ei hakka. Tegemist on igati mõistuspärase ning hoolsa kindlustusettevõtja tegevusega, eesmärgiga täita kehtivast õigusest tulenevaid nõudeid ka olukorras, kus programm ei liidestu.

7.4. Ettekirjutuse p-ga 2 oli keelatud kaebajal liikluskindlustuse lepingute sõlmimine, kuid vastavalt ettekirjutuse p-s 3.4.2. toodule oli kaebaja 10.09.2014 vastustajale teatanud, et juhul, kui tarkvara ei ole lõplikult valmis, kaebaja uusi lepinguid ei sõlmi. Puudub vaidlus, et kaebaja oleks alates 01.10.2014 liikluskindlustuslepinguid sõlminud ning seega puudus vajadus ning objektiivne põhjendus täiendava keelu rakendamiseks. Seega ei olnud põhjendatud ka vastustaja kartus, et andmed jõuaksid registrisse viivitusega. Lisaks olid registris nähtavad kõigi enne 01.10.2014 väljastatud kindlustuspoliiside andmed. Kuna kaebaja uusi lepinguid ei sõlminud, siis ei olnud võimalik olukorra tekkimine, kus politsei kontrollimisel kajastuvad registris ebaõiged andmed. Vastustaja ei ole ette heitnud, et kaebaja oleks vahepealsel perioodil sõlminud uusi lepinguid ja väljastanud poliise. Juhul, kui vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei täitnud vastavaid nõudeid ning andmeid registrisse ei esitatud, siis tuleb vastustajal vastavat asjaolu tõendada.

7.5. Vastustaja on LKF-ile esitanud hüpoteetilisi küsimusi olukordadeks, mida reaalselt ei ole esinenud. Seega vastustaja möönab, et ettekirjutus on tehtud eeldusest, et kaebaja võib seadust rikkuda, mitte et kaebaja on seadust rikkunud. Vaidlusküsimuseks ei ole mitte see, et kaebaja ei võtnud 01.10.2014 liidestustarkvara kasutusele, vaid asjaolu, et kaebaja lahendas üleminekuperioodi selliselt, et ühtegi seadusest tulenevat nõuet ei rikutud.

7.6. Kaebaja on seisukohal, et sunniraha otsus on õigusvastane. 03.10.2014 ettekirjutuse õigusvastasus toob kaasa vastava ettekirjutuse alusel antud 07.11.2014 otsuse õigusvastasuse. 03.10.2014 ettekirjutuse tühistamisel on õigusvastane ka 07.11.2014 sunniraha otsus.

7.7. Ettekirjutuse täitmata jätmise juhuks on vastustaja määranud esimeseks sunnirahaks 3200 eurot, mis on kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 181 lg 2 kohaselt maksimaalseks summaks, mida juriidilisele isikule esimesel korral määrata saab. Ettekirjutuses puuduvad mistahes motiivid, mis põhjendaksid maksimaalmääras sunniraha kohaldamist. Kaebaja tegi endast kõik sõltuva liikluskindlustuse uue infosüsteemi rakendamiseks ning süsteem esitati kaebaja poolt testimiseks 26.09.2014. Asjaolu, et testimised ning ülevaatused ja sellest tulenevad võimalikud täiendused võtavad uutele süsteemidele üleminekul paratamatult aega, kinnitab, et kaebaja ei viivitanud tahtlikult süsteemi kasutuselevõtuga. Kaebaja oli oma tegevuse vastavalt ümber korraldanud nii, et mistahes seadusest tulenevaid nõudeid ei rikuta. Kaebaja on kindlustusandjana tegutsenud alates 1992. a-st ning kogu perioodi jooksul õigusaktidest tulenevaid nõudeid täitnud. Seega maksimaalsummas sunniraha määramine on ilmselgelt ebaproportsionaalne.

7.8. Kuna kaebaja on 24.11.2014 tasunud sunniraha otsuse alusel 3200 eurot, kuulub sunniraha otsuse õigusvastasuse tuvastamise korral otsus vastustaja poolt tagasitäitmisele. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja vastustajalt välja mõista menetluskulud.

Vastustaja vastulause

8. Finantsinspektsioon vaidleb AS Inges Kindlustus kaebusele vastu ning leiab, et Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutus ja 07.11.2014 täitekorraldus on põhjendatud ja seaduslikud.

8.1. Finantsinspektsioonil oli seadusest tulenev voli finantsinspektsiooni seaduse § 18 lg 2 p 4 ja § 55 lg 1 ning KindlTS § 168 p 13, § 172 p-de 2 ja 3 ning § 173 p 11 alusel ettekirjutuse tegemiseks kaebajale, kelle suutmatus täita seaduse nõuet liikluskindlustuse registriga liidestatuse ja registri kasutamise näol oli oht kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvidele.

8.2. Uus LKindlS jõustus 01.10.2014, millega kaasnesid muudatused liikluskindlustuse registri tehnilistes lahendustes. LKindlS § 74 lg 4 koosmõjus rahandusministri 25.09.2014 määrusega nr 34 kinnitatud „Liikluskindlustuse registri põhimääruse“ (Põhimäärus) §-ga 5 alusel tekkis kindlustusandjal kohustus esitada liikluskindlustuse registrisse andmeid alates 01.10.2014, millega seoses oli kindlustusandjal eelnevalt vaja välja töötada vastav infotehnoloogiline tarkvara, mis vastaks nõuetele ja töötaks korrapäraselt ning mis oleks vastutava registripidaja poolt liidestatud liikluskindlustuse registriga. Kaebaja pidi oma õiguspärase tegevuse tagamiseks arvestama, et ta suudab oma teenuseid pakkuda kooskõlas seadusega alates 01.10.2014. Kaebaja oli erinevalt teistest kindlustusandjatest olnud võimetu viima oma tegevuse ja süsteemid õigeks tähtajaks kooskõlla seadusega.

8.3. Finantsinspektsioon on teinud ettekirjutuse põhjusel, et kaebaja süsteemid ei olnud valmis ega LKF-i registriga liidestatud tähtaegselt – 01.10.2014, mistõttu ei olnud võimalik ettenähtud korras edastada LKindlS § 74 lg-s 1 esitatud andmeid, vaid tuli toimida vastavalt kriisiplaanile. Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et Finantsinspektsioonil puudub õigus määrata tähtaega tarkvara arendustegevuse lõpetamiseks. Nimetatud lõpptähtaeg oli 30.09.2014, sest 01.10. 2014 pidi kaebaja juba toimima uue tehnilise lahendusega kooskõlas.

8.4. Kaebaja ei olnud ka 03.10.2014 seisuga võimeline täitma jõustunud LKindlS-ist tulenevaid kohustusi. Ettekirjutusele eelnenud haldusmenetluses on kaebaja korduvalt märkinud, et süsteemid ei olnud ettekirjutuse ajal liidestatud LKF-i süsteemidega selliselt, et täita LKindlS- st tulenevat kohustust, eelkõige §-dest 72 ja 74 tulenevat nõuet, mis näeb ette kohustuse omada liikluskindlustuse registriga liidestatust ja selle kasutamist täies mahus. Ettekirjutuse põhjenduste p-s 2.10 on selgitatud mh asjaolusid, millist ohtu kannab kaebaja mitteliidestatus ja tekkinud olukord, kus kolmandad isikud võivad tugineda ekslikult ebaõigetele andmetele.

8.5. Kaebaja oli ka kriisiplaani rakendamise ajal vastuolus LKindlS § 74 nõude täitmisega. Kriisiplaani rakendamine tõendab, et kaebaja seadust ei järginud ning vajalik oli rakendada kriisiplaani. See, et kaebaja suutis ajutise töövahendi kaudu tagada LKindlS § 74 lg 1 p-de 3-6 liidestatuse, ei tähenda, et ta täidaks LKindlS § 74 lg-te 1 ja 4 koosmõjus Põhimääruse §-ga 5 nõuetele vastava liikluskindlustuse registriga liidestatuse. Ettekirjutus on seaduslik ja kehtiv isegi oludes, kui kaebaja ajutise süsteemi kaudu suutis tagada osade LKindlS § 74 lg 1 p-de 3-

6 täitmise, sest ettekirjutuse resolutsiooni p 1.1 nõudis konkreetselt registri kasutamiseks nõutava tarkvara väljaarendamist selliselt, et täidetud oleks LKindlS-st tulevad nõuded. Liidestamatuse tõttu ei saanud kaebaja täita LKindlS § 17 lg-s 1 ning LKindlS § 18 lg-s 2 toodud kohustusi. Samuti ei suutnud kaebaja esitada liikluskindlustuse registrisse andmeid sõiduki registrimärgi vahetuse ja ka isiku nime muutuse korral. Lisaks varasemale esines potentsiaalne oht kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvide kahjustumisele. Kaebajal olid probleemid andmete registrisse esitamisega ning uute poliiside väljastamisega.

8.6. Finantsinspektsioon pidas põhjendatuks ja vajalikuks teha kaebajale ettekirjutus, millega kohustati kaebajat neljanädalase tähtaja jooksul arendama liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajalik tarkvara lõplikult ja ammendavalt välja ning seekaudu täitma LKindlS nõudeid. Finantsinspektsioon on ettekirjutuse p-s 3.4.1 põhjendanud just sellise tähtaja määramist, arvestades sealjuures tarkvara valmiduse astet ning registri ja tarkvara koostoimimise testide tulemusi. Arvestamata ei ole jäetud ka asjaoluga, et lõpliku valmiduse seisu kindlakstegemine sõltub lisaks kaebajale ka kolmandatest isikutest. Viidatud nõude esitamine tulenes haldusmenetluses tuvastatud asjaoludest, et kaebaja ei olnud tehniliselt võimeline omama liidestatust liikluskindlustuse registriga. Vastavat võimetust on kaebaja ka ise korduvalt märkinud.

8.7. Finantsinspektsioon ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutus on tehtud eeldusel, et kaebaja võib teha midagi valesti, kuid seda toimunud ei ole. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebaja liidestati liikluskindlustuse registriga alles 14.11.2014. Seega ei olnud kaebajal võimalik seaduse kohaselt nõutavat registrit kasutada. See, et kaebaja registrit ei kasutanud perioodil, kui ta sellega liidestatud ei olnud, ei muuda olematuks asjaolu, et kaebaja pidi omama registriga liidestatust, mitte käituma kriisiplaani kohaselt.

8.8. Ettekirjutuses hoiatati kaebajat, et kohustuste täitmata jätmisel või ebakohase täitmise korral kohaldatakse sunniraha vastavalt KindlTS § 181 lg-le 1. Kaebaja ei täitnud Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutust määratud tähtaja jooksul (neli nädalat), mistõttu tegi Finantsinspektsioon õigustatult kaebajale 07.11.2014 täitekorralduse sunniraha kohaldamiseks. Viidatud õigus tuleneb asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §-st 9. Sunniraha määramine oli kooskõlas KindlTS § 181 lg-tega 1 ja 2. Sunniraha ei ole karistus, vaid on meede, saavutamaks õiguspärast olukorda. Finantsinspektsiooni hinnangul oli 3200 eurot piisav, et kaebaja suunaks kogu võimaliku ressursi liidestamisesse, mis tagaks tema võimekuse esitada registrisse andmeid selleks ettenähtud viisil ning samas kaitseks kindlustusvõtjate ja kindlustatute huvisid. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

9. Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuse (I kd tl 16-22) p-ga 1.1 kohustati AS-i Inges Kindlustus arendama liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajalik tarkvara lõplikult ja ammendavalt välja ning täitma sellega seonduvalt LKindlS-ist tulenevaid nõudeid hiljemalt nelja nädala jooksul, alates käesoleva ettekirjutuse jõustumisest. KindlTS § 167 lg-te 1 ja 2 kohaselt teostab Finantsinspektsioon järelevalvet Eestis kindlustustegevusega ning vahendusega tegeleva isiku, samuti kindlustusandjas olulist osalust omava isiku ning kolmanda isiku, kellele on vastavalt käesoleva seaduse §-le 65 kindlustustegevusega seotud tegevused edasi antud, tegevuse vastavuse üle käesolevale seadusele ja muudele nende tegevust reguleerivatele õigusaktidele.

Järelevalve eesmärk on tagada kõigi kindlustusandjate ja vahendajate asutamise, tegevuse ja lõpetamise vastavus seadustele ja teistele õigusaktidele, pidades iseäranis silmas kindlustusvõtjate, kindlustatute ning soodustatud isikute huvide ja õiguste kaitset. Vastavalt § 168 p-dele 4 ja 13 kontrollib ja hindab Finantsinspektsioon järelevalve teostamiseks kindlustusandja ning vahendaja kehtestatud strateegiaid, protsesse ja ettevõttesisese aruandluse korraldamist ning teeb vastavalt vajadusele kindlustusandjale ja vahendajale täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi.

§ 172 sätestab, et Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:

1) kui järelevalve teostamisel on avastatud käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 või § 6 lõike 1 punktis 7 nimetatud seaduste või nende alusel antud õigusaktide rikkumisi;

2) käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud õigusrikkumiste ärahoidmiseks;

3) kui esineb kindlustusandja või vahendaja tegevust, kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve või kindlustusturu kui terviku usaldusväärsust või läbipaistvust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid. § 173 p 11 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus ettekirjutusega esitada muid nõudmisi kindlustusandja või vahendaja tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks. Eelnevast nähtuvalt on Finantsinspektsioonil laiaulatuslik järelevalvefunktsioon kindlustustegevusega tegelevate isikute tegevuse seadusele vastavuse üle. Nii on konkreetse vaidluse raames oluline tuvastada, kas kohustus, mille täitmist Finantsinspektsioon kaebuse esitajalt ettekirjutusega nõudis (arendada liikluskindlustuse registri kasutamiseks vajalik tarkvara lõplikult ja ammendavalt välja), tulenes seadusest või muust õigusaktist. Finantsinspektsioon ei saa nõuda isikult kohustuse täitmist, mida normi tasandil ei eksisteeri.

10. LKindlS § 74 lg-te 1, 4 ja 5 kohaselt on kindlustusandja kohustatud esitama registrisse andmed:

1) sõlmitud lepingu ja selle kinnituseks väljastatud poliisi kohta;

2) lepingust taganemise, lepingu ülesütlemise või lepingu muutmise kohta;

3) kindlustusandja poolt kindlustusjuhtumi teate vastuvõtmise ja kindlustusjuhtumi registreerimise kohta;

4) kindlustusandja kahju hüvitamise või hüvitamisest keeldumise otsuse kohta;

5) kindlustusandja esitatud tagasinõude kohta;

6) kindlustusjuhtumi tõttu hävinud sõiduki kohta. Käesoleva paragrahvi alusel registrisse esitatavate andmete andmekoosseisud ning andmete esitamise tingimused ja kord sätestatakse registri pidamise põhimääruses. Registri ja käesolevas paragrahvis sätestatud andmeandjate vahelist andmevahetust ei korraldata riigi infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu. Põhimääruse § 5 sätestab, et andmevahetus toimub registri kasutamiseks loodud tarkvara abil või infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu. Andmed ja andmete muudatused esitatakse registrisse kohe pärast andmete esitamise või muutmise aluseks oleva teabe laekumist, sündmuse toimumist või toimingu, otsuse või tehingu tegemist, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. 01.10.2014 jõustunud LKindlS eelnõu seletuskirjast (eelnõu 423 SE) nähtub LKindlS § 74 kohta järgnev selgitus:

„/…/ lõike 4 kohaselt kehtestatakse registrisse esitavate andmete andmekoosseisud, andmete esitamise tingimused ja kord täpsemalt registri pidamise põhimääruses. Andmete esitamise korra ja tähtaegade sätestamisel on silmas peetud, et registri andmetele tugineb hulk isikuid, kes kontrollivad registrist kindlustuskaitse kehtivust jm andmeid. Seega on hädavajalik andmete esitamise tingimustes reguleerida, et teave tuleb registrisse anda võimalikult operatiivselt – s.t reaalaajas. /…/ Vastav uus süsteem vajab korrektseks käivitumiseks veidi lisaaega, mille jooksul kindlustusandjad saaksid teha vajalikud ettevalmistused (näiteks sõlmida kindlustusandjate omavahelised lepingud, milles täpsustatakse kahju hüvitamisega seonduvat; vajalikud IT-uuendused jne).“ Eelnevat koosmõjus analüüsides saab asuda seisukohale, et 01.10.2014 jõustunud LKindlS ja selle alusel antud Põhimääruse tulemusel pidid kindlustusandjad alates 01.10.2014 olema valmis esitama kindlustusregistrisse reaalajas § 74 lg-s 1 sätestatud andmed registri kasutamiseks spetsiaalselt loodud uue tarkvara või infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu.

See tähendab, et LKindlS alusel antud Põhimäärus nägi ette spetsiaalse uue IT-lahenduse loomise vajaduse seaduse nõuetekohaseks täitmiseks, mitte § 74 lg-s 1 nimetatud andmete esitamise võimaluse kas endale meelepärases või siis vajaliku IT-lahenduse puudumisel nö kriisiformaadis.

11. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitajal puudus 03.10.2014 seisuga, mil tehti Finantsinspektsiooni ettekirjutus, LKindlS ja Põhimääruse nõuetele vastav ja töötav IT- lahendus. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et vastav lahendus puudus ka 07.11.2014, mil tehti täitekorraldus (II kd tl 13) kaebajale sunniraha kohaldamiseks, ning vastav lahendus liidestati liikluskindlustuse registriga alles 14.11.2014. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud uue IT-lahenduse väljatöötamise vajalikkus kaebajale üllatuslik – alates septembri algusest oli Finantsinspektsioon kaebajaga kirjavahetuses, juhtides tähelepanu 01.10.2014 jõustuva LKindlS-ga kaasnevatele muudatustele, sh tehniliste lahenduste väljatöötamise vajadusele (I kd tl 76 jj). Seega on asjakohatud kaebaja argumendid sellest, et andmete edastamisel ei rikutud LKindlS §-i 74; et andmete edastamine toimus vastavalt väljatöötatud kriisikavale (I kd tl 57) ning mida sellisest andmete edastamisest arvas LKF (n kiri I kd tl 65). Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutus ei olnud suunatud mitte sellele, et kaebuse esitaja esitaks LKindlS §-s

74 sätestatud andmeid, vaid sellele, et need andmed saaksid esitatud nõuetekohaselt vastavalt LKindlS ja Põhimääruse sätetele, st vastavalt spetsiaalselt väljatöötatud IT-lahendusele. Ehk teisisõnu, kuna:

• LKindlS § 74 lg-d 1 ja 4 koosmõjus Põhimääruse §-ga 5 kohustasid kaebajat andmete esitamiseks registrisse looma uue IT-lahenduse seisuga 01.10.2014;

• vastav funktsioneeriv IT-lahendus puudus kaebajal 01.10.2014 seisuga;

• Finantsinspektsioonil oli pädevus KindlTS § 172 p-de 2 ja 3 ning § 173 p 11 alusel teha kaebajale ettekirjutus seadusenõuetele vastava tarkvara väljaarendamiseks;

• Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuse eesmärk oligi suunata kaebaja seadusenõuetele vastava tarkvara väljaarendamisele;

• ettekirjutuse p-dele 1.2 ja 1.3 ei ole kaebaja eraldi vastuväiteid esitanud, on kohtu hinnangul Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuse p 1 õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu.

12. Mis puudutab 03.10.2014 ettekirjutuse p 2 – keelata AS-il Inges Kindlustus alates käesoleva ettekirjutuse jõustumisest kuni p 1.1 kohase täitmiseni LKindlS §-s 12 nimetatud lepingute sõlmimine – vaidlustamist kaebaja poolt, siis jääb see kohtule arusaamatuks. Kui kaebaja vastuväide nimetatud ettekirjutuse punktile on see, et ta nagunii ei planeerinudki nimetatud lepinguid sõlmida ajal, mil IT-lahendus veel ei funktsioneerinud, siis ei saa ka ettekirjutus, mis sama tegevuse keelab, rikkuda kuidagi kaebaja subjektiivseid õigusi. Teisalt ei ole äriühingu ausõna, et ta mingist tegevusest hoidub, järelevalvet teostavale haldusorganile kriteerium, millest lähtuda ettekirjutuse tegemisel, kui selleks on olemas seaduslik alus.

13. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutus on tervikuna õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu. Kaebus jääb Finantsinspektsiooni 03.10.2014 ettekirjutuse tühistamise nõudes rahuldamata.

14. Finantsinspektsiooni 07.11.2014 täitekorraldusega kohaldati kaebaja suhtes sunniraha summas 3200 eurot KindlTS § 181 lg-te 1 ja 2 ning ATSS § 9 lg 1 alusel. Vastav hoiatus kohaldada sunniraha 3200 eurot sisaldus juba 03.10.2014 ettekirjutuses. KindlTS § 181 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib Finantsinspektsioon käesoleva seaduse alusel tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha ATSS-s sätestatud korras. Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 1200 eurot ja järgnevatel kordadel kokku kuni 4800 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks ning juriidilise isiku puhul esimesel korral kuni 3200 eurot ja järgnevatel kordadel kokku kuni 48 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks. Eelnevast nähtuvalt kohaldas Finantsinspektsioon kaebuse esitaja suhtes esimesel korral kohe maksimumsummat 3200 eurot. Igasugune põhjendus sellisele valikule puudub nii ettekirjutuses kui ka täitekorralduses. Ehkki kohtupraktikas (vastavad viited on kohtu käesolevas asjas tehtud 02.03.2015 määruses) on asutud seisukohale, et täitekorralduse näol on tegemist toiminguga, mitte haldusaktiga, ei saa see toiming olla tehtud põhjendamatult, so haldusorgani suva järgi. ATSS § 4 lg 1 järgi on ettekirjutus haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (sunni rakendamine). ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendi rakendamise üheks eelduseks ka adressaadile tehtud kirjalik hoiatus vastavalt ATSS § 7 lg-le

1. Hoiatus peab mh sisaldama kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatavat sunnivahendit (ATSS § 7 lg 1 p 4), st hoiatust andev haldusorgan peab selgelt väljendama, millist sunnivahendit võidakse kasutada. Hoiatus võib ATSS § 7 lg 2 kohaselt kaasneda ettekirjutusega. Sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summa (ATSS § 7 lg 5). ATSS § 10 lg 1 defineerib sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summana, mille adressaat peab tasuma, kui ta ei täida ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Ehkki konkreetsel juhul oli sunnivahendi hoiatus tehtud ettekirjutuses, ei ole see kohtu hinnangul eraldi täitekorraldusest vaidlustatav, kuna sunnivahendi rakendamise hoiatus iseenesest ei saa rikkuda isiku subjektiivseid õigusi. Hoiatus hakkab isiku subjektiivseid õigusi mõjutama hetkest, mil antakse täitekorraldus sunnivahendi rakendamiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et Finantsinspektsiooni 07.11.2014 täitekorraldus on koosmõjus 03.10.2014 ettekirjutuses tehtud hoiatusega halduskohtus vaidlustatav õigusvastasuse tuvastamise nõude kaudu (koos heastamisnõudega täitekorralduse tagasitäitmiseks), kuna täitekorraldusega kohaldatud sunniraha summa 3200 eurot määrati kindlaks 03.10.2014 ettekirjutuses.

Nagu kohus mainis, puudub nii ettekirjutuses kui ka täitekorralduses igasugune põhjendus selle kohta, miks on järelevalveorgan otsustanud kohaldada sunniraha esmakordselt maksimummääras. Kohtumenetluses antud ainus seletus Finantsinspektsiooni poolt on olnud, et sellisena täitis sunniraha kohaldamine oma eesmärki. Kohus ei kahtle, et sunniraha kohaldamine maksimummääras aitab ilmselt alati täita selle kohaldamise eesmärki paremini, kui sunniraha kohaldamine miinimummääras, kuid oluline on, et sunniraha määramine ei pea mitte üksnes täitma oma eesmärki, vaid peab ka olema proportsionaalne. ATSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele haldusmenetluse seadust (HMS), arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. HMS § 107 lg 2 sätestab, et toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid.

Kohtu hinnangul on 07.11.2014 täitekorraldus koosmõjus 03.10.2014 ettekirjutuses tehtud hoiatusega õigusvastane, kuna on ebaproportsionaalne ning antud kaalutlusõigust rikkudes. Kaalutlusõiguse olulise rikkumisega on tegemist juhul, kui haldusorgan on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta olulised asjaolud või ei nähtu nendega arvestamine otsustuse põhjendustest. Konkreetsel juhul nähtub kaebaja 01.10.2014 kirjast Finantsinspektsioonile (I kd tl 46), et: „/…/ Seltsi liikluskindlustuse infosüsteem oli seisuga 26.09.2014 valmis. Testid vastu LKF-i süsteemi on õnnestunud, testide logid on esitatud FI-le. Süsteem on vaja veel LKF- iga enne liidestamist üle vaadata, veendumaks, et kõik toimib. Üks ülevaatus on toimunud ning antud ülevaatusel tehtud märkused on üle vaadatud, parandatud ja testitud. LKF-i graafik 01.10.2014 üleminekule eelnevatel ja järgnevatel päevadel on pikalt ette planeeritud ja tihedalt täis, kuna liidestada tuleb eri Seltside, Maanteeameti, politsei ja LKF-i süsteemid. LKF vaatab Inges Kinslustusega süsteemi üle esimesel võimalusel. Senikaua järgitakse seadusest ja põhimäärusest tulenevaid nõudeid vastavalt kriisikavale.“ Ei ettekirjutusest ega täitekorraldusest ole aru saada, kas ja kuidas on kaebaja selgitusi – et süsteemi liidestamine ei sõltu mitte niivõrd temast kui LKF-i tihedast töögraafikust seoses 01.10.2014 jõustunud LKindlS-ga – võetud arvesse sunniraha summa suuruse määramisel. Finantsinspektsioon ei ole ei ettekirjutuses, täitekorralduses ega ka kohtumenetluses esitanud põhjendusi sellest, kui suur osa ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmisel oli kaebaja teadlikul tegevusetusel ja kui suur osa asjaolude halval kokkulangemisel või ehk ka riiklikul tasemel ebapiisaval planeerimisel uue seaduse jõustamisel. Arvestades Finantsinspektsiooni ainsat põhjendust maksimumsumma määramisele (see täitis oma eesmärki), on ettekirjutuse ja täitekorraldusega nõutud summa kohtu hinnangul ka selgelt ebaproportsionaalne.

15. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Finantsinspektsiooni 07.11.2014 täitekorraldus on õigusvastane. Kaebus tuleb selles osas rahuldada ning teha Finantsinspektsioonile HKMS §

37 lg 2 p 5 alusel ettekirjutus täitekorralduse tagasitäitmiseks, kuna kaebaja on täitekorralduses kohaldatud sunniraha summas 3200 eurot 24.11.2014 tasunud (II kd tl 14).

16. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse mõista vastustajalt välja kohtumenetluses kantud kulud kokku summas 2548,50 eurot (I kd tl 95-108), sh kaebustelt tasutud riigilõiv kokku summas 111 eurot (I kd tl 12, II kd tl-d 15 ja 18). Kohus on seisukohal, et taotletud kulud on tõendatud, põhjendatud ja tasutud kaebaja poolt. Finantsinspektsioon on esitanud vastuväite seoses kaebaja menetluskuludega ja palunud jätta arvestamata menetluskulude taotluses sisalduv käibemaksu osa. Kohus selgitab, et menetluskulud tuleb kaebaja kasuks välja mõista koos käibemaksuga seetõttu, et halduskohus ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta sellest, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.11.2007 kohtuotsust asjas nr 3-3-1-58-07). Kuna kohus rahuldab kaebuse ½ osas esitatud nõuetest, tuleb samas proportsioonis vastustajalt välja mõista ka kaebaja menetluskulud. Pool nõutud summast on 1275 eurot. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja viimase poolt kantud põhjendatud menetluskulud summas 1275 eurot.

Vastustaja ei ole menetluskulude nõuet HKMS § 109 lg-s 1 sätestatud korras esitanud, mistõttu tema menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik