3-13-2103/16 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-2103 Haldusasi OÜ Estlander Grupp kaebus Maksuja Tolliameti 08.07.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/9098-22 osalise (tulumaks) tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – OÜ Estlander Grupp, lepingulised esindajad Kuldar Kirt ja Madis Truber; Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Anneli Metsalu RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 23.04.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti 08.07.2013 maksuotsusega nr 12.2-3/9098-22 kohustati OÜ-d Estlander Grupp tasuma tulumaksu summas 6934,16 eurot ja käibemaksu summas 923,58 eurot (tl 13-35).

2. OÜ Estlander Grupp esitas eelnimetatud maksuotsuse peale vaide, kuid see jäeti Maksuja Tolliameti 04.09.2013 vaideotsusega nr 6-1/1659-3 rahuldamata (tl 6-8).

3. OÜ Estlander Grupp esitas 04.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 08.07.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/9098-22 ja 04.09.2013 vaideotsuse nr 6-1/1659-3 tühistamiseks tulumaksu puudutavas osas (tl 2-5).

4. Tallinna Halduskohtu 24.10.2013 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 37-38).

2 5. Kaebaja kõrvaldas määruses viidatud puudused, märkides, et vaidlustab Maksuja Tolliameti 08.07.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/9098-22 tulumaksu puudutavas osas ning tasus ettenähtud riigilõivu (tl 42-44).

6. Tallinna Halduskohtu 14.11.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 45).

7. Tallinna Halduskohtu 19.02.2015 määrusega määrati asi läbivaatamisele kirjalikus menetluses (tl 72).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

8. Kaebaja esitas maksumenetluse käigus parandusdeklaratsioonid, mille tingis tehingute tühistamine ning väljamakstud summade tagasi laekumine äriühingu kassasse. Maksuja Tolliamet aktsepteeris parandusdeklaratsioonide esitamist, kuid jättis need maksu määramisel arvestamata. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud arvestamata ka vaidemenetluses esitatud kassa sularahas sissetuleku orderitega kogusummas 23 084 eurot ja 95 senti. Maksuhaldur on vaideotsuses aga märkinud, et talle on arusaamatu, milliseid väljamakseid tagasimaksed täpselt puudutavad. Selline maksuhalduri märkus on aga pigem eksitava iseloomuga. Samas vaideotsuses on maksuhaldur kinnitanud, et on seadnud kahtluse alla mõned tehingud, kuid on neid siiski aktsepteerinud.

9. Nõustuda ei saa maksuhalduri väitega, et kaebaja ei ole tagasimaksest teavitanud enne 08.07.2013 maksuotsuse tegemist. Vastav teave oli maksuhaldurile edastatud juba eriarvamuses ja parandusdeklaratsioonidega ja maksuhaldur oli neid toiminguid ka aktsepteerinud. Maksuhaldur ei ole kogu menetluse kestel ega ka pärast parandusdeklaratsioonide esitamist nõudnud maksukohustuslaselt selgitusi tehingute tühistamise ega ka sularaha tagasilaekumise kohta kassasse. Kaebaja esitas täiendavad tõendid maksuhaldurile ise ja tegemist ei olnud pahatahtliku esitamata jätmisega nagu seda püüab väita Maksuja Tolliamet. Kuna kassasse laekunud raha kasutamise eest ja selle väljavõtmise eest tuleks nagunii ettevõttel maksta makse, siis on tekkinud topeltmaksustamise olukord.

10. Täiendavas 18.03.2015 seisukohas leiab kaebaja, et kuna äriühingust välja viidud rahalised vahendid on tagastatud äriühingule, siis ei ole tegemist ettevõtlusest välja viidud rahaliste vahenditega ning summade maksustamiseks TuMS § 51 ja § 52 alusel puudub õigus. Ja kuna kujunenud olukorras puudub maksukohustuslase tahtlus ja hooletus, siis kaebajal on õigus paluda MKS § 102 lg 1 p 2 alusel maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. Kaebaja teavitas maksuhaldurit tehingute tühistamisest, kuid maksuhaldur ei ole maksumenetluses täiendavalt uurinud, millised olid tehingu tühistamise tagajärjed. Seetõttu oli maksuhalduri otsus tulumaksu määrata üllatuslik, mistõttu ei osanud kaebaja pidada vajalikuks maksumenetluses tagasimakseid teha ning enne maksuotsuse koostamist kassaordereid rahaliste vahendite tagastamise kohta esitada.

11. Vastustajal oli kohustus vaidemenetluses uued tõendid arvesse võtta ja maksuotsus tühistada või saata asi uueks otsustamiseks. Vastustaja ei ole tõendanud kaebaja tahtlust või hooletust ehk süüd dokumentide eelneval mitteesitamisel. Vastustajal puudus õiguslik alus keelduda esitatud uute tõendite vastu võtmisest. Vastustaja peab arvestama, et maksustamise aluseks on reaalne majanduslik sooritus, kuid antud juhul puudub maksustamise aluseks olev juriidiline fakt st raha ei ole äriühingust välja viidud. Vastustaja pidi uurimiskohustusest tulenevalt selgitama välja tegelikud asjaolud, kuid ei ole seda teinud. Vastustaja vastusest tuleneb, et menetleja kahtles esitatud tõendite usaldusväärsuses ja on hilisemalt viidanud, et kohtumenetluse raames ei ole esitatud tõendite vastavus tegelikele asjaoludele kontrollitav. Seega seda enam oli vastustajal kohustus tõendite usaldusväärsust ning õigsust kontrollida maksumenetluses.

3

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja alusetu ning esitatud seisukohad ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks.

13. Põhiliseks kaebaja argumendiks on see, et maksuhaldur ei ole arvestanud vaidemenetluses esitatud 06.-07.06.2013 kassa sularaha sissetuleku orderitega (kokku summas 23 084,95 eurot) ning, et maksuhaldur ei ole kogu menetluse kestel ega ka pärast parandusdeklaratsioonide esitamist nõudnud maksukohustuslaselt selgitusi tehingute tühistamise ega ka sularaha tagasilaekumise kohta kassasse. Selline kaebaja väide ei ole faktiliselt õige ning viide maksuhalduri uurimiskohustuse täitmata jätmise kohta ei ole asjakohane. Kaebaja on 23.05.2013 eriarvamuses nõustunud 28.02.2013 kontrollaktis välja toodud maksuhalduri seisukohtadega ning konstateerinud, et esitab parandusdeklaratsioonid (10.06.2013 esitati märtsi ja aprilli 2012 käibedeklaratsioonide parandused). Kaebaja ei ole eriarvamuses selgitanud, et parandusdeklaratsioonide esitamise vajaduse tingib tehingute tühistamine ning äriühingu arvelduskontolt alusetult väljamakstud summad on tagastatud kaebaja kassasse.

14. Vastustaja märgib, et kaebajal ei olnud eriarvamuses võimalik sularaha tagasimaksetest maksuhaldurit teavitada, kuna väidetavalt kaebaja poolt kassasse raha tagasi maksmist kajastavad kassa sularaha sissetuleku orderid on kuupäevadega 06.-07.06.2013, kuid eriarvamus on koostatud 23.05.2013, mistõttu ei saa kaebaja väide juba seetõttu tõele vastata. Samuti ei saa maksuhaldur teha käibedeklaratsioonide parandamisest automaatset eeldust, et kaebaja on vaidlusaluste arvete alusel tasutud summad kassasse tagasi maksnud. Kaebaja esitas info tehingute tühistamise kohta ja kassa sularaha sissetuleku orderid alles vaidemenetluses, millega on vaideotsuse koostamisel ka arvestatud. Uute asjaolude ja tõendite arvestamine pärast maksuotsuse tegemist on piiratud. Käesolevas asjas ei ole kaebaja selgitanud, mis takistas teda tagasimaksete tegemisest koheselt maksuhaldurit teavitamast. Olles tagasimaksete tegemisest maksuhaldurit teavitanud alles pärast maksuotsuse tegemist, kuigi kaebaja pidi olema väidetavatest tagasimaksetest ilmselt teadlik juba varem (kassa sissetuleku orderite koostamise hetkel), on kaebaja minetanud ka oma õiguse paluda MKS § 102 lg 1 p 2 alusel maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. Sealjuures on oluline märkida, et ettevõttest alusetult väljamakstud rahalt määratud tulumaksu tasumise kohustusest vabanemise eelduseks on tõendamine, et ettevõttest alusetult väljamakstud summad on ettevõttesse tagasi makstud. Ainuüksi esitatud kassa sularaha sissetuleku orderid, millelt ei nähtu kellelt ja mille eest raha väidetavalt on liikunud, ja konstateering, et tehingud on tühistatud ning alusetult väljamakstud summad on tagastatud kaebaja kassasse, eelnimetatud asjaolusid ei tõenda. Samuti on esitatud kassa sularaha sissetuleku orderitest nähtuv tagasimaksete kogusumma 23 084,95 eurot, kuid maksuotsuse kohaselt on tulumaksustatud väljamakseid tehtud kokku summas 26 085,60 eurot. Lisaks ei ole kohtumenetluse raames eelnimetatud tõendite vastavus tegelikele asjaoludele kontrollitav.

15. Täiendavas 10.04.2015 seisukohas märgib vastustaja, et kaebaja esitatud seisukohtadest ja tõenditest võib järeldada, et kaebaja ei vaidle käesolevaks hetkeks vastu maksuhalduri õiguslikule hinnangule, et kaebaja raamatupidamise andmetel oli kontrollitaval perioodil 01.03-31.05.2012 tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid kogusummas 26 085 eurot ja 60 senti. Samas ei ole aga õige kaebaja seisukoht, et kuna ta esitas maksumenetluses tõendeid, selle kohta, et on sularaha ettevõtte kassasse tagasi kandnud, siis oleks maksuhaldur pidanud uurima, millised on tehingu tühistamise tagajärjed. Kuna kontrollitav periood hõlmas perioodi 2012. aasta märtsist kuni maini, siis ei olnud maksuhalduril õigust samas maksumenetluses kontrollida 2013. aasta juunikuu raamatupidamise algdokumente. Samuti ei saanud maksuhaldur eeldada, et kaebaja tagastab sularaha kassasse, sest ei nõustunud maksuotsuse koostamise ajal maksuhalduri seisukohaga. Kuni kaebuse esitamiseni halduskohtusse ei nõustunud kaebaja tulumaksu määramisega, väites, et väljamakstud summad olid ettevõtlusega seotud. Jättes esitamata enne 08.07.2013 maksuotsuse koostamist maksuhaldurile talle

4 teadaolevaid andmed, kuigi ajaliselt oleks see võimalik olnud (väidetavalt tagastati sularaha kassasse 06.06.2013 ja 07.06.2013), rikkus kaebaja maksumenetluses kaasaaitamiskohustust. Kui kaebaja maksis väidetavalt 06.06.2013 ja 07.06.2013 reaalselt sularaha kassasse, oleks kaebajal olnud ka kohustus esitada maksudeklaratsioon TuMS § 54 lg 2 alusel 2013. aasta juulis sama aasta juunikuu kohta ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Kaebaja eelkirjeldatud viisil tegutsemise korral ei tõusetuks ka küsimust topeltmaksustamisest. Maksuotsuse kohaselt tuvastati kontrolli käigus ettevõtlusega mitte seotud kulu kogusummas 26 085,60 eurot, kaebaja on väidetavalt tagastanud sularaha sissetuleku orderite kohaselt 23 084,95 eurot. Kaebaja ei ole käesoleva hetkeni välja toonud kes, kellele ja mida tagastas, millises ulatuses. Samas nähtub, et kassasse ei ole sisse makstud kogu maksumenetluses tuvastatud ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kaebaja ei ole oma täiendavas seisukohas selgitanud, millest tuleb summaarne erinevus.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Põhiliselt kontrollis maksuhaldur OÜ Estlander Grupp tuluja käibemaksu arvestamise ning tasumise õigsust perioodil 01.03.2012 – 31.05.2012 tehes kindlaks vastava maksukohustuse, kuid kontrollimise käigus selgunud asjaolude pinnalt suurendati tasumisele kuuluvat tuluja käibemaksu ühtlasi ka 2012. aasta juunikuud puudutavas osas. Maksuja Tolliameti 08.07.2013 maksuotsusega nr 12.2-3/9098-22 kohustati OÜ-d Estlander Grupp tasuma tulumaksu summas 6934 eurot ja 16 senti ning käibemaksu 923 euro ja 58 sendi suuruses summas, seega kokku 7857 eurot ja 74 senti.

17. OÜ Estlander Grupp on vaidlustanud 08.07.2013 maksuotsust nr 12.2-3/9098-22 (edaspidi ka maksuotsus) 6934 ja 16 sendi suuruse tulumaksu määramist puudutavas osas ning taoliselt on kaebus ühtlasi ka menetlusse võetud. Seejuures lähtus kohus kaebaja 07.11.2013 täpsustusest (tl 43), mis esitati Tallinna Halduskohtu 24.10.2013 käiguta jätmise määruse järgselt.

18. Nähtuvalt maksuotsuse punktidest 8.1. kuni 8.3. tegi kaebaja väljamakseid, mille kohta puudusid nõuetekohased algdokumendid või mille puhul võis asuda seisukohale, et need ei olnud seotud osaühingu Estlander Grupp ettevõtlusega. Kontrollimise perioodil ning maksuotsuse andmise ajal kehtinud tulumaksuseaduse paragrahvide 51 ja 52 kohaselt pidi residendist äriühing ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja muudelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt tulumaksu tasuma. Vastavalt tulumaksuseaduse § 51 lõike 2 punktidele 3 ja 4 on ettevõtlusega mitteseotud kuluks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument ning kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks. TuMS § 52 lg 2 p 1 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks ka ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine. Seonduvalt eelnimetatuga on vastustaja maksuotsuse punktis 8 asjakohastele tulumaksuseadusening ka vastavatele raamatupidamise seaduse sätetele piisavas mahus viidanud ning kohus seda kõike üle ei korda.

19. Maksukorralduse seaduse § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Seega tuleb kohtul hinnata põhiliselt seda kas vastustaja seisukoht, mille kohaselt ei olnud maksuotsuses viidatud väljamaksed seotud kaebaja ettevõtlusega, on piisavalt põhjendatud ja kas kaebuse esitaja on maksuhalduri sellekohased järeldused suutnud ümber lükata või mitte. Asjaolud, mille pinnalt maksuhaldur vastavale tõdemusele jõudis, sisalduvad põhiliselt vaidlustatud haldusakti punktides 1, 3-5 ja 8.

20. Maksuhaldur tegi kindlaks, et kaebaja maksis kontrollitaval perioodil pangakontolt välja 7007 euro ja 33 sendi suuruse summa, mille kohta osaühingu raamatupidamises algdokumenti ei olnud ja mis ei olnud seotud äriühingu ettevõtlusega. Ülekandeid erinevatele eraisikutele oli summas 2852 eurot ning

5 sellekohane tabel on toodud maksuotsuse punktis 1.1. Arvestust, mille alusel nimetatud väljamaksed tehti, kaebaja raamatupidamises ei olnud. Ülekandeid tehti ka aktsiaseltsile Tallink Grupp. Väljamakseid, mida maksuhaldur ettevõtlusega seotud kulu tähenduses ei aktsepteerinud, tehti vastavate broneeringute alusel eelnimetatud aktsiaseltsile summas 1189 eurot. Need pidid olema seotud Soomes teostatud ehitustöödega, kuid maksuotsuse punktis 1.2. esitatud tabelis märgitud broneeringute ning ülekandesummade kohta kaebajal algdokumente ei olnud. 2966 euro ja 33 sendi ulatuses toimusid tasumised pangakaardiga, mida on kajastatud maksuotsuse punktis 1.3. ja sellekohases tabelis, mis on haldusasja materjalide juures maksuotsuse lisana (tl 36). Nimetatud väljamaksete kohta algdokumente ei esitatud. Maksuhaldur ei aktsepteerinud ettevõtlusega seotud kuluna ka aktsiaseltsile Espak Viljandi tehtud väljamakset veemõõtja, veefiltri ja selle elementide soetamise kohta summas 48 eurot ja 65 senti ning kassast välja makstud 100 euro suurust summat seadmete rendi kohta OÜ Hansa Maaler Viimistlustehnika sularaha-arve alusel, sest eelnimetatud sularaha-arve ei olnud väljastatud mitte kaebuse esitajale, vaid osaühingule Bravoberg. Nende kahe väljamaksega seonduvat on kajastatud maksuotsuse punktis 3 ning seejuures viitab maksuhaldur ka kaebaja juhatuse liikme seletusele, milles K. Uibo tegelikult nõustus, et veemõõtja ja veefiltri elemendid ei olnud ettevõtlusega seotud. Kokkuvõtvalt on kajastatud maksuotsuse punktides 1.1. kuni 1.3 ja punktis 3 kirjeldatud väljamakseid ning sellega seonduvat maksukohustust vaidlustatud haldusakti punktis 8.1. Eelnimetatud punktist nähtub, et vastavaid väljamakseid oli kokku summas 7155 eurot ja 98 senti ning sellelt arvestatav tulumaks 1902 eurot ja 23 senti. Maksuotsuse punktis 8.1. on ka sellekohane tabel. Kaebaja ei ole maksuhalduri seisukohti ümber lükanud.

21. Nähtuvalt maksumenetluse käigus kogutud materjalist tehti osaühingu Estlander Grupp kassast väljamakseid ka aktsiaseltsi Bauhof Group väidetavate arvete alusel. Tegemist oli kuue erineva arvega väljamaksete kogusummas 14 869 eurot ja 62 senti. Vastav tabel on maksuotsuse punktis 4.1. Maksuhaldur tegi kindlaks, et AS Bauhof Group ei esitanud arveid kaebajale, vaid erinevatele eraisikutele, kes need arved ka tasusid ja kellelt on võetud seletused, mida vastustaja kajastas kokkuvõtlikult maksuotsuse punktis 4.1. ja mida kohus siinkohal üle ei korda. Kaebaja väitel oli tellinud arvetel näidatud kauba ja tasunud selle eest J.R., kes aga maksuhaldurile antud seletuses eelnimetatut omaks ei võtnud. Seega asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et tegemist oli ettevõtlusest väljavaiidud rahaga ja ettevõtlusega mitteseotud kuludega, millelt oli vaja tasuda 3952 euro ja 69 sendi suurust tulumaksu. Arvestuse kohta on maksuotsuse punktis 8.2. ka sellekohane illustreeriv tabel. Maksuhaldur ei aktsepteerinud ettevõtlusega seotud kuluna ka osaühingule VDA Management arve nr 08-12 alusel tehtud 4060 euro suurust väljamakset, sest kontrolli käigus ei olnud võimalik tuvastada ehitusteenuse sisu, mahtu ega maksumust. Sellekohast seisukohta on põhjendatud maksuotsuse punktis 5 ja 8.3. Kaebaja ei ole maksuhalduri sellekohaseid seisukohti ümber lükanud. 4060 euro suuruselt väljamakselt arvestas maksuhaldur tulumaksu summas 1079 eurot ja 24 senti.

22. Maksuotsuse punktides 8.1. kuni 8.3. esitatud väljamaksed, mida ei saanud ettevõtlusega seotud kuluna aktsepteerida, on kokku summas 26 085 eurot ja 60 senti ning sellelt arvestatud tulumaks 6934 eurot ja 16 senti. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et tegemist oli ettevõtlusega mitteseotud kulude ning väljamaksetega, millelt oli vaja tulumaksu maksta. Tulumaksu arvestamise või selle metoodika kui sellise osas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud. Tegelikult kaebaja vastustaja seisukohta ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemise kohta sisuliselt ümber lükata ei olegi püüdnud, vaid esitanud seonduvalt käibemaksu arvestamise kohustusega vastavasisulisi deklaratsioonide parandusi ning asunud seiskohale, et toimumata tehingute eest on raha osaühingule tagastatud, mistõttu ei oleks pidanud ka tulumaksu määrama. Kaebaja on esitanud maksuhaldurile kviitungid kassa sissetuleku orderitele numbritega 558, 559, 560 ja 561, mille kohaselt laekusid 06.06.2013 ja 07.06.2013 osaühingu kassasse kokku 23 084 eurot ja 95 senti. Vastustaja aga selgitab, et kassa sissetulekute orderid esitati alles vaidemenetluses ning seetõttu oli nende arvestamise võimalus lähtuvalt MKS § 102 lg 1 p 2 üldse piiratud. Maksuotsuse muutmise ja kehtetuks

6 tunnistamine uue asjaolu ja tõendi ilmnemise tõttu on MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt võimalik siis, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kaebaja etteheide vaidemenetluse raames esitatud kassa sissetuleku orderite arvestamata jätmisega seostub eelnimetatud vaidemenetlusega, kuid käesoleva haldusasja raames on vaidlustatud üksnes maksuotsust tulumaksu määramist puudutavas osas, mitte vaideotsust. Arvestades aga asjaolu, et kviitungid numbritega 558-561 on haldusasja materjalide juurde esitatud ja et kaebaja heidab maksuhaldurile ette veel seda, et viimane ei uurinud enne maksuotsuse koostamist piisavalt käibedeklaratsioonide parandamisega kaasnevaid võimalikke tagajärgi ega selgitanud välja ettevõtlusega mitteseotud summade tagastamist või nende tagastamise kavatsust, siis seostuvad need dokumendid siiski ka vaidlustatud maksuotsusega ning kohus neid tähelepanuta ei jäta. Siinkohal tuleb aga nõustuda Maksuja Tolliametiga, et olukorras, kus osaühing vaidles maksumenetluse käigus maksuhaldurile vastu, ei pidanud vastustaja automaatselt eeldama, et vaidlusalused summad on vahepeal tagasi makstud või siis seda, et need makstakse lähimal ajal ajal tagasi. Samas on maksuhaldur seisukohal, et alusetult väljamakstud summade tagastamine on ka sisuliselt tõendamata, sest nendest orderitest ei nähtu, kes, kellele ja mida (milliste varasemate arvete pinnalt tehtud väljamaksed) tagastas. Vastuolu on ka selles, et põhjendamatud väljamaksed, mis kindlaks tehti, olid summas 26 085 eurot ja 60 senti, kuid väidetava tagasimakse kogusumma oli 23 084 eurot ja 95 senti. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et eelnevalt nimetatud neli kviitungit (tl 57-60) ei tõenda seda, et maksuotsuses kajastatudning ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed tagastati seonduvalt nende arvetega, mida maksuhaldur ettevõtlusega seotud kulu kontekstis ei aktsepteerinud ja mille kohta ei olnud nõuetelevastavat algdokumenti. Kaebaja seisukoht ei ole ka veenev, sest maksuotsuse punktis 1.1. on kajastatud mitmetele eraisikutele tehtud põhjendamatuid väljamakseid ning punktis 1.3. hulgalisi kaardimakseid, mille pinnalt tekib küsimus, et kuidas küllaltki suurele hulgale erinevatele isikutele tehtud väljamaksete tagastamist siis korraldati ning mis neid tagasimakseid tõendab. Lähtuvalt eeltoodust tuleb jätta kaebus rahuldamata.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik