2-12-46968/69 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-46968

Tsiviilasi

V.S. , E.S. ja V.S. hagi S.T. ja N.P. vastu asja

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

20 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.T. ja N.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. aprill 2015. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (I astme menetluses kostjad):

1. S.T. (isikukood: XXX);

2. N.P. (isikukood: XXX);

lepinguline esindaja Deniss Matvejev;

Vastustajad (I astme menetluses hagejad):

1. V.S. (isikukood: XXX);

2. V.S. (isikukood: XXX);

lepinguline esindaja Jevgenia Tušinskaja

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 12. märtsi 2014.a otsus muutmata

ning S.T. ja N.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta V.S. ja V.S. poolt maakohtus kantud

menetluskulud solidaarselt S.T. ja N.P. kanda ning S.T.

ja N.P. menetluskulud nende endi kanda.

2. Jätta V.S. ja V.S. poolt ringkonnakohtus kantud

menetluskulud solidaarselt S.T. ja N.P. kanda ning S.T.

ja N.P. menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. V.S. , E.S. ja V.S. (hagejad) esitasid 15. novembril 2012. a hagi S.T. ja N.P. (kostjad) vastu

asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hagiavalduse kohaselt oli V.S. alates 1969.

aastast abielus A.S. (surnud 19. märtsil 2006. a, tl 6). Hagejad E.S. ja V.S. on V ja A S. lapsed.

8. detsembril 1992. a erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti nr 196 (tl 4) alusel andis

aiandusühistu „Baltika“ erastamissubjektidele V.S. le ja A.S. ühisomandisse üle ühistus asuva

krundi nr 198, mille koosseisus oli elamu, kaks kasvuhoonet ja majandusblokk. A.S. oli eluajal

esitanud avalduse aiamaa erastamiseks ning pärast tema surma võtsid hagejad pärandi vastu (tl

7–10). 24. augustil 2010. a välja antud omandiõiguse tunnistuse (tl 7–8) ning seadusjärgse

pärimisõiguse tunnistuse (tl 9–10) kohaselt kuulub ½ mõttelisest osast ehitisest, mille koosseisus

on elamu, 2 kasvuhoonet ja majandushoone, asukohaga AÜ Baltika, Narva linn, XXX hageja

V.S. le ning ½ mõttelisest osast hagejatele E.S. le ja V.S. le. 29. detsembri 2010. a Narva

Linnavalitsuse korraldusega nr 1658-k (tl 11–12) erastati ostueesõigusega maa asukohaga Narva

linn, XXX , hagejatele V.S. le ½ mõttelises osas, E.S. le ¼ mõttelises osas ja V.S. le ¼ mõttelises

osas ning moodustati kinnistu. Hagejate nõue ei ole aegunud, kuna hagejad said omandiõiguse

2010. aastal.

Pärast erastamise vormistamist said hagejad teada, et kostjad kasutavad nende eespool nimetatud

vara ebaseaduslikult. Kostjate väidete kohaselt kasutavad nad aiamaad surnud A.S. i loal,

esitamata ühtegi dokumenti väite kinnituseks. Hagejad nõudsid AÕS § 80 lg 1 alusel erastatud

kinnistu tagastamist ning menetluskulude jätmist kostjate kanda.

2. 8. juunil 2013. a suri hageja E.S. . 19. detsembri 2013. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse

(tl 120) kohaselt said tema vara pärijateks V.S. ja V.S. kumbki ½ mõttelises osas.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta see rahuldamata ning menetluskulud hagejate

kanda. Kostjate kinnituse kohaselt enne 8. detsembri 1992. a erastatud vara vastuvõtu-üleandmise

akti nr 196 koostamist omandasid nad 15 000 EEK-i eest suulise müügilepingu alusel V.S. lt ja

A.S. AÜ „Baltika“ osa, mis oli seotud aiandusühistus krundiga nr 198. Seega erastamise

subjektideks on kostjad ja vara erastamine V.S. ja A.S. poolt on ebaseaduslik. Kui suuline

müügileping oli tühine, siis omandiõigus kostjatele üle ei läinud, kuid valdus on üle antud

seaduslikult ning tegemist on tasuta kasutamise lepinguga.

Hagejate nõue kostjate vastu on aegunud. Kostjad valdavad vara alates 1992. aastast, V.S. ja

A.S. olid sellest teadlikud. Seega aegus hagejate nõue kostjate vastu TsÜS § 149 kohaselt 2002.

aastal, ehk kümne aasta pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Aegumise tähtaja algus ei ole

seotud kinnisasja omandiõiguse saamisega.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 12. märtsi 2014. a otsusega hagi täielikult ning kohustas kostjaid välja

andma nende valdusest hagejate V.S. ja V.S. valdusesse neile kuuluv kinnistu asukohaga Ida-

Virumaa, Narva linn, XXX . Maakohus jättis hagejate menetluskulud solidaarselt kostjate kanda

ning kostjate menetluskulud kostjate endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peavad hagejad tõendama asjaolu, et nad on asja

omanikud, kostjad peavad tõendama, et neil on õiguslik alus võõrast vara vallata. Kostjad

nimetasid vara kasutamise õiguslikuks aluseks tasuta kasutamise lepingu, kuid seda ei tõendanud.

Maakohtu hinnangul on hagejad enda omandi kinnisasjale tõendanud hagile lisatud

dokumentaalsete tõenditega. Asja väljanõudmine AÕS § 80 järgi saab olla omaniku nõue ja selle

rahuldamine on seotud omandiõiguse tunnustamisega. TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga

püsivalt ühendatud ehitis kinnisasja oluline osa ja § 53 lg 2 järgi ei saa asi ja selle oluline osa olla

eri isikute omandis. Kuni 1. juulini 2002. a sätestasid sama põhimõtte AÕS § 16 lg 1 ja § 15 lg

2. Maakohus leidis, et kui kostjad oleksid ostnud vallasvara, mis enne erastamist oli

aiandusühistus, siis kinnistu moodustamisel muutus see vara (ehitise, mille koosseisus oli elamu,

kaks kasvuhoonet ja majandushoone) maatüki lahutamatuks osaks TsÜS § 54 lg 1 alusel.

Käesoleval ajal kuulub kinnisasi hagejate omandisse ning kostjad ei ole hagejate omandit

vaidlustanud.

Maakohus leidis, et kostjate väited suulise müügilepingu alusel V.S. lt ja A.S. maatüki koos

hoonetega enne aianduskrundi erastamist omandamise kohta on paljasõnalised ning tõendamata.

Samuti on tõendamata kostja väited, et kostjatel oli luba kasutada hagejate omandit tasuta.

Maakohus märkis, et hagejatel on õigus pöörduda kinnisasja väljaandmiseks kohtutäituri poole

TMS §-s 180 sätestatud korras. Kui kostjad ei täida kohtutäituri täitedokumenti ettenähtud aja

jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja

valdusse. Väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Vajaduse korral kaasab kohtutäitur

kinnisasja väljaandmiseks politsei.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostjad S. T ja N. P esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru

Maakohtu 12. märtsi 2014. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

rahuldamata või alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa teha uut otsust, saata asi samale

maakohtule uueks arutamiseks. Apellandid paluvad kõik menetluskulud jätta vastustajate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Vastustajad peavad tõendama oma

väite, et apellandid valdavad ja kasutatavad vastustajate kinnistu ilma seadusliku aluseta.

Vastustajad vastavaid tõendeid kohtule esitanud ei ole;

2) on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud menetlusosalistele,

missugused asjaolud vajavad tõendamist. Maakohus andis pooltele 3. aprilli 2013. a ja 20. mai

2013. a istungitel tähtaja tõendite esitamiseks, kuid see ei vabasta kohut selgitamiskohustuse

täitmisest. Kui kohus ei seletanud pooltele, missugused asjaolud vajavad tõendamist, siis kohtu

ettepanek tõendite esitamise kohta ei ole täidetav;

3) jättis maakohus apellantide 14. detsembri 2012. a vastuses hagile esitatud taotluse

menetlusosaliste vande all ülekuulamiseks lahendamata. Apellandid paluvad ringkonnakohtul üle

kuulata endi vande all tõendamaks, et apellantidel on õiguslik alus kinnistu aadressil XXX Narva

linn valdamiseks ja kasutamiseks ja kasutusleping ei olnud lõpetatud;

4) paluvad apellandid ringkonnakohtul kuulata tunnistajana üle A.Z.. Nimetatud tunnistaja

ülekuulamise taotlus oli esitatud ja protokollitud 20. mai 2013. a kohtuistungil (tl 95) ning oli

maakohtu poolt rahuldatud, kuid tunnistajat kohtuistungile maakohus ei kutsunud;

5) pidi maakohus kohaldama VÕS § 195, § 389-395 ja TsÜS § 69 lg 3.

6. Vastustajad leiavad, et apellatsioonkaebus ei vasta TsMS § 633 nõuetele, apellatsioonkaebuses

ei ole põhjendatud, millist õigusnormi on maakohus oluliselt rikkunud või ebaõigesti kohaldanud.

Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele ka sisuliselt vastu ning paluvad jätta see

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellantide kanda. Vaatamata

maakohtu korraldustele ei esitanud apellandid ühtegi tõendit, mis kinnitaks nende väiteid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jätab

ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Põhjendamatu on apellantide etteheide maakohtule tõendamiskoormise ebaõiget jaotamist

puudutavas osas. Kohus on õigesti kvalifitseerinud hagejate nõude AÕS § 80 järgi asja

väljaandmisele suunatud nõudena kostjate ebaseaduslikust valdusest. Asjas ei ole olnud vaidlust

selle üle, et apellandid (kostjad) valdavad Narvas XXX asuvat kinnisasja. Hagejad tõendasid, et

nad on kantud kinnistu omanikena kinnistusraamatusse ning TsÜS § 53 lg 2 ja § 54 lg 1 kohaselt

kuuluvad ka kinnisasjal paiknevad ehitised maa omanikule. Apellatsioonimenetluses ei ole enam

vaidluse all asjaolu, et XXX kinnistu koos sellel asuvate hoonetega on hagejate (vastustajate)

omandis.

8. Maakohus leidis õigesti, et hagejad on tõendanud AÕS § 80 kohaselt väljaandmisnõude

rahuldamise aluseks olevad asjaolud.

AÕS § 83 lg 1 kohaselt võib valdaja asja väljaandmisest keelduda juhul, kui tal on omaniku

suhtes õigus asja vallata. Seega on maakohus õigesti märkinud, et kostjatel tuli tõendada oma

väidet, mille kohaselt on neil õigus hagejatele kuuluvat vara (kinnisasja) vallata.

Ringkonnakohus ei nõustu apellantide etteheitega, nagu oleks maakohus rikkunud asja

lahendamisel selgitamiskohustust. Kohtuistungitel arutatu põhjal pidi kostjatele olema üheselt

selge, et hagejatele kuuluva kinnistu valdamise õiguslikuks aluseks võib olla kehtiv leping (sh

kas üüri-, rendi- või tasuta kasutamise leping). Lepingu olemasolu või puudumise üle on

kohtuistungitel toimunud arutelu ning kostjad olid teadlikud, et kui nad soovivad tugineda

lepingule, siis tuleb neil esitada tõendid oma väidete kinnituseks, mille kohaselt said nad vara

(aiandusühistu hooned) oma valdusesse A.S. iga sõlmitud lepingu alusel. Niisuguseid tõendeid

apellandid esitanud ei ole. Seejuures sai tegemist olla vaid suulises vormis sõlmitud lepinguga,

kuivõrd keegi menetlusosalistest ei ole tuginenud asjaolule, nagu oleks väidetav leping sõlmitud

kirjalikult.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme, jättes kostjad vande all

ära kuulamata ning ka tunnistaja A. Z üle kuulamata.

Maakohtu 03. aprilli 2013.a istungiprotokolli kohaselt on kostjad kohtuistungil oma esindaja

vahendusel avaldanud, et esitasid varem taotluse kuulata pooled vande all ära, kuid selle taotluse

on kostjad tagasi võtnud. Seega loobusid kostjad maakohtu menetluses oma esialgsest taotlusest

ja kohtul ei tulnud selle kohta seisukohta võtta. Maakohtus esitatud, kuid hiljem tagasi võetud

taotluse puhul ei ole menetlusosalisel alust korrata sama taotlust apellatsioonimenetluses.

Samuti on kostjad 03. aprilli 2013.a kohtuistungil palunud tunnistajana küsitleda A. Z. Sellele

järgnenud 20. mai 2013.a kohtuistungil on veel kord arutatud tunnistajatega seonduvaid küsimusi

ja kostjate esindaja on korranud soovi kuulata tunnistajana üle A. Z. Kohus määras kostjatele

aega ühe nädala tunnistaja kutsumise otsustamiseks, kuid kostjad kohtule sellekohast konkreetset

taotlust ei esitanud. Ringkonnakohus jääb oma 27. märtsi 2015.a määruses väljendatud

seisukohale, et kuivõrd tunnistaja ütlus on tõend TsMS § 229 lg 2 järgi, tuleb tunnistaja

ülekuulamise taotlemisel lähtuda tõendite kogumist reguleerivatest sätetest, sh edastada kohtule

ka tõendi kogumist võimaldavad andmed. Kuna kostjad kohtule tunnistaja andmeid ei esitanud,

ei olnudki kohtul võimalik tunnistajat kohtuistungile kutsuda.

Apellandid (kostjad) ei ole esitanud menetluses ainsatki tõendit selle kohta, et neil oli kinnistu

varasema omaniku A.S. iga kinnistu kasutamise kohta kokkulepe, mis oleks jätkuvalt kehtiv ka

A.S. i õigusjärglaste suhtes. Seega rahuldas maakohus põhjendatult hagi, kohustades kostjaid

andma nende valdusest välja hagejate valdusesse kinnistu XXX Narvas.

10. Asjaolu, et maakohus ei ole oma otsuses käsitlenud tasuta kasutamise lepingu sõlmimist

reguleerivaid võlaõigusseaduse sätteid (VÕS § 196 ja §§ 389-395) ei ole kaasa toonud ebaõige

kohtulahendi tegemist.

Vaidlust ei ole iseenesest selle üle, et kostjad on pikka aega kinnisasja faktiliselt vallanud ning

puuduvad andmed selle kohta, nagu oleksid kostjad kinnistu hõivanud omavoliliselt ja ilma

varasema omaniku A.S. i teadmata. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus kinnistu (enne

kinnistamist hoonete) varasem omanik A.S. võimaldas kostjatel asuda krunti ja sellel asuvaid

hooneid kasutama, saaks lugeda tekkinuks tasuta kasutamise lepingu laadse õigussuhte.

Selle suhte tekkimise täpset aega jm asjaolusid puudub aga ringkonnakohtu hinnangul vajadus

konkreetselt välja selgitada, mh anda täpsemat hinnangut küsimusele, kas A.S. i ja V. S

ühisvaraks olnud ja nüüdseks pärimise tulemusena V.S. ja V.S. kaasomandisse kuuluva kinnistu

tasuta kasutusse andmine A.S. i poolt saaks olla kehtiv ka praeguste kinnistu omanike ja

vastustajate (V.S. ja V.S. ) suhtes.

Nimelt on VÕS § 393 lg 3 kohaselt võimalik kasutustähtaega määramata sõlmitud tasuta

kasutamise leping igal ajal üles öelda ning nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast leping

sõlmimist. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 mõttes, mille võib teha

mistahes vormis, sh kaudselt väljendatuna TsÜS § 68 lg 3 järgi. Kolleegiumi arvates on võimalik

lugeda, et hiljemalt hagiga kohtusse pöördudes on hagejad üheselt arusaadavalt väljendanud oma

tahet öelda muuhulgas üles mistahes võimalik tasuta kasutamise suhe, millele kostjad võinuksid

tugineda seoses sellega, et varasem omanik A.S. võimaldas neil aianduskrunti ja suvilat kasutada.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis on tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13 (p 12) asunud

muuhulgas seisukohale, et kohtule hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on ühtlasi

käsitatav kostjale suunatud tahteavaldusena nõude maksmapanekuks. Seejuures ei saa vaidlust

olla selles, et kostjad on hagejate selliselt väljendatud tahteavalduse kätte saanud. Seega puudus

hagejatel vajadus tõendada, et nad on võimaliku tasuta kasutamise suhte üles öelnud juba enne

hagiavaldusega kohtusse pöördumist.

Hagi rahuldamisel ei oma tähtsust, kas kostjad on kasutanud hagejate vara pidevalt õigusliku

aluseta või oli neil varem küll selleks omanikuga (A.S. iga) kokkulepe, mille hagejad on

käesolevaks ajaks üles öelnud.

Ringkonnakohus märgib selguse huvides, et tasuta kasutamise lepingu olemasolu ei ole

käesoleval juhul siiski tõendamist leidnud ja maakohus rahuldas hagi õigesti AÕS § 80 lg 2

alusel.

11. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru

Maakohtu 12. märtsi 2014.a otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellantide kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 p 22). Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt

enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab

kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg

2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel

neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite

esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude

nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise

lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide

alusel (eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/