3-11-2264/74 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 23. aprill 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-11-2264 Kohtuasi A.K. kaebus Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011 otsuse nr 136 punkti 1.14 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korralduse nr 1.1-2/1115 õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.K., esindajad Kairi Tuulmägi ja Häli Jürimäe Vastustajad: Jõhvi vald, esindajad Piia Lipp ja Silver Peepmaa ning Ida-Viru maavanem, esindaja Merle Võhma Kolmas isik: JEWE Keskuse OÜ, esindaja Margo Lemetti Asja läbivaatamine

Kohtuistung 17.05.2013, järgnevalt kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011 otsuse nr 136 punkt 1.14 ja Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korraldus nr 1.1-2/1115 õigusvastasteks. 2. Jätta kaebus Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011 otsuse nr 136 punkt 1.14 tühistamise nõude osas läbi vaatamata. 3. Mõista A.K. kasuks menetluskuluna välja Jõhvi vallalt 1729,45 eurot ja Ida-Viru maavanemalt 1700,70 eurot. 4. Jätta JEWE Keskuse OÜ menetluskulud tema enda kanda.

2

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 25.05.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 22.02.2011 võttis Ida-Viru maavanem vastu korralduse nr 1.1-2/244 (I köite leht 46), millega andis Jõhvi Vallavalitsusele tema poolt 07.02.2011 esitatud taotlusele nr 5.2-4/763 tuginedes loa Jõhvi linnas kinnisasjade Narva mnt 4B, Raudtee 1 ja Raudtee 3 vahel asuva ligikaudu 538 m2 suuruse ribakujulise maa-ala erastamiseks kinnisasjaga liitmiseks põhjusel, et iseseisva kinnistu moodustamine ei ole otstarbekas. Ühtlasi tühistas maavanem oma 23.05.2007 korralduse nr 720, millega oli sama maa-ala määratletud 651 m2 suurusena. 18.08.2011 võttis Jõhvi Vallavolikogu vastu otsuse nr 136 (I köite leht 53), mille punktis 1.14 otsustati maareformi seaduse § 28 lg 1 p 1 tuginedes taotleda Jõhvis Raudtee JI asuv ligikaudu 113 m2 suurune ala transpordimaana Jõhvi valla munitsipaalomandsisse. 03.11.2011 korraldusega nr 1.1-2/1115 (toimiku nr 3-13-1001 leht 34) otsustaski Ida-Viru maavanem anda selle maatüki munitsipaalomandisse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 19.09.2011 edastas A.K. (edaspidi kaebaja) Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (I köite lehed1-11), milles palus Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011 otsuse nr 136 punkt 1.14 tühistada või õigusvastaseks tunnistada juhul, kui kohus asub seisukohale, et otsust tuleb käsitleda toiminguna. Ta leidis, et maal puuduvad maareformi seaduse § 28 lg 1 p 1 nimetatud hooned ja see ei saa kuuluda munitsipaliseerimisele, munitsipaalomandisse taotlemise eesmärk pole õiguspärane, lähtub OÜ JEWE Keskus huvidest ning selle menetlemine viivitab ebamõistlikult erastamismenetluse lõpule viimist. Veel leidis kaebaja, et haldusorgan on rikkunud hea halduse põhimõtet, on jätnud ta menetluse käigust teavitamata ja ära kuulamata, ei ole oma otsustust põhjendanud ega vastandlikke huvisid kaalunud ning on rikkunud tema suhtes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. 03.11.2011 määrusega tagastas halduskohus kaebuse, kuid Tartu Ringkonnakohtu 24.01.2013 kohtumäärusega saadeti haldusasi menetluse jätkamiseks tagasi. 10.05.2013 edastatud täienduses (I köite lehed 139-141) ei nõustunud kaebaja vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadega, teatas Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korralduse nr 1.1-2/1115 vaidlustamisest, osundas oma juba aastast 2007 tekkinud õigustatud ootusele osaleda 651m2 suuruse maa-ala erastamisel ning juhtis tähelepanu asjaolule, et algselt põhjendas vald munitsipaliseerimise soovi väitega, et maad on võimatu võrdselt jagada, hiljem aga asus tuginema ilmselgelt otsitud põhjustele. Oma seisukohti selgitades märkis ta, et vaidlusalusel maal puuduvad hooned, see jääb kahe ärimaa sihtotstarbega kinnistu vahele ega ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalik, munitsipaalomandisse jätmise algatamisel pole põhjendatud selle vajadust ning jääb arusaamatuks, miks vajatakse maatükki avalikult teel ligipääsu juba omava Narva 4b kinnistu juurde või miks on vaja korraldada teehoidu üksnes vaidlusalusel maatükil, kõrvalasuv maa aga erastati. Veel märkis kaebaja, et kui tuvastatakse otsuse õigusvastasus, on tal võimalik hiljem esitada kohaliku omavalitsuse vastu kahju hüvitamise nõue.

3. Samal päeval saabuski Jõhvi kohtumajja kaebajalt uus kaebus (toimiku nr 3-13-1001 lehed 2-9), milles ta palus Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korraldus nr. 1.1-2/1115 tühistada, kõrvaldada selle õigusvastased tagajärjed või tuvastada alternatiivselt korralduse õigusvastasus. Kaebaja leidis, et maa-ala munitsipaliseerimine ei ole seadusega kooskõlas ega objektiivselt põhjendatud ja rikub

3

tema õigust maa erastamiseks. Neid seisukohti põhjendas ta väidetega, et munitsipaliseerimine polnud Jõhvi linnale otseselt vajalik, see on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga, rikub tema põhjendatud usku, et maa erastatakse piirinaabritele Raudtee tn 1c ja 1d koosseisus ning lisaks jäeti ta kui puudutatud isik ka munitsipaliseerimise otsusest teavitamata.

4. 07.06.2013 määrusega (sama toimiku lehed 65-66) liitis kohus kaebuse ühisesse menetlusse haldusasjaga nr 3-11-2264, luges kaebuse Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korralduse nr 1.1- 2/1115 tühistamise nõudes esitatuks seaduses ettenähtud kaebetähtaja rikkumisega, jättis taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas tühistamisja heastamisnõuete osas kaebuse menetlemise. 12.02.2015 koostatud täiendustes (II köite lehed 7-9) selgitas kaebaja oma seisukohtade aluseid ning teatas, et jääb varasemalt esitatud seisukohtade ja taotluste juurde ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Täiendavalt rõhutas ta, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamist saab nõuda ka juhul, kui tühistamine oleks perspektiivitu. Ühtlasi edastas ta nimekirja ja kuludokumendid ( II köite lehed 17-24) oma 3430,15 euro suuruse menetluskulu hüvitamiseks. 25.03.2015 teatas kaebaja veelkord, et jääb varasemalt esitatud seisukohtade ja taotluste juurde ega pea vajalikuks neid korrata (II köite lehed 52-53).

5. Jõhvi valla kirjalikus vastuses (I köite lehed 108-109) ei peetud kaebust põhjendatuks ja leiti, et kaebajal puudub ilmselgelt kohtusse pöördumise õigus, kuna kaevatava haldusakti puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse sisemist tegevust korraldava menetlusliku otsustusega, millega ei rikuta tema õigusi ega piirata vabadusi. Maa munitsipaalomandisse taotlemist põhjendati väitega, et tegemist on kohaliku teega, mis oli alates 22.10.2006 kantud valla teeregistrisse ja aastal 2008 üle antud riiklikusse teeregistrisse ning lisati, et kuna omandiõigus on kohalikule omavalitsusele üle läinud, ei muuda haldusakti õigusvastaseks tunnistamine omandiõigust ega kaebaja olukorda. Haldusasjana nr 3-13-1001 registreeritud kaebuse kohta koostatud vastuses (vastava toimiku lehed 43-44) paluti kaebuse menetlemine kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetada. 16.02.2015 täienduses (II köite lehed 29-30) leiti, et menetluse hetkeseisu arvestades jäävad kaebaja lõplikud nõuded ebaselgeks.

6. Ida-Viru maavanem leidis haldusasjas nr 3-13-1001 koostatud vastuses (vastava toimiku lehed 46-49), et kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused ning palus tühistamisnõude osas menetlus lõpetada ja tuvastamisnõude osas kaebus kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada või rahuldamata jätta. Sisulises osas märgiti, et „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ § 8 lg 3 tulenevalt polnud kohustust saata otsust kaebajale ning leiti, et maavanema poolt kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kohta hinnangu andmine ei tähenda kõigile soovijatele erastamise võimalust, nad pole vastava menetluse osalised ja neil puudub õigus otsustada maa munitsipaalomandisse saamise või andmise põhjenduste asjakohasuse üle. Veel märgiti, et maa võrdne jagamine on lubamatu olukorras, kus see toob kaasa vastuolu planeeringu ja maakorralduse nõuete ning otstarbekusega.

7. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud JEWE Keskuse OÜ (edaspidi kolmas isik) kirjalikus seisukohas (I köite lehed 119-120) ei nõustutud samuti kaebusega ning leiti, et tühistamisnõudega pole võimalik saavutada selle eesmärki ja kaebajal puudub ka tuvastamisnõude esitamise õigus. Seda seisukohta põhjendati väidetega, et maatükk on munitsipaalomandis ja kinnistatud, kohalikul omavalitsusel on maaüksuse suuruse ja piiride osas suur kaalutlusõigus ning kaebajal ei ole seadusest tulenevat õigust olla kohaliku omavalitsuse asemel tänavamaaga piirneva maa erastamise õigustatud subjektiks. Haldusasjana nr 3-13-1001 registreeritud kaebusele antud vastuses (vastava toimiku lehed 61-64) leiti, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, kaebajal puudub kaebeõigus ning korraldus on kooskõlas vormija menetlusnõuetega ja selle tühistamiseks pole alust. Seejuures märkis kolmas

4

isik, et munitsipaalomandisse antud maa-alal on kokkupuude vaid tema ja valla kinnisasjadega, kaebajal see puudub ning lisas, et kinnisasjaga piirneva maa erastamise menetlus ei andnud talle õiguspärast ootust erastamiseks. Tuvastamisnõude osas leiti, et hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu, kuna kaebaja ei ole esitanud talle tekitatud kahju kohta mingeid põhjendusi. Tühistamisnõude osas viidati 20.03.2013 jõustunud maareformi seaduse muudatustele ning esitati oma seisukohad kaebaja väidete kohta. 19.02.2015 koostatud täiendustes (II köite lehed 36-37) märkis kolmas isik, et jääb varasemalt esitatu juurde ning leidis, et haldusasjas nr 3-11-959 tehtud kohtulahend ei muuda vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Ühtlasi edastas ta kuludokumendid (II köite lehed 38-40) oma 600 euro suuruse menetluskulu hüvitamiseks.

8. 17.05.2013 korraldatud kohtuistungil soovisid kaebaja ja vastustaja esindajad enne asja arutamise alustamist, et kaebuse menetlemine peatataks kuni haldusasjas nr 3-11-959 tehtava kohtulahendi jõustumiseni ning 20.05.2013 kohtumäärusega rahuldas kohus taotluse.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimused, kas Jõhvi vald oli õigustatud taotlema Jõhvi linnas Narva mnt 4B, Raudtee 1 ja Raudtee 3 kinnisasjade vahel asuvat ligikaudu 113 m2 suurust maatükki munitsipaalomandisse ning kas maavanem sai langetada ka vastava otsuse. Seejuures ei ole pooltel ja kolmandal isikul erimeelsusi selles, et kaebaja on esitanud avalduse Raudtee 1, 3 ja Narva mnt 4b kinnistutega piirneva 651 m2 suuruse maa erastamisel osalemiseks. Vaidlust ei saa olla ka selle üle, et Ida-Viru maavanema 22.02.2011 korraldus nr 1.1-2/244, millega jäeti Jõhvi linnas Narva mnt 4B, Raudtee 1 ja Raudtee 3 kinnisasjade vahel asuv ligikaudu 113 m2 suurune maatükk kinnisasjaga liitmiseks erastamisele lubatud maa hulgast välja, on tühistatud Tartu Halduskohtu 21.03.2013 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-11-959 koostatud ning vastav otsus on jõustunud.

10. Maa munitsipaalomandisse andmist reguleerib maareformi seadus. Mõlemad vaidluse põhjuseks olevad haldusaktid tuginevad selle § 28 lg 1 p-le 1, mille kohaselt antakse munitsipaalomandisse muuhulgas munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Maa munitsipaalomandisse andmise täpsem kord on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määrusega nr 133 kehtestatud korras. Selle § 6 lg 2 p-st 6 ja § 7 lg-st 1 tulenevalt peab maavanem enne otsuse langetamist kontrollima muuhulgas maal asuvate ehitiste kuuluvust taotluse esitanud omavalitsusele. Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 136 punkt 1.14 sisaldab üksnes andmed maatüki asukoha, ligikaudse suuruse ja sihtotstarbe kohta ega viita ühelegi konkreetsele munitsipaalomandis olevale hoonele või rajatisele. Vastavaid andmeid ei nähtu ka Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korraldusest, kuid selles on olemas märge, et maaüksus antakse munitsipaalomandisse Jõhvi vallale kuuluva tänava aluse ja teenindamiseks vajaliku maana. Jõhvi valla vastuse väidetest ja sellele lisatud teede nimekirjast (I köite lehed 108-109 ja 112-113) tulenevalt saaks kõne all tulla ainult Raudtee tänav. Maa-ameti kaardiserveri üldiseks kasutamiseks mõeldud andmetest on aga selgelt näha, et selle vaidlusaluse Raudtee J1 maatükiga külgnev osa moodustab katastriüksuse nr 25301:005:0213, mis on terves pikkuses sirgete piiridega. Seetõttu ei ole kuidagi võimalik mõista, millisel põhjusel loeti kuni Raudtee tänava katastriüksuseni ulatuvate piiridega Raudtee 3a ja Narva mnt 4B ärimaa sihtotstarbega kinnistute vaheline maatükk Raudtee tänava aluseks või selle teenindamiseks vajalikuks maaks. Vastavat põhjust ei tulene ka 17.05.2013 toimunud kohtuistungil esitatud Jõhvi linna Tallinn-Narva raudtee, Narva maantee ning Rakvere tänava ja Jõhvi-Kose maantee vahelise maa-ala detailplaneeringu kehtestamise kohta Jõhvi Vallavolikogus 16.09.2010 vastu võetud otsusest nr 65 (I köite lehed 148-153) ega valla kodulehel kõigile kättesaadavatest detailplaneeringu dokumentidest. Neis on küll kavandatud Raudtee tänava pikendamine kuni viaduktini ja ida pool

5

kuni Narva maanteeni, kuid ei nähtu, et tänavat plaanitakse laiendada Raudtee 3a ja Narva mnt 4B kinnistute vahelisele maatükile.

11. 07.02.2011 vallavanema poolt maavanemale edastatud taotlus (I köite leht 49) kinnitab, et varasemalt erastamisele määratud maa vähendamist taotleti hoopis seetõttu, et sooviti maad võimalikult võrdselt jagada olukorras, kus piirnevate kinnisasjade omanikud polnud suutnud maa jagamises kokkuleppele jõuda. Käesolevas asjas 24.01.2013 tehtud kohtumääruse (I köite lehed 89- 90) punktis 7 on Tartu Ringkonnakohus leidnud, et nimetatud taotlus kinnitab kaebaja kahtlust, et vaidlusalune maatükk ei saa kuuluda seadusliku aluse puudumise tõttu munitsipaliseerimisele. Kohtumenetluse käigus pole kumbki vastustajatest esitanud midagi niisugust, mis saaks selle kahtluse ümber lükata. Kuna maa anti munitsipaalomandisse tänava aluse ja teenindamiseks vajaliku maana, ei ole tõene Jõhvi valla poolt kaebusele antud vastuse punktis 2.1 ja kaebajale 15.09.2011 saadetud kirjas (I köite lehed 60-61) esitatud väide, et munitsipaliseerimine oli tingitud vajadusest tagada juurdepääs vallale kuuluvale Narva mnt 4B kinnistule. Vastava väite tõepärasuse välistab ka maatüki asukoht. Seega saab tegemist olla vaid tagantjärele otsitud paljasõnalise õigustusega.

12. „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ § 8 lg-s 1 on loetletud andmed, mida vastav otsus peab vähemalt sisaldama. Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korralduses nr 1.1-2/1115 on vastavad andmed küll olemas, kuid see üksi pole piisav, sest puuduvad otsustatu sisu mõista ja kontrollida võimaldavad faktilised andmed, põhjendused ja kaalutlused. Haldusakti õiguspärasuse üldiseid eeldusi ja vorminõudeid sätestava haldusmenetluse seaduse §-des 54, 55 ja 56 kehtestatu nõuab nimelt, et haldusakt oleks kaalutlusvigadeta, selge ja üheselt mõistetav ning sisaldaks nii andmise faktilise ja õigusliku aluse kui haldusorgani kaalutlused. Antud juhtumil anti munitsipaalomandisse maa, mis oli varem lubatud erastamisele kinnisasjaga liitmiseks ja mille suhtes olid esitatud ka vastavad taotlused. Niisuguse maa munitsipaalomandisse andmise küsimuse saab lahendada vaid läbi erinevate huvide kaalumise. Selle, et maa munitsipaalomandisse andmisel tuleb teha just kaalutlusotsus, viitab ka eelnimetatud korra § 8 lg-s 4 kehtestatu, mis näeb ette võimaluse keelduda motiveeritud otsusega maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa ei ole vajalik omavalitsuse ülesannete täitmiseks.

13. Lisaks eelnevalt juba käsitletule, ei saa maavanema vaidlustatud korraldus ega selle aluseks olnud Jõhvi Vallavolikogu otsus olla õiguspärased veel ka seetõttu, et maavanema 22.02.2011 korraldus nr 1.1-2/244, millega munitsipaalomandisse antud 113 m2 suurune maatükk erastamisele lubatud maa hulgast välja arvati, oli selle andmise ajal kohtus tühistamisnõudega vaidlustatud ning asjas puudus veel jõustunud kohtulahend. Kohtumenetluse pooleks olevale maavanemale ei saanud see kuidagi teadmata olla. Ka vastava taotluse esitamise üle otsustanud Jõhvi Vallavolikogule oli kohtuvaidluse olemasolu 18.08.2011 toimunud istungi protokollist (I köite lehed 54-56) nähtuvalt hästi teada.

14. Jõhvi Vallavolikogu otsus vaidluse põhjuseks oleva maa munitsipaalomandisse taotlemiseks on menetlustoiming. Tegemist ei ole haldusaktiga, mille suhtes saaks esitada tühistamisnõuet. Kaebaja on kaebust koostades sellega ka arvestanud, sest on esitanud lisaks alternatiivse tuvastamisnõude. Samasuguse alternatiivse nõude on ta esitanud ka Ida-Viru maavanema korralduse suhtes. Mõlemal juhul on ta oma vastavat huvi põhjendanud hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise sooviga. Halduskohtumenetluse seadustiku § 45 lg-s 2 sätestatu lubab niisugusel põhjendusel rajanevat tuvastamiskaebust. Kaebaja ei ole küll andnud täpsemaid selgitusi tekkinud kahju kohta, kuid maa munitsipaalomandisse andmisega kaasnenud viivitus tema erastamisavalduse lahendamisel ja 20.03.2013 jõustunud maareformi seaduse muudatused lubavad arvata, et see on võinud talle siiski tekkida. Vastavale võimalusele viitavad ka kaebuse punktis 4.2 ja Jõhvi valla organitele kaebaja poolt adresseeritud pöördumises (I köite lehed 58-59) esitatud väited, et munitsipaalomandusse

6

antud maa puhul on tegemist tema kinnistule suunduva juurdepääsutee osaga, mille on rajanud ta ise ning mida läbivad talle kuuluvad ja vajalikud kommunikatsioonid. Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei saa kohus hakata tulevast võimalikku kahju hüvitamise nõuet ise sisustama ega selle põhjendatust kontrollima. Seetõttu ei saa käesoleval juhul olla veel ka piisavat alust järeldada, et tulevasel võimalikul hüvitamiskaebusel puuduvad igasugused edulootused ning tuvastamiskaebus ei ole sellest tulenevalt lubatud.

15. Eeltoodud järeldustel jääb Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011 otsuse nr 136 punkt 1.14 peale esitatud tühistamisnõue halduskohtumenetluse seadustiku § 152 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Mõlema kaebuse alternatiivsed nõuded tuleb aga täies ulatuses rahuldada ning nii Jõhvi Vallavolikogu 18.08.2011 otsuse nr 136 punktina 1.14 vormistatud menetlustoiming kui Ida-Viru maavanema 03.11.2011 korraldus nr 1.1-2/1115 täies ulatuses õigusvastaseks tunnistada.

16. Jõhvi vald ja Ida-Viru maavanem peavad halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt hüvitama kaebajale võrdsetes osades tema poolt kantud kokku 3401,40 euro suuruse õigusabi kulu. See on kahe kaebuse suhteliselt suurt mahtu ja keskmist keerukust arvestades igati mõistliku suurusega ja reaalselt ka kantud ning kumbki vastustajatest pole kulude suurust ega põhjendatust kahtluse alla seadnud. Arvestades asjaolu, et kaebaja on mõlemas kaebuses esitanud alternatiivsed tuvastamisnõuded, pole tegemist kaebuse osalise rahuldamisega ega tekkinud vajadust vähendada tühistamisnõuete läbi vaatamata jätmise tõttu talle hüvitatava õigusabi kulu suurust. Riigilõivude osas on kaebaja vajalikuks pidanud nõuda üksnes Jõhvi Vallavolikogu otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuse ja määruskaebuse eest tasutud kokku 28,75 euro suurust summat. Seega tuleb vastav kulutus talle hüvitada vaid Jõhvi vallal. Kolmanda isiku 600 euro suurune menetluskulu jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 8 alusel kaebuse rahuldamise tõttu tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Resolutsiooni punktide 1 ja 2 osas on otsus jõustunud edasi kaebamata 26.05.2015.

Resolutsiooni punkt 3 ja 4 osas on otsus osaliselt jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 04.02.2016 kohtuotsusega ja Riigikohtu 11.01.2017 kohtuotsusega.