2-15-2894/7 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-15-2894 Tsiviilasi R.V. avaldus tervishoiuteenuse osutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 17. märtsi 2015 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.V. i määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja (avaldaja): R.V. (isikukood XXX) RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. märtsi 2015 määrus ja saata tsiviilasi Tartu Maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.

ASJAOLUD

1. R.V. (avaldaja) esitas Tartu Maakohtule 23. veebruaril 2015 avalduse tervishoiuteenuse osutamiseks. Avalduses märgitu kohaselt ei võimalda Tartu Vangla avaldajale uuringuid ja ravi. Avaldaja leidis, et tal esinevad psüühikahäire ADHD sümptomid. Diagnoosi puudumine ei võimalda R.V. l saada invaliidsuspensioni. Ravi puudumine pärsib avaldaja võimalust õppida ning raskendab vangistust nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt. Avaldaja on pöördunud Tartu Vangla ning justiitsministeeriumi poole. Avaldaja palus vabastada ta riigilõivu tasumisest avalduse esitamisel. MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus keeldus 17. märtsi 2015 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ning tagastas avalduse koos lisadega avaldajale. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole avaldusega avaldaja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus viitas VangS § 49 lg-le 1, § 53 lg-le 2 ja VÕS §-le 762. Justiitsministeerium on avaldajale oma 17.02.2015 kirjas põhjalikult selgitanud, et ADHD on lastel ja noortel diagnoositav psüühiline häire ning kui ATH sümptomid püsivad täiskasvanueas ja põhjustavad toimetulekuraskusi ning varasem ravi on olnud tulemuslik, on lubatud raviga jätkata täiskasvanueas. Käesoleval juhul ei ole R.V. l lapsena või noorena ATH diagnoositud. Samuti ei ole Eesti vanglate nimekirjas ATH raviks näidustatud kesknärvisüsteemi stimulandid. Maakohus märkis, et avaldusele lisatud materjalidest nähtuvalt on avaldajale võimaldatud tema terviseprobleemide leevendamiseks kombineeritud ravi, millest avaldaja loobus oktoobris 2014 ning 01.12.2014 visiidil avaldaja ravi ei soovinud. Avaldajal on jätkuvalt võimalik uuesti psühhiaatri poole pöörduda. Seega ei ole R.V. le ravi osutamata jäetud, vaid talle on määratud ravi, millest ta on ise loobunud. Eeltoodu alusel on avaldus perspektiivitu ning TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tuleb keelduda avalduse menetlusse võtmast. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. R.V. esitas määruskaebuse Tartu Maakohtu 17. märtsi 2015 määruse peale. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) oli kombineeritud ravi psühhiaater Siiri Ambne katsetus ravimitega (anafraniil, orfiniin), mis ei ole ATH raviks ette nähtud. Määruskaebuse esitaja kardab teha katseid, mis on ebaõnnestunud ja millel olid kõrvalmõjud. 01.12.2014 visiidil ütles arst, et tal ei ole ATH raviks vajalikku ravimit. On ebaõige maakohtu väide, et määruskaebuse esitaja on ravi saanud, kuid sellest loobunud; 2) jääb tegemata uuring, mis kinnitaks haigust, samuti pärsib see ravi taotlemist ja invaliidsuse määramist, VangS § 40 kohaldamist ja igapäevast toimetulekut. ATH võib oluliselt kahjustada inimese toimetulekut ja elukvaliteeti; 3) kui kohus leiab, et avaldus (määruskaebus) on ebaõigesti vormistatud, palub määruskaebuse esitaja võimaldada talle õigusabi. Avaldust ja lisasid ei ole avaldajale tagastatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 17. märtsi 2015 määrus tuleb tühistada ning saata tsiviilasi Tartu Maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.

5. Maakohus on vaidlustatud määrusega jätnud avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna avaldusega ei ole võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et R.V. avaldusest nähtuvalt on ta leidnud, et talle on jäetud vajalikus ulatuses osutamata tervishoiuteenust, s.o R.V. tugineb tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele. Tegemist on seega hagimenetlusega ning maakohus peab andma avaldajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, s.o nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks. Antud juhul on kostjaks Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu). TsMS § 371 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Ringkonnakohus leiab, et õigusliku perspektiivituse sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui kohus on analüüsinud nõude väljavaateid, lähtumata mitte nõude kitsast sõnastusest, vaid nõude aluseks olevatest asjaoludest ja neile kohalduvatest õigusnormidest, ning hinnanud, kas avaldaja esitatud asjaolude pinnalt, arvestades kohtu selgituskohustust ja avalduse täpsustamise ning parandamise võimalusi, oleks avalduse rahuldamine välistatud või oleks avaldusega taotletava eesmärgi saavutamine välistatud.

6. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ennatlikult jätnud avalduse menetlusse võtmata. Maakohtu järeldused avalduse perspektiivituse osas on vastuolulised – ühelt poolt on maakohus viidanud justiitsministeeriumi 17.02.2015 kirjale, mille kohaselt ei ole R.V. l lapsena või noorena ADHD diagnoositud ning Eesti vanglate nimekirjas puuduvad ADHD raviks näidustatud kesknärvisüsteemi stimulandid, ning teiselt poolt on leidnud, et R.V. le on ravi määratud, millest ta ise on loobunud.

7. Avaldusest nähtuvalt leiab R.V. , et tal esinevad ADHD sümptomid ning ta vajab uuringuid ning ravi, mida Tartu Vangla talle ei võimalda. Asjaolu, et Tartu Vangla vastusest (tl 6) nähtuvalt puuduvad Eesti vanglate nimekirjas ADHD raviks näidustatud kesknärvisüsteemi stimulandid, ei anna avalduse perspektiivituse jaatamiseks alust. VangS § 53 lg 2 sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Ka psüühikahäire korral on kinnipeetaval õigus saada ravi tema nõusolekul.

8. Maakohus on leidnud, et R.V. le ei ole ravi osutamata jäetud, vaid talle on määratud ravi, millest ta ise on loobunud. Ringkonnakohtule jääb siinkohal arusaamatuks, millist ravi ning millise haiguse raviks on R.V. le määratud olukorras, kus asja materjalidest nähtuvalt puudub isikul diagnoos.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjas esitatud materjalide alusel asuda seisukohal, et R.V. avaldus tervishoiuteenuse osutamiseks on perspektiivitu. Järelikult on maakohus ebaõigesti jätnud avalduse menetlusse võtmata.

10. Ringkonnakohus selgitab määruskaebuse esitajale, et tal on võimalik taotleda määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist vastavalt TsMS § 150 lg p-le 5. Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson