4-15-2209/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-2209

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprillil 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-2209

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi

kaebus R.O Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 03.03.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,002242

Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik (i.k. XXX; : R.O

eluk. XXX); : Põhja Prefektuuri kohtuväline menetleja

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus.

Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 03.03.2015.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,002242 määratud lisakaristuse osas.

2. Teha uus otsus, millega jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsiduki juhtimise äravõtmine R.O suhtes kohaldamata.

3. R.O kaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad.

03.03.2015.a. otsusega määrati Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsusega R.O-le Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahv 225 trahviühikut s.o 900 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik

11.02.2015 kell 15.27 Suur-Sõjamäe/Ääsi tänava ristmikul Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,64 mg kiirusega 76 +-3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust sellel teelõigul 50 km/h mitte vähem kui 23 km/h.

Esitatud kaebuses vaidlustab R.O otsust osaliselt s.o määratud lisakaristuse osas.

Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. R.O põhjendab lisakaristuse mittekohaldamise taotlust järgmiste asjaoludega: ta töötab XXXAS-s valvur-autojuhina ning juhtimisõiguse äravõtmise korral on töökohustuste tätimine võimatu, mistõttu kaotab ta töökoha ja selle tagajärjel satub terve perekond raskesse majanduslikku olukorda. Kaebaja palub arvestada tema pikaajalist juhistaaži, mis on praeguseks peaaegu 50 aastat. Selle aja jooksul on tal olnud vaid 1 väärteokaristus samalaadse rikkumise eest, kuid ka see on käesolevaks ajaks kustunud, kehtivaid karistusi tal ei ole. Kaebaja arvates kinnitab taoline asjaolu seda, et ta on korralik ja kohusetundlik autojuht ning 11.02.2015 toimunu oli tema jaoks erakordne juhtum, mis on temale õppetundiks saanud ning peab õiglaseks rahatrahvi määramist summas 900 eurot, mis on tema poolt ka tasutud 16.03.2015.a. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu määratud karistuse kergendamisega. Vastuses on asutud seisukohale, et kaebaja käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Isik tarvitas rikkumisele eelnenud päeval alkoholi, viis ennast tahtlikult ja teadlikult seisundisse, milline on juhile keelatud ja lisaks sellele ületas suurimat sõidukiirust. Kohtuväline menetleja lähtus karistuse määramisel õiguskorra kaitsmise huvidest, leides, et isikule inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toimepandava liiklusalase väärteoliigiga, mille karistamisse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas valesti valitud kiiruse ja keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisega. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida ühiskond tainib.

Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu sellele, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude puhul on kaitstavaks õigushüveks eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtu seisukoht ja põhjendused.

Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud.

Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas.

Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis

R.O 11.02.2015 kell 15.27 Tallinnas Suur-Sõjamäe/Ääsi tn ristmikul mootorsõidukit Opel Zafira juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,69+-5 mg/l. Samuti juhtis ta mootorsõidukit kiirusega 76 +-3 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt tuvastati R.O alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus nõuetekohaselt taadeldud tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer- 8000 seerianumbriga 80-005387 (taatlustunnistuse number TTRC-14/00141), mille lugem oli

0,69 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,64 mg/l. samuti kiirusemõõtmeseadme LaserCam 4 salvestuse andmetest nähtuvalt mõõdeti 11.02.2015 kell

15.27 menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki sõidukiirust nõuetekohaselt taadeldud mõõtevahendiga (taatlustunnistus nr TTRSS-14/00080) ning maksimaalseks kiiruseks mõõdeti

76 km/h.

Tunnistajana ülekuulatud Eerik Purgel kinnitas, et mõõtis 11.02.2015.a. kella 15.27 ajal

Tallinnas Suur-Sõjamäe ja Ääsi tänava ristmikul suunaga Kesk-Sõjamäe tänavale mootorsõiduki Opel Zafira reg nr XXXsõidukiiruseks 76 km/h, lubatud sõidukiirus on antud teelõigul 50 km/h. Kontrollimisel selgus, et antud sõiduautot juhtis R.O, kelle kontrollimisel indikaatorvahendi abil sai tunnistaja tulemuseks 0,70 mg/l.

Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärtegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks.

Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel õigustatult lähtunud KarS § 63 lg-st 1 ja määranud karistuse raskema sanktsiooni alusel, kuna R.O poolt toimepandu näol on tegemist süütegude ideaalkogumiga. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut

ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja, määrates põhikaristuse üle sanktsiooni keskmise määra, on põhjendatult arvestanud isiku süü suurust, tema poolt kahe erineva liiklusalase väärteo toimepanemist ning tuvastatud alkoholi piirmäära olulist ületamist. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tegemist on enamohtlike liiklusalaste rikkumistega, mis ohustavad üldist turvalisust ja seetõttu väärivad ranget karistamist. Seega on rahatrahvi määramine üle sanktsiooni keskmise määra õigustatud, lähtudes üldja eripreventsiooni põhimõtetest.

Samas on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et R.O on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS § 56-s sätestatud kriteeriume.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: „Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. …Ehhki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“.

Lisakaristuse määramisel on jäetud arvestamata karistust kergendava asjaoluna isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus ei nõustu kirjalikus vastuses toodud seisukohaga selle kohta, et isiku poolt kaebuses märgitud kahetsus ei ole tõsiselt võetav ega siirana käsitletav. Toimiku materjalidest nähtuvalt R.O puhul ei ole tegemist isikuga, keda on korduvalt karistatud ning kes oleks iga järjekordse süüteo toimepanemise kohta avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Erinevalt kohtuvälisest menetlejast ei leia kohus veenvat argumenti, mis võimaldaks lugeda isiku kahetsust tõele mittevastavaks. Vastupidi R.O tõsist suhtumist toimepandusse ja kahetsust kinnitab asjaolu, et enne kohtuvälise menetleja otsuse jõustumist pidas ta vajalikuks täita talle määratud karistus, tasudes määratud rahatrahvi täies ulatuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut.

Karistusregistri andnmetel ei ole R.O ühtegi kehtivat karistust, mis annab alust arvata, et ta on väärteod toime pannud juhuslikel asjaoludel ning taoline käitumine liikluskeskkonnas ei ole tema jaoks süsteemne. Siinjuures ei ole vähetähtis tema juhistaaži pikkus ning kohtu arvates 50 aasta jooksul isiku karistusregistris üksikkaristuse olemasolu ei anna alust pidada isikut liikluses ohtu tekitavaks.

Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel jätnud arvestamata karistust kergendava asjaolu olemasolu ja süüdlase isikut ning lähtunud üksnes üldpreventiivsetest kaalutlustest. Kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele tuginevalt on tal veendumus, et R.O puhul esineb võimalus, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima. Erinevalt kohtuvälise menetleja seisukohast on kohus seisukohal, et arvestades põhikaristuse suurust, mis võrdub keskmise brutokuupalgaga, täidab R.O puhul juba iseenesest põhikaristuse suurus, mis ületab oluliselt sanktsiooni keskmist määra, karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine R.O suhtes ei ole põhjendatud, mistõttu jätab kohus selle kohaldamta.

Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-135.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik