3-14-329/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 23.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-329 Haldusasi M.K. kaebus Haridusja Teadusministeeriumi 28.02.2014. a otsuse nr 15076 tühistamiseks ja kohustamiseks anda välja uus haldusakt vajaduspõhise õppetoetuse määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.07.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.K. Vastustaja Haridusja Teadusministeerium

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde M.K.

poolt 28.02.2014 Haridusja Teadusministeeriumile esitatud taotlus vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks.

2. Tagastada M.K. le 19.03.2015. a avaldusele lisatud väljavõte kirjavahetusest 1-l lehel.

3. Jätta M.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.07.2014. a otsus resolutsiooni p 2 osas muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.05.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.K. esitas 28.02.2014 Haridusja Teadusministeeriumile (HTM) taotluse vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks 2014. a kevadsemestri viieks õppekuuks.

2. HTM otsustas õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 5 lg-te 2¹ ja 7² alusel 28.02.2014. a otsusega nr 15076 mitte määrata M.K. le vajaduspõhist õppetoetust viieks õppekuuks, kuna tema perekonna eelmise aasta sissetulek ületas riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra.

3. M.K. esitas 21.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada HTM 28.02.2014. a otsus nr 15076 ja kohustada vastustajat andma välja haldusakt toetuse määramiseks. Kaebaja esitas 10.07.2014 avalduse kaebuse täiendamiseks, milles ta taotles vastustaja kohustamist tasuda hilinemisest tulenev viivis. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebajat koheldakse ebavõrdselt võrreldes üle 24 aasta vanuste isikutega, kes 2012. aastal tulu ei teeninud, kuid 2013. aasta jooksul on teeninud tulu, mis ületab toetuse piirmäära. 2012. aasta tulust lähtumine tuleneb haldustegevuse efektiivsuse kaalutlustest, kuid selline valik ei ole proportsionaalne. HTM-l oli võimalik 2013. a tulude kohta teavet saada, kuna avalduse esitamise hetkeks oli Maksuja Tolliameti (MTA) poolt 2013. a tuludeklaratsioon kontrollitud, kuna enammakstud tulumaks kanti 25.02.2014 arveldusarvele. Ebavõrdsuse saaks kõrvaldada ametnikele diskretsiooniõiguse andmisega ajakohasemate tulude arvestamiseks. 2) Lisaks põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele on rikutud ka PS §-s 28 sisalduvat põhiõigust, mille alusel on Eesti kodanikul õigus riigi abile puuduse korral. Kui vajaduspõhise õppetoetuse puhul on loodud meede puuduses oleva isiku aitamiseks, siis peaks toetuse määramise tingimused andma võimaluse arvestada isiku reaalse majandusliku olukorraga.

4. Tartu Halduskohus jättis 17.07.2014. a otsusega M.K. 10.07.2014. a taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja oli taotluse esitamise hetkel 25-aastane ja pooled ei ole kohtule esitanud andmeid, et kaebaja oleks abielus või lapsevanem. Seega jagatakse kaebaja keskmise sissetuleku arvestamiseks tema tulude summa kaheteistkümnega (ÕÕS § 5¹ lg 4). Pooled ei vaidle selle üle, et 2012. a ületas see keskmiselt 299 eurot kuus. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kehtiv õigus ei anna vajaduspõhise õppetoetuse määramisel HTM-le kaalutlusõigust. Kaebaja on tõendanud, et kui arvesse võtta tema 2013. a sissetulekuid, oleks keskmine sissetulek jäänud alla ülemmäära, mis poleks takistanud vajaduspõhise õppetoetuse määramist. Seega on vaidlus vajaduspõhise õppetoetuse määramise korra põhiseaduspärasuse üle.

2) Asjassepuutuvaks normiks on ÕÕS § 51 lg 1 osas, milles sellest tuleneb vastustaja kohustus arvestada vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulusid. Nimetatud osas ÕÕS § 51 lg 1 kohaldamata jätmisel oleks saanud lähtuda uuematest andmetest kaebaja sissetulekute osas ning oleks pidanud lahendama taotluse teisiti. Kuigi niisugusel juhul ei sätestaks kehtiv õigus kindlat ajavahemikku, millest pärinevaid andmeid kasutada, puuduks põhjendus, miks peaks vastustaja kaalutlusõiguse kohaldamisel eelistama vanemaid andmeid uuematele, kui need on olemas. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud majanduslike tingimuste seadmise vajadust. Kuivõrd vajaduspõhine õppetoetus on ÕÕS § 2 p-st 4 tulenevalt isiku majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks, on enesestmõistetav selle määramiseks majanduslike kriteeriumite seadmine. Seadusandjal on õigus kehtestada toetusi selleks, et toetada kehvemas majanduslikus olukorras olevaid üliõpilasi.

3) M.K. viidatud grupil oli 2014. a kevadsemestril õigus vajaduspõhisele õppetoetusele, kuid M.K. l mitte. Niisugune olukord tekkis õiguslikult võrdsetes tingimustes ehk kõik õppetoetuse taotlejad pidid vastama samasugustele õiguslikele tingimustele ja seadus ei tee ühelegi grupile erandit. Sellisel juhul ei ole alust kõnelda võrdsuspõhiõiguse riivest. Riigil on kohustus aidata puudustkannatavaid isikuid, kuid seadusandja on võrdlemisi vaba otsustama, milliste meetmetega seda teha. Puuduse kannatamise korral on seadusandja näinud ette võimaluse taotleda sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 22 lg 1 alusel toimetulekutoetust. Seega on seadusandja loonud instrumendi, millega isikul on võimalik realiseerida oma PS § 28 lg-st 2 tulenevat subjektiivset õigust riigi abile puuduse kannatamise korral. Seevastu vajaduspõhise õppetoetuse maksmise kohustus ei tulene riigile PS-st, vaid riik on endale selle ülesande ise võtnud. Niisugusel juhul ei riivata selle määramata jätmisega kaebaja PS § 28 lg-st 2 tulenevaid subjektiivseid õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. M.K. esitas 18.08.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.07.2014. a otsus ja rahuldada kaebuse nõue. Kaebaja esitas 28.08.2014 täpsustuse, milles ta palus tühistada Tartu Halduskohtu 17.07.2014. a otsus resolutsiooni p 2 osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 2012. a tuludeklaratsiooni arvestamise tõttu olid kaebaja tulud suuremad kui ÕÕS-is nimetatud ülemmäär, mistõttu kaebaja ei olnud õigustatud õppetoetust saama, kuid kui arvesse oleks võetud 2013. a tulusid, siis oleks õigustatud vajaduspõhist õppetoetust saama. Ebavõrdne kohtlemine seisneb kahe grupi vahel, s.o need täiskoormusel õppivad üliõpilased, kelle perekonna 2013. a tuludeklaratsioonid on esitatud ja MTA poolt toetuse taotlemise hetkeks kontrollitud ning kes kannatasid puudust 2012. aastal võrdluses nende täiskoormusel õppivate üliõpilastega, kes kannatasid puudust 2013. a ja hiljem ning kelle perekonna 2013. a tuludeklaratsioonid on esitatud ning MTA poolt toetuse taotlemise hetkeks kontrollitud. 2013. a tulud kajastavad oluliselt adekvaatsemalt isiku majanduslikku olukorda kui isiku 2012. a tulud. Taolisel ebavõrsel kohtlemisel puudub legitiimne eesmärk. 2) ÕÕS tuleb tunnistada PS-ga vastuolus olevaks osas, milles see näeb ette ebavõrdse kohtlemise nende üliõpilaste seas, kes on riigile esitanud 2013. a tuludeklaratsiooni, mis on toetuse määramise hetkeks MTA poolt kontrollitud, eelistades 2014. a kevadsemestri toetuse määramisel üliõpilasi, kes on kannatanud puudust 2012. aastal, üliõpilastele, kes on kannatanud puudust 2013. a.

6. HTM esitas 24.09.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta M.K. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja käsitlus on ekslik, sest võrdsuspõhiõiguse rikkumine saab esineda vaid juhul, kui kehtiva regulatsiooni alusel koheldakse ebavõrdselt isikuid, kes sisuliselt on samas olukorras. ÕÕS § 51 lg 1 kontekstis puudutatud isikute grupiks on kõik vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise tingimustele vastavad üliõpilased, kuivõrd kõigi taotlejate puhul peab taotluste menetleja võtma nende keskmise sissetuleku arvestamisel aluseks taotleja ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tuluandmed. 2) Tulumaksuseaduse (TuMS) § 3 lg-st 1 ja § 44 lg-st 1 juhinduvalt on ekslik kaebaja väide, et 2013/2014. õppeaasta kevadsemestril õppetoetust taotlenud üliõpilaste osas oleks vastustajal olnud võimalik lähtuda 2013. a deklareeritud tuludest, kuivõrd vastavad deklaratsioonid laekusid MTA-le alles hiljemalt 31.03.2014, kuid kevadsemestri vajaduspõhiste õppetoetuste taotlusvoor algas juba 01.02.2014 seisuga.

7. M.K. esitas 19.03.2015 avalduse, milles ta palub võtta arvesse, et HTM-i initsiatiivil on vajaduspõhiste õppetoetuste regulatsiooni muudetud selliselt, et alates 04.12.2014 on üliõpilasel võimalik taotleda vajaduspõhist õppetoetust, kui tema majanduslikku olukorda on tabanud järsk negatiivne muutus, seega on HTM ühelt poolt probleemi parandanud ja teisalt vaidleb vastu kaebaja kaebusele. Kaebaja palub võtta tõendite hulka avaldusele lisatud väljavõtte kirjavahetusest L.P. ga, mille lisamist taotleb alles apellatsiooniastmes, sest seoses seadusemuudatuste jõustumisega on see nüüd tõeliselt asjakohaseks muutunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et M.K. apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on halduskohus seadust õigesti kohaldanud ning asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei ole otsuse tühistamise aluseks. Kuna halduskohus on vaidlustatud otsuses kõiki kaebaja väiteid põhjalikult analüüsinud ja jätnud kaebuse rahuldamata ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele ega uue otsusega kaebuse rahuldamisele. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus jätkuvalt selle üle, kas ÕÕS § 5¹ lg-st 1 tulenev vajaduspõhise õppetoetuse määramise kord rikub vajaduspõhise õppetoetuse määramisel nende üliõpilaste võrdsuspõhiõigust (PS § 12), kelle keskmine sissetulek kuus ei ületa vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastaga kokkulangeval kalendriaastal, kuid ületab seda õppeaastale eelnenud kalendriaastal, mille järgi hinnatakse üliõpilase õigust õppetoetusele, välistades sellega üliõpilase õiguse õppetoetusele.

11. Ringkonnakohus käesoleval juhtumil kaebaja võrdsuspõhiõiguse rikkumist ei tuvasta. PS § 12 lg 1 ls 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Nimetatu kujutab endast üldist võrdsuspõhiõigust (Riigikohtu 06.03.2002. a otsus nr 3-4-1-1-2, p 13). Riigikohus on korduvalt märkinud, et PS § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi (17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 36; 21.01.2004. a otsus nr 3-4-1-7-03, p 17). Võrdsuspõhiõigust riivab eeskätt see, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt (Riigikohtu 27.12.2011. a otsus nr 3-4-1-23-11, p 42).

12. ÕÕS § 5¹ lg 1 näeb ette, et üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta TuMS § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu, arvestamata TuMS 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, TuMS § 13 lg-s 4 nimetatud tulu ning saadud dividendid ja omakapitali väljamaksed.

13. Vajaduspõhist õppetoetust käsitlevad sätted on seadusesse lisatud 07.12.2012. a vastu võetud ja 01.01.2013 jõustunud ÕÕS-i ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, sätestades, et vajaduspõhist õppetoetust antakse üliõpilasele, lähtudes tema majanduslikust olukorrast ning eesmärgiks on toetada kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmist (ÕÕS § 2 p 4). Seega täiendas seadusandja õppetoetuste süsteemi uue õppetoetuse liigiga. Seaduse eelnõu (236 SE) seletuskirjas on vajaduspõhise õppetoetuse eesmärgi kohta märgitud järgimist: „Vajaduspõhise õppetoetuse eesmärk ei ole katta kõiki kõrgkooliõpingutega seotud kulusid. Vajaduspõhise õppetoetuse eesmärk on toetada eelkõige neid peresid, kes elavad allpool vaesuspiiri. Peale õppetoetuse on üliõpilastel võimalus võtta õppelaenu /…/, töötada vähemalt kahe kuu ulatuses ning arvestatud on ka sellega, et vanemad toetavad oma järeltulijaid /…/. Eelnõu koostamisel on lähtutud sellest, et kõigil tingimustele vastavatel üliõpilastel on võrdne ligipääs toetusele. Vastavalt Põhiseaduse kommentaaridele ei nõua ei Põhiseadus ega rahvusvahelised lepingud tasuta kõrghariduse võimaldamist. On poliitiline valik, kellele ja millises mahus hüvesid riik kõrghariduse omandamisel tagab. Vajaduspõhine õppetoetus ei ole sotsiaalabi, vaid on kavandatud toetama kõrghariduse omandamisega kaasnevate lisakulude katmisel vähemkindlustatud perekondadest pärit üliõpilasi.“

14. Vajaduspõhise õppetoetuse määramiseks ÕÕS § 5¹ lg-s 1 seatud majanduslikest kriteeriumidest järelduvalt on 2013/2014. õppeaasta kevadsemestriks vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel relevantne kõikide õppetoetuse taotlejate puhul perekonna tulud 2012. a ning seaduses ette ei ole nähtud mingeid erandeid.

15. ÕÕS-i ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (236 SE), millega lisati § 5¹, seletuskirjas on selgitatud keskmise sissetuleku arvestamise aluse osas järgmist: „Eelnõu koostamisel oli valik, kas luua vajaduspõhiste õppetoetuste määramisel selgelt konkreetsete juhtumite menetlemisele suunatud dokumendipõhine taotlemisprotseduur, mille kulud on suured, või jääda riiklikes registrites kättesaadavate andmete juurde ning seeläbi suurendada vahendeid, mis suunatakse üliõpilastele makstavateks õppetoetusteks. Eelnõu koostamisel seati eesmärgiks jääda toetuse tingimuste seadmisel võimalikult olemasolevate andmete põhiseks, et vajaduspõhise õppetoetuse taotlemine oleks üliõpilasele võimalikult vähekoormav ning sellega ei kaasneks administreerimiseks vajalikke kulutusi, mille võrra õppetoetusteks makstavad vahendid väheneksid. See toob paratamatult kaasa selle, et kõiki erandeid ei ole võimalik seaduses kirjeldada. Riigikohus on leidnud, et riigi raha kokkuhoiu ja administreerimise lihtsuse eesmärgil on ebavõrdne kohtlemine sobiv abinõu (RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 63).“ Seletuskirjas on ka märgitud, miks otsustati vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel õppeaastale eelnenud kalendriaasta andmetel põhineva regulatsiooni kasutusele võtmise kasuks: „Eelnõu väljatöötamisel oli arutuse all ka aktiivsetel tuludel põhineva süsteemi kasutusele võtmine. Samas ei annaks samuti võrdseks kohtlemiseks olulist ja adekvaatset teavet perekonna tegelikest majanduslikest võimalustest, sest lisaks igakuisele töötasule võib olla teisi ja oluliselt kaalukamaid sissetulekuid. Loomulikult on võimalik, et perekonna majanduslik olukord muutub äärmiselt kiiresti, kuid sellisel juhul on ette nähtud muud toetusliigid nagu toimetulekutoetus või töötuskindlustushüvitis. Operatiivselt ja keskselt iga üliõpilase majandusliku olukorra jälgimine muudaks süsteemi täielikult dokumendipõhiseks ning süsteemi loomise ja ülalpidamise kulud vähendaks veelgi õppetoetusteks väljamakstavaid vahendeid.“ Ringkonnakohus leiab, et administreerimise lihtsust saab pidada legitiimseks eesmärgiks, millega põhjendada nimelt taotlemise õppeaastale eelnenud, ja mitte sama kalendriaasta sissetulekutest lähtumist vajaduspõhise õppetoetuse määramisel.

16. Kaebaja arusaamise kohaselt võiks eristada kahte isikute gruppi selle põhjal, kas MTA on jõudnud või ei ole jõudnud kontrollida 2013. a tuludeklaratsiooni, tuginedes olukorras, kus deklaratsioon on kontrollitud, 2013. a andmetele, mitte 2012. a andmetele. Arvestades kaebaja seisukohta, peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda lühidalt tulude deklareerimise regulatsiooni TuMS-is. TuMS näeb ette, et kõik füüsilised isikud ei ole kohustatud tuludeklaratsiooni esitama (TuMS § 44 lg 6) ning tulusid deklareeritakse vaid kord aastas. Füüsiline isik on kohustatud esitama MTA-le tuludeklaratsiooni maksustamisperioodi tulude kohta hiljemalt maksustamisperioodile järgneva aasta 31. märtsiks (TuMS § 44 lg 1). Füüsilise isiku poolt enammakstud maksusumma tuleb MTA-l tagastada hiljemalt 1. juuliks ning mõnede maksumaksjate puhul alles 1. oktoobriks (TuMS § 46 lg-d 3, 4 ja 6). Ringkonnakohtu hinnangul eeldaks kaebaja seisukoht seda, et MTA kontrolliks tuludeklaratsiooni andmeid juba enne TuMS-is sätestatud tähtaegasid. Sellise muudatuse tegemist TuMS-is üksnes seonduvalt vajaduspõhise õppetoetuse kehtestamisega ei ole seadusandja vajalikuks pidanud ning sellist vajadust ei näe ka ringkonnakohus. Vajaduspõhise õppetoetuse taotlejate perekonna sissetulekutest objektiivsete andmete saamiseks pidas seadusandja kohaseks ja optimaalseks regulatsiooni, mille järgi võetakse sissetulekute arvestamisel ühe õppeaasta nii sügiskui ka kevadsemestril aluseks tulud, mis on saadud õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaastal, sätestamata mingeid erandeid. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kehtestatud regulatsiooni korral pidid kõik vajaduspõhise õppetoetuse taotlejad vastama samasugustele tingimustele, siis oli toetusmeede võimaldatud kõikidele sarnases olukorras olevatele isikutele ühtemoodi ning seadus ei tee ühelegi grupile erandit. Eeltoodut ei ole kaebaja apellatsiooniastmes enda väidetega ka ümber lükanud.

17. Arvestades seadusandja kaalutlusi vajaduspõhise õppetoetuse liigi lisamisel ÕÕS-i ja toetuse määramise regulatsiooni ning silmas pidades, et kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele (Riigikohtu 21.01.2004. a otsus nr 3-4-1-7-03, p 16), ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega võrdsuspõhiõiguse rikkumise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohelda kehtiva seaduse alusel ebavõrdselt isikuid, kes on sisuliselt samas olukorras. Seega vastustaja tegevuses kaebajale vajaduspõhise õppetoetuse määramisel ei esine PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse põhimõtte rikkumist. Ringkonnakohus peab ka märkimisväärseks, et õiguskantsler on 29.05.2014. a märgukirjas (tl 32-33p) tõdenud, et loodud vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi ei saa pidada otseselt põhiseadusvastaseks, kuigi regulatsioon ei ole probleemivaba. Viimast on ka halduskohus vaidlustatud otsuses möönnud, tõdedes, et iga ebaõnnestunud õigustloov akt ei ole veel Põhiseadusega vastuolus.

18. Kaebaja 19.03.2015 esitatud avalduses väidetud õppetoetuste regulatsiooni muutmisega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et seadusandja on vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi täiendanud uue õppetoetuse liigiga, milleks on vajaduspõhine eritoetus (ÕÕS § 2 p 5), täiendades ÕÕS § 5 lg-ga 2² (ÕÕS-i muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muumise seaduse eelnõu 728 SE, vastu võetud 19.11.2014. a, jõustus 01.01.2015. a), mille kohaselt üliõpilasel, kelle vajaduspõhise õppetoetuse taotlus on asjaomasel semestril jäetud rahuldamata põhjusel, et see ei vastanud ÕÕS § 5 lg 21 p-s 3 nimetatud tingimusele, on õigus taotleda vajaduspõhist eritoetust, kui: 1) tema ja ÕÕS § 51 lg-s 2 nimetatud perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotluse esitamisele eelnenud kolme kuu keskmine sissetulek ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära, eelkõige kui nimetatud sissetulek on vähenenud seoses üliõpilase või tema perekonnaliikme töötuna arvele võtmisega või töövõime püsiva kaotusega 80–100 protsenti või 2) ta vastab muudele õppeasutuse kehtestatud tingimustele, mis on seotud üliõpilase majandusliku olukorra halvenemisega või muu raske majandusliku olukorraga, mis takistab üliõpilasel õpingute jätkamist. Seega on seadusandja loonud uue õppetoetuse liigi, kus sissetulekute arvestamise aluseks olev ajaline periood on toodud võrreldes vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel aluseks oleva perioodiga lähemale ning arvesse võetakse taotluse esitamisele eelnenud kolme kuu keskmist sissetulekut ning taotlejal on kohustus tõendada, et eritoetuse taotlemisele eelnenud viimase kolme kuu keskmine sissetulek ei ületa riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. ÕÕS-ist nähtuvalt ei ole seadusandja olemasolevat vajaduspõhise õppetoetuse regulatsiooni muutnud, vaid on üksnes lisanud uue õppetoetuse liigina vajaduspõhise eritoetuse. Eeltoodud seaduse täiendus ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust hinnata vajaduspõhise õppetoetuse seni kehtinud regulatsiooni võrdsuspõhiõigust rikkuvaks.

19. Ülaltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus M.K. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.07.2014. a otsuse resolutsiooni p 2 muutmata.

20. HKMS § 182 lg 2 järgi apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel tuleb märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada halduskohtus. Kaebaja esitas ringkonnakohtule 19.03.2015. a avaldusega uue tõendina väljavõtte kirjavahetusest L.P. ja S.R.

vahel, väites, et seoses seadusemuudatuste jõustumisega on see nüüd tõeliselt asjakohaseks muutunud. Ringkonnakohtu hinnangul kaebaja 19.03.2015. a avalduses märgitu ei põhjenda tõendi esitamise võimatust halduskohtus. Arvestades, et käesolevas asjas on vaidlus just vajaduspõhise õppetoetuse küsimuses, millist teemat käsitletakse lisatud kirjavahetuse väljavõttel, siis oli kaebajal võimalik juba halduskohtusse kaebuse esitamisel otsustada nimetatu asjakohasuse üle ja esitada tõend asja materjalide juurde, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Eeltoodut arvestades tagastab ringkonnakohus tõendi kaebajale.

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. M.K. oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest riigilõivuseaduse (kehtetu alates 01.01.2015) § 22 lg

2 p 2 alusel vabastatud. Kuna M.K. l apellatsioonkaebuse esitamisel menetluskulud puudusid, siis ringkonnakohus menetluskulusid ei jaota.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel