4-15-2396/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-2396

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2015, Tallinn

Väärteoasja number

4-15-2396 (2302,15,002717)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

S.K

kaebus

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklus-

menetlustalituse

juhi

politseikolonelleitnandi

Oleg

Lodeikini 16.03.2015 otsusele nr 2302,15,002717

S.K karistamises LS § 224 lg-s 2 ja LS § 227

lg-s 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS §

63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 300

trahviühiku ulatuses, so 1200 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2

ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Lilia Protsykova

Kaebuse esitaja: S.K, ik XXX,

sideaadress: XXX.

RESOLUTSIOON

1. kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse Jätta S.K liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnandi Oleg Lodeikini 16.03.2015 otsusele nr 2302,15,002717 S.K karistamises LS § 224 lg-s 2 ja LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga

300 trahviühiku ulatuses, so 1200 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks, rahuldamata.

2. Tühistada

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnandi Oleg Lodeikini 16.03.2015 otsus nr 2302,15,002717 S.K karistamises LS § 224 lg-s 2 ja LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga

300 trahviühiku ulatuses, so 1200 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks määratud põhikaristuse määra osas, lisakaristuse määramise osas LS § 224 lg 3 p 2 alusel ja määratud lisakaristuse määra osas. 3.

LS § 224 lg-s 2 ja LS § 227 lg-s 2

Teha väärteoasjas uus otsus ja mõista S.K-le

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel põhikaristuseks rahatrahv trahviühiku ulatuses, so (kaheksasada kaheksakümmend) eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 7 (seitse) kuuks.

4. Mõistetud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 7 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7 kuulise tähtaja möödumisel.

5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

6. Kohtuotsusega mõistetud rahatrahv summas 880 (kaheksasada kaheksakümmend) eurot tuleb kassatsioonitähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155045683.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 23.04.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 01.05.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 25.05.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 26.05.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhi politseikolonelleitnandi Oleg Lodeikini 16.03.2015 otsusega nr 2302,15,002717 karistati S.K LS § 224 lg-s 2 ja LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 300 trahviühiku ulatuses, so 1200 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 20.02.2015 kella 23.45 ajal juhtis Sõpruse pst 159a juures Tallinnas mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg.

Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,59 +/- 0,05 mg. Samuti juhtis mootorsõidukit kiirusega 77 +/- 3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h võrra. Sellise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu, pannes toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isik kaebuse, milles taotles mitte kohaldada juhtimisõiguse ära võtmist kuna tema töökohustused nõuavad juhilubade olemasolu (B, C).

Samuti viib autoga lapsi lasteaeda. Kaotades oma töö, jääb tema lahutatud abikaasa ilma elatisrahast, mida ta maksab kahele alaealisele lapsele (5 a ja 1 a) igakuuliselt 380 eur. Käesoleval ajal on ta lapsehoolduse puhkusel. Lisaks sellele tasub ka SEB ja SWED pangale pangalaenu igakuuliselt 220 eur. Teiseks palub trahvi tasumine ajatada vastavalt graafikule. Saab aru tema poolt seaduse eiramisest ning lubab, et seda tulevikus enam ei juhtu. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et juhtimisõigus on tööga vahetult seotud.

Peab erinevatest ladudest klientidele kaupa välja andma. Taotleb trahvi ajatamist või asendamist üldkasuliku tööga. 20.02.2015 puhkas sõpradega, õhtul vaatas televiisorit. Helistas endine abikaasa, läksid riidu, abikaasa ähvardas, et ei anna lapsi tema juurde. Otsustas kohale sõita, et otse rääkida. Eelnevalt võis tarvitada õhtu jooksul kella 20.00ni kuskil 250-300 grammi rummi. Koosviibimine oli Sõpruse pst-l Magistraali taga. Auto oli üürikorteri juures Sõpruse pst 227. Auto kuulub isale, kes elab Kuldnoka 6. Sõpruse pst-l liikus ees VW Golf 30 km/h kiirusega, sõitis paremale rajale, möödus sellest ja sõitis tagasi vasakule rajale, et teha Rimi juurest vasakpööre.

Lubatud suurim sõidukiirus oli 50 km/h. Sel momendil ei mõelnud juhtimisõiguse vajalikkusele. Laps käib lasteaias XXX tänaval, 1 aastane laps on haige. Ei ole ühistranspordiga võimalik lasteaeda viia kui on iga päev tööl. Eelmise otsusega määratud trahv on tasutud täies ulatuses kohtutäituri vahendusel. Taotleb trahvi ajatamist, ei keeldu tasumisest. On trahv, laen, alimendid, saaks kätte vaid 200 eurot. Laenu võttis pere peale, väikelaen sai võetud remondiks ja lastetoa mööbli jaoks. Abielu lahutusega jäi korter abikaasale, laen temale.

Kui tööst ilma jääb, siis ei ole lapsi millegagi toita. Kui teha graafik, siis tasub täies ulatuses. Saab aru, et on süüdi. Repliigi korras märkis kaebuse esitaja, et ei loe ennast retsidivistiks, kes iga päev rikub. Sellega karistatakse ka lapsi. 780 eurot saab kätte,

380 annab alimentideks, sellist trahvi maksab elu lõpuni. Tahab trahvi maksta, et lapsi toita, ennast ülal pidada. Kolmekordne karistus: trahv, juhtimisõiguse äravõtmine, jääb elukohata. Teab, et mitu korda pani toime rikkumisi, kuid see oli aastaid tagasi. On süüdi, et istus rooli, maksaks trahvi ja kogu lugu. Kui poleks lapsi ülalpidamisel, siis saaks 480 mustalt kätte ja poleks vaja ka ositi maksta. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult. Istus rooli, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. On eelnevalt samasuguse väärteo toimepanemise eest karistatud, järeldusi teinud ei ole. Väide, et juhtimisõigus on vajalik seoses töötamisega, on paljasõnaline. Pidanuks mõtlema sellele varem, enne kui asus sõitma. Esitatud iseloomustusest on näha, et juhtimisõigus on vajalik osaliselt. Seega saab oma teiste tööülesannetega hakkama ka juhtimisõiguseta. Et juhtimisõigus on vajalik seoses raha teenimisega ja laste ülalpidamisega, peaks olema meeles iga päev ja peaks hoiduma rikkumisest. Isik peab ise kõik tegema selleks, et järgida liiklusnõudeid, säilitades rahalised vahendid ja juhtimisõiguse.

Karistusest

rääkides:

süü

on

keskmisest

suurem,

alkoholipiirmäära on ületatud oluliselt. Õiguskorra kaitsmise huvidest rääkides: sellised väärteod on muutunud massiliseks. Riigikohus on märkinud, et ka esmakordse rikkumise puhul võib juhtimisõiguse ära võtta kui piirmäära on ületatud oluliselt. 0,54 mg/l on olulisel määral ületamine. Kui isik suhtub sellesse nii kergekäeliselt, siis on ta liikluses ohtlik ning tuleb liiklusest kõrvaldada. Ei nõustu karistuse vähendamisega, otsus tuleks jätta muutmata. Ei vaidle vastu kui kohus otsustab määrata trahvi tasumisele ositi. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, selle lisadega ning kuulanud ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja seisukohad, samuti tutvunud kohtule kohtuistungil esitatud lisatõenditega ning kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokollist

nähtub,

et

menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks on 20.02.2015 ajavahemikul kella 23.59st kuni 21.02.15 kella 00.02ni kasutatud tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taatlustunnistuse kohaselt taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,59 mg ja 0,61 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,54 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,54 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes; samuti on see süütegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Lisaks eelmärgitule

nähtub

väärteoasjas leiduvast

kiirusemõõteseadme

kasutamise

protokollist, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 20.02.2015 kell 23.45 kiirusemõõteseadet Stalker Dual, milline oli taadeldud ja testitud. Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 77 km/h asulasisesel teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu arvestati lubatud sõidukiiruse ületamise määraks 24 km/h. Seega on tegemist LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõude rikkumisega. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kaebuse esitajale inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vastusta ka kaebaja ise, tunnistades süüteo toimepanemist. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui

24 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja ka see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja §

10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ja kaebuse esitaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses ostutanud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning lõike 3 p 1 kohaselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuust kuni 9 kuuni kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Kui isikut on varem LS § 224 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatud, siis võidakse LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 12 kuuni. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ja LS § 227 lg-s

2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 300 trahviühikut, so 1200 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega

10 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,59 +/- 0,05 mg/l, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,54 mg väljahingatava õhu liitri kohta.

Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra ületavas määras. LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemisel on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h, so alla LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra. Sellistest andmetest võiks teha järelduse, et isiku süü kumbagi rikkumist eraldi võttes oleks ühel juhul üle keskmise, teisel juhul aga alla keskmise. Seejuures on tegemist olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kaks ohtlikku rikkumist, mis kohtu arvates muudab isiku süü väärtegude kogumis suureks.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul leiab kohus, et väärtegude kogumis on kaebuse esitanud isiku süü suur, mis peaks tingima sellele vastavalt ka karistuse, mis on sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületav. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kohtu arvates ei tuvastatud neid ka kaebemenetluses. Seega ei ole asjaolusid, mis võiks mõjutada karistust kergendamise suunas. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud rahatrahviga, mille tasumise kohta andmed puuduvad.

Karistusregistri andmete kohaselt on tegemist kehtiva karistusega ja sellele asjaolule on viidanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohus peab karistusregistri andmeid ebaõigeteks, kuivõrd need andmed ei ühti Karistusregistri seaduses ja KarS § 82 sätestatud põhimõtetega. Kohtuistungil teatas kaebuse esitaja, et trahv on täies ulatuses tasutud, kuid kohtuväline menetleja teatas, et tema kasutuses olevate andmete kohaselt on trahv tasutud osaliselt, mitte täies ulatuses. Seejuures ei esitanud kumbki menetluse pool oma väidet kinnitavaid tõendeid.

Seega puuduvad kohtul andmed vaidlusaluse rahatrahvi tasumise kohta. Vaidlusalune karistusregistri andmete kohaselt kehtiv karistus LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on määratud kohtuvälise menetleja 11.11.2010 otsusega ning samade andmete kohaselt on see otsus jõustunud juba 12.11.2010. Taolist jõustumist järgmisel päeval pärast otsuse tegemist ei pea kohus loogiliseks, kuivõrd otsus ei saa jõustuda otsuse tegemisele järgnevast päevast ning arvestades otsuse tegemise ja väärteo toimepanemise vahele jäävat ajavahemikku ning trahvi suurust, ei saanud tegemist olla ka kiirmenetlusega.

Informatsioon karistuse täitmise kohta erinevalt teistest arhiveeritud karistustest registriandmetes puudub. Vastavalt Karistusregistri seaduse §

5 lg 1 sätetele on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Seega saaks nende andmete põhjal kaebuse esitajat lugeda LS § 224 lg 3 p 2 nimetatud isikuks juhul, kui kaebuse esitanud isiku karistusandmed on kehtivad, so ei ole kustutatud ega arhiveeritud. Kohus peab siinjuures vajalikuks viidata ka LS § 224 lg 3 p 2 sõnastusele, mille kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt:

kolmest

kuust

kuni

kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Seega eeldab LS § 224 lg 3 p 2 sõnastus seda, et kehtiv peab olema LS § 224 järgi määratud või mõistetud karistus. Kohtuväline menetleja on lähtunud karistusregistri andmetest, eeldades, et registrisse kantud andmed on õiged. Kohus asub seisukohale, et andmed S.K kehtiva karistuse kohta on ebaõiged ning on vastuolus Karistusregistri seaduse sätetega. Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud 1 aasta.

Sellisest sättest tulenevalt tuleks asuda seisukohale, et eelmärgitud karistus on kehtiv, kuivõrd puuduvad andmed, et kaebuse esitaja oleks temale viimase kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi tasunud. Samas märgitakse sama paragrahvi lõike 1 punktis 11, et karistusandmed kustutatakse kui otsuse täitmine on aegunud vastavalt KarS § 82 sätetele. Viidatud KarS § 82 lg 1 p 3 sätte kohaselt ei asuta otsust täitma ühe aasta möödumisel väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt aegub täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest.

Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et karistust oleks täitmisele pööratud, küll on registriandmetes viide sellele, et andmed täitmise kohta puuduvad. Samas ei aegu sissenõue samaaegselt karistuse kustumisega, sest karistus kustub KarS § 82 lg 1 p 3 sätteid arvestades varem kui aegub sissenõue. Seega tuleb asuda seisukohale, et ülalviidatud 11.11.2010 otsusega määratud rahatrahvi sissenõue oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks aegunud, ning KarS § 82 lg 1 p 3 ja Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 11 sätete kohaselt oli kohtuvälise menetleja 11.11.2010 otsuse täitmine aegunud juba Karistusregistri andmetest lähtuvalt 12.11.2011.

Sellest tulenevalt ei ole kohtuvälise menetleja 11.11.2010 otsusega LS § 7419 lg 2 järgi määratud karistus kehtiv käesoleval ajal ega saanud olla kehtiv vaidlustatud otsuse tegemise ajal, so 16.03.2015. Seega ei ole kaebuse esitaja LS § 224 lg 3 p 2 märgitud isikuks, vaid LS § 224 lg 3 p 1 märgitud isikuks, st ta oli LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes isikuks, keda ei ole varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, kuivõrd eelmine karistus oli kustunud. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord.

Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine.

Arvestades kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et kaebuse esitaja elatise teenimine seondub igapäevaselt mootorsõiduki juhtimisega nagu ka laste eest hoolitsemise kohustus, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada ning temale ei tohiks olla arusaamatud ka liikluskorraldusvahendid ja nendega liiklejatele edastatav informatsioon. Seega oli tegemist tahtlikult toime pandud tegudega. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud teo iseloomu kui ka inkrimineeritud teost nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast.

Kaebuse esitaja juhtis sõidukit nii keelatud seisundis kui ka ületas asulasisesel teel kehtestatud kiirusepiirangut, millega seadis kaebuse esitanud isik kohtu arvates ohtu eelkõige iseenda aga ka kõigi teiste kaasliiklejate tervise ja vara, sh ka kasutusse võetud võõra vara. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlikule liiklejale määratakse range karistus ja ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, leiab kohus, et proportsionaalne oleks põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavas määras.

Vaidlustatud otsusest võib järeldada, et põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni maksimaalmääras on tingitud asjaolust, et kohtuväline menetleja lähtus asjaolust, et kaebuse esitaja puhul on tegemist LS § 224 lg 3 p 2 märgitud isikuga. Kohus on aga ülalpool leidnud, et kaebuse esitaja oli temale inkrimineeritud väärtegusid toime pannes LS § 224 lg 3 p 1 märgitud isikuks ning temal ei olnud väärtegude toimepanemise ajal kehtivaid karistusi liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebuse esitajale määratud karistust tuleb kergendada ja seda eelkõige eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel.

Karistuse määramisel või mõistmisel on aga tegemist materiaalõiguse kohaldamisega. Seega kuna viidatud kõrgema kohtu lahend ütleb üheselt, et lisakaristuse kohaldamisel lähtutakse samamoodi nagu ka põhikaristuse kohaldamisel KarS § 56 lg 1 sätetest, so materiaalõigusest, siis kordab kohus otsuses ülalpool märgitud seisukohta menetlusaluse isiku süü osas, milles kohus leidis, et menetlusaluse isiku süü on suur. Selline süü suurus, so piirmäära oluline ületamine, võib ka sama viidatud kõrgema astme kohtu otsuse kohaselt isegi esmakordse rikkumise puhul olla asjaoluks, mis muudab samalaadse korduva rikkumise toimepanemise võimaluse suuremaks.

Seega ei välista viidatud kõrgema astme kohus vaidlusaluse lisakaristuse kohaldamist ka esmakordse rikkumise puhul. Lisaks sellele on samas lahendis asutud seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmisel esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema isiku süüd iseloomustavad asjaolud, milleks on piirmäära oluline ületamine või täiendavate liiklusnõuete rikkumine või isikut iseloomustavad asjaolud, nt hoolimatu suhtumine oma teosse, mis muudavad süüteo korduvuse võimaluse tavapärasest suuremaks. Antud juhul on kaebuse esitaja ületanud piirmäära oluliselt ning lisaks sellele on ta samaaegselt toime pannud ka teise ohtliku liiklusalase väärteo.

Seega on viidatud lahendist tulenevad tingimused lisakaristuse kohaldamise osas täidetud. Puutuvalt kaebuse esitaja suhtumisse oma teosse nähtub, et kaebuse esitaja on asunud tegema etteheiteid kohtuvälisele menetlejale et juhtimisõiguse äravõtmisega ei saa ta täita oma tööülesandeid ega ülal pidada lapsi, samuti täita võetud rahalisi kohustusi. Kohus ei näe taolistes väidetes mingit kahetsust, millest võiks aru saada, et kaebuse esitaja oleks teinud ootuspäraseid järeldusi. Kaebuse esitaja sõnavõttudest kohtuistungil nähtub, et ta peab vajalikuks rahatrahvi kohaldamist ja selle osadena maksmist ja sellega peakski kogu asjasse puutuv menetlus lõppema ja ta saaks oma eluga endist viisi edasi minna.

Kohtu arvates näitab selline suhtumine seda, et kaebuse esitaja ei taju senini ei temale inkrimineeritud süütegude iseloomu ega nendest tulenevat ohtu teistele liiklejatele. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja suhtumine teosse iseloomustab kaebuse esitajat ning annab kinnitust lisakaristuse kohaldamise vajalikkusest. Kohus leiab, et iga isik, kes igapäevaselt ja aastate jooksul kuuleb ja näeb meedia vahendusel teateid alkoholipiirmäära ületanud või joobeseisundis juhtide kinnipidamisest, peaks ise olema võimeline tegema vajalikud järeldused ja hoiduma samalaadsest käitumisest.

Seda muidugi juhul, kui see isiku jaoks oluline on. Antud juhul oli menetlusalune isik teadlik tarvitatud alkoholist, selle kogusest, alkoholi tarvitamisest möödunud ajavahemikust kui ka sellest, et tema töökohustuste hulka kuulub mootorsõiduki juhtimine. Liiklusnõudeid tundva liiklejana teab ta ka seda, et sõiduki juhtimisele juhile keelatud seisundis võib järgneda nii juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena kui ka sellest tingitud töökoha kaotus. Kohtu arvates näitab menetlusalusel isikul tuvastatud seisundis sõiduki juhtimisele asumine menetlusaluse isiku suhtumist nii liiklusnõuetesse kui ka liiklusohutusse ning kohtu arvates on see hinnatav hoolimatu suhtumisena.

Nimetatud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi ka eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt oli lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning võiks välistada võimaluse, et menetlusalune isik saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, leiab kohus, et ohtliku juhi kõrvaldamine liiklusest suurendab ka teiste liiklejate turvalisust ja võib suurendada teiste liiklejate õigust eeldada, et ka teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid ega juhi sõidukit juhile keelatud seisundis.

Mis puudutab määratud lisakaristuse määra, siis tuleb tõdeda, et kohtuväline menetleja on üheselt lähtunud LS § 224 lg 3 p 2 sätetest ning määranud lisakaristuse LS § 224 lg 3 p 2 sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Ülalpool on kohus asunud seisukohale, et kaebuse esitaja ei olnud väärteo toimepanemise ajal LS § 224 lg 3 p 2 märgitud isikuks, mistõttu tuleb lisakaristus mõista LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni raames. Arvestades kaebuse esitaja süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, erija üldpreventiivseid karistuse eesmärke, leiab kohus, et lisakaristuse määra puhul tuleb lähtuda eelkõige süü suurusest, mis on oluliselt üle keskmise.

Kohtu arvates tingib see lisakaristuse mõistmise üle LS § 224 lg 3 p

1 sätestatud sanktsiooni keskmise määra ning kohtu arvates ei oleks maksimaalmääras lisakaristuse kohaldamine proportsionaalne. Kaebuse ja kohtule esitatud lisatõendite kohaselt on menetlusalusele isikule vajalik juhtimisõigus seoses tööülesannete täitmisega ning sissetuleku saamisega, mis võimaldab menetlusalusel isikul täita ülalpidamiskohustust ja võetud rahalisi kohustusi krediidiasutuste ees. Kaebuse esitaja on kohtule esitanud nii tööandja väljastatud iseloomustuse kui ka laste sünnitunnistuse ja sünni tõendi. Nimetatud iseloomustusest nähtuvalt töötab kaebuse esitaja sama tööandja juures alates 15.07.2011, lapsi puudutavate tõendite kohaselt on lapsed sündinud 02.01.2010 ja 02.12.2013.

Seega olid kaebuse esitajale nii töö iseloom kui ka laste ülalpidamiskohustus teada nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Seega ei tekkinud need asjaolud ootamatult ja pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Kaebuse esitaja esitas kohtule ka pangakonto väljavõtte, mille kohaselt tasub ta igakuiselt lahutatud abikaasast laste emale ülalpidamiskohustust. Kaebuses ja kohtulikul arutamisel on kaebuse esitaja märkinud ka võetud laenu tasumise kohustust, kuid kohtule selle kohta dokumentaalseid tõendeid ei esitatud.

Kui isegi asuda seisukohale, et kaebuse esitajal eelmärgitud rahalised kohustused esinevad, siis saab kohtule esitatud väidetest ja tõenditest järeldada sedagi, et ka väärteo toimepanemise ajal olid need asjaolud menetlusalusele isikule teada. Samuti pidi kaebuse esitaja teadma, et tema enese väär käitumine liikluses võib tagajärjena põhjustada rahalisi kohustusi võimaliku määratava rahatrahvi näol aga ka piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel. Kohus leiab, et isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud rahalisi kohustusi ja et tema töökoht ning senine mugav elulaad säiliks.

Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui ta oleks temale inkrimineeritud väärteo jätnud toime panemata. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata ka varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (riigikohtu lahend 3-1-1-26-10).

Puutuvalt

laste

ülalpidamiskohustuse täitmisse peab kohus vajalikuks märkida, et ülalpidamiskohustus lasub mõlemal lapsevanemal ning see kohustus ei tulene juhtimisõiguse olemasolust või selle puudumisest. Kui isik on valinud endale elatise teenimiseks töökoha, millel töötamiseks on vältimatult vajalik juhtimisõiguse olemasolu, siis peab isik ka käituma viisil, mis tagab juhtimisõiguse säilimise ning seda mitte kaebust esitades, vaid liiklusnõuete rikkumist vältides. Lisaks sellele on kaebuses taotletud peale lisakaristuse tühistamise ka rahatrahvi ositi tasumisele määramist.

Kohtule edastatud materjalide pinnalt leiab kohus, et kaebaja esitatud taotlus jääb tagajärjetuks. Nimelt tuleneb KarS § 66 lg-st 2, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Märgitust tuleneb, et kohtul on võimalik kohaldada rahatrahvi osatamist vaid juhul, kui selleks on mõjuvad põhjused. Käesoleval juhul pole kaebuse esitaja sellistele mõjuvate põhjuste olemasolule viidanud ega esitanud ka vastavaid tõendeid. Menetlusalune isik on esitanud kohtule tõendid, mis tõendavad abielu lahutamist, laste olemasolu ja elatisraha igakuist maksmist alates septembrist 2014.

Seejuures on ta sissetuleku suuruse kohta andnud vaid suusõnalisi väiteid, kuigi kohtule saanuks esitada ka pangakonto väljavõtte sissetuleku suuruse kohta. Lisaks sellele teatas kaebuse esitaja, et ta maksab võetud laenu, kuid laenu olemasolu, suuruse ja tähtaja kohta kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid ei esitatud. Samas on üldteada, et laenu antakse laenulepingu alusel, mis vormistatakse laenu andja ja laenu saaja vahel kirjalikult ning pangakonto väljavõttest saanuks teha järeldusi laenumaksete suuruse kohta. Kaebuse esitaja aga selliseid andmeid ei esitanud.

Selleks, et kohus või kohtuväline menetleja saaks otsustada kas ositi tasumisele määramiseks on põhjused mõjuvad, tuleb menetlejale esitada vastavasisulised tõendeid, et menetlejal oleks võimalik otsustada kas esitatud põhjused on mõjuvad või mitte. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit, millega oleks tõendatud kaebuse esitaja igakuine kulu lisaks elatise maksmisele, rääkimata tulude kohta tõendite esitamisest. Seejuures võttis kaebuse esitaja tööandjalt iseloomustuse, kuid andmeid palga suuruse kohta mitte. Seega puudub kohtul seaduslik alus kaebaja taotluse rahuldamiseks.

Puutuvalt kaebuse esitaja taotlusse asendada rahatrahv üldkasuliku tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kohus saab üldkasuliku tööga asendada vaid aresti kui ta teeb karistamisotsuse V™S § 107 lg 1 p 1 alusel. Kohus peab vajalikuks pöörata kaebuse esitaja tähelepanu ka sellele, et vastavalt V™S § 209 sätetele, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva.

Seega kohalduks see säte vaid juhul, kui vaidlustatud otsus oleks jõustunud. Antud juhul see kohtuvälise menetleja otsus jõustunud ei ole. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine väärteomenetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Küll asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, lugedes kaebuse esitajat LS § 224 lg 3 p

2 märgitud isikuks ja määrates selle alusel kaebuse esitajale põhija lisakaristused. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus põhija lisakaristuse osas tühistada ja selles osas teha uus otsus, kohaldades LS § 224 lg 3 p 1 sätteid ja kergendades seetõttu põhija lisakaristust.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/