1-14-436/33 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-436

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprillil 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-14-436 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed Orvi Tali ja Sten Lind Pavel Gontšarov Kohtuistungi sek

retär Liina Kaev Kriminaalasi

Nikolai Porotsin ja D.L süüdistuses KarS § 121 (KarS § 257) järgi üldmenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Pärnu üld Maakohtu 15. jaanuari 2015. a otsus menetluses Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav ’e a D.L kaitsja vandeadvokaat Mariann Tusti Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht Küllike Kask 8.04.2015, Tallinn Süüdistatav D.L

Elu-

XXXXXX X-X XXXXXXX või asukoht ja aadress:

Isikukood või sünniaeg: XXXXXXXXXXX Kodakondsus: Eesti

Haridus: XXXXXXXXXX

Emakeel: eesti keel

Töökoht või õppeasutus: XXXXXXXX

Karistatus: kriminaalkorras karistatud 6 korda, karistused kustunud.

Kaitsja Vandeadvokaat Mariann Tusti

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu 15. jaanuari 2015. a kohtuotsus D.L-i (D.L Pärnu ) suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2(6) Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. aprillil 2015. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. Pärnu tunnistati D.L süüdi KarS § 121 (vastab alates Maakohtu 15.01.2015 otsusega 01.01.2015 Ka - rS § 121 lg le 1) järgi ning mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistust tingimuslikult täitmisele pööramata, kui D.L ei pane 18-

5 lg 1 p 1- kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 7

6 sätestatud kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all.

2. D.L on kohtu alla antud selles, et panid toime omavoli, tema grupis Nikolai Porotsin’iga

mis seisnes selles, et 06.05.2012.a. kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, kuid päevasel ajal, Raplamaal Märjamaa vallas grupis nõudsid XXXXXXXX alevikus XXX XX X VZ- lt

60000 euro suuruse laenu tagasimaksmist, milline nõue tulenevat VZ VK

- ja lt vahelisest

laenulepingust. Kui N.Porotsin oli rahanõude esitanud, lõi D.L nõude tõsiduse kinnitamiseks -t VZ jalaga vähemalt viiel korral jalgade piirkonda ja ühel korral rusikaga kõhu piirkonda, millega N.Porotsin ja D.L teostasid oma oletatavat õigust, s.o laenu sisse nõuda, ebaseaduslikus korras. Löömisega tekitas D.L füüsilist valu ja kehavigastuse: VZ- le pindmise verevalumi sääre eespinnal.

Seega D.L , oma oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras, kui see on olnud s

eotud vägivallaga, pani toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus sedastas, et süüdistatavaid Nikolai Porotsinit ja D.L süüdistatakse KarS §

257 järgi toime pandud kuriteos. 01.01.2015.a jõustus Karistusseadustiku uus redaktsioon, milles nimetatud koosseis puudub. Eeltoodust tulenevalt ja kuivõrd täielikult on dekriminaliseeritud koosseisu tunnused „oma tõelise või oletatava õiguse teostamine“ , saab kohus analüüsida esitatud süüdistust KarS § 121 (vastab alates 01.01.2015 KarS § le 121 lg 1) järgi. -

Nikolai Porotsin oli maakohtu poolt KarS § 257 järgi õigeks mõistetud, kuna see ei vasta KarS §-le

121 ega alates 01.01.2015 KarS § 121 lg-tele.

Uuritud tõendeid kogumis hinnates, kannatanu löömise asus maakohus seisukohale, et fakt D.L-i

poolt Maakohus leidis, et on tõendatud. D.L enne 01.01.2015 kehtinud seaduse järgi realiseeris KarS § 121 objektiivse koosseisu tunnused tahtlusega ja seda näitab kavatsetusse vormis

juba löökide arv, lüües kannatanut enda jalaga kannatanu jala piirkonda ning põhjustades kannatanule tahtlikult füüsilist valu ja tervisekahjustuse (pindmise säärevigastuse), s.o pani toime kehalise väärkohtlemise.

ESITATUD APELLATSIOON

4. Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse D.L-i e osas ning esitatud süüdimõistmis

apellatsioonis l dis, et kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, mis viisid ei lõppkokkuvõttes D.L-i suhtes ebaõige kohtulahendi tegemiseni.

4.1. Kaitsja märkis, et kohus pidas usaldusväärseks kannatanu ütlusi. Kannatanu on esitanud VZ

süüdistuse aluseks olevat sündmust pidevalt erinevalt. Varieeruvad löökide arv ja piirkond kuhu

3(6)

löödi. Istungil lisandus veel pöidlaga silma torkamise väide, mille kohta kannatanu ei osanudki mingit mõistlikku seletust anda, miks ta seda eeluurimisel (kus teda kuulati üle viis korda, kuna ütlused muutusid pidevalt) ei rääkinud. Seega peaks täiesti tavapärasest tõendi hindamise loogikast suhtuma selliste muutuvate väidete tõepärasusse kriitiliselt. Kannatanu alaealine poe SZ g kuulati üle kaugülekuulamise korras, kus andis ütlusi, mis ilmselgelt

olid vastuolus tegelike asjaoludega (isikute paiknemine, Porotsini rääkimine eesti keeles). Samuti kaitsja küsimuste vastamisel andis ta vastuseid, mis ilmselgelt ei sobinud kannatanu versiooniga ja mida kannatanu kõrvalt parandas (sellele juhtis istungil tähelepanu ka kohtunik). Kohus on ometigi vastuoluliselt leidnud, et SZ vastuolulised ütlused on põhjendatavad tema sündmuskohale saabumisega, samas olid nad justkui koos isaga koos kodus esimesel korrusel.

Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja

samuti

RK ütlused kannatanu versiooni ei tõendanud. Jälitusprotokollide puhul leidis kohus, et kuna ei teadnud, et kõnesid kuulatakse pealt ja et tal VZ puudus motiiv valetada ning kõnes kirjeldatud vigastused haakuvad süüdistusega, siis järelikult on ta ütlused tõesed. elline järeldus ei ole õige. Kaitsja leiab, et s

Valetamine või tõerääkimine ei ole seotud sellega, kas inimene teab kõnede pealtkuulamisest või mitte. Antud kõnes ei ole rääkinud mingitet sellisest vigastusest, mis haakuks süüdistusega. Z Samast asjast eraldatud kriminaalasjas on Z V ja L vastu. Faabula on olnud sarnane, andnud ütlusi

et tulid inimesed tema juurde koju ja tarvitasid tema suhtes ilma igasuguse põhjuseta rasket vägivalda. Tõendamist see ei leidnud.

4.2. Mis puudutab kannatanu motiivi valetada üleüldiselt, siis osundab apellant, et on üheksal VZ korral kriminaalkorras karistatud s.h. korduvalt kelmuste eest. (viimane kord 2012 detsembris).

Kannatanu on ka käesolevas asjas püüdnud kõigepealt eitada igasuguste rahaliste kohustuste olemasolu endal, eitada, et need kohustused on kohtu korras tuvastatud või et need kohustused on täitmisel. Ometigi on sellised tõendid esitatud. Seega, kaitsja arvates ei valmista ka ilmselgete tõendite puhul valetamine kannatanule mingeid raskusi.

Kaitsja leiab, et just tõendite kogumist nähtub, et kannatanu pole menetluse ajal läbivalt tõtt rääkinud ning on mõjutanud ka oma alaealist poega ütluste andmisel. Seega on läbivalt ütlusi muutnud kannatanu ja tema poolt otseselt mõjutatud alaealise mittehaakuvad ütlused süüdimõistva otsuse tegemiseks apellandi meelest äärmiselt ebaveenvad.

Apellandi meelest on just nimelt eluliselt usutav, et isik, kelle käitumismuster on tegelikkusele mittevastavatest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, on seda teinud ka käesolevas kriminaalasjas, et pääseda rahaliste kohustuste täitmisest. Samuti ei nõustu apellant kohtu järeldusega, et eluliselt usutavaks muudab D.L-i poolt vägivalla kasutamise asjaolu, et D.L suhtus VZ-sse halvasti. Eluliselt ei tarvita enamus inimesi vägivalda isikute vastu, kellega neil on halvad suhted.

4.3. Kohus on sisuliselt jätnud ü ja N.Porotsini omavahelise kõneluse salvestuse, ldse hindamata

VZ milles

itsja arvates ka VZ räägib, et ta pole mingite pretensioonidega politsei poole pöördunud. Ka see on olnud järjekordne vale. Tõendi sisulise hindamata jätmine on apellandi arvates ka oluline menetlusnormi rikkumine.

Apellant märgib, et nii , kes on menetluses läbivalt andnud ühesuguseid

N. Porotsin kui D.L

ütlusi, on teinud taotlusi ka tõendite väljanõudmiseks (mis tugijaamas ja mis kell kõned isikute vahel toimusid), kuid menetlejad pole seda teinud ja kohtumenetluse staadiumis polnud kohtul neid enam võimalik saada.

4(6)

Kaitsja palub t jaanuari otsus osaliselt ja nimelt D.L-i ühistada Pärnu Maakohtu 15.

süüdimõistmise osas ning teha uus otsus, millega D.L talle esitatud süüdistuse õigeks mõista.

KOHTUISTUNG

5. Kohtuistungil jäi Süüdistatav toetas kaitsja kaitsja apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde. poolt esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada.

Prokurör see rahuldada, tühistada maakohtu otsus vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus ning mõista ta õigeks KarS § 121 järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide apellatsioonis toodud seisukohtadega , süüdistatava kaitsja , leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

7. Kaitsja apellatsioonis toodud üks peamisi argumente seisneb tõdemuses, et kannatanu ütlused VZ

on ebausaldusväärsed, kuna kannatanu on oma ütlusi mitmel korral muutnud ning on esitanud süüdistuse aluseks olevat sündmust pidevalt erinevalt. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada esmalt üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3 annatanu ristküsitlemise käigus kaitsja -1-1-78-10). K aga

pole taotlenud kannatanu eeluurimisel antud ütluste avaldamist osas, mis on kaitsja arvates vastuolus kohtuistungil antud ütlustega. Selliselt ei saanud maakohus kõrvutada kannatanu poolt eeluurimisel antud väidetavalt erinevaid ütlusi kohtulikul uurimisel antud ütlustega ning teha järeldust ütluste vastuolulisusest. Eeluurimisel antud ütlusi kaitsja taotlusel maakohtus uuritud ei olnud ning seda ei saa teha ka ringkonnakohus, seega maakohus asu seisukohale, et s õigele kannatanu VZ

ristküsitlusel antud ütlused on usaldusväärsed.

8. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka kaitsja argumendid alaealise tunnistaja SZ põhjendatud

kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse osas. Tuleb märkida, et ka tunnistaja ütluste SZ

usaldusväärsust pole kaitsja kohtuistungil kahtluse alla seadnud viisil, et ta oleks taotlenud tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist väidetavate vastuolude kontrollimise eesmärgil. Kohtukolleegium sedastab, et kaitsja küll oma küsimusi tunnistajale esitas samal ajal vä , et eeluurimisel rääkis tunnistaja „natuke teist moodi“, kuid selline küsimuse ites formuleerimine

pole kuidagi vaadeldav poole taotlusena eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks ning tunnistaja ütlusi pole väidetavate vastuolude osas avaldatud. gi

Põhjendamatu on ka kaitsja väide, et ütlused on vastuolus teiste SZ tuvastatud asjaoludega nagu

isikute paiknemine

sündmuskohal ja N. Porotsini rääkimine eesti keeles. Kohtukolleegium esmalt märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja mitte kuidagi ei selgita, milles seisnes väidetav vastuolu isikute paiknemise osas sündmuskohal. Sellist vastuolu ei tuvastanud ka kohtukolleegium.

Ei pea paika ka kaitsja väide nagu selgitaks tunnistaja SZ kohtule, et NZ rääkis vene keeles. Tunnistaja seletas kaitsja küsimustele vastates üheselt, et räägiti vene ja eesti keeles, Nikolai rääkis vene keeles ning patsiga mees rääkis eesti keeles (t lk 105 pöördel).

Ei vasta tõele, et kannatanu mõjutas oma poega ütluste andmisel selles osas, mitmekesi olid nad kodus peale löömise lõppu pärast isa löömist patsiga mehe poolt . Tunnistaja veenvalt seletas, et SZ

läks ta tuppa, kuhu hiljem tuli ka isa ning toas olid nad kahekesi. SZ vend RK oli aga teisel korrusel, kui nemad isaga olid all toas (T lk 106).

5(6)

9. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et tunnistaja ei andnud kriminaalmenetluse esemeks RK

oleva kuriteo kohta olulisi ütlusi, kuna ei viibinud kuriteo sündmuse juures ega kuulnud vahetult

VZ- midagi viimasele tekitatud vigastusest.

lt Tuleb märkida, et RK ütlused mingil moel ei lükka ümber süüdistuse versiooni toimunust. ütlused ei ole Kohtukolleegium on seisukohal, et

RK ka

tulenevalt KrMS § 66 lg 2 1 üldse tõendina käsitletavad. Seetõttu ei vääri tähelepanu kaitsja - apellatsioonis toodud väide, et t ütlused kannatanu versiooni ei tõendanud. unnistaja

RK

10. Kaitsja ei vaidlusta eraldi teise kriminaalmenetluse raames jälitustoiminguga kogutud teabe kasutamist tõendina käe Tuleb nõustuda maakohtuga, et jälitustegevuse solevas kriminaalasjas. läbiviimise ajal võis koguda tõendeid KarS § 257 järgi toime pandud kuritegude eeluurimiseks ka jälitustegevusega. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et õnes ga ei rääkinud 08.05.2012 telefonik AV- VZ

mingites

ja VZ t sellisest vigastusest, mis haakuks süüdistusega. Jälitusprotokollist nähtub, et AV vahel 08.05.2012 toimunud vestluses tunneb huvi, kas

.

AV VZ sai „seal kõvasti vastu pead“ VZ vastab, et jala peal mõned sinikad. (T lk 46). Väärib tähelepanu, et süüdistuses kirjeldatud sündmus leidis aset 06.05.2012, seega vastavad kõnealuses vestluses mainitud vigastused VZ 06.05.2012 D.L-i poolt tekitatud vigastuste iseloomule.

11. Ei vasta tõele ka kaitsja apellatsioonis toodud väide, et maakohus jätnud on sisuliselt hindamata

VZ VZ ja N. Porotsini omavahelise kõneluse salvestuse, milles räägib, et ta pole mingite

pretensioonidega politsei poole

pöördunud. Kaitsja käsitleb nimetatud tõendi hindamata jätmist kriminaalmenetluse olulise rikkumisena. Kohtukolleegium osundab, et maakohus asus põhjendatud seisukohale, et nimetatud salvestus ei anna olulist ja hinnatavat teavet süüdistuse seisukohalt ning tõendab üksnes vestluse toimumist ja N. Porotsini vahel võlgade teemal. Pealegi ei süüdistatagi VZ

N. Porotsinit

VZ kehalises väärkohtlemises.

12. Kohtukolleegiumi veendumusel ei ole asjakohane kaitsja apellatsioonis toodud kannatanu üldine iseloomustus isikuna, kellele valetamine ei valmista mingeid raskusi ning tegemist on varasemalt 9 korral karistatud isikuga. Maakohtu poolt uuritud ning kogumis hinnatud tõendid – arsti poolt fikseeritud , kannatanu ja tunnistaja omavahel pindmine verevalum sääre esipinnal

riimuvad ütlused, aga ka uuritud jälitustoimingu protokoll lubavad üheselt järeldada, et D.L, nõud 60000 euro suuruse laenu tagasimaksmist, lõi nõude tõsiduse kinnitamiseks es - VZ lt VZ-t jalaga vähemalt viiel korral jalgade piirkonda.

13. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § §

345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium

337 lg 1 p.1 , 344-

Pärnu Maakohtu otsuse 15. j uarist 2015.a. D.L-i suhtes muutmata ja tema kaitsja aan apellatsiooni rahuldamata..

Orvi Tali Sten Lind Pavel Gontšarov

6(6) Juhindudes KrMS § 306 lg 5 kohtukolleegium määras:

1. Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2015 kohtuotsuse nr. 1-14-436 p-s 5 olev lause asendada õigega „Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata“.