3-15-1008/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-15-1008

Määruse kuupäev

22. aprill 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Valeri Jatsõšõni esialgse õiguskaitse taotlus Tartu Vangla 20. aprilli

2015 kinnipeetava majandustööle määramise käskkirja nr 6-3/65

täitmise peatamiseks

Resolutsioon

1. Rahuldada menetlusabi taotlus ning vabastada Valeri

Jatsõšõn riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel.

2. Jätta

Valeri

Jatsõšõni

esialgse

õiguskaitse

taotlus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

arvates määruse kättesaamisest.

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse

Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest

Asjaolud

1. 21. aprillil 2015 saabus Tartu Halduskohtusse Valeri Jatsõšõni esialgse õiguskaitse taotlus

Tartu Vangla 20. aprilli 2015 kinnipeetava majandustööle määramise käskkirja nr 6-3/65 täitmise

peatamiseks. V. Jatsõšõni väitel seatakse käskkirjaga ohtu tema ja kaaskinnipeetavate julgeolek

ning samuti soovib ta vältida ilmaasjata distsiplinaarkorras karistamist. Taotlusest ilmneb, et V.

Jatsõšõni hinnangul on ta oma psüühilise tervise tõttu ohtlik, kui tema suhtes tehakse töö tõttu

halvustavaid kommentaare. Ühes esialgse õiguskaitse taotlusega esitas V. Jatsõšõn taotluse enda

riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

2. Tartu Halduskohus esitas 21. aprillil 2015 Tartu Vanglale kohtunõude, milles paluti teatada,

kas V. Jatsõšõn on esitanud tööle määramise käskkirja peale vaide ning ühtlasi paluti väljastada

kinnipeetava vanglasisese isikuarve väljavõte. Tartu Vangla täitis kohtunõude 22. aprillil 2015

ning muuhulgas edastas samal päeval vastu võetud V. Jatsõšõni vaide Tartu Vangla 20. aprilli

2015 käskkirja nr 6-3/65 peale.

Kohtu seisukoht

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõike 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse

taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal. V. Jatsõsõn on esmalt esitanud esialgse õiguskaitse

taotluse ning seejärel vaide. Kuigi iseenesest saab esialgse õiguskaitse esitada alles pärast vaide

esitamist, on käesolevaks ajaks V. Jatsõšõn esitanud ka vaide. Seetõttu on kohtu hinnangul

menetlusökonoomia põhimõtet arvestades võimalik taotlust iseenesest menetleda. Esmalt

lahendab kohus menetlusabi taotluse (I) ning seejärel esialgse õiguskaitse taotluse (II).

I

4. Riigilõivuseaduse § 60 lõike 1 kohaselt tuleb halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. V. Jatsõšõn on taotlenud enda riigilõivu tasumisest

vabastamist.

5. HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja

vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Vastavalt HKMS § 111 lõikele 1

antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav

alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

6. HKMS § 112 lg 1 p 1 seab füüsilisele isikule menetlusabi andmisele piirangud sätestades, et

füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi

taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele

eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud,

sundkindlustusmaksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud

summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kinnipeetava maksejõulisuse

hindamisel tuleb sissetulekuna arvestada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh lähedaste

ühekordseid kandeid kinnipeetava kontole ning taotleja sissetulekust tuleb maha arvata rahaliste

nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi kinni peetavad summad, samuti elektriseadmete kasutamise

kulud.

7. HKMS § 68 lõikest 4 lähtuvalt loeb kohus menetlusabi taotluse esitamise päevaks menetlusabi

taotluse vanglaametnikele üle andmise päeva. V. Jatsõšõn on andnud taotluse vanglaametnikele

üle ümbrikul oleva märke kohaselt üle 20. aprillil 2015.

8. Menetlusabi taotluse lahendamiseks on seega oluline kaebaja sissetulek perioodil 20.

detsembrist 2014 kuni 19. aprillini 2015. V. Jatsõšõni vanglasisese isikuarve väljavõttelt nähtub,

et kõnealusel perioodil oli tal sissetulekuid 20,25 euro ulatuses. Vangistusseaduse (VangS) § 44

lõike 2 alusel teostati mahaarvamisi 14 euro ulatuses. Elektriseadmete kasutamise eest kaebaja

kõnealusel perioodil ei tasunud. Seega saab kohus arvestada nimetatud neljakuuse perioodi

jooksul menetlusabi taotluse lahendamise mõttes kaebaja sissetulekuks 6,25 eurot ning järelikult

oli kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu

sissetulek HKMS § 112 lg 1 p 1 mõttes 3,13 eurot. Seega on menetlusabi andmise majanduslikud

eeldused täidetud. Ühtlasi ei saa kohus käesolevas staadiumis pidada taotlust perspektiivituks

HKMS § 111 lõike 1 mõttes, mistõttu rahuldab kohus V. Jatsõšõni taotluse ning vabastab ta

riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

II

9. HKMS § 249 lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab

kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

10. V. Jatsõšõn taotleb Tartu Vangla 20. aprilli 2015 käskkirja nr 6-3/65 täitmise peatamist

kohtumenetluse ajaks. Nimetatud käskkirjaga määrati V. Jatsõšõn perioodiks 23. aprillist 2015

kuni 31. juulini 2015 vanglas majandustööle. Taotlusest ilmneb, et V. Jatsõšõn on seisukohal, et

tema tervislik seisund ei luba tal töötada ning seda esmajoones seetõttu, et kui kaaskinnipeetavad

tema töötamist kommenteerivad, ei pruugi ta suuta oma käitumist kontrollida.

11. Kohus möönab, et kui tööle määramise käskkirjast tuleneks vahetu oht mõne õigushüve

(näiteks isikute julgeolek või tervis) pöördumatule kahjustamisele, oleks kohtul tõsine põhjus

kaaluda esialgse õiguskaitse kohaldamist. Käesoleval juhul see kohtu hinnangul siiski nii ei ole.

Kehtiv õigus ei võimalda kasutada kinnipeetava tööle sundimiseks vahetut sundi. Küll aga on

tõesti võimalik kinnipeetava töökohustuse rikkumisel tema distsiplinaarkorras karistamine.

Distsiplinaarkaristuse määramisele eelneb distsiplinaarmenetluse läbiviimine. Distsiplinaar-

menetluse käigus saab kinnipeetav oma teo õigusvastasust välistavatele asjaoludele, muuhulgas

tervislikule seisundile, kui see tõepoolest majandustöö tegemist takistab või seab ohtu teiste

isikute julgeoleku. Vajadusel on V. Jatsõšõnil võimalik ka nõuda distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja kehtivuse või täitmise peatamist selle vaidlustamise ajaks.

12. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et kõnealusest käskkirjast ei tulene töö täpne sisu,

mis tähendab, et selle käskkirja alusel oli kaebajat võimalik rakendada vangla majandustöödel

erinevates kohtades, aegadel ning tööülesannetes. V. Jatsõšõni rakendamine koristustöödel teiste

kinnipeetavate nähes ei tulene otseselt käskkirjast, kuigi käskkiri seda ka ei keela. Milliste

ülesannete täitmiseks kinnipeetavat tööle rakendada saab, jätab niisugune käskkiri lahtiseks.

Seega on tegemist igakordse vanglaametniku kaalutlusotsusega. Ei ole välistatud, et kinnipeetav

on üldiselt oma tervisliku seisundi poolest võimeline töötama majandustöödel, kuid talle on mõne

konkreetse tööülesande täitmine vastunäidustatud.

13. Seega on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 20. aprilli 2015 käskkirjast nr 6-3/65 ei tulene

automaatselt V. Jatsõšõnile niisuguseid tagajärgi, mida ei saaks pärast asjas kohtuotsuse tegemist

enam kõrvaldada. Seevastu käskkirja kehtivuse peatamine praegusel hetkel tähendaks

tõenäoliselt selle kehtivuse peatamist kuni selle kehtivuse lõppemiseni 31. juulil 2015, kui V.

Jatsõšõni vaiet ei rahuldata ning ta pöördub kaebusega kohtusse. Sellisel juhul saavutaks kaebaja

sisuliselt kaebuse eesmärgi ka siis, kui kohus jätab selle rahuldamata. Seda järeldust ei väära ka

V. Jatsõšõni seisukoht, et kui peaks selguma, et ta siiski võib töötada, saab vangla väljastada uue

käskkirja. VangS § 37 lg 1 sätestab kinnipeetava töökohustuse, kusjuures seadus ei piira seda

ajaliselt, kui välja arvata VangS § 42 lõikes 1 sätestatud 21 päevaks töökohustusest vabastamine

pärast aastast töötamist. Seega on vanglal õigus määrata V. Jatsõšõn ka pärast 31. juulit 2015

uuesti tööle sõltumata sellest, kas ta enne 31. juulit 2015 töötab või mitte.

14. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub V. Jatsõšõnil esialgse

õiguskaitse vajadus ning seetõttu jätab kohus taotluse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik