3-14-53258/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Lea Kuuse

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.aprill 2015 Tallinn

Haldusasja number

3-14-53258

Haldusasi

L.P.u kaebus Tallinna Transpordiameti poolt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja: FIE L.P., volitatud esindaja vandeadvokaat Gerly Kask;

Vastustaja: Tallinna linn ( Tallinna Transpordiameti kaudu), volitatud esindajad Priit Lello, Tiit Eenmaa

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 24.03.2015.a.

RESOLUTSIOON

1. Mõista Tallinna linnalt L.P.u kasuks välja hüvitis tekitatud kahju eest summas 3672, 14 eurot.

2. Mõista Tallinna linnalt L.P.u kasuks välja tema poolt kantud menetluskulud kokku summas 988, 80 eurot [ sealhulgas õigusabikulud 878, 64 eurot(koos käibemaksuga) ja riigilõiv 110,16 eurot]

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses(HKMS § 182 lg 1 p 9).

I ASJAOLUD

1.FIE L. P. esitas 09.04.2013 Tallinna Transpordiametile taotluse uue taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamiseks sõidukile registreerimismärgiga xxx xxx. Taotlusele oli lisatud 08.03.2012 välja antud taksomeetri kohandamistunnistus nr 21712. Tallinna Transpordiamet väljastas 18.04.2013 taksoveoloa TVL000785, samas tegi Tallinna Transpordiamet 19.04.2013 L.P.ule ettepaneku viia taotluse juurde lisatud taksomeetri kohandamistunnistus kooskõlla Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 määrusega nr 16 kehtestatud “Tallinna taksoveo eeskirjaga“ (Eeskiri). Nimelt leidis Tallinna Transpordiamet, et kohandamistunnistusele oli lisatud rohkem teenuseid ja tariife kui seda võimaldas Eeskiri.

Aprillija maikuus 2013 pidasid L.P. ja Tallinna Transpordiametkirjavahetust, mille sisuks oli Tallinna Transpordiameti ettepaneku vastavus seadusele. L.P.le anti taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks aega kuni 14.05.2013.a. Tallinna Transpordiamet jättis 29.05.2013 käskkirjaga nr 1-1/13/76 „Sõidukikaardi väljastamisest keeldumise otsus“ FIE L.P.u taotluse taksoveo sõidukikaardi andmiseks rahuldamata ja keeldus sõidukikaardi andmisest sõidukile registreerimismärgiga xxx xxx.

2.FIE L.P. esitas Tallinna Transpordiametile uue taotluse sõidukikaardi väljastamiseks , lisades sellele kohandamistunnistuse sisuga, nagu seda soovis näha Tallinna Transpordiamet oma 19.04.2013 ettepanekus. L.P. pidi lisaks ümber tegema taksoveo hinnakirja, ümber programmeerima veoteenuse hinnad taksomeetris ning viima läbi ümber programmeeritud taksomeetri adapteerimise. Uus sõidukikaart väljastati Tallinna Transpordiameti poolt 07.06.2013.a.

3.28.06.2013 esitas L.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti 29.05.2013 käskkirja nr 1-1/13/76 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja sõidukikaardi taotlemiseks esitatud avaldus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.02.2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-1415 kaebuse, tühistades vaidlustatud käskkirja ja kohustades Tallinna linna uuesti läbi vaatama esitatud taotlust.Kohtuotsus jõustus 05.03.2014.a. Poolte vahel oli halduskohtus vaidlus selles, kes taotlus vastas kehtivatele õigusaktidele ja kas Eeskirja § 7 lg 3 on kooskõlas seadustega, eelkõige aluseks oleva volitusnormiga. Halduskohus leidis, et Tallinna Transpordiameti otsus sõidukikaardi väljastamisest keeldumise kohta oli õigusvastane. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei anna ükski Eeskirja aluseks olev volitusnorm ega Ühistranspordiseadus (ÜTS) kohalikule omavalitsusele volitust piirata taksoveol vedaja õigust tariifide määramiseks.

4.L.P. esitas 26.09.2014 Tallinna Linnavalitsusele kahjunõude avaliku võimu kandja tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Linnavalitsuse esindaja vastas taotlusele 20.11.2014 e-kirjaga , milles märkis, et Tallinna Transpordiamet teeb tagasimakse L.P.u poolt 04.06.2013 alusetult tasutud riigilõivu osas summas 19,17 eurot. Ülejäänud nõuete osas ei soovinud amet kohtuvälist kokkulepet sõlmida.

5. 22.12.2014 esitas L.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti poolt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kokku summas 3672,14 eurot. Tallinna Halduskohus võttis 08.01.2015 kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tallinna linna (Tallinna Transpordiameti kaudu).Vastustaja esitas kohtu antud tähtajaks vastustajale kaebuse kohta kirjaliku seletuse . 19.02.2015 määrusega määras kohus asja läbivaatamiseks kohtuistungil.

II KAEBUSE PÕHJENDUSED 6.Tallinna Transpordiameti õigusvastane tegevus 09.04.2013 esitatud sõidukikaardi väljastamisest keeldumisel tekitas kaebajale majanduslikku kahju, mis seisneb nii otsestes kulutustes kui ka saamata jäänud tulus ( sissetulekute puudumises ja vähenemises).

7.Kaebajal tekkinud otsesed kulutused Sissetulekute ja ettevõtluse säilitamiseks esitas L.P. Tallinna Transpordiametile uue taotluse sõidukikaardi väljastamiseks, lisades sellele kohandamistunnistuse sisuga, nagu soovis näha Tallinna Transpordiamet oma 19.04.2013 ettepanekus. Transpordiameti nõuete täitmiseks oli kaebaja sunnitud ümber tegema taksoveo eeskirja, ümber programmeerima veoteenuse hinnad taksomeetris ja viima läbi ümber programmeeritud taksomeetri adapteerimise. Uue taotluse esitamisega kaasnesid kaebajale järgmised kulud: riigilõiv summas 19,17 eurot, uue hinnakirja trükiteenuse tellimine summas 8,04 eurot, taksomeetri hindade ümberprogrammeerimise ja kohandamise kulud 38 eurot, Tallinna Halduskohtu otsuse järgselt taksomeetri hindade ümberprogrammeerimise ja kohandamise kulud esialgse olukorra taastamiseks 38 eurot. Kui Tallinna Transpordiamet oleks tegutsenud õiguspäraselt ja väljastanud sõidukikaardi juba 09.04.2013 taotluse alusel, puudunuks vajadus uue korduvtaotluse esitamiseks ja täiendavate kulude tegemiseks. Tallinna Linnavalitsus on osaliselt aktsepteerinud enda õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud kahju, hüvitades kaebajale uue taotluse esitamisel tasutud riigilõivu summas 19,17 eurot. Muude otseste kulude kokku summas 84,04 eurot kohtuvälisest hüvitamisest vastustaja keeldus. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on kohustatud hüvitama ka ülejäänud otsesed kulutused. Kuna halduskohus tuvastas, et kaebaja 09.04.2013 taotlus oli korrektne, siis on kaebajal seoses uue taotluse esitamisega tekkinud kahju põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega, mistõttu tuleb vastustajal hüvitada ka ülejäänud otsesed kulutused kokku summas 84,04 eurot.

8.Kaebajal saamata jäänud tulu. Perioodil 25.04.2013 -07.06.2013 puudus kaebajal vastustaja õigusvastase keeldumise tõttu võimalus taksoteenuse osutamiseks, mille tulemusena jäi kaebaja ilma sissetulekust. Tallinna Transpordiamet pidanuks Eeskirja § 4 lg 4 järgi väljastama 09.04.2013 taotluse alusel sõidukikaardi hiljemalt 24.04.2013.a. Vaidlust ei ole selles, et esitatud taotlus oli nõuetekohane ja vastustaja keeldumine taotletud andmete alusel sõidukikaardi väljastamisest alusetu. Seetõttu on kahju arvutusel kaebaja lähtunud eeldusest, et tal oleks tekkinud võimalus teenida taksoveo teenuse osutamisega tulu alates 25.04.2014. Kuivõrd uus sõidukikaart ( uue taotluse alusel ) väljastati 07.06.2013.a., välistati Tallinna Transpordiameti õigusvastase tegevuse tulemusel kaebajal taksoteenuse osutamisest igasuguse sissetuleku saamine ajavahemikul 25.04.2013- 07.06.2013.a. Puudub alus kahelda saamata jäänud tulu olemasolus, sest Tallinna Transpordiameti tõttu oli taksoveoteenuse osutamine üldse välistatud. Saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine tsiviilõiguse reeglite alusel põhineb kohtupraktika kohaselt tõenäosusel, sest reeglina ei ole võimalik täpselt hinnata, millist kasu või kahju oleks isik saanud, kui lepingut oleks ettenähtud ajani kohaselt täidetud. Hinnata tuleb asjaoludest lähtuvalt enne rikkumist lepingu alusel teenitud tasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude isikutega tehtud sarnaste tehingute alusel, poole investeeringuid kasu saamiseks jms. Taksoteenuse osutamise võimatusest tingitult saamata jäänud tulu arvestuses on kaebaja poolt aluseks võetud füüsilisest isikust ettevõtja eelneva kalendriaasta , s.o. 2012.a. tuludeklaratsiooni andmed ettevõtlustulu kohta, mille alusel on leitud keskmine päevatulu. Kaebaja tegeles ka

2012.a. taksoteenuse osutajana kui ettevõtja FIE vormis. Saamata jäänud tulu metoodika valikul on arvestatud füüsilisest isikust ettevõtja arvestusperioodi, milleks on kalendriaasta. Selle arvestuse kohaselt on Tallinna linna õigusvastase tegevuse tulemusena taksoteenuse osutamise võimatusest perioodil 25.04.2013-07.06.2013 jäänud saamata tulu kokku summas 396,58 eurot.

9.Saamata jäänud tulu, mis seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises. Riigivastutuse seaduse (RVast)S § 7 lg 4 alusel kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 4 teine lause rõhutab, et saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Perioodil 07.06.2013-13.03.2014 jäi kaebajal saamata tulu taksoteenuse ühetariifsest hinna rakendamisest, mis tulenes Tallinna Transpordiameti õigusvastasest keeldumisest väljastada sõidukikaart 09.04.2013.a. taotluse alusel. Kaebaja esitas sõidukikaardi taotlemisel 09.04.2013 kohandamistunnistuse, millel olid märgitud nii tavatariif kui ka eraldi vedaja antavad soodustused e soodustariif. Nendel tingimustel keeldus vastustaja õigusvastaselt sõidukikaarti väljastamast. Kaebaja oli seetõttu sunnitud Tallinna Transpordiameti nõudmisel sõidukikaardi saamiseks võtma kasutusele ühe tariifi. Kasutusele võeti soodustariif, mille tulemusena loobuti teenuse osutamisest tavatariifiga teenuse tellijatele ehk gruppidele ( 5 ja enam inimest). Kaebaja osutab taksoteenust väikebussiga (Honda Shulttle). Operaatorfirmas OÜ E.T.X. on kehtestatud tariifid sõiduautodele ja väikebussidele, väikebusside sõidutariif on kõrgem sõiduautode tariifist, tulenevalt sõidukite erisustest. Kaebaja taksoteenuse käive oleks kõrgema tariifi võtmisel vähenenud suuremas ulatuses kui soodustariifi kasutamisel, tulenevalt tavatariifi sõitude osakaalust kogukäibes ja taksoteenuse hindade konkurentsist.

Tööpäevadel moodustas tavatariifiga sõitude arv ( väikebussi taksoteenus) käibest 20-30 % ( keskmiselt 10,98 eurot päev) ja nädalavahetustel, puhkepäevadel, suurüritustel ja riiklikel pühadel 40-50% ( keskmiselt 19,76 eurot päev). Kaebuse väitel tuli kaebajal loobuda gruppide teenindamisest soodustariifiga, sest see oleks suurendanud majanduslikku kahju ( suurem kütusekulu, suurem koormus sõidukile ja sellega seotud kulude tõus, operaatorfirma siseselt madalama hinnaga teenuse puhul ebaausa konkurentsi osutamine teistele operaatorfirma all tegutsevatele taksojuhtidele). Gruppide teenindamisest loobumisega soodustariifil kaotas kaebaja kuus keskmiselt 289, 84 eurot ( 12x 10,98( kuu tööpäevad) + 8x 19,76( kuu nädalavahetuse päevad). Kahjum tekkis alates 07.06.2013 sõidukikaardi väljastamisest kuni Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumiseni ( 05.03.2014), mille järgselt sai kaebaja võtta lisaks tavatariifile kasutusele ka soodustariifi. Tekkinud kahju vahemikus 07.06.2013-13.03.2014 on 2681, 02 eurot.

10.Kahjunõudesse kokku summas 3672, 14 eurot ( 84,04+396,58+2681,02+510,50) kuuluvad kaebuse kohaselt ka kaebaja tehtud kulutused õigusabile eesmärgil saada Tallinna linnalt kahjuhüvitist. Kahjuhüvitise saamise vajadus on põhjendatud eelkõige asjaoluga, et kuivõrd Tallinna linna õigusvastase teo tulemusel kahjustati kaebaja majanduslikke huve, pandi kaebaja sellega olukorda, kus tal tuli oma õiguste kaitseks palgata juriidilisi teadmisi omav esindaja. Tekkinud kulud summas 510,50 eurot on varaline kahju RVastS § 8 alusel.

III VASTUSTAJA SEISUKOHAD

11.Vastustaja esitatud kirjalikus vastuses kaebusele nõustub vastustaja kaebuse taotlusega hüvitada kaebajal tekkinud otsesed kulutused summas 84,04 eurot ja taotlusega hüvitada kaebajal 25.04.2013 -07.06.2013 saamata jäänud tulu summas 396, 58 eurot. Nimetatud taotluste nõuete rahuldamiseks kaebajal vastuväited puuduvad.

12.Vastustaja vaidleb vastu kaebuse taotlusele saamata jäänud tulu hüvitamiseks , mis seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises , ehk siis perioodil 07.06.2013- 13.03.2014 saamata jäänud tulu hüvitamiseks summas 2681, 02 eurot.

09.04.2013 esitatud sõidukikaardi taotluse juurde oli lisatud taksomeetri kohandamistunnistus nr 21712, millele oli lisaks tariifile 2 ja 22 kantud ka soodustariifid 1 ja 11. Vastustaja keeldus taotluse rahuldamisest ja sõidukikaardi andmisest põhjusel, et kohandamistunnistusel on rohkem tariife kui lubab Eeskirja § 7 lg 3. Kaebaja esitas vastustajale uue taksomeetri kohandamistunnistuse nr 22958, kus oli märgitud sõidukilomeetri kohta üks tariif ja üks ajatariif. Kuna kohandamistunnistus vastas eeskirja § 7 lg 3 nõuetele, anti kaebajale 07.06.2013 sõidukikaart TVSK003794 sõidukile reg märk xxx xxx. Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 31 lg

4 kohaselt on sõidukikaart vedajale antud dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit taksoveol. Seega kaebaja omas alates 07.06.2013 õigust korraldada taksovedu ja teenida ülalnimetatud sõidukiga äritulu ning nimetatud juriidilise fakti tõttu on alusetu nõuda saamata jäänud tulu (kasu) taksoveol perioodi 07.06.2013 kuni 13.03.2014 eest. Seetõttu ei ole õige kaebaja väide, et saamata jäänud tulu tekkis vastustaja õigusvastasest tegevusest anda sõidukikaart 09.04.2013 taotluse alusel.

Kaebaja väide, et vastustaja ebaseadusliku tegevuse tõttu pidi ta rakendama taksoveol soodustariifi ja see tingis tulu saamatajäämuse, ei ole asjakohane. Tallinna Halduskohtus oli haldusasjas 3-13-1415 poolte vahel vaidlus soodustariifi kohaldamisest lisaks põhitariifile, halduskohus leidis, et vedaja võib kasutada lisaks põhi(tava) tariifile ka soodustariifi. Soodustariifi mõtteks on anda põhitariifist soodsamat teenuse hinda. Kaebaja esitas sõidukikaardi saamiseks 04.06.213 taksomeetri kohandamistunnistuse nr 22958, kuhu oli kantud üks kilomeetritariif ja üks ajatariif, mitte aga soodustariifid. ÜTS § 24 lg 3 1.lause kohaselt määrab vedaja taksoveo teenuse hinnad. Seega oli kaebaja otsustada, millises rahalises määras ta taksoteenustele tariifid kehtestab. Vastustaja ei ole teinud kaebajale takistusi taksomeetri kohandamistunnistusele kantud tariifide kehtestamisel. Residendist füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulust kantakse ettevõtluskulud. Seega on ettevõtja majandustegevuse eesmärgiks kujundada oma teenustel selline optimaalne ja konkurentsivõimeline hind, mis tagaks, et vedaja suudaks katta osutatava teenusega seotud otsekulud, kapitalikulu ja proportsionaalse osa üldkuludest ning teeniks vähemalt mõistlikku ärikasumit.

Taksoteenusele hinna määramine on ettevõtja majandusrisk ja ettevõtlusvabaduse tagamise vahend. Asjaolu, et kaebaja kehtestas teenusele sellise hinna, on ÜTS § 24 lg 3 toodud ettevõtlusvabaduse realiseerimine ja ei tõenda tulu ( kasu) saamata jäämist. Kaebuse väitel pidi kaebaja kehtestama teenustele soodustariifid. ÜTS sellist mõistet ei anna. Kaebaja väidet aitab mõista esitatud taksomeetri kohandamistunnistuste analüüsimine. Kohandamistunnistuses nr 21712 on toodud põhitariifid ja lisaks neile nn soodustariifid.Nii on soodustariifideks märgitud sõidukilomeetri tariifiks 0,55 eurot, ajatariifiks 11, 90 eurot ja alustamistasu 2, 90 eurot. 04.06.2013 esitas kaebaja kohandamistunnistuse nr 22958, kus oli märgitud põhitariifina ajatariifi määraks 11, 80 eurot, sõidukilomeetri tariifiks 0,55 eurot ja alustamistasuks 2,90 eurot ehk siis tariifid, mis vastasid kohandamistunnistuses 21712 märgitud nn soodustariifidele. Seega on kaebaja teadlikult rakendanud oma majandustegevuses madalat tariifi ja mis võis vähendada vedaja majandustegevuse tulukust. Kaebaja enda tegevus välistab RVastS § 7 lg 1 kohaldamise ja õiguse nõuda kahju hüvitamist, sest madala tariifi kehtestamine kaebaja poolt ei ole vastustaja tegevuse tagajärg ning puudub ka põhjuslik seoses väidetava kahju saabumise ja vastustaja tegevuse vahel.

Vastustaja leiab, et ka RVastS § 8 lg 1 teine lause ei võimalda saamata jäänud tulu nõude rahuldamist. Kaebaja pani ennast ise olukorda, kus tema tulubaas võis madala tariifi kehtestamisega vähenda ja see ei olnud seotud vastustaja tegevusega ning sellega ei kaasnenud kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja esitatud asjaoludel nõude rahuldamisel oleks tegemist kaebaja alusetu rikastamisega. Kaebaja sooviks on saada rahalist hüvitist tema enda tegevuse tagajärjel tekkinud võimaliku tulu vähendamise katmiseks majandustegevuses.

13.Õigusabile tehtud kulutuste hüvitamise nõude summas 510, 59 eurot osas märgib vastustaja, et nõude rahuldamisel tuleks arvestada kohtuvälises menetluses õigusabile tehtud kulutusi, nimelt vastab kohtuvälises menetluses esitatud kahju hüvitamise nõue sisuliselt ja põhjendustelt halduskohtule esitatud kaebuses toodud põhjendustele.

IV KOHTU PÕHJENDUSED

14. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud ( edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalk vältida ega ole võimalk kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega peavad õigusvastase haldustegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused:avaliku võimu kandja tegevus avalikõiguslikus suhtes, tegevusega isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel ning samuti esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 7 lg-st 3 tulenevalt hüvitatakse sama paragrahvi lg-te 1-2¹ alusel otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 7 lg 4 näeb ette, et kui seadusega pole sätestatud teisitija see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

15.FIE L.P.u kaebuses on kahju

summas kokku 3672, eurot ( 84,04+396,58+2681,02+510,50) hüvitamiseks esitatud järgmised nõuded: ) hüvitada Tallinna linna õigusvastase tegevuse tulemusena kaebajal tekkinud otsesed kulutused summas 84,04 eurot; 2) vastustaja õigusvastase keeldumise tõttu perioodil 25.04.2013 -07.06.2013 , mil kaebajal puudus võimalus taksoteenuse osutamiseks , saamata jäänud sissetuleku ( tulu) hüvitamiseks summas 396, 58 eurot 3) Saamata jäänud tulu hüvitamiseks , mis seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises , ehk siis perioodil 07.06.2013- 13.03.2014 saamata jäänud tulu hüvitamiseks summas 2681, 02 eurot. 4) õigusabile tehtud kulutuste summas 510,50 eurot, mis on kaebuse kohaselt käsitletav varalise kahjuna RVastS § 8 alusel, hüvitamiseks, mida kaebaja kandis kohtuvälises menetluses Tallinna linnalt kahjuhüvitise saamiseks.

Tallinna linn on 13.02.2015 kohtule esitatud kirjalikus seletuses võtnud kaebuse õigeks nõuetes hüvitada kaebajal tekkinud otsesed kulutused summas 84,04 eurot ja hüvitada kaebajal perioodil 25.04.2013 -07.06.2013, mil kaebajal puudus võimalus taksoteenuse osutamiseks, saamata jäänud tulu summas 396, 58 eurot, samuti õigusabile tehtud kulutuste summas 510, 50 eurot. Kohus märgib, et vastustaja on avaldanud selgelt ja üheselt mõistetavalt nõustumist kaebuse kolme ülaltoodud nõudega ning kohus on sellest tulenevalt ka eelmenetluses juhtinud vastustaja tähelepanu esindaja volituste ulatusele, millele vastuseks on vastustaja täiendanud volitatud esindajate ringi, kelledest ühel on volitused kaebuse nõuete rahaliselt etteantud piirides õigeksvõtuks , mistõttu on kohus veendunud, et Tallinna linna tahteavalduse sisu ei ole võimalik mõista teisiti, kui kaebuse õigeksvõtuna ülalnimetatud nõuetes. Kohus on kohtuistungil veelkord täiendavalt selgitanud vastustaja tegelikku tahet ning vastustaja on kinnitanud kaebuse eespoolnimetatud nõuete õigeksvõtu juurde jäämist.

16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 159 lg 1 sätestab, et kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. HKMS §-st 159 ei tulene keeldu kaebuse õigeksvõtmiseks mõne nõude osas.HKMS § 37 lg 3 ls 1 sätestab, et kaebuses võib soovi korral esitada mitu omavahel seotud nõuet ( liitkaebus). Kuivõrd otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu on erinevad kahju liigid, siis on käesoleval juhul tegemist liitkaebusega. HKMS §-st 159 ei tulene keeldu kaebuse õigeksvõtmiseks mõne nõude osas. Kaebuse nõudes on küll esitatud kokkuvõtlikult vastustaja õigusvastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamise nõue, ent tulenevalt vastustaja õigusvastase tegevusega kaebajale põhjustatud kahjust on kaebuses selgelt eristatav vastav liigendatus ning ka vastustaja on kaebusele andnud omapoolse seisukoha lähtuvalt kaebuse konkreetsetest erinevatest kahjunõuetest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kaebaja on esitanud nõude saamata jäänud tulu (summas 396, 58 eurot) hüvitamiseks perioodi 25.04.2013 -07.06.2013 osas, mil kaebajal puudus vastustaja õigusvastase keeldumise tõttu võimalus taksoteenuse osutamiseks,nõude põhjenduste kohaselt jäi kaebaja seetõttu ilma sissetulekust. Nimetatud nõudega on vastustaja nõustunud. Samas on kaebaja esitanud ka VÕS § 128 lg 4 ls

2 põhineva nõude saamata jäänud tulu hüvitamiseks (summas 2681, 02 eurot) , mis seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises perioodil 07.06.2013- 13.03.2014 , viimatinimetatud nõudele vaidleb vastustaja vastu. Kohus leiab, et kuigi nii perioodi 25.04.2013 -07.06.2013 osas kui ka perioodi 07.06.2013- 13.03.2014 eest on esitatud nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks, siis on nõuded rajatud ühel juhul võimatusele osutada konkreetsel ajavahemikul taksoteenust, teisel juhul aga eelnevast erineval ajavahemikul kasu saamise võimaluse kaotamisele. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja poolt nõude saamata jäänud tulu summas 396,

58 eurot õigeksvõtt ei ole käesoleva juhul hinnatav vastustaja poolt kaebuse ( saamata jäänud tulu ) nõude osalise omaksvõtuga, samuti ei ole käesoleval juhul kaebuses esitatud nõuded seotud selliselt, et ühe nõude rahuldamisel ei oleks teiste rahuldamatajätmine põhjendatud ehk teisisõnu kus võimalik ei oleks kaebusest mõne nõude omaksvõtt vastustaja poolt .

Kaebuse nõudega nõustumisel, s.o. kaebuse õigeksvõtul ei pea vastustaja õigeksvõttu õiguslikult ega faktiliselt põhjendama. Kuna HKMS § 159 lg 1 kohaselt rahuldab kohus kaebuse õigeksvõtul kaebuse, siis eeltoodu tähendab kaebuse nõude rahuldamist nõude õiguslikku ja faktilist põhjendatust hindamata. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus Tallinna Linnavalitsuselt L.P.u kasuks välja Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud otsese varalise kahju summas 84,04 eurot , samuti kaebaja kulutused õigusabile summas 510,50 eurot eesmärgil saada Tallinna linnalt kahjuhüvitist ja perioodil 25.04.2013 -07.06.2013 saamata jäänud tulu summas 396, 58 eurot.

17. RVastS § 7 lg 4 alusel kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 4 teine lause rõhutab, et saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses.

Vastustaja märgib õigesti viitega ÜTS § 24 lg 3 ls 1, et vedaja määrab taksoveo teenuse hinnad, mistõttu oli kaebaja otsustada, millises rahalises määras ta taksoteenustele tariifid kehtestab. Samuti on õige vastustaja seisukoht, et alates 07.06.2013 oli kaebajal õigus korraldada taksovedu ja teenida ülalnimetatud sõidukiga äritulu. Samas, kui vastustaja väidab, et taksoteenuse hinna määramine on ettevõtja majandusrisk ning et vastustaja ei ole teinud kaebajale takistusi taksomeetri kohandamistunnistusele kantud tariifide kehtestamisel, siis jätab vastustaja tähelepanuta, et nimelt vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu pidi kaebaja võtma kasutusele ühe tariifi.

Seega vastustaja väidetu, et ettevõtja majandustegevuse eesmärgiks on kujundada oma teenustele selline optimaalne ja konkurentsivõimeline hind, mis tagaks, et vedaja suudaks katta osutatava teenusega seotud otsekulud, kapitalikulu ja proportsionaalse osa üldkuludest ning teeniks vähemalt mõistlikku kasumit , ei arvesta kaebuse esitaja tegevust 09.04.2013 sõidukikaardi taotlemisel ning kohandamistunnistusele nr 21712 kantud tariife, mida vastustaja keeldus aktsepteerimast. Kaebaja on selgitanud, et 04.06.2013 kohandamistunnistusele madalamate tariifide kandmine oli tingitud tavatariifi sõitude osakaalust kogukäibes ja taksoteenuse hindade konkurentsist, mistõttu kõrgema tariifi kasutamisel oleks kaebaja taksoteenuse käive vähenenud suuremas ulatuses.

Seega , kuigi kaebuse esitaja tõesti ise määras kõnealuse madalama tariifi 04.06.2013 esitatud kohandamistunnistusele nr 22958, siis on põhjendamatu väita, et kõnealune kahju ei tekkinud vastustaja õigusvastase teo tagajärjel. Ilma vastustaja õigusvastase tegevuseta 09.04.2013 sõidukikaardi taotlemisel oleks kaebuse esitaja saanud kasutada kohandamistunnistusele nr 21712 kantud tariife . Eeltoodust tulenevalt esineb põhjuslik seos Tallinna linna õigusvastase tegevuse ning kaebuse esitaja saamata jäänud tulu, mis seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises vahel.

Vastustaja ei ole kummutanud kõnealuse kahju suuruse arvutamise aluseks olevaid arvestuste õigsust. Vastustaja ei ole näidanud ega esile toonud põhjuseid, mille tõttu võiks asuda seisukohale, et kaebuse esitaja ei oleks sellist tulu, mille osas on esitatud kahjunõue, siiski saanud.Ülaltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka taotlus kahju hüvitamiseks summas 2681, 02 eurot , mis seisneb ajavahevahemikus 07.06.2013-13.03.2014 kasu saamise võimaluse kaotuses, kuulub rahuldamisele.

18. HKMS § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud Tallinna linna kahjuks. Kaebuse esitaja taotleb vastustajalt L.P.u kasuks viimatinimetatu poolt kantud menetluskulude, sh riigilõivu väljamõistmist . Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ( tl 91)kohaselt taotleb kaebaja lepingulise esindaja kulude, mis seisnevad õigusabikulus, vastustajalt väljamõistmist summas 575,04 eurot ( koos käibemaksuga), samuti riigilõivu summas 110, 16 eurot väljamõistmist. Täiendavate menetluskulude nimekirja( tl 109) kohaselt taotleb kaebaja vastustajalt kaebaja kasuks lepingulise esindaja kulu, mis seisneb õigusabikulus seoses kohtuistungiks ettevalmistamisega ja kohtuistungil osalemisega , väljamõistmist summas 303,60 eurot ( koos käibemaksuga).

Kaebuse esitaja on kaebuse esitamisel kohtusse tasunud kooskõlas riigilõivu seaduse § 60 lgga 2 riigilõivu summas 110,16 eurot ( tl 33), s.o. kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse. Õigusabile tehtud kulud advokaadibüroo Hansa Law Offices 16.03.2014 arve nr 282 kohaselt sisaldavad kaebuse koostamist, vastustaja vastusega tutvumist, järelpärimise koostamist ja täiendavate seisukohtade koostamist, kokku 4,16 tundi, tunnihinnaga 115, 00 eurot. Täiendava menetluskulu nimekirja kohaselt sisalduvad advokaadibüroo Hansa Law Offices 24.03.2014 arves nr 301 kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemisega seoses kantud kulud 2,20 tunni ulatuses, tunnihinnaga 115 eurot. Kulude kandmine kaebaja poolt on tõendatud.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, arvestades sealjuures asjaoluga, et kohtule esitatud kaebuses korratakse kohtueelses menetluses Tallinna linnale esitatud kahjuhüvitise nõude seisukohti ,seega kaebaja esindaja on vaidluse sisuga kursis, kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide hulk ei ole olnud suur, asjas on peetud üks istung,et eeltoodu ei anna siiski alust pidada töö mahtu – kokku 6, 36 tundi ( sh 2,20 tundi seotud kohtuistungiga) ülepaisutatuks ning mittevajalikuks. Samuti ei ole esindaja tunnihind erinev keskmisest advokaadi tunnihinnast. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et taotlus kaebaja kasuks vastustajalt menetluskulu väljamõistmiseks summas 988, 80 eurot ( sh õigusabikulu 878, 64 eurot ( koos käibemaksuga) ja riigilõiv 110, 16 eurot) on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik