3-13-912/64 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi nr 3-13-912

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 21.04.2015.a Tallinn Haldusasja number 3-13-912 Haldusasi A.D. kaebus Lennuameti peadirektori 27.03.2013.a käskkirja nr 33-k „Distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamiseks, A.D. teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Asja läbivaatamise kuupäev 23.01.2015.a Menetlusosalised Kaebaja A.D., esindaja Marge Rebane

Vastustaja Lennuamet, esindajad Evelina Geryak, Mari Reinfeldt, Kristjan Telve ja Silja Vöörmann-Miloševic RESOLUTSIOON

1. Tühistada Lennuameti peadirektori 27.03.2013.a käskkiri nr 33-k „Distsiplinaarkaristuse määramine“ ja ennistada A.D. teenistusse.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Lennuametilt A.D. kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud 2929,45 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lennuameti peadirektori 27.03.2013.a käskkirjaga nr 33-k „Distsiplinaarkaristuse määramine“ vabastati lennuliiklusteeninduse ja lennuväljade osakonna lennuväljade vaneminspektor A.D. viitega avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p-dele 1 ja 3; § 85 lg 1 p-le 5 ning § 118 lg-tele 1 ja 2 teenistusest alates 29.03.2013.a.

2. A.D. esitas 27.04.2013.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Lennuameti peadirektori 27.03.2013.a käskkirja nr 33-k „Distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamist, teenistusse ennistamist ja tasu väljamõistmist teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

3. Kohus võttis kaebuse 07.05.2013.a menetlusse ja määras vastutajaks Lennuameti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebuse põhjendus.

4.1 Lennuamet on tõlgendanud valesti kõiki omalt poolt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas viidatud seaduse sätteid. Kaebaja ei nõustu ühegi Lennuameti poolt esitatud järeldusega ja on seisukohal, et ta ei ole ühtegi talle etteheidetud ja viitatud seadusesätet rikkunud. Kaitsevägi ei ole ei ühendus ega erakond. Samuti ei olnud käsunduslepingu sõlmimisel ja kaebajale teadaolevalt ei ole ka kaebuse esitamise kuupäevaseisuga Ämari lennuväli Lennuameti järelevalvesubjektiks. Seega ei saanud kaebaja riigiametnikuna tulu ühenduselt või erakonnalt, mille üle ta teenistuskohustuste täitmise korras teostab järelevalvet. Samuti on väär käskkirja p-s 3.4 esitatud seisukoht, et: „Ametniku poolt tasu eest käsundi täitmine Käsunduslepingu alusel on käsitletav ettevõtlusena“. Ettevõtja mõiste sisustab äriseadustik (ÄS) §-s 1, märkides, et ettevõtja on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing. Kaebajale ei ole ükski teenuse pakkumine püsivaks tegevuseks ja kaebaja ei ole seaduses sätestatud äriühing. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja Lennuameti viidatud sätet rikkunud, kuna ta ei ole riigiametnikuna ettevõtlusega tegelenud. Kaebaja ei ole täitnud käsunduslepingut teenistuskohustuste raames, vaid tavapärastest ametikohustustest eraldiseisvana. Kaebaja on oma teenistuskohustusi täitnud täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüd-matult, olles s.h väärikas, vastutusja kohusetundlik.

Lennuamet on jätnud täiesti tähelepanuta, analüüsimata ja põhjendamata faktilised asjaolud, et: 1) Ämari lennuvälja puhul oli tegemist militaarmitte tsiviillennuväljaga ja Ämari lennuvälja ei oleks Lennuamet sertifitseerida saanud juba ainuüksi seadustest tulenevate normide tõttu; 2) kaebaja teenistuskohustused ja käsunduslepingu eesmärk olid eraldiseisvad tegevused ja nendel puudus ühisosa. Kaebaja teenistuskohustuste raames sertifitseeris ja sai sertifitseerida Lennuamet vaid Ämari lennuvälja seadmeid. Seadmete sertifitseerimise osas Lennuamet kaebaja inspekteerimisele ka kaasas ja ametnikule lisatasu määras. Käsunduslepingus kokku lepitud seadmete käitamisprotseduuride valmimine oli üheselt seotud õppuse „Sabre Strike“ läbiviimiseks. Samuti oli täiesti eraldiseisev Ämari lennuvälja käsiraamatu teema. Kaebajale ei ole teada asjaolu, miks Kaitsevägi Ämari lennuvälja käsiraamatu Lennuametile 05.02.2013.a kooskõlastamiseks esitas. Militaarlennuvälja sertifitseerimisel sellist kohustust ei olnud ja tsiviillennuväljana ei saanud Ämari lennuvälja sertifitseerida. Kaebaja on oma ametiülesannete täitmisel olnud objektiivne ja eetiline, ta ei ole järelevalvesubjektilt käsiraamatu heakskiitmise soodustamise või mis tahes muu ennistamise osas mitte mingisugust isiklikku hüve saanud.

4.2 Kõik kaebajale ette heidetud rikkumised rajanevad valedel faktilistel asjaoludel. Ühtlasi ei ole Lennuamet arvestanud kõiki tema valduses olnud asjaolusid ja tõendeid, mis tal distsiplinaarkaristuse määramise alustena olemas olid. Lennuamet ei ole käskkirja p-s 1.12 viidatud isikutelt saadud informatsiooni käsitletud kaebaja tegevuse analüüsimisel täies mahus vaid valikuliselt, moonutades seeläbi oluliselt tegelikke faktilisi asjaolusid. Sellest tulenevalt on kaebajale etteheidetavad süüdistused alusetud ning johtuvalt sellest on valed ka Lennuameti järeldused kaebaja poolt kohustuste rikkumise osas.

4.3 Lennuamet on distsiplinaarkaristuse määramisel rikkunud ATS-i ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) norme. TDVS § 8 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning ametniku eelneva käitumisega. Lennuameti poolt kaebajale määratud rangeim seadusjärgne karistus teenistusest vabastamise näol on ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning kaebaja eelneva käitumisega.

Lennuamet ei ole käskkirjas analüüsinud ATS § 85 lg 1 p-des 1-4 sätestatud distsiplinaarkaristuste kohaldamist, vaid on käskkirja p-s 4.3 asunud seisukohale, et: „ATS § 85 lg 1 punktides 1-4 sätestatud võimalikud distsiplinaarkaristused ei saa olla tõhusad, vältimaks tulevikus sarnaste tegude toimepanemisest hoidumist Ametniku poolt, kuna tema veendumuste kohaselt on ta tegutsenud õigusaktidega kooskõlas. Rakendades ATS § 85 lg 1 punktides 1-4 sätestatud karistusi on oht sellele, et Ametnik võib toime panna sarnaseid tegusid nii karistuse rakendumise ajal kui ka pärast selle lõppemist.“ Käskkirja p-s 4.4 asub Lennuamet seisukohale, et kuna kaebaja ei ole talle Lennuameti poolt etteheidetud tegevust õigusvastaseks pidanud vaid vastupidi „Ametnik on veendunud, et tema tegevus on olnud õiguspärane ning ta ei kahetse tehtut, /.../ ei ole Lennuametil põhjust arvata, et leebemad karistused (noomitus, rahatrahv, palga maksmise peatamine või üleviimine madalamale palgaastmele) mõjutaksid Ametniku suhtumist oma teosse ning välistaksid distsiplinaarmenetluse põhjustanud tegude ja sündmuste korduvuse tulevikus.“ Käskkirja p-des 4.3 ja 4.4 esitatud seisukohad on kaebaja hinnangul kummastavad. Kaebaja on töötanud Lennuametis

14 aastat. Käskkirja p-s 3.1 on Lennuamet ise märkinud, et: „Ametniku varasemat teenistuskäiku iseloomustab pikaajaline pühendumus lennundusele, asjalikkus ja kohusetundlikkus. Ametnikul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Lennuametil puudub teave Ametniku varasemate teenistusalaste ja teenistusväliste huvide konfliktide kohta“.

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited.

5.1 Väär on kaebaja väide, et tema ametiülesannete hulka ei kuulunud käsiraamatute kooskõlastamine. Lennuameti lennuliiklusteeninduse ja lennuväljade osakonna vaneminspektorile antud õigused seisuga 25.06.2012.a hõlmasid endas mh õigust teostada järelevalvet lennuväljade käsiraamatute üle, mille hulka kuulub ka lennuvälja käsiraamatu kooskõlastamine. Samuti oli lennuliiklusteeninduse ja lennuväljade osakonna vaneminspektoril õigus teostada lennuväljade ja kopteriväljakute sertifitseerimist, osaleda AIPi muudatuste ja paranduste sisseviimises pädevusvaldkonna piires, teostada järelevalvet lennuväljade ohutusjuhtimise süsteemide üle, ning teostada lennuväljade ohutusalast järelevalvet ja sertifitseerimisi. 05.02.2013.a edastati Lennuametile kooskõlastamiseks Ämari lennuvälja käsiraamat, mille kooskõlastamise eest vastutajaks määrati Lennuameti dokumendihaldussüsteemi kaudu kaebaja.

5.2 Väärad on kaebuse väited militaarlennuvälja osas lennundusseaduse (LennS) § 72 kohaldumise ning Ämari lennuvälja käitamiseks tsiviillennuvälja sertifikaadi väljaandmise võimatuse kohta. Nimetatud tegevuse näol on tegemist tsiviillennundusega ning siinkohal kohalduvad kõik tsiviillennunduse kohta käivad normid, sh ka sertifitseerimise kohustus. Lennuamet nõustub kaebaja väitega, et Ämari lennuväli on militaarlennuväli ja Ämari lennuväljal pole tõepoolest sertifitseerimise kohustust. Samas peab Lennuamet vajalikuks selgitada, et militaarlennuväljal ei ole keelatud taotleda tsiviillennuvälja sertifikaati. Samuti ei ole takistusi militaarlennuvälja samaaegseks käitamiseks nii militaarkui tsiviillennunduses, kuid tsiviillennuvälja teenuste osutamiseks on vaja lennuvälja sertifikaati.

Väär ja eksitav on kaebaja väide, et Ämari lennuvälja ei oleks saanud sertifitseerida tsiviillennuväljana enne majandusja kommunikatsiooniministri 08.06.2005.a määruse nr 66 „Lennuvälja ja kopteriväljaku sertifitseerimise kord ning nõuded lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatu sisule ja koostamisele“ nr 66 ptk 2 muutmist. Nagu on selgitatud, kohaldatakse tsiviillennunduses ja riiklikus lennunduses LennS sätteid, kui seaduse või välislepinguga pole sätestatud teisiti. Lennuametile ei ole teada põhjused, miks ei saaks Ämari lennuvälja sertifitseerida enne majandusja kommunikatsiooniministri 08.06.2005.a määruse nr 66 muutmist.

Eksitav on kaebuse väide, et Lennuameti LennS §-dest 36 ja 37 tuleneva järelevalvepädevuse kohta sertifitseeritud lennuväljade, sertifitseeritud seadmete ja teenuste osutamise üle. Samuti on eksitav väide, mille kohaselt Lennuamet ei teostanud Ämari lennuvälja üle järelevalvet. LennS § 36 reguleerib lennuvälja või kopteriväljaku sertifikaadi ja sertifitseerimisega seotud sätteid ning LennS

§ 37 reguleerib aeronavigatsiooniteenuse osutaja sertifikaadi ning lennujuhtimisja raadionavigatsiooniseadmete sertifikaadi ja sertifitseerimisega seotud nõudeid. Lennuameti järelevalvepädevusega seotud piiranguid nimetatud paragrahvidest ei tulene. Lennuameti lennuväljade ning raadioja navigatsiooniseadmete lennundusseadusega hõlmatud järelevalvepädevused tulenevad LennS peatükist 91 ning seaduse alusel kehtestatud määrustest.

Väär on kaebuses viidatud kaebaja analüüsi tulemus, mille kohaselt oli kaebajal selge, et Ämari lennuvälja käsiraamatu koostamisel ja ametniku teenistuskohustuste täitmisel ei ole huvide konflikti, kuna Ämari lennuväli ei ole järelevalve subjektiks ja Ämari lennuvälja ei saa sertifitseerida tsiviillennunduse valdkonnas tegutsemiseks ilma eelnevalt majandusja kommunikatsiooniministri 08.06.2005.a määruse nr 66 määruse nr 66 ptk 2 muutmata.

5.3 Väärad ja eksitavad on kaebuses toodud väited käsunduslepingu muutmise kohta. Kaitseväe ja kaebaja vahel 12.04.2012.a sõlmitud käsundusepingus nr 416 on sätestatud selle muutmise kord: lepingu p-s 8.2 on sätestatud, et kõik lepingu muudatused jõustuvad pärast nende alla kirjutamist ja on antud lepingu lahutamatuteks lisadeks. Seega on ainuvõimalik muuta lepingut kirjalikult. Lennuamet esitas Õhuväe Staabile 25.03.2013.a teabenõude seoses võimalike lepingumuudatuste ning tehtud töödega. Õhuväe Staabist 25. ja 26.03.2013.a saadetud teabenõude vastuses kinnitas Õhuväe Staabi jurist major Hillar Kaeval järgmist: „Käesolevaga kinnitan Kaitseväe struktuuriüksuses, Õhuväe Staabis õhuväe ülema poolt allkirjastatavate lepingute ja haldusaktide normatiivset kontrolli teostava kaitseväelasena, et A.D.'ga on sõlmitud 12.04.2012.a käsundusleping nr 416 ning selle tekstis ei ole tehtud ei muudatusi ega täiendusi.“

5.4 Väär ja eksitav on kaebuses toodud väide, mille kohaselt kaebaja ametiülesannete hulka ei kuulunud käsiraamatute kooskõlastamine ja et käsiraamatuid koostas tavapäraselt tema kolleeg, kelle ametijuhendis vastav ametiülesanne oli ette nähtud. Samuti on väär kaebaja väide, et ta tegi osakonnajuhatajale ettepaneku anda käsiraamat kooskõlastamiseks ametniku kolleegile vastavalt tema ametijuhendile.

5.5 Lennuamet ei nõustu kaebuses toodud seisukohaga, et kaebaja ja Kaitseväe vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevate teenuste pakkumine ei olnud käsitletav ettevõtlusena ega kaebajale püsivaks tegevuseks. Käesoleval ajal on Justiitsministeeriumi ettevõtlusega seotud selgitused kättesaadavad veebilehel http://www.korruptsioon.ee/4766. Kaebaja viitab küll ÄS §-s 1 defineeritud ettevõtja mõistele, kuid on jätnud tähelepanuta ettevõtluse mõiste tulumaksuseaduse (TuMS) § 14 lg-s 2, mille kohaselt ettevõtlus on isiku iseseisev majandusvõi kutsetegevus, mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või teaduslik tegevus. TuMS ei sea ettevõtlusega tegemisele ajalisi piiranguid. Lennuamet peab vajalikuks selgitada, et kaebaja on füüsiline isik ning tema ja Kaitseväe vahel sõlmitud käsunduslepingu järgselt pakkus ta 2012.a pea üheksa kuu (12.04.2012-31-12.2013.a) jooksul iseseisvalt tasu eest Kaitseväele Ämari lennuvälja käsiraamatuga seotud teenuseid. Lennuameti 27.03.2013.a käskkirjas nr 33-k ei ole lähtutud ÄS-s sätestatust.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb järgnevatel põhjendustel jätta rahuldamata.

6.1 Distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse hindamisel tuleb esmalt selgitada, milles seisnesid kaebajale süüks arvatud rikkumised, mille eest teda karistati ja kas need rikkumised on konkreetselt määratletud (p 6.2), seejärel aga selgitada, kas kaebaja on nimetatud süüteod ka tegelikult toime pannud (p 6.3; 6.4).

6.2 Käskkirjast nähtuvalt on kaebaja „1. rikkunud avaliku teenistuse seaduse § 71 lg 1 ja § 72 lg 1 sätestatud kõrvaltegevustele seatud piiranguid, mis on avaliku teenistuse seaduse § 84 punktis 1 sätestatud distsiplinaarsüütegu seoses avaliku teenistuse seaduse 4. peatükis sätestatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmisega; 2. toime pannud avaliku teenistuse seaduse § 84 punktis 3 sätestatud vääritu teo, s.o süülise teo, mis on vastuolus ametlikule esitatavate eetiliste nõuetega“ (kd I, tl 33).

Vaatamata ebamäärasele tekstiosale „seoses avaliku teenistuse seaduse 4. peatükis sätestatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmisega“ võib siiski aru saada, et vastustaja on kaebajat karistanud kuni 31.03.2013.a kehtinud ATS § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 sätestatud piirangute rikkumise eest, mis on kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteona ATS § 84 p 1 järgi. Tegude kirjeldus sisaldub käskkirja p-s 3.4: kaebaja „jättis [---] täitmata avaliku teenistuse seaduse § 71 lõikest 1 tuleneva ettevõtluseks loa omamisega seotud teenistuskohustuse“; „[s]amaaegselt puudus tal luba kõrvaltegevuseks avaliku teenistuse seaduse § 72 lg 1 mõistes“ ning „sai selle eest regulaarset tasu“ (kd I, tl 31). Seega on mõlemal juhul sisuliselt püütud kirjeldada ATS § 72 lg-s 1 sätestatud piirangu rikkumist. ATS § 71 lg-s 1 sätestatud ühenduselt ja/või erakonnalt, mille üle ametnik järelevalvet teostab, tulu saamise keelu rikkumist käskkirja osas pealkirjaga „Distsiplinaarkaristuse määramise üle otsustamisel on arvesse võetud järgmisi asjaolusid:“ kirjeldatud ei ole. Samuti puudub nimetatud käskkirja osas kaebajale süüks arvatud vääritu teo kirjeldus. Seega pole kaebajale süüks arvatud distsiplinaarsüüteod konkreetselt määratletud. Puuduvad rõhuasetused, distsiplinaarsüütegude asjaolud ei eristu selgelt distsiplinaarmenetluses tuvastatud muude asjaolude tekstimassist. Põhjendamispuuduse tõttu on käskkiri formaalselt õigusvastane.

Kohtumenetluses vastustaja esindajad selgitasid, et kaebajat on karistatud ATS § 71 lg 1 ja § 72 lg

1 sätete rikkumine eest (kd II, tl 90), st (a) teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest (kd II, tl 89- 90), mis käskkirja p-st 3.4 nähtuvalt seisnes selles, et kaebaja „ei teavitanud asutuse juhti [---] võimalikust korruptsiooniohtlikust suhtest“ (kd I, tl 31) ja (b) „loata kõrvaltegevusega tegelemise eest“ (kd II, tl 90).

6.3 Järgnevalt kontrollib kohus, kas kaebaja on ATS § 71 lg 1 ja § 72 lg 1 sätteid rikkunud. ATS §

71 lg 1 sätestab, et riigiametnik ei või saada tulu ühenduselt ega erakonnalt, mille üle ta teenistuskohustuste täitmise korras teostab järelevalvet. Kuna asjas puuduvad andmed, et kaebaja oleks saanud tulu ühenduselt või erakonnalt, siis pole kaebaja ATS § 71 lg-s 1 sätestatud piirangut rikkunud. ATS § 72 lg 1 sätestab, et riigiametnik võib tegeleda ettevõtlusega ainult teda ametisse nimetanud isiku või riigiasutuse loal, kui ettevõtlus ei takista teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta teenistuskoha mainet. Kohus on seisukohal, et ühe käsiraamatu tasu eest koostamine ei kujuta endast ettevõtlusega tegelemist ATS § 72 mõttes. Vastustaja viidatud ettevõtluse mõiste TuMS-s ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Seega kaebaja ei ole ATS § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 riigiametnikule sätestatud piiranguid rikkunud. Vastustaja väidetud teavitamiskohustust ATS § 71 lg 1 ja § 72 lg 1 aga ei sisalda. Seega on kaevatav käskkiri ka materiaalselt õigusvastane.

6.4 Puutuvalt kaebajale süüksarvatud, kuid lõpuni avamata jäänud vääritut tegu, mis käskkirja järgi seisnes ametnikule esitatavate eetiliste nõuete rikkumises (kd I, tl 33), märgib kohus, et vastustaja selline hinnang pole asjas kogutud teabe valguses ka usaldusväärne. Nimelt on vastustaja ligi paar kuud pärast kaebaja teenistusest vabastamist nimetanud viimase kohta koostatud iseloomustuses kaebaja põhiväärtuseks ausust (kd II, tl 111p).

6.5 Seega on kaebaja teenistusest vabastamine toimunud seadusevastaselt, mistõttu kaevatav käskkiri kuulub tühistamisele. ATS § 160 lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 5 lg 1 p 1 alusel on kohtul õigus kaevatav käskkiri tühistada.

6.6 ATS § 160 lg 4 sätestab, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, v.a kui ametnik loobub ennistamisest. Kuna kohus distsiplinaarkaristuse tühistab ja kaebuses taotletakse teenistusse ennistamist, tuleb kaebaja viivitamatult ennistada teenistusse Lennuameti lennuliiklusteeninduse ja lennuväljade osakonna lennuväljade vaneminspektori ametikohale (HKMS § 247 lg 2 p 1).

6.7 Vastavalt ATS § 135 lg-le 1 on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. ATS § 135 lg 1 alusel väljamõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta tasu, mida ametnik on saanud teenistusest sunnitud puudumise ajal mõne teise tööandja juures töötamisest või oma tööjõu muul viisil kasutamisest, samuti muid asjaolusid, mis võivad mõjutada nimetatud alusel tasu väljamõistmist (vt RKHKo 22.03.2012.a, 3-3-1-83-11, p 10).

Võttes arvestuse aluseks kaebaja alates 01.01.2012.a kehtiva palga 1497,10 eurot (vt Lennuameti peadirektori 21.02.2012.a käskkiri nr 30-k „Ametipalga muutmine: A.D.“; kd III, tl 12) ning arvestades, et ajavahemikul 15.07.2013.a kuni 14.01.2014.a, millal kaebaja viibis vastustaja nõusolekul välismissioonil ja sai nimetatud ajal tasu Rahvusvaheliselt Tsiviillennunduse Organisatsioonilt (ICAO), oleks teenistussuhe vastustaja esindaja kinnitusel selleks ajaks peatunud (kd II, tl 100), mistõttu nimetatud ajavahemikku teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kindlaksmääramisel arvesse ei võeta; kujuneb kaebajal saamata jäänud tasu suuruseks ajavahemikul 29.03.2013.a kuni 14.07.2013.a (arvestades, et 2013.a märtsis oli 1 ja juulis 10 tööpäeva) kokku 5217,07 eurot (74,86 + 3 x 1497,10 + 650,91) ning ajavahemikul 15.01.2014.a kuni 21.04.2015.a (arvestades, et 2014.a jaanuaris oli 13 ja 2015.a aprillis 14 tööpäeva) kokku 22842,11 eurot (884,65 + 14 x 1497,10 + 998,06), seega kokku 28059,18 eurot. Kaebaja esitatud andmete kohaselt sai ta ajavahemikul 15.05.2014.a kuni 13.01.2015.a tasu ICAO-lt kokku 42132,83 eurot (kd II, tl 117-132, 170-184, 197-198). Nimetatud tasu pole aga võimalik sarnasel viisil ajavahemikul 15.07.2013.a kuni 14.01.2014.a teenitud tasuga käsitleda, kuna nimetatud juhul puuduvad andmed vastustaja eelneva nõusoleku kohta, vaid tegemist oli viimasest sõltumatult toimunud oma tööjõu kasutamisega teise tööandja juures, mis sai võimalikuks põhjusel, et kaebaja oli sunnitult teenistusest eemal. Ajavahemikul 15.05.2014.a kuni 13.01.2015.a tasu ICAO-lt saadud tasu 42132,83 eurot kuulub seega teenistusest sunnitult puudumise tõttu saamata jäänud tasust maha arvamisele. Kuna maha arvatav summa ületab vastustajalt saamata jäänud töötasu (28059,18 eurot), pole käesoleval juhul kaebajale ATS § 135 lg 1 alusel tasu väljamõistmine võimalik. ATS § 135 lg 1 alusel on tasu väljamõistmine eesmärgipärane üksnes ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist (vt RKHKo 3-3-1-83-11 p 8; 3-3-1-85-11 p 14).

7. Menetluskuludest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 5858,90 eurot (kd I, tl 58; kd II, tl 16-21, 186-195; kd III, tl 2-4). Menetluskulud on kantud ja kohased. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsioone (kaebus jääb rahuldamata teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise taotluse osas), on kohtu arvates põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud 2929,45 euro ulatuses. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys Kohtunik