3-11-2555/112 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel Määruse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 21.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-11-2555 Haldusasi L.P. kaebus Võru Maavalitsuse ja Rõuge Vallavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus E.S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja L.P. , õigusjärgluse alusel E.S. Vastustajad Võru Maavalitsus Rõuge Vallavalitsus RESOLUTSIOON 1. Võtta asja materjalide juurde õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik nr 2377/697, L.P. kahjunõue Võru Maavalitsusele ja Rõuge Vallavalitsusele ning Võru Maavalitsuse vastus kahjunõudele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust teha koopia ning originaaltoimik Võru Maavalitsusele tagastada. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.03.2013. a otsus täielikult ning lõpetada asja menetlus. 3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon (ÕVVTK komisjon) tunnistas 09.09.1994. a otsusega nr 6878 XXXXXXXX talu maa osas omandireformi õigustatud subjektideks J.L. tütre A. pojad H.V. ja E.V. ning jättis rahuldamata L.P. avalduse, kes ei kuulunud J.L. lapselapse abikaasana omandireformi õigustatud subjektide ringi. ÕVVTK komisjon jättis 09.09.1994. a otsusega nr 6877 rahuldamata H.V. , E.V. ja L.P. avaldused kolhoosi ühistatud vara kompenseerimiseks.

2. L.P. esitas 16.09.1994 Võru Maavalitsusele kaebuse ÕVVTK komisjoni 09.09.1994. a otsuste nr 6877 ja 6878 peale. Justiitsministeeriumi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon (ÕVVTK keskkomisjon) jättis 20.10.1994. a

2

otsusega L.P. kaebuse rahuldamata ja ÕVVTK komisjoni 09.09.1994. a otsused jõusse. Võru maavanem tunnistas 26.02.1998. a korraldusega nr 6-369 Võru maakonnas Rõuge vallas XXXXXXXX külas asuva hoonestamata riigimaa piiratud enampakkumise võitjaks P.J. . Erastatud maa moodustus XXXXXXXX talu maadest suuruses 39,11 ha.

3. L.P. pöördus 11.11.2003 uuesti ÕVVTK komisjoni poole avaldusega tühistada 09.09.1994. a otsus nr 6787 ja teha uus otsus, millega tema avaldus maa tagastamiseks rahuldada. L.P. esitas 05.01.2004 ÕVVTK komisjonile nõutud pärimisdokumendid. ÕVVTK komisjon tühistas 30.01.2004. a otsusega nr 19114 ÕVVTK komisjoni 09.09.1994. a otsuse nr 6878 ja tunnistas XXXXXXXX talu maade ½ m.o omanikuks L.P. abikaasa V.L. isa O.L. . Sellest tulenevalt tunnistati L.P. kui endise omaniku poja abikaasa õigustatud subjektiks sama maa ½ m.o suhtes. ÕVVTK komisjon tunnistas 30.01.2004. a otsusega nr 19115 H.V. ja E.V. õigustatud subjektiks ½ XXXXXXXX talu maa osas.

4. Rõuge Vallavalitsus jättis 24.03.2004. a korraldusega nr T-10 L.P. le XXXXXXXX talu maa tagastamata. L.P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Rõuge Vallavalitsuse 24.03.2004. a korralduse nr T-10 ja Võru maavanema 26.02.1998. a korralduse nr 6-369 peale. Tartu Halduskohtu 13.06.2006. a otsusega asjas nr 3-04-103 jäi L.P. kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 23.10.2006. a otsusega L.P. apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 08.02.2006. a määrusega nr 3-7-1-3-14, millega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

5. Rõuge Vallavalitsus uuendas 14.09.2009. a korraldusega nr 2-1.3/218 kompenseerimismenetluse ja määras L.P. le kompensatsiooniks XXXXXXXX endisel kinnistul asunud 39,11 ha-st ½ m.o õigusvastaselt võõrandatud maa eest 92 763 EVP krooni.

6. L.P. esitas 12.08.2011 Võru Maavalitsusele ja Rõuge Vallavalitsusele taotluse kahju hüvitamiseks solidaarselt summas 102 166 eurot ja alternatiivselt taotles P.J. le kuuluva XXXXXX kinnistu tagastamist. Rõuge Vallavalitsus jättis 06.09.2011. a otsusega nr 5.1-1.13/381-4 ja Võru Maavalitsus jättis 12.10.2011. a otsusega nr 1.2-6/1693-1 L.P. taotluse rahuldamata.

7. L.P. esitas 01.11.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista välja Võru Maavalitsuse ja Rõuge Vallavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks solidaarselt 102 166 eurot. L.P. palus 14.09.2012. a taotluses lugeda esitatava nõude lõplikuks suuruseks 153 166 eurot ja 24.09.2012. a täpsustuses palus lugeda kahjunõude lõplikuks suuruseks 171 180 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) Vastustajad olid taotletud maa tagastamise osas pikka aega tegevusetud ning suhtusid kaebaja taotlustesse raske hooletusega, jättes vastamata tema poolt esitatud kaebustele ning välja selgitamata tegelikud faktilised asjaolud. Vastustajate tegevuse tõttu sai võimalikuks XXXXXX kinnistu erastamine piiratud enampakkumisel P.J. le. 2) Rõuge Vallavalitsuse poolt määratud kompensatsiooni summas 92 763 krooni laskis kanda oma arvele, sest vastasel korral on vastustajad lubanud ta igasugusest hüvitisest ilma jätta.

8. Tartu Halduskohus ennistas 04.01.2013. a määrusega kaebuse esitamise tähtaja Rõuge Vallavalitsuse vastu esitatud kahju hüvitamise nõude osas.

9. Tartu Halduskohus jättis 28.03.2013. a otsusega L.P. kaebuse rahuldamata ja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) ÕVVTK komisjoni 09.09.1994. a otsus nr 6878 ei olnud õigusvastane, vaid oli tehtud selle väljaandmise ajal kehtivate õigusaktide ja asjas kogutud dokumentide alusel, mistõttu puudub

3

põhjuslik seos Võru Maavalitsuse tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel. Juhul, kui L.P. oleks õigeaegselt vaidlustanud ÕVVTK keskkomisjoni otsuse ja õigeaegselt taotlenud Riigiarhiivist oma õigusi tõendavaid dokumente, siis oleks väidetav kahju olnud välditud. 1994. a otsus on tehtud õigesti, rakendades 1994. aastal kehtinud õigusakte, s.h Vabariigi Valitsuse 28.08.1991. a määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (kord) p-i 21. ÕVVTK keskkomisjon teavitas 28.10.1994. a kirjaga nr 1-1-7/P-489 (I kd, tl 167p) otsusest L.P. , mistõttu pole õige kaebaja väide, et tema 16.09.1994. a kaebust pole mitte kunagi menetletud ja motiveeritud vastust pole ta käesoleva ajani saanud. 2) L.P. sai 08.02.2006 teada, et 1998. aastal toimunud erastamine oli seaduslik, kui Riigikohus jättis menetlusse võtmata tema kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 09.11.2005. a lahendile nr 2-3-281/2005. Sisuliselt tähendas see, et 26.02.1998 toimunud XXXXXXXX maa erastamine tunnistati õiguspäraseks. Kohtulahendid haldusasjades nr 3-04-103, 3-04-106 ja 3- 07-78 on käesolevas asjas siduvad ning neis sisalduvaid seisukohti tuleb arvestada, mistõttu L.P. le tekitatud väidetav kahju ei ole põhjustatud avaliku võimu kandjate kohustuste rikkumisega ja antud juhul oli ainuvõimalik lahendus maa tagastamise võimatuse tõttu selle eest kompensatsiooni määramine vastavalt ettenähtud korrale. Seda on Rõuge Vallavalitsus teinud, kandes kompensatsiooni 92 763 krooni kaebajale 2010. a III kvartalis üle (I kd, tl 34- 36).

10. Tartu Halduskohus uuendas 07.05.2014. a määrusega haldusasja menetluse ja lubas E.S. kaebaja õigusjärglasena menetlusse astuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. E.S. esitas 04.06.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus tervikuna ja teha uus otsus, saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtusse ning rahuldada kaebus tervikuna varemtoodud motivatsiooni alusel kahjunõude summas 171 180 eurot. Lisaks palub kaebaja mõista välja ekspertarvamuse tasud Metsabüroo OÜ õiendite eest ja apellatsioonkaebuse koostamise eest E-Lawconsulting OÜ-le tasutud 6000 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 1994. aastal Võru Maavalitsusele esitatud kaebust ei ole kunagi menetletud ega ole ta motiveeritud vastust käesoleva ajani saanud. Hoolsuskohustuse rikkumine Võru Maavalitsuse poolt sai hiljem aluseks kompenseerimise korralduse tühistamisele ja riigile kahjunõude esitamisele. Hoolsuskohustuse rikkumine ja tegevusetus tõid kaasa 1994. aastal vale otsuse tegemise, valede õigustatud subjektide tuvastamise ½ XXXXXXX talumaa suhtes, samuti selle erastamise piiratud enampakkumisel P.J. le. 2) Halduskohtu otsus ei käsitle kaebaja nõudeõigusest suurema osa erastamisõigust, mida ta on põhistanud oma taotluses ja lisatud teise eksperthinnanguga. Kohus ei ole mõistnud RVastS-i mõtet, mille kohaselt tühistatud haldusakt ja õigusvastane toiming, mis on tehtud ebaseadusliku korralduse andmisega 1994. aastal, on toonud kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise ja põhjusliku seose haldusorgani teo ja õigusvastase tagajärje vahel, s.t olukorras, kus reaalosana väärtusliku taluja metsamaa tagastamine ei olnud enam võimalik, samuti ei olnud võimalik erastamisõiguse kasutamine nõudeõigusest suuremas osas seaduses sätestatud määras.

12. Rõuge Vallavalitsus esitas 18.06.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kahjunõude rahuldamata ja kaebaja kulud tema enda kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kaebajal oli võimalik väidetud kahju ära hoida maakonnakomisjoni otsuse õigeaegse vaidlustamisega, mida kaebaja ei teinud. Kahju tekitamise põhjustas kaebaja enda käitumine. Vastustaja süü on välistatud, kuna kaebaja tunnistati õigustatud subjektiks alles 30.01.2004, mil maa oli juba teise isiku heauskses omandis. Kohtud on tuvastanud, et kõik haldusaktid ja

4

menetlustoimingud, mis viisid maa mittetagastamiseni, on olnud õiguspärased. Tagastamata jäänud maa eest on kaebajale välja makstud kompensatsioon. 2) Vastustaja ei ole jätnud ühtegi haldusakti õigeaegselt andmata ega toimingut õigeaegselt sooritamata, mille tagajärjel oleks rikutud isiku õigusi. Vastustaja ei ole vastutav omandireformi käigus tekitatud kahju eest, kuna kohalik omavalitsus ei käitunud õigusvastaselt.

13. Võru Maavalitsus esitas 30.06.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja õigusabikulud tema enda kanda. Vastuse põhjendused: 1) ÕVVTK keskkomisjoni kirjaga teavitati kaebajat 20.10.1994. a otsusest. Vastustajal ei olnud põhjust kahelda Maa-ameti poolt esitatud ja Riikliku Arhiiviameti poolt kontrollitud andmetes ega olnud kohustust otsida võimalikke pärimisega seonduvaid dokumente. Kaebaja ei ole täpsustanud, millise kohustuse on vastustaja tema suhtes täitmata jätnud, mistõttu ei ole alust väita, et vastustaja on rikkunud hoolsuskohustust. 2) Kaebaja sai 08.02.2006 teada, et 1998. aastal toimunud erastamine oli seaduslik. Kahju hüvitamise nõude esitamise 10-aastane tähtaeg möödus 26.02.2008 ning kaebajal ei ole alust väita, et pärast Riigikohtu 08.02.2006. a määrust jäi veel mingi võimalus XXXXXXXX talu maa tagasi saamiseks. Kui kaebaja peab õigusvastaseks haldusaktiks ÕVVTK 09.09.1994. a otsust nr 6878, siis möödus kahju hüvitamise nõude esitamise 10-aastane tähtaeg 09.09.2004. 3) Kaebaja esitatud asjaolud ja põhjendused ei tõenda, et tekitatud on kahju ja selle on põhjustanud vastustaja. Võimalikul kahjul puudub seos vastustaja tegevusega kaebaja 1991. a avalduse lahendamisel, mis on olnud õiguspärane ja viivitus kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamisel tekkis tema enda passiivsuse tõttu.

14. E.S. esitas 03.02.2015 täiendava selgituse, milles ta palub lugeda tekitatud kahju suuruseks 153 166 eurot.

15. Võru Maavalitsus esitas 07.04.2015 vastuseks kohtunõudele vara tagastamise toimiku nr 2377/697, L.P. kahjunõude Võru Maavalitsusele ja Rõuge Vallavalitsusele ning Võru Maavalitsuse vastuse kahjunõudele. Ka esitas Võru Maavalitsus 10.04.2015 täiendava seisukoha, milles ta märgib järgmist: 1) Kaebusest ei selgu, kuidas vastustaja poolt on L.P. le kahju tekitatud, kuna 09.09.1994. a otsus ei olnud õigusvastane, ega ka selgu põhjuslik seos „õigusvastase haldusakti“ ja „viivituse“ tõttu tekkinud kahju vahel, rõhutades, et L.P. on J.L. testamendi Riigiarhiivist saanud alles 22.12.2003, millele tuginedes tegi ÕVVTK komisjon otsused nr 19114 ja 19115. 2) Kaebaja teadis, et sündmus (erastamine), millega seoses maad tagastada ei saa, toimus 26.02.1998, seega möödus kahju hüvitamise nõude esitamise 10-aastane tähtaeg 26.02.2008 ning tuginevalt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-88-12 p-le 10, ei saa kaebaja väita, et pärast 2006. a Riigikohtu loakogu otsustust jäi tal veel mingi võimalus XXXXXXXX maa tagastamiseks. Kui kaebaja peab õigusvastaseks haldusaktiks 09.09.1994. a otsust, on kahju hüvitamise nõude esitamise 10-aastane tähtaeg möödunud 09.09.2004. 3) Kahjunõude (102 166 eurot) suurus on arusaamatu, kuna puudub kaebaja selgitus, millest koosneb talle maa tagastamata jätmisest tekkinud kahju ja kuidas on nõutud summa arvutatud. Ka on kahjunõue täiendatud osas (69 014 eurot) põhjendamatu, kuna kohtueelses menetluses ei ole kaebaja taotlenud kahju hüvitamist seoses nõudeõigusest suurema maa tagastamise võimatusega, milline viide ei vasta kehtivale õigusele ning RVastS ei kohaldu hüpoteetilistele nõuetele. Puudub alus hüvitisenõudeks ka juhul, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5

16. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuse alusel täielikult tühistada ning menetlus asjas lõpetada.

17. Võru Maavalitsus esitas vastuseks ringkonnakohtu 30.03.2015. a määruses sisaldunud kohtunõudele ringkonnakohtule õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 2377/697, L.P. kahjunõude Võru Maavalitsusele ja Rõuge Vallavalitsusele ning Võru Maavalitsuse vastuse taotlusele. Ringkonnakohus võtab eelviidatud tõendid asjaolude selguse mõttes asja materjalide juurde. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust tuleb teha koopia ning originaaltoimik Võru Maavalitsusele tagastada.

18. Vastavalt HKMS § 197 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Riigikohus on leidnud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud ehk vaidlustatud nõude osas tuleb ringkonnakohtul kontrollida otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt RKHK 17.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-61-13, p 12; 15.01.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-71-13, p 13.3; 13.11.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-26-08 p 11; 11.03.2004. a otsus asjas nr 3-3-1-8-04, p 24 jj). Seega on ringkonnakohtul õigus kontrollida ka seda, kas halduskohus on kaebuse kahju hüvitamise nõudes õigesti menetlusse võtnud.

19. Vastustaja Võru Maavalitsus on käesolevas haldusasjas tõstatanud küsimuse kaebuse tähtaegsusest, leides, et kahju hüvitamise nõude esitamise 10-aastane tähtaeg oli halduskohtusse pöördumise ajaks möödunud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga mööndes, et halduskohus kontrollis kaebuse tähtaegsust vaid Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2, kuid mitte teiste asjakohaste sätete suhtes. Halduskohus tegi kaebust menetledes kindlaks, et L.P. postitas kaebuse halduskohtule 17.10.2011, olles eelnevalt pöördunud kahju hüvitamise taotlustega nii Rõuge Vallavalitsuse kui ka Võru Maavalitsuse poole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kohtuvälise kahjunõude esitamisel haldusorganile kohaldus halduskohtusse kahju hüvitamise nõude tähtaegsuse kontrollimisele RVastS § 18 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et Võru Maavalitsus jättis L.P. kahjunõude rahuldamata 12.10.2011 otsusega, mistõttu oli kahju hüvitamise nõue halduskohtule RVastS § 18 lg-st 2 lähtudes tähtaegne. Rõuge Vallavalitsuse kiri kahjunõude rahuldamata jätmise kohta väljastati AS Eesti Post andmetel L.P. le 14.09.2011, millest tulenevalt hilines L.P. halduskohtule kaebuse esitamisel paari päevaga. Halduskohus ennistas L.P. kaebuse esitamise tähtaja nii kaebuse keerukust, kahe võimaliku vastustaja olemasolu kui ka kaebaja tervislikku seisundit (vt tõend I kd tl 185) arvesse võttes (kohtumäärus I kd tl 193-194). Halduskohtu määrus jõustus edasikaebamata. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei saa käesolevas haldusasjas vaielda selle üle, et L.P. kaebus halduskohtule oli pärast kaebetähtaja ennistamist mõlema vastustaja osas esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul.

20. Samas jättis halduskohus kaebuse tähtaegsuse kontrollimisel tähelepanuta, et RVastS sätestab kahjunõude lahendamiseks alternatiivse vabatahtliku kohtuvälise viisi, mis HKMS (kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioonis, edaspidi v.r.) järgi ei pikendanud kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaegu. HKMS § 283 lg-st 1 tulenevalt pidi halduskohus tegema kaebuse lubatavuse, sealhulgas kaebeõiguse, ning kaebetähtajast ja sisuja vorminõuetest

6

kinnipidamise kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Kuna kaebus halduskohtule esitati HKMS v.r. kehtivuse ajal, pidi halduskohus kaebuse tähtaegsuse kontrollimisel nimetatud seadustiku sätetest ja põhimõtetest ka lähtuma. HKMS v.r. § 9 lg 3 sätestas, et kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Riigikohus on nimetatud sätet tõlgendades leidnud, et HKMS § 9 lg 3 näeb kohtusse pöördumise tähtaja alguse edasilükkumise ette seaduses sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse korral. Riigikohus asus seisukohale, et seega ei pidanud seadusandja muid vaidluse kohtuvälise lahendamise võimalusi iseenesest põhjuseks, mis pikendaks kohtusse pöördumiseks ettenähtud ajavahemikku (RKHK 25.01.2001. a määrus asjas nr 3-3-1-58-00, p 3). RVastS § 17 lg 1 sätestab selgelt, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega ei ole kahjunõudega haldusorgani poole pöördumisel tegemist kohustusliku kohtueelse menetlusega. Eeltoodud põhimõttest lähtudes pidanuks halduskohus kontrollima kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaegsust mitte ainult RVastS § 18 lg 2 ja HKMS v.r. § 9 lg 3, vaid ka RVastS § 17 lg 3 ning HKMS v.r § 9 lg 4 alusel. Olles valinud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks vabatahtliku kohtuvälise tee, pidi kaebus halduskohtule olema esitatud nii RVastS § 18 lg-s 2 kui ka § 17 lg-s 3 ning HKMS v.r. § 9 lg-tes 3 ja 4 sätestatud tähtaegu silmas pidades.

21. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. HKMS v.r § 9 lg 4 sätestas, et kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.

22. Riigikohus on leidnud, et kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on oluline esmalt selgitada milles seisneb kahju, mille hüvitamist kaebaja taotleb. Seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte (RKHK 25.06.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-39-09, p 9). Haldusasja materjalidest selgub, et kaebaja arvates tekkis talle kahju sellest, et tagastamismenetluse tulemusena talle õigusvastaselt võõrandatud endise XXXXXXXX talu maid (end kinnistu nr 1410) ei tagastatud, vaid kompenseeriti. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja taotles talle õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara tagastamata jätta (RKHK 25.06.2009. a määruse asjas nr 3-3-1-39-09 p 10). Vaidlust ei ole selle üle, et haldusaktiks, millest kaebajale lõplikult selgus maa tagastamata jätmine, on Rõuge Vallavalitsuse 24.03.2004. a korraldus nr T-10. Korraldus omandas lõpliku õigusjõu Riigikohtu 08.02.2006. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-14. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tähtpäevast hakkas kulgema ka RVastS § 17 lg-s 3 ning HKMS v.r. § 9 lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise taotlusega halduskohtusse pöördumise 3-aastane tähtaeg. Ringkonnakohus sedastab, et eeltoodut arvestades oleks kaebaja pidanud kahjunõudega halduskohtusse pöörduma hiljemalt 08.02.2009. Halduskohus tegi käesolevas asjas kindlaks, et kaebaja postitas kaebuse halduskohtule 17.10.2011 ehk seega kahju tekkimise lõplikust teadasaamisest üle 5 a ja 10 kuu ning kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtajast üle 2 a ja 10 kuu hiljem. Seega, võttes arvesse kaebaja lõplikku kahjust teadasaamist, on kaebus mõlema vastustaja vastu esitatud tähtaja rikkumisega. Lisaks leiab Võru Maavalitsus õigesti, et

7

kuna maa jäi tagastamata Võru maavanema 26.02.1998. a korralduse nr 6-369 tõttu, millega erastati vaidlusalune maa piiratud enampakkumisel P.J. le, saab seda pidada viimaseks haldusaktiks, millega kaebajale lõplikult pöördumatu kahju tekitati. Nimetatut arvestades on kaebus halduskohtule nii mõlema vastustaja võimalikku tegevust kui ka tegevusetust arvesse võttes esitatud ka pärast halduskohtusse pöördumise 10-aastase tähtaja möödumist.

23. Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtul võimalik anda kaebajale täiendavat tähtaega kaebuse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks, kuna menetlusse on astunud kaebaja õigusjärglane E.S. . Seetõttu lähtub ringkonnakohus kaebaja L.P. 12.12.2012. a taotlusest kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (I kd, tl 182-184). Halduskohus võttis kaebaja halduskohtusse pöördumise tähtaja ennistamisel arvesse kaebaja ennistamise taotlusest nähtuvaid kaebaja tervist puudutavaid asjaolusid. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja L.P. näol oli ennistamise taotlusest nähtuvalt tegemist üle 80-aastase raske puudega vanaduspensionäri ning ilma eriliste õigusteadmisteta isikuga. Siiski ei saanud raske puue, vanus ega õigusteadmiste puudumine takistada kaebajal mõistmast, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise korralduse andmisega on lõplik otsus tema taotluse kohta langetatud. Nimelt nähtub asja materjalidest, et L.P. on tähtaegselt vaidlustanud kohtutes Rõuge Vallavalitsuse 24.03.2004. a korralduse nr T-10 XXXXXXXX talu maa tagastamata jätmise kohta, kasutades kohtumenetluses vandeadvokaadist esindajat. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebajale teadmata olla ka kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumise kord ja tähtajad, mistõttu puudub alus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

24. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, kontrollides kaebuse esitamise tähtaegsust vaid RVastS § 18 lg-s 2 märgitud tähtajast kinnipidamise osas ning jättes seisukoha võtmata ja kaebuse tähtaegsuse kontrollimata RVastS § 17 lg-s 2 ning HKMS v.r. § 9 lg-s 4 sätestatud tähtaja osas. Nimetatud rikkumise tulemusena võttis halduskohus kaebuse ebaõigesti menetlusse ning tegi otsuse mittelubatava kaebuse suhtes. HKMS § 200 p 5 järgi on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt seadustiku § 124 lõikele 2. HKMS § 124 lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Seega tühistab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel halduskohtu otsuse täielikult ning lõpetab asja menetluse.

25. Kuna ringkonnakohus asus käesolevas asjas apellatsioonkaebuse alusel halduskohtu otsuse seaduslikkust kontrollides seisukohale, et halduskohus pidanuks menetluse kaebetähtaja rikkumise ja ennistamata jätmise alusel lõpetama, tuleb menetluskulud jagada vastavalt menetluse lõpetamist puudutavatele sätetele. HKMS § 108 lg 4 sätestab üldreegli, mille kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral. Samas kuulub riigilõiv kaebajale tagastamisele juhul, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu (vt HKMS § 104 lg 5 p 4). Käesolevas haldusasjas oli kaebaja riigilõivu tasumisest riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6 alusel vabastatud. Seega ei kuulu kaebajale tagastamisele ka riigilõiv. Kuna Võru Maavalitsus ega Rõuge Vallavalitsus ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel