3-14-53168/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-53168

Otsuse kuupäev

21. aprill 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Artem Sumenkovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

seonduvalt

ebainimlike

vangistustingimustega

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Artem Sumenkov

Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta Artem Sumenkovi kaebus osas, milles kaebaja

taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tallinna

Vangla kambrite halva valgustatuse ja kambrite

liigniiskusega, läbi vaatamata.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Tallinna Vanglalt

Artem

Sumenkovi

kasuks

välja

kolmsada

kuuskümmend kolm (363) eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 21. mai 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Artem Sumenkov viibis perioodidel 9. septembrist 2011 kuni 22. juunini 2012 ning 22. aprillist

2014 kuni 18. juunini 2014 Tallinna Vanglas. 25. augustil 2014 esitas ta Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise taotluse Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks, mille Tallinna Vangla jättis oma 20. novembri 2014 otsusega nr 5-18/14/23187-2

rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 12. detsembril 2014 A. Sumenkovi kaebus, milles ta nõuab hüvitist

3345 eurot Tallinna Vanglas viibimisega tekitatud kahju eest. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu

tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

3. Oma 15. detsembri 2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse käiguta, kuna kaebaja

polnud täpsustanud oma Tallinna Vanglas viibimise perioodi ega tõendanud kohustusliku

kohtueelse menetluse läbimist.

4. 19. detsembril 2014 saabusid Tartu Halduskohtusse nõutud dokumendid.

5. Tartu Halduskohus esitas 30. detsembril 2014 Tartu Vanglale kohtunõude, milles paluti

väljastada A. Sumenkovi vanglasisese isikuarve väljavõte. Tartu Vangla täitis kohtunõude järgmisel

päeval.

6. Samuti esitas Tartu Halduskohus 6. jaanuaril 2015 Tallinna Vanglale kohtunõude, milles palus

väljastada andmed kaebajale Tallinna Vanglas võimaldatud isikliku ruumi kohta. Tallinna Vangla

täitis kohtunõude 16. jaanuaril 2015.

7. Tartu Halduskohus vabastas oma 9. veebruari 2015 määrusega kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse ning kohustas Tallinna Vanglat sellele

kirjalikult vastama.

8. Tallinna Vangla palub oma 2. märtsi 2015 vastuses jätta kaebus läbi vaatamata kambris riiete

pesemise ja kuivatamise ja sellest tingitud niiskuse ning kambri valgustuse osas. Ülejäänud osas

palus vangla jätta kaebuse rahuldamata.

9. 4. märtsil 2015 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis

täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja 6. aprillini 2015. Ühtlasi teatas kohus, et

kohtuotsus tehakse asja teatavaks 21. aprillil 2015.

Kaebuse põhjendused

10. Kaebaja nõuab hüvitist 3345 eurot ehk 15 eurot iga päeva eest, mil talle oli Tallinna Vanglas

tagatud põrandapinda alla 3 m2. Kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla rikkunud Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, mis ütleb, et kedagi ei tohi

piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda. A. Sumenkov selgitab, et Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) käsitluse kohaselt on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks

on 4 m2. Tallinna Vanglas viibides oli ta 223 päeval kambrites, kus ei olnud piisavalt isiklikku

ruumi. Ühe isiku kohta oli vaid 1,5 m2 vaba pinda. Isikliku ruumi raamidesse ei mahu tualettruum,

mis on abiruum ning EIK lahenditest lähtuvalt ka mööblialune pind.

11. Samuti märgib kaebaja, et kinnipidamistingimustes esinesid ka teised puudused. Riideid tuli

pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli seal alati niiske ja rõske. Kambri kunstlik valgustus

ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lõikes 1 sätestatud nõuetele.

Vastustaja vastuväited

12. Tallinna Vangla on seisukohal, et A. Sumenkov ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset

menetlust seoses kambris riiete pesemise ja kuivatamise ja sellest tingitud niiskuse ning kambrite

halva valgustatuse osas. Seetõttu tuleb nende väidete osas jätta kaebus läbi vaatamata. Vastustaja

märgib, et on kahju hüvitamise taotlust lahendades kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet

põhjalikult analüüsinud ning palub nende seisukohtadega arvestada. Täiendavalt märgib Tallinna

Vangla, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid

ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele kannatustele.

13. Oma 20. novembri 2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses märkis Tallinna

Vangla, et A. Sumenkovile oli Tallinna Vanglas tagatud justiitsministri 30. novembri 2000 määruse

nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõike 6 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud

redaktsioonile vastav põrandapind. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis oma

otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2

põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust

inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Kaebaja oli

Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, kus talle 223 päeval oli tagatud põrandapind vahemikus

2,63 – 2,83 m2 ning 121 päeval üle 3 m2. Vangistustingimused Tallinna Vanglas ei saanud ületada

minimaalset nõutavat raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval

tasemel.

14. Tallinna Vangla märkis kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes ka, et mitte iga üleelamine

ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise

väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või

kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid

ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse

riivamisega. Seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat

õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda

õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Kohtu seisukoht

15. Vaidlust ei ole selles, et A. Sumenkov viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja süüdimõistetuna 9.

septembrist 2011 kuni 22. juunini 2012 ja 22. aprillist 2014 kuni 18. juunini 2014.

16. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on A. Sumenkovi paigutamisel Tallinna

Vanglas järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3

tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust

alandavad isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olmetingimuste tõttu.

Kohus hindab esmalt kaebuse väiteid puuduliku isikliku ruumi (I) ja muude olmetingimustega

kaebaja inimväärikuse alandamise (II) kohta ning lahendab seejärel kaebuse (III).

I

17. Vastustaja kinnitusel (tl 27), mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, viibis A. Sumenkov

Tallinna Vanglas vahistatuna ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 9. novembril 2011

kinnises osakonnas kuni 1. detsembrini 2011. 2. detsembrist 2011 kuni 2. juunini 2012 oli kaebaja

paigutatud avatud osakonda ja seejärel kuni 22. juunini 2012 jälle kinnisesse osakonda. 22. aprillist

2014 kuni 18. juunini 2014 viibis kaebaja kinnises osakonnas. Tallinna Vangla kodukorrast nähtuvalt

sai kaebaja väljaspool kambrit igapäevaselt liikuda ühe tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal. Avatud

osakonnas viibimise ajal (sektsioonis 1-4, s.o kambris nr 224 viibimise ajal (tl 38) oli kaebajale lisaks

ette nähtud vaba aeg kaks tundi hommikul ja kolm tundi 45 minutit õhtupoolikul, mil kambrite uksed

ei olnud lukustatud (vt Tallinna Vangla kodukorra Lisa 1) ja kinnipeetavatel oli lubatud osakonnas

vabalt liikuda.

Kokkuvõtlikult iseloomustab kaebaja paigutamist Tallinna Vanglas ja kaebaja kasutuses olnud

isikliku ruumi alljärgnev tabel.

kambri

nr

päevi

kambris

kinnipeetavaid

kambris

kambri

pindala

arvestuslik

pind isiku

kohta

15,29

2,55

15,29

3,06

15,29

3,82

23,92

3,99

14,46

2,41

14,46

2,89

14,46

3,62

15,22

2,54

15,22

3,04

15,87

5,29

15,12

5,04

15,87

3,17

15,87

3,97

21,79

3,63

21,79

4,36

21,79

5,45

Täpsemad andmed kaebaja kinnipidamise ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu kohta

nähtuvad Tallinna Vangla kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl 39-41).

Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see

alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris

asuva tualeti pindala põrandapinna hulgast välja arvata (nagu ülatoodud tabelis) või mitte.

18. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele,

võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele

juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

19. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega,

mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS

§ 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine

ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art

3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK

asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline

olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist

Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443,

leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud

etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3

rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise

kompensatsiooni.

20. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel

oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest

tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika

järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku

ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende

kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

21. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha

arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs

Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale

üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis

täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Kohus nõustub kaebaja selles, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel

arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti

ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind

kambri põrandapinna hulgast.

22. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana

otsuse punktis 17. toodud tabeli andmetest.

Vastavalt jäi A. Sumenkovi kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 kambris nr 342 viibimise ajal 59

päeval, kambris nr 347 viibimise ajal 8 päeval ja kambris nr 224 viibimise ajal 162 päeval. Seega jäi

isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt

tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks,

kokku 229 päeval.

Seejuures oli kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 22. aprillist 2014 kuni 18. juunini 2014

talle tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku isiklikku ruumi.

23. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste

parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja

õiguste rikkumisel süüliselt. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused

sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab

õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike

faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata

jätmist.“ (RKHK 10. septembri 2009 otsus, p 9).

24. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku

inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest

nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses.

Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi

miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on

EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, et nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja

jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks

vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4).

II

25. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes, leides, et kambri

kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning riideid tuli pesta

ja kuivatada elukambris, mistõttu oli seal niiske ja rõske.

26. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole nõudnud kahju hüvitamist kohtueelses

menetluses tuginedes sellele, et kambrites oli niiske ja rõske ja kambri valgustus ei olnud

nõuetekohane. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja saanud nendele väidetele tuginevale nõudele

haldusmenetluses vastata. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohtueelset menetlust VangS § 11

lg 8 kohaselt. Kuna kaebuse on menetlusse võetud, siis jätab kohus kaebuse selles osas läbi vaatamata

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel.

Kohus märgib siiski, et kaebaja etteheide kambri valgustuse ja niiskuse kohta on üldsõnaline.

Lugemine ja kirjutamine on olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade väsimuse.

Kaebaja ei ole väitnud, et kambrite valgustustingimused oleks tinginud mõne toimingu tegemise

võimatuse või, et kaebaja oleks juhtinud vastustaja tähelepanu valgustuse ebapiisavusele. Kohus

osutab ka sellele, et kaebaja oli Tallinna Vanglas viibimise ajal erinevates kambrites. Kohus ei pea

eluliselt usutavaks, et valgustus- ja niiskustingimused kõigis kambrites olid samaväärsed. Samas ei

ole kaebaja etteheidet sidunud konkreetse kambri või kambritega. Tallinna Vangla kinnitusel on

kambritel olemas aken ja valgustid, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse ning kütte- ja

ventilatsioonisüsteem, mis tagas normikohase õhutemperatuuri ja -niiskuse. Kuna kaebaja ei ole esile

toonud, millis(t)e kambritega seoses ta valgustuse ja õhuniiskuse nõuetele mittevastavust Tallinna

Vanglale ette heidab, siis ei ole kaebaja väide kontrollitav.

27. 27. augustil 2014 Tallinna Vangla direktorile esitatud kahju hüvitamise taotlusest (tl 14) nähtub,

et kaebaja on seostanud endale kahju tekkimist isikliku ruumi vähesusele lisaks ka puudulike

pesemisvõimalustega ja kambri akendele paigaldatud metallplaatidega, kuid ei ole neile asjaoludele

kohtumenetluses enam tuginenud. Seetõttu jätab ka kohus need kohtueelses menetluses esitatud

väited tähelepanuta.

III

28. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 9. septembrist 2011 kuni 22. juunini 2012 isikliku ruumi

vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9

lg-le 1.

29. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitisena 3345 euro väljamõistmist vastustajalt.

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 229

päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2,

sellest 67 päeval puudus kaebajal võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a igapäevaseks värskes õhus

viibimiseks; ülejäänud rikkumise perioodil (162 päeva) leevendas isikliku ruumi puudust võimalus

liikuda ca 6 tunni jooksul päevas väljaspool kambrit oma sektsioonis ning 2012 toimunud kaks

pikaajalist kokkusaamist (tl 38). Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku

kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega

isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud

muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne

toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise

kahju olemust. Kaebaja ei ole esile toonud, milliseid kannatusi vastustaja rikkumine talle põhjustas

ega osutanud isikliku ruumi vähesusest või muudest minestustest põhjustatud tagajärgedele.

Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks mõista kinnipidamisperioodi nende päevade eest, mil

kaebajale ei olnud tagatud minimaalselt nõutav isiklik ruum ja ta viibis kinnises osakonnas (67

päeva), hüvitise kolm eurot päevas, s.o 201 eurot ning päevade eest, mil ta viibis avatud osakonnas

(162 päeva) hüvitise üks euro päevas, s.o 162 eurot, kokku 363 eurot.

30. Kaebus rahuldatakse osaliselt. Tallinna Vanglalt tuleb A. Sumenkovi kasuks välja mõista Tallinna

Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 363 eurot.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest poolte kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja vastustaja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik