3-14-50250/80 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.04.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50250

Haldusasi

G B e kaebus Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr

1768-d ja 12.02.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/41440-3

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G B

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja

Monika Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.09.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

G B e apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

20.04.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta G B e apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.09.2014

otsus haldusasjas nr 3-14-50250 muutmata.

2. G B e apellatsiooniastme menetluskulud jätta riigi kanda ning Tallinna Vangla

menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.05.2015.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-50250

2(8)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 17.12.2013 käskkirjaga nr 1768-d karistati

kinnipeetav G B t Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna

Vangla kodukorra“ (kodukord) p 1.11.1 rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega. Samuti piirati G. B e suhtes kartserikaristuse kandmise ajal täielikult

vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist

vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks

saavutamiseks.

Käskkirja põhjenduste kohaselt seisnes G. B e distsipliinirikkumine selles, et ta ei järginud

vanglateenistujaga suheldes kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Neljanda üksuse valvuri L

J 02.12.2013 ettekande nr 3292 kohaselt ei kandnud G. B 02.12.2013 kella 08.10 paiku

nimesilti nähtaval kohal. Nimesildi küsimisel G. B ägestus ja ütles vene keeles, et kui valvur

teda ei tunne, siis ei ole vaja vanglas töötada. Sealjuures vandus ta mitu korda vene keeles.

Peale nimesildi kolmandat korda küsimist võttis G. B nimesildi demonstratiivselt pluusi alt

välja ja näitas seda üleolevalt. Valvur L. J täpsustas 04.12.2013, millist venekeelset

vandesõna G. B kasutas. G. B t on allkirja vastu tutvustatud vangistusalastest õigusaktidest

tulenevate kohustustega vanglas. Vanglateenistujaga suheldes ilmselgelt ebaviisaka väljendi

kasutamine on vastuolus kodukorra p-ga 1.11.1 ja on oma iseloomult raske rikkumine, mis

ohustab vangla sisekorda. Kinnipeetava poolt üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimine

on lubamatu, kuna ohustab vangla sisekorda. Sisekorra tagamine vanglas on vältimatult

vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. G. B e

distsiplinaarkorras karistamine on põhjendatud ja üldpreventiivsel eesmärgil vajalik.

Kergendavad asjaolud puuduvad. Raskendava asjaoluna tuleb arvestada kehtivate

distsiplinaarkaristuste olemasolu, sh samalaadsete rikkumiste eest. Suunamaks kinnipeetavat

õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele, on proportsionaalne ja

kõige efektiivsem kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks.

2. G. B esitas 17.12.2013 käskkirja nr 1768-d peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis

12.02.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/41440-3 rahuldamata.

Vaideotsuse põhjenduste kohaselt on kinnipeetav kodukorra p 4.9 järgi kohustatud kandma

väljaspool kambrit ja loenduse ajal kaelas või rinnas nimesilti. G. B e toimikust nähtub, et ta

on tutvunud Tallinna Vangla kodukorraga 01.02.2013. Nimesildi küsimisega ei

provotseerinud valvur vaide esitajat, vaid täitis oma teenistusülesandeid. G. B e vastusest

valvuri korraldusele nähtub, et ta mõistis valvuri eestikeelset korraldust. L. J täiendas

04.12.2013 oma ettekannet ja selgitas, et G. B ütles tema kohta ebatsensuurse venekeelse

sõna „bljad“, mis on vene keeles üldtuntud ebaviisakas väljend.

G. B t teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 04.12.2013, kui talle tutvustati tema kohta

koostatud ettekannet ja anti võimalus esitada oma selgitused. G. B keeldus selgituste

andmisest. Seega ei vasta tõele tema väide, et tal ei võimaldatud vastuväiteid esitada.

Ebaõige

on

ka

vaide

esitaja

väide,

et

tal

puuduvad

kehtivad

samaliigilised

distsiplinaarkaristused. Kinnipeeturegistrist nähtub, et G. B el oli enne vaidlusaluse käskkirja

andmist kaks kehtivat distsiplinaarkaristust ebaviisaka käitumise eest (03.08.2011 käskkirjad

3-14-50250

3(8)

nr 1020-d ja 1027-d). Vaide esitaja suhtes kohaldati täiendavaid piiranguid põhjendusel, et

tegemist oli korduva režiimi rikkumisega.

Distsiplinaarkaristuse määranud kontaktisiku varasem kokkupuude vanglas vaide esitajaga on

paratamatu ega anna alust kontaktisiku erapooletuses kahelda.

3. G B esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2013 käskkirja nr

1768-d ja 12.02.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/41440-3 tühistamiseks.

1)

Rivistuse ajal oli kaebajal nimesilt kaelas, nagu L. J ka hiljem märkas. Nimesildi

ettenäitamise nõue anti eesti keeles, mida kaebaja ei mõista. Teised kinnipeetavad selgitasid

kaebajale, mida valvur tahab. Vanglaametnikud peavad suhtlema kinnipeetavatega vene

keeles. Tegemist oli konflikti tahtliku provotseerimisega. Kaebaja ei ole kedagi solvanud. Ta

räägib valjusti tugeva ajuvapustuse tõttu, kuid see ei tähenda, et ta on ebaviisakas. Seletuskirja

kaebajalt ei küsitud. See, et tema kohta kirjutati ettekanne, oli kaebajale üllatuseks. Kaebajal

oleks konflikti kohta tulnud kohe lasta kirjutada seletuskiri, kuid seda ei tehtud.

Vanglaametnikud usuvad vaid üksteist, mitte kinnipeetavaid. Ettekandes ei ole kirjas, millist

vandesõna kaebaja kasutas. Ettekanne on väljamõeldis.

2)

Kaebajale määras distsiplinaarkaristuse kontaktisik Marju K , kes polnud selleks pädev

isik. Karistuse pidanuks määrama vangla direktor või tema asetäitja. Samuti pidanuks

vaideotsusele alla kirjutama direktor. Praegusel juhul tegi seda üksuse juht R K , kel polnud

selleks pädevust. R. K , M. K ja L. J võltsivad koos andmeid ja laimavad kaebajat. M. K on

kaebaja suhtes eelarvamuslik, intriigitseb ja omavolitseb. Kaebajale makstakse kätte selle

eest, et ta esitab kohtule kaebusi, sh M. K peale. Kohtud on korduvalt tunnistanud

õigusvastaseks vastustaja toiminguid, tuvastanud valetamist ja ebaõigete ettekannete

koostamist.

3)

Kaebaja ei ole uue kodukorraga tutvunud ega sellega tutvumise kohta allkirja andnud

ega ka keeldunud allkirja andmisest. Kodukord anti eestikeelsena tutvumiseks ajal, kui

kaebaja oli katlamajas tööl.

4. Tallinna Vangla vaidles G. B e kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Kontaktisiku pädevus määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristus on sätestatud VangS

§ 64 lg-s 4 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 17

lg-s 1. Üksuse juhi pädevus allkirjastada inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud

vaide kohta vaideotsuseid tuleneb VangS § 11 lg-st 41 ning Tallinna Vangla direktori

03.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud ja Tallinna Vangla direktori 13.05.2013 käskkirjaga

nr 87 muudetud asjaajamiskorra § 9 lg-st 4.

2) Kaebaja väite, et temalt ei ole seletust küsitud, lükkab ümber inspektor-kontaktisik M. K

04.12.2013 õiend. Lisaks on M. K 02.12.2013 ettekandele omakäeliselt märkinud, et

kaebajale tutvustati ettekannet 04.12.2013 ja teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest,

kuid kaebaja ägestus ja keeldus allkirja andmast, samuti seletuskirja kirjutamast.

3) Kaebaja viibib Tallinna Vanglas alates 13.06.2011, seega piisavalt kaua, et mõista

nimesildi kandmise kohustust ja elementaarseid eestikeelseid käske, mis puudutavad nimesildi

nähtavaks tegemist. Keeleoskamatus ei tähenda seda, et isik ei peaks järgima kõiki

üldtunnustatud viisakusreegleid. Kaebaja käitumisest ja tema vastusest valvurile nähtub, et ta

mõistis valvuri eestikeelset korraldust ning tema vastupidine väide ei ole usutav.

4) Nimesildi kandmine on VangS § 46 lg 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 4.9 kohaselt

kohustuslik ja selle nõudmisel täitis valvur oma tavapäraseid töökohustusi, mitte ei

provotseerinud kaebajat.

3-14-50250

4(8)

5) Distsiplinaarmenetluse käigus tuleb välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud,

mistõttu palus M. K L. J täpsustada, millist vandesõna kaebaja kasutas.

6) Allkirjalehelt nähtub, et kaebaja keeldus 01.02.2013 kodukorraga tutvumise kohta allkirja

andmast. Kodukorra tekstid jagati igasse kambrisse nii eesti- kui ka venekeelsetena. Samuti

oli kaebaja teadlik, et õigusakte saab küsida inspektor-kontaktisikult. Tõele ei vasta väide, et

kodukorraga tutvumise ajal oli kaebaja katlamajas tööl.

5. Tallinna Halduskohus jättis 29.09.2014 otsusega kaebuse rahuldamata.

1)

Neljanda üksuse valvuri L. J 02.12.2013 ettekandest nr 3292 nähtub, et kui ta

02.12.2013 kella 08.10 paiku sektsioonis 4-2 kirju korjas, ei kandnud kaebaja nimesilti

nähtaval kohal. Nimesildi küsimisel kaebaja ägestus ja ütles vene keeles, et kui valvur teda ei

tunne, siis pole vaja vanglas töötada, sealjuures mitu korda vene keeles vandudes. L. J

täpsustas 04.12.2013 oma varasemat ettekannet ja selgitas, et kaebaja kasutas temaga suheldes

venekeelset vandesõna „bljad“. L. J jäi kohtuistungil tunnistajana antud ütlustes oma

varasemate selgituste juurde. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja antud ütluste tõele

vastavuses. Kohus loeb L. J viidatud ettekande, selle täpsustuse ning L. J poolt kohtuistungil

antud ütluste pinnalt tõendatuks, et kaebaja ei järginud vanglateenistujaga suheldes

üldtunnustatud viisakusreegleid, kuna kasutas ebatsensuurset vandesõna. Sellega rikkus

kaebaja kodukorra p-st 1.11.1 tulenevat kohustust ja vastustajal oli õigus teda

distsiplinaarkorras karistada. Rikkumise asjaolud ei võimalda järeldada, et kaebaja käitumine

ei olnud süüline.

2)

Kohus jätab tähelepanuta kaebaja selgitused valjul häälel rääkimise kohta, sest

kaebajale ei heidetud ette karjumist, vaid vandesõna kasutamist. Samuti ei ole asjakohased

kaebaja selgitused selle kohta, et ta ei valda eesti keelt, mistõttu peavad vanglaametnikud

suhtlema temaga vene keeles. Kaebajat ei karistatud selle eest, et ta ei täitnud nimesildi

nähtavaks tegemise kohustust, seetõttu ei ole keeleprobleem asja lahendust määravaks

asjaoluks. See, et kaebaja ei mõista enda sõnul eesti keelt, ei õigusta vanglateenistujaga

ebaviisakalt käitumist. Vaidlusalusest ettekandest nähtub, et kaebaja mõistis talle antud

korraldust.

3)

Vastustaja esitas kodukorraga tutvumist tõendava allkirjalehe, millelt nähtub, et

kaebajalt küsiti kodukorraga tutvumise kohta 01.02.2013 allkirja, kuid ta keeldus seda

andmast. Allkirja andmisest keeldumine ei tähenda, et kaebaja ei peaks kodukorda järgima.

Pärast kodukorra venekeelse tõlke saamist pidi kaebaja sellega tutvuma ja olema teadlik selles

toodud kohustustest. Vanglateenistuja suhtes vandesõnade kasutamine on sedavõrd ilmselge

rikkumine, et pidi olema kaebajale arusaadav ka ilma kodukorraga tutvumata.

4)

Distsiplinaarmenetluse läbiviija neljanda üksuse inspektor-kontaktisik M. K on

04.12.2013 kirjutanud L. J ettekandele omakäeliselt: „04.12.2013 tutvustati kinnipeetavale

ettekannet ja teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest. Kinnipeetav ägestus ja keeldus

allkirja andmast. Seletuskirja kirjutamisest keeldus“. Samuti nähtub M. K 04.12.2013

õiendist, et kaebaja keeldus kirjaliku seletuse andmisest ettekande nr 3292 kohta.

Kohtuistungil kinnitas M. K , et tutvustas kaebajale vene keeles tema kohta koostatud

ettekande sisu ja teavitas tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest, kuid kaebaja ei

soovinud intsidendi kohta selgitusi anda. Kohus loeb nendele tõenditele tuginedes tuvastatuks,

et kaebajat teavitati 04.12.2013 ettekandest ja tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest

ning anti võimalus esitada omapoolsed seisukohad, kuid kaebaja ei soovinud seda teha.

5)

VSKE § 17 lg 1 järgi on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus mh VangS § 64 lg

4 alusel, seega oli inspektor-kontaktisik M. K pädevuses määrata kaebajale

distsiplinaarkaristus. Kuna kaebaja esitas vaide inspektor-kontaktisiku koostatud haldusakti

3-14-50250

5(8)

peale, oli VSKE § 12 lg 21 kohaselt pädev vaiet läbi vaatama ja lahendama üksuse juht. Vaiet

ei pidanud lahendama vangla direktor.

6)

Vastustaja arvestas kaebajale karistuse määramisel raskendava asjaoluna varasemate

rikkumiste olemasolu. Vaideotsusest nähtub, et kaebajale heideti ette kahe kehtiva

distsiplinaarkaristuse olemasolu ebaviisaka käitumise eest. Karistused määrati 03.08.2011

käskkirjadega nr 1020-d ja 1027-d. Arvestades, et kaebajat on vahepeal korduvalt

distsiplinaarkorras karistatud, ei ole need 2011. a määratud karistused kustunud ja neid võis

kaebajale karistuse määramisel raskendavate asjaoludena arvestada. Kaebajale määratud

karistus ei ole toime pandud rikkumist ja eelnevalt määratud mitmeid kehtivaid karistusi

arvestades ebaproportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. G. B palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus rahuldada.

1)

L. J nõudis apellandilt midagi eesti keeles, mida apellant ei mõista, ehkki L. J valdab

vene keelt. Apellant sai aru, et ta peab silti näitama, üksnes tänu sellele, et teine kinnipeetav

seda talle selgitas. Õiguskantsler on oma 04.09.2009 kirjas selgitanud, et vanglateenistuse

ametnikud peavad kõnelema nii eesti kui ka vene keeles, kui enamik kinnipeetavatest on

venekeelsed.

2)

Apellant ei kasutanud sõna „bljad“. Isegi kui apellant kogemata kasutas sõna „blja“, siis

on küsitav selle käsitlemine ebatsensuurse väljendina. Sõna „blja“ ei ole sõimusõna. See sõna

on osa vene kultuurist ja apellandi kõnepruugis tavapärane. Eestikeelsed kinnipeetavad

kasutavad pidevalt sõna „kurat“, kuid neid selle eest ei karistata. Apellandi kohta ei saanud

teha ettekannet tema nõudmise eest, et temaga vene keeles suheldaks, mistõttu kokkuleppel

M. K ga L. J kirjutas, et apellant kasutas sõna „bljad“. Apellant viitab, et halduskohtus oli

analoogne asi – D. Mosjakini kaebus asjas nr 3-13-1616, kus M. K süüdistas kinnipeetavat

samuti sõna „bljad“ kasutamises. M. K l oli apellandi kaebuste pärast põhjust teda laimata,

süüdistades teda alusetult sõna „bljad“ kasutamises.

3)

Kohus kuulas tunnistajana üle M. K , kes ise intsidendi ajal kohal ei viibinud, konflikti

pealt kuulanud kinnipeetavaid kohus aga ei küsitlenud.

4)

Apellandil ei ole varasemaid rikkumisi ebaviisakate väljendite kasutamise eest. Asjaolu,

et apellanti on varem distsiplinaarkorras karistatud muude rikkumiste eest, ei anna alust seda

raskendava asjaoluna arvesse võtta. Tallinna Vangla 16.10.2013 käskkiri nr 1525-d on

tühistatud halduskohtu 30.04.2014 otsusega nr 3-13-70142 ning 31.10.2013 käskkiri nr 1591-

d on tühistatud halduskohtu 10.02.2014 otsusega nr 3-13-70172, kuid neid karistusi ei ole

apellandi isikutoimikust ära kustutatud ning vangla on need nimekirjas välja toonud kehtivate

rikkumistena. Käskkirjades 1020-d ja 1027-d nimetatud rikkumised on toime pandud 2011. a,

mil apellant oli vahistatu ega tundnud Tallinna Vangla kodukorda ega edasikaebamise

protseduure.

5)

Apellant ei ole Tallinna Vangla kodukorraga tutvunud ning tema allkirja sellel ei ole.

Kontaktisiku märge ei tõenda vastupidist.

7. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

3-14-50250

6(8)

1)

Apellatsioonkaebusest nähtub, et apellant ei eita sõna „bljad“ kasutamist, vaid õigustab

seda nii oma emakeele, kultuuripärandi kui ka vanglaametnike venekeele oskuse

puudulikkusega. Sõna „bljad“ on ebatsensuurne ning solvab isikut, kellele see suunatud on.

Seda asjaolu teab isik, kes ka vene keelt hästi ei valda. Asjaolu, et venekeelset ebaviisakat

kõnepruuki normiks pidavate isikute hulgas on sõna „bljad“ kasutamine tavaks, ei võta sellelt

ebatsensuurset ega solvavat iseloomu. Apellant kasutas nimetatud sõna konkreetse isiku poole

pöördudes.

2)

Apellandi seisukoht, et valvurid peaksid temaga vene keeles rääkima, on ekslik.

Õiguskantsler on oma 04.06.2009 soovituses nr 7-4/080940/0903300 märkinud, et üheski

vanglas pole kinnipeetavatel talle teadaolevate statistiliste andmete kohaselt õigust nõuda

vähemusrahvuste keelseid vastuseid.

3)

Asjaolu, et apellant loobus kaaskinnipeetavate I A ja A B ülekuulamise taotlusest,

kinnitab, et tegelikult ei olnud apellandil tunnistajaid, kes saaksid kinnitada, et ta ei kasutanud

L. J ga suheldes ebatsensuurseid väljendeid.

4)

Apellandi kehtivate distsiplinaarkaristuste loetelus 16.10.2013 käskkirja nr 1525-d ega

31.10.2013 käskkirja nr 1591-d ei ole, seega ei saanud kohus otsuse tegemisel nendega ka

arvestada.

5)

Kodukorra tutvustamise kohta allkirja andmisest keeldumine ei tähenda, et apellant ei

pea kodukorda järgima.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle

korrata (HKMS § 201 lg 4).

9. G. B t karistati Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 17.12.2013 käskkirjaga nr 1768-d

Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest, mis seisnes selles, et ta vanglateenistuse

ametnikuga suheldes kasutas venekeelset ebatsensuurset sõna „bljad“. Kodukorra p 1.11.1

kohaselt

peab

kinnipeetav

vanglateenistujatega,

vangla

külastajatega

ning

kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning üheski

vestluses ega pöördumises ei tohi kinnipeetav kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi,

ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga,

et venekeelne sõna „bljad“ on üldteadaolevalt ebatsensuurne väljend ning on kahtlemata

solvav isikule, kelle suhtes seda kasutatakse. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui

apellant kasutas selle asemel tegelikult sõna „blja“, siis ka selle sõna kasutamine vestluses

vanglateenistuse ametnikuga kujutab endast üldtunnustatud viisakusreeglite eiramist.

Praegusel juhul ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid sellele, et L. J pidi G. B e poolt kasutatud

väljendit mõistma kuidagi muudmoodi kui väärikust riivavana.

10. Halduskohus luges G. B e poolt vanglateenistuja L. J suhtes ebatsensuurse sõna

kasutamise tõendatuks L. J 02.12.2013 ettekande nr 3292, 04.12.2013 seletuskirja ja L. J

halduskohtu istungil antud ütluste põhjal. Asjaolu, et L. J ei märkinud kohe oma 02.12.2013

ettekandesse, millist ebatsensuurset väljendit G. B kasutas, vaid täpsustas seda alles

04.12.2013 seletuskirjas, ei anna põhjust arvata, et L. J ei räägi selles osas tõtt.

Ringkonnakohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, miks L. J oleks pidanud ettekandes ja hiljem

selle täpsustuses oma allkirjaga kinnitama tegelikkuses mitteesinenud asjaolude esinemist. Ka

3-14-50250

7(8)

juhul, kui eeldada, et apellandi väited halbade suhete kohta M. K ga vastavad tõele, siis

praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid L. J ja M. K kokkuleppele

süüdistada G. B t ebatsensuurse sõna kasutamises, mida ta tegelikult ei kasutanud. Seda ei saa

järeldada üksnes asjaolust, et 02.12.2013 ettekandes L. J ei nimetanud konkreetselt, millist

sõna G. B kasutas, vaid täpsustas seda alles hiljem M. K nõudel. M. K l oli

distsiplinaarmenetluse läbiviijana kohustus selgitada välja kõik distsiplinaarmenetluses

tähtsust omavad asjaolud (VangS § 64 lg 1, haldusmenetluse seaduse § 6) ning selle

kohustuse täitmiseks oli vaja välja selgitada, millist ebatsensuurset sõna G. B kasutas. Seega

ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda L. J ettekande ja selle täpsustuse ning tema

kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses.

11. Halduskohus on õigesti leidnud, et inspektor-kontaktisik M. K l oli vastavalt VSKE § 17

lg-le 1 pädevus määrata G. B ele distsiplinaarkaristus (VangS § 64 lg 4). Inspektor-

kontaktisiku pädevuses on nii distsiplinaarmenetluse läbiviimine (VangS § 64 lg 1) kui ka

samas asjas karistuse määramine. Seega sellest, et M. K viis G. B e suhtes ühtlasi läbi

distsiplinaarmenetluse ning tegi karistuse määramise ettepaneku, ei saa järeldada, et ta ei

olnud erapooletu.

12. Apellant on nii kaebuses kui ka apellatsioonkaebuses rõhutanud, et ta ei valda eesti keelt

ning ei saanud seetõttu aru, mida L. J talle ütles. Apellandi vastavad väited ei ole praeguses

vaidluses asjakohased, kuna talle ei heidetud ette näiteks vanglateenistuse ametniku

korraldusele allumata jätmist (VangS § 67 p 1), mis eeldab korraldusest aru saamist. L. J

korraldus näidata nimesilti oli seaduslik ning sellest ei saa kuidagi järeldada konflikti

provotseerimist. Samuti ei õigusta apellandi poolt ebatsensuurse väljendi kasutamist asjaolu, et

valvur temaga eesti keeles rääkis.

13. Halduskohus luges tuvastatuks, et G. B t teavitati 04.12.2013 ettekandest ja tema suhtes

alustatud distsiplinaarmenetlusest ning talle anti võimalus esitada oma selgitus. Samuti leidis

halduskohus viitega kodukorraga tutvumist tõendavale allkirjalehele (I kd, tl 71), et G. B elt

küsiti kodukorraga tutvumise kohta allkirja, kuid ta keeldus selle andmisest. G. B ei ole

apellatsioonkaebuses toonud välja asjaolusid, mis viitaks nende halduskohtu järelduste

ekslikkusele. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et ka juhul, kui apellandile kodukorda ei

tutvustatud, siis üldtunnustatud viisakusreeglite järgimise kohustus on iseenesestmõistetav ning

kinnipeetav peaks igal juhul aru saama, et vanglateenistuja suhtes ebaviisakate väljendite

kasutamine on lubamatu.

14. G. B esitas 13.08.2014 halduskohtule taotluse (I kd, tl 107, tõlge tl 111) kinnipeetavate I.

A ja A. B tunnistajatena ülekuulamiseks. Oma 12.09.2014 avalduses (I kd, tl 127, tõlge tl 130)

loobus kaebaja sellest taotlusest. Kaebaja ei selgitanud, millist asja lahendamiseks olulist teavet

nimetatud isikud edasi võiks anda või kes (nimeliselt) kinnipeetavatest üldse viibisid

vaidlusaluse intsidendi juures. Seda arvestades ei ole põhjust halduskohtule ette heita, et ta ei

kuulanud üle intsidendi juures viibinud kinnipeetavaid.

15. Õige on apellandi tähelepanek, et Tallinna Vangla 16.10.2013 käskkiri nr 1525-d ning

31.10.2013 käskkiri nr 1591-d on Tallinna Halduskohtu poolt tühistatud vastavalt 30.04.2014

otsusega nr 3-13-70142 ning 10.02.2014 otsusega nr 3-13-70172. Need kohtuotsused olid G. B

e kehtivate distsiplinaarkaristuste loetelust (I kd, tl 146-148) väljavõtte tegemise ajal

(15.09.2014) jõustunud. Samas ei mõjuta asjaolu, et need karistused kajastuvad G. B e

kehtivate distsiplinaarkaristuste loetelus ning et halduskohus neile ka oma otsuses viitas,

vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kui tühistatud käskkirjad kõrvale jätta, siis nähtub G. B e

kehtivate distsiplinaarkaristuste loetelust, et enne 17.12.2013 käskkirja andmist oli G. B t

distsiplinaarkorras karistatud järgmiste käskkirjadega: 15.07.2011 käskkiri nr 938-d,

03.08.2011 käskkirjad nr 1020-d ja 1027-d, 18.10.2011 käskkiri nr 1383-d, 20.10.2011 käskkiri

3-14-50250

8(8)

nr 1396-d, 07.06.2012 käskkiri nr 695-d, 31.08.2012 käskkiri, 31.08.2012 käskkiri nr 1129-d,

10.09.2012 käskkiri nr 1178-d, 28.06.2013 käskkiri nr 965-d.

VangS § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse

täideviimise eesmärki ning ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht

distsiplinaarkaristust. Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse

võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub,

kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime

pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse

mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need

võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist

distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse

valikul (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-100-09, p 15). Eeltoodust nähtub, et 17.12.2013

käskkirjaga karistuse määramise ajal olid G. B el kehtivad distsiplinaarkaristused, mida

vastustaja võis karistuse määramisel arvesse võtta.

Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske

rikkumisena, kuid erandlikel juhtudel võib näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega

kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada

raskeks rikkumiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-3-15, p 25). Praegusel juhul on tegemist

sellise erandliku juhtumiga. Vanglateenistuja suhtes tuleb ebatsensuursete sõnade kasutamisse

suhtuda rangelt ning tegemist ei ole kerge rikkumisega. Nõustuda tuleb vastustajaga, et

lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada

korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vastustaja

vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei

saa sekkuda. Kaebaja toimepandud rikkumise raskeks kvalifitseerimist ei saa pidada vangla

kaalutlusõiguse piiridest väljuvaks. Kaebaja reaktsioon vanglaametniku korraldusele oli

põhjendamatu ja väljakutsuv. Sellisele käitumisele karmilt reageerimata jätmine võib kaasa

tuua üldisema allumatuse õhkkonna, mis on vangla tingimustes ohtlik. Kui kinnipeetav ei

nõustu vangla ametniku antud korraldusega, on tal õigus see ettenähtud korras vaidlustada,

mitte asuda ise avalikus kohas agressiivselt käituma, kasutades riigivõimu esindaja poole

pöördumisel korduvalt solvavaid ja ebatsensuurseid sõnu. Arvestades rikkumise raskust ning

raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu (sh samalaadsete rikkumiste

eest), ei olnud määratud kartserikaristus ilmselgelt ebaproportsionaalne toimepandud rikkumise

suhtes.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. G. B on

menetlusabi korras vabastatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt

neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tallinna Vangla ei

ole ringkonnakohtule menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks