3-13-1034/68 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 21.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1034 Haldusasi A.A. kaebus Lasva Vallavalitsuse 08.04.2013. a korralduse nr 2-1.3/97 tühistamiseks ja Lasva Vallavalitsuse kohustamiseks tagastada A.A. le XXX endine talumaa kogu ulatuses. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 04.02.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.A. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.A. esindaja Feliks Luiksaar Vastustaja Lasva vald Kolmas isik M.H. Kaasatud haldusorgan Võru maavanem

RESOLUTSIOON

1. Tagastada A.A. le apellatsioonkaebusele lisatud dokumentide ja sündmuste kronoloogiline kirjeldus

2. A.A. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 04.02.2014. a otsuse p 4 osaliselt ja teha selles osas uus otsus, millega mõista Lasva Vallavalitsuselt välja A.A. kasuks 1145,40 (üks tuhat ükssada nelikünmmend viis eurot ja nelikümmend senti) halduskohtus kantud õigusabikulude katteks.

4. Muus osas jätta otsus muutmata.

5. Välja mõista Lasva Vallavalitsuselt A.A. kasuks 5 (viis) eurot apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks ja 206,60 (kakssada kuus eurot ja kuuskümmend senti) eurot apellatsioonimenetlus kantud õigusabikulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 21. mail 2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B.B. tagastati Lasva Vallavalitsuse 20.06.1994. a korraldusega nr 39-k XXX talumaa täies ulatuses suurusega 41,19 ha. A.A. on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti B.B. i õigusjärglane, kellele kuulub nõudeõigus XXX talu maale pindalaga 41,19 ha asukohaga XXX (tl 18). Lasva Vallavalitsus andis 08.04.2013. a korralduse nr 2-1.3/97 (tl 16-17), millega määrati M.H. ehitise teenindamiseks vajalik maa ja anti nõusolek M.H. maa ostueesõigusega erastamiseks

XXX. .

2. A.A. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Lasva Vallavalitsuse 08.04.2013. a korralduse nr 2-1.3/97 tühistamiseks osas, millega korraldati kaevu teenindamiseks vajaliku maa määramine ja maa erastamine XXX talumaa arvelt ning Lasva valla kohustamiseks tagastada A.A. ile XXX talumaa kogu ulatuses. Kaebuse kohaselt rikub vaidlustatav korraldus kaebaja õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa kogu ulatuses. M.H. ei kuulu XXX endisel talumaal ühtegi ehitist, mis seadusest tulenevalt annaks aluse M.H. maad ostueesõigusega erastada. 26.04.2005. a kinkeleping ei muuda tagastamisele kuuluval maal asuvat saun-aiamaja õiguslikul alusel püstitatud ehitiseks, kuna see on ehitatud õigusliku aluseta. Ehitis ei ole käsitletav maa erastamiseks kõlbuliku ehitisena maareformi seaduse (MaaRS) § 9 alusel, sest see on püstitatud omavoliliselt ning sel puudub kehtiv kasutusluba. Ehitise kantus ehitusregistrisse ei loo käsutusõigust. Puuduvad tõendid, et ka kaev kuuluks M.H. või saun-aiamaja ja kaevu ehitamiseks oleks kunagi antud maakasutusluba. Puudub õiguslik alus anda M.H. kasutusluba. Asjaõigusseaduse § 14 lg 1 ei luba ehitisele kasutusloa andmisega rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Seega ei ole MaaRS § 22 lg 1, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord“ p 131 ja Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ kohaldatavad. Vastustaja on ekslikult vaidlusaluses korralduses viidanud MaaRS § 222 lg-le 2. Vaidlustatav korraldus ei ole selge ja üheselt mõistetav, kuna sellest ei selgu, milline piiriprotokoll on korralduse aluseks ning puuduvad põhjendused ja kaalutlused, millest otsuse tegemisel lähtuti. Rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-t 1 ja § 56 lg-id 1, 2, 3. Täidetud on kõik seadusest tulenevad nõuded kaebajale endise XXX talumaa täies ulatuses tagastamiseks ning vastustaja viivitamine Lasva Vallavalitsuse 20.06.1994. a korralduse nr 39 täitmisega on põhjendamatu. Nõustuda ei saa seisukohaga, et tulenevalt õiguskindluse printsiibist ei peaks ebaseaduslikku ehitist lammutama. Antud juhul ei saa lähtuda õiguskindluse printsiibist.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 04.02.2014. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja tühistas Lasva Vallavalitsuse 08.04.2013. a korralduse nr 2-1.3/97 (resolutsiooni p 2). Lasva vallalt mõistis halduskohus A.A. i kasuks menetluskulude katteks välja 12 eurot (resolutsiooni p 4). Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3). Halduskohus on otsuses seisukohal, et saun-aiamaja ei asu kaebajale tagastataval maal. Arvestades naabritevahelist vaenu, ei saa B.B. i avaldusi lugeda piisavalt usaldusväärseks tõendiallikaks, et ainult nende alusel tuvastada maaüksuse piiri tahtlik nihutamine M.H. poolt. Kohtule ei ole esitatud muid tõendeid, mis kaebaja väiteid kinnitaksid. Vastustaja ei ole asunud uurima väiteid piirikivide nihutamise või tagastatavale maale ehitamise kohta. Puuduvad andmeid, et M.H. väidetav tegevus oleks mingiski vormis dokumenteeritud.

Kohus ei leia, et OÜ Avek Maa poolt piiride määramise kohta koostatud dokumendid oleksid tõendina lubamatud või väheusaldusväärsed. Töö on tellitud sellel alal pikaajaliselt tegutsenud ja kompetentselt äriühingult. Kaebaja ei ole väitnud, et andmed, millele tuginedes OÜ Avek Maa piiride määramise läbi viis, oleks ebatäpsed või seletuskirjas esitatud järeldused sisuliselt ebaõiged. Kaebaja väide, et tegelikkuses peaks tagastatava maatüki pindala olema kokku 41,45 ha, ei ole asjakohane, sest nimetatud ulatuses maa tagastamist ei ole taotletud.

Seega, olukorras, kus osa XX endisest talumaast jääb riigimaanteede alla, ei luba kaebajale juba tagastatud maatüki ja piiride kulgemise ettepaneku järgi täiendavalt tagastamisele kuuluva maatüki pindalade summa võrdlus XX endise talumaa teadaoleva pindalaga teha järeldust, et vaidlustatud korraldus rikuks kaebaja õigusi. Kaevatav korraldus ja 09.07.2012. a piiride kulgemise ettepanek ei too kaasa kaebajale tagastava maa pindala vähenemise alla tagastamistaotluses näidatud suuruse. Asjas kogutud tõendid ei lükka ümber OÜ Avek Maa poolt piiride looduses määramise käigus tehtud järeldusi piiri tegeliku määramise võimatuse kohta, kuna neist ei nähtu, kuidas jõuti järelduseni, et M.H. kuuluv saun-aiamaja asub tagastataval maal.

Seega on vastustaja õiguspäraselt tuginenud asjaolule, et M.H. kuuluv saun-aiamaja ei asu XX endisel talumaal. Puudub vajadus hinnata, kas M.H. kuuluv saun-aiamaja on püstitud õiguspäraselt, sest sellest ei sõltu kaevatava korralduse õiguspärasus. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, kas korralduse andmisel vastustaja kontrollis kaevu kuuluvust ja selle rajamise õiguspärasust või milliste tõendite alusel leiti, et kaevu juurde maa erastamine on lubatud. Võru notar Laine Kaupi 26.04.2004 kinnitatud kinkeleping (tl 86-89) ja Võru Maakohtu ning Tartu Ringkonnakohtu otsused (tl 109-111) kinnitavad, et M.H. on saanud kaevu omanikuks, kuid neist ei saa teha järeldust, et kaev on rajatud õiguspäraselt, s.h, et kaebaja õiguseellasel oli kaevu rajamiseks maakasutusõigus.

Ainuüksi asjaolu, et asi on loodud õigusvastaselt, ei välista selle asja omandiõiguse üleminekut. Kaevu rajamise õiguspärasust saaksid kinnitada kaebaja õiguseellasele antud vastav maakasutusõigus, ehitusvõi kasutusluba vms. Ühtegi nimetatud dokumentidest ei ole kohtule esitatud ning vastustaja ja M.H. on möönnud selliste dokumentide puudumist. Seetõttu ei ole vastustaja tuvastanud kõigi kaevu juurde maa erastamise lubatavuse tingimuste esinemist. Kuna maa ostueesõigusega erastamise aluse esinemine ei ole nõuetekohaselt tuvastatud, siis on kaevu juurde teenindusmaa määramine õigusvastane.

Kogutud tõendid kinnitavad, et tegemist on ebaseadusliku ehitisega, mis on maa oluline osa ega takista maa tagastamist kaebajale. Lasva Vallavalitsuse 08.04.2013. a korralduse p 2 on materiaalselt õigusvastane, sest vastustaja on eksinud asja sisulisel otsustamisel. Kuna M.H. maa ostueesõigusega erastamisel (korralduse p 1) on arvestatud ka kaevu teenindamiseks vajaliku maaga (korralduse p 2), siis tuleb korraldus tervikuna tühistada. XX endine talumaa on osaliselt juba tagastatud ja vastustaja on teinud toiminguid kaebajale maa tagastamise menetluse lõpuleviimiseks.

Vastustaja on kinnitanud, et ei ole keeldunud kaebajale maa tagastamisest ning kavatseb maa tagastamise menetluse lõpule viia pärast M.H. ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramist. Vastustaja ei ole õigusvastaselt keeldunud kaebaja poolt taotletava haldusakti andmisest. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks enne vaidlustatud korralduse andmist viivitanud M.H. maa ostueesõiguse erastamise või kaebajale maa tagastamise otsustamiseks vajalike toimingute tegemisega. Seega on A.A. i kohustamiskaebus ennatlik ning tuleb kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata jätta.

Kaebusega taotletava kaebuse eesmärgi saavutamiseks oli määrava tähtsusega kaebuse tühistamisnõue, mistõttu tuleb tühistamisnõude osaks esitatud kaebuses lugeda 80%. Tühistamisnõude rahuldamise ja kohustamisnõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb vastavalt 80% menetluskuludes jätta vastustaja ja 20% kaebaja kanda. Kuna õigusabikulu, summas 1435 eurot, tasumine ei ole kaebaja poolt tõendatud, siis tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1 menetluskulu selles osas kaebaja kasuks välja ei mõisteta. Ainuüksi arve blanketile trükitud märkest „arvekviitung“ ei saa tõsikindlalt järeldada, et arve on tasutud.

Tõendeid menetluskulu tegeliku kandmise kohta kohtule esitatud ei ole. Kuna vastustaja kaebajalt menetluskulu väljamõistmist ei taotle, siis jääb menetluskuluna kantud OÜ-lt Avek Maa tellitud XX talumaa piiride looduses määramise eest tasutud 160 eurot vastustaja enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. A.A. esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 04.02.2014. a otsuse peale osaliselt, paludes halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada kogu ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt nõustub kaebaja vaidlustatud korralduse tühistamisega, kuid ei nõustu kohtu sellekohaste põhjendustega, mis on ebaõiged ja omavad iseseisvat mõju kaebaja õigustele. Kaebaja on õigustatud HKMS § 180 lg 1 teise lause alusel vaidlustama halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 põhjendusi ilma, et oleks vaidlustanud kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2.

Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-e 1, 3 ja 4 täies ulatuses. Kohtuotsusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi ja milliste asjaolude kohta kohus on kohaldanud. XXX endise talumaa arvelt maa ostueesõigusega erastamiseks puuduvad õiguslikud alused, kuna saun-aiamaja aiamaja osa ehitamist alustati pärast seda, kui 20.05.1994. a korraldusega nr 39-k oli vallavalitsus otsustanud maa B.B. ile täies ulatuses tagastada. Halduskohus asus ebaõigele ja tõendamata seisukohale, et kolmandale isikule kuuluv saunaiamaja ei asugi endisel XXX talumaal.

Kohus tugines põhjendamatult 09.07.2012. a piiride kulgemise ettepanekule, milline on tühistatud Lasva Vallavalitsuse 15.01.2013. a korraldusega nr 2-1.3/15. Kaevatavast korraldusest ei selgu, millistele õigusaktidest tulenevatele materjalidele ja toimingutele korraldus tugineb. Korraldus ei ole selge ega üheselt mõistetav. Halduskohtu põhjendus, et saun-aiamaja ei asu XX endisel talumaal, avaldab iseseisvat mõju kaebaja õigustele, sest sellest seisukohast tulenevalt on kohus tuletanud järelduse, et kuna saunaiamaja ei asu XX endisel talumaal, siis ei riiva selle ehitisega seonduv maa ostueesõigusega erastamine ka kaebaja õigusi.

Selline halduskohtu seisukoht on meelevaldne ja olemasolevaid tõendeid põhjendamatult ignoreeriv. Halduskohus andis ette kindlaksmääratud jõu vastustaja esitatud OÜ-lt Avek Maa tellitud XX talumaa endiste piiride looduses määramisele ja selle kohta koostatud dokumentidele (tl 202- 210). Tegemist on tõendiga, mis ei vasta seaduse nõuetele ja ei tulene seadusest. Halduskohus ei tuvastanud, kas vastustaja poolt väidetavalt kohtumenetluse ajal OÜ-lt Avek Maa tellitud piiride looduses määramine ja selleks kasutatud dokumendid on katastrimõõdistamise toimiku dokumendid või midagi muud, sh ei selgu, kas selle piiride looduses määramise seletuskirja näol on tegemist katastrimõõdistamise seletuskirjaga, mis tuleneb Katastrimõõdistamise korra § 24 p-st 3 või mingi muu dokumendiga.

Asjaolu, et OÜ Avek Maa on pikaajaliselt tegutsenud äriühing ja, et seletuskirjal on juhatuse liikme digitaalallkiri, ei muuda kuupäeva ja toimingute osas ebaselget ja anonüümset dokumenti lubatavaks tõendiks. Kaebaja taotleb Tuulõmäe katastriüksuse moodustamise toimiku väljanõudmist vastustajalt ja asja juurde võtmist. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga tagastatava maatüki pindala kohta, kuna MaaRS § 6 lg 1 kohaselt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni 8 %, seega antud juhul 41,19 ha korral kuni 3,3 ha.

Kohustamiskaebuse rahuldamata jätmise osas märkis halduskohus, et vastustaja ei ole õigusvastaselt keeldunud kaebaja taotletava haldusakti andmisest. Vastustaja on B.B. i vastava taotluse rahuldanud 20.06.1994. a korraldusega nr 39-k ja tagastanud endise XX talu maa täies ulatuses. Kaebaja taotles halduskohtult vastustaja kohustamist korraldust nr 39-k täide viima. Kaevatav kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning halduskohus rikkus halduskohtumenetluse norme, mis reguleerivad tõendeid ja tõendamist. Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata kaebaja taotluse võtta asja juurde M.H. maa ostueesõigusega erastamise toimik ja maa B.B. ile ja A.A. ile tagastamise toimikud, mis tõendavad vaidlusalust küsimust.

Samas võttis kohus asja juurde OÜ Avek Maa teostatud endise XX talu maa piiride looduses kindlaksmääramise materjalid, millistest ei selgu, miks on seletuskirjale lisatud erinevate aegade muid materjale, millisel õiguslikul alusel toimus piiride looduses määramine jne. Taolise selekteerimisega on halduskohus kohelnud pooli ebavõrdselt. Ebaõige on halduskohtu väide, et isegi varasemad kohtulahendid, millistega on tuvastatud, et saun-aiamaja asub kaebajale tagastamisele kuuluval maal, on ümber lükatavad OÜ Avek Maa järeldustega piiri tegeliku määramise võimatuse kohta.

Piirid on kindlaks määratavad ja kaebaja on esitanud selle kohta ka oma seisukohad ja tõendid (sh naaberkinnistu plaan). Kohus peab varasema kohtulahendiga tuvastatud asjaolusid hindama kogumis teiste tõenditega. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks ta usaldab OÜ Avek Maa dokumente ning on ebaõigesti leidnud, et varasematest kohtulahenditest ei nähtu, kuidas jõuti järeldusele, et ebaseaduslik saun-aiamaja asub endisel XX talumaal. Halduskohus rikkus halduskohtumenetluse norme menetluskulude väljamõistmise osas. Kaebaja kinnitab, et on menetluskulud reaalselt kandnud ning see on ka tõendatud seadusliku dokumendiga, millel on õigusabi osutaja allkiri dokumendis nimetatud summa kättesaamise kohta.

Arve-kviitung on raamatupidamisseaduse kohaselt aktsepteeritav kulude kandmist tõendav dokument, mida on kinnitanud ka Maksu-ja Tolliamet.

5. Lasva Vallavalitsus palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Vastuse kohaselt ei anna asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtuotsuse põhjendustega, alust kohtuotsuse tühistamiseks. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kohus pidi kohustama vastustajat tagastama XX talumaad täies ulatuses, kuna vastustaja ei ole keeldunud ega keeldu tagastamismenetlust teostamast, kuid tagastamismenetlust võib läbi viia alles peale ostueesõigusega erastamise menetluse lõpule viimist. Alusetu on kaebaja väide, et OÜ Avek Maa koostatud seletuskiri XX talumaa endiste piiride looduses määramise osas on kõlbmatu tõend. Nimetatud dokumendi koostamise ja esitamise aluseks oli halduskohtu 29.08.2013 toimunud kohtuistungil antud kohustus. Dokument koos lisadega allkirjastati digitaalselt ning kinnituslehel on tuvastatav allkirjastamise aeg. Alusetu on ka kaebaja väide, et halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme ning kohtles pooli ebavõrdselt, sest kohus andis 19.12.2013. a korraldavas määruses kaebajale võimaluse kasutada tõendite kogumisel kohtu abi.

6. Kaasatud haldusorgan Võru maavanem leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Kohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi, analüüsis piisavalt tõendeid ning järgis kohtumenetluse norme. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks. Maavanem möönab, et nii kaebaja kui vastustaja jaoks on oluline, millised antud vaidluses on kohtuotsuse põhjendused, kuna jõustunud kohtuotsuse põhjendused sisaldavad argumente, mis peaksid aitama vältida võimalikke uusi vaidlusi nii M.H. maa erastamise läbiviimisel kui A.A. ile maa tagastamise lõpuleviimisel. Eeltoodud põhjusel võib apellatsioonkaebuse esitamist pidada põhjendatuks, kuid vaatamata sellele ei muuda see maavanema seisukohta halduskohtu otsuse põhjenduste osas. Halduskohus on, tuginedes õigetele õiguslikele alustele ning tõendeid ja kohtumenetluse käigus tuvastatud faktilisi asjaolusid vajalikul määral ja selgelt kirjeldades ning analüüsides, õigesti põhjendanud, miks kaebaja poolt vaidlustatud korraldus tuleb tühistada. Kohtuotsuse põhjendused on loogilised ja kooskõlas tegelike asjaoludega ja õiguslike alustega. Seega ei ole halduskohtu otsuse muutmiseks põhjenduste osas alust ja kohtuotsus tuleb selles osas jõusse jätta. Menetluskulude osas kaasatud haldusorgan hinnangut ei anna, kuna ei ole saanud toimikuga tutvuda ja vastavaid dokumente hinnata.

7. Kolmas isik M.H. ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et A.A. i apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, millega kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga õigusabikulude välja mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt välja halduskohtus kantud õigusabikulud. Muus osas jääb otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas halduskohtu põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

9. Apellatsioonkaebuse kohaselt nõustub kaebaja vaidlustatud korralduse tühistamisega, kuid ei nõustu otsuse sellekohaste põhjendustega. HKMS § 180 lg 1 sätestab, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada halduskohtu otsuse põhjendusi, välja arvatud juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele. Antud juhul leiab kaebaja, et tema õigusi mõjutavad otseselt kohtu põhjendused, et kolmandale isikule kuuluv saun-aiamaja ei asu endise XXX talu maadel ja see, et halduskohus andis ette kindlaksmääratud jõu OÜ-lt Avek Maa tellitud XXX talumaa piiride looduses määramisele.

10. Kaebaja on ka ise omaks võtnud asjaolu, et kaebajale tagastatava maatüki piiri vaidlusaluses lõigus ei ole enam võimalik looduses täpselt määratleda, kuna piiri looduses tähistanud piirikivid on kohalt eemaldatud. Kuigi kaebaja on väitnud, et piirikivid on eemaldanud kolmas isik, ei ole ta esitanud sellekohaseid tõendeid. Halduskohus on õigesti leidnud, et arvestades naabrite mitteheanaaberlikke suhteid, ei saa sellist asjaolu lugeda tõendatuks ainult kaebaja taoliste ütlustega. Nagu nähtub piiride kulgemise ettepanekust (I kd tl 107) asub vaidlusalune saun-aiamaja küll maaüksuste piiri lähedal, kuid jääb kaebajale tagastatavalt maatükilt välja.

Kohtumenetluse ajal on vastustaja poolt tellitud OÜ-lt Avek Maa XX endiste piiride looduses määramine. Seletuskirjast XX endiste piiride looduses määramise osas nähtub, et maamõõtjatel õnnestus looduses leida XX ja M.H. ostueesõigusega erastava maa vahelist piiri tähistav üks piirikivi, mis ei ole aga piisav looduses piiri määratlemisel. Piiride määramisel 1940. a ruutskeemi paigutamisel kaasaegse situatsiooniga kaardile tekkisid suured moonutused. Sel põhjusel asus OÜ Avek Maa esindaja seisukohale, et vaidlusaluses kohas ei ole võimalik looduses piiri täpselt määratleda.

Arvamuses on ka esitatud küllaldaselt andmed, mille põhjal on arvamus antud. Selles on märgitud, et XX talumaa osas ei ole Rahvusarhiivis mingeid muid kaarte leitud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus leidis õigesti, et tegemist on lubatava tõendiga. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles toodud järeldustega, ei anna veel alust asuda seisukohale, et halduskohtul polnud õigus seda tõendit oma otsuses kasutada. Samuti ei ole kaebaja ka apellatsioonkaebuses esitanud selliseid andmeid, mis annaks alust asuda seisukohale, et piiride määramine OÜ poolt oleks olnud ebatäpne või oleks seletuskirjas esitatud järeldused ebaõiged.

Mis puudutab kaebaja taotlust võtta asja materjalide juurde Tuulõmäe katastriüksuse moodustamise toimik, siis peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et selline taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebaja ei ole millegagi põhjendanud, miks ta ei esitanud seda taotlust juba menetluse käigus halduskohtus. Kuigi eelnevates kohtulahendites on leitud, et saun-aiamaja asuvad tagastataval maal, siis ei ole nendest võimalik välja lugeda, milliste tõendite alusel sellisele järeldusele jõuti. Samuti ei annaks ka naaberkatastriüksuste piirid võimalust kindlaks määrata piiri vaidlusaluses kohas.

11. Halduskohus on lisaks märkinud, et vaidlustatud korraldust saun-aiamaja osas ei saaks pidada kaebaja õigusi rikkuvaks ka juhul, kui see asuks tagastataval maal. Lasva Vallavolikogu 20.05.1994. a otsuse nr 46 kohaselt tuleb kahe talu vaheline piir maha märkida 10-12 m kaugusel P.H. kuuluva sauna välisseinast või sauna ja maja vaheline maa mõõta pooleks, millega oleks tagatud P.H. vaba pääs maanteele. Kuna selle otsust ei ole kehtetuks tunnistatud, selle kehtivust ei ole piiratud ega otsusega antud õigust lõplikult realiseeritud või kohustust täidetud, siis on tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku otsusega.

12. Apellatsioonkaebuses on halduskohtule ette heidetud ka seda, et halduskohus on ebaõigesti rahuldamata jätnud kaebuse selle osa, milles kaebaja taotles Lasva Vallavalitsuse kohustamist tagastada A.A. ile XX talumaa kogu ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti kaebaja kohustamisnõude rahuldamata jätnud. MaaRS § 23 lg 2 alusel otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui vallavõi linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kuna kaebajale tagastatava maa suurus võib sõltuda M.H. ostueesõigusega erastatava maa suurusest, siis ei ole vastustajal enne seda võimalik kaebajale maa tagastamise menetlust lõpule viia. Samuti ei ole kaebaja pöördunud vastustaja poole taotlusega haldusakti andmiseks ja vastustaja ei ole sellest keeldunud, mis on kohustamiskaebuse esitamise eelduseks. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et vastustaja oleks viivitanud M.H. maa ostueesõigusega erastamise ja kaebajale maa tagastamisega.

13. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et arve blanketile trükitud märge „arve-kviitung“ ei anna alust tõsikindlalt väita, et arve on tasutud. Haldusasja materjalide hulgas on Feliks Luiksaare Õigusbüroo poolt väljastatud arve-kviitungid, mille kohaselt on A.A. tasunud osutatud õigusabi eest (I kd tl 243-250). Nendest nähtuvalt on summad seotud käesoleva haldusasjaga. Ringkonnakohtu arvates näeb esitatud dokumentidest küllalt selgelt, et tegemist on tasutud arvetega, kuna muidu ei oleks seda vajalik nimetada arve-kviitungiks, kuna viimane sõna kviitung näitab, et tegemist on tasutud arvega ja selle teine eksemplar on antud kaebajale kviitungina. Samuti nähtub ringkonnakohtu arvates nendest dokumentidest, et tasumine on toimunud sularahas. Samuti ei oleks ringkonnakohtu arvates kaebajal võimalik esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et arve on tasutud. Sama seisukoht tuleb võtta ka apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude osas. Halduskohus on leidnud, et kantud menetluskuludest tuleks jätta 80% vastustaja kanda ja 20% kaebaja kanda. Eeltoodu alusel kuulub Lasva vallalt väljamõistmisele 1145,40 eurot A.A. i kasuks halduskohtus kantud õigusabikulude katteks. Apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud 3 nõuet: 1) tühistada halduskohtu otsus selles toodud põhjenduste osas; 2) rahuldada kaebaja kohustamiskaebus ja 3) mõista kaebaja kasuks välja kantuid õigusabikulud. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse 1/3 osas, siis seoses sellega kuuluvad väljamõistmisele ka menetluskulud selles ulatuses. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot, samuti on tasunud õigusabikulusid

620 eurot. Seega kuulub Lasva vallalt kaebaja kasuks väljamõistmisele 5 eurot riigilõivu katteks ja 206,60 eurot õigusabikulude katteks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi