4-15-1724/12 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-1724 (2302,14,013591) Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik Väärteoasi N.P (N.P) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 20.02.2015 otsusele väärteoasjas nr 2302,14,013591

Kaebaja N.P isikukood: xxx; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: xxx; ei õpi, ei tööta. Kaitsja Margus Viira Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kohtuistungil osales esindaja Jaak Paju

RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus otsustas:

1) Jätta N.P kaebus rahuldamata.

2) Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse 20.02.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,14,013591 muutmata.

3) N.P peab talle määratud rahatrahvid ja menetluskulu tasuma kohtuvälise menetleja otsuses ära näidatud arveldusarvele.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitada, et Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on N.P kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Asjaolud: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Liiklusjärelevalvekeskuse poolt 22.01.2015 koostatud väärteoprotokolli nr AB1312686 kohaselt juhtis N.P 13.10.2014 kella 13.35 Harjumaal Tallinnas Sõle tn 63 maja juures mootorsõidukit Volvo V60 r/n xxx, sõitmisel ei hoidunud ohutut külgvahet ning riivas pargitud sõidukit. Põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxxja AS-le

№rdea Finance Estonia. Juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ettenähtud korras politseile teatamata. N.P rikkus LS § 46 lg 3, § 169 lg 5 ja pani seega toime LS § 223 lg 1, §

236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 20.02.2015 otsuse alusel karistati N.P LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 115 trahviühikut, so 460,00 eurot, LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 110 trahviühikut, so

440 eurot. Lisakaristusena võeti N.P-lt ära LS § 236 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. Otsuse alusel mõisteti N.P-lt välja ka menetluskulu – 413,00 eurot ekspertiisitasu. Kohtuväline menetleja leidis otsuses, et N.P-le süüksarvatavad väärteod on tõendatud, isiku karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja seisukoht kohtuistungil:

N.P esitas kohtule kaebuse, mille kohaselt ei nõustu ta kohtuvälise menetleja 20.02.2015 otsusega alljärgnevatel põhjustel:

1) ta ei olnud teadlik sellest, et põhjustas 13.10.2014 liiklusõnnetuse. Nimetatud asjaolu ei nähtu ka tunnistaja Xxxütlustest;

2) liiklusõnnetuse toimumine tema poolt juhtud sõiduki Volvo ja sõiduki BMW vahel ei ole tõendatud. Tunnistaja Xxx ütluste ja ekspertiisiakti pinnalt ei ole võimalik järeldada, et liiklusõnnetus toimus: Xxx ütlusi ja sündmuskoha vaatlusel tehtud fotosid kõrvutades ei ole võimalik, et kontakti satuksid BMW ja Volvo paremad, tagumised küljed. Sündmuskoha vaatlusel jäeti nõuetekohaselt fikseerimata BMW vigastused, samuti on puudulikult fikseeritud sõiduauto Volvo vigastused. Ekspert on ekspertiisi teinud kirjalike materjalide ja fotode alusel, mis ei võimalda ekspertiisi objektiivset teostamist ning üheselt mõistatava arvamuse andmist. Eksperdi arvamus on ebamäärane („võisid tekkida“).

Kaebaja taotleb kaebuses kohtuvälise menetleja 20.02.2015 otsuse tühistamist ning asjas väärteomenetluse lõpetamist VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Alternatiivselt taotleb kaebaja juhul, kui kohus siiski leiab, et väärteod on tõendatud, väärteoasja lõpetamist VtMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja märgib, et KrMS § 202 alusel võib asjas menetluse lõpetada juhul, kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Antud juhul ei saa rääkida kaebaja ülemäärasest süüst – kaebaja ei olnud teadlik, et põhjustas oma tegevusega liiklusõnnetuse. Teoga ei ole põhjustatud varalist kahju – selle korvab liikluskindlustus. Kaebaja omandas hiljuti keskerihariduse ning on sõjaväekohuslasena saanud kutse asuda läbima kohustuslikku ajateenistust. Kaebajal puudub iseseisev sissetulek ning trahvi määramisega on karistatud tema ema, kes kasvatab lisaks kaebajale kahte alaealist last. Kaebaja palus menetluskulud jätta riigi kanda.

Kohtuistungil jäi kaebaja oma seisukoha juurde. Kaebaja kaitsja märkis, et kohtulikul uurimisel ei õnnestunud tunnistajate vahetu kuulamise ja eksperdi selgituste abil ikkagi tõendada seda, et liiklusõnnetus toimus. Samuti leidis tunnistaja Xxx ütlustega kinnitust fakt, et kaebaja ei saanud olla liiklusõnnetuse võimaliku toimumise korral sellest teadlik.

Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et 20.02.2015 otsus tuleb jätta muutmata. Menetleja märkis, et liiklusõnnetuse toimumise fakt on tõendatud tunnistajate ütlustega, eksperdi arvamus kinnitab sõidukite vahelise kontakti toimumist. Uuritud tõendid ja kuulatud tunnistajad on usaldusväärsed. Menetleja hinnangul oleks kaebaja pidanud aru saama sellest, et põhjustas oma tegevusega liiklusõnnetuse: kaebaja manööverdas autode vahel, ei ole võimalik, et ta ei tundnud seda, et sõiduk läks kusagile vastu. Kaebajal tekkisid LS loetletud kohustused, kuid ta jättis need täitmata. Kaebajale mõistetud karistus on igati proportsionaalne: karistused on määratud sanktsiooni alumises kolmandikus, olukorras, kus isik ei tunnista ja ei kahetse. Menetluse lõpetamine otstarbekuse alusel ei ole põhjendatud.

Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Esmalt märgib kohus, et kaebaja kaitsja on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et saab anda tunnistajana ütlusi selle kohta, et sõiduautol Volvo oli juba enne vaidlusalust sündmust mõlk. Kohtuistungil selgitas kaitsja, et ei ole taotlenud ega taotle enda tunnistajana üle kuulamist. Kohus märgib, et kehtiv menetlusseadustik välistab võimaluse, et kaitsja osaleks menetluses ka mõne muu subjektina. Samas tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga selles, et tema tunnistajana üle kuulamine ei ole kogutud tõendeid (eksperdi arvamus ekspertiisiaktis, tunnistaja Xxxütlused) silmas pidades vajalik.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et N.P viibis 22.01.2015 väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ning juhtis sõiduautot Volvo r/n xxx. Kaebaja selgitas, et käis 13.10.2014 Kodakondsusja Migratsiooniametis oma ID kaarti uuendamas.

13.10.2014 sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud Sõle 63 asuvat sündmuskohta ning pargitud sõiduautot BMW. Liiklusõnnetuse akti kohaselt osalesid õnnetuses Ilona Horni kasutuses olnud sõiduauto BMW 318 D r/n xxx(sõidukil kahjustatud parempoolse külje tagumine poritiib ja põrkeraua külg) ja N.P kasutuses olnud sõiduauto Volvo V60 r/m xxx.

Väärteoasjas vaidlevad pooled selle üle, kas 13.10.2014 oli kaebaja isikuks, kes põhjustas liiklusõnnetuse ning kas ta pidi olema sellest teadlik. Kohtu hinnangul tuleb mõlemale küsimusele vastata jaatavalt.

Väärteoasjas kuulati tunnistajatena üle Xxxja Xxx. Mõlemad tunnistajad on kohtu hinnangul usaldusväärsed ning tunnistajatel puudub kohtu arvates alus anda kaebaja suhtes põhjendamatult süüstavaid ütlusi. Xxxja Xxxvastasid kohtu küsimusele, kas nad kaebajat tunnevad, eitavalt. Märkimist väärib, et nii Xxxkui Xxxandsid ütlusi, mida saab käsitada kaebaja kasuks: nii märkis I.

Horn, et ei vaadanud kõnealusel hommikul oma sõidukit enne sõitma asumist põhjalikult üle, tunnistaja Xxxmöönis, et talle tundus kaebaja tegevus sõidukist väljumisel tavapärane. Kohtul puudub alus kahelda ka selles, et tunnistaja Xxxei suutnud prillikandjana täpselt tajuda liiklusõnnetuse asjaolusid. Tunnistaja selgitas, et talle on prillid välja kirjutatud kaugele nägemiseks, vaatevälja segavaid objekte ei jäänud. Kohtu hinnangul ei oleks tunnistaja olukorras, kus ta õnnetuse toimumises kahtleb, hakanud pärast juhtunut politsei juhtimiskeskusesse helistama.

Tunnistaja Xxxpoolt kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et tunnistaja viibis 13.10.2014 sündmuskohal ning nägi, kuidas sõiduauto Volvo riivas pargitud sõiduautot BMW. Tunnistaja veendus seejärel asjaolus, et BMW-le on tekitatud vigastused (kraaped), pildistas mõlema asjaomase sõiduki numbrit ning teatas seejärel toimunust politsei juhtimiskeskusesse.

Kohtu hinnangul kinnitab tunnistaja Xxxütlust sõidukite vahelise kontakti toimumise kohta ka eksperdi arvamus 30.12.2014 ekspertiisiaktis nr 14E-LT0156, mille kohaselt sõiduauto BMW 318D reg märk xxxparempoolse külje tagaosal olevad vigastused võisid tekkida kontakteerumisel sõiduauto Volvo V60 reg märk xxx parempoolse külje tagaosaga.

Kohus ei nõustu kaebaja kaitsja kriitikaga ekspertiisiakti ja selles sedastatud eksperdi arvamuse kohta.

Ekspert selgitas kohtuistungil ammendavalt, miks ei olnud antud asjas võimalik kategoorilise ekspertarvamuse andmine (so see oli tingitud vigastuste iseloomust mitte lähteandmete ebapiisavusest), samuti ei näinud ekspert erinevalt kaitsjast olulise puudusena seda, et ekspertiis viidi läbi kirjaliku materjali pinnalt. Kaitsja märkused fotode prindikvaliteedi osas tuleb jätta tähelepanuta:

ekspert selgitas, et ekspertiisiks esitati fotod andmekandjal ning seetõttu on fotosid võimalik vajadusel suurendada. Ekspertiisiakti päises on samuti fikseeritud fakt, et eksperdile esitati CD-plaat fotodega. Kohus märgib, et ekspertiisiaktis sisalduva eksperdi arvamuse näol on tegemist ühe tõendiga, mida kohus hindab kogumis koos teiste tõenditega. Antud juhul toetab eksperdi arvamus tunnistaja Xxxütlusi selle kohta, et sõiduautode Volvo ja BMW vahel toimus kontakt. Tulenevalt

Xxxütlustest puudub kohtul alus nõustuda kaitsja seisukohaga selles, et eksperdiarvamuse ebamäärasuse tõttu ei ole eksperdi arvamus kaebajat süüstava tõendina arvesse võetav.

Väärteoasja kohtulikul arutamisel üle kuulatud tunnistaja I. Horni ütlustega on tõendatud, et tema sai liiklusõnnetusest teada isa kaudu, kes helistas talle ning palus minna autot üle vaatama. Tunnistaja sõnul ei vaadanud ta autot 13.10.2014 hommikul üle, kuid oli veendunud, et enne toimunut autol mingisuguseid vigastusi ei olnud. Kohus märgib, et sellises olukorras ei saa tunnistaja olla üheselt veendunud vigastuste puudumises, kuid samas on käesolevas asjas kontakti toimumine BMW ja

Volvo vahel tunnistaja Xxxütluste ning eksperdi arvamusega tõendatud. Seega tuleb asuda seisukohale, et I. Horni poolt tuvastatud vigastused tekitas enam kui tõenäoliselt 13.10.2014 kaebaja poolt juhitud sõiduk.

Väärteoprotokolli kohaselt põhjustas kaebaja liiklusõnnetusega varalise kahju. Varalise kahju olemasolu kinnitas ka I. Horn, kes selgitas, et sõiduk on tänaseni korda tegemata. Sõiduauto BMW kahjustused nähtuvad fototabelil ning kriimude olemasolu kinnitasid ka tunnistajad Xxx ja Xxx.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et sündmuse asjaolusid silmas pidades pidi kaebaja aru saama, et põhjustas liiklusõnnetuse. Tunnistaja Xxxütlustega on tõendatud, et ta jäi sõiduautot Volvo jälgima seetõttu, et maa-alal nappis parkimiskohti ning Volvo juht otsis parkimiskohta. Seega ei saanud Volvo kiirus olla ülemäärane. Kaebaja on kohtueelses menetluses oma poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruseks märkinud ca 5km/h. Kohtu hinnangul on sõidukiga kitsastes oludes aeglaselt manööverdava juhi puhul mõistlik eeldada, et juht jälgib aeg-ajalt sõiduki küljepeeglitest oma auto paiknemist ka teiste, pargitud sõidukite suhtes. Sõiduautol BMW fikseeriti kraapejäljed ning kohus ei pea eluliselt usutavaks, et sõidukite vaheline kontakt ei ole äärmiselt väikese kiirusega teiste autode vahel ettevaatlikult manööverdavale juhile märgatav. Tunnistaja Xxxmärkis, et ta ei kuulnud mittemingisugust heli, samas ei olegi eluliselt usutav, et tunnistaja oleks midagi ca 30 meetrise vahemaa pealt kuulnud. Kaebaja kaitsja tugines liiklusõnnetuse väidetaval märkamata jäämisel kahele asjaolule: kaebaja enda ütlused selle kohta, et ta midagi ei tajunud ning tunnistaja Xxxütlused selle kohta, et kaebaja käitus autost väljudes tavapäraselt. Samas jättis kaitsja tähelepanuta tunnistaja ütluse selle kohta, et sõidukist väljumisel vaatas kaebaja oma sõidukil puutekohta. Kaebaja ise selgitas, et noore inimesena vaatab ta alati peale parkimist oma sõidukit. Kaebaja selline põhjendus jääb kohtule arusaamatuks. Kohus märgib, et eksperdi arvamusega ning sõiduauto Volvo vaatluse protokolli ja fototabeliga on tõendatud, et Volvol sai kahjustada parempoolne, so kõrvalistuja poolne külg. Kohtu arvates puudub ka noorel juhil vajadus minna vaatama sõiduki kõrvalistuja poolset külge olukorras, kus ta midagi ei tajunud ning tema hinnangul midagi ei toimunud. Antud juhul on kohtu arvates eluliselt usutav, et kaebaja siiski tajus kontakti, vaatas sõidukist väljudes oma auto üle ning lahkus, kuigi oleks pidanud minema veenduma, kas teisel autol on mingisugused vigastused või mitte.

Kaebaja ütlused selles, et avastas Volvol tekkinud vigastused alles hiljem, politseis, ei ole tõsiseltvõetavad. Kohus märgib, et Volvo küljel olevad kraapejäljed nähtuvad vaatluse protokollile lisatud fototabelilt ning seega ei ole usutav, et kaebaja neid 13.10.2014 õhtul, peale politseiametniku kõnet, ei tuvastanud. Kohtu arvates on mõistlik eeldada, et sellises olukorras teeb keskmine mõistlik inimene küllaldasi pingutusi veendumaks kahjustuste olemasolus või puudumises.

Kohtu hinnangul on N.P-le süüksarvatavad väärteod seega tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. LS § 46 lg 3 kohaselt peab juht hoidma ohutut külgvahet. Tunnistaja Xxxütlustega ning sellele lisatud skeemiga on tõendatud, et kaebaja eksis ohutu külgvahe hindamisega ning riivas pargitud sõiduautot BMW, tekitades viimasele kahjustused ning seega varalise kahju.

Mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi. LS § 169 lg 5 kohaselt peab juht liiklusõnnetuse korral kui varalise kahju saaja ei ole teada, liiklusõnnetusest teatama ning tegutsema vastavalt politsei juhistele. Käesoleval juhul oli kaebajal seega seadusest tulenev kohustus teatada politseile, isik seda ei teinud ning lahkus sündmuskohalt. Seega on kohtuväline menetleja kaebaja tegevuse õigesti kvalifitseerinud LS § 236 lg 1 järgi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus nõustub menetleja otsuses väljendatud seisukohaga selles, et piisavalt tähelepaneliku ja hoolsa suhtumise korral pidi kaebaja aru saama sellest, et ta põhjustas liiklusõnnetuse. Juhina peab kaebaja olema teadlik LS-s sätestatud juhi kohustustest.

Kohus ei nõustu kaitsja loogikaga selles, et kaebaja poolt toime pandud väärteod võiks lõpetada VtMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Valitseva arvamuse kohaselt (vt nt RKKKo lahendid nr 3-1-1-91-13, 3-1-1-120-

13, 3-1-1-11-14) tuleb väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades

lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-46-12 märkinud, et KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt nt

RKKKo asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-11, p 14). Samad põhimõtted on kohaldatavad ka väärteomenetluse puhul. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul paslik rääkida menetlusaluse isiku väikesest süüst ja avaliku menetlushuvi puudumisest: tegemist on olukorraga, kus kaebaja põhjustab sõidukit parkides liiklusõnnetuse ja varalise kahju, politseile juhtunust ei teata, oma tegusid ei tunnista ning isiku osalemine liiklusõnnetuses tuvastati tänu juhuslikule pealtnägijale. Kohus märgib, et kahtlemata on liiklusõnnetuse põhjustaja väljaselgitamine oluline ka hilisemat liikluskahju hüvitamise aspekti silmas pidades. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52- 13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 6 kuuks; LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 12 kuuks. LS § 236 lg 2 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 236 lg-s 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 20.02.2015 otsuse alusel karistati N.P LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 115 trahviühikut, so 460,00 eurot, LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 110 trahviühikut, so

440 eurot. Lisakaristusena võeti N.P-lt ära LS § 236 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja loogikaga selles, et kaebajale karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS §-s 63 lg 3 sätestatut, mille kohaselt mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi, juhul kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. Liiklusõnnetuse põhjustamine ning sündmuskohalt lahkumine ettenähtud korras politseid teavitamata jättes on kaks eraldiseisvat väärtegu.

Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja põhjendatult otsuses märkinud, et kaebaja karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad: isik oma tegu ei tunnista ning sellest tulenevalt ka ei kahetse.

Kaebajale on LS §-de 223 lg 1 ja 236 lg 1 järgi määratud rahatrahvid, mis on mõlema normi sanktsiooniliikidest kergeimad ja jäävad sanktsiooni alumisse kolmandikku. Kohus ei pea kergendavate asjaolude puudumise tõttu võimalikuks N.P-le mõistetud rahatrahvide revideerimist. Kohus leiab, et karistus vastab süü suurusele ning isiku suhtumisele toime pandusse. Kaebuse kohaselt karistatakse rahatrahvide määramisega kaebaja ema, kes kasvatab lisaks N.P-le veel kahte alaealist last. Kohus märgib, et kaebaja on täisealine, kellele peaks oma east ja elukogemusest tulenevalt olema selged mõisted tegu, tagajärg ning vastutus. Kaebaja täisealisuse tõttu ei vastuta tema ema isikule mõistetud rahatrahvide tasumise eest. Kaebaja avaldas, et otsib hetkel tööd. Kaebaja on noor, töövõimeline inimene, kelle puhul kohus ei tuvastanud ühtegi objektiivset takistust, mis pärsiks sobiva töökoha leidmist. Kaebajal on seega töö leidmise korral võimalik hakata tasuma talle määratud rahatrahve. N.P-le kohaldati kohtuvälise menetleja otsuse alusel ka lisakaristust. Kaebaja avaldas kohtuistungil, et talle omistati juhtimisõigus 09.04.2013. Vaatamata lühikesele juhistaažile nähtub N.P karistusregistri õiendist fakt, et isikul on kaks kehtivat väärteokaristust seoses liiklusalaste rikkumistega. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine eripreventiivseid aspekte silmas pidades vältimatu: kaebajat on varasemalt mõjutatud liiklusnõudeid täitma rahatrahvide abil, need ei ole täitnud karistuse põhieesmärki – isik ei ole hoidunud uute, liiklusalaste rikkumiste toime panemisest. Kohtu hinnangul peab kaebaja mõistma, et liiklusalased nõuded on täitmiseks, mitte eiramiseks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et N.P kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja 20.02.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,14,013591 tuleb jätta muutmata.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/