3-14-52232/20 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52232 Haldusasi A. B kaebus Saarde Vallavolikogu 2. juuli 2014 otsuse nr 16 ja 27. augusti 2014 vaideotsuse nr 21 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: A. B Esindaja: v.adv Heldur Otti Vastustaja: Saarde vald Kolmas isik: I. L Kolmas isik: L. K Kolmas isik: E. S RESOLUTSIOON 1. Jätta A. B kaebus rahuldamata. 2. Jätta kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 18. mail 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID 1. A. B on Saarde vallas asuva Uue-Ülejärve kinnistu (registri osa nr. 3854406) omanik. Kinnistu koosneb kahest katastriüksusest (71102:004:0062 ja 71102:004:0063). Nende kahe katastriüksuse vahelt kulgeb avalikult kasutatava kohaliku teena Jänesemäe-Kiisa tee (teeregistri nr 7110016). 29. mail 2014 taotles A. B Saarde vallalt Uue-Ülejärve kinnistut läbiva Jänesemäe-Kiisa tee osa likvideerimist. Saarde Vallavolikogu keeldus 2. juuli 2014 otsusega nr 16 tee osa likvideerimisest ning jättis 27. augusti 2014 otsusega rahuldamata A. B poolt eelnimetatud otsuse peale esitatud vaide. Vallavolikogu põhjendas otsust kokkuvõtvalt sellega, et tegemist on avalikult kasutatava

2 teega, see pole kasutusest välja langenud ning seda kasutavad oma kinnistutele pääsemiseks naaberkinnistu omanikud ja elanikud. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 2. A. B esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Saarde Vallavolikogu 2. juuli 2014 otsuse nr 16 ja 27. augusti 2014 otsuse nr 21 tühistamist. Kaebaja leiab, et vallavolikogu ei ole tema taotluse üle otsustamisel teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust ega tehtud otsust piisava põhjalikkusega põhjendanud. Kaebaja heidab vallavolikogule ette, et otsustest ei nähtu, et üldse oleks kaalutud kaebaja omandiõiguse riive intensiivsust ning ei selgu, miks on volikogu pidanud avalikke huve ja naaberkinnistu omanike huve kaebaja omandiõigusest kaalukamaks. Kaebaja selgitab, et Jänesemäe-Kiisa tee läbib kaebaja koduõue selliselt, et osa tema hoonetest jääb ühele, osa teisele poole teed ning see olukord rikub omandiõigust, kuivõrd igaüks võib seda teed mööda igal ajal läbida kaebaja koduhoovi mistahes viisil või mistahes liiklusvahendiga. Kaebaja toob välja, et juhuslikud läbisõitjad ohustavad ja häirivad kinnistu elanike jt kohalviibivate isikute turvalisust, rahu ja privaatsust ning samuti tuleneb avalikult kasutatavast teest otsene ja vahetu oht kaevuvee tervislikkusele, õuealal mängivatele lastele ja liikuvatele täiskasvanutele ning koduloomadele. 3. Samuti toob kaebaja välja, et tema tee olemasolust tulenevad talle olulised omandipiirangud teeseaduse § 36 lg 1 punktist 1 ja § 13 lõikest 3 ning Saarde Vallavolikogu 29. aprilli 2010 määruse nr 6 „Saarde valla teehoiu eeskiri“ § 3 lg 6 punktist 4 ja § 7 lõikest 1, mis piiravad oluliselt kaebaja võimalusi oma kodukoha arendamiseks ning ümberkorraldamiseks ja -kujundamiseks. 4. Kaebaja leiab, et vallavolikogu oleks pidanud igakülgselt kaaluma kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning hindama, kas sellist intensiivset kaebaja põhiõiguste piiramist oleks võimalik vältida mõne kohaliku omavalitsuse pädevuses oleva meetme kohaldamisega, nagu teelõigu likvideerimine, või alternatiivselt – tee asukoha muutmine vms. Kaebaja ei pea asjakohaseks vallavolikogu seisukohta, et teed kasutavad Ülejärve kinnistu omanikud ja elanikud ning toob välja, et ka juhul, kui likvideerida vaidlusaluse tee Uue-Ülejärve kinnistut läbiv osa, on jätkuvalt võimalik pääseda kõikjalt mööda Jänesemäe-Kiisa teed Kilingi-Nõmme – Kiisa teele. Ka heidab kaebaja ette, et vallavolikogu ei ole kuidagi põhjendanud, milles seisneb kolmandate isikute (so. põhiliselt juhuslike läbisõitjate) avalik huvi jõuda nende soovitud punkti just läbi kaebaja kinnistu sõites. 5. Kaebaja on kohtule esitanud teedeinsener A. K arvamuse, mille kohaselt on vaidlusalune teelõik hoonete paiknemisest ja pinnavormist tingitud väga piiratud nähtavuse tõttu äärmiselt ohtlik ning sellisena ei vasta tee projekteerimisnõuetele ka erandlikus režiimis, mistõttu on selle tee kasutamine avaliku teena lubamatu. Kaebaja toob välja, et asjatundja hinnangul ei ole tehniliste võtetega liiklusohutuse parandamine sel teelõigul võimalik ning kuigi ühenduskaugus valla keskuse suunas kasvaks teeosa sulgemise korral 2,25 km võrra, tuleb arvestada, et kaebaja kinnistut läbiv Jänesemäe-Kiisa tee on avaliku kasutamise eesmärgil liiklemiseks puuduliku geomeetria ja sellest tingitud ohtlikkuse tõttu ohtlik nii Uue-Ülejärve kinnistul viibivatele isikutele kui ka nimetatud kinnistut sõidukiga läbivatele liiklejatele ning seda olukorda ei aita muuta ohutumaks liiklusrežiimi reguleerimine ainult liiklusmärkidega. Eeltoodule tuginedes vaidleb kaebaja vastu vastustaja seisukohale, nagu piisaks ohutuse tagamiseks liikluskorraldusvahendite paigaldamisest.

3 6. Kaebaja peab asjakohatuks vastustaja viidet üldplaneeringuga määratud miljööväärtuslike alade säilitamise vajadusele ning leiab, et soov säilitada väljakujunenud hoonete ja teedevõrgu paiknemise põhimõtteid ning arhitektuurilisi iseärasusi ei saa ilmselt omada suuremat kaalu kui avalikult kasutatavast teest otseselt ja vahetult lähtuv oht nii kinnistul viibivatele isikutele, seal paiknevatele hoonetele ja teel liiklejatele. 7. Kaebaja viitab ka sellele, et on pöördunud Riigimetsa Majandamise Keskusele, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ning Keskkonnaameti poole, kellelt saadud vastused kinnitavad samuti, et Jänesemäe-Kiisa tee ei ole kõnesolevatele riigiasutustele, nende haldusalas olevaid ülesandeid arvestades, vajalik avalikult kasutatava teena. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Saarde vald peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides, et vallavolikogu on kaebaja taotluse üle otsustamisel nõuetekohaselt kaalutlusõigust teostanud ning otsust piisavalt põhjendanud. Vastustaja selgitab, et vaidlusaluse tee näol on tegemist Saarde valla munitsipaalomandisse antud maal asuva valla omandis oleva teega, mis on teeseaduse § 4 lõikest 1 tulenevalt avalikult kasutatav ning samuti on see Saarde valla üldplaneeringus määratletud avalikult kasutatava teena alates 2004. aastast. Ka märgib vastustaja, et tee on reaalses kasutuses ning selle kaudu on tagatud ka avalikult teelt juurdepääs teistele kinnistutele lisaks kaebaja omale. Vastustaja selgitab, et tee kaitsevööndis kehtivad kitsendused tulenevad teeseadusest ning teedeja sideministri 28. septembri 1999 määrusest nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“, kusjuures teatud piiranguid võib tee omaniku nõusolekul leevendada, mida kaebaja aga kunagi taotlenud ei ole. 9. Vastustaja selgitab, et vallavolikogu arutas kaebaja taotlust 2. juuli 2014 istungil (protokoll tl. 36), kus kaebaja selgitas üheselt, et tee likvideerimist nõuab ta seepärast, et ta ei soovi, et inimesed tema hoovist läbi käivad. Ka toob vastustaja välja, et osaledes ise istungil, oli kaebaja ka teadlik põhjustest, miks tema taotlus rahuldamata jäeti. Vastustaja toob ka välja, et kaebaja omandas Uue-Ülejärve kinnistu 2013. aastal ning oli teadlik avalikult kasutatavast teest, mistõttu ei saanud tal tekkida õiguspärast ootust sellele, et pärast tema poolt kinnistu omandamist tema erahuvidest lähtudes likvideeritakse kinnistut läbiv avalikult kasutatav kohalik tee, mis on olemas olnud juba aastakümneid. Vastustaja rõhutab, et kaebaja kohustus kõnealust teed taluda, tuleneb otseselt ka asjaõigusseaduse §-st 155. Viimaks selgitab vastustaja, et volikogu andis vallavalitsusele ülesande lahendada tekkinud probleem kohaste liikluskorraldusvahendite paigaldamisega ning 2014. aasta juulikuu lõpus on vaidlusaluse teelõigu tähistanud õueala tähistavate liiklusmärkidega. 10. Vastustaja ei nõustu kaebaja viitega insener A. K arvamusele, leides, et tegemist ei ole eksperdi arvamusega halduskohtumenetluse seadustiku mõttes ning tuues teiseks välja, et kuivõrd kõnealune tee on rajatud ammu, ei ole mistahes alust kohaldada selles osas tänapäevaseid teede projekteerimise nõudeid. Vastustaja ei nõustu ka sellega, et liikluskorraldusvahenditega ei ole võimalik tagada avalikult kasutatava tee kasutamise ohutust, kuivõrd liikluskorraldusvahenditest tulenevad keelud ja piirangud on üldkohustuslikud. Samas

4 toob vastustaja välja, et kaebaja, olles omandanud kinnistu, mida läbib avalikult kasutatav tee, peab ka ise kinnistu kasutamisel olema ettevaatlik. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD 11. Menetlusse kolmandate isikutena kaasatud I. L ja E. S on kohtule esitanud kirjalikud seisukohad, milles vaidlevad kaebusele vastu. Kolmanda isikuna kaasatud L. K ei ole kaebuse kohta oma seisukohta esitanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 12. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et A. B kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Saarde Vallavolikogu on kaebaja taotluse lahendamisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, ei ole väljunud kaalutlusõiguse piiridest ega hinnanud erinevaid huve ilmselgelt valesti, tehes lõppkokkuvõttes lubatud ja õiguspärase otsuse. 13. Esiteks on ekslik kaebaja seisukoht, nagu kujutaks Jänesemäe-Kiisa tee endast kaebaja jaoks intensiivset omandiõiguse riivet. Kaebaja on enda omandiõiguse ulatuse sisustamisel põhjendamatult mööda vaadanud sellest, et Uue-Ülejärve kinnistu koosneb kahest eraldi katastriüksusest ning neid lahutav teemaa ei ole kaebaja omandis. Seetõttu ei saa kaebaja põhimõtteliselt tugineda soovile kujundada välja kummalgi pool teed olevaid ehitisi ja nende ümbrust hõlmavat ühtset õueala. Selline soov väljub kaebaja kinnisomandiõiguse piiridest. Inimlikult on mõistetav, et kaebaja eelistaks olukorda, kus vahetult tema elamu lähedalt ning elamu ja sellega majanduslikus mõttes samasse hoonetekompleksi kuuluvate teiste ehitiste vahelt ei kulgeks avalikult kasutatavat teed, ei käiks võõraid inimesi jne, ent see soov ei saa tugineda antud juhul kinnisasja omandiõigusele. 14. Kaebaja kinnisomandiõigust piiravad küll teeseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevad kitsendused, mida tuleb järgida tee kaitsevööndis, ent kaebaja ei ole viidanud vallale esitatud taotluses ühelegi konkreetsele soovitud tegevusele, mida ta tee kaitsevööndi piirangute tõttu teha ei saa. Vastustaja on õigesti välja toonud ka selle, et kaebaja ei ole vallalt kui tee omanikult taotlenud lubasid mõneks teeseaduse § 36 lõikes 1 nimetatud tegevuseks. Samuti ei nähtu, et kaebajale kui tee kaitsevööndis asuva maa omanikule oleks tee omaniku poolt pandud mingisuguseid teeseadusest või selle aluselt antud haldusaktidest tulenevaid täiendavaid kohustusi, mille täitmine oleks kaebajale ebaproportsionaalselt koormav. Kui kaebaja soovib tee kaitsevööndisse jäävale alale midagi rajada või paigaldada ning tee omanik selleks luba ei anna, on võimalik selle loa andmisest keeldumist vaidlustada ning sel juhul saab kõne alla tulla see, kas piirang on proportsionaalne või mitte. 15. Antud juhul ei ole küsimus mitte kaebaja kohustuses taluda enda maal avalikult kasutatavat teed, vaid selles, et kaebaja ei soovi aktsepteerida asjaolu, et tema kinnistu koosnebki kahest lahusolevast katastriüksusest, mida eraldab teemaa, mis ei ole kaebaja omandis. Vastustaja on selles osas juba kaebaja taotluse ja vaide läbivaatamisel õigesti ja põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja omandas just sellise kinnistu ning see, et kinnistu koosneb kahest katastriüksusest,

5 mida lahutab avalikult kasutatav tee, oli kaebajale igal juhul teada ning kaebaja pidi sellega kinnistu omandamisel arvestama. Kuigi kaebusest ei selgu üheselt, kas kaebaja viidatud kaev paiknes seal enne kui kaebaja kinnistu omandas või on kaebaja selle ise rajanud, ei saaks kaevu olemasolu kuidagi ning tee kasutamisest tekkivad võimalikud negatiivsed mõjud kaevuvee kvaliteedile (isegi kui need oleks tõendatud) tingida vajadust tee likvideerimiseks. Olukorras, kus avalikult kasutatav tee paiknes oma asukohas oluliselt varem kui kaebaja kinnistu omandas, pidanuks vallal olema mingisugune muutunud asjaoludest tingitud iseäranis kaalukas põhjus, et kaebaja taotlus rahuldada ning tee osaliselt likvideerida. Vallavolikogu on põhjendatult tuginenud sellele, et sellist põhjust ei esinenud. 16. Avalikult kasutatava teedevõrgu olemasolu on avalikes huvides. Samuti on avalikes huvides üldjuhul juba välja kujunenud olukorra säilimine. See tähendab muuhulgas, et kui üks isik soovib pikka aega olemas olnud ja avalikuks kasutamiseks määratud kohaliku tee likvideerimist, ei saa ta nõuda, et kohalik omavalitsus iseäranis põhjalikult õigustaks taotluse rahuldamata jätmist ja senise olukorra säilitamist. Vastupidi, otsuse olemasolev tee või selle osa likvideerida, saaks teha, kui seda õigustab tõepoolest ülekaalukas erahuvi. 17. Antud juhul on Saarde vald põhjendatult leidnud, et kaebajal sellist ülekaalukat erahuvi ei ole. Vallavolikogu põhjendused nähtuvad antud juhul eeskätt vaideotsusest. Möönan, et vastavad põhjendused pidanuksid sisalduma juba vallavolikogu 2. juuli 2014 otsuses nr 16, ent arvestades vallavolikogu 2. juuli 2014 istungi protokollis kajastatut, võib olla kindel, et ka algse otsuse langetamisel lähtus vallavolikogu just neist kaalutlustest, mis on ära toodud asjas tehtud vaideotsuses. Vallavolikogu on sisuliselt lähtunud kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel neljast järgnevalt käsitletud kaalutlusest. 18. Esiteks sellest, et tegemist on pikka aega avalikult kasutuses olnud teega, mis on juba 2004. aastast üldplaneeringu kohaselt määratletud avalikult kasutatava teena. Selles osas ei ole iseenesest poolte vahel vaidlust. 19. Teiseks on vallavolikogu tuginenud sellele, et tee ei ole kasutusest välja langenud. Ka see asjaolu on tuvastatud õigesti. Kaebaja ise on vallavolikogu istungil selgitanud, et teed kasutatakse sedavõrd intensiivselt, et see häirib teda. Samuti on käesolevasse kohtumenetlusse kaasatud kolmandad isikud kinnitanud enda huvi selle vastu, et kõnealune tee jätkuvalt kasutatav oleks. See, kui palju või kui intensiivselt mingit teed kasutatakse, ei oma erilist tähtsust. Seda, et tee on tähtsusetu või pole avalikes huvides, ei saa väita ka selle põhjal, kes teed kasutavad. Avalikult kasutatava tee mõte on selles, et seda võib kasutada igaüks. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada kaebaja käsitlust, justkui oleksid seenelised-marjulised või muud mitte ümbruskonnas elavad inimesed kuidagi vähemväärtuslikud "juhuslikud" teekasutajad. 20. Kolmandaks on vallavolikogu tuginenud sellele, et teed kasutavad Uuejärve kinnistule pääsemiseks selle omanikud ja elanikud. Seda asjaolu on kinnitanud kohtule esitatud avalduses ka Ülejärve kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr 1459006) I. L (tl 71). Asjaolu, et Ülejärve kinnistule on võimalik juurdepääs ka mõnel muul viisil, ei ole oluline ega saa õigustada avalikult kasutatava tee likvideerimist. Liiati on vaideotsuses välja toodud, et alternatiivne juurdepääs

6 kulgeks osaliselt üle eramaa, mis ilmselgelt oleks Ülejärve kinnistu omanikele ja kasutajatele ebasoodsam ning vähem kindel lahendus avalikult kasutatava kohaliku teega võrreldes. 21. Neljandaks on vallavolikogu pidanud silmas seda, et kaebaja oli Uue-Ülejärve kinnistu omandamisel avalikult kasutatava tee olemasolust ja paiknemisest teadlik. Selleski ei saa olla vaidlust. 22. Leian, et eelnimetatute näol on tegemist asjassepuutuvate asjaoludega ning vallavolikogu on nende põhjal nõuetekohaselt kaalutlusõiguse piiresse jäädes leidnud, et avalikult kasutatava tee likvideerimine ei ole põhjendatud. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et volikogu oleks pidanud veel põhjalikumalt kaebaja huve kaaluma või põhjendama, miks peetakse avalikku huvi või teiste kinnistute omanike õigusi kaebaja huvidest olulisemaks. Kuivõrd tegemist ei ole kaebaja maal asuva teega ning kaebaja oli juba kinnistu omandamisel selle paiknemise ja sellest tulevate teatud piirangute olemasolust teadlik, on ilmne, et tema huvi ei saa avalikku huvi üles kaaluda. 23. Mis puudutab kaebaja poolt esitatud insener A. K arvamust, siis hakkamata siinkohal pikemalt arutlema sellise arvamuse tõendusväärtuse üle, märgin üksnes, et nimetatud arvamus, isegi kui see oleks vallavalitsusele esitatud koos kaebaja taotlusega, ei saanuks kaasa tuua asja teistsugust otsustamist. Sisuliselt tugineb insener oma arvamuses tänapäevaste teede projekteerimise normidele, mille kohaldamiseks aastakümneid tagasi rajatud teele pole mistahes õiguslikku alust ega põhjust. Teeseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene tee omanikule kohustust likvideerida olemasolev ja pikka aega avalikus kasutuses olnud tee üksnes põhjusel, et see ei vasta tänapäevastele teede projekteerimise nõuetele. Kui lähtuda seisukohast, et mistahes tee avalikult kasutatav tee peaks vastama teede projekteerimise normidele, tooks see kaasa selle, et märkimisväärne osa Eesti maapiirkondades asuvatest väiketeedest tuleks likvideerida. See olek silmselgelt ebamõistlik. Liiati on inseneri arvamuses viidatud teede projekteerimise normid kehtestatud teeseaduse § 19 alusel, mis käsitleb avalikult kasutatava tee ehitamist ja remontimist. 24. Samamoodi on asjakohatu inseneri arvamus, et liikluskorraldusvahenditega ei ole võimalik liiklusohutust tagada. Ilmselgelt ei ole pelgalt liikluskorraldusvahendi paigaldamisega võimalik luua paremat nähtavust kohtadesse, kus looduslikud objektid või ehitised seda takistavad. Küll aga on liikluskorraldusvahenditega võimalik piirata liiklust selliselt, et võimalikke ohte minimeerida. Täielikku liiklusohutust ei ole võimalik tagada mitte üheski kohas mitte ühegi meetmega, see aga ei õigusta teede likvideerimist. Teeseadusest ei tulene, et avalikult kasutatava teena ei võiks määratleda teed, mis neile normidele ei vasta või et selline tee tuleks likvideerida. Liiati ei saa väita, et faktiline olukord, milles kaebaja on, oleks Eesti oludes kuidagi iseäranis ebatavaline. Sarnaseid juhtumeid, kus ühtse talukompleksi moodustavatest hoonetest osa jääb ühele, osa teisele poole avalikult kasutatavat teed, on Eestis palju. Kaebaja omandis oleva kinnistu eripärast tulenevalt ei saa kaebaja nõuda, et tal oleks võimalik moodustada nö. ühtne hoov erinevate hoonete vahele. Selles olukorras peab kaebaja tee olemasoluga oma majapidamise korraldamisel arvestama. Vastustaja on põhjendatult välja toonud ka selle, et soetades sellise kinnistu peab kaebaja ka ise omalt poolt astuma mõistlikke samme enda ja oma

7 vara ohutuse tagamiseks. Koosmõjus liikluskorraldusvahenditega tagab see vajaliku turvalisuse kaebajale ning võimaldab kõigil avalikult kasutatavat teed kasutada. 25. Viimaks on eksitav kaebaja väide nagu kinnitaksid Riigimetsa Majandamise Keskuselt, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt ja Keskkonnaametilt saadud seisukohad (tl. 97-101), et kõnealuse teelõigu avalik kasutus pole vajalik. Üheski nimetatud riigiasutuse arvamuses pole midagi sellist väidetud, küll aga selgitatud kaebajale, et vastavate asutuste pädevuses ei ole hinnata seda, kas avalikult kasutatava tee olemasolu on otstarbekas ja vajalik või mitte. See, et mõni loetletud asutustest oma tegevuses konkreetset teed ei kasuta, ei tähenda liiati kuidagi seda, et see oleks avalikult kasutatava teena tarbetu. 26. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ega kolmandad isikud pole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi kulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 20 mai 2016 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON:

1. Jätta A. B apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17 aprilli 2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52232 muutmata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Riigikohtu 07.11.2016 kohtumääruse

RESOLUTSIOON:

Jätta A. B kassatsioonkaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 219 lg 6 alusel menetlusse võtmata. Tasutud kautsjon arvata HMKS § 107 lg 4 alusel riigituludesse.