3-14-52449/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52449 Otsuse kuupäev

17. aprill 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Leonid Sõtšugovi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Leonid Sõtšugov Kaebaja esindaja – vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Leonid Sõtšugovi kasuks välja hüvitis 566 eurot.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Leonid Sõtšugovi kasuks välja menetluskulu summas 59,33 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18. mai 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Leonid Sõtšugov esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse 30.09.2014 otsusega nr 5-18/14/8486-3 rahuldamata.

2. 15.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse L. Sõtšugovi kaebus, milles ta nõuab hüvitist 300 eurot kuus perioodidel 07.02.2007 – 07.09.2007, 01.05.2011 – 01.11.2011 ja 28.09.2012 – 03.05.2013 Tallinna Vanglas viibimise eest. Ühtlasi taotles kaebaja enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus jättis kaebuse 11.11.2014 käiguta ning andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuna kaebuse oli allkirjastanud Janar Kõva, kes ei ole advokaat, ning kaebusele polnud lisatud dokumente, mis kinnitaksid tema õigust olla L. Sõtšugovi esindajaks halduskohtumenetluses.

4. Vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 12.11.2014 kohtule kinnituse enda esindusõiguse kohta antud asjas.

5. 20.11.2014 esitati kohtule kaebuse uus terviktekst.

6. Tartu Halduskohus esitas 22.12.2014 Tartu Vanglale kohtunõude, milles paluti väljastada L. Sõtšugovi vanglasisese isikuarve väljavõte perioodi 15.06.2014 – 14.10.2014 kohta. Tartu Vangla täitis kohtunõude järgmisel päeval.

7. Oma 05.01.2015 määrusega tagastas kohus kaebuse osas, milles see puudutas 07.02.2007 – 07.09.2007 Tallinna Vanglas viibimist, niiskust ja hallitust kambris ning nõuetele mittevastavat valgustust kambris. Ühtlasi rahuldas kohus kaebaja taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning võttis kaebuse menetlusse perioodidel 01.05.2011 – 01.11.2011 ning 28.09.2012 – 03.05.2013 kaebaja Tallinna Vanglas viibimisega talle liiga vähese isikliku ruumi, vaid korra nädalas duši kasutamise võimalusega ning jalutamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

8. Tallinna Vangla palub oma 15.01.2015 kirjalikus vastuses kaebusele tagastada kaebus perioodide 01.05.2011 - 28.06.2011 ja 28.09.2012 - 07.10.2012 osas, kuna kaebaja ei viibinud sel ajal Tallinna Vanglas, ning jätta see ülejäänud osas rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus määras 26.01.2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 16.03.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse teatavaks 17.04.2015.

10. 16.03.2015 esitas kaebaja esindaja menetluskulude nimekirja.

Kaebuse põhjendused

11. Kaebuse kohaselt tundis kaebaja end seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisega alandatu ja allasurutuna. Teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda enamasti 2,5 m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on aga vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Ka Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud nn vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta. Selles kinnipeetavate osas tuleb veel rõhutada asjaolu, et seal asuvad tualetid koridoris ja on üldkasutatavad ning sel ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla 1 tund või rohkemgi. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas.

12. Kõigile on päevas ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel võib seetõttu kohata hallitust. Sellest võib järeldada, et ka ventilatsioon on puudulik. Ka kambrite kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi.

13. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) artikkel 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK artikli 3 rikkumist. EIK on korranud oma seisukohta ka asjas Tunis vs Eesti, hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebuse esitajaga sarnastes tingimustes.

14. Kaebaja nõuab ka viivist arvestamist alates kaebuse esitamise päevast.

Vastustaja vastuväited

15. Vastustaja selgitab, et L. Sõtšugov oli paigutatud Tallinna Vanglasse ajavahemikel 29.06.2011-01.11.2011 ja 08.10.2012 – 03.05.2013. Arvestades, et ajavahemikel 01.05.2011 - 28.06.2011 ja 28.09.2012 - 07.10.2012 viibis kaebuse esitaja Põhja Prefektuuri kambris, siis ei saanud nimetatud perioodidel kaebuse esitajale tekkida mittevaralist kahju Tallinna Vangla tegevuse tulemusel. Perioodidel 29.06.2011 - 01.11.2011 ja 08.10.2012 – 26.03.2013 oli L. Sõtšugov vahistatu staatuses. L. Sõtšugovi suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 08.03.2013. Jõustunud otsusest teada saades rakendati L. Sõtšugovi suhtes 27.03.2013 - 08.05.2013 Vangistusseaduse (VangS) § 14 lõiget 3 kinnipeetav viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud kambrites.

16. Kaebajale oli Tallinna Vanglas tagatud VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonile vastav põrandapind. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest L. Sõtšugovile on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

17. VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Nimetatud säte laieneb ka eelvangistuses viibivale isikule. Ühestki õigusaktist ei tulene, kuidas jalutuskäiku korraldada tuleb. Kuna kaebuse esitaja ei ole eelnevalt väitnud, et talle jalutuskäiku ei võimaldatud, siis on vangla nimetatud kohustusest kinni pidanud. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse.

18. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et talle ei oleks võimaldatud ettenähtud dušikorda. Seega kaebuse esitajale duši võimaldamise sagedus oli kooskõlas kehtiva õigusega. Kehtiv õigus ei näe ette ka seda, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäevaringselt lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Seega vangla, hoides kaebuse esitajat 23 tundi lukustatud kambris perioodil, mil ta oli vahistatu staatuses, juhindus kehtivast õigusest ja sellest tulenevalt ei olnud vangla tegevus kehtiva õigusega vastuolus.

19. Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et L. Sõtšugov ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Kui kaebuse esitaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebuse esitaja seda aga ei teinud ning juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele alles pärast seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik.

20. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebuse esitajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebuse esitaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt

3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiivne ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega.

21. Tallinna Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõue ei ole põhjendatud. Viivise nõue oleks seega põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebuse esitajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebuse esitajale sellist kahju tekitatud ei ole. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.

Kohtu seisukoht

22. Tallinna Vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodil 29.06.2011 - 01.11.2011 ja 08.10.2012 – 26.03.2013 vahistatuna. Kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus jõustus 08.03.2013 ja perioodil 27.03.2013 - 03.05.2013 oli kaebaja Tallinna Vanglas kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas lukustatud kambris. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 333 päeva. On tuvastatud, et kaebaja ajavahemikel 01.05.2011 – 28.06.2011 ning 28.09.2012 – 07.10.2012 viibis Põhja Prefektuuri kambris ja seega nimetatud perioodidel ei saanud Tallinna Vangla kaebaja õigusi rikkuda.

23. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ja kinnipeetavana ülalnimetatud perioodil. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel järginud EIÕK artiklist 3 tulenevat piinamise ja alandava kohtlemise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad eeskätt isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olmetingimuste tõttu. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks kambris asuva WC ja mööbli pindala põrandapinna hulgast välja arvata või mitte.

24. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Teisalt kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Seega on kohtu järgnevates arvestustes põrandapinnast maha arvatud WC, kuid mööblialune pind on arvestatud põrandapinna hulka.

25. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, oli kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal paigutatud kambritesse nr 337, 415, 419, 426, 124. Kambris 337 viibides oli kaebajal 113 päeva vältel põrandapinda isiku kohta alla 3 m2 ja 13 päeva vältel oli kaebajal põrandapinda üle 3 m2 (12 päeva vältel 3,24 m2 ja 1 päev 4,05 m2). Kambris nr 415 oli kaebajal põrandapinda 2,62 m2 45 päeva vältel. Kambris nr 419 oli kaebajal põrandapinda 2,65 m2 46 päeva vältel ja 1 päev 3,18m2. Kambris nr 426 oli kaebajal 2,53 m2 isiklikku ruumi

42 päeva vältel (samas kambris oli isiklikku ruumi 3,04 – 3,8 m2 35 päeva vältel). Kambris nr

124 oli põrandapinda isiku kohta 2,38 – 2,85 m2 37 päeva vältel ja 1 päev 3,57 m2. Kokkuvõttes viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites, kus ühe isiku kohta oli kambris isiklikku ruumi alla

3 m2 283 päeva vältel ja 50 päeva vältel rohkem kui 3m2.

26. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

27. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseaduse § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimuste kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

28. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lõikes 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes riigisisesest õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumitega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

29. Nendest asjaoludest tulenevalt lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinna hindamisel otsuse punktis 25 toodud andmetest. Seega jäi kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 kokkuvõtlikult 283 päeval. Järelikult jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks, kokku 283 päeval.

30. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, mistõttu nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4).

31. Kaebaja on taotlenud 300 euro väljamõistmist vastustajalt iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 283 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik enamiku kinnipidamise ajast väljaspool kambrit liikuda muul viisil kui tund aega päevas värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Samuti võtab kohus arvesse, et kõnealusel perioodil viibis kaebaja kambrites, kuhu oli paigutatud neli kuni kuus kinnipeetavat (tl 48 - 51). Tallinna Vanglas viibimise ajal kaebaja asus enamiku ajast kambrites, kus kambri pind isiku kohta ilma WC pinnata oli alla 3m2. Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas riigisisest kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole tõendatud, et oleks ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

32. On tuvastatud, et kaebaja oli võimalus jalutada värskes ohus jalutusboksis mõõtmetega 2,7 x 4,7 m (tl 21) 1 tunni vältel. Seega ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks tegutsenud kaebaja suhtes selles osas õigusvastaselt, kui hoidis kaebuse esitajat 23 tundi lukustatud kambris. VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kinnipeetavana kohaldati kaebaja suhtes VangS § 14 lõiget 3 ning kaebaja VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud kambrites. Seega vangla tegevus ei olnud selles osas kehtiva õigusega vastuolus.

33. Kaebaja on oma kaebuses Tallinna Vanglale ette heitnud ka vaid korra nädalas duši kasutamise võimalust ning kehva õhuvahetust kambris. Vastustaja selgitas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ja akendel ees piirded ei takista õhuliikumist ning kambrites oli osaline sundventilatsioon, seega oli tagatud kambrisse värske õhu juurdepääs (tl 23). Samuti vastas kamber ehitusseaduse alusel eluruumide kehtestatud üldistele nõuetele. Duši kasutamine oli kooskõlas seadusega. Kohus märgib, et kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kambris sooja vett. VangS § 50 lg 2 kohustab tagama kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas sauna, vanni või dušši, mistõttu on vangla selles osas tegutsenud õiguspäraselt. Kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebustega, et kambris ei ole tagatud ventilatsioon. Seega on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites

34. Eeltoodu alusel tuleb mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 2 eurot päevas iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, mil ühe inimese kohta oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m2 , s.o kokku

283 päeva eest 566 eurot. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §- s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. 2 eurot päeva eest on kohtu hinnangul kohane hüvitis, kuna kohus on tuvastanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Vastustaja esitas kohtule piisava tõendusliku materjali selle kohta, et kaebaja õigusi ei olnud rikutud, välja arvatud kambri pindala kohta.

35. Kaebaja on taotlenud ka viivise välja mõistmist alates kaebuse esitamise päevast. Riigikohus on oma otsuse asjas nr 3-3-1-81-13 punktis 13 märkinud, et RVastS ei näe viivise tasumist õiguskaitsevahendina ette. Seetõttu kohus kaebaja kasuks viivist välja ei mõista. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 566 eurot.

36. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud, kuid ta taotleb asjas menetluskulude summas 414 eurot välja mõistmist. Kaebuses nõudis kaebaja hüvitist 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest ehk kokku 6000 eurot. Menetlusse võttis kohus aga kaebuse kokku 13 kuu ja 5 päeva osas ehk teisisõnu oli kaebuse menetlusse võetud osas nõue 3950 eurot. Kaebuse rahuldamise proportsiooni hindamisel peab kohus õigeks lähtuda kaebuse menetlusse võetud osast, kuivõrd ka riigilõivu kohustus on kaebajatel kaebuse menetlusse võetud osalt. Kuna kohus mõistab välja kaebaja kasuks 566 eurot, on kaebus seega rahuldatud 14,33% ulatuses. Kuna kaebaja taotleb menetluskulude välja mõistmist 414 euro ulatuses koos käibemaksuga, mõistab kohus seega kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 59,33 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik