3-11-2348/62 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Aarne Sarjas ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 17.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-11-2348 Haldusasi OÜ Vertrag kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja Narva-Jõesuu Linnavolikogu 31.08.2011. a otsuse nr 79 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Vertrag ja Narva-Jõesuu linna apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine 01.04.2015 Menetlusosalised Kaebaja (apellant) OÜ Vertrag Lepinguline esindaja v. adv. Raul Ainla Vastustaja (apellant) Narva-Jõesuu linn Lepinguline esindaja v. adv. Urmas Kukk RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Vertrag apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Vertrag kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega OÜ Vertrag kaebus Narva- Jõesuu Linnavalitsuse 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistamiseks läbi vaatamata.

2. Jätta muus osas OÜ Vertrag apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Jätta Narva-Jõesuu linna apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 18.05.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXXX (ehitisregistri nr XXXXXXXXX ) asub kaebajale kuuluv ehitis. Tegemist on kunagise puhkebaasi kolmekorruselise magamiskorpusega. Ehitisealune maa on kinnistamata.

2. 16.12.1997 esitas kaebaja Narva-Jõesuu linnavalitsusele XXX maa ostueesõigusega erastamise avalduse (tl 53).

3. 28.03.2007. a korraldusega nr 81 (tl 49-50) lükkas Narva-Jõesuu Linnavalitsus XXX maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamise edasi kuni sellel asuva ehitise kordategemiseni ning määras tähtaja ehitise kordategemiseks hiljemalt 15.10.2008.

4. 17.09.2008. a korraldusega nr 276 moodustas Narva-Jõesuu Linnavalitsus komisjoni, kes vaatas üle aadressil XXX asuva hoone ehitusliku seisundi. 15.10.2008 koostas komisjon ehitise ülevaatuse akti (tl 51-52), mille kohaselt esinevad hoonel mitmed jätkuva ja süveneva iseloomuga ehituslikud puudused.

5. 01.10.2008. a korraldusega nr 299 (tl 54) tunnistas Narva-Jõesuu Linnavalitsus kehtetuks aadressil XXX asuva ehitise „puhkebaas“ kasutusloa.

6. 12.11.2008. a korraldusega nr 349 (tl 55) keeldus Narva-Jõesuu Linnavalitsus kaebajale XXX maa ostueesõigusega erastamisest ja tegi Maa-ametile ettepaneku võtta XXX maa riigi omandisse. 12.02.2009. a kirjaga (tl 56-57) teatas Maa-amet vastuseks linnavalitsusele, et Maaametil puudub õiguslik alus maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamiseks maaüksuse osas, millel asub õiguslikul alusel ehitatud ja teisele isikule kuuluv ehitis.

7. 30.12.2009. a korraldusega nr 434 (tl 8p-9, 58-59; edaspidi ka korraldus nr 434) kohustas Narva-Jõesuu Linnavalitsus XXX ehitise lammutama omaniku kulul hiljemalt 31.12.2010 vastavalt ehitise lammutusprojektile ning väljastas ehitusloa ehitise aadressil XXX lammutamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei esitanud kaebaja kui XXX ehitise omanik Narva-Jõesuu Linnavalitsuse poolt määratud tähtajaks 15.10.2008 ühtegi dokumenti, tõendit ega seletusi ehitise kordategemise kohta ning korralduse täitmise või mittetäitmise kohta.

8. 01.09.2010 tegi Narva-Jõesuu Linnavalitsuse ehitusjärelevalve ametnik kaebajale kirjaliku meeldetuletuse lammutada XXX aadressil asuv ehitis hiljemalt 15.10.2008 ning 04.01.2010 väljastas teatise nr 1559 ehitise likvideerimise kohta.

9. 18.10.2010 tegi Narva-Jõesuu Linnavalitsus Maa-ametile ettepaneku jätta XXX maa riigi omandisse (tl 61-62). Sellele ettepanekule vastas Maa-amet 25.11.2010. a kirjaga (tl 63), et Maa-ametil puudub õiguslik alus maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamiseks maaüksuse osas, millel asub õiguslikul alusel ehitatud teisele isikule kuuluv ehitis, mille kohaliku omavalitsuse poolt määratud lammutamise tähtaeg ei ole möödas.

10. 03.02.2011. a kirjaga (tl 64) teatas Narva-Jõesuu Linnavalitsus kaebajale oma kavatsusest teha linnavolikogule ettepanek esitada temale kuuluva omandi asukohaga XXX sundvõõrandamise taotlus. 18.04.2011 aset leidnud kohtumisel linnavalitsuse ametnikega palus kaebaja pikendada ehitise kordategemise tähtaega. 19.04.2011 esitas kaebaja Narva-Jõesuu Linnavalitsusele avalduse (tl 65, venekeelne), milles palus pikendada ehitise kordategemise tähtaega 2012. aastani. Vastuseks kaebaja 19.04.2011. a avaldusele palus Narva-Jõesuu Linnavalitsus 10.05.2011. a kirjaga (tl 70-74) kaebajal vastata, kas viimane on tellinud XXX aadressil asuvale hoonele kordategemise projekti ning mis vahenditest kavatseb kaebaja hoone korrastada. Samuti palus Narva-Jõesuu Linnavalitsus esitada remondi finantseerimise ajakava ja tehtavate tööde mahud. 12.08.2011. a vastuses (tl 75-76, venekeelne) Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 10.05.2011. a kirjale näitas kaebaja, kuhu ta on pöördunud finantseerimise saamiseks ning tõi ära kavandatavate tööde mahu. Samuti teatas ta, et on valmis taotlema projekteerimistingimuste väljastamist, kuid ilma maa erastamiseta ei ole võimalik teostada kõiki toiminguid ehitise kordategemiseks.

11. 31.08.2011. a otsusega nr 79 (tl 6p-7p; edaspidi ka otsus nr 79) otsustas Narva-Jõesuu Linnavolikogu taotleda kaebajale kuuluva vallasvara asukohaga XXXX sundvõõrandamist Narva-Jõesuu linna kasuks ümbrust tunduvalt kahjustava ehitise kõrvaldamiseks, kuna omanik ei ole seda tähtajaks korda teinud. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja vaatamata linnavalitsuse korraldustele XXX ehitist korda teinud ning tegemist on lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitisega. Vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg-le 31 ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p-le 8 esinevad alused vallasvara sundvõõrandamiseks.

12. 30.09.2011 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-5p), milles palus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistada või tuvastada selle õigusvastasuse, ning Narva-Jõesuu Linnavolikogu 31.08.2011. a otsuse nr 79 tühistada.

13. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 42-48) jätta kaebus rahuldamata.

14. Tartu Halduskohus rahuldas 12.06.2013. a otsusega (tl 119-121) kaebuse osaliselt, tühistades Narva-Jõesuu Linnavolikogu 31.08.2011. a otsuse nr 79 ja jättes muus osas kaebuse rahuldamata.

- Halduskohus menetles korralduse nr 434 peale esitatud kaebust tuvastamiskaebusena ja otsuse nr 79 peale esitatud kaebust tühistamiskaebusena. Kuivõrd kaebaja sai korraldusest nr 434 teada jaanuaris 2010 ja kaebuse esitas alles 30.09.2011, on tühistamiskaebus esitatud tähtaja rikkumisega.

- Korralduse nr 434 õigusvastasuse tuvastamise kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja 28.03.2007. a korraldust nr 81 XXX ehitise kordategemiseks, 01.10.2008. a korraldust nr 299 ehitise kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks ja 12.11.2008. a korraldust nr 349 kaebajale maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise kohta. Seega on eelnimetatud haldusaktide näol tegemist kehtivate haldusaktidega. Korralduse nr 434 õigusvastasuse kindlakstegemine ei anna iseenesest kaebajale alust seada seetõttu kahtluse alla linnavolikogu otsust nr 79, sest isegi õigusvastase haldusakti näol on tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja XXX kinnistu omanik, vaid üksnes sellel asuva ehitise omanik. Isegi, kui kohus tuvastaks korralduse nr 434 õigusvastasuse, ei tooks see kaasa maa erastamist, kuna XXX aadressil asuv hoone on lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitis.

- Kaebus otsuse nr 79 tühistamiseks kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus, et aadressil XXXX asuv ehitis on vallasasi, mitte kinnisasi. Vaidlustatud otsuses pole põhjendatud, miks kohaldatakse vallasasjale KASVS § 3 lg 1 p 8, § 5 lg-t 1, § 11 lg-t 3. Kuivõrd konkreetsel juhul on tegu vallasasja, mitte kinnisasjaga, kuulub kohaldamisele KASVS § 48, mille kohaselt kohaldatakse KASVS-i nii ehitiste kui vallasasjade sundvõõrandamisel. Vaidlustatud otsuses nr 79 puudub viide nimetatud paragrahvile, mistõttu kuulub haldusakt tühistamisele. Samuti pole vastustaja esitanud kaebajale KASVS § 3 lg-s 31 sätestatud pakkumust ega välja selgitanud kaebaja nõusolekut kinnisasja võõrandamiseks. Sellega on Narva-Jõesuu linn rikkunud sundvõõrandamise menetluse käigus kaebaja olulisi menetluslikke õigusi. Vastustaja ei ole kaebajaga pidanud läbirääkimisi kinnistu omandamiseks. Alles pärast vabatahtliku võõrandamise kokkuleppe mittesaavutamist on võimalik teha KASVS § 5 lg 1 alusel taotlus sundvõõrandamiseks.

- Põhjendatud menetluskuludena mõistis kohus kaebaja kasuks vastustajalt välja 1500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. 11.07.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 127-131p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

- Kuivõrd korraldus nr 434 on eelhaldusaktiks otsusele nr 79, saab seda vaidlustada koos põhihaldusaktiga, millega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu – kaebajale kuuluva ehitise väidetav kasutusest väljalangemine, mistõttu ehitis olevat väidetavalt ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav. Halduskohus on võtnud korralduse nr 434 tühistamiskaebuse menetlusse ega ole seda tagastanud, mistõttu oleks kohus pidanud ka selle otsuses lahendama, mitte jätma selle tähtaja rikkumise tõttu rahuldamata. Kuigi kaebaja oli esitanud alternatiivselt ka nõude kõnealuse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks, eelistas kaebaja ilmselgelt tühistamisnõuet ning õigusvastasuse tuvastamine oli esitatud alternatiivnõudena juhuks, kui kaebaja ei suuda korralduse tühistamist saavutada.

- Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebaja väited korralduse nr 434 õigusvastasuse kohta ega ole kontrollinud, kas vastustaja on järginud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning muid kaalutlusreegleid. Vastustaja on 28.03.2007. a korraldusega nr 81 XXX maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamise edasilükkamisega kuni ehitise kordategemiseni käitunud ilmselgelt õigusvastaselt ning jätnud kohaldamata MaaRS § 6 lõike 31 viimasest lausest tuleneva kohustuse. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus nõuda vallasasjaks oleva ehitise kordategemist ilma, et määrataks ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Kaebajal puudus igasugune mõistlik põhjus ja alus teha ehitise kordategemiseks suuri kulutusi, kuna ilma ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseta ei saa olla kindlust, et kohalik omavalitsus nõustub ehitise juurde maad erastama. Seega puudus kaebajal kohustus täita Narva-Jõesuu Linnavalitsuse ilmselgelt õigusvastast 28.03.2007. a korraldust nr 81.

- XXX asuv ehitis ei ole lagunenud ja kasutusest väljalangenud ning ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav ehitis. Selle tõendamiseks esitas kaebaja kohtule riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse (tl 17-19). Mõlema vaidlustatud haldusakti andmisel oleks haldusorganid pidanud arvestama ehitise seisukorda, mitte lähtuma automaatselt varasematest haldusaktidest.

- Vaidlustatud haldusaktid ei sisalda diskretsiooniotsusena kaalutlusi, millest haldusorgan korralduse vastuvõtmisel lähtus. Vastustaja on vaidlusalust korraldust põhjendanud formaalselt, üldsõnaliselt ja deklaratiivselt. Vastustaja oleks pidanud haldusaktides välja tooma põhjendused selle kohta, miks avalikud huvid kaaluvad üles kaebaja huvid. Haldusaktides ei ole toodud nende eesmärki, põhjuslikku seost meetme ja vastutaja poolt püstitatud eesmärgi vahel. Haldusakt on vastuolus ka haldusõiguse üldpõhimõtetega, ebaproportsionaalne ja vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga. Kaebaja ebavõrdne kohtlemine väljendub selles, et Narva-Jõesuus on veel kuus samas seisukorras ehitist, kuid nende omanikke pole vastustaja kohustanud ehitisi lammutama ja nende ehitiste sundvõõrandamiseks pole taotlusi esitatud.

16. 12.07.2013 esitas vastustaja Tartu Halduskohtu 12.06.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 134-137), milles palub halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta esitatud kaebus täies ulatuses rahuldamata.

- Vastustaja ei nõustu halduskohtu põhjendusega, et otsus nr 79 kuulub tühistamisele ainuüksi sellel põhjusel, et puudub konkreetne viide KASVS §-le 48, mille kohaselt kohaldatakse kinnisasja sundvõõrandamise seadust nii ehitiste kui vallasasjade sundvõõrandamisel. Vastustaja on otsuses nr 79 õigesti viidanud kinnisasja sundvõõrandamise seadusele ja teistele asjasse puutuvatele sätetele (§ 3 lg 1 p-le 8, § 5 lg-le 1, § 11 lg-le 3), millega kohus on oma otsuses ka nõustunud. Isegi juhul, kui eeldada, et vaidlustatud otsuses oleks siiski pidanud KASVS §-le 48 viitama, oleks kohus pidanud kohaldama haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58. Tegemist on ebaolulise puudusega ning isegi juhul, kui vaidlusalune seadusesäte otsusesse lisada, ei muudaks see oluliselt otsuse sisu.

- Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud KASVS § 3 lg-t 31, § 5 lg-t 1 ja § 11 lg-t 3 koostoimes. Otsusega nr 79 otsustati taotleda kaebajale kuuluva ehitise sundvõõrandamist, mitte ei esitatud KASVS § 5 lg 1 tähenduses taotlust siseministrile. Seetõttu ei saa otsus rikkuda kaebaja subjektiivseid õiguseid ning kaebus oleks tulnud jätta rahuldamata ainuüksi subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise tõttu. Otsuse nr 79 puhul on tegemist nö asutusesisese otsusega, millest teavitati kaebajat, informeerimaks teda sammudest, mida vastustaja planeerib antud olukorra lahendamiseks ette võtta. Apellatsioonkaebuse esitamise hetke seisuga ei ole sundvõõrandamise taotlust veel esitatud ega sundvõõrandamise menetlust KASVS § 5 lg 1 tähenduses algatatud. Seega ei saa vastustajale ette heita ka KASVS § 3 lg-s 31 sätestatud kohustuse järgimata jätmist ning vastustaja saab selle kohustuse veel täita enne sundvõõrandamise taotluse esitamist.

- Kaebajaga on korduvalt peetud läbirääkimisi nii ehitise kordategemise vajaduse kui ka võimaliku lammutamise ning tähtaegade pikendamise küsimustes. Samuti on kaebajale kogu läbirääkimiste aja jooksul teada olnud, et võimalik on temale kuuluva ehitise sundvõõrandamine.

- Halduskohus on langetanud üllatusliku otsuse. Kohus on kaebuse osaliselt rahuldanud põhjusel, et otsuses nr 79 puudub viide KASVS §-le 48, kuid ei ole võimaldanud vastustajal eelnimetatu kohta oma seisukohta avaldada ega ole menetlusosalistega arutanud sellele aspektile võimaliku lõpliku õigusliku hinnangu andmist. Seega on halduskohus oluliselt rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg-t 1 ja HKMS § 157 lg-t 2.

17. Vastustaja palub kohtule edastatud vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele (tl 149-152) jätta apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

- Korraldus nr 434 ei saa olla eelhaldusaktiks otsusele nr 79, kuivõrd otsuse nr 79 puhul ei ole tegemist haldusaktiga. Otsus nr 79 ei muuda, lõpeta ega tekita õigusi ja kohustusi kaebajale. Otsuse nr 79 on menetlustoiming, millega vastustaja otsustas esitada KASVS § 5 lg-s 1 sätestatud taotluse sundvõõrandamismenetluse algatamiseks. Otsuse nr 79 otseseks subjektiks ei ole kaebaja. Isegi juhul, kui eeldada, et otsuse nr 79 puhul oleks tegemist siseministrile suunatud vastava ettepanekuga algatada sundvõõrandamismenetlus, ei oleks nimetatud otsuse puhul ikkagi tegemist haldusaktiga, kuivõrd ei siseminister ega Vabariigi Valitsus ole seotud Narva-Jõesuu Linnavolikogu ettepanekuga.

- Otsuses nr 79 on viidatud seisukohtadele varasemalt vastuvõetud aktidest ja korraldustest. Kõik õiguslikult siduvad otsused seoses kinnistul XXX asuva ehitise lagunemise ja kasutusest väljalangemisega on tehtud kindlaks juba varasemate Narva Jõesuu Linnavalitsuse korralduste ja toimingutega. Ehitise kasutusest väljalangemine tehti kindlaks juba 01.10.2008. a korraldusega nr 299, millega tühistati XXX ehitise kasutusluba. Otsusega nr 79 otsustati üksnes alustada sundvõõrandamise menetlust.

- Halduskohus on õigesti jätnud menetlemata korralduse nr 434 tühistamiskaebuse, kuna selle nõude osas on ilmselgelt kaebaja rikkunud kaebetähtaega. Halduskohus on korrektselt lahendanud kaebaja poolt alternatiivselt esitatud tuvastamisnõude.

- Käesolevas vaidluses ei ole asjakohased kaebaja väited Narva Jõesuu Linnavalitsuse 28.03.2007. a korralduse nr 81 täitmise võimatuse kohta, kuna kaebaja ei ole seda haldusakti ega muid vaidlusaluse hoonega seotud perioodil 2007–2008 antud haldusakte vaidlustanud. Tegemist on kehtivate haldusaktidega ning kaebaja väide, et tal puudus väidetavalt kohustus haldusakte täita, kuna tema siseveendumuse kohaselt olid need õigusvastased, on põhjendamatu.

- Kaebaja seisukoht, et XXX asuva ehitise puhul oleks tegemist korras ning kasutuses oleva ehitisega, on väär ja vastuoluline. Kaebaja on ka ise tõdenud, et vaidlusalune ehitis ei ole ehitustehnilises mõttes korras. Kaebaja poolt esitatud nn riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse puhul ei ole tegemist tõsiseltvõetava tõendiga ning esinevad alused kahelda selle objektiivsuses. Juhul, kui kohus peaks siiski kõnealust nn eksperthinnangut tõendina käsitlema, soovib vastustaja tellida täiendava, sõltumatu ekspertiisi vaidlusaluse ehitise seisundi hindamiseks.

- Vastustaja soovinud läbi viia sundvõõrandamise menetluse. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse korraldusega nr 276 on moodustatud spetsiaalne komisjon, kes on aadressil XXX asuva ehitise üle vaadanud ning leidnud, et ehitise ülevaatuse aktis nimetatud puudused on jätkuva ja süveneva iseloomuga ning nende kõrvaldamiseks ei ole ehitise omanik midagi ette võtnud.

- Vaidlustatud haldusaktidest nähtuvad kõik vajalikud põhjendused ja kaalutlused. Eelnevalt välja antud korraldustes nr 279, nr 81, nr 299, nr 349 ja nr 434, mis on kaebajale kätte toimetatud ja millele on vaidlustatud otsuses viidatud, on piisava põhjalikkusega kajastatud vastustaja motiive ja kaalutlusi kõnealuses asjas. Kaebajast on pahatahtlik nõuda haldusorganilt nende kõikide seisukohtade ja põhjenduste kordamist igas järgnevas dokumendis. Seega on kõik korralduse nr 434 ning otsuse nr 79 aluseks olevad asjaolud kaebajale juba varasemalt teada olnud. Olukorras, kus kaebaja ei ole varasemalt tehtud korraldusi vaidlustanud ega neid ka täitnud, on õigustatud sundvõõrandamise protsessi algatamise ettepaneku tegemine.

18. Kaebaja palub kohtule esitatud vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele (tl 155-163) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

- Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kohus oleks pidanud kohaldama HMS § 58. Vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja õigusi, kuna see on motiveerimata, ning on vastuolus proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega. Vaidlusalune objekt ei ole kinnisasi, vaid on vallasasi ning vaidlustatud otsuses pole põhjendatud, miks kohaldatakse vallasasjale KASVS § 3 lg 1 p 8, § 5 lg-t 1, § 11 lg-t 3. Kuna otsus nr 79 riivab kaebaja õigusi väga intensiivselt, peab olema haldusakti õiguslik põhjendus täielik ja korrektne. Vastustaja viited õigusaktidele on puudulikud ning seetõttu ebaselged ning kaebajat eksitavad. Otsuse nr 79 ei sisalda kaalutlusi, millest haldusorgan korralduse vastuvõtmisel lähtus. Selline rikkumine on oluline puudus. Otsus nr 79 peaks olema antud avalikes huvides ning peaks sisaldama põhjendusi kaebaja ja avaliku huvi kaalumise kohta. Seega pole antud juhul tegemist ainult olulisele õigusnormile viitamata jätmisega, vaid ka põhjendamiskohustuse rikkumisega.

- Vastustaja pole esitanud kaebajale KASVS § 3 lg-s 31 sätestatud pakkumust ega välja selgitanud kaebaja nõusolekut kinnisasja võõrandamiseks. Alles pärast vabatahtliku võõrandamise kokkuleppe mittesaavutamist on võimalik teha vastav taotlus tulenevalt KASVS § 5 lg-st 1. Kuigi seadus ei sätesta hetke, millal KASVS § 3 lg-s 31 sätestatud pakkumus tuleb teha, tuleneb heast haldustavast ja menetluse loogikast, et pakkumuse esitamine oleks pidanud eelnema kõnealuse korralduse andmisele. Ei ole välistatud, et kui isik saab pakkumuse, mis vastab turuhinnale, siis saab võõrandamise läbi viia vabatahtlikult. Seega ei ole vastustaja poolt sundvõõrandamise ettevalmistamiseks läbiviidud menetlus kooskõlas menetlusökonoomikaga.

- Mõlemad vaidlustatud haldusaktid rikuvad ilmselgelt kaebaja subjektiivseid õigusi.

- Põhjendatud ei ole vastustaja väited menetlusnormide olulise rikkumise kohta kohtu poolt. Igal juhul ei saanud need otsuse tegemist mõjutada. Halduskohus pole nõude piire ületanud. Asjaolusid, et vastustaja ei ole viidanud KASVS §-le 48, et kaebajaga ei ole peetud läbirääkimisi ning et kaebajale ei esitatud pakkumust, käsitleti kohtuistungil. Seega ei saanud otsuses esineda üllatusmomenti. Halduskohus on lähtunud uurimispõhimõttest ning selgitanud ise välja kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Halduskohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada ja jätta menetlusse võetud kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistamiseks läbi vaatamata.

20. Järgnevalt käsitab ringkonnakohus kõigepealt küsimust, kas asi tuleks saata apellatsioonkaebuste ja nende vastuväidetest hoolimata halduskohtule uueks arutamiseks tagasi (I). Seejärel vaagib ringkonnakohus 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistamise (II) ja õigusvastasuse tuvastamise nõudega seonduvat (III) ning 31.08.2011. a otsuse nr 79 tühistamise nõudega seonduvat (IV). Lõpuks võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja väidete osas, mida eelnevalt ei käsitletud (V) ning lahendab apellatsioonkaebused ja menetluskulude küsimuse (VI).

I

21. Vastustaja väidab, et halduskohus on teinud üllatava otsuse ja tuginenud otsust tehes asjaoludele, mida kohtuistungil ei arutatud. Kaebaja on väitnud, et KASVS §-ga 48 seonduvat ning asjaolu, et kaebajaga ei peetud läbirääkimisi, ja et kaebajale ei esitatud pakkumust, käsitleti halduskohtu istungil. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu istungi protokoll kaebaja väiteid ei kinnita (tl 100-101). Kuna tegemist oli peamiste argumentidega, millele halduskohus tugines ja neid asjaolusid ei olnud senise menetluse käigus üldse arutatud, siis nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et halduskohus on teinud üllatava otsuse ja tuginenud otsust tehes asjaoludele, mida kohtuistungil ei uuritud. HKMS § 157 lg 3 sätestab, et kui asi vaadati läbi kohtuistungil, ei või kohus oma otsust rajada tõendile, mida istungil ei uuritud. HKMS § 199 lg 2 p 2 annab ringkonnakohtule õiguse apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Vaatamata sellele, et halduskohtu otsusele võib ette heita tuginemist asjaoludele, mida kohtuistungil ei uuritud, ei too see antud juhul kaasa halduskohtu otsuse tühistamist ja selle tagasisaatmist halduskohtusse asja uueks arutamiseks. Ringkonnakohus võtab arvesse menetlusökonoomiat ja leiab, et kõiki vaidlusaluseid küsimusi on piisavalt arutatud apellatsioonimenetluses, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik nimetatud rikkumised ise kõrvaldada.

II

22. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha tühistamiskaebuse osas. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et ta eelistas 30.12.2009. a korralduse nr 434 osas ilmselgelt tühistamisnõuet ja õigusvastasuse tuvastamine oli esitatud alternatiivnõudena juhuks, kui kaebaja ei suuda korralduse tühistamist saavutada. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus rikkus menetlusnormi, kui jättis kaebaja avalduse tõlgendamata ja välja selgitamata tühistamiskaebuse tähtaegsusega seonduvad asjaolud. HKMS § 2 lg 4 ls 2 järgi kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Halduskohus on jätnud menetlusse võetud tühistamiskaebuse otsuse resolutsioonis sootuks tähelepanuta ega ole tühistamiskaebuse tähtaegsuse küsimust lahendanud. Vaid otsuse põhjenduses on halduskohus märkinud, et tühistamiskaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Siiski leiab ringkonnakohus menetlusökonoomiast lähtudes, et rikkumised saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses ega pea seetõttu põhjendatuks asja uueks arutamiseks halduskohtule tagasi saatmist.

23. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tühistamisnõuet tuleb pidada esmaseks ning õigusvastasuse tuvastamise nõuet alternatiivnõudeks. Samas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses hoolimata halduskohtu otsuse kritiseerimisest väitnud, et tühistamiskaebus oli tähtaegne, ega ole nimetanud ka asjaolusid, mille alusel saaks kohus pidada tühistamiskaebust tähtaegseks. HKMS § 38 lg 5 sätestab, et kui kaebus esitatakse pärast kaebetähtaja möödumist, esitatakse kaebuses kaebetähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused.

Kaebaja ei ole ei kaebuses ega ka apellatsioonkaebuses esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust ega tähtaja möödalaskmise põhjuseid. Seejuures on kaebajal olnud kogu kohtumenetluse vältel vandeadvokaadist esindaja. Advokatuuriseaduse § 40 lg-st 1 ja lg 2 lausest 1 tulenevalt on õigusteenus kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine, ning õigusteenus peab olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel.

Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt on vandeadvokaat kohustatud aru saama, millist tähendust omab kaebuse tähtaegsuse nõue, ning tundma ja oskama lähtuda HKMS § 38 lg-st 5 menetlusdokumentide koostamisel. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi halduskohus ei andnud kaebajale HKMS § 55 lg-st 1 alusel tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, tuleneb halduskohtu otsusest üheselt, et halduskohus ei pidanud tühistamisnõuet tähtaegselt esitatuks (tl 119p). Seega oleks kaebaja esindajal tulnud hiljemalt apellatsioonkaebuses esitada põhjendused, miks ta leiab, et kaebus oli esitatud tähtaegselt, või esitada tähtaja ennistamise taotlus koos põhjendustega.

Ringkonnakohus kõrvaldas istungil halduskohtu menetlusvea, teostas uurimispõhimõtet ja andis kaebajale võimaluse esinevad puudused kõrvaldada. Kohus küsis kaebaja esindajalt, kas tühistamiskaebust saab lugeda tähtaegseks. Kaebaja esindaja vastas, et ilmselt mitte. Kohus andis kaebaja esindajale võimaluse selgitada, millised oleksid tähtaja ennistamise põhjused, kuid kaebaja esindaja ütles, et ei oska sellele küsimusele vastata. HKMS § 31 lg-st 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 lg-st 6 tulenevalt loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb 30.12.2009. a korralduse nr 434 tühistamise nõude osas jätta rahuldamata, kuid halduskohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada ning halduskohtu poolt menetlusse võetud tühistamiskaebus tuleb HKMS § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 2 ja § 38 lg 5 alusel jätta läbi vaatamata.

III

24. Järgnevalt käsitab ringkonnakohus 30.12.2009. a korralduse nr 434 õigusvastasuse tuvastamise nõudega seonduvat. Halduskohus on lõppastmes õigesti menetlenud alternatiivnõuet, mis on esitatud 03.10.2011 ehk siis halduskohtumenetluse seadustiku vana redaktsiooni kehtimise ajal.

25. Ringkonnakohus palus istungil kaebajal täpsustada, milline on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse menetlemiseks. Kaebaja kinnitusel on selleks võimaliku kahjunõude esitamine. Ringkonnakohtu hinnangul saab käesolevas asjas võimalikku kahjunõuet pidada piisavaks kaebaja huvi põhjendamiseks.

26. Halduskohus jättis kaebuse tuvastamiskaebuse osas rahuldamata. 30.12.2009. a korraldus nr 434 (tl 8p-9) sisaldas endas ettekirjutust XXX asuva ehitise lammutamiseks kuni 31.12.2010, vastavat ehitusluba ning asendustäitmise hoiatust. Õigusliku alusena märkis vastustaja MaaRS § 6 lg 31 ning ehitusseaduse (EhS) § 22 lg 1 p 4, § 40 lg-d 1 ja 4. MaaRS § 6 lg 31 sätestab, et teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised maareformi seaduse tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta. Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse KASVS § 3 lg 1 p-s 8 sätestatu alusel. Kui kohalik omavalitsus määrab MaaRS § 6 lg 31 lauses 2 nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist. EhS § 22 lg 1 p 4 kohaselt on ehitusluba kohaliku omavalitsuse või riigi nõusolek lammutada ehitusloale märgitud ehitist või selle osa. EhS § 40 lg 1 sätestas lammutamisettekirjutuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis, et inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale ohtliku ehitise omanik peab sellise ehitise kas viima vastavusse ehitisele esitatavate nõuetega või lammutama linnavõi vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. EhS § 40 lg 4 sätestas lammutamisettekirjutuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis, et kui EhS §-s 40 nimetatud ehitis määratud tähtpäevaks ei vasta ehitisele esitatavatele nõuetele või seda ei lammutata, korraldab ehitise nõuetele vastavusse viimise või lammutamise kohalik omavalitsus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

27. 30.12.2009. a korraldus nr sisaldab põhjendust, mille põhisisu on lammutamisettekirjutuse tegemisele eelnenud menetluskäigu lühike refereering. Põhjendusest nähtub, et vastustaja lükkas 28.03.2007. a korraldusega nr 81 edasi XXX ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamist kuni ehitise kordategemiseni ning määras tähtaja ehitise kordategemiseks hiljemalt 15.10.2008. Määratud tähtpäevaks omanik ehitise kordategemist ei tõendanud. 17.09.2008. a korraldusega nr 276 moodustas vastustaja komisjoni, kes vaatas üle XXX asuva hoone ehitusliku seisundi ja tuli järeldusele, et ehitisel on pikaajalise, jätkuva ja süveneva iseloomuga puudused. 01.10.2008. a korraldusega nr 299 tunnistas vastustaja kehtetuks XXX

asuva ehitise kasutusloa. Ringkonnakohus on seisukohal, et lammutamisettekirjutuse põhjendus on küll napp, kuid asjaolusid kogumis hinnates siiski piisav ning kannab korralduse resolutiivosa. Narva-Jõesuus XXX asuv ehitis ei ole ehitis MaaRS § 6 lg 31 ls 2 tähenduses, kuna see on lagunenud ja kasutusest välja langenud ning kahjustab ümbrust tunduvalt. Ringkonnakohus vaatles istungil koos menetlusosalistega Google Maps-ist välja prinditud 2011. aastast pärinevat ülesvõtet, millelt oli näha, et vähemalt osaliselt puuduvad ehitise aknaavadel katted, seintelt on langenud suur osa krohvi ja müürid on ilmastikuolude suhtes jäänud kaitseta. Pooled kinnitasid istungil, et ehitise seisukord ei ole vahepealsel ajal paranenud. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud seisukorras ehitis ei ole ilmselgelt kasutuses ning kahjustab ümbrust tunduvalt. Täiendavalt nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et tugineda saab ka Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 17.09.2008. a korraldusega nr 276 moodustatud spetsiaalse komisjoni, kes vaatas XXX asuva ehitise üle, ehitise ülevaatuse aktile (tl 51-52). Nimetatud akti järgi on ehitise puudused jätkuva ja süveneva iseloomuga ning nende kõrvaldamiseks ei ole midagi ette võetud. HKMS § 157 lg 4 sätestab, et kui tõendit uuriti ja hinnati eelnevas haldusmenetluses, sealhulgas vaidemenetluses, võib kohus jätta tõendi uuesti uurimata ja hindamata, välja arvatud juhul, kui kaebaja vaidlustab haldusaktis või vaideotsuses tuvastatud asjaolu ning kohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Käesoleval juhul ei ole alust täiendava ekspertiisi tegemiseks, kuna ehitise seisukord ei ole kaheldav. EhS § 40 lg 1 alusel peab inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale ohtliku ehitise omanik viima sellise ehitise kas vastavusse ehitisele esitatavate nõuetega või lammutama linnavõi vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Kaebajale oli antud tähtaeg ehitise kordategemiseks kuni 15.10.2008, kuid kaebaja ei olnud ehitist määratud tähtajaks korda teinud. Kirjeldatud seisus ehitis on ilmselgelt keskkonnale ohtlik, mistõttu ei jäänud vastustajal muud üle, kui anda kaebajale korraldus ehitise lammutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et 30.12.2009. a korralduse nr 434 põhjendus ei sisalda ka kaalutlusvigu.

28. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada, et kaebajal oleks tulnud õigeaegselt vaidlustada 28.03.2007. a korraldus nr 81. MaaRS § 6 lg 31 ls 6 kohustab kohalikku omavalitsust määrama ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva määrates ka ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist. 28.03.2007. a korralduses nr 81 kaebajale XXX ehitise teenindamiseks vajalikku maad ei määratud (tl 49-50). Sellega eksis vastustaja MaaRS § 6 lg 31 ls 6 selge sõnastuse vastu. Kuna kaebaja nimetatud korraldust õigeaegselt ei vaidlustanud, on aga tegemist kehtiva haldusaktiga, mis on järgimiseks kohustuslik ning millest tuli järgnevate haldusaktide puhul lähtuda. Kaebajal on tagant järele võimalik vaid taotleda nimetatud korralduse kehtetuks tunnistamist vastustaja poolt (HMS § 64, § 65 lg 1, § 68). Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi kaebajal puudub HMS § 68 lg 1 ja § 44 mõttes õigus nimetatud korralduse kehtetuks tunnistamise taotlemiseks, võib vastustaja seda HMS § 64 lg-te 2 ja 3 alusel siiski teha, kui ta peab seda põhjendatuks.

29. Eelnevast tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus ka 30.12.2009. a korralduse nr 434 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldamata.

IV

30. Järgnevalt käsitab ringkonnakohus 31.08.2011. a otsuse nr 79 tühistamise nõudega seonduvat. Halduskohus on selle nõude rahuldanud ja nimetatud otsuse tühistanud. Vastustaja on selle apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

31. Tühistamiskaebuse esitamiseks peab Narva-Jõesuu Linnavolikogu 31.08.2011. a otsus nr 79 olema haldusakt. Vastustaja on väitnud nii seda, et tegemist oli haldusesisese aktiga, kui seda, et tegemist on menetlustoiminguga. Mõlemal juhul ei saaks olla tegu haldusaktiga ning tühistamiskaebus oleks lubamatu. Ringkonnakohus leiab siiski, et 31.08.2011. a otsus nr 79 vastab haldusakti tunnustele. HMS § 51 lg 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. 31.08.2011. a otsus nr 79 kannab pealkirja „Otsus“ ja alapealkirja „XXX sundvõõrandamise taotluse esitamine“. Otsuse resolutiivosa p 1 näeb ette: „Taotleda vallasvara asukohaga XXXX (…) sundvõõrandamist Narva-Jõesuu linna kasuks ümbrust tunduvalt kahjustava ehitise kõrvaldamiseks, kuna omanik ei ole seda tähtajaks teinud (Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 1 p 8).“ Resolutiivosa p 2 kohaselt tuleb: „Esitada vallasvara asukohaga XXXX sundvõõrandamise taotlus Siseministeeriumile vastavalt Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 11 lg 1 ja 3.“ Resolutiivosa p 3 näeb ette, et otsus tuleb edastada kaebajale, p 4 kohaselt jõustub otsus teatavakstegemisest ning p 5 sisaldab vaidlustamisviidet. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja siseaktina saab käsitada vaid resolutiivosa p-i 2. Ülejäänud osas on vormilt tegu otsusega, mis on suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kuigi sisuliselt võib isegi olla tegemist menetlustoiminguga, on vastustaja valinud ise haldusakti vormi. Ringkonnakohus leiab, et küsimus, kas otsuse alusel lõppastmes ka mõni õigus või kohustus tekib, on kaebuse põhjendatuse, mitte kaebuse lubatavuse küsimus.

32. Veel on vastustaja väitnud, et otsus ei puuduta kaebaja õigusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kuna otsusest nähtuvalt käivitub selle tagajärjel sundvõõrandamise menetlus, mille tagajärjel ähvardab omakorda omanikupositsiooni kaotus, siis ei ole välistatud kaebaja omandipõhiõiguse riive. Kas ja kuivõrd kaebaja õigus on seejuures rikutud, on kaebuse põhjendatuse, mitte selle lubatavuse küsimus. Samuti viitab otsuse vaidlustamise vajadusele vastustaja enda poolt otsusele lisatud vaidlustamisviide. Tühistamiskaebus on niisiis lubatav.

33. Otsuse õiguslike alustena on otsuses märgitud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 37, KASVS § 3 lg 1 p 8, § 5 lg 1 ja § 11 lg 3. KOKS § 22 lg 1 p 37 kohaselt kuuluvad volikogu ainupädevusse muud seadusega volikogu ainupädevusse antud küsimused. KASVS § 3 lg 1 p 8 järgi võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste muutmiseks või kõrvaldamiseks, kui omanik ei ole seda antud tähtpäevaks teinud. KASVS § 5 lg 1 järgi algab sundvõõrandamismenetlus sundvõõrandamise taotluse esitamisega, vallavõi linnavalitsuse poolt KASVS § 121 lg-s 1 nimetatud eelnõu esitamisega vallavõi linnavolikogule või eeltöödega ja lõpeb sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamisega sundvõõrandisaaja omandisse, sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmisega või sundvõõrandamisest loobumisega. KASVS § 11 lg 3 kohaselt esitab kohalik omavalitsusüksus sundvõõrandamise taotluse valdkonna eest vastutavale ministrile, välja arvatud KASVS § 121 lg-s 1 sätestatud juhul. Valdkonna eest vastutav minister esitab taotluse ühe kuu jooksul Vabariigi Valitsusele, lisades taotlusele oma arvamuse.

34. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et nimetatud otsus on õigusvastane juba sellepärast, et selles ei ole mainitud KASVS § 48, mille kohaselt kohaldatakse KASVS-i nii ehitiste kui vallasasjade sundvõõrandamisel; sundvõõrandamismärge kantakse riiklikusse ehitisregistrisse. Tegemist on kohaldamiskorraldusega, mis on võrreldav KASVS § 1 lg-s 4 või EhS § 1 lg-s 3 sisalduvate haldusmenetluse seaduse kohaldamiskorraldustega. Sellise kohaldamiskorralduse mainimata jätmise puhul on kaheldav, kas tegemist on üldse menetlusvõi vorminõude rikkumisega, igal juhul ei mõjuta selle mainimata jätmine haldusakti põhjenduses kuidagi asja otsustamist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et vastustaja kohaldas 31.08.2011. a otsuse nr 79 andmisel KASVS-i, s.t lähtus sisuliselt KASVS §-st 48 ilma seda mainimata. Seetõttu, kui asuda seisukohale, et KASVS § 48 mainimata jätmine on üldse menetlusvõi vorminõude rikkumine, siis tuleb see jätta HMS § 58 kohaselt tähelepanuta.

35. Küll aga nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja on käesoleval juhul eksinud KASVS § 3 lg 31 vastu, mis sätestab: „Enne sundvõõrandamise menetluse alustamist on riik või kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud välja selgitama kinnisasja omaniku nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks. Selleks esitab riik või kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja omanikule pakkumuse, milles märgitud hind ei või olla väiksem kinnisasja harilikust väärtusest. Kui kinnisasja omanik esitatud pakkumusega nõustub, on riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel õigus sõlmida kinnisasja omanikuga leping kinnisasja võõrandamiseks riigile või kohaliku omavalitsuse üksusele.

Kui kinnisasja omanik pakkumusele selles märgitud tähtaja jooksul nõustumust ei anna, on riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel õigus kinnisasi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärkidel sundvõõrandada käesolevas seaduses sätestatud korras. Kui kinnisasja omanik märgitud tähtajal nõustumust ei anna või esitab muudatusega nõustumuse, loetakse, et ta ei ole pakkumust aktsepteerinud.“ Vastustaja on väitnud, et KASVS § 3 lg-s 31 ette nähtud pakkumust on võimalik esitada ka pärast 31.08.2011. a otsust nr 79. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

KASVS § 5 lg 1 järgi algab sundvõõrandamismenetlus sundvõõrandamise taotluse esitamisega, vallavõi linnavalitsuse poolt KASVS § 121 lg-s 1 nimetatud eelnõu esitamisega vallavõi linnavolikogule või eeltöödega. Käesoleval juhul tuleb kõne alla ainult esimene juhtum ehk sundvõõrandamise taotluse esitamine. On tõsi, et vastustaja ei ole seni siseministrile taotlust edastanud. Kuid ringkonnakohus on seisukohal, et sellega on vastustaja ise eksinud linnavolikogu otsuse vastu. 31.08.2011. a otsuse nr 79 resolutiivosa punktidest 1 ja 2 tuleneb üheselt, et linnavolikogu on otsustanud taotleda kaebajale kuuluva ehitise sundvõõrandamist ja teinud linnavalitsusele ülesandeks edastada sundvõõrandamise taotlus Siseministeeriumile.

Edasises tegevuses puudub otsuse alusel kaalutlusvõimalus. Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt vastab 31.08.2011. a otsus nr 79 KASVS § 5 lg 1 nõuetele ning sellega on alanud sundvõõrandamise menetlus. Kuna vastustaja ei ole enne 31.08.2011. a otsuse nr 79 vastu võtmist teinud kaebajale KASVS § 3 lg-s 31 kohustuslikult ette nähtud pakkumust, siis on tegemist menetlusveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist: kui kaebaja oleks pakkumusega nõustunud, puuduks alus sundvõõrandamise taotluse esitamiseks. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus on lõpptulemusena õigesti rahuldanud kaebuse 31.08.2011. a otsuse nr 79 tühistamiseks.

36. Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

V

37. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja väidete osas, mida eelnevalt ei käsitletud.

38. Kaebaja on väitnud, et korraldus nr 434 on eelhaldusaktiks otsusele nr 79. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Korraldus nr 434 on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus ja seega iseseisev haldusakt, mis oleks tulnud vaidlustada vaidlustamisviites näidatud tähtaja jooksul.

39. Kaebaja on esitanud kohtule väidetava riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse (tl 17-19), et tõendada, et XXX asuv ehitis ei ole lagunenud ja kasutusest väljalangenud ning ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav ehitis. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist ei ole eksperdiarvamusega HKMS § 56 lg 2 ja TsMS §-de 293–305 mõttes, vaid kaebaja avaldusega HKMS § 50 mõttes. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, miks on piisavalt tõendatud, et XXX on kasutusest välja langenud ning kahjustab ümbrust tunduvalt.

VI

40. Kokkuvõttes jäävad niisiis mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata.

41. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Tiina Pappel Aarne Sarjas Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/