3-12-659/36 · 3-12-659/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-12-659 Haldusasi Viva Fuel OÜ (endine Viva Fine E-grupp OÜ) kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 06.03.2012. a korralduse nr 12.1-9/586 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 04.09.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksu- ja Tolliameti (MTA) apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Viva Fuel OÜ Esindaja v.-adv. Madis Uusorg Vastustaja (apellant) MTA

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Maksu- ja Tolliameti 07.03.2012. a korraldus nr 12.2-3/6604-1. 2. Tagastada Maksu- ja Tolliameti 06.10.2014. a otsus nr 12.2-7/025967-2 vastustajale ning Maksu- ja Tolliameti 27.05.2014. a teade nr 12.2-3/20413-5 kaebajale. 3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.09.2013. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 4. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 18.05.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on alates 10.03.2011 tegutsev äriühing, kel puudus majandustegevuse registri andmetel kütuse müügi registreering. 20.02.2012 OK Oiltrade OÜ-ga sõlmitud vedelkütuste müügilepingu nr XXXXXXX (tl 5-7) alusel soetas kaebaja OK Oiltrade OÜ-lt vedelkütust. 02.03.2012 vormistatud üleandmise-vastuvõtmise aktidega nr 203-1 – 203-6 (tl 8-10p) andis OK Oiltrade OÜ kaebajale Soldina Õlibaas OÜ aktsiisilaos üle XXXXXXX liitrit talvist diislikütust, XXXXXXX liitrit suvist diislikütust ja XXXXXXX liitrit bensiini 95.

2. 05.03.2012 esitas kaebaja Soldina Õlibaas OÜ-le väljastusvolitused nr 1 (tl 11-12) ja nr 2 (tl 12p), milles palus alates 05.03.2012 väljastada aktsiisilaost 500 000 liitrit diislikütust (403 200 liitrit talvist ja 96 800 liitrit suvist diislikütust) ja XXXXXXX liitrit bensiini 95. Väljastusvolitustest nähtuvalt oli kütuse vedajaks OK Oil OÜ ning kütuse mahalaadimiskoht Rakvere Terminal OÜ aadressil Narva mnt 27a, Rakvere linn. Koos väljastusvolitustega esitas kaebaja 05.03.2012 Soldina Õlibaas OÜ-le kinnituse (tl 16), mille kohaselt aktsiisilaost kaebajale tarbimisse lubatavat kütust ei müüda, vaid kasutatakse omatarbeks. Pärast väljastusvolituste saamist edastas Soldina Õlibaas OÜ maksuhalduri elektronposti aadressil aktsiisiladu@emta.ee teavituse koos kaebaja 05.03.2012 esitatud kinnitusega.

3. MTA andis 06.03.2012 Soldina Õlibaas OÜ-le korralduse nr 12.1-9/586 (tl 17-17p), millega keelas, juhindudes vedelkütuse seaduse (perioodil 31.01.–31.03.2012 kehtinud redaktsiooni; VKS v.r) § 192 lg-st 1 ja § 25 lg-st 1, ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg 1 alusel Soldina Õlibaas OÜ-l väljastada kaebajale aktsiisilaost kütust alates korralduse kättesaamisest kuni 09.04.2012. Korralduses on MTA seisukohal, et kaebaja poolt aktsiisilaopidajale 05.03.2012 esitatud VKS v.r § 192 lg 1 kohane kinnitus on ebaõige ega ole seega aluseks kütuse väljastamisel aktsiisilaost VKS v.r § 192 lg 1 teise lause kohaselt.

4. 07.03.2012 tegi MTA korralduse nr 12.2-3/6604-1 kaebaja kohustamiseks dokumentide esitamiseks ning suulise ja kirjaliku teabe andmiseks (korraldus on kohtule esitatud apellatsioonkaebuse lisana), et kontrollida kaebaja ettevõtlusega tegelemist Eestis ajavahemikul jaanuar kuni veebruar 2012. 20.03.2012 vormistatud protokollis maksukohustuslase suuliste ja kirjalike seletuste kohta (tl 56) selgitas kaebaja juhatuse liige, et kavatses soovitud kütust hoida Rakvere terminalis umbes 1,5-2 kuud ja selle siis edasi müüa, ning et enne müümist oleks ta esitanud avalduse majandustegevuse registris registreerimiseks.

5. 29.03.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) MTA 06.03.2012. a korralduse nr 12.1-9/586 tühistamiseks, mille muutis 08.07.2013 kohtule esitatud seisukohas (tl 65-66) taotluseks tuvastada MTA 06.03.2012. a korralduse õigusvastasus. Halduskohus asendas 19.08.2013. a määrusega vaidlustatud korralduse tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega.

6. Vastustaja palus vastuses (tl 51-55) jätta kaebus rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 04.09.2013. a otsusega (tl 74-78) kaebuse ning tunnistas MTA 06.03.2012. a korralduse nr 12.1-9/856 õigusvastaseks. - Kaebajal on käesolevas asjas kaebeõigus, kuna vaidlustatud haldusakt piiras kaebaja subjektiivset õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kaebaja, kes oli vaidlustatud korralduse andmise menetluses kolmandaks isikuks, ei olnud haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud ja ära kuulatud. Vastustaja jaoks pidi olema selgelt äratuntav, et haldusakti andmisel riivatakse kaebaja õigusi, mistõttu oli kaebaja menetlusse kaasamine ja

3

ärakuulamine vajalik. Olukorda, kus vastustaja on võtnud kaebajalt seletused alles pärast haldusakti andmist, ei saa pidada hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks. - Kaebajalt võeti seletused alles pärast haldusakti andmist. Käesolevas asjas ei esine ühtegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-s 3 sätestatud juhtumit, mille korral võib haldusorgan loobuda menetlusosalise ära kuulamisest. Vastustaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et konkreetses asjas esines tõsiseltvõetav kahju tekkimise oht või vajadus kaitsta avalikke huve HMS § 40 lg 3 p 1 mõttes. Vastustaja on küll kirjeldanud kütuse ebaseadusliku müügi skeemi, kuid ei ole tõendanud, et kaebajal oli VKS v.r § 192 lg 1 kohaselt antud kinnitusest hoolimata kavatsus kütust müüa. Kaebaja seletused, millele vastustaja on viidanud, on võetud pärast haldusakti andmist, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik neid haldusakti andmisel arvesse võtta. Lisaks on kaebaja oma seletustes öelnud, et kavatses enne kütuse müümist hankida VKS v.r § 13 lg 1 p-s 3 nõutava registreeringu. Asjakohane ei ole ka maksuhalduri viide kaebajal kütuse isikliku tarbimise võimaluste puudumisele, kuivõrd VKS v.r-i kohaselt ei ole oluline see, kas kaebajal olid vahendid ja võimalused kütuse isiklikuks tarbimiseks, vaid määrav on see, kas kütust müüakse või mitte. Antud juhul oli kaebaja sõlminud Soldina Õlibaas OÜ poolt väljastatava kütuse hoiule andmiseks lepingu Rakvere Terminal OÜ-ga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. 04.10.2013 esitas MTA Tartu Halduskohtu 04.09.2013. a otsusele hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 84-94), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata, või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ja saata asi tagasi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtusse. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. - MTA välja toodud asjaolud olid kogumis piisavaks aluseks põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et OÜ Soldina Õlibaas poolt kaebajale väljastatavalt kütuselt võidakse jätta tasumata seadusega ettenähtud maksud. MTA-le VKS v.r § 22 p-ga 1 antud pädevust tuleb tõlgendada selliselt, et lisaks registreeringu olemasolu kontrollimisele on maksuhalduril pädevus anda ka hinnanguid ja kontrollida registreeringute sisu. Korralduse õiguslikuks aluseks olev VKS v.r § 25 on asjakohane, sest maksuhalduril oli põhjendatud kahtlus, et isikud on kuritarvitanud neile VKS v.r-st tulenevat õigust ning esines alus ettekirjutuse tegemiseks VKS v.r nõuete rikkumise lõpetamiseks. Antud juhul rikkus kaebaja VKS v.r § 192 lg 1 ls 2 nõudeid ehk esitas aktsiisilaopidajale valeinformatsiooni. Alternatiivselt on MTA hinnangul võimalik tuletada vaidlustatud korralduse andmise õiguslik alus maksuseadustest. Asjaolu, et õiguslik alus sel juhul selgesõnaliselt korralduses ei kajastu, on käsitatav vorminõuete rikkumisena, mis ei ole haldusakti tühistamise aluseks. MKS §-st 10 maksuhaldurile tulenev kohustus maksude sissenõudmiseks hõlmab ka olukorra, kui maksuhaldurile on teada maksude arvestamisega seotud rikkumine. - Korralduse tegemise hetkel ei olnud tõepoolest tuvastatud ühtegi kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumist ega ühtegi konkreetset aktsiisilaopidaja poolset rikkumist. Korralduse objektiks olid kolmandate isikute, st kütust väljastada soovivate isikute tõenäoliselt toime pandavad rikkumised. Kuivõrd kütustega seotud pettuse skeem oli põhjalikult läbi mõeldud ning kasutati nn variisikuid, ei olnud maksuhalduri poolt tavapäraselt kasutatavad meetmed efektiivsed ning avaliku huvi kaitseks ning kahju ära hoidmiseks tuli tegutseda tekkinud kahtluse pinnalt ning tavapärasest vähesemale informatsioonile tuginedes, kaebajalt informatsiooni kogumata. Asjaolu, et korralduse tegemisele järgneval päeval kaebajale saadetud korralduse täitis kaebaja alles 20.03.2013, iseloomustab selgelt seda, et sellisel juhul oleks OÜ Soldina Õlibaas poolt väljastatud kütus juba suure tõenäosusega võõrandatud. Kui tehingu tulemusena oleks jäetud maksud riigile tasumata, siis nende maksude sissenõudmine oleks sisuliselt võimatu, kuivõrd

4

äriühingul puudub tagatis, mis tagaks tema võimalikku maksukohustust. Antud juhul ei olnud kahju tekkimise oht hüpoteetiline, vaid reaalne. - VKS §-s 192 sätestatud õigust väljastada isikutele vastava kinnituse esitamisel kütust aktsiisilaost omatarbeks, saab rakendada üksnes heausklikult, mida kaebaja antud juhul ei teinud. Ainuüksi kaebaja juhatuse liikme poolt 20.03.2012 antud kinnitus, et tema ainus soov oligi kütust hiljem müüma asuda, välistab kaebaja õiguse saada aktsiisilaost kütust omatarbeks. Eelnimetatud vestluse käigus selgunu kinnitas maksuhalduri poolt varasemalt tehtud riskihindamist ja analüüsi ning seda, et maksuhalduri põhjendatud kahtlus, et kütust tegelikkuses omatarbeks ei kasutata, osutus tõeseks. - Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks kohtu hinnangul puudus maksuhalduri põhjendatud kahtlusel alus, ning sellega on halduskohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi (HKMS § 157 lg 1). Maksuhaldur tuvastas kaebaja suhtes läbi viidud taustakontrolli tulemusel, et kaebaja ettevõttel puudub ettevõtlus ning puuduvad reaalsed võimalused kütust omatarbeks kasutada. Maksuhaldur möönab, et korralduses ei ole läbi viidud taustakontrolli tulemusi kajastatud, kuid see on tingitud üksnes asjaolust, et korraldus väljastati aktsiisilaole, ning kütust väljastada soovivad isikud olid aktsiisilao suhtes kolmandad isikud, mistõttu rakendus MKS §-s 26 sätestatud maksusaladuse hoidmise kohustus. Arvestades taustakontrolli käigus tuvastatut ning kütuseturul toimuva pikaajalise jälgimise kaudu kogutud teadmist, oli maksuhalduril piisavalt alust kahelda kaebaja heausksuses ning reaalses kütuse omatarbeks kasutamises. Vastustaja on kohe järgmisel päeval pärast vaidlusaluse korralduse tegemist andnud kaebajale korralduse dokumentide esitamiseks ning teabe saamiseks. Kui kaebaja oleks esitanud vajalikud dokumendid ja suutnud ära tõendada, et ta soovib kasutada kütust omatarbeks, siis oleks maksuhaldur oma piirangu tema osas tühistanud ja vajaduse korral ka tekkinud kahjud hüvitanud. Samuti on tulenevalt MKS § 150 lg-st 1 maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksuhaldur on oma järeldustes eksinud. - Vaidlusalune korraldus ei takistanud oluliselt kaebaja majandustegevust. Kuivõrd kaebajal puudusid vastavad load, ei oleks ta saanud nagunii kütusega väljaspool aktsiisiladu tehinguid teha. Kütuste väljastamine oli takistatud ainult konkreetse isiku suhtes, mistõttu oli nii kütuse omaniku kui ka aktsiisilao õiguste riive minimaalne. Seda, et maksuhalduri tegevus ei ole isiku majandustegevust oluliselt takistanud, näitab ilmekalt ka aktsiisilao ja kütust väljastada soovinud isikute käitumine pärast MTA poolset sekkumist. Loetud päevad pärast vaidlustatud korralduse tegemist toimus kütuse tagasimüük kütuse eelmisele omanikule. - Piirang on selgelt seotud maksuhalduri poolt läbi viidud riskianalüüsi tulemusega, mis lõppkokkuvõttes osutus igati õigustatuks, sest selgus, et kaebaja eesmärk ei olnud omatarbe eesmärgil kütuse Soldina Õlibaas OÜ territooriumilt väljaviimine, vaid tegelikkuses sooviti kütust edasi võõrandada. Seega täitis vaidlustatud korraldus kütuse omatarbeks väljastamise keelamise kohta oma eesmärki ning takistas käibemaksupettuse toimepanekut. - 07.03.2012. a korraldus, millega sooviti kontrollida isiku ettevõtlusega tegelemist, oli seotud vaidlustatud korraldusega, sest kui isik soovis kütust soetada omatarbeks, siis pidi ta tegelema ettevõtlusega, mille raames soovis vastavat kütust kasutada. Kuivõrd maksuhaldurile kättesaadavatest andmebaasidest nähtus, et äriühingul puuduvad registervara ja töötajad, siis oli igati põhjendatud kontrollida äriühingu ettevõtlusega tegelemist. - Kuna kaebaja ei ole tõendanud Eestis ettevõtlusega tegelemist ega loonud maksuhaldurile võimalust seda täiendavalt kontrollida, siis kustutas MTA 06.10.2014. a otsuse nr 12.2-7/025967-2 alusel kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist alates 07.10.2014. Majandustegevuse registris ei ole kaebaja kütuse registreeringuid/müügilubasid omanud, mis tähendab, et kaebaja ei ole kütusevaldkonnas ettevõtlusega tegelenud. Kaebaja hilisemast käitumisest ega ka 2012. a majandusaasta aruandest ei nähtu, et vastustaja oleks vajanud 05.03.2012 Soldina Õlibaas OÜ-le esitatud väljastustaotluses märgitud diislikütust omatarbeks. - Kaebaja on viimastel aastatel mitmeid kordi vahetanud äriühingu nime, ning alates 12.12.2013 äriühingu juhatuse liikmeks olevat isikut seostatakse avalikkuses mitmete

5

kütusevaldkonnas toimepandud pettustega. Kuigi kaebaja nime, osanike ja juhatuse liikmete muutused on aset leidnud pärast vaidlusaluse korralduse väljastamist, siis viitavad toimunud tehingud kogumis sellele, et äriühingut sooviti kasutada pettuseks kütuse valdkonnas.

9. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 100-102p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. - Õiguste piiramist ei saa põhjendada üksnes paljasõnalise väitega, et levinud on massiline maksupettuste toimepanemine. VKS v.r § 25 lg 1 on üldnorm, mis sätestab, millise ametiasutuse pädevuses on vedelkütuse seaduse rikkumise tuvastamisel rikkumise lõpetamiseks vajaliku ettekirjutuse tegemine. Ilmselgelt ei ole tegemist käesoleval juhul õigusliku alusega Soldina Õlibaas OÜ-le kütuse aktsiisilaost väljastamise keelamise kohta korralduse tegemisel. Ka viide MKS § 10 lg 2 p-le 3 kui õiguslikule alusele on põhjendamatu, kuivõrd tegemist on menetlusliku üldnormiga, mis sätestab maksuhalduri kohustuse nõuda sisse maksuvõlad. Samuti ei olnud kaebajale antud juhul määratud maksusummat ega olnud tekkinud maksuvõlga, mida maksuhaldur pidanuks sisse nõudma. - Kaebaja poolt VKS v.r §192 lg 1 alusel antud kinnitus oli õiguspärane. Kaebaja selgitab, et tema sooviks oli kaugemas tulevikus kütus lõpptulemusena võõrandada, kuid seda mitte enne selleks vajaliku registreeringu saamist. - Maksuhaldur ei saanud vaidlusaluse 06.03.2012. a korralduse andmisel tugineda 20.03.2012. a suuliste ja kirjalike seletuste protokollis toodule. - Vastustaja ei ole põhjendanud, mida ta soovib tõendada alles apellatsioonimenetluses esitatud 07.03.2012. a korraldusega nr 12.2-3/6604-1 ning miks seda ei olnud võimalik esitada kohtumenetluse esimeses astmes. Nimetatud korraldus ei ole kuidagi seotud vaidlusaluse Soldina Õlibaas OÜ-le tehtud 06.03.2012. a korraldusega. 07.03.2012. a korralduse eesmärgiks on olnud kontrollida kaebaja ettevõtlusega tegelemist jaanuaris ja veebruaris 2012. MTA poolt läbi viidud vastava kontrolli käigus tuvastati kaebaja tegelemine ettevõtlusega ning maksuhaldur ei teinud otsust vastustaja kustutamiseks käibemaksukohustuslaste registrist. - Vastustaja poolt kohtule 06.04.2015 esitatud uus tõend tuleb HKMS § 51 lg 3 rikkumise tõttu jätta arvesse võtmata. - Kaebaja kustutamine käibemaksukohustuslaste registrist ei toimunud kaebajale 07.03.2012 tehtud korralduse nr 12.2-3/6604-1 alusel alustatud kontrolli tulemusena. Maksuhaldur alustas täiendavalt kontrolli veel 2013. aastal, mil kontrolliti äriühingu ettevõtlusega tegelemist Eestis perioodil 01.07.2013–31.03.2014. Viidatud kontroll lõpetati 27.05.2014. a teatega, mille kohaselt tuvastati kaebaja ettevõtlusega tegelemine käibemaksuseaduse mõttes. Seega ei oma 06.10.2014. a otsus isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise kohta mingit tähendust enam kui kaks ja pool aastat varem Soldina Õlibaas OÜ-le antud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel. - Vastustaja väidab küll, et kaebaja suhtes on enne vaidlustatud korralduse andmist läbi viidud riskianalüüs, kuid kohtule seda esitatud ei ole. Seevastu on vastustaja kohtule esitatud täiendavates seisukohtades hakanud vaidlusalust korraldust põhjendama hiljem selgunud asjaoludega, mis ei saanud olla vastustajale teada korralduse tegemise ajal. 06.03.2012. a korralduse tegemist ei saa põhjendada vastustaja viited kaebaja nime muutustele ning alates 12.12.2013 kaebaja juhatuse liikmeks olevale isikule. Isegi kui juhatuse liige ja osanik oleks süüdi mõistetud süüteo toimepanemises, ei annaks see alust väita, et äriühing, millel 06.03.2012 puudus igasugune seos nimetatud isikuga, soovis käituda õigusvastaselt ja toime panna maksupettust. - Olukorras, kus maksuhaldur märgib, et isik ei soovi kasutada kütust oma tarbeks, vaid soovib toime panna maksupettuse, ning sellel alusel keelab kütuse väljastamise, saanuks kaebaja ära kuulamine enne otsuse tegemist anda ilmselgelt teistsuguse tulemuse. Seega on antud juhul kaebaja ära kuulamata jätmine äärmiselt oluline menetlusnormi rikkumine.

6

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

11. Ringkonnakohus käsitab esmalt menetluslikke küsimusi (I), lahendab seejärel MTA apellatsioonkaebuse (II) ja menetluskulude küsimuse (III).

I

12. Apellatsioonimenetluses on kohtule esitatud kolm uut tõendit. Vastutaja on kohtule esitanud MTA 07.03.2012. a korralduse nr 12.2-3/6604-1 dokumentide esitamiseks, suulise ja kirjaliku teabe andmiseks, ning MTA 06.10.2014. a otsuse nr 12.2-7/025967-2 kaebaja käibemaksukohustuslase registrist kustutamise kohta. Kaebaja on ringkonnakohtule esitanud MTA 27.05.2014. a teate nr 12.2-3/20413-5 kaebaja ettevõtlusega tegelemise tuvastamise kohta. HKMS § 198 lg 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui: 1) halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta; 2) asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu; 3) asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. HKMS § 198 lg 3 sätestab järgmist: „Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Enne uuele asjaolule või tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks.“

13. Ringkonnakohus leiab, et MTA 07.03.2012 kaebajale antud korralduse dokumentide esitamiseks, suulise ja kirjaliku teabe andmiseks võtab kohus uurimispõhimõttest tulenevalt asja materjalide juurde, kuna see on sündmuste ajalisest lähedusest tulenevalt oluline konteksti mõistmiseks. Ülejäänud dokumendid tuleb aga pooltele tagastada. Vastustaja poolt esitatud tõendi osas nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et 06.10.2014. a otsus isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise kohta ei oma mingit tähendust enam kui kaks ja pool aastat varem Soldina Õlibaas OÜ-le antud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel. Ringkonnakohus leiab, et sama kehtib ka MTA 27.05.2014. a teate kohta, mille esitas kohtule kaebaja.

14. Kaebaja on oma 10.04.2015 ringkonnakohtule esitatud seisukohas leidnud, et vastustaja poolt kohtule 06.04.2015 esitatud uus tõend tuleb HKMS § 51 lg 3 rikkumise tõttu jätta arvesse võtmata. HKMS § 51 lg 3 ls 2 sätestab, et kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu. Ringkonnakohus leiab, et kuna MTA poolt 06.04.2015 avaldusega esitatud tõend tuleb vastustajale asjassepuutumatuse tõttu tagastada, siis ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul vajalikuks tõlgendada HKMS § 51 lg-t 3.

7

II

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Täiendavalt ja vastuseks MTA apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

16. Esmalt käsitab ringkonnakohus MTA 06.03.2012. a korralduse piisava põhjendusega seonduvat. HMS § 56 lg-d 1–3 näevad ette: „(1) Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. (2) Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. (3) Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.“ Lisaks kaebaja poolt 05.03.2012 esitatud kinnituse ja seaduse refereerimisele sisaldab MTA 06.03.2012. a korraldus vaid järgmist hinnangut, mida saab käsitada keelu põhjendusena: „Ida maksu- ja tollikeskus, tuginedes maksuhalduri käsutuses ja teada olevatele andmetele, on seisukohal, et Viva Fuel OÜ poolt aktsiisilaopidajale 05.03.2012 esitatud VKS § 192 lg 1 kohane kinnitus on ebaõige ning ei ole seega aluseks kütuse väljastamisel aktsiisilaost VKS § 192 lg 1 teise lause kohaselt.“ Riigikohus on selgitanud: „Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (…). Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (…). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses“ (RKHKo 05.11.2008, 3-3-1-49-08, p 11). Käesolevas menetluses on juhtunud täpselt see, millele Riigikohus 2008. a otsuses viitas: haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine on üle kandunud kohtumenetlusse. Isegi kui arvestada, et kaebaja ei olnud 06.03.2012. a korralduse adressaat, vaid kolmas isik, puudutas nimetatud korraldus just tema õigusi. Riigikohus peab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimist kohtumenetluses võimalikuks vaid teatud kitsendavatel tingimustel: „Riigikohtu hinnangul võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Seejuures on tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati, haldusorganil. Näiteks võis põhjendus sisalduda haldusorgani poolt koostatud dokumendis, millele haldusaktis nõuetekohaselt ei viidatud, kuid mis eksisteeris haldusakti andmise ajal, või haldusmenetluse käigus mõne menetlusosalise või teise haldusorgani poolt akti andjale esitatud dokumendis. Samuti võib kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust arvesse võtta juhul, kui mõistliku isiku jaoks pidi olema arusaadav, et haldusorgan juhindus vastavast põhjendusest haldusakti andmisel“ (RKHKo 29.11.2012, 3-3-1-29-12, p 20). Ringkonnakohus leiab, et kogu senise kohtumenetluse vältel ei ole MTA tõendanud, et 06.03.2012. a korralduse andmise ajal eksisteerisid asjaolud, mis oleks andnud alust 06.03.2012. a korralduses esitatud väiteks. MTA on apellatsioonkaebuses väitnud, et tuvastas kaebaja suhtes läbi viidud taustakontrolli tulemusel, et kaebaja ettevõttel puudub ettevõtlus ning puuduvad reaalsed võimalused kütust omatarbeks kasutada. Samas möönab MTA, et korralduses ei ole läbi viidud taustakontrolli tulemusi kajastatud, kuid see on väidetavalt tingitud üksnes asjaolust, et korraldus väljastati aktsiisilaole, ning kütust väljastada soovivad isikud olid aktsiisilao suhtes kolmandad isikud, mistõttu rakendus MKS §-s 26 sätestatud maksusaladuse hoidmise kohustus. Samas, arvestades

8

taustakontrolli käigus tuvastatut ning kütuseturul toimuva pikaajalise jälgimise kaudu kogutud teadmist, oli maksuhalduril piisavalt alust kahelda kaebaja heausksuses ning reaalses kütuse omatarbeks kasutamises. Ringkonnakohus nõustub MTA-ga küll MKS § 26 osas, kuid peab väidet, et 06.03.2012 oli MTA-l olemas kaebaja suhtes läbi viidud analüüs, ebausutavaks. Seda enam, et MTA on kohtumenetluses tuginenud vaid asjaoludele, mis esinesid pärast 06.03.2012. Peale selle on MTA apellatsioonkaebuses ise kinnitanud, et tegutses tavapärasest vähesemale informatsioonile tuginedes. See viitab pigem sellele, et nö tulistati huupi. Ringkonnakohus ei pea paljast väidet taustakontrolli olemasolu kohta piisavaks, et lugeda vastustaja tõendamiskohustus täidetuks. Eelneva tõttu ei ole MTA-l õnnestunud kohut veenda, et MTA lähtus apellatsioonkaebuses väidetud kaalutlusest 06.03.2012. a korralduse andmisel. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et 06.03.2012. a korraldus on lisaks halduskohtu poolt tuvastatule õigusvastane ka põhjenduse puudulikkuse tõttu.

17. Edasi annab ringkonnakohus hinnangu 06.03.2012. a korralduse materiaalsele õiguspärasusele. MTA on 06.03.2012. a korralduse õiguslike alustena nimetanud VKS (perioodil 31.01.–31.03.2012 kehtinud redaktsiooni) § 192 lg 1, § 25 lg 1 ning MKS § 46 lg 1. Korralduse resolutiivosaks oli korraldus „mitte väljastada kütust Viva Fuel OÜ-le korralduse kättesaamisest“.

18. VKS v.r § 192 lg 1 sätestas: „Aktsiisilaopidaja on kohustatud teise isiku kütuse tarbimisse lubamisel kontrollima majandustegevuse registrist, kas kütuse tarbimisse lubamist soovival isikul on registreering kütuse müügiks, sealhulgas käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 nimetatud märge, ning teatama Maksu- ja Tolliametile viivitamata selle isiku andmed, kellel puudub vastav märge. Aktsiisilaopidaja võib lubada tarbimisse teise isiku, kellel puudub käesolevas lõikes nimetatud märge, kütust juhul, kui isik on esitanud aktsiisilaopidajale kinnituse, mis sisaldab järgmisi andmeid: 1) isiku nimi; 2) kinnitus, et tarbimisse lubatavat kütust ei müüda; 3) isiku esindaja ees- ja perekonnanimi, isikukood, allkiri ja kuupäev. Aktsiisilaopidajal on keelatud lubada tarbimisse teise isiku kütust, kui isikul on majandustegevuse registris märge kütuse müügiks käesoleva seaduse § 42 lõike 2 tähenduses.“ Ringkonnakohus leiab, et see säte ei saa olla aluseks MTA 06.03.2012. a korraldusele, kuna ei volita keelama MTA-l väljastada kütust. Tegemist on sättega, mis kehtestab kohustusi aktsiisilao pidajale. Kuna aktsiisilao pidaja oli samuti eraõiguslik äriühing, siis tuleb VKS v.r § 192 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et eraõiguslikul äriühingul oleks võimalik seda normi järgida. Aktsiisilao pidaja võis selle sätte alusel keelduda kütuse väljastamisest esiteks siis, kui isikul puudus VKS v.r § 13 lg-s 2 sätestatud märge ja tema kinnitus ei vastanud VKS v.r § 192 lg 1 ls-s 2 sätestatud nõuetele, ning teiseks siis, kui isikul oli majandustegevuse registris märge kütuse müügiks VKS v.r § 42 lg 2 tähenduses. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et aktsiisilaos hoiul olnud kütus kuulus kaebajale. MTA on väitnud, et kaebaja rikkus VKS v.r § 192 lg 1 ls 2 nõudeid esitades aktsiisilaopidajale valeinformatsiooni. Kohtutoimikus oleval kinnituse koopial (tl 16) on viide Viva Fuel OÜ 05.03.2012. a väljastusvolitustele nr 1 ja nr 2, Viva Fuel OÜ nimetus ja registrikood, juhatuse liikme nimi ja isikukood, kinnitus, et aktsiisilaost tarbimisse lubatavat kütust ei müüda, vaid kasutatakse omatarbeks, kuupäev ja allkirja koht. Ringkonnakohtu hinnangul on kinnitusel olevad nimed, koodid ja kuupäevad õiged. Dokument sisaldab ka seaduses nõutud kinnitust. Ringkonnakohus märgib, et sõltumata sellest, kas see kinnitus oli õige või vale, ei sisalda MTA 06.03.2012. a korraldus põhjendust, mis osas oli kaebaja kinnitus vale. Samuti ei ole MTA kohtumenetluses suutnud tõendada, et see kinnitus oleks olnud vale. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebajalt hiljem saadud ütlused alust hinnanguks, et 05.03.2012 antud kinnitus oleks olnud vale. MTA on tuginenud kaebaja poolt 20.03.2012 kaebaja suhtes 07.03.2012 algatatud kontrollimenetluses antud ütlustele, kus kaebaja väitis, et kavatses kütust hoida Rakvere Terminalis 1,5–2 kuud ja selle edasi müüa, ning lisas, et enne müümist oleks ta esitanud avalduse MTR-s registreerimiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna Eesti

9

Vabariigis kehtivad põhiseaduses sätestatud põhiõigused ja kaebaja poolt MTA-le kirjeldatud teguviis ei olnud keelatud, siis on MTA ekslikult asunud kaebaja esindaja 20.03.2012. a ütluse põhjal seisukohale, et kaebaja 05.03.2012 antud kinnitus oli vale. Kaebaja soovis antud ütluse järgi käituda täiesti legaalsel viisil. Samuti ei saa MTA poolt väidetud asjaolude pinnal, et kaebaja on viimastel aastatel mitmeid kordi vahetanud äriühingu nime ning et alates 12.12.2013 äriühingu juhatuse liikmeks olevat isikut seostatakse avalikkuses mitmete kütusevaldkonnas toimepandud pettustega, asuda seisukohale, et kaebaja 05.03.2012 antud kinnitus oleks olnud vale. Nendel asjaoludel ei ole käesoleva kaasusega mingit seost. MTA möönab ka ise, et nime, osanike ja juhatuse liikmete muutused on aset leidnud pärast vaidlusaluse korralduse väljastamist. Kokkuvõttes on ringkonnakohus niisiis seisukohal, et VKS v.r § 192 lg 1 ei saa olla aluseks MTA 06.03.2012. a korraldusele ning et kaebaja ei eksinud 05.03.2012 kinnitust andes VKS v.r § 192 lg 1 ls-s 2 sätestatud nõuete vastu.

19. VKS v.r § 25 lg 1 sätestas: „Käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks teeb käesoleva seaduse §-s 20 nimetatud järelevalveasutuse pädev ametiisik ettekirjutuse, kus peavad sisalduma järgmised andmed: 1) selle isiku nimi, isiku- või registrikood, elu- või asukoha aadress ja kontakttelefoni number, kellele ettekirjutus on suunatud; 2) andmed ettekirjutuse objektiks oleva asjaolu kohta koos viitega käesoleva seaduse vastavale paragrahvile, mida rikutakse, ning nõue õigusrikkumise lõpetamiseks; 3) ettekirjutuse täitmise tähtaeg; 4) viide ettekirjutuse vaidlustamise võimaluse, korra, koha ja tähtaja kohta; 5) ettekirjutuse tegemise kuupäev, ettekirjutuse teinud isiku nimi, ametikoht, ametinimetus ja allkiri.“ Kaebaja on väitnud, et tegemist ei ole käesoleval juhul õigusliku alusega, vaid üldnormiga, mis sätestab, millise ametiasutuse pädevuses on vedelkütuse seaduse rikkumise tuvastamisel rikkumise lõpetamiseks vajaliku ettekirjutuse tegemine. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et VKS v.r § 25 lg 1 kujutas endast pädevusnormi ja mitte volitusnormi. Volitusnormis peavad sisalduma ka tingimused, milliste esinemisel on haldusorganil lubatud põhiõigusi piirata, ning meetmed, mida on lubatud rakendada. Mida intensiivsem on haldusorgani võimuses olev õiguste piirang, seda suurem peab olema volitusnormi tingimuste regulatsioonitihedus. Riigikohtu üldkogu on öelnud: „Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Kodanik „peab saama – kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga – asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu“ […]“ (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 31). Olgugi, et juriidilisi isikuid puudutavad regulatsioonid on reeglina ja võivadki üldjuhul olla keerukamad, kehtib öeldu oma põhiolemuses siiski ka juriidilise isiku suhtes. VKS v.r § 25 lg-st 1 ei ole võimalik välja lugeda, et see volitaks MTA-d keelama aktsiisilao pidajat hoolimata VKS v.r § 192 lg 1 tingimuste täitmisest väljastada hoiul olevat kütust. Viidet „käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks“ on liiga üldsõnaline, et selle alusel oleks võimalik anda vastav keeld. Peale selle ei ole MTA ei 06.03.2012. a korralduses ega ka käesolevas kohtumenetluses suutnud kirjeldada ega tõendada vedelkütuse aktsiisi seaduse ega selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete eelnevat rikkumist kaebaja poolt. MTA on apellatsioonkaebuses kirjutanud, et korralduse tegemise hetkel ei olnud tõepoolest tuvastatud ühtegi kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumist ega ühtegi konkreetset aktsiisilaopidaja poolset rikkumist. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas sai MTA sellisel faktilisel ja õiguslikul alusel asuda isiku õigusi piirama.

20. 06.03.2012. a korralduses nimetatud kolmas alus, MKS § 46 lg 1 sätestab: „Maksuhaldur annab talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks korraldusi, otsuseid ja muid haldusakte. Maksuhalduri haldusaktide andmisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel juhindutakse

10

haldusmenetluse seaduses sätestatust, kui käesolevas seaduses või maksuseaduses ei ole ette nähtud teisiti.“ Esiteks ei ole MKS § 46 lg 1 volitusnorm, kuna ei sisalda tingimusi, milliste esinemisel oleks makshalduril lubatud isiku õigusi piirata. Teiseks viitab MKS § 46 lg 1 ls 2 haldusmenetluse seadusele, mille § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna 06.03.2012. a korraldus ei ole antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, on see vastuolus ka HMS §-ga 54 ja MKS § 46 lg 1 ls-ga 2.

21. Eelnevast nähtuvalt ei tule ükski MTA poolt 06.03.2012. a korralduses nimetatud sätetest kõne alla korralduse õigusliku alusena – seda ei üksikuna ega nende koosmõjus. Apellatsioonkaebuses on MTA väitnud, et alternatiivselt on võimalik tuletada vaidlustatud korralduse andmise õiguslik alus maksuseadustest. Asjaolu, et õiguslik alus sel juhul selgesõnaliselt korralduses ei kajastu, oleks vaid vorminõuete rikkumine, mis ei ole haldusakti tühistamise aluseks. MKS §-st 10 maksuhaldurile tulenev kohustus maksude sissenõudmiseks hõlmab ka olukorra, kui maksuhaldurile on teada maksude arvestamisega seotud rikkumine. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui haldusorgan tegutses ilma piisava seadusliku aluseta, kuid väidab hiljem, et tegutses mõnel muul seaduslikul alusel, siis tuleb sellele väitele rakendada samu kriteeriume nagu hiljem esitatud põhjenduste puhul – haldusorgan peab suutma kohut veenda, et lähtus sellest volitusnormist haldusakti andmisel. Käesoleval juhul ei ole MTA suutnud kohut veenda, et ta tegutses mõnel 06.03.2012. a korralduses nimetamata alusel. Ringkonnakohus leiab, et haldusorgan peab enesekontrolli eesmärgil endale ise teadvustama, mille alusel ta tegutseb. Vastasel korral ei tea ta ise, millised on eeldused tegevusse asumiseks ja milliseid meetmeid võib ta rakendada. Põhiõigusi riivava haldusakti puhul ei ole üldjuhul võimalik tagant järele öelda, et tegelikult tegutses haldusorgan hoopis mingi muu seaduse alusel. Lisaks on MTA viide maksuseadustele liiga üldine. Ka välja pakutud MKS § 10 ei saa olla volitusnormiks, kuna tegemist on nii pealkirja kui sätestuse struktuuri järgi ülesandenormiga, mis ei vasta riivevolituse nõuetele. See säte kirjeldab vaid, millised on maksuhalduri ülesanded. Peale selle rõhutab MKS § 10 lg 1, et ülesandeid saab täita kasutades maksuhaldurile selleks seadusega antud pädevust. Põhiseaduse § 3 lg 1 ja § 11 ls 1 kohaselt on põhiõiguste piiramiseks lisaks ülesande- ja pädevusnormile vajalik ka volitus- ehk alusnormi olemasolu.

22. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lisaks halduskohtu poolt tuvastatud puuduvale ärakuulamisele, mis tingis korralduse formaalse õigusvastasuse, on MTA korraldus õigusvastane ka põhjenduse puudulikkuse tõttu ning ka seetõttu, et see on antud ilma seadusliku aluseta. Kokkuvõttes on MTA 06.03.2012. a korraldus nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. Vastuseks MTA väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

23. MTA on väitnud, et kuna korralduse tegemisele järgneval päeval kaebajale saadetud korralduse dokumentide esitamiseks, suulise ja kirjaliku teabe andmiseks täitis kaebaja alles 20.03.2013, siis oleks kaebaja väljastatud kütuse selleks ajaks juba suure tõenäosusega võõrandanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja poolt nädal aega nõutust hiljem esitatud dokumendid ja seletused ei ole piisavaks aluseks, et järeldada kaebaja pahatahtlikkust. Juhul, kui on olemas piisav alus, võib venitamine olla küll üheks asjaoluks, mida saab koos ülejäänud asjaoludega arvestada.

24. MTA on väitnud, et kui tehingu tulemusena oleks jäetud maksud riigile tasumata, siis nende maksude sissenõudmine oleks sisuliselt võimatu, kuivõrd äriühingul puudub tagatis, mis tagaks tema võimalikku maksukohustust. Antud juhul ei olnud kahju tekkimise oht hüpoteetiline, vaid reaalne. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla MTA motivatsiooni hoolitseda maksukohustuse

11

õigeaegse ja täieliku täitmise eest, kuid juhib MTA tähelepanu sellele, et haldusorgan tohib õigusriigis tegutseda vaid seaduse alusel.

25. MTA on väitnud, et kaebaja oli pahausklik. Ringkonnakohus kordab, et MTA ei ole esitanud asjakohaseid tõendeid, et kaebaja oli 05.03.2012 kinnitust esitades pahausklik.

26. MTA on väitnud, et kui kohus kahtleb maksuhalduri analüüsi ja riskihindamise võimes, siis tulnuks kohtul uurimisprintsiipi järgides maksuhaldurilt vastavad andmed välja nõuda. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks kohtu hinnangul puudus maksuhalduri põhjendatud kahtlusel alus. Ringkonnakohus juhib MTA tähelepanu sellele, et HKMS § 2 lg 1 ja lg 4 ls 1 sätestavad, et halduskohtumenetluse ülesanne on eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel; kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. HKMS § 59 lg 1 ja 4 järgi peab menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs; kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda; kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab HKMS § 59 lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt; kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia; asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus trahvida. Ringkonnakohus selgitab, et MTA on haldusorganina ametikohustuse tõttu kohustatud põhjendama oma haldusakte ise ning esitama vajadusel ka asjakohased tõendid, et kohtul oleks võimalik otsuse õiguspärasuses veenduda.

27. MTA on väitnud, et tuvastas kaebaja suhtes läbi viidud taustakontrolli tulemusel, et kaebaja ettevõttel puudub ettevõtlus ning puuduvad reaalsed võimalused kütust omatarbeks kasutada. Ringkonnakohus viitab, et sellega viitab MTA 2014. aastal aset leidnud sündmustele, mis ei mõjuta kuidagi hinnangut 06.03.2012. a korralduse õigusvastasuse osas.

28. MTA on väitnud, et kui kaebaja oleks 07.03.2012. a korralduse alusel esitanud vajalikud dokumendid ja suutnud ära tõendada, et ta soovib kasutada kütust omatarbeks, siis oleks maksuhaldur oma piirangu tema osas tühistanud ja vajaduse korral ka tekkinud kahjud hüvitanud. Ringkonnakohus leiab, et ajaliselt hilisem 07.03.2012. a korraldusega algatatud kontrollimenetlus ei saa 06.03.2012. a korraldust kuidagi õiguspäraseks muuta.

29. MTA on väitnud, et tulenevalt MKS § 150 lg-st 1 on maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksuhaldur on oma järeldustes eksinud. Ringkonnakohus selgitab, et tõendamiskoormuse ümberpööramine MKS § 150 lg 1 alusel eeldab maksuotsuse või maksuteate olemasolu. Selle sätte kehtivusala ei ole võimalik laiendada kaugemale, kui näeb ette sätte sõnastus. MKS § 150 lg-s 1 ette nähtud tõendamiskoormuse ümberpööramine ei saa laieneda seadusliku aluseta antud korraldusele.

30. MTA väidab, et vaidlusalune korraldus ei takistanud oluliselt kaebaja majandustegevust. Kuivõrd kaebajal puudusid vastavad load, ei oleks ta saanud nagunii kütusega väljaspool aktsiisiladu tehinguid teha. Kütuste väljastamine oli takistatud ainult konkreetse isiku suhtes, mistõttu oli nii kütuse omaniku kui ka aktsiisilao õiguste riive minimaalne. Ringkonnakohus märgib, et need argumendid ei mängi rolli 06.03.2012. a korralduse õiguspärasuse hindamisel.

12

31. MTA väidab, et 07.03.2012. a korraldus oli seotud vaidlustatud korraldusega, sest kui isik soovis kütust soetada omatarbeks, siis pidi ta tegelema ettevõtlusega, mille raames soovis vastavat kütust kasutada. Kuivõrd maksuhaldurile kättesaadavatest andmebaasidest nähtus, et äriühingul puuduvad registervara ja töötajad, siis oli igati põhjendatud kontrollida äriühingu ettevõtlusega tegelemist. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla põhjendatust kontrollida äriühingu ettevõtlusega tegelemist, kuid leiab, et ajaliselt hilisem kontroll ei saa õigustada kuidagi seadusliku aluseta antud korraldust.

32. MTA väidab, et kustutas 06.10.2014. a otsuse nr 12.2-7/025967-2 alusel kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist alates 07.10.2014. Majandustegevuse registris ei ole kaebaja kütuse registreeringuid/müügilubasid omanud, mis tähendab, et kaebaja ei ole kütusevaldkonnas ettevõtlusega tegelenud. Ringkonnakohus kordab, et 2014. aastal juhtunu ei mõjuta kohtu hinnangut 06.03.2012. a korralduse õigusvastasuse osas.

33. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et murettekitav on haldusorgani järgmine apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht: „korralduse objektiks olidki kolmandate isikute, st kütust väljastada soovivate isikute tõenäoliselt toime pandavad rikkumised (…). Kuivõrd kütustega seotud pettuse skeem oli põhjalikult läbi mõeldud ning et kasutati nn variisikuid, ei olnud maksuhalduri poolt tavapäraselt kasutatavad meetmed efektiivsed ning tegutseda tuligi tekkinud kahtluse pinnalt ning tavapärasest vähesemale informatsioonile tuginedes.“ Ringkonnakohus selgitab, et õigusriigis on põhiõiguste piiramise õigustamine erakorraliste asjaoludega probleemne ja välditav praktika. Haldusorganil on lubatud tegutseda seadusega ette antud raamis. Kui haldusorgan tunnetab talle antud volituste ebapiisavust, lünklikkust või ebaefektiivsust, siis on võimalik esitada valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanek töötada välja ja algatada seaduse täiendamine. Ennast väljapoole seadust asetamine on omavoli, mis on põhiseaduse § 13 lg-ga 2 sõnaselgelt keelatud.

III

34. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus MTA apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on küll vastuses apellatsioonkaebusele taotlenud vastustajalt kohtukulude väljamõistmist, kuid ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. HKMS § 109 lg 1 ls 4 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Seetõttu jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Tiina Pappel Agu Timmi Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/