3-14-52493/72 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Altnurme Määruse tegemise aeg ja koht 17.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52493 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus A.D. kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – A.D., esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Siret Saks. Kohtuistungi toimumise aeg 17.04.2015, Tallinn. Resolutsioon Anda luba A.D. kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS §

361 lõikes 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17. juunini 2015. a (kaasa arvatud). Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

Asjaolud ning taotluse sisu

1. 13.04.2015 esitas Politseija Piirivalveamet (PPA) Tallinna Halduskohtule taotluse A.D. kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra. Taotluse kohaselt tabati 18.10.2014 kell 06.05 Põlva maakonnas, xxx vallas, xxx külas kaks meessoost isikut. Isikutel puudusid dokumendid, enda sõnade kohaselt olid nad Mali Vabariigi kodanikud. Isikud olid lühikestes ilmaoludele mittevastavalt riietes, läbimärjad ja külmunud. Kohale kutsuti kiirabi. Alust oli arvata, et tegu on ebaseaduslikult ajutise kontrolljoone ületanud isikutega.

Isikute edasise kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast Mali Vabariigi kodanikuks A.D.ks, kes on sündinud xx.xx.xxxx Malis. Isiku sõnade kohaselt on ta vallaline, omab põhiharidust, tema emakeeleks on bambara keel ja ka prantsuse keel ning elukohaks on Tänav nr xxx, xxx, xxx. Töötas kodumaal autopesijana ja Venemaal jagas reklaamlehti ning tegi muid juhutöid.

A.D. näol oli tegemist välismaalasega ning tal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. Samuti puudusid isikut tõendavad dokumendid. Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu peeti isik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 19 lg 1 alusel 18.10.2014 kell 06.05 kuni 48-tunniks kinni.

18.10.2014 kell 19.10 avaldas isik PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. Vastavalt sellele vormistati kinnipidamine VSS alusel ümber kinnipidamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel, millega peeti isik kuni 48-tunniks kinni. 19.10.2014 esitas A.D. varjupaigaja elamisloa taotluse, mis võeti vastu ja registreeriti nr 7001410146.

Oma seletuses väitis A.D., et lahkus Malist 26.03.2013 lennukiga Venemaale Moskvasse. Olemas oli pass ja viisa, mille muretses isik ise Venemaa saatkonnast Malis. Malist lahkumise põhjuseks oli sõda ning eri usku ja eri hõimude vahelised konfliktid. Välja tänavatele ei tohtinud minna. Väikseid lapsi tapeti. Isik seletab, et lootsis seda, et olukord Malis paraneb ja ta saab sinna tagasi minna, praegu on seal endiselt sõda. Isik väidab, et loeb lehti interneti kaudu. Elas Moskvas piirkondades, kus elasid ainult mustad erinevatest Aafrika piirkondadest. Moskvas ei olnud mingit elu, seal ei armastata musti, oli peksmist. Politseisse ei pöördunud, sest teadis, et abi ei saa, kuna viibija elas Venemaal ebaseaduslikult. Passi kehtivusaeg sai läbi ja isik soovis seda pikendada, saates passi Malisse 2013. a. Passi pole siiani tagasi saanud, on Malisse helistanud passi asjus, kuid peab palju maksma ja mingit vastust pole siiani saanud. Tema sõber M. leidis läbi interneti, et Venemaa lähedal on olemas Eesti, kuhu pääsemiseks on vaja tunda teatud inimesi ja omada raha. Neile Moskvasse saadeti vastu sõiduauto, kes tõi neid piirilähistele ja näitas suuna kätte, maksis selle eest 8000 rubla.

20.10.2014 andis Tartu Halduskohus oma määrusega haldusasjas nr 3-14-52493 PPA-le loa A.D. paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 19.12.2014 pikendas kohus tähtaega veel kahe kuu võrra kuni 19.02.2015. Kohus nõustus PPA-ga, et A.D. puhul esineb VRKS § 361 lg 2 p-st 5 tulenev kinnipidamise alus, kuna isik viibis pikemat aega (umbes poolteist aastat) Venemaal ning ka pärast Eestisse saabumist ei esitanud varjupaigataotlust koheselt.

19.11.2014 viidi isikuga läbi esmane intervjuu varjupaigamenetluse raames. PPA on jäänud seisukohale, et varjupaigataotlus oli esitatud väljasaatmise vältimiseks. Malis ei ole praegu olukord selline, nagu taotleja seda väidab. Malis ei ole sõda. Samuti elas isik pealinnas Bamakos, mis on üks kõige turvalisemaid piirkondi Malis.

27.01.2015 toimetas PPA A.D. esindajale kätte varjupaiga tagasilükkava ja elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 7001410146. A.D. varjupaigataotlus oli tagasi lükatud kui ilmselt põhjendamatu. Koos otsusega anti isikule ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav). A.D. kaebas PPA otsuse nr 7001410146 edasi. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse 13.03.2015.

Tulenevalt VRKS § 42 lg-st 2 ei kuulu elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja sellega tehtud lahkumisettekirjutuse vaidlustamise korral halduskohtus lahkumisettekirjutus sundtäitmisele enne esimese astme halduskohtu otsuse tegemist. Käesolevaks ajaks ei ole veel esimese astme halduskohus oma otsust teinud. See tähendab, et PPA ei saa võtta meetmeid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tagamiseks.

PPA on jätkuvalt seisukohal, et tegelik kaitsevajadus A.D.l puudub. Seda seisukohta kinnitab asjaolu, et PPA hinnangul on tema varjupaigataotlus põhjendamatu, taotluse esitamise ajendiks oli soov vältida väljasaatmist. Kui PPA 27.01.2015 otsus nr 7001410146 läbib kohtuliku kontrolli, saab PPA alustada isiku väljasaatmismenetlusega. Seni aga peab A.D. viibima kinnipidamiskeskuses. Olukorras, kus isikule on juba keeldutud elamisloa andmisest, on põgenemise oht veel suurem.

Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et isiku kinnipidamise alus ei ole veel ära langenud, leebemaid järelevalvemeetmeid aga ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, taotleb PPA Tallinna Halduskohtult luba pikendada A.D. kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt VRKS 361 lg-le 5.

2. Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde. A.D. ei soovinud kohtule midagi avaldada. Isiku esindaja S. Saks palus PPA taotluse jätta rahuldamata kui põhjendamatu. Isiku puhul ei esine tõendeid ja aluseid, millest saaks järeldada varjupaiga kuritarvitamist. Ebaseaduslikust riiki sisenemise faktist ega varjupaiga taotluse esitamise ajast ja kohast sellist järeldust teha ei saa. PPA ei ole arvestanud taotluse esitamisel isiku kultuurilist tausta.

Kohtu seisukoht

3. VRKS § 362 lg 2 sätestab, et kui varjupaigataotlejat on vaja käesoleva seaduse § 361 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt pikendab halduskohus käesoleva paragrahvi lg-s 2 sätestatud tähtaega kuni kahe kuu kaupa juhul, kui esinevad käesoleva seaduse § 361 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

Käesoleval juhul on Tartu Halduskohus 20.10.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-52492 andnud loa A.D. paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VRKS § 362 lg 2 alusel (kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni). Tallinna Halduskohus pikendas VRKS § 362 lg 5 alusel isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega 19.12.2014 ning 18.02.2015 määrustega. Seega peab kohus antud juhul kontrollima, kas esinevad endiselt VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alused isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks (VRKS § 362 lg 5).

4. Kohtu hinnangul ei ole olukord, võrreldes kohtu 18.02.2015 määruse tegemise aja seisuga, oluliselt muutunud, mistõttu jääb kohus 18.02.2015 määruses väljendatud seisukohtade juurde.

5. PPA on taotluses leidnud, et esineb VRKS 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus, mis sätestab, et varjupaigataotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kohus nõustub PPA-ga eelnevas. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-14-52493 19.02.2015 kohtumääruse p-s 11 leidnud, et: „Kohtule esitatud andmete põhjal ei ole A. D.suhtluses ametivõimudega toonud välja ühtegi teist riiki, kuhu ta oleks Eesti asemel soovinud jõuda, vaid märkis juba esialgsel kinnipidamisel, et tema sihtriigiks oli Eesti Vabariik. Samas nõustub ringkonnakohus antud juhul taotlejaga, et sellele vaatamata on põhjust arvata, et varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibides võiks A. D. Eestist lahkuda. Seda esmajoones põhjusel, et Eesti sihtriigiks valimise argumendina tõi isik välja üksnes asjaolu, et Eestil on ühine piir Venemaaga (s.o valik oli sisuliselt juhuslik), ning isiku senistest seletustest nähtuvalt on tema Malist (ja Venemaalt) lahkumise põhjused olnud peamiselt majanduslikku või sotsiaalset laadi. Seetõttu võib isik püüda Eestist põgeneda, mõistes, et ta ei pruugi vastata varjupaiga või täiendava kaitse saamise tingimustele. Isiku Eestist lahkumise vältimiseks ei ole ükski VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebematest meetmetest (sh varjupaigataotlejate majutuskeskuses elamiseks kohustamine) piisavalt tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab tõkestada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega.“ Et isiku varjupaigataotlus oli põhjendamatu, nähtub PPA 27.01.2015 otsusest varjupaiga andmisest keeldumise kohta.

6. Arvestades eelnevat leiab kohus, et käesoleval juhul esineb põgenemisoht, mis õigustab isiku jätkuvat kinnipidamist kinnipidamiskeskuses. Kuna PPA on isiku varjupaigataotluse tagasi lükanud, on PPA õigustatult leidnud, et suure tõenäosusega soovib isik kinnipidamiskeskusest vabanemisel Eestist lahkuda ja väljasaatmismenetlust vältida. Kohtu hinnangul on põgenemisoht reaalne ja mitte hüpoteetiline. Seejuures ei oma loataotluse menetluses määravat tähtsust asjaolu, kas isik on kuritarvitanud varjupaigaõigust või on ta varjupaika taotlenud lihtsalt soovist Eestisse jääda.

7. VRKS § 361 lg 1 sätestab, et varjupaigataotlejat võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lgs 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Kohus leiab, et kohaldatav meede (isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine) ei ole ebaproportsionaalne. Võttes arvesse isiku senist käitumist (paremate elutingimuste leidmiseks ebaseaduslik piiri ületamine), leiab kohus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ning isiku paigutamine majutuskeskusesse ei oleks tõhus, kuna varjupaiga andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse osas käiva kohtumenetluse lõppedes (haldusasi nr 3-15-312) ei oleks isik enam tõenäoliselt PPA-le kättesaadav. Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab käesoleval juhul tõkestada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (tõhusam meede puudub).

8. Eelnevast tulenevalt on täidetud VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, mistõttu tuleb PPA taotlus rahuldada. Kohus annab VRKS § 362 lg 5 alusel loa A.D. kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik