3-14-51817/83 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Altnurme Määruse tegemise aeg ja koht 17.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51817 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus C.T.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – C.T., esindaja riigi õigusabi korras advokaat Siret Saks. Kohtuistungi toimumise aeg 17.04.2015, Tallinn. Resolutsioon Anda luba C.T.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17. juunini 2015. a (kaasa arvatud). Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

Asjaolud ning taotluse sisu

1. 13.04.2015 esitas Politseija Piirivalveamet (PPA) Tallinna Halduskohtule taotluse C.T.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse kohaselt pidas Piusa kordoni häiregrupp 09.08.2014 kl 02.35 Koidula raudteepiiripunkti läheduses kinni kaks tumedanahalist isikut, kelle seljas olevad riided olid läbimärjad. Esmase suulise info põhjal olid nad Mali Vabariigi kodanikud. Isikutel puudusid isikut tõendavad dokumendid ning nad toimetati asjaolude selgitamiseks Koidula raudteepiiripunkti. Isikute edasise kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast C.T.iks, Mali Vabariigi kodanikuks, kes on sündinud xx.xx.xxxx, vallaline, põhiharidusega, emakeeleks bambara keel, kuid suhtleb prantsuse keeles, sünnikoht Mali, töökoht puudub, mängib jalgpalli, viimane elukoht xxx xxx-xxx, Bamako, Mali Vabariik.

C.T. peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 19 lg 1 ja § 15 lg 1 alusel alates 09.08.2014 kl 02.35 kuni 48-tunniks kinni. Ta võeti 09.08.2014 ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna arvele, vormistati koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1029506047 ja kohaldati

2 sissesõidukeeldu 5 aastaks. Kuna aga isikul puudusid reisidokumendid, siis ei olnud teda võimalik koheselt riigist välja saata.

Tartu Halduskohus andis 10.08.2014 määrusega loa paigutada C.T. kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

19.08.2014 toimunud vestlusel PPA ametnikuga ütles C.T., et ta ei saa sõja tõttu koju tagasi pöörduda ja ta soovib taotleda varjupaika. Isik peeti välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 5 alusel 19.08.2014 kl 15.10 kinni. PPA-l oli põhjendatud alus arvata, et isik esitas varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. C.T. saabus Eestisse 09.08.2014, kuid avaldas soovi taotleda varjupaika alles 19.08.2014. Selline viivitamine viitab reeglina soovile varjupaigasüsteemi kuritarvitada. Väljasaatmismenetluse raames andis isik vastuolulisi ütlusi, mis tähendab, et Eestisse saabumisega seotud asjaolud vajasid täiendavat uurimist.

Tallinna Halduskohus andis 21.08.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51817 loa paigutada C.T. kinnipidamiskeskusesse kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.10.2014.

Varjupaigamenetluse raames toimus 25.09.2014 isikuga intervjuu. 07.11.2014 tehti isikule varjupaiga ja elamisloa andmisest keelduv otsus, kuid ta kaebas selle edasi (haldusasi 3-14-52815). VRKS § 42 lg 2 kohaselt ei kuulu elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja sellega tehtud lahkumisettekirjutuse vaidlustamise korral halduskohtus lahkumisettekirjutus sundtäitmisele enne esimese astme halduskohtu otsuse tegemist. Kohtuistung vastavas haldusasjas toimus 04.02.2015, kuid see lükkus edasi seoses sellega, et isik ei ilmunud kohtuistungile.

Tallinna Halduskohus on 17.10.2014, 17.12.2014, 17.02.2014 määrustega andnud PPA-le loa C.T.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. C.T. vaidlustas halduskohtu 17.12.2014 määruse, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2015 määrusega rahuldamata.

16.03.2015 jättis Tallinna Ringkonnakohus C.T.’i määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.02.2015 määruse muutmata. Kohus leidis, et C.T.’i puhul on RVKS § 361 lg-s 1 ja lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise eeldused täidetud. Samuti ei esine asjaolusid, mis annaksid alust pidada C.T.’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu määruse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus juhtis taotleja ja halduskohtu tähelepanu asjaolule, et oma 25.09.2014 varjupaigataotleja intervjuus kinnitas isik, et piiril ta veel „ei teadnud varjupaigast“ ja siin (kinnipidamiskeskuses) suhtles ta ühe alžeerlasega, kes ütles, et „miks sa lähed sinna tagasi, seal on liiga palju probleeme ja sa pead küsima varjupaika“.

PPA on seisukohal, et C.T.i kinnipidamise alus ei ole ära langenud. Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, sest tulenevalt isiku varasemast käitumisest on ta võimeline piiri ka ebaseaduslikult ületama. Ainult liikumisvabaduse piiramisega saab PPA tagada C.T.i kättesaadavus kuni väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni.

Olukorras, kus isik on juba teadlik varjupaigataotluse rahuldamata jätmisest, on põgenemise oht veel kõrgem, sest isik saab aru, et kõrge tõenäosusega käivitub varsti tema suhtes väljasaatmismenetlus. C.T. on PPA-le avaldanud, et ei soovi oma kodumaale tagasi pöörduda. Eestiga seoseid tal samuti ei ole. Vabaduses viibides on üsna tõenäoline, et isik hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. C.T. on ise korduvalt öelnud, et ei soovi oma kodumaale tagasi pöörduda, millest võib järeldada, et

3 vabatahtlikult ta oma lahkumiskohustust ei täida. Seetõttu palub PPA isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kahe kuu võrra pikendada vastavalt VRKS 362 lg-le 5.

2. Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde. C.T. ei soovinud kohtule midagi avaldada. Isiku esindaja S. Saks palus PPA taotluse jätta rahuldamata kui põhjendamatu. Isiku puhul ei esine tõendeid ja aluseid, millest saaks järeldada varjupaiga kuritarvitamist. Ebaseaduslikust riiki sisenemise faktist ega varjupaiga taotluse esitamise ajast ja kohast sellist järeldust teha ei saa. PPA ei ole arvestanud taotluse esitamisel isiku kultuurilist tausta ega seda, et isik on 18-aastane. Nii pikalt kinnipidamisasutuses viibimine võib pöördumatult mõjutada noore inimese psüühikat.

Kohtu seisukoht

3. VRKS § 362 lg 2 sätestab, et kui varjupaigataotlejat on vaja käesoleva seaduse § 361 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt pikendab halduskohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaega kuni kahe kuu kaupa juhul, kui esinevad käesoleva seaduse § 361 lõikes 2 sätestatud alus ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.

Käesoleval juhul on Tartu Halduskohus 10.08.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51707 andnud loa C.T.’i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VSS § 23 alusel (kuni isiku väljasaatmiseni). 21.08.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51817 andis Tallinna Halduskohus loa C.T.’i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse VRKS § 362 lg 3 alusel (kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni). Tallinna Halduskohus pikendas VRKS § 362 lg 5 alusel isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega 17.10.2014, 16.12.2014 ning 17.02.2015 määrustega. Seega peab kohus antud juhul kontrollima, kas esineb endiselt VRKS § 361 lg-s 1 ja 2 sätestatud alus isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks (VRKS § 362 lg 5).

4. Kohtu hinnangul ei ole olukord, võrreldes kohtu 17.02.2015 määruse tegemise aja seisuga, oluliselt muutunud, mistõttu jääb kohus 17.02.2015 määruses väljendatud seisukohtade juurde. PPA on taotluses leidnud, et esineb VRKS 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus, mis sätestab, et varjupaigataotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kohus nõustub PPA-ga eelnevas. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-14- 51817 16.03.2015 kohtumääruse p-s 8 välja toonud, et: „tuvastatud asjaolud kinnitavad veenvalt, et C. T. esitas varjupaigataotluse alusetult. Ehkki varjupaigataotluse esitamine mõni aeg pärast riiki saabumist ei ole absoluutne tõend varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamisest, tuleb seda asjaolu arvestada kogumis teiste isiku käitumist iseloomustavate asjaolude ja hinnangutega. C. T.i esialgsed ütlused ei sisaldanud viiteid tagakiusamise ohule päritoluriigis Malis, vaid tema Eestisse saabumise põhjuseks olid eeskätt majanduslikud ja heaolu parandamise kaalutlused. Malist lahkumist kirjeldas C. T. selliselt, et keegi mees läinud tema ema juurde ja öelnud, et tema poeg mängib hästi jalgpalli, ta võiks Moskvasse jalgpalli mängima minna. Venemaal mängis ta jalgpalli ja jagas flaiereid. Passi andis ära Mali saatkonda Moskvas „viisade korda ajamiseks“. Nendest asjaoludest nähtub, et C. T. ei põgenenud Malist terroristide eest, vaid tal oli piisavalt aega ja kontakte, et hankida passi Venemaa viisa ja organiseerida reis läbi Maroko Venemaale. Venemaalt lahkumise esmaseks põhjuseks oli see, et Venemaal ei saa mustanahalised jalgpalli mängida, kuna seal on palju rassismi. Eesti Vabariiki tulemise teiseks põhjuseks ütles C. T., et soovib saada jalgpallistaariks. See, et nad tulid koos sõpradega ebaseaduslikult üle riigipiiri, ei ole isiku arvates suur rikkumine. Samas arvas

4 isik, et jalgpalli võiks mängida ka kusagil mujal Euroopa Liidu riigis. Sihtriigiks ei olnud Eesti. Suurimaks sooviks oli jõuda Prantsusmaale ja mängida seal jalgpalli. Kohtu arvates ei tekita usaldust varjupaigataotleja, kes andis esialgsetes ütlustes Eestisse saabumise põhjuseks mitte päritoluriigis ähvardava terrorismivõi muu ohu elule ja tervisele, vaid soovi tulla Euroopasse eesmärgiga saada jalgpallistaariks.“ Et isiku varjupaigataotlus oli põhjendamatu, on kinnitust leidnud PPA 07.11.2014 otsusega varjupaiga andmisest keeldumise kohta.

5. VRKS § 361 lg 1 sätestab, et varjupaigataotlejat võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Kohus leiab, et kohaldatav meede (isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine) ei ole ebaproportsionaalne. Käesoleval juhul on PPA 07.11.2014 otsusega lükanud tagasi isiku varjupaigataotluse ning keeldunud isikule elamisloa andmisest. Isikule on 09.08.2014 tehtud koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Isik on väljendanud soovimatust oma kodumaale tagasi pöörduda. Kuna aga isik on PPA 07.11.2014 otsuse halduskohtus vaidlustanud (haldusasjas 3-14- 52815 on määratud kohtuistung 28.04.2015), siis VRKS § 42 lg 2 kohaselt ei saa tema suhtes lahkumisettekirjutust täita. Seega, võttes arvesse, et isik ei soovi kodumaale tagasi pöörduda ning et tema varjupaigataotlus ning elamisloataotlus on jäetud rahuldamata, on PPA õigesti leidnud, et suure tõenäosusega soovib isik kinnipidamiskeskusest vabanemisel Eestist lahkuda. Kohtu hinnangul on põgenemisoht reaalne, mitte hüpoteetiline. Seejuures ei oma loataotluse menetluses määravat tähtsust asjaolu, kas isik on teadlikult kuritarvitanud varjupaigaõigust või on ta varjupaika taotlenud lihtsalt soovist Eestisse jääda. Seetõttu leiab kohus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ning isiku paigutamine majutuskeskusesse ei oleks tõhus, kuna see võib takistada hiljem isiku väljasaatmist. Ka arvestab kohus siinjuures sellega, et isikul puudub Eestis elukoht ning igasugused sidemed. Isik ei valda riigikeelt. Seetõttu on isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine proportsionaalne abinõu. Mis puudutab isiku vanust, siis tegemist ei ole lapseealise isikuga ning iseenesest võib diskuteerida teemal, kas noore inimese kinnipidamine Eesti Vabariigi kinnipidamiskeskuses mõjutab tema psüühikat negatiivsemalt kui noore inimese igasuguse turvatundeta illegaalina ringirändamine Euroopa Liidus. Käesoleva PPA taotluse kontekstis ei ole see diskussioon aga asjakohane.

6. Seega on täidetud VRKS § 361 lg-des 1 ja 2 sätestatud eeldused, mistõttu tuleb PPA taotlus rahuldada. Kohus annab VRKS § 362 lg 5 alusel loa C.T.i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik