3-14-52814/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(15)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52814

Haldusasi

Business Managing OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

16.10.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/024555-18 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Business Managing OÜ, seaduslik esindaja Markel

Voit

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 18.05.2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 23.05.2014 teate ja 13.06.2014 korralduse nr

12.2-3/024555-2 alusel Business Managing OÜ 2014. a aprilli käibemaksu tagastusnõude

põhjendatust ning sama perioodi käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust (tl 60-63).

2. MTA vähendas 16.10.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/024555-18 (tl 12-23) Business

Managing OÜ 2014. a aprilli sisendkäibemaksu 25 000 eurot ning nõudis äriühingult tagasi

sama maksustamisperioodi käibedeklaratsioonil alusetult deklareeritud ja 16.09.2014

äriühingu ettemaksukontole vabastatud käibemaksu 24 873,97 eurot.

Maksuotsuse põhjenduste kohaselt deklareeris Business Managing OÜ 2014. a aprilli

käibedeklaratsioonil enammakstud käibemaksu 24 873,97 eurot. Enammaks oli tekkinud

aadressil Pärtlemäe tee 2 Lubja küla Viimsi vald, Harjumaa asuva kinnisasja soetamisest OÜ-

lt Bernesta Grupp. Business Managing OÜ juhatuse liikme Markel Voiti selgituste kohaselt

soetati kinnistu koos poolelioleva ehitisega edasimüügi eesmärgil ning kinnistu ostu eest

rahalist tasumist pangaülekande või sularahas maksena ei toimunud, kuna kinnistu saadi OÜ-

lt Bernesta Grupp 50 000 euro suuruse võla katteks. Kinnisasja omandiõiguse üleminekuga

kaasnes Business Managing OÜ-l kohustus täita OÜ Bernesta Grupp eest viimase

laenukohustus Tartu Hoiu-laenuühistu ees summas 100 000 eurot. Kontrolli käigus selgus, et

01.11.2013 tekkis OÜ-l Bernesta Grupp laenukohustus suuruses 50 000 eurot M. Voiti ees,

kuid 01.04.2014 võttis Business Managing OÜ laenulepingu nr 201311/01 selle lisaga nr 1 (tl

2(15)

66-67) üle ning muutus uueks laenuandjaks. Kinnistu võõrandamine toimuski kõnealuse laenu

katteks. Kinnistu ostuhinnast 100 000 eurot tasuti laenukohustuse ülevõtmisega (OÜ-l

Bernesta Grupp oli võlg Tartu Hoiu-laenuühistule 31.10.2013 sõlmitud laenulepingu nr L10-

587-13T alusel, tl 71-81).

Maksuhaldur jõudis kontrollimenetluses selgunud asjaolude ja kogutud tõendite alusel

järeldusele, et kinnistu soetus OÜ-lt Bernesta Grupp on näilik tehing, mille eesmärk on

maksueelise saamine riigilt tagasinõutava alusetu enammaksu näol. Laenu andmist M. Voiti

poolt OÜ-le Bernesta Grupp ei ole reaalselt toimunud ning maksuhaldurile on tahetud jätta

vaid mulje kunagisest laenust, mis andis alust kinnistu müügitehinguks ja millega

tasaarveldati osaliselt kinnistu maksumus. Maksuhaldur jõudis sellele seisukohale,

analüüsides M. Voiti (tl 64-65, 88, 131) ning OÜ Bernesta Grupp juhatuse liikmete Meeri

Klauseni (tl 68-70; 89-90) ja Kristo Klauseni (tl 91) antud vastuolulisi selgitusi laenulepingu

nr 201311/01 ja selle lisa nr 1 kohta, samuti Tartu Hoiu-laenuühistu selgitusi (tl 104-105) ja

01.04.2014 sõlmitud notariaalakti (tl 82-90) vasturääkivusi. Maksuhalduri hinnangul andis

näilik tehing maksueelise Business Managing OÜ-le, kellel tekkis seeläbi võimalus

deklareerida kinnistu soetamisel tasumisele kuulunud, kuid reaalselt mitte tasutud käibemaksu

sisendkäibemaksuna ja tekitada tagastusnõue. OÜ Bernesta Grupp on jätnud samas

müügihinnale lisatud käibemaksu riigile tasumata. Ei ole tõendatud ega majanduslikult

usutavad Business Managing OÜ väited, et kinnistu on soetatud põhjusel, et M. Voiti antud

laenu ei asutud tähtaegselt tasuma ning plaanis on soetatud kinnistu lõpuni arendada, kuna

laenu tegelik andmine M. Voiti poolt OÜ-le Bernesta Grupp ei ole tõendatud ning Business

Managing OÜ-l puuduvad vahendid kinnistu arendamiseks (loodeti üksnes riigilt

tagasisaadavale käibemaksule). Samuti oleks laenuandja saanud laenu tagamiseks nõuda

hüpoteegi seadmist kinnistule või pöörduda võla väljamõistmiseks kohtu poole. Maksuhalduri

hinnangul oli seega tehingu tegemise ainus eesmärk alusetu tagastusnõude tekitamine.

Kuna OÜ Bernesta Grupp laenukohustuse olemasolu pole usaldusväärselt tõendatud, ei ole

seda ka selle tasaarveldamine. Maksuhalduri hinnangul nähtub asjaoludest ja esitatud

tõenditest, et tegemist on kunstlikult ja tagantjärele moodustatud nõudega. Business

Managing OÜ ei asunud täitma kohustust tasuda alates 01.04.2014 ülejäänud ostuhinna

tasumiseks laenumakseid Tartu Hoiu-laenuühistule ning neid tasus kuni 20.06.2014 Bernesta

Grupp OÜ ise, kuigi notariaalses lepingus oli selgelt kokku lepitud, et see on Business

Managing OÜ kohustus. Kuigi Business Managing OÜ on maksuhaldurile maininud, et OÜ-l

Bernesta Grupp on perioodil 01.04.2014-18.07.2014 tehtud laenumaksete osas nõue Business

Managing OÜ vastu, on alust selle nõude olemasolus kahelda – kontrolli käigus ei ole

osapooled vastava nõude olemasolu kordagi maininud ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit.

Seega ei käsitlenud ka tehingu osapooled ise notariaalset lepingut vastavalt sellesse

kirjapandud tingimustele ega asunud täitma lepingus kirja pandud kokkuleppeid. Kuna

Business Managing OÜ ei tasunud OÜ-le Bernesta Grupp kinnistu eest reaalsete rahaliste

vahenditega, sh tehingu käibemaksu osa, siis ei ole OÜ Bernesta Grupp tasunud riigile

tehingult tasumisele kuuluvat käibemaksusummat.

Maksuhalduri seisukoht, et kinnistu ostutehingu vormistamise tinginud laenuleping nr

201311/01 ja selle lisa nr 1 on tagantjärele fabritseeritud ja tegelikkusele mittevastav (nagu ka

kinnistu võõrandamistehing), tugineb kontrolli käigus tuvastatud asjaolude ja poolte seletuste

vasturääkivustel. M. Voiti, R. Klauseni ja M. Klauseni ütlused laenulepingu sõlmimise

asjaolude osas on vastuolulised (nt laenutähtaja, kinnisvaratagatise, laenu andmise

otsustamise, rahasummana antud kupüüride ja kassa sissetuleku orderi üleandmise aja osas).

Samuti on nii M. Klausen kui ka M. Voit muutnud hiljem laenulepingu sõlmimise asjaolude

kohta varasemalt andnud selgitusi. Tõele ei vasta M. Voiti esialgne väide, et ta sai laenu anda

2013. a väljamakstud dividendide arvel, kuna kogu 2013. aasta jooksul oli M. Voit oma

3(15)

kontolt sularahas välja võtnud vaid 4950 eurot, kusjuures dividende sai ta kokku summas

30 000 eurot ning sellest summast võttis sularahas välja vaid 1585 eurot. Maksuhalduri

hinnangul viitab laenusumma 50 000 euro andmine sularahas (mitte pangakontolt ülekandega)

tegelikkuse varjamise soovile. Seetõttu on alust arvata, et raha tegelikkuses üle ei antud.

Laenusumma on suur ning selle kohta oleks vormistatud korrektne kirjalik laenuleping ja

fikseeritud ka väidetav kinnisvaratagatis.

Business Managing OÜ ei ole siiani kinnistut arendama asunud, kuigi on väitnud, et soovib

arenduse lõpuni viia ja kinnisasja edasi müüa. Samuti ei ole Business Managing OÜ lasknud

kinnisasja osas koostada hindamisakti, kuigi pidi selle enne ehitustöödega alustamist teha

laskma. See viitab asjaolule, et äriühingul puudub igasugune soov kinnistut müüa ja sellelt

võimalikult kiiresti kasumit teenida. Lisaks ei olnud Business Managing OÜ-l huvi vastavat

kinnistut osta, kuna äriühingu tegevusala ei ole seotud kinnisvaraarendusega. Väidetavalt

toimus tehing OÜ Bernesta Grupp ettepanekul eesmärgiga täita laenukohustust, samas

saanuks OÜ Bernesta Grupp müüa kinnistu avalikul enampakkumisel maksimaalse võimaliku

hinnaga ning saadud rahast oleks saanud tagastada ka võimalikud laenukohustused.

Tegelikkuses puudub Business Managing OÜ-l tahe, reaalne ettevõtluses kasutamise eesmärk

kui mistahes muu ajend kinnistu soetamiseks. Maksuhalduri seisukohta kinnitavad ka tehingu

hinna kujunemisega seonduvad asjaolud. Hind ei kujunenud turuhinna alusel ning see ei

tulenenud ka müüja teadlikust soovist konkreetset summat saada. Samuti puudusid Business

Managing OÜ-l kindlad kalkulatsioonid kinnisvaraarenduse võimaliku lõpule viimise

maksumuse, valmiskujul müügist saadava võimaliku tulu ja laenukohustuste tasumisel alles

jääva kasumi hindamiseks. Hinna määras üksnes OÜ Bernesta Grupp väidetavate

laenukohustuste summa, mille Business Managing OÜ väidetavalt üle võttis. Tavapäraselt on

äriühingute eesmärgiks kasumi saamine. OÜ Bernesta Grupp aga, investeerides kinnistusse

147 065,44 eurot (soetusmaksumus ja ehituskulud) ning müües selle 150 000 euro suuruste

laenuvõlgade vastu, teenis vaid 2934,56 eurot. Arvestades tehingu mahtu on niivõrd väikese

kasumimarginaali teenimine tavapärasel juhul ebausutav ning reaalses äritegevuses

äriühingud selliseid tehinguid omavahel ei sooritaks.

01.04.2014 sõlmitud notariaalse lepingu kohaselt läksid kõik müüja kohustused üle ostjale, sh

Tartu Hoiu-laenuühistule igakuiste laenumaksete tasumine. Kui laenumakseid maksis edasi

OÜ Bernesta Grupp, pidi Business Managing OÜ notariaalse lepingu kohaselt tasuma

igakuised kohustused otse müüjale. Seda aga ei tehtud ning esimese makse Tartu Hoiu-

laenuühistule sooritas ostja alles 21.07.2014. Lisaks ei nõudnud OÜ Bernesta Grupp Business

Managing OÜ-lt tasumata osamaksete eest viivist. Seega ei võtnud kumbki äriühing lepingut

tõsiselt ning ei ole seetõttu seda ka korrektselt täitnud. OÜ Bernesta Grupp ja Tartu-

hoiulaenuühistu vahelise lepingu ümbervormistamine Business Managing OÜ nimele tehti

reaalse toiminguna alles kontrolli käigus, kui maksuhaldur oli saanud pangalt vastuse, et laenu

ümbervormistamiseks taotlust esitatud ei ole (kuigi M. Voit ja M. Klausen väitsid

vastupidist). Laen vormistati ümber pärast maksuhalduri 10.07.2014 pöördumist Business

Managing OÜ poole vasturääkivuste selgitamiseks. Kui lepingus kajastatud tehing vastanuks

tegelikkusele, oleks kinnistu müüja lepingu alusel nõudnud laenuvõla ümbervormistamist

ostjale ning laenumaksete tasumist ostja poolt, mitte ei oleks ise vahepealsed 3 kuud

laenumakseid tasunud, jättes seejuures laenumaksed koos viivisega ostjalt sisse nõudmata.

OÜ Bernesta Grupp ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal finantsiliselt heas seisus ning

01.04.2014 notariaalsest lepingust tulenevalt oli Business Managing OÜ-l kohustus kahe kuu

jooksul alates 01.04.2014 likvideerida kõik müüja kohustused laenuühistu ees või ümber

vormistada enda nimele. Kuni 18.07.2014 ei olnud Business Managing OÜ laenumaksete

tasumist ja võlakohustuste likvideerimist või enda nimele ümber vormistamist alustanud.

Maksuhalduri hinnangul viitab selline käitumine asjaolule, et pooled ei võtnud lepingut

4(15)

tõsiselt ning seda põhjusel, et neil puudus tegelik tahe lepinguga võetud kohustuste täitmiseks

ja nad ei kavatsenudki vastavaid kohustusi täita.

Business Managing OÜ on viimase aasta jooksul deklareerinud võrdses suuruses ostu ja

müüki. 2014. a aprilli tagastusnõue oli tavapäratult suur. Ettevõtte põhitegevusalaks 2013.

aastal oli äri- ja juhtimisalaste konsultatsioonide pakkumine ning 2014. aastal tegeletakse ka

äripindade rendile andmisega. Maksuhalduri hinnangul puudusid Business Managing OÜ-l

tegelikkuses vabad rahalised vahendid 2014. a aprillis soetatud kinnistu ostuhinna tasumiseks

ja edasiarendamiseks. Seda kinnitab asjaolu, et äriühingu pangakontol oli 2014. a aprilli lõpus

vaid 1009,27 eurot ning viimase aasta käibedeklaratsioonidelt ei nähtu sellist kasumlikkust,

mis oleks lubanud kinnistu eest reaalsete vahenditega tasuda. Lisaks on M. Voit selgitanud, et

kinnisasja arendamiseks ootab ta riigilt 2014. a aprilli käibemaksu tagastusnõude laekumist.

Maksuhalduri hinnangul ei saa üksnes käibemaksu enammakse olla aluseks ettevõtte tegevuse

finantseerimisel, seda enam, et M. Voiti sõnul kavatseb ta arendusse investeerida 30 000 –

50 000 eurot, kuid enammakse moodustab üksnes 24 873,97 eurot. Kui äriühingul oleks vabu

rahalisi vahendeid ja tõsiseltvõetav kavatsus kinnistu soetamisel seda edasi arendama hakata,

siis oleks äriühing koheselt pärast kinnistu soetamist alustanud arendustöödega, et võimalikult

kiiresti kinnistu edasi müüa ja tasuda ülevõetud võlakohustused ning teenida kasumit.

Maksuhaldurile on majanduslikult väheusutav ka Business Managing OÜ juhatuse liikme

poolt öeldu, et kinnistu edasimüümisel on selle minimaalne müügihind 150 000 eurot.

Business Managing OÜ soetas kinnisasja väidetavalt väärtusega 150 000 eurot (võttis summas

100 000 eurot üle laenukohustuse ning omandas Markel Voitilt nõude summas 50 000 eurot)

ning prognoosib selle arendamisse investeerida 30 000 – 50 000 eurot. Maksuhalduri

hinnangul ei oleks ükski majandusliku kasumlikkuse eesmärgil tegutsev ettevõte sellistes

tingimustes tehingut teinud, lootes seejuures kinnistu võõrandada minimaalselt 150 000 euro

eest.

Vaidlusaluse tehinguga tekitati teadvalt olukord, kus kinnistu müüjal puuduvad vahendid

riigile käibemaksu tasumiseks, kuna ostja ja müüja pidi olema teadlikud äriühingute

maksevõimetusest.

Tehingu fiktiivsusele viitab ka osapoolte omavaheline seotus

(tehinguosaliste esindajad on ammused tuttavad). Kuigi tehing on notariaalselt vormistatud, ei

ole tegelikkuses tegemist tavapärase kinnistu müügiga majanduslikkus mõttes, kuna tehingu

eesmärk ei olnud luua osapooltele õiguslikke tagajärgi, vaid see sõlmiti teadlikult tingimustel,

mille täitmiseks puudus osapooltel tahe ja reaalsed võimalused.

Tehingu fiktiivsust kinnitab lisaks eeltoodule ka asjaolu, et Business Managing OÜ-l puudus

käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg-s 7 sätestatud nõuetele vastav arve (müüja ei väljastanud

väidetava võõrandamistehingu kohta arvet, pooltel oli üksnes leping).

Kuna pooltel puudusid nii vahendid kui ka tahe kohustusi täita, ei ole tehing maksuhalduri

hinnangul majanduslikus mõttes aset leidnud ja seetõttu ei tekkinud ka käivet KMS § 4 lg 1 p

1 tähenduses ning sellest tulenevalt ei ole ka sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatud (KMS

§ 29 lg 1, lg 3 p 1 ja § 31 lg 1). Fiktiivse müügitehinguga püüti tekitada olukord, kus Business

Managing OÜ saaks maksuhaldurile esitada käibemaksu tagastusnõude, jättes teadlikult

kinnistu müügihinnale lisatud käibemaksu tasumise kohustuse selleks rahalisi vahendeid

mitteomava OÜ Bernesta Grupp kanda. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse loomine

aga ei saa olla kinnistu võõrandamise tehingu ainukeseks eesmärgiks. Maksuhaldur loeb

tehingu näilikuks, kui pooltel puudub kavatsus luua ostu-müügilepingule omaseid tagajärgi.

Kinnistu notariaalset üleminekut ei saa lugeda tõendiks tehingu reaalsest toimumisest, kuna

selle ainsaks eesmärgiks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse loomine. Tuginedes

kontrolli käigus kogutud tõenditele leiab maksuhaldur, et üksnes kinnistu omandiõiguse

üleminek tehingu tegelikku toimumist ei kinnita.

5(15)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Business Managing OÜ esitas 15.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse

16.10.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/024555-18 tühistamiseks. Kaebuse peamised vastuväited

on järgmised:

1)

Tehingu teesklemine on tõendamata.

MTA väidab ekslikult, et kinnistu müügitehingul puudus majanduslik sisu. Selgusetu on

MTA viide, et pooled on omavahel seotud isikud. Seotud isikute mõiste sätestab

tulumaksuseaduse (TuMS) § 8, millest kaebaja ja OÜ Bernesta Grupp ei vasta ühelegi

kriteeriumile. MTA ei põhjenda, millises osas on M. Voiti poolt sularahas antud laen

tõendamata või miks on tegemist tagantjärele moodustatud nõudega. Pooled on esitanud

laenulepingu ja laenu andmist tõendavad dokumendid. Samuti on kõik osapooled võlasuhet

tunnistanud. Asjaolu, et pooled ei mäleta üle 8 kuu tagust tehingut täpselt sarnaselt ei anna

alust arvata, et laenutehingut toimunud ei ole. MTA on tuginenud M. Klauseni ütlusele, et

laenuna antud sularaha kupüürid võisid olla 20 - 500 eurostes, kuigi laenusumma võtsid vastu

ja lugesid üle R. Klausen ja M. Klausen. M. Klausen on MTA-le ka öelnud, et ta ei näinud

raha selle üleandmise hetkel vahetult ning see on ka MTA poolt protokollitud. Samuti ei ole

osapooled erinevaid ütlusi andnud selle kohta, kas M. Klausen viibis laenu üleandmise juures.

Nii M. Voit kui ka R. Klausen kinnitasid, et M. Klausen viibis samas kohas, kuid nagu

osapooled on ka protokollimisel kinnitanud ei viibinud M. Klausen vahetult lepingu

allkirjastamise ja laenuraha üleandmise juures, et näha, kes raha üle luges või millistes

kupüürides see oli. Maksuhalduri isiklik arvamus, et kolm isikut ei tohiks asju mäletada

erinevalt, ei saa olla aluseks maksuotsuse kujundamisele, vaid lähtuda tuleb eelkõige

faktilistest asjaoludest: tehingupooled on kõik võlasuhet tunnistanud, kõiki lepinguid seoses

vaidlusaluste tehingutega on täitma asutud, kõik maksusummad on osapoolte poolt korrektselt

deklareeritud ega pole tahetud jätta muljet tehingu toimumise teistsuguste asjaolude kohta või

üritatud kuidagi näidata ostusummat väiksemas summas, et hoiduda kõrvale maksude

tasumisest. Põhjendatud ei ole MTA väide, et pooltevaheline laenuleping on fabritseeritud ja

tegelikkusele mittevastav muuhulgas seetõttu, et kinnistut ei antud M. Voiti ja OÜ Bernesta

Grupp vahelises tehingus tagatiseks. Lepingupooled on vabad sõlmima endale sobivatel

tingimustel sellist laenutehingut ning kui pooled on kokku leppinud, et laenuperiood on

piisavalt lühike ja notariaalset hüpoteeki ei seata, siis see ei anna alust lugeda tehing

näilikuks. Lisaks ei kannatanud kaebaja laenutehingu näol ka kahju sellest, et hüpoteeki ei

seatud, vaid vastupidi - ettevõtte sai võimaluse antud kinnistult täiendavat tulu teenida.

Samuti ei ole põhjendatud seisukoht, et sularahas arveldamise tõttu ei ole tegemist

tõsiseltvõetava laenutehinguga, sest sularaha on Eesti Vabariigis kehtiv käibevahend ning

tehingute (sh laenutehingute) tegemine sularahas õiguspärane. Pooled on tehingu toimumist

MTA-le tõendanud, kuid MTA on jätnud põhjendamatult need tõendid maksumenetluses

arvesse võtmata, asudes seisukohale, et kinnistu ostu-müügileping on fabritseeritud.

Tehingupooled sõlmisid notariaalse lepingu, mille alusel läks vaidlusalune kinnistu reaalselt

kaebaja omandisse. Pooled leppisid kokku, et hiljemalt 01.06.2014 võtab kaebaja üle OÜ

Bernesta Grupp laenukohustuse 100 000 eurot Tartu Hoiu-laenuühistu ees. Laenukohustus

võeti üle 1,5 kuud hiljem, mis aga ei tähenda, et kohustuse ülevõtmine oleks olnud fiktiivne.

Laenu üleandmine oli tingitud OÜ-st Bernesta Grupp tulenevatest põhjustest ja seotud laenu

lisatagatise vabastamisega. Kuna laenu ümbervormistamise viivituse põhjustas müüja, ei

pidanud viimane vajalikuks nõuda ostjalt ostuhinna tasumist 01.06.2014, sest kokku oli

lepitud laenu ümbervormistamises kaebaja nimele, mille ümbervormistamisega seotud

mistahes avalduste jms toimingute tegemine oli OÜ Bernesta Grupp kohustus. MTA ei

uurinud põhjusi, miks laenu ümbervormistamine aega võttis, ning asus ekslikult seisukohale,

et laen vormistati ümber, kuna MTA esitas Tartu Hoiu-laenuühistule vastavasisulise päringu.

6(15)

Puudub mis tahes alus arvamaks, et kinnistu ja laenu üleminek kaebajale on näilikud, sest

ettevõte on reaalselt kinnistu omanik ning tasub ka Tartu Hoiu-laenuühistule laenulepingu

alusel laenumakseid. MTA-le on esitatud kõik dokumendid, mis eelnimetatud asjaolusid

tõendavad. Laenulepinguga seotud tõendeid ei esitatud vahetult enne maksuotsuse koostamist

vaid juba 2 kuud enne seda, mistõttu oli MTA-l piisavalt aega kontrollida, kas laenuleping ka

tegelikkuses võlausaldaja ja kaebaja vahel kehtib või mitte ja kas seda täidetakse. Tehingu

näilikkuse määramisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja ei ole tänaseni M. Voitile

laenusummat hüvitanud. Laenu loovutamine ettevõttele toimus eeldusel, et laen tasutakse

osanikule ajahetkel, kui selleks on vabad vahendid olemas (nt kinnistu võõrandamisel) ning

määrav ei ole asjaolu, et M. Voiti ja kaebaja vahel ei ole selles osas kirjalikku lepingut.

Tehing on käsitletav kui mistahes sarnane laenutehing ettevõtte ja selle osaniku vahel. Seadus

ei sätesta laenulepingule kohustuslikku kirjalikku vormi. Sõltumata asjaolust, et OÜ Bernesta

Grupp on tasunud laenumakseid perioodil 01.04.2014 - 18.07.2014, on ettevõttel õigus nõuda

kaebajalt nimetatud laenumaksete hüvitamist (vastavalt lepingu p 4.3) ning selles on ka kokku

lepitud. Kuna kuni 18.07.2014 oli laenuleping OÜ Bernesta Grupp nimel, lepiti kokku, et

laenumaksed tasub lepingu üleminekuni OÜ Bernesta Grupp enda nimel võimalike segaduste

vältimiseks laenumaksete tasumisel. Pooltevaheline notariaalne leping ei välista, et

laenumakseid ei olnuks võimalik OÜ Bernesta Grupp kaudu tasuda – OÜ Bernesta Grupp

omab nimetatud lepingu alusel kaebaja suhtes nõuet laenumaksete hüvitamiseks. MTA väide,

et 21.07.2014 kirjas ei märkinud kaebaja esindaja, et kaebaja omab OÜ Bernesta Grupp

suhtes sellist nõuet, ei ole asjakohane, kuna kaebaja ei ole väitnud, et temal on OÜ Bernesta

Grupp suhtes laenunõuded, vaid vastupidi, OÜ Bernesta Grupp tasus laenumakseid perioodil

01.04.2014 - 18.07.2014. On põhjendatud, et kaebaja soovis, et formaalsused on korrektselt

täidetud enne, kui ta asub laenumakseid tasuma. Siinkohal ei oma tähtsust asjaolu, et

notariaalse lepingu kohaselt vormistatakse laen ümber 2 kuu jooksul ja tegelikkuses läks

ümbervormistamisega kauem aega – faktiline asjaolu on see, et poolte poolt oli viivitus

aktsepteeritav ning tegelikkuses ümbervormistamine aset leidis. Tänaseni täidab kaebaja

vaidlusalust laenulepingut Tartu-Hoiulaenuühistu ees ning mingil juhul ei ole põhjendatud

MTA väide selles osas, et nimetatud laenuleping on fiktiivne. Kaebaja on esitanud kõik

tõendid selle kohta, et laenuleping on ümbervormistatud ning lepingust tulenevate kohustuste

täitja on kaebaja. Seega on põhjendamatu ja motiveerimata MTA seisukoht, et ostu-

müügitehingul puudus majanduslik sisu, ning ei saa olla aluseks tehingu kvalifitseerimisel

näiliku tehinguna. MTA ei saa väita, et ostja ei ole kaupa ega müüja tasu saanud, kui

osapooled on selgelt oma lepingulised kohustused täitnud: ostja on omandanud kinnistu,

müüja on vabanenud laenukohustustest.

MTA väidab ebaõigesti, et pooltel puudusid vahendid ja tahe oma kohustusi täita. Seoses

kinnistul arendustegevuse alustamata jätmisega on kaebaja MTA-le korduvalt selgitanud, et

ootab enammakse 25 000 euro tagastamist ning asub seejärel kinnistul arendusi tegema. MTA

ei saa maksuotsuses lähtuda subjektiivsest hinnangust, et ettevõte ei arenda kinnistut piisava

kiirusega. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas toetab kaebajal kinnistu arendamiseks

vahendite puudumine MTA väidet, et kinnistu võõrandamise tehing oli fiktiivne. MTA ei saa

sekkuda ettevõtte tegevusse (sh kaudselt oma maksuotsustega) ning määrata, kui kiiresti või

kas üldse ettevõte peab kinnistut edasi arendama. Sama selgusetuks jääb MTA viide sellele,

miks ettevõte ei ole koostanud kinnistu hindamisakti ja kinnistut juba müüma asunud.

Ettevõte teeb oma majandustegevuses otsuseid iseseisvalt ning on õigustatud vabalt

otsustama, mis hetkel on kinnistu realiseerimine mõistlik või mitte. Antud juhul on ettevõte

asunud seisukohale, et kinnistu müügilt maksimaalse tulu saamiseks on otstarbekas see lõpuni

arendada. Asjakohane ei ole ka väide, et kaebaja igakuised sissetulekud ei ole kinnistu

arendamiseks piisavad ja seetõttu puudub ettevõttel huvi kinnistut realiseerida. Kui

maksumenetlusest sisendkäibemaksu tagastust ei laeku, saab kaebaja kinnistul arenduse

7(15)

lõpetamiseks vajadusel võtta täiendavat laenu, kuid sellele eelnevalt eelistab ettevõte oodata

ära maksuvaidluse tulemuse. Kaebaja arvates on MTA hinnang kaebajal kinnisasja

realiseerimise huvi puudumise kohta täielikult motiveerimata. Alusetu on ka MTA seisukoht,

et kaebajal puudus huvi kinnistut soetada, kuna pakkumise selleks tegi OÜ Bernesta Grupp.

Ettevõtte esindaja on korduvalt märkinud, et kinnistu soetamisel nähti potentsiaali kasumi

teenimiseks. Juhul, kui ettevõttel oleks puudunud huvi kinnistu soetamiseks, ei oleks seda

soetatud ning pöördutud OÜ Bernesta Grupp vastu kohtusse laenunõude rahuldamiseks.

Asjakohatud on ka MTA väited hindamisakti tegemata jätmise kohta, kuna see ei tähenda, et

kinnisasi müüdi erinevalt turuhinnast. MTA ei ole põhjendanud, milline oleks tema arvates

olnud turuhind ja miks sellises hinnas (125 000 + KM) ei oleks mõni teine äriühing

poolelioleva kinnistu müügiks tehingut teinud. MTA ei ole ka välja toonud, kas see hind oli

ka tegelikkuses võimalikust turuhinnast madalam. Täielikult on tähelepanuta jäetud asjaolu, et

OÜ Bernesta Grupp soovis vabaneda oma laenukohustustest, mida ta ei suutnud teenindada

ning seetõttu oli sunnitud võõrandama kinnistu 150 000 euro eest. Tavapärases äritegevuses

tehakse tihtipeale tehinguid veel olulisemate kahjudega ning arvestades seda, et ettevõttel oli

kohustusi samas suuruses kui kinnistu ostuhind, andis ettevõtte oma kohustused üle kahju

kannatamata. MTA on oma maksuotsuse juurde lisanud väljavõtte kinnisvaraportaalist

www.kv.ee ning leidnud, et kinnistu väärtus võis olla sellel hetkel umbes 80 239,20 eurot,

mistõttu on poolte poolt määratud tehinguhind (150 000 eurot) vale ning viitab omakorda

tehingu fiktiivsusele. Selline MTA poolne kalkulatsioon ja järeldus on juba fundamentaalselt

valed, kuna kinnistul oli pooleliolev kahekordse eramu ehitis. Sellise ehitisega kinnistu

väärtus ei ole kindlasti sama, mis on tühja krundi väärtus ning sellest tulenevalt lähtub MTA

kalkulatsioon valedest eeldustest. Asjaolu, et kinnistul oli peal ka ehitis, on kirjeldatud

pooltevahelises lepingus, samuti on OÜ Bernesta Grupp esitanud MTAle nimekirja

ehitustöödest, mis kinnistul lepingule eelnevalt olid teostatud. Need tõendid on MTA jätnud

tähelepanuta ning asunud seisukohale, et OÜ Bernesta Grupp pidanuks kinnistu võõrandama

krundi turuväärtuses. Väär on maksuhalduri viide OÜ Bernesta Grupp tahtmatusele

omapoolset maksukohustust tasuda, kuna kaebajale teadaolevalt on OÜ Bernesta Grupp kahel

korral taotlenud maksuvõla tasumiseks graafikut, kuid erinevatel põhjustel on jäetud need

rahuldamata. OÜ Bernesta Grupp andis MTAle selgelt mõista, et suudab maksuvõlgnevuse

tasuda 36 kuu jooksul, kuid tagatist andmata. MTA sellist graafikut ei aktsepteerinud ning

teisel korral, kui ettevõte pakkus lühemat graafikut (24 kuud), nõudis MTA koheselt 1500

euro tasumist, mida ettevõttel koheselt maksta ei olnud. Seega on tõendatud, et OÜ Bernesta

Grupp on korduvalt soovinud maksusummat tasuma hakata. Samas, ei ole OÜ Bernesta

Grupp asunud välja kuulutama pankrotti (millega ka MTA on ettevõtet korduvalt

ähvardanud), vaid leiab, et vabade vahendite tekkimisel on endiselt maksusumma tasumine

MTA-le võimalik.

Eeltoodust tulenevalt puuduvad objektiivsed tõendid hindamaks seda, et pooled soovisid

kinnistu ostumüügitehingut teeselda. MTA-le on esitatud tõesed (sh notariaalsed)

dokumendid, mis kinnitavad tehingute toimumist: nii kinnistu omandiõiguse üleminekut kui

ka kohustuste täitmist ostja poolt. MTA poolt esitatud väited on olulises osas subjektiivsed ja

tõenditega põhjendamata.

2)

Maksuhaldur ei ole tõendanud maksueelise saamist.

Käesoleval juhul on pooled sõlminud ostu-müügilepingu, millest tulenevalt tekkis kaebajal

ostjana õigus saada riigilt tagasi sisendkäibemaks 25 000 eurot, kuid OÜ-l Bernesta Grupp

müüjana tekkis sellises summas käibemaksu tasumise kohustus ning nimetatud kohustus on

ettevõttel tänaseni. OÜ-l Bernesta Grupp on tehingust tulenevalt tekkinud käibemaksu võlg

riigi ees ning ta on mitmel korral pöördunud MTA poole tasumisgraafiku koostamiseks, kuid

tulemusteta. MTA ei saa väita, et OÜ Bernesta Grupp ei ole üritanud maksuvõlgnevust tasuda

8(15)

või võtnud ette samme selle likvideerimiseks. MTA hinnangul viitab tehingu fiktiivsusele

asjaolu, et poolte vahel sõlmitud tehing on ebakohane, kuna kaebaja soetas kinnistu, millega

võttis kohustuse oma juhatuse liikme ja Tartu-Hoiulaenuühistu ees omamata ise nende

kohustuse täitmiseks ning kinnistu arendamiseks vahendeid. Kaebaja on tasunud tänaseks

igakuiselt laenumakseid pangale ning kinnistu realiseerimisel tasub laenusumma ka juhatuse

liikmele, mida ettevõte on korduvalt toonitanud. MTA viide, et poolte poolt saadav

maksueelis on kaebaja õigus saada tagasi alusetut käibemaksu, on asjatundmatu. Kaebaja on

kohustatud kinnistu võõrandama käibemaksuga enne esmast kasutuselevõttu ning juhul, kui

kaebajal tekib kohustus võõrandada kinnistu käibemaksuta (kinnistu on eramuna kasutusele

võetud), on kaebajal KMS § 32 lg 4¹ alusel õigus arvestada sisendkäibemaksu vaid osaliselt.

3)

Maksuhaldur on jätnud tuvastamata poolte tahtluse.

Poolte tahtlus tehingu näilikuna kvalifitseerimisel on kriitilise tähtsusega ning tahtluse asjaolu

tuvastamine ei saa tugineda MTA subjektiivsele arvamusele. MTA ei ole eesmärgipäraselt

kogunud tõendeid ja tuvastanud asjaolusid selliselt, et otsustada konkreetselt, kas

vaidlusaluste tehingute pooled on kokku leppinud näilikus tehingus või mitte.

4)

Üksnes arve puudumine ei anna alust keelduda sisendkäibemaksu mahaarvamisest.

Käibemaksuarvestuses ei ole ainsaks tõendiks tehingu toimumise kohta müüja poolt esitatud

arve. Nimetatud seisukoha on MTA võtnud ise oma juhendmaterjalides ostu-müügi tehingute

tõendamise selgituste osas, märkides, et ühte tehingut võib tõendada ja tihti tõendabki ühtse

algdokumendi asemel mitu õigusaktides ja igapäevases praktikas tavapäraselt koostatavat

dokumenti (näiteks ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, jt). Kaebaja hinnangul peetakse

KMS § 4 lg 1 p-s 1 ning § 11 lg 1 punktides 1 ja 2 silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil

identifitseeritava kauba võõrandamist või teenuse osutamist ning käesoleval juhul on võimalik

tehingu tegelikku majanduslikku sisu tuvastada pooltevahelisest notariaalsest ostu-

müügilepingust ja notariaalsest lepingust Tartu Hoiulaenuühistuga. Põhjendamatu on asuda

seisukohale, et maksukohustuslane ei ole kaupa saanud, kuna puudub vastavasisuline arve.

Pooled on täitnud oma õigusi ja kohustusi notariaalsest lepingust tulenevalt ning väär on

MTA seisukoht, et kaebajal puudub seaduslik alus kõnealuse tehingu müügihinnale lepingu

kohaselt lisatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata.

4. MTA palub jätta kaebus rahuldamata. Kuna kaebuse väited kattuvad 24.09.2014

kontrollaktile nr 12.2-3/024555-17 esitatud eriarvamusega, millele maksuhaldur on

maksuotsuses juba vastanud, selgitab vastustaja täiendavalt vaid järgmist:

1)

Kaebaja on liigset tähelepanu pööranud seotud isiku mõistele, sidudes seda TuMS §-

ga 8. Kaebusest nähtuvalt puudub vaidlus selles, et kaebaja juhatuse liige ning müüja juhatuse

liige olid omavahel tuttavad. Samas ei saa see asjaolu olla ega olegi kaevatavas maksuotsuses

aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks. Kaebaja ei vaidlusta maksuotsust osas,

mille kohaselt mäletavad osapooled erinevalt tehingu toimumise aspekte (eraisik M. Voiti

laenu andmine Bernesta Grupp OÜ-le ning ka notariaalse müügilepingu sõlmimise asjaolud).

Ehkki kaebaja arvates on erinev tehingu asjaolude mäletamine igati mõistetav, ei ole kaebaja

sellise väite toetuseks esitanud mõistetavaid põhjendusi. Puudub vaidlus, et tehingu asjaolusid

erinevalt mäletanud poolte vahel ei olnud sarnaseid tehinguid toimunud, mis saaks osapooltes

segadust tekitada. Lisaks on tavapäratu väidetav sularaha üleandmine poolelioleval objektil

(01.11.2013 Pärtlemäe tee kinnistul, mitte aga näiteks just äriühingu kontoris vms soojas

ruumis, kus on võimalik lugeda üle raha ja koostada dokumente). 01.04.2014 lepingu p 4.4

kohaselt kohustus kaebaja kahe kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest tasuma või üle võtma

müüja laenu 100 000 eurot Tartu Hoiu-laenuühistu ees. Kaebaja seda etteantud tähtajal ei

teinud ning müüja ei rakendanud tema suhtes ka sanktsioone. Veelgi enam, olukorras, kus

kaebaja sidus end suure laenukohustuse täitmisega, s.h oli tema varale seatud hüpoteek

9(15)

väärtuses 130 000 eurot Tartu Hoiu-laenuühistu kasuks, kuid millist laenukohustust isegi

mitte igakuiste maksete tasumise ulatuses ei täitnud, jätkas just müüja mitme kuu vältel

igakuiste laenumaksete tasumist (konkreetne teave ja tõendid saadud Tartu Hoiu-

laenuühistult). Nimetatud asjaolud on ilmses vastuolus 01.04.2014 lepingu p 4.3 märgituga

ning kaebaja väide, justkui tasunuks kaebaja konkreetseid laenumakseid Bernesta Grupp OÜ

kaudu, on täiesti uudne ning arvatavalt esitatud kohtu eksitamiseks, sest vastuses

maksuhalduri küsimusele, miks ei tasunud kaebaja peale kinnistu valduse saamist

laenumakseid, vastas M. Voit kaebaja nimel 21.07.2014, et kuna laenuleping ei olnud selleks

ajaks veel ümber vormistatud, siis ei näinud endal ka kohustust seni makseid tasuda.

Sealjuures on kaebuse p 4.8 vastuolus kaebuse punktiga 4.9, sest kui esmalt kaebaja väidab, et

ta on tasunud laenumakseid Bernesta Grupp OÜ kaudu, siis järgmisena väidab ta, et Bernesta

Grupp OÜ-l on nõue kaebaja vastu just konkreetsete laenumaksete tasumise tõttu peale

01.04.2014. Maksumenetluses kogutud tõendite kohaselt ei esitanud Bernesta Grupp OÜ

vastavasisulist nõuet kaebajale ehkki tal olnuks see võimalus. Samas võimaldanuks nõude

esitamine müüjal kasvõi väikeses osas kinnistu müügilt deklareeritud käibemaksu tasuda.

Lisaks eelnevale puudus müüjal garantii selle kohta, et kaebaja tasub reaalselt müüja

kohustused kahe kuu jooksul Tartu Hoiu-laenuühistule (konkreetne kohustus sätestatud

01.04.2014 lepingu p-s 4.4). Nimetatule vaatamata on pooled olnud nõus 01.04.2014 lepingu

kohaselt kinnistu valduse üleandmisega veel samal päeval. Kokkuvõtvalt annavad kontrolli

käigus kogutud ning nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses märgitud tõendid aluse väiteks, et

01.04.2014 müügilepingus märgitud tehingul puudus majanduslik sisu.

2)

Lisaks nähtub kontrolli käigus kogutud tõenditest, et kaebajal puudusid vahendid,

millega asuda täitma müüja laenukohustusi ja realiseerida enda väidetavat soovi kinnistul

olevat majakarpi valmis ehitamiseks. Vastustajale teadaolevalt ei seo ettevõtjad tavapäraselt

oma ettevõtlusplaanide realiseerumist ainuüksi käibemaksu tagastusega, sest kaupade ja

teenuste soetusega seotud kulu, juhul kui see on seotud reaalse majandusliku tehinguga, on

oluliselt suurem kui sellelt laekuv võimalik sisendkäibemaksu tagastus. Maksuotsuses on

maksuhaldur märkinud, et äriühingu rahaline seis 2014. a aprilli lõpus oli vaid 1009,29 eurot

ning toonud välja asjaolud, mis võimaldavad arvata, et kaebajal puudusid vahendid kinnistul

ehitustegevuse jätkamiseks. Kaebaja ei ole nimetatut ümber lükanud. Seega ei ole

tõsiseltvõetavad kaebaja väited vastava tahte realiseeritavusest. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi

mõistlikku põhjendust, miks oli kinnistu soetamine, arvestades sellega seotud ja kaasnevaid

kohustusi, majanduslikult mõttekas (kaebuse punkist 4.13 kaebaja ka ise möönab läbi nn

tavapäraselt veelgi kahjumlike tehingute tegemise väite sisuliselt ka kõnesoleva tehingu

kahjumlikkust). Ehkki kaebaja on kritiseerinud MTA poolt esitatud kinnisvaraportaali

väljavõtet kinnistute üldistest hindadest, mille kohaselt võinuks kinnistu müügihinnaks olla

tehingu tegemise hetkel ca 80239, 20 eurot, ei ole kaebaja maksumenetluse raames ega ka

kaebuse juurde esitanud ühtegi tõendit, mis annaks alust kahelda maksuhalduri arvestustes või

kinnitaks kinnistu turuhinda summas 150 000 eurot. Vastustaja hinnangul tuleb siinjuures

arvestada sedagi, et 150 000 eurot oli vaid laenude, mitte kogu ülevõetud laenudega

kaasnevate kõrvalkohustuste suurus.

3)

Maksuotsuses ei ole tuvastatud, et Bernesta Grupp OÜ ja Business Managing vahel

01.04.2014 sõlmitud notariaalne ostu-müügileping ei oleks tsiviilõiguslikult kehtiv ega

väidetud, et kaebaja ei ole eelnimetatud lepingu esemeks olevat kinnisasja oma valdusse

saanud. Maksuhaldur on tehingut hinnanud maksuõiguslikult, s.o oma pädevuse piires ning

leidnud põhjendatult, et maksuõiguslikult tehingut ei ole toimunud ja ka tsiviilõiguslik tehing

on sõlmitud vaid eesmärgiga saada maksueelis, s.o sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus,

mida ilma kinnistu soetust näitamata poleks saanud. Samas on ka eelnevalt märgitud soetuse

nö näitamine tsiviilõigusliku lepingu alusel sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ebapiisav.

10(15)

4)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramiseks ei pea maksuhaldur tuvastama poolte

tahtlust maksupettuse toimepanekuks. Senise kohtupraktika kohaselt piisab selleks tehingu

majandusliku sisu hindamisest. Maksuotsuse lk 12-14 märgitud asjaoludel ei saa olla kahtlust,

et kaebaja vormistas kinnistu enda nimele sooviga saada maksueelist, sest üldjuhul nõude

loovutamisest soovib siiski pool saada mingitki majanduslikku kasu, millist kaebaja antud

juhul aga ei saanud. Kaevatava maksuotsuse aluseks olevate tõendite kohaselt võttis kaebaja

üle kõik Bernesta Grupp OÜ kohustused, sh selliseks käitumiseks majanduslikku põhjendust

omamata. Vastupidist põhjendust ning tõendeid ei ole esitatud.

5)

Selles, et kaebaja on 01.04.2014 lepingus nimetatud kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse kantud, pole vaidlust. Samas pole sellel, kas kaebajal oli vaidlusaluse

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, mingisugust seost sellega, kas kaebaja on saanud

kinnistu omanikuks. Riigikohus käsitles haldusasjas nr 3-3-1-3-09 sisendkäibemaksu maha

arvamise eeldusi ja piiranguid olukorras kus formaalselt KMS §-s 37 sätestatud nõuetele

vastavad arved olid tehinguosalistel olemas ning leidis, et sellisel juhul ei tulene

sisendkäibemaksu arvestamise õigus pelgalt formaalse arve olemasolust, vaid ka tehingu

faktilisest toimumisest arvel näidatud käibemaksukohustuslaste vahel. Viidatud lahendis

käsitles Riigikohus KMS §-s 29 sätestatud käibemaksuarvestuse üldpõhimõtteid, iseäranis

käibe toimumise ja sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse tekkimise ajaga seotult.

Maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur tuginenud muuhulgas ja mitte üksnes asjaolule, et

kaebajal ei olnud ka vaidlusaluse sisendkäibemaksusumma mahaarvamist õigustavat arvet.

Samas vaidlusaluse maksuotsuse puhul välistab sisendkäibemaksu mahaarvamise KMS § 31

lg 1 kohaselt ka ainuüksi nõuetekohase arve puudumine. Kaebaja ei ole väitnud ega

tõendanud, et ta oleks enne 01.04.2014 või peale seda s.o ajaks, mil tuli esitada 2014. aasta

aprillikuu käibedeklaratsioon ja milles deklareeris 25 000 eurot sisendkäibemaksu, saanud

kinnistu müüjaks olnud Bernesta Grupp OÜ-lt KMS §-s 37 sätestatud tunnustele vastava arve,

samuti pole kaebaja sellist arvet maksuhaldurile esitanud kontrollimenetluse käigus. KMS §

31 lõikes 1 sätestatakse sõnaselgelt, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise korral

arvatakse sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Ainuüksi

kaebaja poolt Bernesta Grupp OÜ-lt kinnistu soetamise fakt ei anna kaebajale õigust

sisendkäibemaksu arvestada.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt oli Pärtlemäe tee 2 kinnistu soetamine OÜ-lt

Bernesta Grupp näilik tehing, mille eesmärk oli maksueelise saamine riigilt tagasinõutava

sisendkäibemaksu näol. Maksuhaldur leidis MKS § 83 lg-le 4 tuginedes, et näilikust tehingust

ei teki käivet KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses ja KMS § 29 lg-st 1 ja lg 3 p-st 1 ning § 31 lg-st 1

tulenevalt

ei

ole

kaebajal

näiliku

tehingu

alusel

müüjale

tasutud

käibemaksu

sisendkäibemaksuna mahaarvamise õigust.

6. Kohus leiab, et kaebajal ei tekkinud kinnistu soetamisel sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigust ainuüksi põhjusel, et tal puudus kinnistu soetamise kohta arve. KMS §

31 lg 1 kohaselt on sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldus KMS § 37 lg 7 nõuetele vastava

arve olemasolu. Kaebajaga saab põhimõtteliselt nõustuda, et käibemaksuarvestuses ei ole

müüja poolt tehingu kohta esitatud arve tehingu toimumise ainukeseks tõendiks. See kehtib

aga olukorra kohta, kus arve on küll olemas, kuid see ei ole nõuetekohane (nt on arvel

majandustehingute sisu puudulikult kajastatud) ning seetõttu tuleb sisendkäibemaksu

mahaarvamise puhul hinnata ka muid tõendeid. Vaidlust ei ole selle üle, et käesolevas asjas ei

olnud kaebajal üldse arvet.

7. Kuid isegi kui möönda, et sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ei ole arve olemasolu

vältimatult vajalik, ei ole kaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus jagab

11(15)

maksuhalduri seisukohta, et kinnistu soetamine OÜ-lt Bernesta Grupp oli näilik tehing, mida

ei võeta MKS § 83 lg 4 kohaselt maksustamisel arvesse. Kohus nõustub maksuotsuse

põhjendustega, mis on kokkuvõtlikult esitatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 2, ning

HKMS § 165 lg 2 alusel neid põhjendusi täies ulatuses ei korda, sest kaebuse väited kattuvad

suures osas kontrollaktile esitatud eriarvamusega ning maksuotsuses on kaebaja eriarvamusele

juba vastatud. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud ka ühtki uut tõendit. Kohus märgib

kaebusele vastuseks järgmist.

8. Kaebaja väidab iseenesest õigesti, et kinnistu müügitehingu toimumise kasuks

räägivad tehingu kohta vormistatud dokumendid (M. Voiti ja OÜ Bernesta Grupp vahel

01.11.2013 sõlmitud laenuleping nr 201311/01 ja selle 01.04.2014 sõlmitud lisa 1, millega

kaebaja sai M. Voiti asemel laenuandjaks, tl 66-67; OÜ Bernesta Grupp 01.11.2013 kassa

sissetuleku order nr 67 01.11.2013 laenulepingu alusel 50 000 euro sularaha saamise kohta, tl

92; OÜ Bernesta Grupp ja Tartu Hoiu-laenuühistu vahel 31.10.2013 sõlmitud laenuleping nr

L10-597-13T, tl 72-81; kaebaja ja OÜ Bernesta Grupp vahel 01.04.2014 sõlmitud notariaalne

leping kinnistu müügi kohta, tl 82-87; kaebaja ja Tartu Hoiu-laenuühistu vahel 18.07.2014

sõlmitud notariaalne leping hüpoteegiga tagatavate nõuete ja hüpoteegikande muutmiseks, tl

124-126) ning tehingu toimumist kinnitavad ka tehingupoolte esindajad (M. Voiti 19.06.2014,

25.06.2014 ja 19.08.2014 seletused, tl 64, 88 ja 131; M. Klauseni 26.06.2014 ja 19.08

seletused, tl 68-69 ja 89-90; R. Klauseni 21.08.2014 seletus, tl 91). Maksuhaldur ei pea aga

piirduma üksnes tehingu kohta vormistatud dokumentide ja poolte kinnituste hindamisega.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 04.12.2014 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-13-842 (p 19)

järgmist: „Tehingu näilikuks lugemine ja MKS § 83 lg 4 kohaldamine (s.o näiliku tehingu

maksuarvestusest välistamine) eeldab asjaolude pinnalt vastamist küsimusele, kas

vaidlusaluse tehingu pooled leppisid kokku, et avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi

ei saabugi (tegelikult tehingut polegi) või varjati koos tegelikku tehingut (nt Riigikohtu

12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 17). Asjaolu, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu

näilikkuse tuvastamine poolte tahteavalduste sisulist hindamist, ei tähenda, et tehingu

näilikkust saaks tuvastada üksnes otseste tõenditega või asjakohane poleks hinnata muu

hulgas dokumentidel kajastatu majanduslikku eesmärgipärasust (nt Riigikohtu 02.11.2011

otsus nr 3-2-1-95-11, p-d 12, 14).“

Käesolevas asjas on maksuhaldur kindlaks teinud, et kaebaja ei maksnud OÜ-le Bernesta

Grupp kinnistu eest ei sularahas ega pangaülekandega, vaid kinnistu saadi 50 000 euro

suuruse võla katteks ning lisaks võttis kaebaja üle OÜ Bernesta Grupp 100 000 euro suuruse

laenu Tartu Hoiu-laenuühistu ees. Maksuotsuse lk 3-5 on maksuhaldur märkinud, et

01.11.2013 sõlmitud laenulepingu nr 201311/01 pooled olid kaebaja juhatuse liige M. Voit

(laenuandja) ja OÜ Bernesta Grupp (laenusaaja) ning kaebaja võttis M. Voitilt laenulepingu

üle 01.04.2014 sõlmitud laenulepingu lisaga 1, kusjuures laenulepingu tingimused

ülevõtmisega ei muutunud. M. Voiti poolt laenu andmisele viitab ka OÜ Bernesta Grupp

01.11.2013 kassa sissetuleku order. Samas on maksuhaldur välja toonud, et tehingu pooled on

andnud 01.11.2013 laenulepingu ja selle 01.04.2014 lisa 1 sõlmimise asjaolude kohta

vastuolulisi seletusi. Maksuhaldur on ka tuvastanud, et M. Voiti seletused laenu andmiseks

kasutatud sularaha saamise kohta on tõendamata ja vastuolulised. Lisaks selgub

maksuotsusest, et kaebaja ei kompenseerinud M. Voitile ülevõetud nõuet ja seda käsitleti

omaniku poolt ettevõttele antud laenuna. M. Voiti seletused, kas ja millal ning milliste

vahendite arvelt on kaebajal võimalik laen M. Voitile tagastada, on aga maksuotsuse

põhjenduste kohaselt üldsõnalised ja ebajärjekindlad. Maksuotsuse lk 5-8 on maksuhaldur

kirjeldanud, et OÜ Bernesta Grupp ja Tartu Hoiu-laenuühistu sõlmisid 31.10.2013

laenulepingu nr L10-587/13T laenusummaga 100 000 eurot ja laenu lõpptähtajaga

20.10.2023. Maksete kogusumma koos intressidega oli 148 602,29 eurot. Kinnistu müük

12(15)

toimus 01.04.2014 ning samal päeval sõlmitud notariaalse lepingu punkti 4.3 alusel kohustus

kaebaja alates lepingu sõlmimisest teostama eespool nimetatud laenulepingust tulenevaid

makseid, kuid veel 2014. a juulis teostas igakuised makseid endiselt OÜ Bernesta Grupp ning

Tartu Hoiu-laenuühistule ei olnud 07.07.2014 seisuga teatatud ka laenu ümbervormistamise

soovist. Poolte selgitused laenu ümbervormistamise protsessi ja laenumaksete tagastamise

korralduse kohta on maksuhalduri tuvastatu kohaselt vastuolulised. Lisaks märgitakse

maksuotsuses, et kaebaja ja Tartu Hoiu-laenuühistu vaheline kokkulepe hüpoteegiga

tagatavate nõuete muutmiseks sõlmiti alles 18.07.2014 ja kaebaja asus OÜ Bernesta Grupp

eest 31.10.2013 laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma 21.07.2014, st pärast seda, kui

maksuhaldur hakkas nende asjaolude vastu huvi tundma. Maksuotsuse lk 8-9 on tuvastatud, et

kaebaja seaduslik esindaja on andnud erinevatel ajahetkedel erinevaid seletusi kinnistu

soetamise eesmärgi ja edasiste tegevusplaanide kohta. Maksuhaldur märgib ka, et kaebajal

puudusid reaalselt vahendid kinnistu arendamiseks. Samuti on maksuotsuses kindlaks tehtud,

et kinnistu müümisel ei väljastanud OÜ Bernesta Grupp kaebajale KMS §-s 37 sätestatud

nõuetekohast arvet. Maksuotsuse lk 10-11 on maksuhaldur lisaks viidanud 01.04.2014

notariaalse lepingu sõlmimise ebatavalistele asjaoludele. Nimelt sõlmiti asjaõigusleping

kinnistu omandiõiguse üleminekuks enne ostuhinna täielikku tasumist (enne võla tasumist

Tartu Hoiu-laenuühistule), kuid müüjale pole lepingus mingeid tagatisi (nt hüpoteeki).

Kohus leiab, et nende maksuotsuse punktis 1.1 tuvastatud asjaolude pinnalt on maksuhaldur

jõudnud maksuotsuse punktis 1.2 õigele järeldusele, et kinnistu soetamine oli näilik tehing,

mille tegelik eesmärk oli alusetu käibemaksu tagastusnõude tekitamine. Maksuhaldur väidab

õigesti, et kaebaja ei ole maksumenetluses tõendanud tehingu majanduslikke eesmärke ning

tehingu pooled ei asunud pärast tehingute tegemist lepingujärgseid kohustusi täitma. Lisaks ei

ole OÜ Bernesta Grupp tehingult käibemaksu reaalselt riigieelarvesse tasunud. Maksuhalduri

tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid koostoimes viitavad sellele, et kaebaja ja OÜ Bernesta

Grupp vahel oli kokkulepe, et tehingu kohta vormistatud dokumentidest ei saabu pooltele neis

avaldatud tahtele vastavaid tagajärgi. Maksuhaldur on laenulepingu nr 201311/01 ja selle lisa

1 ning kinnistu müügi tehingu näilisusele viitavad olulisemad asjaolud kokkuvõtlikult välja

toonud maksuotsuse lk 12-15.

9. Kaebaja väidab õigesti, et vaidlusalune tehing ei ole tehtud seotud isikute vahel TuMS

§ 8 mõttes, kuid maksuotsuses polegi sellele sättele tuginetud. Maksuhaldur on lk 15 ja 17

märkinud pelgalt seda, et tehinguga seotud isikud (M. Voit, M. Klausen, R. Klausen) olid

omavahel tuttavad ja see andis võimaluse näiliku tehingu tegemiseks. Kaebajale ei ole

vaidlustatud maksuotsusega tulumaksu määratud ja seetõttu ei ole TuMS §-s 8 sätestatut vaja

käesolevas asjas ka kohaldada, sest sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tehingute

osapoolte seotusest ei sõltu.

10. Kaebaja arvates on tõendamata, et M. Voit ei andnud OÜ-le Bernesta Grupp laenu,

sest tehingu kohta vormistatud tõendid viitavad vastupidisele ning tehingute tegemisest

möödunud aja tõttu võivadki pooled detaile erinevalt mäletada. Tehingut ei muuda näiliseks

ka see, et kinnistut ei antud tehingu tagatiseks ja tehing toimus sularahas.

Kohus selgitas eespool, et pelgalt tehingu dokumenteerimine ei välista, et tegemist on siiski

näiliku tehinguga, kui muud maksumenetluses tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid sellele

viitavad. Maksuhaldur on käsitlenud M. Voiti, M. Klauseni ja R. Klauseni seletuste

vastuolusid maksuotsuse lk 3-5 ja 12-13. Pooled on andnud erinevaid seletusi nt selle kohta,

kui kaua M. Voit kaalus laenu andmist, kumb pool seadis tingimusi laenu pikkusele, kas enne

laenulepingu sõlmimist räägiti kinnistust kui laenu tagatisest (lepingus seda kirjas ei ole), kes

ja millal andis M. Voitile laenu kohta kassa sissetuleku orderi. Vastuolulised on ka M. Voiti

erinevatel aegadel antud seletused selle kohta, kust ta sai 50 000 euro suuruse laenu

andmiseks sularaha. Kui maksuhaldur tuvastas M. Voiti esialgse seletuse alusel, et M. Voit ei

13(15)

saanud 2013. a laenu andmiseks piisavas suuruses dividende ja ka M. Voiti pangakonto

väljavõte ei kinnita sularaha väljavõtmist, asus M. Voit väitma, et sularaha oli tal juba varem

olemas. Maksuotsuse lk 5 on õigesti märgitud, et eespool nimetatud vastuolude põhjuseks ei

saa olla ainuüksi asjaolu, et tehingu tegemisest oli seletuste andmise ajaks möödunud üle

kaheksa kuu. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte vahel ei ole toimunud teisi sarnaseid

tehinguid, mille tõttu oleks võinud tehingute asjaolud segamini minna. Tegemist oli mõlema

poole jaoks suurte summadega, tehing toimus sularahas ja mõningaid asjaolusid mäletasid

pooled vägagi detailselt. Lisaks toimus laenulepingu vormistamine ja sularaha üleandmine R.

Klauseni seletuse kohaselt Pärtelmäe tee kinnistul (tl 91) ja juba väidetava laenutehingu koha

ebatavalisuse tõttu võib eeldada, et tehingu asjaolud jäävad tavapäraste majandustehingutega

võrreldes paremini meelde.

Kaebajal on õigus, et laenulepingut ei ole alust pidada näiliseks pelgalt seetõttu, et M. Voiti ja

OÜ Bernesta Grupp vahelises tehingus ei antud kinnistut tagatiseks, kuid see on maksuotsuse

kohaselt vaid üks paljudest tehingu näilisusele viitavatest asjaoludest (vt maksuotsuse lk 12-

13). Tehingut ei muuda näiliseks ka ainuüksi arveldamine sularahas, nagu kaebaja õigesti

väidab. Kohus nõustub siiski maksuotsuse lk 12-13 ja 16 antud selgitustega, et nii suures

summas (50 000 eurot) sularahas antav tagatiseta laen ei ole eluliselt usutav ning koostoimes

muude tõenditega räägib see tehingute näilisuse kasuks.

Kui M. Voiti ja OÜ Bernesta Grupp OÜ vahelise laenukohustuse olemasolu ei saa lugeda

usaldusväärselt tuvastatuks, siis ei saa seda olla ka laenu ülevõtmine kaebaja poolt ning

kinnistu müügihinnaga tasaarvestamine.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et 01.04.2014 notariaalse lepingu alusel (tl 82-87) on kinnistu

omandiõigus kaebajale üle läinud. Notariaalse lepingu punkti 4.3 kohaselt leppisid pooled

kokku, et alates lepingu sõlmimisest lähevad kõik Tartu Laenu-hoiuühistuga 31.10.2013

sõlmitud laenulepingu kohustused üle ostjale ja müüjal ei ole kohustust neid täita. Notariaalse

lepingu punkti 4.4 järgi on ostja kohustatud kahe kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest

täitma kohustused täies ulatuses, sh tagastama ennetähtaegselt kogu laenulepingu järgse

laenusumma koos intressidega või need kokkuleppel Tartu Laenu-hoiuühistuga täies ulatuses

üle võtma. Kuni kohustuste täies ulatuses täitmiseni või ülevõtmiseni kohustus ostja täitma

laenulepingu järgseid kohustusi, sh tasuma tähtaegselt graafikujärgseid makseid Tartu Laenu-

hoiuühistule. Maksuotsuse lk 6-9 on selgitatud kaebaja poolt Tartu Laenu-hoiuühistu laenu

ülevõtmisega seotud asjaolusid, sh tuvastatud, et ka pärast 01.04.2014 notariaalse lepingu

sõlmimist jätkas OÜ Bernesta Grupp Tartu Hoiu-laenuühistule maksete tasumist (20.04.2014,

20.05.2014, 20.06.2014) ning 07.07.2014 ei olnud kumbki äriühing Tartu Hoiu-laenuühistuga

laenu ülevõtmisega seonduvalt veel ühendust võtnud. Maksuhaldur on ka välja toonud, et

pooled on andnud laenu ülevõtmise viibimise põhjuste ja laenumaksete tasumise kohta

vastuolulisi seletusi ning ei esitanud oma väidete kinnitamiseks mingeid tõendeid. Ka kohtu

arvates ei ole eluliselt usutav ega majanduslikult põhjendatud, et üks äriühing kannab erilise

põhjuseta teise eest kulusid, mida ta lepingu kohaselt kandma ei pea, ega nõua kantud kulusid

teiselt poolelt koos viivistega tagasi, kuigi leping annab selleks selge aluse. Kaebaja

kohtumenetluses esitatud väide, et OÜ-ga Bernesta Grupp oli olemas kokkulepe 01.04.2014-

18.07.2014 laenumaksete hüvitamise kohta, on tõendamata, nagu ka see, et poolte vahel oli

kokkulepe, mille kohaselt laenumakseid tasub lepingu üleminemiseni OÜ Bernesta Grupp.

Kaebaja ei ole esitanud ka tõendeid, mis kinnitaks laenulepingu ülevõtmisega viivitamise

mõjuvaid põhjusi, kuigi seda küsis maksuhaldur 10.07.2017 korraldusega nr 12.2-3/024555-7

juba maksumenetluses (tl 127). Seetõttu on usutav ka maksuotsuse järeldus, et pooltel puudus

tegelik tahe sõlmitud lepinguid täita ja ka Tartu Hoiu-laenuühistu laenulepingu ülevõtmine

(18.07.2014 leping hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmiseks, tl 124-126) vormistati lõpuks

14(15)

eelkõige seetõttu, et maksuhaldur nõudis pooltelt 10.07.2014 korraldusega laenulepingu

ülevõtmise kohta täpsemat teavet ja dokumente.

12. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et tehingu näilisuse üle otsustamisel omab tähtsust ka

see, et kaebaja ei ole M. Voitile laenusummat tagastanud. Kaebaja väitel toimub laenu

tagastamine siis, kui selleks tekivad vabad vahendid, nt kinnistu võõrandamisel, kuid kohtu

jaoks ei ole usutav 50 000 euro suuruse laenu andmine ilma, et oleks täpsemalt kokku lepitud

vähemalt laenu tagastamise tähtajas, intressides vms. Seda eriti olukorras, kus maksuhaldur

on tuvastanud (maksuotsuse lk 8-9), et kaebaja ei ole reaalselt asunud kinnistuga seotud

äriplaane ellu viima ning äriühingul ei pruugi olla ka piisavalt vabu vahendeid kinnistu

arendamiseks ega laenu tagastamiseks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid vastupidise kohta.

13. Kaebaja arvates ei ole tõendatud, et pooltel puudusid vahendid ja tahe oma kohustusi

täita.

Kaebajaga saab nõustuda selles, et temal endal on õigus otsustada, kas, kuidas ja millal ta

soetatud kinnistut arendab või võõrandab. Maksuhalduril on aga õigus hinnata kaebaja

tegevust ja selle kohta antud seletusi koostoimes teiste maksumenetluses tuvastatud asjaolude

ja kogutud tõenditega ning teha sellest ka järeldusi tehingu näilikkuse kohta. Kaebaja väidab

küll, et nägi kinnistu soetamisel potentsiaali kasumi teenimiseks, kuid tegelikud asjaolud

(kaebaja tegevusetus oma väidetavate äriplaanide elluviimisel, vt maksuotsuse lk 8-9 ja 13-

14) selle potentsiaali realiseerimisele ei viita.

Kohus jagab ka maksuhalduri seisukohta, mille kohaselt ei saa pidada tavapäraseks, et

ettevõtja seab oma majandustegevuse sõltuvaks üksnes sellest, kas tema sisendkäibemaksu

tagastusnõude kuulub kohtuvaidluse tulemusest sõltuvalt rahuldamisele või mitte. Seda eriti

siis, kui tagasinõude suurus on vähem kui 25 000 eurot, kuid M. Voiti väitel planeerib ta

kinnistu arendamisse investeerida 30 000 – 50 000 eurot (vt maksuotsuse lk 8 ja seletus tl 64-

65). Olukorras, kus kaebajale kuuluv kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, tal on suur

võlakohustus Tartu Hoiu-laenuühistu ees ja käibevahendeid napib, on ilmselt keeruline saada

ka mõistlikel tingimustel laenu, et kinnistut kaebaja väidetud viisil arendada.

Kaebaja kritiseerib maksuotsuse põhjendusi seoses kinnistu turuhinna määramisega, kuid ei

ole esitanud maksuhalduri järelduste ümberlükkamiseks ühtegi tõendit. Kuid kuna kohus

nõustub maksuhalduri järeldusega, et kinnistu müügitehingut tegelikkuses ei toimunud, siis ei

ole turuhinna kindlakstegemisel asjas ka määravat tähtsust. Poolte tegeliku tahte

tuvastamisega seoses omab siiski tähtsust, et kinnistu soetamise hind kujunes üksnes

laenulepingutes määratletud summadest (50 000 + 100 000 eurot) ning hindamisakti või muid

kalkulatsioone ei tehtud. Äriühingu puhul võib eeldada, et tehinguid tehakse eesmärgiga saada

kasumit, kuid kaebaja ei ole ei maksuhaldurile ega ka kohtule esitanud mingeid

tõsiseltvõetavaid arvutusi selle kohta, et kinnistu arendamise kulusid ja võetud laenukohustusi

arvestades oli kinnistu soetamine kaebaja jaoks majanduslikult mõistlik. M. Voit on

maksuhaldurile selgitanud (maksuotsuse lk 8, seletus tl 64-65), et planeerib kinnistusse

investeerida 30 000 – 50 000 eurot, kuid kinnistu minimaalseks müügihinnaks, et kulud tasa

saada, nimetas ta 150 000 eurot. Kohus märgib, et Tartu Hoiu-laenuühistu laenulepingust

tulenes kaebajale lisaks 100 000 euro suurusele põhivõlale ka 48 602,29 eurot intresse.

Eeltoodu kinnitab kahtlust, et kaebajal ei olnud tegelikult huvi kinnistu soetamiseks ja

arendamiseks.

Seoses OÜ Bernesta Grupp poolse käibemaksu tasumisega viitab kohus maksuotsuse lk 2, kus

maksuhaldur on selgitanud, et nimetatud äriühing on taotlenud maksuvõla ajatamist, kuid ei

ole näidanud üle tegelikku valmisolekut oma maksuvõla tasumiseks. Maksuvõla ajatamine on

maksuhalduri kaalutlusotsus (MKS § 111 lg 1) ja selle tegemisel peab arvesse võtma

15(15)

maksukohustuslase majanduslikku seisundit, majandusnäitajaid, varasemate maksukohustuste

täitmist, maksuvõla ajatamise otstarbekust ja tagatise nõudmise korral selle usaldusväärsust

(MKS § 112 lg 2). Maksumenetluses väidetu kohaselt ei olnud OÜ Bernesta Grupp võimeline

teenindama oma laenukohustusi, mille tõttu tuli Pärtlemäe tee 2 kinnistu kaebajale müüa. Kui

äriühingu majanduslik seisund ei ole hea, kuid maksuvõlg on suur, ei saa pidada

ebatavaliseks, et maksuhaldur nõuab maksuvõla ajatamisel tagatist. Kohus on eespool

selgitanud ka seda, et OÜ Bernesta Grupp jätkas kuni 2014. a juulini kaebaja asemel Tartu

Hoiu-laenuühistu lepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuigi oleks võinud kaebajalt nõuda

selle kohustuse täitmist ja saanud ise hoopis oma maksuvõlga vähendada.

14. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole tõendanud maksueelise saamist.

Praegusel juhul on maksuhaldur tuvastatud asjaolude ja tõendite pinnalt leidnud, et

vormistatud tehing ei väljenda poolte tegelikku tahet ja sellega on soovitud üksnes jätta mulje

vastava tehingu tegemisest. Maksuhaldur ei ole pidanud võimalikuks, et kaebaja ja OÜ

Bernesta Grupp vaheline tehing siiski toimus, kuid seda dokumentides kajastatust väiksema

tegeliku väärtusega. Sellises olukorras ei ole oma tähtsust kaebaja väide lubamatu

maksueelise saamisele suunatud tehingupoolte tahtluse tuvastamata jätmise kohta, sest

maksueelis on vaja tuvastada üksnes siis, kui näilik tehing on tehtud teise tehingu

varjamiseks. Kui tehingut pole üldse toimunud, siis jääb see arvesse võtmata maksueelisest

sõltumata (vt Riigikohtu 11.01.2012 otsus nr 3-3-1-46-11, p 19). Kui arvel näidatud kauba

võõrandamist reaalselt ei toimu, ei teki ka käivet (KMS § 4 lg 1 p 1) ja vormistatud arve ei

vasta KMS § 37 nõuetele (ei kajasta tegelikku majandustehingut), mistõttu puudub

dokumentides märgitud ostjal KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 ning § 31 lg 1 järgi õigus kajastada

vastavat arvet oma sisendkäibemaksuarvestuses. Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust, et OÜ

Bernesta Grupp ei ole kaebajale kinnistu müügi kohta üldse arvet esitanudki.

15. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebuse väited ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks.

Maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud kaebaja ja OÜ Bernesta Grupp vaheliste tehingute

tsiviilõiguslikku kehtivust. Maksumenetluses tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid viitavad

aga sellele, et maksuõiguslikult on tegemist näiliku tehinguga, mis tuleb jätta maksustamisel

arvesse võtmata. See tähendab ühtlasi, et kaebajal ei ole näiliku tehingu alusel müüjale

tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna mahaarvamise õigust. Kaebus jääb seetõttu

rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit