3-14-50680/39 · 3-14-50680/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 16.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50680 Haldusasi RF kaebus Tallinna linna kohustamiseks andma kaebaja kasutusse munitsipaalkorter Menetlusosalised Kaebaja – RF Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Angela Reinlaid Vaidlustatud kohtulahendid Tallinna Halduskohtu 08.10.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus RF apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Tagastada RF poolt 12.11.2014 esitatud koopiad rahvastikuregistrist ja linnaarhiivist 10-l lehel ning 10.12.2014 esitatud terviseseisundi analüüse puudutavad dokumendid 8-l lehel. 2. Jätta RF apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.10.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50680 muutmata. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.05.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta- misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas- tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-50680 2(9) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi- kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. RF elas koos oma töövõimetu venna EF-iga korteris aadressil XXXXX XX-XX, Tallinn. Kaebaja omandas nimetatud korteri 17.06.2003 Tallinna linnaga sõlmitud eluruumi erastamise müügilepingu alusel (tl 103-103p). Kinnistusraamatust nähtuvalt müüdi korter kohtutäituri va- hendusel Swedbank AS nõude täitmiseks 14.05.2012 enampakkumisel. 2. Kaebaja esitas 21.05.2012 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse (tl 37) enda ja oma venna arvele võtmiseks eluruumi üürimist taotlevate isikutena. Kaebaja selgitas, et kohtutäitur müüs neile kuulunud korteri Swedbank AS nõude katteks maha ja ostja soovib nende väljako- limist. Nad vajavad kiiremas korras uut elamispinda. 3. Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon otsustas 14.08.2012 protokolliga nr 8 (tl 41-41p) kaebajat ja tema venda eluruumi üürimist taotlevate isikutena arvele mitte võtta, sest puudus ülevaade avaldajate tegevusvõimest tulenevale kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadusele. Kaebajat teavitati otsusest 22.08.2012 kirjas (tl 42) ja selgitati, et tema taotluse osas võetakse lõplik seisukoht pärast rehabilitatsiooniplaani koostamist ja rehabiliteerimisele lõpp- hinnangu saamist. 4. RF esitas 25.03.2013 uue avalduse (tl 43) sotsiaalkorteri üürimise järjekorda võtmiseks. Kaebaja selgitas, et ta tõsteti koos vennaga 20.03.2013 korterist välja. Vend viidi XXXXX XX X asuvasse sotsiaalmajutusse. Kaebaja jäi ilma eluasemeta. 5. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 05.04.2013 arvamuses linnaosa eluasemekomisjonile (tl 50) leiti, et RF-i arvelevõtmine munitsipaaleluruumi üürimise taotle- jana teistel mõjuvatel põhjustel (Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 (määrus nr 56) lisa 3 p 3.1.5 alusel) on õigustatud, kuna kaebaja sissetulekud ei võimalda elamispinna üüri- mist ega ostmist vabaturult. 6. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon otsustas 14.05.2013 koosolekul (protokoll nr 12-9/5, tl 51-52) mitte toetada sotsiaalhoolekande osakonna arvamust, vaid teha kaebajale ettepanek taotleda oma elamispinna probleemi lahendamiseks kohta sotsiaalmajutusüksuses. Pärast mõnda aega majutusüksuses elamist ja positiivse iseloomustuse saamist võib ta esitada uuesti taotluse eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks. Kaebajat teavitati otsusest 22.05.2013 kirjaga nr 9-12/13/166 (tl 53). 7. RF esitas 29.08.2013 uue avalduse Tallinna Kesklinna Valitsusele (tl 54) endale ja oma vennale munitsipaaleluruumi eraldamiseks. Kaebaja selgitas, et nendele kuulunud korter müüdi maha ja nad elavad kahekesi väikeses toas, kus puudub tualett. 8. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 04.09.2013 arvamuses eluase- mekomisjonile (tl 56) leiti, et kaebaja ja tema venna eluruumi üürimist taotlevate isikutena ar- vele võtmine ei ole õigustatud, kuna puudub ülevaade EF-i tegevusvõimest tuleneva kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadusele. Otstarbekas on lükata otsustamine edasi kuni tema kohta rehabilitatsiooniplaani koostamise ja rehabiliteerimise lõpphinnangu saamiseni.

3-14-50680 3(9) 9. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon otsustas 24.09.2013 koosolekul (protokoll nr 12-9/8, tl 57-58p) mitte võtta kaebajat ja tema venda arvele eluruumi üürimist taotlevate isikutena, kuna puudub ülevaade EF-i tegevusvõimest ja järelevalve vajadusest. Kaebajat tea- vitati otsusest 26.09.2013 kirjaga nr 9-12/13/166 (tl 59). 10. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon otsustas 15.10.2013 koosolekul (protokoll nr 12-9/9, tl 60-60p) võtta kaebaja ja tema vend arvele munitsipaaleluruumi üürimist taotlevate isikutena, sest EF-i kohta algatati rehabilitatsiooniplaani koostamine. Kaebajat teavitati otsusest 21.10.2013 kirjaga nr 9-12/13/166 (tl 61), samuti selgitati, et kuna Tallinna Kesklinna Valitsu- ses on eluruumi üürimist taotlevana arvel 160 leibkonda, siis ei ole kaebaja eluasemeprobleemi võimalik lahendada kiiremas korras. 11. Kaebaja esitas 09.12.2013 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse (tl 62) XXXXXXX XX XX/X-XX eluruumi saamiseks. 12. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon otsustas 20.01.2014 koosolekul (protokoll nr 12-9/2, tl 63) teha Tallinna Linnavalitsusele ettepanek anda XXXXXXX XX XX/X-XX kor- ter üürile VR-le, kelle elamistingimused olid kõige halvemad (elukohas puudus vesi) ja kelle laste arv oli kõige suurem (5 last). Nimetatud eluruumi üürimiseks esitati kokku 6 taotlust. Kae- bajat teavitati otsusest 27.01.2014 kirjaga nr 9-12/13-166 (tl 65). 13. Kaebaja esitas 20.01.2014 Tallinna linnapeale avalduse (tl 66-66p) temale ja tema vennale eelisjärjekorras munitsipaaleluruumi eraldamiseks. 14. Tallinna Kesklinna Valitsus selgitas 19.02.2014 kirjas nr 9-12/58 (tl 68) kaebajale, et ta võeti koos vennaga 14.10.-15.10.2013 arvele munitsipaaleluruumi üürimise taotlejatena, kuid kuna arvel on 183 leibkonda, siis ei ole võimalik tema eluasemeprobleemi lahendada kiiremas korras. 15. Kaebaja esitas 05.03.2014 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse (tl 69) munitsipaalkor- teri taotlemisest loobumise kohta. Samal ajal esitas EF Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse sotsiaalkorteri taotlemiseks. 16. EF loobus 11.03.2014 avaldusega (tl 70-70p) sotsiaalkorteri taotlemisest ning esitas 10.04.2014 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse (tl 71) XXXXXXXX XXX XXX-X korteri üürimiseks. 17. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon otsustas 22.04.2014 koosolekul (kooso- leku protokoll nr 12-9/5 – tl 72-74p) anda XXXXXXXX XXX XXX-X korteri üürile LM-le. Nimetatud eluruumi üürimiseks esitati kokku 16 taotlust. Kaebajat teavitati otsusest 24.04.2014 kirjaga nr 9-12/14/58 (tl 76). 18. RF esitas 02.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna kohustamiseks andma kaebaja kasutusse munitsipaalkorter. 1) Kohtutäitur tõstis kaebaja koos vennaga 20.03.2013 XXXXX XX-XX korterist välja. Kae- baja esitas 2012. a kevadel Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse munitsipaalkorteri saami- seks, selgitades, et elab koos vennaga, kellel on raske puue, ja neid ähvardab korterist väljatõst- mine. Väljatõstmise hetkeks ei olnud neile munitsipaalkorterit eraldatud. Kaebaja vend paigu- tati sotsiaalmajutusse. Kaebaja viibis 12 päeva tänaval. Kaebajale selgitati, et teda ei võetud korteri järjekorda, sest ta ei olnud esitanud rehabilitatsiooniplaani, kuid kaebajale ei selgitatud rehabilitatsiooniplaani koostamise vajadust. Kuigi 2013. a oktoobrist on kaebaja võetud korteri järjekorda, ei ole talle korterit eraldatud, vaid on eelistatud teisi järjekorras olevaid isikuid.

3-14-50680 4(9) Kuna kaebaja elab koos puudega vennaga, siis tuleb seaduse järgi eelistada korteri andmisel neid. Üüriturult korteri hankimine käib kaebajale üle jõu. 2) Kaebaja ei saanud korterit XXXXX XX-XX linnalt, vaid vahetas selle 1987. a XXXXXX X-X korteri vastu. Viimati nimetatud korter anti tema isale 1964. a. Samuti ei vasta tõele väide, et kaebajal oli võlg Swedbank AS ees. Kaebaja tasus pangale kogu võla, sellele vaatamata müüdi tema korter maha. Kaebaja ei nõustu sellega, et tema vend paigutatakse temast eraldi sotsiaalmajutusüksusesse. Kaebaja on oma venna hooldaja ja vend soovib elada koos temaga. Pealegi ähvardati kaebaja venda sotsiaalmajutuses viibimise ajal tappa. Linn ei ole munitsipaal- korterite üürileandmisel arvestanud kaebaja venna tervisliku seisundiga. Linnal on rohkem vabu kortereid, kui nad teada annavad. 3) Erinevate avalduste esitamise on põhjustanud linnaametnikud ise oma selgitustega. Kaeba- jal soovitati loobuda munitsipaalkorteri taotlemisest ja taotleda selle asemel sotsiaalkorterit, mille saaks kiiremini kätte. Hiljem selgus, et sotsiaalkorter vajab remonti, mille tegemine võib võtta 3-6 kuud aega. Samuti ei lubataks sotsiaalkorteri andmisel kaebajal tema venna juures elada. Seepeale loobuti sotsiaalkorteri taotlemisest ja esitati uuesti avaldus munitsipaalkorteri saamiseks. 4) Kaebaja ei ole ühtegi linnavalitsuse kirja kätte saanud ja teda ei ole nõustatud. Kaebaja on saanud ametnikelt selgitusi vaid nendega kohtumas käies ja telefoni teel suheldes. 19. Tallinna linn palus 15.07.2014 vastuses jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja tegelik tahe ja vajadused on esitatud avaldusi arvestades selgusetud. 2) Vastustaja on andnud kaebaja kasutusse eluruumi XXXXX XX-XX, mis kaebaja enda te- gevuse tõttu sundvõõrandati. Vastustaja on püüdnud kaebajat ja tema venda võimaluste piires nõustada ja abistada. Pärast korterist välja tõstmist toimetas linnaametnik kaebaja venna XXXXXXXX XXXXXXXXXX XXXXXXX XXXXX tänava üksusesse, kus talle tagati var- jupaigateenuse osutamine, kuni kaebaja leidis vabaturult sobiva üürikorteri. Vastustaja on kor- duvalt teavitanud kaebajat ja tema venda võimalusest taotleda sotsiaalmajutusüksuse resotsiali- seerimis- ja majutusteenusele suunamist. Vajadusel ja kliendi nõusolekul saaks sotsiaalhoole- kande osakond vahendada ka kaebaja venna taasmajutamist XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXXX XXXXX tänava üksusesse, kuid kaebaja ja tema vend ei ole sellega nõus olnud. 3) Kaebajal ei ole tuvastatud vaimset ega füüsilist puuet, arvukat perekonda ega kõrget vanust, mis objektiivselt takistaksid tema toimetulekut vabaturu tingimustes. Kaebaja on kinnitanud, et ta töötab ja tal on sissetulekud. Ta ei kuulu sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) kirjeldatud isi- kute hulka, kellele omavalitsus on kohustatud andma eluruumi ning kaebajal ei ole alust nõuda omavalitsuselt või kohtult eluruumi eraldamist kohe ja väljaspool järjekorda. Seadus ei näe ette kohustust eraldada elamispind kõigile taotluse esitanud isikutele. Abivajajate ringi kuulub kae- baja vend ja teda on ka teavitatud võimalusest taotleda sotsiaalmajutusüksuse resotsialiseerimis- ja majutusteenusele suunamist. 4) Kuigi linna omandis on üksikud eluruumid, nn munitsipaalkorterid, mida linnaelanikele võimaluse ja vajaduse korral eraldada, on nende arv tunduvalt väiksem üüripinna taotlejate ar- vust, mistõttu ei ole võimalik kõiki taotlusi rahuldada. Kaebaja eelistamine teiste taotlejate ees oleks õigusaktidest tuleneva aluseta ja põhjendamatu. Samuti ei sätesta õigusaktid eluruumi eraldamise tähtaegu taotluse esitamise hetkest alates. 20. Tallinna Halduskohus jättis 08.10.2014 otsusega RF-i kaebuse rahuldamata.

3-14-50680 5(9) 1) SHS § 14 lg-st 1 nähtub, et eluasemeteenuse peab tagama isikule, kes ei ole suuteline ise endale või oma perekonnale eluruumi hankima. Seega puudub kohalikul omavalitsusel kohus- tus tagada eluase igaühele, kel puudub eluase ja kes soovib seda kohaliku omavalitsuse terri- tooriumil saada. SHS § 3 lg 1 p-dest 2 ja 3 nähtuvalt on sotsiaalhoolekande põhimõteteks isiku vastutus enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Eeltoodust järeldub, et ennekõike tuleb isikutel ise oma toimetulekuga hakkama saada ning alles siis, kui isik ei suuda ise hakkama saada, peab ta saama abi sotsiaalhoolekande kaudu. 2) Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei kuulu SHS § 14 lg-s 1 kirjeldatud isikute hulka, kellele kohalik omavalitsusüksus on kohustatud sotsiaaleluruumi tagama. Vastustaja esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja töötas kunagi taksojuhina, kuid pärast liiklusõnnetust lõpetas selle töö. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks töötu või töövõimetu (viimast ei nähtu ka rahvastikuregistrist), samuti ei ole tal tuvastatud vaimset ega füüsilist puuet ja ta ei ole kõrges vanuses, seega on ta võimeline töötama. Kaebaja ei ole väitnud, et töölkäimist takistaks vajadus hoolitseda pidevalt oma venna eest, seega saab ta tööl käia. Kui kaebaja on võimeline ja saab tööl käia, siis peab ta olema suuteline endale ja perekonnale eluaset hankima. Kaebajal ei ole suurt perekonda, kellele oleks raske eluruumi tagada. 3) Sundvõõrandamise käigus oma eluasemest ilmajäämine ja venna eest hoolitsemise vajadus ei ole iseseisvateks alusteks sotsiaalkorteri taotlemisel. Rahvastikuregistri andmetel ei ole EF- ile eestkostjat määratud, kuid ta on tunnistatud töövõimetuks. See, et EF on töövõimetu, muu- dab tema, mitte kaebaja abivajavaks isikuks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Selle võimatuse korral on vastav kohustus riigil või kohalikul omavalitsusel. Kui kaebaja ei suuda oma vennale elukohta tagada, on tema vennal õigus saada vastustajalt sotsiaalabi, sh sotsiaaleluruumi, kuid selline õigus ei laiene kae- bajale. 4) Asjakohane ei ole kaebaja põhjendus, et 470 euro suuruse üüriga korteri üürimine käib talle üle jõu. Tallinna linnas on palju erinevaid pakkumisi erineva suurusega ja erineva üürihin- naga korterite üürimise kohta (vt http://www.kv.ee/, http://www.city24.ee/). Seejuures paku- takse üürimiseks eluruume ka muudes linnaosades peale kesklinna, kus üürihinnad ongi tava- pärasest kõrgemad. Samuti on võimalik leida sobiv üüripind väljaspool Tallinna, nt linna lä- hiümbrusest. Kaebaja pole näinud ise piisavalt vaeva endale sobiva hinnaga üürikorteri leidmi- seks. 5) Kaebaja võeti munitsipaalkorteri üürimist taotleva isikuna arvele 15.10.2013. Kuna vastus- tajal puudub kohustus tagada võimalus üürida munitsipaaleluruumi, siis võib ta vastavaid taot- lusi lahendada selle järgi, kui palju on tema käsutuses vabu munitsipaaleluruume. Tallinna Kesklinna Valitsuses oli 15.10.2013 seisuga munitsipaaleluruumi üürimist taotlevate isikutena arvel 183 leibkonda, seega on arusaadav, et vastustaja ei suuda neile kõigile kohe eluruume tagada ja olemasolevaid eluruume tuleb jagada abivajavate isikute vajadustest lähtudes. 6) Munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmise tingimused ja nende eluruu- mide üürile andmise alused kehtestab vastustaja oma õigusaktidega (antud juhul määruse nr 56 lisa 3 ja Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 (määrus nr 39) lisa 2). Kuna kaebajal puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et vastustaja talle tingimata munitsipaaleluruumi an- naks, siis saab kaebust rahuldada vaid juhul, kui vastustaja on rikkunud munitsipaaleluruumide üürile andmisel kehtestatud reegleid või üht taotlejat on eelistatud teisele meelevaldselt. 7) Määruse nr 56 lisast 3 ja määruse nr 39 lisa 2 p-st 29 nähtub, et munitsipaaleluruumide üürileandmise menetlus on kaheetapiline – esiteks peab isik taotlema enda arvelevõtmist mu-

3-14-50680 6(9) nitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna, teiseks peab ta pärast arvelevõtmist esitama aval- duse konkreetse asustamata munitsipaaleluruumi üürile saamiseks. Seega ei saa munitsipaale- luruumi üürimist taotleda isikud, keda ei ole arvele võetud. 8) Kaebaja võeti munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna arvele 15.10.2013. Kuna kae- baja ei saanud munitsipaalkorterit nii ruttu, kui ta oli lootnud, siis esitas ta 05.03.2014 vastus- tajale avalduse munitsipaalkorterist loobumise kohta. Seda avaldust saab tõlgendada arvelt kus- tutamise avaldusena (määruse nr 56 lisa 3 p 14.5). Vastustaja ei ole selgitanud, kas kaebaja kustutati selle avalduse alusel munitsipaaleluruumi üürimist taotlevate isikute nimekirjast või mitte. Kui kustutati, puudub kaebajal enne tema uuesti arvele võtmist õigus munitsipaalelu- ruumi üürimist taotleda ja see oleks eraldiseisvaks aluseks kaebuse rahuldamata jätmisel. 9) Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 20.01.2014 koosoleku protokollist näh- tub, et XXXXXXX XX XX/X-XX korteri üürileandmisel VR-le olid otsustavateks kriteeriumi- teks taotleja perekonna suurus ja senised elutingimused. VR-l oli kõige suurem laste arv ja tema elamistingimused olid kõige halvemad (elukohas puudus vesi). Tegemist oli asjakohaste kritee- riumitega (määruse nr 39 lisa 2 p 30) ja kohtule ei nähtu valiku langetamisel tehtud kaalutlus- viga. Kaebaja pereliikmete arv on väiksem ja tema ülalpidamisel ei ole alaealisi isikuid. Kae- bajal ei olnud õigusaktidest tulenevat õigust nõuda eeliskohtlemist. 10) Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 22.04.2014 koosoleku protokollist ei nähtu kriteeriume, mille alusel otsustati anda XXXXXXXX XXX XXX-X korter üürile LM-le. Vastustaja vastusest kaebusele nähtub, et määravaks said sotsiaalmajutusüksuse teenuste kasu- tamise perioodi ja eluruumi üürimise taotlejate järjekorras oldud perioodi pikkus. Tegemist oli asjakohaste kriteeriumitega. Korterikomisjoni arvutustabelist (tl 75) nähtub, et LM oli arvel alates 31.05.2011, samas kui kaebaja võeti arvele alles 15.10.2013. Kuna LM elas seni XXXXXXXX XX X asuvas sotsiaalmajutusüksuses, siis sai vastustaja tema ümberpaiknemi- sega munitsipaaleluruumi juurde ühe vaba sotsiaalmajutuskoha, mida SHS § 14 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks kasutada. 11) Vastustaja on esitanud kohtule kõik kirjad, millega on kaebajat teavitatud linnavalitsuse otsustest. Kaebaja väidab, et ta ei ole ühtegi kirja kätte saanud. Kohtule ei ole esitatud täpsemaid andmeid kirjade kättetoimetamise kohta. Samas nähtub, et pärast kaebaja väljatõstmist XXXXX XX XX-XX korterist ei ole kaebaja vastustajale esitatud avaldustele märkinud oma kontaktand- meid, mis võib olla põhjuseks, miks ei ole vastustaja teated kaebajani jõudnud. Kaebaja on 29.08.2013 kirjas märkinud, et tuleb ise Kesklinna Valitsusse vastusele järele, seega võib eel- dada, et vastustaja jättis kaebajale adresseeritud teated teda linnavalitsusse ootama ja kaebaja pidi ise oma avalduste lahendamise vastu huvi üles näitama. 12) Menetlusosaliste selgitused XXXXX XX-XX korteri omandamise kohta ei ole asja lahen- damise seisukohalt asjakohased. Kohus peab siiski vajalikuks selgitada kaebajale tema ekslikku arusaama selle korteri omandamise küsimuses. Kaebaja esitatud dokumentidest nähtub, et 1987. a toimunud korteri vahetuse käigus said kaebaja, tema ema ja vend oma kasutusse korteri aad- ressiga XXXXX XX XX-XX, Tallinn (tl 109). Korterikaardilt (tl 106) nähtub, et nad olid korteri üürnikud, mitte omanikud. Korteri omanikuks sai kaebaja alles pärast vastustajaga 17.06.2003 sõlmitud eluruumi erastamise müügilepingut (tl 103-103p). Enne erastamist kuulus korter Tal- linna linnale. 13) Asjakohatu on vastustaja etteheide, et kaebaja on juba kord saanud vastustajalt korteri. Vas- tustaja esitatud tõendist nähtub, et kaebaja erastas korteri, mitte ei saanud seda tasuta. Kaebajal oli omanikuna täielik õigus kasutada korterit laenu võtmisel tagatisena. Teadmata kaebaja ja laenuandja vahelise suhte täpsemaid asjaolusid, ei ole kohane heita kaebajale ette, et ta on jää- nud korterist ilma oma süülise käitumise tõttu.

3-14-50680 7(9) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 21. RF palub 23.10.2014 apellatsioonkaebuses (täiendatud 10.12.2014, 12.11.2014, 26.02.2015 ja 09.04.2015) halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. 1) Halduskohus jättis arvestamata, et kaebaja ja tema raske puudega vend tõsteti kaebaja kor- terist välja ebaseaduslikult. Kesklinna valitsus ei ole soovinud kaebajale vastu tulla. Nendel perekondadel, kellele munitsipaalkorter eraldati, olid olemas elukohad ja peredes ei olnud raske puudega isikut. Kaebaja oma vennaga on aga kodutud. Tõele ei vasta vastutaja väide, et kaeba- jale ja tema vennale on pakutud mingisugust majutusteenust. 2) Munitsipaalkorterite järjekorras on palju inimesi, kes on terved ja töötavad ning ka kaebajal on õigus munitispaaleluruum saada. Kaebaja töötab öösiti taksojuhina ja saab küllaltki väikest palka (300-400 eurot kuus). Kaebaja ei saa kogu elu elada haige vennaga üürikorterites, neil on vaja kindlat elukohta. 3) Õige ei ole vastustaja väide, et Tallinna linn andis korteri kaebajale 22.04.1993. Kaebaja vahetas XXXXXX X-X korteri 23.04.1987 XXXXX XX-XX korteri vastu, kus kaebaja elas koos vennaga kuni 20.03.2013. 4) Kaebaja ei ole vastustajale maininud, et hakkab ise kesklinna valitsuses kirjadel järel käima. Kõigil oma pöördumistel on kaebaja märkinud ära oma mobiili numbri, seega oli või- malik kaebajaga ühendust saada. 5) Kaebaja venna saatmiseks sotsiaalmajutusüksusesse ei olnud alust. Sotsiaalmajutusüksuses elavad joodikud ja kaebaja venda ähvardati seal. Venna munitsipaalkorteri taotlus jäi rahulda- mata. Kui vend loobus sotsiaalkorteri taotlusest, tegi ta kohe varsti uue avalduse munitsipaal- korteri saamiseks. Seega ei saanud kaebajat koos vennaga munitsipaalkorteri järjekorrast kus- tutada. Erinevate avalduste esitamise on põhjustanud vastustaja ise. 6) Kaebaja on nii vaimselt kui füüsiliselt terve ja ka vend ei ole tegelikult vaimselt haige. Järelevalvet kaebaja ja tema vend ei vaja. 7) Kaebajale on alusetult eelistatud teisi munitsipaalkorteri soovijaid. Halduskohus on ära too- nud, et LM-l ei olnud õigust saada XXXXXXXX XXX XXX-X eluruumi. 8) Põhjendatud ei ole kaebaja tegevusvõime taseme kahtluse alla seadmine. Harju Maakohus kahtles 2012. a kaebaja tsiviilkohtumenetluse teovõimes, kuid kaebaja suutis kohtule kõik ära tõestada. Kaebaja kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi taotles kaebajale määratud esindaja, kelle hin- nangul esinesid kaebajal luulud enda ja oma venna mürgitamise osas, samas kui kaebaja oli esitanud esindajale vastavad ekspertiisiaktid. 22. Tallinna linn palub 28.11.2014 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja haldus- kohtu otsus muutmata. 1) Nii kohus kui ka vastustaja on nõus kaebaja seisukohaga, et tal on õigus saada munitsipaal- korter. Nimetatut on korduvalt kinnitatud ka kaebajale. Kuivõrd munitsipaalkorterite taotlejate järjekorras on väga palju isikuid ning kortereid Tallinna linn juurde ei ehita, siis on nende üüri- lesaamine võimalik vaid juhul, kui olemasolev üürikorter vabaneb. Seda aga ei juhtu väga sageli ning seetõttu pole võimalik probleemi koheselt lahendada. 2) Nõustuda ei saa väitega, et kaebajat ei ole teavitatud võimalusest taotleda kohta sotsiaal- majutusüksuses. Tallinna Kesklinna Valitsus on näiteks oma 22.05.2013 kirjas teavitanud vas- tavast võimalusest. Vajadusel ja kliendi nõusolekul saab kesklinna valitsus vahendada kaebaja venna taasmajutamist XXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXX XXXXX üksusesse. Kaebaja

3-14-50680 8(9) ise aga jätkuvalt abivajajate ringi ei kuulu ja temale eraldatakse munitsipaalkorter vastavalt võimalustele. Kaebaja kinnitab, et ta töötab ning saab igakuist tulu 300-400 eurot, lisaks on tema vennal töövõimetuspension. Arvestades apellandi sissetulekuid, nõustub vastustaja kohtu seisukohtadega, et kuni munitsipaalkorteri saamiseni on kaebajal võimalus leida endale korter vabalt turult. Kaebaja ei ole ise näinud piisavalt vaeva endale korteri otsimisega. Kinnisvara- portaali city24 andmetel algavad üürihinnad Tallinnas 110 eurost kuus. 3) Kaebaja väidab, et kaalutlusotsuste tegemisel munitsipaaleluruumide üürileandmisel on vastustaja olnud ebaõiglane ja pidanuks neile korteri eraldama. Vastustaja nimetatud argumen- diga ei nõustu ja toetab halduskohtu seisukohta. Kuna kaebaja on arvel munitsipaaleluruumi taotlejana, lahendatakse tema taotlus üldises korras. Kaebaja eelistamine ilma õigusaktidest tu- leneva aluseta oleks põhjendamatu. Õigusaktid ei sätesta omavalitsusele eluruumi vajajatele eluruumi eraldamise tähtaegasid. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et munitsipaalelamis- pinna andmine oleks teatud arveloleku aja jooksul omavalitsusele kohustuslik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 23. Kaebaja esitas 12.11.2014 ringkonnakohtule koopiad rahvastikuregistrist ja linnaarhiivist 10-l lehel, mille osas kaebaja kahtles, kas need on halduskohtu poolt ringkonnakohtule edasta- tud. Vastavad dokumendid sisalduvad varasemast kohtuasja toimikus (tl 108-110, 113-117, 121-122), seega puudub vajadus nende täiendavaks võtmiseks kohtutoimikusse. Lisaks esitas kaebaja 10.12.2014 ringkonnakohtule enda ja oma venna EF-i terviseseisundi analüüse puudu- tavad dokumendid 8-l lehel (koostatud 2011. a), millega kaebaja soovib tõendada, et teda ja tema venda püüti 2011. a mürgitada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kohtuvaidluse seisu- kohast ei ole vajalik uurida ega tõendada kaebaja ja tema venna väidetavat mürgitamist 2011. a. Eelnevalt nimetatud dokumendid kuuluvad kaebajale tagastamisele (HKMS § 62 lg 2, § 185 lg 1). 24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega kaebuse rahuldamata jätmise osas. Vastusena apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 25. Ringkonnakohtul ei ole kahtlust selles, et kaebaja on probleemses olukorras, arvestades, et kaebaja jäi ilma enda omandis olnud elukohast (XXXXX XX-XX), kaebaja sissetulek on tema kinnitusel suurusjärgus 300-400 eurot kuus ning kaebaja hooldab enda töövõimetut venda. Vas- tavaid asjaolusid on teadvustanud ja hinnanud ka halduskohus, st halduskohus ei ole jätnud neid tähelepanuta. Samas on halduskohtu hinnangul oluline, et kaebaja probleemne olukord ei tingi tema lugemist selliseks abivajajaks, kelle osas on kohalikul omavalitsusel eluruumi viivitamatu tagamise kohustus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. 26. SHS § 14 lg 1 sätestab, et kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama. Kaebaja puhul ei saa asuda seisukohale, et tema isikut ja sissetulekut arvestades tuleks teda lugeda isikuks, kes ei ole suuteline ega võimeline endale ja oma vennale eluruumi vabatu- rult üürima. Kaebaja on võimeline tööd leidma ja tööl käima ning puudub alus asuda seisuko- hale, et kaebajal ei ole võimalik leida enda sissetulekutele vastavat eluruumi. Kaebaja soovi elada Tallinna kesklinnas ei saa pidada kaebaja ja tema venna toimetuleku seisukohast vältima- tuks. Ringkonnakohus lisab siinkohal selgitavalt, et eluruumina ei saa käsitleda üksnes isiku omandis olevat eluruumi (kaebaja on nimelt esitanud põhjenduse, et ei saa kogu elu elada haige vennaga üürikorterites, vaid neil on vaja kindlat elukohta). Ka SHS § 14 lg 1 ei näe ette kohustust anda

3-14-50680 9(9) eluruum abivajaja omandisse. Seega tuleb kaebaja sissetulekute puhul hinnata mitte üksnes tema võimekust eluruumi omandada, vaid ka seda üürida. 27. Kaebaja poolt enda venna hooldamine on perekonnaseadusest tulenevalt kaebaja kohustus, mis on kahtlemata aeganõudev ja kulukas. Samas on kaebaja vennal sissetulek töövõimetus- pensioni näol, st kaebaja ei pea enda vennaga seotud kulusid kandma üksnes enda sissetulekute arvel. Samuti on Tallinna linn väljendanud valmisolekut tagada kaebaja vennale eluruum, kui kaebaja ei ole võimeline seda (enam) tegema. Tallinna linna poolt kaebaja vennale pakutavad eluruumi tingimused ei pruugi küll olla täielikult kaebaja ja tema venna eelistustele vastavad, samas on rõhuasetus käesoleval juhul sellel, et kaebaja vend ei jääks üldse ilma eluruumita ning selle tagamist saab lugeda kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Mugavust ja harjumusi tuleb sellises olukorras lugeda teisejärgulisteks. Seega ei ole kaebaja kohustus ja võimekus enda venda hooldada selliseks asjaoluks, mis tingib kaebaja suhtes SHS § 14 lg 1 rakendumise. 28. Lähtudes eeltoodust, on halduskohus põhjendatult tuvastanud, et kaebajat ei saa lugeda SHS § 14 lg 1 tingimustele vastavaks isikuks, kelle osas kehtib Tallinna linnal samast sättest tulenev kohustus eluruumi andmiseks (Tallinna linn on samas möönnud, et abivajavaks isikuks saab lugeda kaebaja venda). 29. Samas nähtub Tallinna linna õigusaktidest, et linn üürib võimaluse korral munitsipaalelu- ruume ka isikutele, kes SHS § 14 lg 1 tingimustele ei vasta. Selline isik ei saa nõuda, et linn talle tingimata eluruumi annaks, vaid nende isikute taotlused lahendatakse selle järgi, kui palju on linna käsutuses vabu eluruume. Seejuures ei saa linna käsutuses olevate munitsipaaleluruu- mide kasutusõigust taotleda iga SHS § 14 lg 1 tingimustele mittevastav isik, vaid tegemist peab olema määruse nr 56 lisa 3 p-s 3 toodud alustel abi vajava isikuga. Kaebaja on loetud vastavatele tingimustele vastavaks (p 3.1.5 alusel), mis väljendub tema arvelevõtmises eluruumi mitteo- mava isikuna. Vaatamata piirangutele eluruumi mitteomavate isikute arvelevõtmisel, on arvelevõetud isikuid Tallinna linnas rohkem, kui linna käsutuses olevaid munitsipaaleluruume. Seega tuleb vabane- vate elamispindade puhul teha Tallinna linnal kaalutlusõiguse alusel valik abivajajate hulgast, kes konkreetse elamispinna kasutusõigust taotlevad. Kaebaja on esile toonud, et tema kasuks ei ole otsustatud kahe vabanenud munitsipaalkorteri osas (XXXXXXX XX XX/X-XX ja XXXXXXXX XXX XXX-X). Sellise valiku tegemist on Tallinna linn põhjendanud ning hal- duskohus on põhjendatult leidnud, et linn on valiku tegemisel lähtunud asjakohastest kriteeriu- mitest. Halduskohus ei ole asunud seisukohale, et LM-l ei olnud õigust saada XXXXXXXX XXX XXX-X eluruumi, nagu leiab kaebaja. Kohtu võimalused sekkuda haldusorgani kaalutlusõigusesse on piiratud, st kohus ei saa hinnata eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel järgiti üldisi kaalut- lusreegleid. Käesoleval juhul ei nähtu, et Tallinna linn oleks teinud sellise kaalutlusvea, mis annaks aluse lugeda kahe viidatud korteri osas tehtud otsustused õigusvastaseks. 30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (apellatsioonime- netluses riigilõiv 15 eurot, kulu on kantud) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

Ruth Plaks

Virgo Saarmets