1-15-3036/3 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2015 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-15-3036

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

Taotluse esitaja ja taotluse liik

Danel Parmase riigi õigusabi taotlus Riigiprokuratuuri

02. aprilli 2015 määrusele määruskaebuse esitamiseks

RESOLUTSIOON

Jätta Danel Parmase taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 02. aprilli 2015

määruse vaidlustamiseks rahuldamata.

RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.03.2015 saabus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Danel Parmase kuriteoteade, milles

soovitakse kriminaalmenetluse alustamist, kuna 27.02.2015 pandi Tartu Vanglas toime

kuritegu, mis seisnes selles, et D. Parmasel ei võimaldatud suhelda oma kaitsjaga, kuigi

D. Parmase sõnul oli seda väga vaja. Nimelt oli saabumas apellatsioonkaebuse esitamise

tähtaeg ning seetõttu oli vaja kaitsjaga läbi arutada 45 lehekülje pikkune maakohtu otsus. D.

Parmase kõnet piirati 10 minutile ning siis kõne katkestati. D. Parmas oli seisukohal, et antud

tegu tuleks käsitleda kaitseõiguse piiramisena ja kuriteona, kuna on rikutud EIÕK art 34.

17.03.2015 jättis ringkonnaprokurör Külli Saks teatisega nr 15760000044 (LÕRP-9/15/41-2)

kriminaalmenetluse alustamata.

01.04.2015 saabus Riigiprokuratuuri D. Parmase 27.03.2015 koostatud kaebus

kriminaalmenetluse mittealustamise peale. Kaebaja on jätkuvalt veendumusel, et helistamise

piiramine on kuritegu ja see tuleb kvalifitseerida EIÕK art 6 lg 3 rikkumisena. Samuti on

rikutud VangS § 26 ja § 28 ning toime on pandud KarS § 324 sätestatud kuritegu. Kaebust

põhjendati sellega, et D. Parmasel oli vaja kaitsjaga arutada telefoni teel maakohtu otsust ja

jätkuvalt palutakse alustada kriminaalmenetlust KarS § 324 alusel.

RIIGIPROKURATUURI SEISUKOHT

2. Riigiprokuratuuri määrusega jäeti D. Parmase kaebus kriminaalmenetluse algatamiseks

rahuldamata. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuses esitatuga, vaid nõustus Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri kriminaalasja alustamata jätmise motiividega.

2.1. Riigiprokurör toob välja, et vahistatu poolt telefonikõnede tegemine on reguleeritud

vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade, Tartu Vangla kodukorra ja erakorraliste kõnede

teostamise korraga. VangS § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni

kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. See toimub vangla sisekorraeeskirjadega

sätestatud korras. VangS § 28 lg 3 kohaselt on sätestatud vangla kohustus tagada vahistatule

võimalus teostada telefonikõnesid advokaadile ja teisetele riigiasutustele vangla

sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 järgi võimaldatakse

kinnipeetaval, sh vahistatul, telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni

kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Tartu Vangla kodukorra p 13.8.1.

kohaselt peab vangla tagama telefoni kasutamise võimaluse suletud eluosakondades vähemalt

üks kord nädalas. Suletud osakondades paiknevate isikute kaebeõiguse tagamiseks

võimaldatakse teostada telefonikõnesid erandkorras ka teisel päevadel ning see on

reguleeritud erakorraliste kõnede teostamise korras. Eelnimetatud korra järgi erakorralise

kõne võimaldamiseks peab kinnises osakonnas paiknev isik esitada põhjendatud taotluse,

mille kooskõlastamisel võimaldatakse teostada telefonikõnesid ühel korral üldjuhul

kestvusega maksimaalselt 10 minutit (vajadusel ka 3 korda kuni 10 minutit).

2.2. Riigiprokurör leiab, et Tartu Vangla materjalide kohaselt ei ole D. Parmase suhtlemist

kaitsjaga põhjendamatult piiratud ning ta ei ole pidanud arutama mahukat kohtuotsust

kaitsjaga viimasel minutil liiga lühikese telefonikõne kestel. D. Parmas on alates kohtuotsuse

kättesaamisest 17.02.2015 kuni apellatsiooni esitamise tähtajani 03.03.2015 saanud kaitsjaga

suhelda telefoni teel 9-l korral. D. Parmas esitas 18.02.2015 taotluse erakorraliseks

helistamiseks, vajadusega arutada apellatsioonkaebust. Sellekohased taotlused rahuldati.

Kõnede väljavõtetest selgub, et D. Parmas on helistanud kaitsjate numbritele 3-l korral ning

kõned on kestnud pikemalt, kui sisekord seda ette näeb. Nii on D. Parmas helistanud kaitsjale

ühel korral 19.02.2015, 24.02.2015, 26.02.2015, kahel korral 27.02.2015 üle 10- minuti ning

ühel korral veel 02.03.2015. Arvestades eeltoodut asus Riigiprokuratuur seisukohale, et

D. Parmase helistamisõigust ei ole ebaseaduslikult piiratud. Erakorraliste kõnede teostamine

ei ole kohtualuse absoluutne õigus ning selliste kõnede teostamise võimaldamine on vangla

kaalutlusotsus, mille teostamisel lähtutakse HMS §-st 4.

2.3. Kriminaalmenetluse alustamise kohta KarS § 324 märgib Riigiprokuratuur järgnevat.

Käesoleval juhul ei nähtu sellist erakorraliste telefonikõnede piiramist, mis oleks käsitletav

kuriteona, st mis moodustaks KarS § 324 kuriteokoosseisu, s.o kaebaja õiguste teadva

ebaseadusliku piiramise ametiisiku poolt. Samuti ei sisalda kaebus uut teavet, miks annaks

aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse kriminaalmenetluse

ajendi ja aluse olemasolul. Avalduses ei sedastata kuriteo tunnuseid, mis täidaksid mõne

karistusseadustikus kirjeldatud süüteokoosseisu. Kriminaalmenetluse alustamine saab toimuda

üksnes siis, kui selleks on olemas ajend ja alus, milleks on vastavalt KrMS § 194 lg 1 ja 2

kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave ning kuriteotunnuste sedastamine selles. Seega

lubab KrMS § 193 lg 1 kriminaalmenetluse alustamist vaid tingimusel, et kuriteoteatest

nähtub ka kuriteokoosseisu olemasolu, kuivõrd viimane on KarS § 2 lg 2 kohaselt kuriteo

tunnuste esmane eeldus. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab

2

2

endast olulist õigusriiklikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, et vältida

kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist.

ÕIGUSABITAOTLUSE SISU

3. D. Parmase esitas taotluse, milles soovib kriminaalasjas nr 15760000044 riigi õigusabi

korras advokaadist esindaja määramist, et vaidlustada Riigiprokuratuuri määrus. Rahalised

vahendid tal puuduvad, kuna on viibinud pikka aega vahi all. Lisaks märgib D. Parmas, et

määruskaebuse eseme näol on tegemist vahistatu jaoks raske iseloomuga kuriteoga, kuna tegu

omab kumulatiivset mõju kriminaal- ja kohtumenetluse arengule ja rikub oluliselt kaitseõiguse

printsiipi. Lisaks on Riigiprokuratuur vääralt tõlgendanud menetluse alustamata jätmisel

Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-54-07, p 9.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus, tutvunud D. Parmase õigusabitaotluse ja Riigiprokuratuuri määrusega,

leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata.

4.1. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab

seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. D. Parmas on Tartu Vanglas vahistatu ja tema

taotlusest nähtub, et tal puuduvad vahendid endale advokaadi palkamiseks.

4.2. Lisaks majanduslikule seisundile näeb aga riigi õigusabi seadus ette, et hinnata tuleb ka

riigi õigusabist keeldumise aluseid (RÕS § 7). RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta, kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Taotlusest

nähtuvalt soovib D. Parmas Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks saada õigusabi seetõttu,

et on endiselt seisukohal, et alustada tuleks kriminaalmenetlust, kuna vangla on alusetult

piiranud tema suhtlemisõigust kaitsjaga, mistõttu ei ole D. Parmas saanud suhelda kaitsjaga

apellatsioonkaebuse esitamiseks.

4.3. Hinnates D. Parmase kaebuse perspektiivikust rõhutab ringkonnakohus, et

kriminaalmenetlust alustatakse KrMS § 193 kohaselt üksnes juhul, kui selleks on ajend ja alus

ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Kohtukolleegium leiab, et

Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses on piisavalt põhjendatud, miks

käesoleval juhul puudub alus D. Parmase kaebuse alusel kriminaalmenetluse algatamiseks. Ka

ringkonnakohus leiab, et D. Parmase poolt esitatud kuriteoteates ei ole sedastatavad kuriteo

tunnused, mistõttu kriminaalmenetluse alustamine on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt

välistatud. Kuna ringkonnakohus jagab täielikult Riigiprokuratuuri määruses esitatud

seisukohti, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal korrata.

5. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 1, RÕS § 7 lg 1 p-st 5 ja § 10 lg-st 5

jätab ringkonnakohus D. Parmase taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

3

3