3-13-1171/89 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 15.04.2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1171 Haldusasi P.G. kaebus Politseija Piirivalveameti (PPA) toimingute, mis seisnevad kaebaja 09.04.2013 pöördumisele vastamata jätmises ja tema Eestist väljasaatmisega venitamises, õigusvastaseks tunnistamiseks ning PPA kohustamiseks. Menetlusvorm Suuline menetlus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja P.G., tema lepinguline esindaja adv Andrei Matvejev ning vastustaja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Anastassia Malõševa.

Resolutsioon

1. Jätta P.G. kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

P.G. käesolevas haldusasjas vaidlustab Politsei-ja Piirivalveameti (PPA) toiminguid, mis seisnevad kaebaja 09.04.2013 pöördumisele vastamata jätmises ja tema Eestist väljasaatmisega venitamises. Samuti taotleb kaebaja, et kohus kohustaks PPA-d vastama tema 09.04.2013 pöördumisele 08.02.2012

Eestist lahkumise ettekirjutuse nr 1020460294 täitmise kohta ning lahendama selles esitatud taotlused elamispinna ja rahalise ülalpidamise saamiseks Eestist lahkumise ettekirjutuse nr 1020460294 kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

Kaebuse esitaja on korduvalt pöördunud erinevate päringutega vastustaja poole ning nendele on PPA ka vastanud. PPA vastas P.G. 09.04.2013 pöördumisele 07.05.2013 (kirjas ekslikult 2012) kirjaga nr 15.7- 17/61536-2, milles muuhulgas selgitab, et PPA on korduvalt vastanud P.G. küsimustele ning kinnitab, et on teinud omalt poolt kõik võimaliku tema olukorra lahendamiseks. Haldusasja materjalist nähtub, et peale PPA on P.G. probleemidega tegelenud ka Vene Föderatsiooni Suursaatkond, kelle poole on kaebaja korduvalt pöördunud, samuti Narva Linnavalitsus, kes teavitas sellest omakorda Siseministeeriumit, lisaks sellele on kohtumenetluses olnud erinevaid vaidlusi, mis on läbinud kõik kohtuastmed. P.G. on taotlenud tähtajalist elamisluba Eestis ning ei ole soovinud Eestist lahkuda. Käesoleval ajal on P.G.l tähtajaline elamisluba olemas. P.G.le tehtud lahkumisettekirjutus nr 1020460294 on PPA poolt kehtetuks tunnistatud, seega on oma kehtivuse kaotanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebaja on seisukohal, et PPA oli teadlik, et väljasaatmine ei ole võimalik ning ei ole tõendatud, et väljasaatmine sõltus tema soovist. Kaebajal ei olnud sellist õigust, et sõita teise riiki. PPA oli sellest teadlik ja pidi arvesse võtma raha olemasolu. Rahaliste vahendite olemasolu tähtsusest on rääkinud PPA ka 2006-2007 aastal ning PPA ei saanud oma tegevuse õigusvastasusest mitte teada nii pika aja jooksul. PPA ei saa õigustada oma ebaseaduslikku tegevust, viidates sellele, et kaebaja on midagi teinud või jätnud tegemata, see ei saa õigustada PPA-d. PPA pidi aru saama, et inimene, kes viibib riigis, peab millestki toituma ja peab elama. Ning kui PPA oli teadlik sellest, et välja sõita kaebaja ei saa, siis pidi aru saama, et kaebaja hakkab seadust rikkuma tahtlikult või mittetahtlikult. Kaebaja väitel selleks, et elada pidi ta rikkuma seadust. Sellises olukorras inimest on võimalik sundida töötama toidu eest, sest inimene peab elama. PPA ei saanud anda lihtsalt vastuseid, probleemid jäid lahendamata. PPA ei saa õigustada oma tegevusetust, mis ei muutnud kaebaja olukorda. Nad said aru, et kaebaja oli hädaolukorras. Kaebaja arvates vastus, mis nad andsid tema pöördumisele, ei lahendanud tekkinud olukorda. See räägib sellest, et PPA suhtus kaebajasse ilmselt eelarvamuslikult. Riigis viibimine seaduslikul alusel ei ole mingi kingitus, see on õigusnorm ja võimule kasulik, riik peab olema huvitatud, et inimene viibiks riigiks seaduslikul alusel. See tähendab, et kui isik aastate jooksul viibib riigis seadusliku aluseta ning PPA kuidagi ei saa prognoosida väljasaatmist, siis peaks see ajendama vastu tulema ja lahendama kõik tema probleemid õigeaegselt. Elamisluba Eestis ei ole mingi kingitus, see on õigus. Kaebaja väitel möödus terve aasta enne kui ta sai elamisloa. Kaebaja leiab, et PPA ei vastanud tema poolt pöördumises tõstatatud küsimusele. Nende vastused selle kohta, et nad vastasid, on paljasõnalised. PPA-l oli õigus kaebajat välja saata, aga ei olnud õigus teda aastaid piinata, samas aga ei olnud ka riiki, kuhu teda välja saata. Ei saa öelda, et PPA-l oli õigus ja sellepärast ei saanud väljasaatmisega lõpuni minna. Kõik see tõendab, et PPA ei soovi tunnistada oma süüd. PPA ei saa õigesti hinnata oma tegevust ja nende seadusega antud diskretsiooniõigus, mida nad ei saa kasutada, tekitab kahju (põhjendatud huvi).

Vastustaja: PPA leiab, et nende senine tegevus on olnud õiguspärane ja seaduslik. Kaebaja teab väga hästi, et talle on aastate jooksul antud erinevaid selgitusi nii suuliselt kui ka kirjalikult väljasaatmise korraldamise kohta. Seda näitab ka asjaolu, et 2010. aastal elamisloa taotluse menetluses isik on ise esitanud avalduse, mille järgi ta kohustub Eestist lahkuma. Ta on taotlenud endale Vene kodakondsust, järelikult ta teadis ja sai väga hästi aru, kuidas ta saab Eestist lahkuda. Seega tema väited ja selgitused selle kohta, et pöördus ja ei saanud vastust, kuidas ta saaks oma lahkumist korraldada, ei vasta tõele. Vastustaja rõhutab veelkord, et Eestist lahkuma kohustatud isikul on kaasaaitamiskohustus, mida ta on kohustatud täitma, mida aga antud juhul tehtud ei ole. Ei ole võimalik, et väljasaatmisprotsessis osaleb vaid haldusorgan. Isik peab ka seaduse järgi osalema väljasaatmise protseduuris. Elamispinna ja rahalise ülalpidamise osas on juba eelnevalt kaebajale selgitatud, et see ei ole PPA pädevuses. Isikule on selgitatud, et ta peab pöörduma kohaliku omavalitsuse poole ja ta on ka pöördunud. Narva linn on talle erinevaid võimalusi pakkunud, aga isik ei ole soovinud neid vastu võtta. Tänaseks on vaidluse all olev lahkumisettekirjutus kehtetuks tunnistatud, seega ei ole enam võimalik täiendavalt mingeid selgitusi esitada. Isikul on olemas elamisluba ja kõik sellest tulenevad õigused ja kohustused. Kõige olulisem moment on see, et PPA tegevus on olnud õiguspärane nendel aastatel. Kaebaja ei suuda peale paljasõnaliste väidete rohkem midagi esitada. Isik esitab oma subjektiivse arusaama asjadest, kuidas asjad tema arvates peavad kulgema. On olemas ka objektiivsed tõendatud asjaolud, seaduslikud normid ja nendest mööda vaadata ei ole võimalik. Kaebaja väide nagu oleks teda aastaid piinatud ja mõnitanud, on tingitud isiku enda tegevusetusest, ta ei soovinud Eestist lahkuda. Ta ei soovinud ka taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust. Kaebaja on ise asjaga venitanud. Seega PPA ei ole mingit kahju kaebajale tekitanud. PPA on vastupidiselt väga aktiivselt tegustanud, on teinud erinevad päringuid jms. Kaebaja teab väga hästi, kuhu PPA on pöördunud ja mis vastused on saadud. Seda on erinevate kaebaja kohtuasjade raames käsitletud. Kaebaja nõue on täiesti põhjendamatu. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Käesolevas kohtuvaidluses kaebuse esitaja väidab, et tema poolt esitatud 09.04.2013 pöördumisele PPA ei ole sisuliselt vastanud. Väidetavalt PPA ei selgitanud kaebajale, mida ta peab tegema Politseija Piirivalveameti (PPA) 08.02.2012 lahkumisettekirjutuse nr 102060294 täitmiseks. Samuti ei vaadanud PPA läbi kaebaja poolt esitatud rahalise ülalpidamise väljamaksmise ja elamiseks vajalike elutingimuste esitamise nõuet. Kaebaja väitel tema Eestist väljasaatmise menetlus venis PPA süül.

PPA väidab, et 09.04.2013 kirjas ei ole P.G. võrreldes varasemate samasisuliste kirjadega toonud välja täiendavaid olulisi asjaolusid ning P.G. samasisulistele taotlustele on varasemalt korduvalt nõuetekohaselt vastatud, millest lähtuvalt ei pidanud PPA vajalikuks isikule juba varasemalt selgitatud seisukohti veelkord esitada. Lisaks selgitab PPA, et P.G.le on elamispinna võimaldamise asjus nõuetekohasel määral vastatud ning asjaolu, et isik ei nõustu vastuse või väljapakutud lahendustega, ei tähenda, et isikule ei oleks antud nõuetekohaseid selgitusi. Asjaolu, et kaebaja ei ole järginud oma lahkumiskohustuse täitmiseks haldusorganipoolseid soovitusi ning nendega ei nõustu, ei tähenda, et PPA ei oleks isikule selgitanud lahkumiskohustuse täitmise võimalusi. PPA asus seisukohale, et kaebajale on nõutud määral selgitatud isiku staatuse ning lahkumiskohustuse täitmisega seonduvaid asjaolusid.

Politsei-ja Piirivalveameti 30.04.2014 otsusega nr 1019372218/TEP pikendati P.G.le väljastatud tähtajalist elamisluba kuni 30.09.2016 Välismaalaste seaduse (VMS) § 201 alusel. Lisaks sellele PPA oma 30.04.2014 otsusega tunnistas kehtetuks 08.02.2012 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Väljasõidukohustuseja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 13 lg 2 alusel, kuna lahkumisettekirjutuse tegemise alus oli ära langenud. Seega selgituste andmise aluseks olev haldusakt on kohtuväliselt kehtetuks tunnistatud. Käesoleval ajal P.G. omab Eestis viibimiseks seaduslikku alust.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36 lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil, milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama. Seega haldusorgani ülesandeks on anda menetlusosalistele asjakohast teavet isiku suhtes algatatud haldusmenetluse käigus. Käesoleval ajal P.G. suhtes ei toimu väljasaatmismenetlust või muud haldusmenetlust. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajale on korduvalt antud selgitusi lahkumiskohustuse täitmise kohta. Kohus nõustub vastustaja väitega, et asjaolu, et P.G. ei nõustu PPA selgitustega, ei tähenda, et vastustaja ei ole kaebajale sisuliselt vastanud. Kaebuse esitajale on PPA korduvalt kirjalikult vastanud tema poolt tõstataud küsimustele, millest tulenevalt on täitnud selgitamiskohustust. Kohtu arvates PPA on kaebaja suhtes toiminud õiguspäraselt, mistõttu puudub alus PPA tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et PPA pidi lahendama ka temale rahalise ülalpidamise ja eluaseme andmise Eestist lahkumise ettekirjutuse läbivaatamise menetluse ajaks. Kohus selgitab, et PPA pädevusse ei kuulu kaebajale elamispinna võimaldamise ja rahalise ülalpidamise küsimuse lahendamine. P.G.le on PPA korduvalt selgitanud, et juhul, kui tal puudub elamispind, peab ta vastava taotlusega pöörduma kohaliku omavalitsuse poole. Käesoleva haldusasja materjalist nähtub, et P.G. on Narva linnalt elamispinda taotlenud ning Narva linn on kaebuse esitajale ka erinevaid võimalusi pakkunud. Narva Linnavalitsuse 26.04.2012 kirjast nr 1.17/1584 nähtub, et P.G. on korduvalt loobunud Narva Linnavalitsuse poolt pakutavatest teenustest. Lisaks sellele Narva linn on pöördunud ka Siseministeeriumi poole P.G. probleemi lahendamiseks. Seega on kaebaja probleeme püütud lahendada erineval tasandil pädevate asutuste poolt.

Kaebaja arvates tema Eestist väljasaatmine venis PPA süül. Kohus sellise väitega ei nõustu. P.G. on kodakondsuseta isik. Teda ei olnud võimalik välja saata n-ö suvalisse riiki. Haldusasja materjalist nähtub, et kaebaja on pöördunud kodakondsuse saamise küsimusega Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole ning saatkond on temale korduvalt kirjalikult selgitanud kodakondsuse taotlemisega seonduvat. Kuna P.G. ei täitnud kodakondsuse taotlemiseks vajalikke nõudeid (nõutavate dokumentide esitamine, riigilõivu tasumine jms), siis lõpetati temaga kirjavahetus. Kaebaja enda tegevus näitab ilmekalt, et ta soovis jääda Eestisse elama (kus elavad ka tema sugulased), mida kinnitab tema poolt PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamine (tänaseni pole kaebaja Eestist lahkunud). PPA 30.04.2014 otsusega nr 1019372218/TEP pikendati P.G.le välja antud tähtajalist elamisluba kuni 30.09.2016 VMS § 201 alusel. Seega on kaebuse esitaja viibimine Eestis legaliseeritud ning kehtivast elamisloast tulenevad õigused garanteeritud.

Kohus nõustub vastustajaga, et kõnealuse juhtumi puhul ei ole tegemist olukorraga, kus PPA oleks jätnud haldusakti õigeaegselt andmata või toimingu sooritamata. Kaebajale oli 08.02.2012 vormistatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1020460294. PPA kinnitas kohtule, et eesmärgiga võimaldada isikule vabatahtlikku lahkumist on kaebajale PPA korduvalt pikendanud lahkumisettekirjutusega pandud lahkumiskohustuse täitmise tähtaega. VSS § 264 sätestab kaasaitamiskohustuse, mille lg 3 kohaselt on väljasaadetav kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebuse esitaja ei ole antud kohustust täitnud.

PPA kinnitusel olenemata asjaolust, et P.G. ei vastanud elamisloa andmise tingimustele, väljastati temale elamisluba, lähtudes isiku enda kinnitusest, et kehtivat elamisluba ja kehtivat dokumenti on vaja korraldamaks tema Eestist lahkumist. Vaatamata tähtajalise elamisloa väljastamisele kaebaja

Vene Föderatsiooni kodakondsust ei taotlenud ning tõi enda õigustuseks erinevaid põhjusi, millest ühtegi PPA ei pidanud mõjuvaks. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et P.G.le tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise kohustus lasus kaebajal endal ning tema ise on oma tegevusega/tegevusetusega venitanud lahkumisettekirjutuse täitmist. Kui isik ei soovi elada Eestis, siis peab ta ise astuma samme riigist lahkumiseks. PPA-le selles osas ei ole midagi ette heita.

Kohus kokkuvõtvalt leiab, et Politseija Piirivalveamet on toiminud P.G. suhtes õiguspäraselt ning kooskõlas seaduste ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik