3-14-52317/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-52317

Otsuse kuupäev

14. aprill 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Muhammad Abd Allah Abakr Abd Allah’i ja Adam Abu Bakr

Muhammad Ibrahim’i kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt 14.

oktoobri 2013 kahtlustatavana kinnipidamise asendamise ja

riigituludesse makse vastuvõtmise aktidega õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Asja läbivaatamine

17. märtsi 2015 kohtuistungil

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja I – Muhammad Abd Allah Abakr Abd Allah

Kaebaja II – Adam Abu Bakr Muhammad Ibrahim

Kaebajate esindaja – vandeadvokaat Anneli Aab

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

1. Rahuldada Muhammad Abd Allah Abakr Abd Allah’i

kaebus ning mõista tema kasuks Politsei- ja Piirivalveametilt

välja hüvitis kolmsada kuuskümmend kaks (362) eurot 72

senti.

2. Jätta Adam Abu Bakr Muhammad Ibrahim’i kaebus

rahuldamata.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Muhammad Abd

Allah Abakr Abd Allah’i kasuks välja tasutud riigilõiv 15

eurot.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Muhammad Abd

Allah Abakr Abd Allah’i kasuks ühiselt välja õigusabikulud

kaks tuhat kakssada kaheksakümmend (2280) eurot.

5. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 14. mai 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 13. oktoobril 2013 kella 9.50 ajal peeti Pilleri külas Värska vallas Põlvamaal kinni kolm Sudaani

Vabariigi kodanikku, nende seas Muhammad Abd Allah Abakr Abd Allah (kaebaja I) ja Adam Abu

Bakr Muhammad Ibrahim (kaebaja II). Samal päeval avaldasid nimetatud isikud soovi taotleda

rahvusvahelist kaitset.

2. Isikute suhtes koostati 14. oktoobril 2013 kahtlustatavana kinnipidamise ja asendamise ja

riigituludesse makse vastuvõtmise aktid, mille kohaselt on isikud toime pannud karistusseadustiku

(KarS) § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning nende kinnipidamine asendatakse 120 euro

suuruse maksega riigituludesse.

3. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 9. aprilli 2014 varjupaiga ja elamisloa andmise otsusega nr

7001310104-1 ja 10. aprilli 2014 otsusega nr 7001310105-1 anti isikutele varjupaik ning 3-aastane

elamisluba.

4. 3. oktoobril 2014 esitasid kaebajad Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõutakse kaebajatele

14. oktoobri 2013 aktidega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja I nõuab hüvitist 362,72 eurot ja

kaebaja II 120 eurot.

5. Tallinna Halduskohus andis oma 13. oktoobri 2014 määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle

Tartu Halduskohtule.

6. Tartu Halduskohus võttis 10. novembril 2014 kaebuse menetlusse, luges vastustajaks PPA ning

andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.

7. PPA palub oma 1. detsembri 2014 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus esitas 30. detsembril 2014 PPA-le kohtunõude, milles paluti edastada kõik

kriminaalasja nr 13260300157 materjalid ning teatada, kas ühe kaebaja nõusolek maksta ka teiste

isikute kinnipidamise asendamise eest on tõendatud. Vastuseks kohtunõudele esitas PPA 8. jaanuaril

2015 kriminaalmenetluse materjalid ning teatas, et kaebaja I nõusolek maksta ka teiste isikute eest

on dokumenteeritud PPA Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo Piusa kordoni juhi Valmar Hinno poolt

isiku kinnipidamise protokollis.

9. Kaebajad esitasid 15. jaanuaril 2015 oma täiendavad seisukohad.

10. Tartu Halduskohus määras 21. jaanuaril 2015 haldusasja läbivaatamisele 5. märtsi 2015

kohtuistungil.

11. 3. veebruaril 2015 taotles kaebajate esindaja kohtuistungi aja muutmist.

12. Oma 11. veebruari 2015 määrusega muutis Tartu Halduskohus kohtuistungi aega, määrates

uueks ajaks 17. märtsi 2015.

13. Kaebajad esitasid 16. märtsil 2015 menetluskulude nimekirja.

14. Asjas toimus 17. märtsil 2015 kohtuistung, millel osalesid kaebajate esindaja vandeadvokaat

Anneli Aab ning PPA esindaja Anastassia Malõševa.

15. Kaebajate esindaja esitas 20. märtsil 2015 täiendava menetluskulude nimekirja.

Kaebuse põhjendused

16. Kaebuses selgitatakse, et Eesti on 1997. aastal ühinenud pagulasseisundi konventsiooni ning 31.

jaanuari 1967 pagulasseisundi protokolliga. Konventsioon ja selles sisalduvad põhimõtted on Eesti

Vabariigile siduvad. Konventsiooni artikli 31 lg 1 sätestab, et kui pagulane on saabunud riiki otse

territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda

osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata

teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Seega

kujutavad ebaseaduslikult riiki sisenejate, ebaseaduslikult riigis viibijate või võltsitud dokumentide

kasutajate kohtu alla andmine või muul viisil karistamine, sealhulgas kinnipidamine, võtmata igal

üksikjuhtumil arvesse põgenemise asjaolusid, ja keeldumine hinnata taotleja varjupaigataotluse

põhjendust endast riigi rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste rikkumist. ÜRO Pagulaste

Ülemvoliniku amet on konventsiooni artikli 31 lõike 1 isikulise kohaldamise ulatuse osas

selgitanud, et selles sättes mainitud karistuse kohaldamise keeld kehtib nii pagulaste kui ka

varjupaigataotlejate suhtes, sest pagulasseisundi tunnistamine mitte ei muuda inimest pagulaseks,

vaid üksnes kinnitab avalikult tema seisundit.

17. Konventsiooni artikkel 31 lõige 1 kõiki rahvusvahelist kaitset taotlevaid isikuid, kes saabuvad

riiki „otse“ territooriumilt, kus nende elu või vabadus on olnud ohus. Rahvusvahelise tõlgenduse

kohaselt tähistab väljend „saabunud otse“ olukorda, kus isik siseneb riiki, millelt ta varjupaika

taotleb, kas otse oma päritoluriigist või mõnest muust riigist, kus tema kaitstus, turvalisus ja ohutus

ei olnud tagatud. Sõna „otse“ ei tohi tõlgendada täht-tähelt, sest pagulased ei pea saabuma oma

päritoluriigist ilma peatumata. Kaebajad saabusid Eesti Vabariiki otse territooriumilt, kus nende elu

ja vabadus on olnud ohus. Mõiste „otse“ saabumine hõlmab ka olukorda, kus asüülitaotleja saabub

asüüliriiki otse oma päritoluriigist või mõnest teisest riigist, kus ei olnud võimalik tagada tema

kaitset, ohutust ja turvalisust. Seetõttu ei tohtinud ka Eesti Vabariigi poolt kohaldada kaebajatele

karistust

ebaseadusliku

riiki

sisenemise

või

seal

viibimise

eest.

Kaebajate

suhtes

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 219 lõike 1 kohaldamisega anti nende teole

karistusõiguslik hinnang ning nende suhtes kohaldati karistust, mis on aga konventsiooni artikli 31

lõikega 1 vastuolus.

18. Kaebajate suhtes KrMS § 219 kohaldamisel ei ole järgitud ka võrdse kohtlemise põhimõtet.

Mõlemad kaebajad on kahtlustatavatena kinni peetud samadel alustel ning mõlema kaebaja suhtes

on aktide kohaselt kindlaks tehtud, et nad on toime pannud KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava

teise astme kuriteo. KrMS § 219 alusel kohaldatav makse riigituludesse peab lõike 1 kohaselt katma

menetluskulusid ning võimaliku karistusena mõistetavat rahalist karistust ja/või kuriteoga tekitatud

kahju. Samas on kaebajaid KrMS § 219 kohaldamisel koheldud ebavõrdselt – kaebajalt I on

maksena riigituludesse vastu võetud tegelikkuses 362,72 eurot ning kaebajalt II on maksena

riigituludesse vastu võetud 120 eurot. Selline vahetegu ning ebavõrdne kohtlemine ei ole

põhjendatud ning selline KrMS § 219 sisustamine riivab võrdsuspõhiõiguse kaitseala.

19. Käesoleval juhul puudub kehtivas õiguses regulatsioon, mis võimaldaks isikule hüvitada

kohtueelses kriminaalmenetluses KrMS § 219 kohaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise

kahju. Sellisel juhul tuleb kaebajatele tekitatud kahju kokku summas 482,72 eurot hüvitada PS § 25

alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid (vt RKÜKo 3-3-1-35-10, p 62).

20. Kaebuses nimetatud asjaolud ja KarS § 258 kohaldamise praktika vastuolu objektiivse õigusega

annavad aluse selle sätte põhiseadusele mittevastavaks tunnistamiseks ulatuses, millega ei tagata

pagulastele võimalust siseneda Eesti Vabariiki elu või vabaduse ohus oleku korral ilma sellele

järgneva kriminaalkaristuseta või muu sanktsioonita.

21. 15. jaanuari 2015 avalduses selgitavad kaebajad, et pagulaste puhul ei oma tähtsust, kas nad

sisenevad Eesti Vabariiki seaduslikult või ebaseaduslikult, kuna objektiivne õigus ei võimalda

pagulasi ebaseaduslikult riiki sisenemise eest karistada. Kaebajad ei heida PPA-le ette mitte niivõrd

nende suhtes kriminaalmenetluse alustamist, vaid nende suhtes alustatud kriminaalmenetluse

raames KrMS § 219 kohaldamist. PPA-le oli vaidlusaluste aktide koostamise ajaks teada kaebajate

soov saada Eesti Vabariigis varjupaika. Seetõttu ei olnud kaebajate suhtes enam KrMS § 219

kohaldamine lubatud ning selline tegevus on vastuolus pagulasseisundi konventsiooni artikli 31

lõikega 1. Ka juba alustatud kriminaalmenetlust saab lõpetada muul viisil, kui isikute karistamisega.

PPA väide, et kaebajad ei ole koheselt peale kinnipidamist ja esmaste menetlustoimingute teostamist

väljendanud soovi varjupaigataotluse esitamiseks, on selgelt vastuoluline ning kunstlikult

konstrueeritud.

Vastustaja vastuväited

22. PPA märgib kirjalikus vastuses kaebusele, et kaebajad saabusid Eesti Vabariiki ebaseaduslikult

13. oktoobril 2013 ning nad peeti kinni PPA Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe

talituse teabetöö piiriametnike poolt. Tõlgi saabumise järel selgitati isikutele, et kuna neil puuduvad

isikut tõendavad dokumendid ning seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, on nad kinni peetud.

Piiriametnikud on viinud tõlgi vahendusel kaebajatega läbi esmase vestluse, et välja selgitada nende

nimed, sünniaeg, päritoluriik ning Eesti Vabariiki saabumise viis. Pärast esmaste andmete kogumist

viidi kaebajatega läbi eraldi vestlused ning kaebajate ütlused on kirjalikult fikseeritud ja tõlgitud

araabia keelde tõlgi poolt. Nimetatud seletused on kaebajate poolt allkirjastatud.

23. Eelnevast nähtub, et PPA oli alustanud kaebajate suhtes esmaste toimingute läbiviimist koheselt

peale kaebajate kinnipidamist, kuid nad ei ole koheselt peale kinnipidamist ja esmaste

menetlustoimingute teostamist väljendanud soovi varjupaigataotluse esitamiseks. Varjupaiga

taotlemise soovi avaldasid isikud alles 13. oktoobri 2013 õhtul ning varjupaigataotluste

vastuvõtmist alustati 14. oktoobril 2013.

24. Piiriametnik selgitas kaebajatele õigusi ja kohustusi tulenevalt KrMS § 34 ning ka KrMS § 219

kahtlustatavana kinnipidamise asendamine võimalust, kuna isikutel puudus ajutine või alaline

elukoht Eesti Vabariigis. Kaebajad nõustusid KrMS § 219 rakendamisega ning isikutel olid vastava

makse tegemiseks rahalised vahendid olemas. Haldusaktide kättesaamise ja makse tasumise kohta

andsid kaebajad allkirja, kinnitades, et on aktid läbi lugenud ning sellest aru saanud. Nimetatud

toimingu juures viibis araabia keele tõlk ning kaebajad kirjutasid omakäeliselt aktile alla, et akt on

tõlgitud ja arusaadav.

25. Kaebajad saabusid Eesti Vabariiki Vene Föderatsiooni territooriumilt ning ei ole esitanud

selgitusi või tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebajate elu või tervis oleks olnud Vene Föderatsioonis

ohus. Lisaks eelnevale ei teavitanud kaebajad oma varjupaigataotlemise soovist vahetult pärast

kinnipidamist ning ka enne kriminaalmenetluse alustamist. Võimalik tulevikus esitatav taotlus ei

saa olla takistuseks muude menetluste, sh süüteomenetluse läbiviimiseks. Seega oli

kriminaalmenetluse algatamine ja vaidlusaluste haldusaktide vastuvõtmine õiguspärane.

26. KrMS § 219 lg 1 rakendamist ei saa pidada karistuseks selle traditsioonilises tähenduses.

Käesoleval ajal puudub vaidlus selle osas, et kaebajad ületasid seadusliku aluseta Eesti Vabariigi ja

Vene Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont, pannes seeläbi toime teo, mis vastab KarS §-s 258

sätestatud süüteo tunnustele. PPA peab vajalikuks rõhutada, et KrMS § 219 lg-t 1 on võimalik

rakendada üksnes isiku nõusolekul ning juhul kui isik ei ole KrMS § 219 lg 1 kohaldamisega nõus

või peab seda oma õigusi piiravaks on isikul alati õigus KrMS § 219 lg 1 rakendamise lubamisest

keelduda. Karistuse kohaldamine seevastu ei eelda kriminaalõiguse põhimõtetest tulenevalt isiku

nõusolekut.

27. Vaidlusalused haldusaktid vormistanud piiriametniku selgituste kohaselt Vene Föderatsiooni ja

Eesti Vabariigi vahelist ajutist kontrolljoont olid kaebajad koos kolmanda Sudaani kodanikuga

ületanud kohas, kus piiriks on Piusa jõgi, ning kahe kinnipeetava raha oli märg ning ei olnud

riigituludesse makse teostamiseks kõlbulik. Muhammad Abd Allah Abakr Abd Allah’i käsutuses

olev raha oli korras ning isik oli ise vabatahtlikult nõus lisaks katma oma rahalistest vahenditest ka

teise kaebaja ja kolmanda Sudaani kodanikust kinnipeetud isiku makse kogusummas 240 eurot.

Kuna isikul olid kaasas USA dollarid, siis vajasid need ümbervahetamist eurodeks. Piiriametnik

teostas valuutavahetuse SEB Võru kontoris 14. oktoobril 2013 ning 500 USD väärtus koos

teenustasuga (2,24 eurot) antud päeval oli 362,72 eurot. Isiku kinnipidamise protokollis on

fikseeritud ka asjaolu, et isikult on saadud nõusolek katta tema vahenditest kahtlustatavate

kinnipidamise asendamise ja riigituludesse makse vastuvõtmine. Eelnevast tulenevalt on kaebajate

seisukoht, et Muhammad Abd Allah Abakr Abd Allah’ilt on alusetult võetud 362,72 eurot,

meelevaldne ja väär.

28. PPA on seisukohal, et kaebajatel puudub õigus nõuda kahju hüvitamist Eesti Vabariigi

põhiseaduse § 25 alusel, kuna kaebajatele ei ole PPA tegevusega kahju tekitatud. PPA on toiminud

kaebajate suhtes õiguspäraselt ja kooskõlas seaduste ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.

29. PPA esindaja selgitas 17. märtsi 2015 kohtuistungil, et kui kaebajad oleksid keeldunud

nõusolekust KrMS § 219 kohaldamiseks, oleks menetlus lõppenud nende karistamisega KarS § 258

järgi. Kui isikud riiki saabusid, ei saanud piiriametnikud ette teada, et nad esitavad

varjupaigataotluse ning tuvastatakse, et neil kaasneb päritoluriiki naasmisel oht.

Kohtu seisukoht

30. Esmalt võtab kohus seisukoha kaebuse lahendamisel kohaldatava materiaalõiguse osas (I).

Seejärel kontrollib kohus, kas kaebajate suhtes KrMS § 219 lõike 1 kohaldamine oli õiguspärane

(II) ning kas selle tulemusena on tekkinud kaebajatele kahju (III). Viimaks lahendab kohus taotluse

menetluskulude väljamõistmiseks (IV).

I

31. Kaebajad nõuavad KrMS § 219 lõike 1 kohaldamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist.

Seejuures tuleb kaebajate hinnangul kahju hüvitada põhiseaduse § 25 alusel, kuna Riigikohus on

oma otsuses asjas nr 3-3-1-35-10 asunud seisukohale, et kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud

toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1

tähenduses. Kohus möönab, et kui lugeda kaebajate väidetav kahju tekitatuks kriminaalmenetluses,

tuleks Riigikohtu seisukohast juhindudes asuda seisukohale, et seda ei ole võimalik RVastS § 7

lõike 1 alusel hüvitada. Sellisel juhul peaks kohus kahju hüvitamise eelduste olemasolul tunnistama

kahju hüvitamist võimaldava regulatsiooni puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks ning

hüvitama kahju põhiseaduse § 25 alusel. KrMS § 199 lg 2 aga sätestab, et kriminaalmenetlust ei

alustata, kui kahtlustatavana kinnipidamine asendatakse vastavalt KrMS §-le 219. Teisalt on selge,

et kriminaalmenetlus oli KrMS § 219 lõike 1 kohaldamise ajaks juba alanud ning isikud

kahtlustatavatena kinni peetud. Samas on kohus sellest hoolimata seisukohal, et KrMS § 199 lõikest

2 tuleneb seadusandja selge tahe lugeda kriminaalmenetlus KrMS § 219 lõike 1 kohaldamisel

alustamata jäetuks.

32. Niisuguses olukorras tuleb kohtu hinnangul lugeda kahtlustatavana kinnipidamise asendamise

aktid antuks avalik-õiguslikus suhtes väljaspool kriminaalmenetlust. Seega tuleb kahju hüvitamise

nõude lahendamisel lähtuda RVastS § 7 lõikest 1. Selle kasuks räägib ka Riigikohtu üldkogu otsuse

asjas nr 3-2-1-73-04 punktis 36 toodud seisukoht, mille järgi tuleb erinevate tõlgendusvõimaluste

puhul eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. Samas märgib kohus, et kuivõrd nii

RVastS § 7 lõikest 1 kui põhiseaduse §-st 25 tulenevalt on varalise kahju hüvitamise eelduseks

avaliku võimu õigusvastane tegevus, ei sõltu kaebuse sisuline lahendus sellest, kumma normi alusel

see lahendada.

II

33. KrMS § 219 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud teise astme kuriteo, mille eest võib mõista

rahalise karistuse ja tal ei ole Eestis alalist või ajutist elukohta, võib uurimisasutus kahtlustatavana

kinnipidamise isiku nõusolekul asendada menetluskulusid ning võimaliku karistusena mõistetavat

rahalist karistust ja kuriteoga tekitatud kahju katva maksega riigituludesse. Asjas ei ole vaidlust, et

kaebajad andsid nõusoleku KrMS § 219 lõike 1 kohaldamiseks ning neil ei olnud Eestis alalist või

ajutist elukohta. Kaebajate hinnangul aga ei olnud tulenevalt pagulasseisundi konventsiooni artikli

31 lõikest 1 lubatud nende karistamine ebaseadusliku riiki sisenemise eest ning seetõttu oli

õigusvastane ka KrMS § 219 lõike 1 kohaldamine. KrMS § 219 lõike 1 kohaldamine eeldab

karistatava teo toimepanemise tuvastamist. Teisisõnu kohaldatakse KrMS § 219 lõiget 1 siis, kui on

tuvastatud, et materiaalõiguslikus mõttes oleks isiku karistamine võimalik. Seetõttu ei ole asjas

määrava tähendusega see, kas pidada KrMS § 219 lõike 1 kohaldamist karistamiseks konventsiooni

artikli 31 lõike 1 mõttes, kuna KrMS § 219 lõike 1 kohaldamine eeldab karistatava teo tuvastamist.

Kui kaebajaid poleks olnud võimalik kriminaalkorras karistada, on ka nende suhtes KrMS § 219

lõike 1 kohaldamine õigusvastane. Kaebajate kahtlustatavana kinnipidamise asendamise ja

riigituludesse makse vastuvõtmise aktide kohaselt olid nad toime pannud KarS § 258 lg 1 p 2 järgi

kvalifitseeritava teise astme kuriteo. Kohus peab seega PPA tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks

võtma seisukoha, kas kaebajad olid pannud toime KarS § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

34. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane

ja isik on selle toimepanemises süüdi. Sisuliselt on sellega sätestatud range astmeline

deliktistruktuur, mille puhul tuleb karistatavuse eeldusi kindlas järjekorras kontrollida ning kui ühel

deliktistruktuuri astmel ei ole karistatavuse eeldused täidetud, ei ole isikut võimalik kõnealuse teo

eest karistada.

35. Kaebajate seletustest (tl 59-60) nähtub, et nad ületasid koos Eesti Vabariigi ajutise kontrolljoone

kohas, kus see ei olnud ette nähtud, olles seejuures teadlikud sellest, mida nad teevad. Kaebajad

pole sellele ka vastu vaielnud. Seega oli tõepoolest tol ajal kehtinud KarS § 258 lg 1 p 2 objektiivne

ja subjektiivne koosseis täidetud.

36. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja

mille õigusvastasus ei ole välistatud KarS-i, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või

rahvusvahelise tavaga. Seega ei loetle KarS kaugeltki kõiki õigusvastsust välistavaid asjaolusid ning

need võivad tuleneda õiguskorrast kõikjalt vähemalt seadusega võrdväärsest aktist, sealhulgas

rahvusvahelisest konventsioonist. Seega on välistatud kaebajate teo õigusvastus karistusõiguslikus

mõttes, kui esinesid pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lõikes 1 sätestatud tunnused. Sellest

tulenevalt ei ole asjakohane ka kaebajate seisukoht KarS § 258 vastuolu kohta põhiseadusega, kuna

karistusõiguse üldosa välistab konventsiooniga vastuolus tegutsemise. Samuti on Riigikohus oma

otsuse asjas nr 3-3-1-47-14 punktis 17 selgitanud, et seaduse vastuolu korral välislepinguga toimub

välislepingu otsekohaldamine ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust alustamata.

37. Järelikult on asjas keskse tähtsusega küsimuseks see, kas kaebajate osas olid pagulasseisundi

konventsiooni artikli 31 lõike 1 kohaldamise eeldused 14. oktoobril 2013 täidetud või mitte.

Pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lg 1 sätestab, et kui pagulane on saabunud riiki otse

territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus konventsiooni artiklis 1 käsitletud põhjustel,

ei kohalda osalisriik karistust ebaseaduslikult riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane

viivitamatult teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.

Kohus on seisukohal, et kuigi 14. oktoobri 2013 aktide õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise

aja seisuga, saab kohus seejuures lähtuda ka 9. ja 10. aprilli 2014 varjupaiga ja elamisloa andmise

otsustes tuvastatud asjaoludest. Seda seetõttu, et nimetatud otsustes pidi PPA vastama paljuski

samadele küsimustele nagu 14. oktoobri 2013 akte koostadeski ning küsimustele, kas kaebajad olid

pagulased, kas nad saabusid Eestisse otse territooriumilt, kus nende või vabadus on olnud ohus ning

kas nad teatasid viivitamatult endast ametiasutustele ning põhjendasid riiki loata sisenemist, ei saa

olla erinevatel ajahetkedel erinevaid õigeid vastuseid. Tegemist oli nii 14. oktoobri 2013 aktide

andmise kui 9. ja 10. aprilli 2014 otsuste tegemise ajal ühtviisi juba toimunud minevikusündmustele

hinnangu andmisega.

38. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lõike 1 kohaselt on pagulane

välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või

sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei

taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat

asjaolu. Seega on pagulasseisund faktiküsimus ning selle esinemine isikul ei eelda iseenesest ühtegi

riigivõimu otsustust. PPA on kaebajate pagulasseisundit oma 9. ja 10. aprilli 2014 otsustes jaatanud

ning see on VRKS § 1 lõike 2 kohaselt ka rahvusvahelise kaitse andmise eeldus. PPA on nimetatud

otsustes tuvastanud, et kaebajatel on Sudaanis põhjust karta rassilist diskrimineerimist ja füüsilist

vägivalda. Seega on PPA ise sõnaselgelt tunnistanud, et kaebajad olid Eestisse saabudes pagulased

ning kohus ei näe põhjust selles kahelda. Kohus möönab, et 14. oktoobril 2013 ei olnud PPA-l

võimalik veel tõsikindlalt veenduda, et kaebajad on pagulased. Samas olid nad juba 13. oktoobri

2013 õhtul avaldanud suuliselt soovi varjupaiga saamiseks, mistõttu pidi PPA-l olema tekkinud

kahtlus, et isikud võivad olla pagulasseisundis.

39. Järgnevalt peab kohus tuvastama, kas kaebajad saabusid Eestisse otse territooriumilt, kus nende

elu või vabadus on olnud ohus pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lõike 1 mõttes.

Konventsiooni preambuli kohaselt on konventsiooni kohaldamise üle valvamine ÜRO pagulaste

ülemvoliniku ülesanne. Kaebajad on esitanud kohtule ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Balti

riikide ja Põhjamaade piirkondliku vanemjurist Karolina Lindholm Billingu selgituse

pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 kohaldamise kohta (tl 26-29), milles on selgitatud, et sõna

„otse“ tuleks tõlgendada laialt ning seda peab saama kohaldada ka pagulastele, kes ei ole tulnud

oma päritoluriigist ilma peatuseta. Seejuures on rõhutatud, et kindlat ajalist piiri ei ole võimalik

anda ning iga juhtumit tuleb vaadelda erinevalt. Kuigi see tõlgendus ei ole kohtule siduv, on

asjakohane üldjuhul sellest lähtuda, arvestades ÜRO rolli konventsiooni väljatöötamisel ja

rakendamisel.

40. PPA on mõlema kaebaja suhtes tehtud varjupaiga ja elamisloa andmise otsustes tuvastanud, et

kaebajad lahkusid Sudaanist juunis 2013 Liibüasse, kust nad juulis 2013 Türki läksid ning sealt

septembris 2013 Venemaale lahkusid. Eestisse saabusid nad 13. oktoobril 2013. Võttes arvesse

illegaalse reisimisega eeldatavalt kaasnevaid raskusi ei saa kohtu hinnangul väita, et kaebajad

oleksid mõnes riigis enne Eestisse saabumist ennast sisse seadnud, vaid seda perioodi tuleb vaadelda

kui ühtset protsessi. Vastustaja on kohtumenetluses märkinud, et kaebajad ei ole tõendanud, et

kaebajate turvalisust ei olnud võimalik tagada Venemaal. Niisugune seisukoht on kohtu hinnangul

vastuoluline, sest PPA ise on varjupaigataotlused rahuldanud. VRKS § 21 lg 1 p 2 sätestab

imperatiivse varjupaigataotluse tagasilükkamise alusena selle, et varjupaigataotleja on saabunud

Eestiss riigi kaudu, mida võib pidada turvaliseks kolmandaks riigiks. Kuna PPA on

varjupaigataotlused

rahuldanud,

järeldab

kohus

sellest,

et

PPA

reaalselt

läbiviidud

varjupaigamenetlustes ei pea ka ise Venemaad turvaliseks kolmandaks riigiks. Võttes arvesse

Venemaa inimõigustealast mainet1 ei saa kohtu hinnangul kaebajatele ette heita Venemaal

varjupaiga taotlemata jätmist.

41. Kuivõrd kaebajad peeti pärast piiriületust kinni, ei teki asjas iseenesest küsimust sellest, kas

kaebajad teavitasid endast piisavalt kiiresti ametiasutustele. Küll aga on PPA tuginenud asjaolule,

et kaebajad avaldasid soovi varjupaiga taotlemiseks alles õhtul ning pärast kriminaalmenetluse

alustamist. Asjas toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et araabia keele tõlk saabus

piirivalvekordonisse 13. oktoobril 2013 kell 16.00 (tl 88). Kaebajad peeti kinni sama päeva

hommikul kell 9.50. Seetõttu peab kohus võrdlemisi tõenäoliseks, et enne tõlgi saabumist valdasid

kaebajad võrdlemisi piiratud informatsiooni endaga toimuva kohta ning ka nende võimalused ennast

arusaadavaks teha pidid olema piiratud. Sellises olukorras on kohatu väita, et nad viivitasid

varjupaigataotluse esitamisega. Seejuures tuleb arvesse võtta ka seda, et kokkupuude riigivõimu

esindajatega, kes isikult vabaduse võtavad, on eelduslikult märkimisväärset stressi tekitav isegi

sama riigi kodanikele. Kohtu hinnangul ei saa isikule koormavad tagajärjed saabuda sisuliselt

üksnes seetõttu, et ta praktiliselt esimese lausega piiriametnikele sõna „varjupaik“ mõnes

piiriametnikele arusaadavas keeles ei ütle. Samuti peab kohus siinkohal samuti oluliseks asjaolu, et

PPA on kaebajate varjupaigataotlused rahuldanud, kuna varjupaigataotluse niipea kui võimalik

esitamata jätmine on VRKS § 21 lg 1 punktist 4 ning § 20 punktist 16 tulenevalt varjupaigataotluse

tagasilükkamise imperatiivne alus.

42. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 lõike 1

tingimused olid kaebajate suhtes täidetud ning järelikult oli 14. oktoobril 2014 nende suhtes KrMS

§ 219 lõike 1 kohaldamine õigusvastane. Seda hoolimata nende endi nõusolekust, sest täitmata oli

materiaalõiguslik eeldus, s.t kuriteo toimepanemine, kuna kaebajate tegu, olles küll KarS § 258 lg

1 punkti 2 koosseisule vastav, ei olnud õigusvastane ega seega karistatav. Kuna KrMS § 219 lõike

1 kohaldamise ajaks olid kaebajad avaldanud soovi varjupaiga taotlemiseks, ei ole PPA-l võimalik

1 Vt nt Freedom House’i 2013. aasta raportit vabaduse kohta maailmas – kättesaadav

https://freedomhouse.org/sites/default/files/FIW%202013%20Booklet_0.pdf.

oma tegevust õigustada asjaoluga, et kriminaalmenetlust oli juba alustatud. Kriminaalmenetluse

oleks saanud lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kas kohe või pärast varjupaigataotluste

rahuldamist.

III

43. Kohus on tuvastanud, et PPA tegutses õigusvastaselt ning seega tuleb kaebajatele tekitatud

kahju hüvitada. Asjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja I andis nõusoleku tasuda 120 eurot lisaks

endale ka kaebaja II ning kolmanda isiku eest ning kas kaebaja II on kahju kandnud. Kaebaja I 13.

oktoobri 2013 kinnipidamise protokolli tagaküljele kordoni juht V. Hinno omakäeliselt märkinud,

et isikult on saadud nõusolek katta tema vahendite arvelt kahtlustatavana kinnipidamise asendamine

ja riigituludesse makse vastuvõtmine summas 362,72 eurot (tl 14 pöördel). Märke kohaselt on

selleks otstarbeks tema käes olnud 500 USA dollarit vahetatud eurodeks ning isikule on tagastatud

2,2 eurot. Valuutavahetuse teenustasu oli 2,24 eurot (tl 54). Samas on mõlema kaebaja kohta

koostatud kahtlustatavana kinnipidamise asendamise ja riigituludesse makse vastuvõtmise aktis

märgitud, et kaebajad annavad 120-eurose makse tasumise kohta allkirja ning nende allkirja kõrvale

on märgitud rolliks „makse andja“ (tl 16). Seega viitab V. Hinno omakäeline märge asjaolule, et

kaebaja I tasus kolme isiku, sh kaebaja II, 120-eurosed maksed, kuid aktidelt nähtuvalt on kumbki

kaebaja tasunud ise 120-eurose makse.

44. Kaebajal I oli kinnipidamisel kaasas 500 USA dollarit ning kaebajal II 600 USA dollarit (tl 14-

15). PPA on selgitanud, et kuna kaebajad ületasid ajutise kontrolljoone läbi Piusa jõe, oli kaebaja II

raha märg ehk tol hetkel kasutamiskõlbmatu ning seetõttu tasuski kaebaja I ka teiste eest. Niisugune

seletus on kohtu hinnangul eluliselt usutav. Samuti nähtub valuutavahetuse kviitungist, et eurodeks

vahetati just 500 USA dollarit. Kuna tolle päeva kursiga sai 500 USA dollarit vahetada 362,72

euroks, peab kohus usutavaks, et PPA ei kohelnud kaebajaid ebavõrdselt, vaid valis riigituludesse

vastuvõetava makse 120-eurose suuruse lähtuvalt sellest, et kasutamiskõlbliku rahaga pidid saama

makse sooritatud kolm isikut. Kuigi kaebaja II on aktile märgitud makse andjaks, ei ole tegelikult

tema rahaga operatsioonide teostamise kohta mitte ühtegi tõendit ning kohus ei pea usutavaks, et

PPA ametnik on omakäeliselt märkinud, et kaebaja I rahast on teiste eest tasutud, kuid samas on

vastu võetud makse ka kaebajalt II. Seetõttu on kohus seisukohal, et hüvitamisele kuulub kaebaja I

tasutud 362,72 eurot.

45. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks selle, et tõepoolest kasutati kaebaja I raha nii tema, kaebaja

II kui ka kolmanda isiku 120-eurose makse sooritamiseks. Samadele argumentidele tuginedes ei saa

aga kohus lugeda tõendatuks seda, et kaebaja I andis nõusoleku teiste isikute eest tasumiseks. Kui

sellele, et maksed teostati kaebaja I rahast, viitavad lisaks V. Hinno omakäelisele märkele ka

kaudselt kogu ümbritsev sündmustik ning valuutavahetuse kviitung, siis ainus kaebaja I nõusolekule

viitav tõend on V. Hinno omakäeline eestikeelne märge. Selle märke juures ei ole viiteid selle kohta,

et seda oleks kaebajale I tutvustatud, tõlgitud, selgitatud vms. Seetõttu ei saa pidada asjas tõendatuks

kaebaja I tahteavaldust tema rahast teiste kinni peetud isikute eest maksete tegemiseks. Sel põhjusel

on kohtu hinnangul asjas kahju kandnud üksnes kaebaja I, kuna ta ei ole teinud käsutustehingut

kaebaja II kulude kandmiseks ning seetõttu ei saa tasutud summat lugeda tasutuks kaebaja II poolt.

Samal põhjusel saab kaebaja I nõuda ka kolmanda isiku eest makstud rahasumma hüvitamist. Kuigi

kolmanda isiku kinnipidamise asendamise õiguspärasus ei ole käesolevas asjas vaatluse all olnud,

tuleb ilma isiku nõusolekuta tema rahast teiste isikute eest maksete teostamist lugeda haldusorgani

õigusvastaseks tegevuseks, mistõttu kuulub hüvitamisele ka kolmanda isikuga seoses kaebaja I

kantud kulu.

46. Seega rahuldab kohus Muhammad Abd Allah Abakr Abd Allah’i kaebuse ning mõistab PPA-lt

tema kasuks välja hüvitise 362,72 eurot. Adam Abu Bakr Muhammad Ibrahim’i kaebuse jääb

rahuldamata.

IV

47. Kaebajad soovivad menetluskulude väljamõistmist kokku 3056 euro (sh 30 eurot riigilõivu)

ulatuses. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega mõistab kohus välja kaebaja I tasutud riigilõivu summas 15 eurot, kuid jätab kaebaja II

riigilõivu välja mõistmata. Ülejäänud 3026 eurot moodustavad õigusabikulud, mis on kaebajate eest

kantud ning arvetega tõendatud. Kokku kulus esitatud dokumentide kohaselt õigusabi osutamiseks

aega 25 tundi ja 13 minutit. Käesoleval juhul on kohus rahuldanud ühe kaebaja kaebuse ning jätnud

teise kaebaja kaebuse rahuldamata. Kohtu hinnangul ei oleks kaebajate esindaja töömahtu oluliselt

muutnud see, kui kaebus oleks esitatud üksnes kaebaja I nimel, kuivõrd lahendada oleks tulnud

samad õiguslikud ja faktilised küsimused. Riigikohus on oma otsuse asjas nr 3-3-1-46-12 punktis

38 väljendanud seisukohta, et kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral saab menetluskulud

välja mõista täies ulatuses, kui domineerib rahuldatud osa vaidluse sisulise külje näol. Kohtu

hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka käesolevas haldusasjas. Kuigi iseenesest on ühise kaebuse

näol tegemist kahe erineva kaebusega, domineerib kaebusi kokku võttes rahuldatud osa rahalise

summa mõttes ning kohus on nõustunud kaebajate seisukohtadega PPA tegevuse õigusvastasuse

osas. Võttes arvesse seda ning asjaolu, et üksnes kaebaja I eest menetluses osaledes poleks olnud

õigusabi tõenäoliselt odavamalt osutada, peab kohus õiglaseks lähtuda PPA-lt õigusabikulude

väljamõistmisel nende täielikust ulatusest.

48. Samas sätestab HKMS § 109 lg 6, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kohtu hinnangul ei saa antud asjas pidada õigusabi osutamist enam kui 25 tunni

vältel lugeda täielikult vajalikuks ja põhjendatuks. Esindaja on esitanud arved kokku 17 tunni ja 28

minuti osas kaebuse esitamisele eelnenud tegevuse eest, mida saab kokku võtta kui asjaga tutvumist

ja kaebuse koostamist. Kohus möönab, et asjal on kokkupuutepunkte mitmete õigusvaldkondadega,

kuid teisalt oli asja faktoloogia võrdlemisi lihtne ja selge. Arve nr 20141198 juurde kuuluvalt

spetsifikatsioonilt nähtub, et 4 tundi on analüüsitud hüvitamise aluseks oleva regulatsiooni

puudumise põhiseaduslikkust. Võttes arvesse, et kohtupraktika riigi kohustuse kohta kahju

hüvitamiseks vajadusel üksnes põhiseaduse alusel on selge ja väljakujunenud ning samuti seda, et

kahju hüvitamise eelduste mõttes ei ole käesolevas asjas vahet, kas kohus kohaldab RVastS § 7

lõiget 1 või otse põhiseadust, ei ole see kohtu hinnangul niisuguses mahus vajalik ega põhjendatud.

Arve nr 20150070 juurde kuuluvast spetsifikatsioonist nähtub, et tasu on võetud 4 tunni eest, mis

kulus PPA 1. detsembri 2014 kirjaliku vastuse kohta omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Suures

osas on kaebajate 15. jaanuari 2015 avalduses lihtsalt korratud kaebuses esitatud argumente,

mistõttu ei ole see kulutus niisuguses mahus vajalik ega põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt peab

kohus vajalikus ja põhjendatuks õigusabi osutamist 19 tunni vältel. Arvestades koos käibemaksuga

tasutud 120-eurost tunnihinda, mõistab kohus kaebajate kasuks välja õigusabikulud 2280 eurot.

49. Kaebajad on oma 20. märtsi 2015 avalduses taotlenud ka, et kohtuotsuses märgitaks, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. HKMS-i menetluskulude

jaotuse ja väljamõistmise regulatsioon ei näe ette niisuguse asjaolu tuvastamist kohtuotsuses.

Käesoleval ajal on võimalik viivise nõue üksnes hüpoteetiline, mistõttu ei ole kohtul põhjust

käesolevas menetluses selle kohta seisukohta võtta. Kui kohtuotsus jõustub, vastustaja ei tasu

menetluskulusid õigeaegselt ning kaebajad on veendunud, et menetluskulude nõudelt viivise

tekkimiseks eksisteerib materiaalõiguslik alus, on neil võimalik see viivis eraldi sisse nõuda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik