4-15-1990/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. aprillil 2015.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja)

Väärteoasja number

4-15-1990

Kohtukoosseis

Kohtunik Leili Raedla

Väärteoasi

F.L kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitse-

büroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

20.03.2015.a. otsusele väärteoasjas 2303,15,000231.

Menetlusalune isik

F.L isikukood XXX elukoht XXX

Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärele-

valvekeskuse liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6/1,

Tallinn

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: F.L-i kaebus rahuldada. PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 20.03.2015.a. otsus väärteoasjas 2303,15,000231 tühistada ja teha uus otsus : Mõista F.L süüdi Liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi ning mõista karistuseks rahatrahv 200 trahviühikut s.o. 800 (kaheksasada eurot) Mõistetud rahatrahv 800 € (kaheksasada eurot) tuleb tasuda 1(ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155049184. Jätta kohaldamata F.L-i suhtes lisakaristus, mis määrati KarS § 50 lg.1 p.2 alusel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud

Antud väärteoasjas on Politseija Piirivalveameti PVB Tallinna kordoni vanempiirivalvur Ander Russak koostanud 27.02.2015.a. väärteoprotokolli, mille kohaselt 27.02. 2015.a. kell 10.54 juhtis F.L Tallinnas Lootsi 13 juures, liikudes Uus- Sadama tänava suunas , mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg/l. Kirjeldatud tegevusega rikkus F.L liiklusseaduse § 69 lg.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 20.03.2015.a. otsuse alusel väärteoasjas nr 2303, 15, 000231 määrati F.L-ile karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati F.L-i suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4(neljaks) kuuks. Kaebuse sisu. Kaebaja F.L palub Harju Maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja poolt 20.03.2015.a. väärteoajas nr 2303, 15,000231 tehtud otsus tühistada ja lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine tühistada. Kaebaja kahetseb sügavalt oma tegu. Juhtimisõigus on talle seoses tööülesannete täitmisega äärmiselt vajalik. Töötab ehitusel ja on palju välislähetustes , objektid on pikkade vahemaadega. Juhtimisõiguse kaotus tähendaks töökoha kaotust. On kolme alaealise lapse isa, nendest üks laps on sügava puudega.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja leiab, et väärteoasjas tehtud otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus kaebuses toodud põhjendustel puudub ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et A. F.L-i süüline käitumine LS § 69 lg.3 nõuete rikkumises on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta lõplikuks alkoholisisalduseks 0,43 mg väljahingatavas õhus. Seega võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg.2 mõttes on üle keskmise. A. F.L võttis juhile keelatud seisundis olles mootorsõidukit juhtima asudes teadlikult riski.

RK lahendis nr.3-1-1-122-13 p.11 on asunud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toimepannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt. piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine)või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et alkoholi kogus väljahingatavas õhus ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge.

Arvestades tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra pidi isik enda keelatud seisundis olekut tajuma. On üldteada, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et A. F.L-i poolt toimepandud õigusrikkumise iseloomu arvestades on tema karistamine LS § 224 lg.2 alusel 200 trahviühiku ulatuses ja LS § 224 lg.3 p.1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 4-ks kuuks ilmselgelt proportsionaalne.

Õiguskaitseorgani (sh.liikluspolitsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt , maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate õigust elule ja tervisele. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust.

Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisele on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õigusrikkumiste eest. LS § 69 lg.3 kohaselt mootorsõiduki juhi, trammijuhi ja maastikusõiduki juhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 mg või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 mg või rohkem, selle eiramine kujutab endast olulist rikkumist.

Süü kõrval on menetleja hinnanud menetlusaluse isiku kahetsust ja leidnud, et see on tõsiseltvõetav ning arvestanud sellega kui kergendava asjaoluga karistuse määramisel. Samas on kohtuväline menetleja seisukohal, et isiku poolt kaebuses avaldatud korduva kahetsuse kui kergendava asjaolu olemasolu ei saa mõjutada isiku süü suurust määral, mis annaks aluse lisakaristuse tühistamiseks. F.L on kaebuses selgitanud, et mootorsõiduki juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmisega ja et tal on kolm alaealist last. Menetleja on seisukohal, et arvestades eelpool nimetatud õiguskorda, teiste liiklejate elu, tervise ning omandiõiguse kaitse vajadustega, on nende näol tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega.

Sellest tulenevalt leiab menetleja, et lisakaristuse kohaldamine on õigustatud ja põhiseadusega kooskõlas. Kohtuotsuse põhjendused. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et F.L-i kaebus tuleb rahuldada.

Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlust ei ole selles, et F.L juhtis 27.02. 2015.a. kell 10.54 Tallinnas Lootsi 13 juures, liikudes Uus-Sadama tänava suunas , mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg/l.

Kirjeldatud tegevusega rikkus F.L liiklusseaduse § 69 lg.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi. Väärteo toimepanek on mh tõendatud: 27.02.2015.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et Põhja prefektuuri PVB Tallinna Kordoni piirivalvur Joosep Liht otsustas 27.02.2015.a. kõrvaldada F.L(ik XXX) sõiduki Toyota Hiace, reg. Nr. XXXjuhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis.

F.L on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval, s.o 27.02.2015.a ning kinnitanud seda enda allkirjaga; 27.02.2015.a. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 27.02.2015.a. kell 11.01- 11:05 F.L alkoholisisaldus väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 nr. 80-005388, taatlustunnistus nr TTRC- 14/00186, mille lõplik lugem oli 0,48 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,43 mg/l; 27.02.2015.a. tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistaja Mati Talur, täites tööülesandeid, peatas 29.02.2015.a. kell 10.54 Tallinnas Lootsi juures kontrolliks mootorsõiduki Toyota Hiace, registreerimisnumbriga XXX, et kontrollida juhi seisundit.

Indikaatorvahend näitas alkoholi sisaldumist väljahingatavas õhus. Sõidukit juhtis F.L. Menetlusaluse isiku F.L-i avaldusega, mille kohaselt tunnistab ennast süüdi toimepandud väärteorikkumises , tähistas laeval kodumaale tagasikolimist kergemate alkohoolsete jookidega ning ei arvanud, et hommikul veel midagi näitab. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et F.L-i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemana e.2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,48 +/- 0,05 mg, laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra.

Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,43 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on sätestatud rikkumise keskmäärast madalam. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine.

See aga omakorda tingiks karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, sest süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on tuvastatud karistust kergendava asjaoluna kahetsus, karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt ei ole menetlusalusel isikul kehtivaid väärteokaristusi Arhiveeritud väärteokaristus oli määratud 04.07.2006.a. otsusega LS § 74-22 lg.2 järgi ning karistatud 19 trahviühikuga, mis on ka täidetud.

Kohtuväline menetleja on mõistnud F.L-ile põhikaristuse üle sätestatud sanktsiooni keskmise. Põhikaristuse suurust A.F.L vaidlustanud ei ole. Kohtule esitatud kaebuses on F.L märkinud, et vajab juhtimisõigust, kuna juhtimisõigus on eluliselt vajalik tööülesannete täitmiseks, sest juhtimisõiguse kaotuse puhul kaotaks ta töökoha .Tal on kolm alaealist last, kellest üks on sügava puudega. Nimetatud asjaolud olid kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult ning reeglina peab kaebaja ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad.

Juhtimisõiguse saanud isikuna oli menetlusalune isik teadlik liikluseeskirja nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud joobes juhtimisega seotud kuritegude puhul lisakaristuse mõistmise võimaluse alates ühest kuust ning väärtegude puhul alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Joobes juhtimisega seotud kuriteo toimepanemine ei tohi olla isikule karistuse mõistes soodsam alkoholi piirmäära ületamisega seotud väärteo toimepanemisest.

Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1- 122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb ka kohtuvälisel menetlejal lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et eeltoodut ja mõistetud põhikaristuse suurust arvestades saab asuda seisukohale, et F.L on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest hoiduma ainult põhikaristusega, jättes lisakaristuse kohaldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Leili Raedla

Kohtunik