3-14-268/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 14.04.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-268 Haldusasi Andrey Egorovi kaebus Politseija Piirivalveameti tekitatud kahju hüvitamiseks seoses alandavate kinnipidamistingimustega kambris Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15.08.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Andrey Egorov Vastustaja Politseija Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Andrey Egorovi poolt Politseija Piirivalveametile esitatud taotlus kahju hüvitamiseks.

2. Jätta rahuldamata Politseija Piirivalveameti taotlus arestimaja arvestusžurnaali lisa (arvestus telefonikõnedest, saadetud kirjadest, paki üleandmisest, isikute menetlustoiminguteks kambrist väljaviimiseks) asja materjalide juurde võtmiseks.

3. Rahuldada Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.08.2014. a otsuse resolutsiooni p 3 kaebaja kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta kaebus läbi vaatamata osas, millega Andrey Egorov taotles kahju hüvitamist seonduvalt duši kasutamise võimaluse ebapiisavusega, kraanikausi puudumisega, üleriigiliste päevalehtede lugemise võimatusega, väikese põrandapinnaga ning kambri ebapiisava möbleeritusega. Rahuldada kaebus osaliselt seonduvalt kambri ebapiisava valgustuse, ventilatsiooni ja värskes õhus jalutuskäigu võimaluse puudumisega ning mõista Politseija Piirivalveametilt Andrey Egorovi kasuks välja 770 (seitsesada seitsekümmend) eurot.

4. Mõista Politseija Piirivalveametilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja Andrey Egorovi menetluskulud summas 22 (kakskümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) senti. Jätta Andrey Egorovi menetluskulud summas 127 (sada kakskümmend seitse) eurot ja 50 (viiskümmend) senti Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.05.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Egorov esitas Politseija Piirivalveametile (PPA) taotluse kahju hüvitamiseks (registreeritud PPA-s 25.11.2013), milles märkis, et tema kinnipidamistingimused Pärnu arestimajas olid inimväärikust alandavad ja kannatusi tekitavad, mistõttu palus värskes õhus viibimise õiguse rikkumise eest 2 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest, jättes välja teised rikkumised. Taotluse põhjendused: 1) Värskes õhus viibimise mittevõimaldamine on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-ga 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p-ga 4 ning rikub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Arestimajal puudus jalutushoov. 2) Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris ning puudulikust ventilatsioonist tingituna pidi taluma kambris kõrget niiskust. Kambri vähene valgustatus mõjus silmadele ja võis halvendada nägemist. WC oli lahtine ja puudus eraldatus ning selle kasutamisega kaasnes ebameeldiv lõhn.

2. PPA jättis 23.12.2013. a vastusega nr 2.3-2/197314-2 A. Egorovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Pärnu arestikambril puudub jalutushoov, mistõttu ei olnud võimalik täita ASkE § 31 lg-st 2 tulenevat nõuet võimaldada vähemalt 1 tund päevas viibida värskes õhus. A. Egorov ei ole arestikambris viibimise jooksul jalutamist nõudnud. Arestimaja tööarvestuse raamatu kannete alusel ei ole A. Egorov ega tema advokaat pretensioone ega soove esitanud. 2) Kambrites oli olemas vesi ja pesukausid ning soovi korral anti sooja vett. Kambris oli võimalik ennast ja riideid pesta. Samuti võimaldati käia nädalas korra duši all ja vahetati voodipesu. WC-poti ees on ca 1,5 m kõrgune betoonist sein ja selle eraldatust ei nõua õigusaktid. Valgustus oli sobilik ja silmadele mittekoormav.

3. A. Egorov esitas 09.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista PPA-lt välja Pärnu arestikambris inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 5000 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Amortiseerunud ventilatsioonisüsteem ei suutnud läppunud ja suitsust õhku kambrist eemaldada. WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus. Puudus kraanikauss, mistõttu tuli pesta nn aasia tüüpi kükitamistualeti kohal. Vähene valgus kurnas silmi, mis võis halvendada silmanägemist. Puudusid laud ja tool, mistõttu pidi sööma, jooma ja kirjutama voodi peal. Ka puudus öökapp asjade hoidmiseks. 2) Suulisest sooviavaldusest hoolimata ei võimaldatud värskes õhus viibida, mis on vastuolus VangS § 95 lg-ga 5 ja ASkE § 31 p-ga 4. 3) Duši all võimaldati käia vaid kord nädalas. Duširuum oli külm, ebahügieeniline, laenurgad hallitasid ja sooja vett sai kasutada piiratud koguses. 4) Ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti või sai lugeda mitme kuu vanuseid lehti. 5) Kambri vaba põrandapind oli alla 3 m². Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest tulenevalt peab kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast maha arvama nii tualetiala kui ka mööbli alla jääva ala.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 15.08.2014. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt

A. Egorovi kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1402 eurot (resolutsiooni p 3). Kohus jättis asja materjalide juurde võtmata koopiad kinnipeetute telefonikõnede, saadetud kirjade, paki üleandmise taotluste ja menetlustoiminguteks kambrist väljaviimise registritest (resolutsiooni p 1). Kohus võttis asja juurde koopia arestimaja tööarvestuse raamatust, mille osas kuulutas menetluse kinniseks (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused:

1) Vastustaja andmetele tuginedes on kambris asuva tualeti kasutamiseks vajaliku ruumi kambri pindalast (15,93 m²) mahaarvamisel minimaalse isikliku ruumi nõue täidetud ka juhul, kui kambrisse on paigutatud 4 isikut (tl 41), lähtudes sellest, et tualett ei hõlma rohkem kui 2 m² põrandapinnast. Kaebaja suhtes ei ole rikutud minimaalse isikliku ruumi nõuet, s.o 3 m² isiku kohta. Õiguskantsleri 22.05.2007, 30.06.2009 ja 18.07.2012 kontrollkäigu raportite alusel on põhjendatud kaebaja etteheited kambrite valgustuse kohta, kuna kambrite aknad ei olnud täiel määral loomulikku valgust läbilaskvad. 2012. a kambrite valgustite vahetamine viitab, et varasemad valgustid olid amortiseerunud või ei taganud kambrite piisavat valgustatust.

Sarnase järelduse varasema seadme nõuetele mittevastavusest tingib ka ventilatsioonisüsteemi väljavahetamise fakt. Raportid kinnitavad mööbliesemete puudumist. Õigusaktidest ei tulenenud kohustust tagada kambris kapp. Alates 24.10.2011 ei ole alust pidada laua ja tooli puudumist õigusvastaseks. Mööbliesemete puudumine võib põhjustada kinnipeetavale ebamugavust. Kuna vastustajal on kohustus tagada kinnipeetavate järelevalve, siis ei saa tualeti eraldamist kambrist madala vaheseinaga pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks.

Vastustaja kinnitusel väljastatakse kardinaid suurema privaatsuse tagamiseks. Tagatud oli duši kasutamise võimalus kord nädalas ja soovi korral ka sagedamini. Pesemiskoha puudumine ja pesemisvõimaluse olemasolu tualetinurgas ei ole käsitatav kaebaja õiguste õigusvastase piiramisena. Usutavalt oli tagatud juurdepääs üleriigilistele päevalehtedele ja piisab, kui ajalehega tutvumise võimalus oli tagatud mõistliku aja (paari päeva) jooksul.

2) Silmas pidades, et arestikambri olmetingimused olid ebarahuldavad ning näiteks toole väljastati vastustaja kinnitusel kambritesse vastava taotluse alusel, ei ole usutav, et isikud vastavasisulisi taotlusi üldse ei esitanud. Kannete puudumine tööarvestuse raamatus osutab sellele, et vastustaja ei protokollinud isikute suulisi taotlusi nõuetekohaselt. Seega ei tõenda tööarvestuse raamat, et kaebaja ei ole esitanud taotlust vabas õhus viibimiseks suuliselt. Kaebaja ilmajätmine värskes õhus jalutamise võimalusest oli õigusvastane.

3) Põhjendatud ei ole vastustaja taotlus võtta asja juurde koopiad kinnipeetute telefonikõnede, saadetud kirjade, paki üleandmise taotluste ja menetlustoiminguteks kambrist väljaviimise registrist, kuna nendest nähtuvate asjaolude suhtes ei ole asjas vaidlust ega ole need asja lahendamisel olulise tähtsusega, sest kaebaja lahkumine kambrist menetlustoimingute läbiviimiseks ei asenda vabas õhus viibimist ja kaebaja kirjavahetusest ei järeldu kambrite olmetingimuste vastavust nõuetele.

4) Arestikambri tingimusi kogumis, eelkõige puudusi kambrite valgustatuses ja ventilatsioonis ning kaebajale vabas õhus viibimise mittevõimaldamist arvestades ja pidades silmas A. Egorovi kinnipidamise tähtaega, mis ühel korral kestis katkematuna 142 päevani, ületasid kaebajale kinnipidamisega põhjustatud kannatused kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuste taseme, s.t kinnipidamisega Pärnu arestikambris on kaebaja inimväärikust alandatud. Kohtule teadaolevate asjaolude pinnalt ei ilmne, et kaebaja oleks taotluste esitamisega või muul moel saanud mõjutada arestikambris kinnipidamise tingimusi.

Seega on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Puuduvad tõendid, et kaebajale oleks kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud tervisekahjustus, mis õigustaks täiendava rahalise hüvitise väljamõistmist. Arvestades, et kaebaja õiguste rikkumine on seotud värskes õhus jalutamise võimalusest ilmajätmisega, kumulatiivset mõju on avaldanud kambrite valgustusja ventilatsioonitingimused, kambrite väiksus ja vähene möbleeritus, siis suurendas kaebaja õiguste rikkumise intensiivsust arestikambris viibimise kestusest tulenev mittevaralist kahju põhjustanud mõjutuste kumuleerumine, mistõttu on põhjendatud mõista

142-päevase perioodi (31.03.2011-19.08.2011) eest hüvitist 8 eurot päevas. Silmas pidades arestikambri ventilatsioonisüsteemi ja duširuumi remondi tõttu paranenud kinnipidamistingimusi ning katkematu kinnipidamise perioodide lühenemist, on põhjendatud mõista 48-päevase perioodi (13.09.2011-30.10.2011) eest hüvitist 4 eurot päevas ja ülejäänud perioodide (16.12.2011-13.01.2012, 23.03.2012-30.03.2012) eest 2 eurot päevas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. PPA esitas 15.09.2014 apellatsioonkaebuse, milles ta palub teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata ning võtta vastu PPA esitatud koopiad kinnipeetute telefonikõnede, saadetud kirjade, paki üleandmise taotluste ja menetlustoiminguteks kambrist väljaviimise registritest. Ühtlasi palub PPA mõista A. Egorovi kasuks välja mitte rohkem kui 4 eurot päevas perioodi 31.03.2011-19.08.2011 eest, mitte rohkem kui 2 eurot päevas perioodi 13.09.2011-30.10.2011 eest ning 1 euro päevas perioodide 16.12.2011-13.01.2012 ja 23.03.2012-30.03.2012 eest. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Dokumentide vastu võtmata jätmine ei ole põhjendatud. Vastustaja nõustub kohtu järeldusega, et vastu võtmata jäetud dokumentidest nähtuvates asjaoludes vaidlust ei olnud. Küll aga nähtub neist, et A. Egorovil oli võimalus esitada PPA ametnikele taotlusi ja nende esitamisel taotluste lahendamisega ka tegeleti. Kohtu väide, et A. Egorov ei oleks saanud mõjutada kinnipidamistingimusi, rajaneb oletusel. Kohus ei ole kohaldanud HKMS § 2 lg-s 4 ettenähtud uurimisprintsiipi ega selgitanud välja, kas puudusid võimalused A. Egorovi seisundi parandamiseks. Ka ei ole kohus arvestanud arestimaja poolt tarvitusele võetud kinnipidamist leevendavaid meetmeid. 2) Kohus ei ole arvestanud kaebaja enda käitumist. Kaebuse nõuded on esitatud tagantjärele ning kaebaja ei ole teinud midagi selleks, et oma väiteid tõendada, viidates tõendite asumise kohale. A. Egorovil oli võimalus kasutada õigusteadmistega isiku abi või pöörduda kohtu poole, kui kinnipidamise nõuetele mittevastavus oli sedavõrd olulise mõjuga, et pärssis näiteks tema võimalusi osalemiseks kohtumenetluses. Kinnipidamisega kaasnenud ebamugavus ei toonud kaasa kaebajale otseseid tagajärgi (nt ajutine või püsiv terviserike või muud takistused). Ka ei nähtu A. Egorovi kaebusest, mil määral võisid kinnipidamistingimused tema seisundit mõjutada kaudselt. Kui võtta aluseks väljamõistetava kahju suuruse maksimumiks 14 eurot päevas, ei ole kahju väljamõistmine rohkem kui pooles ulatuses proportsionaalne ja põhjendatud, kuna tegemist on kaebusega, kus iseenda üleelamiste kirjeldamise asemel on tuginetud kohtupraktikale sarnastes asjades.

6. A. Egorov esitas 29.09.2014 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada tema vastuapellatsioonkaebus. Vastuse põhjendused: 1) Kohus on otsuses piisavalt põhjendanud, miks dokumente ei ole vaja asja juurde võtta ning on õigesti tuvastanud, et vastustaja ei protokollinud isikute suulisi taotlusi nõuetekohaselt. Arestimaja tööarvestuse raamat ei tõenda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna, millist soovi ta avaldas arestimajja saabumisel. 2) Kaebuse nõuded ei ole esitatud tagantjärele, vaid RVastS-is sätestatud 3-aastast tähtaega järgides. Kaebaja suhtes ei ole tehtud otsust kiiresti, kuna siseriikliku otsuse jõustumiseni võib minna rohkem kui 1,5 aastat. Tõendite esitamisega seonduvalt on asjakohane EIK seisukoht, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral eeldatakse kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ning kinnipeetav ei pea eeltoodut tõendama. Ei nõustu vastustajaga, et välja tuleks mõista 2 korda väiksem rahasumma mittevaralise kahju katteks ning peab väljamõistetud hüvitist ebaproportsionaalselt madalaks, arvestades, et Tartu Ringkonnakohus 20.12.2013. a otsuses nr 3-11-700 leidis, et ei saa lähtuda EIK lahendist Alvar vs Eesti, sest see tehti 8 aastat tagasi. Asjakohane on EIK otsus asjas nr 54872/08 (Kasperovicius vs Leedu), milles mõisteti 7 päeva eest 3000 eurot mittevaralise kahju katteks.

7. A. Egorov esitas 29.09.2014 vastuapellatsioonkaebuse, milles ta leiab, et õiglane ja põhjendatud oleks mõista 142-päevase perioodi eest 28 eurot päevas, mil õigusi rikuti eriti intensiivselt, 48-päevase perioodi eest 14 eurot päevas, mil õigusi rikuti keskmise intensiivsusega ja ülejäänud perioodide eest 7 eurot päevas, mil õiguste rikkumine oli vähem intensiivne, kokku 4907 eurot. Tartu Ringkonnakohus tagastas 06.11.2014. a määrusega

A. Egorovi vastuapellatsioonkaebuse seoses puuduste kõrvaldamata jätmisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. PPA ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise summa suurusega, leides, et halduskohus oleks pidanud välja selgitama, kas esinesid võimalused kaebaja seisundi parandamiseks. Ka leiab PPA, et halduskohus ei võtnud arvesse arestimaja poolt tarvitusele võetud kinnipidamist leevendavaid meetmeid ega kaebaja käitumist. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. HKMS § 197 lg 2 järgi ei ole ringkonnakohus samas seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Ringkonnakohus tuvastab esmalt, millises ulatuses pidanuks halduskohus

A. Egorovi kaebust lahendama (I); võtab seejärel seisukoha PPA apellatsioonkaebuse väidete ning täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmise taotluse kohta (II); teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (IV).

I

10. Vaidlust ei ole selle üle, et enne halduskohtusse pöördumist kasutas kaebaja Riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud võimalust nõuda esmalt kahju hüvitamist haldusorganilt. Nii selgitab A. Egorov halduskohtule esitatud kaebuses: „Olen pöördunud samasisulise kaebusega Lääne prefektuuri poole. Soovitud tulemust ei saavutanud, seega pöördun nüüd kohtu poole“. Halduskohus on kaebuse menetlusse võtmisel nimetatust ka lähtunud, sedastades: „Kaebusest nähtuvalt on A. Egorov esitanud samadel asjaoludel kahju hüvitamise taotluse PPA-le ning PPA on selle oma 23. detsembri 2013 otsusega nr 2.3-2/197314-2 rahuldamata jätnud“ (tl 19). Ringkonnakohus märgib, et eelviidatud taotlust kaebaja halduskohtule ei esitanud ning ka halduskohus seda PPA-lt välja ei nõudnud. PPA esitas A. Egorovi 04.11.2013. a kahju hüvitamise taotluse alles ringkonnakohtu nõudel 06.03.2015 ning ringkonnakohus võtab taotluse haldusasja materjalide juurde.

11. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega saab isik valida, kas pöörduda kohe kaebusega halduskohtusse või läbida kohtueelne menetlus. Riigikohus on leidnud, et RVastS §

17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse läbimisel haldusorganis peab menetluse tulemusega mittenõustumisel pöörduma isik halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest (RKHK 08.10.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-41-08, p 8), mistõttu sellisel juhul ei kehti halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud kahju hüvitamise üldine kaebetähtaeg. Eeltoodust saab järeldada, et valides kahju hüvitamiseks kohtueelse menetluse, allutab isik end ka vastava menetluse reeglitele. Seega kehtivad kaebajale ka RVastS § 18 lg-st 2 tulenevad nõuded.

12. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitise väljamõistmiseks. Riigikohus on leidnud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmisel otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (RKHK 17.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui isik otsustab omal vabal tahtel kasutada Riigivastutuse seaduses sätestatud kohtueelset menetlust, ei saa isik seejärel RVastS-s sätestatud menetlust järgides halduskohtusse pöördudes nõuda haldusorganilt kahju väljamõistmist muudel kui nendel alustel, millistel ta taotles kahju väljamõistmist haldusorganilt ning haldusorgan taotluse rahuldamata jättis.

13. A. Egorovi 04.11.2013 taotlusest nähtub, et kuigi viimane loetles Pärnu arestimaja puudulike kinnipidamistingimuste osas üles nii võimatuse jalutada värskes õhus, puuduliku ventilatsiooni, asjaolu, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, loomuliku valguse puudumise ja kambrite vähese valgustatuse ning lahtise WC, taotles A. Egorov PPA-lt kahju hüvitamist vaid värskes õhus viibimise õiguse rikkumise eest. Ringkonnakohus märgib, et PPA nimetatud asjaolule tähelepanu ei pööranud, lahendades taotluse kõigi A. Egorovi poolt märgitud aluste osas. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul olenemata A. Egorovi taotluse sisust võimalik asuda seisukohale, nagu olnuks A. Egorovil eelviidatud aluste osas kohtueelne menetlus läbimata. Küll aga soovib ringkonnakohus juhtida halduskohtu ning menetlusosaliste tähelepanu sellele, et ka viimasel juhul laiendas A. Egorov PPA-le esitatud nõudeid halduskohtusse pöördudes oluliselt, tuues kaebuses halduskohtule PPA rikkumistena esile ka duši all käimise vaid kord nädalas, kraanikausi puudumise kambris, väikese põrandapinna, üleriigiliste päevalehtede lugemise võimaluse puudumise ning laua ja tooli puudumise kambris. Halduskohus on kaebaja kõiki eelviidatud väiteid analüüsinud, kuigi arvestades PPA-le esitatud kahju hüvitamise nõude aluseid tulnuks halduskohtul jätta nimetatud osas kaebus läbi vaatamata. Vastavas osas tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osaliselt ning jätab

A. Egorovi kaebuse eelviidatud aluste osas läbi vaatamata. Pärast kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist on ringkonnakohtus seega vaidlus vaid nende kahju hüvitamise aluste osas, mille osas lahendas PPA A. Egorovi kahju hüvitamise taotlust kohtueelses menetluses ning mille osas halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas. Sellisteks alusteks on värskes õhus viibimise õiguse puudumine, arestikambri valgustatuse ja ventilatsiooni puudulikkus.

II

14. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on apellatsiooniastmes läbivaatamisele kuuluva kahjunõude osas kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse otsuses õigesti kindlaks teinud ega pea vajalikuks halduskohtu sisulisi põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4).

15. Ringkonnakohus ei tuvasta ka halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumist vastustaja taotletud tõendite vastu võtmata jätmisel. Tartu Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 28 leidnud, et põhjendatud ei ole asja juurde võtta vastustaja poolt esitatud koopiaid kinnipeetute telefonikõnede, saadetud kirjade, paki üleandmise taotluste ja menetlustoiminguteks kambrist väljaviimise registritest, kuna nimetatud dokumentidest nähtuvate asjaolude suhtes ei ole asjas vaidlust ning samas ei ole asjaolud asja lahendamisel olulise tähtsusega, kuna kaebaja lahkumine kambrist menetlustoimingute läbiviimiseks ei asenda vabas õhus viibimist ja kaebaja kirjavahetusest ei järeldu kambrite olmetingimuste vastavust nõuetele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS

§ 201 lg 4). Ringkonnakohus märgib, et ka vastustaja on nõustunud apellatsioonkaebuses halduskohtu järeldusega, et dokumentidest nähtuvate asjaolude suhtes ei ole asjas vaidlust. Vastustaja väitel ei ole eelnimetatud dokumente ilmaasjata esitatud, kuna neist nähtub, et

A. Egorovil oli võimalus esitada PPA ametnikele taotlusi ja nende esitamisel taotluste lahendamisega ka tegeleti ja ei ole põhjust arvata, et kaebaja teisi avaldusi-taotlusi ignoreeriti. Kinnipeetavate taotlustega seonduvalt on halduskohus vaidlustatud otsuse p-s 27 jõudnud asja materjalide juurde võetud tööarvestuse raamatu kannete pinnalt järeldusele, et vastustaja ei protokollinud isikute suulisi taotlusi nõuetekohaselt. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja viidatud tõenditega ei ole võimalik halduskohtu järeldust ümber lükata. Halduskohus ei ole tuvastanud ning ka kaebaja ei ole väitnud, et kaebajal ei olnud üldse võimalik vastustajale taotlusi esitada. Nimelt on A. Egorov kohtumenetluses väitnud, et ta ei esitanud kinnipidamise ajal kirjalikke taotlusi värskes õhus jalutamise võimaluse kasutamiseks või kambritingimuste parandamiseks, vaid edastas oma soovid suuliselt, kuid tõendid eelviidatud suuliste soovide protokollimist ei kinnita. Kuna vastustaja esitatud tõenditega ei ole võimalik A. Egorovi väidet suuliste soovide esitamise kohta ümber lükata, puudub vajadus tõendite asja materjalide juurde võtmiseks. Veenvaks ei saa pidada ka seda, et kogu viibimisaja jooksul A. Egorov jalutuskäiguks värskes õhus üldse soovi ei avaldanud või et kuna ta leppis ebarahuldava olukorraga, ei saa värskes õhus viibimise võimatust õigusvastaseks pidada.

16. Vastustaja väitel ei ole halduskohus välja selgitanud, kas puudusid võimalused kaebaja kinnipidamistingimuste parendamiseks. Vaidluse esemest lähtuvalt pidi halduskohus hindama olukorda, milles kaebaja vaidlusalusel perioodil arestimajas olles viibis. Seda on halduskohus asjas ka teinud, märkides otsuse p-s 17, et vaidlust ei ole selles, et kuna Pärnu arestikambril puudus jalutushoov, siis ei saanud seal kinnipeetavad isikud kasutada õigust igapäevaseks värskes õhus viibimiseks, ning on poolte erimeelsusi arvestades asjas välja selgitanud, kas Pärnu arestimaja kambri muud tingimused vastasid nõuetele. Vastustaja ei ole halduskohtu seisukohti arestimaja tingimuste õigusvastasuse kohta apellatsiooniastmes vaidlustanud. Vastustaja apellatsioonkaebuses toodud näited kinnipidamistingimuste parendamise võimaluste osas (näiteks kinnipeetu viimine teise jalutushooviga arestimajja või kinnipeetu kinnipidamine lähimas vanglas) ei ole asjakohased, kuna vastustaja ei väida, et neid kaebaja puhul reaalselt kasutati. Vastustaja viitab apellatsioonkaebuses ka kinnipidamist leevendavate meetmete tarvitusele võtmisele. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et halduskohus on vaidlustatud otsuse p-st 30 nähtuvalt võtnud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvesse arestikambri ventilatsioonisüsteemi tõttu paranenud kinnipidamistingimusi. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks vastustaja väide, et kaebaja ei ole teinud midagi selleks, et oma väiteid tõendada, viidates tõendite asumise kohale. Vastustaja ei ole täpsustanud, millised asjaolud või väited on tõendamata jäänud. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri. Kahju ärahoidmiseks oleks võinud vastustaja kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda (Riigikohtu 21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 15). Kaebajale ei ole ka etteheidetav, et ta ei ole kasutanud vastustaja poolt nimetatud võimalust õigusteadmistega isiku abile või pöördunud kohtu poole. Vastustaja ei ole esile toonud, kuidas oleks kinnipidamistingimusi saanud mõjutada see, kui kaebaja oleks varasemalt pöördunud õigusteadmistega isiku või kohtu poole.

17. Vastustaja leiab, et asjas ei ole tuvastatud mingeid tagajärgi kaebajale, kinnipidamisega kaasnenud ebamugavus ei toonud kaasa näiteks ajutist või püsivat terviseriket või muid takistusi. Tartu Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 29 asunud seisukohale, et kaebajal on õigus rahalisele hüvitisele talle inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajale oleks kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud tervisekahjustus, mis iseseisvalt õigustaks täiendava rahalise hüvitise väljamõistmist. Nimetatud halduskohtu seisukoha üle apellatsiooniastmes vaidlus puudub. Asjas on halduskohus üksnes tuvastanud, et kinnipidamisega Pärnu arestikambris on kaebaja inimväärikust alandatud. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga selles, et nimetatud asjaolu saab arvesse võtta ka kaebajale kahju hüvitise väljamõistmisel.

III

18. PPA ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurusega summas 1402 eurot ning on seisukohal, et kahju väljamõistmine rohkem kui pooles ulatuses ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. Arvestades kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist, mille tõttu võttis halduskohus alusetult kahju suuruse kindlakstegemisel arvesse ka kambri puudulikku möbleeritust, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kahju suuruse vähendamine.

19. Kohtupraktikas leitakse, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlaks tegemine väga tihedalt seotud kohtlemise kestusega, mis on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka EIK (nt 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja 60800/07, Ananyev jt vs Venemaa, p 172).

Arvestada tuleb iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (Riigikohtu 06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p 13; 21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 9), mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päevamäärast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 23).

Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, et kinnipidamisasutuste mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla küll mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (Riigikohtu 10.09.2009. a otsus nr 3-3-1-24-09, p 9). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).

EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus asjas nr 38967/10, Mets vs Eesti, p 31).

20. Kaebajale tekkinud mittevaralise kahju suuruse vähendamisel ja hindamisel arvestab ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata jätmisele kuulunud osa ning apellatsiooniastmes vaidluse esemeks olevaid arestimaja õigusvastaseid tingimusi (värskes õhus viibimise võimaluse puudumine, kambri ebapiisav valgustus ja ventilatsioon), kaebaja kambris viibimise perioode, mis üksikult ega kokkuvõttes kaebajale tervisekahju ei põhjustanud, samuti kambri tingimuste osalist parendamist. Ringkonnakohus peab võimalikuks rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja mõista PPA-lt kaebajale välja mittevaraline kahju ajavahemikus 16.12.2011-13.01.2012 arestikambris viibitud 29 päeva eest arvestusega 2 eurot päevas, ajavahemikus 13.09.2011-30.10.2011 arestikambris viibitud 48 päeva eest arvestusega 3 eurot päevas ning ajavahemikus 31.03.2011-19.08.2011 arestikambris viibitud 142 päeva eest arvestusega 4 eurot päevas, kokku seega 770 eurot. Arvestades arestimajas viibitud perioodi 23.03.2012-30.03.2012 lühidust (8 päeva) ning asjaolu, et kaebajale sellest tervisekahju ei tekkinud, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks nimetatud perioodi eest kaebajale hüvitise väljamõistmist.

IV

21. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu 15.08.2014. a otsuse resolutsiooni p 3 tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb nimetatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse läbi vaatamata osas, millega A. Egorov taotles kahju hüvitamist seonduvalt duši kasutamise võimaluse ebapiisavusega, kraanikausi puudumisega, üleriigiliste päevalehtede lugemise võimatusega, väikese põrandapinnaga ning kambri ebapiisava möbleeritusega. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse osaliselt seonduvalt kambri ebapiisava valgustuse, ventilatsiooni ja värskes õhus jalutuskäigu võimaluse puudumisega ning mõistab PPA-lt A. Egorovi kasuks välja 770 eurot.

22. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli halduskohtus kahju hüvitamise nõudelt summas 5000 eurot riigilõivu, 150 euro, tasumisest vabastatud. PPA oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna kaebus kuulus rahuldamisele osaliselt, ca 15% ulatuses kahjunõudest, tuleb vastavas osas kaebaja poolt tasumisele kuuluma pidanud riigilõivust PPA-lt riigituludesse mõista 22,50 eurot. Kaebaja poolt tasumisele kuuluma pidanud riigilõivu ülejäänud osa summas 127,50 eurot jääb riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel