3-14-52244/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52244 Otsuse kuupäev

13. aprill 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Sergei Henningu kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Sergei Henning Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Tallinna Vanglas perioodil 10.07.2013 – 20.05.2014 Sergei Henningule lihavaba toidu andmata jätmise õigusvastasus.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. mai 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 04.07.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Sergei Henningu kahju hüvitamise taotlus (nr 5- 18/14/18961-1), milles ta taotles hüvitist alates 10.06.2013 Tallinna Vanglas talle lihavaba toidu mittevõimaldamise eest. Taotluse kohaselt määrati lihavaba toit talle alles 20.05.2014.

2. Tallinna Halduskohtusse saabus 17.09.2014 S. Henningu kaebus, milles ta nõuab hüvitist

150 eurot iga päeva eest, mil talle Tallinna Vanglas lihavaba toitu ei võimaldatud. Ta märkis, et vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel ning talle riigi õigusabi andmist.

3. Oma 30.09.2014 määrusega andis Tallinna Halduskohus kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.

4. Tartu Halduskohus esitas 20.11.2014 Tallinna Vanglale kohtunõude, milles paluti edastada kohtueelse menetluse materjalid kohtule. Tallinna Halduskohus täitis kohtunõude 24.11.2014.

5. Samuti 20.11.2014 esitas Tartu Halduskohus kohtunõude ka Tartu Vanglale. Kohus palus väljastada S. Henningu vanglasisese isikuarve väljavõtte. Tartu Vangla täitis kohtunõude samal päeval.

6. 09.12.2014 esitas Tartu Halduskohus Tallinna Vanglale kohtunõude, milles paluti edastada kohtule Tallinna Vangla 20.05.2014 otsus kaebajale lihavaba toidu võimaldamise kohta ning selgitada, miks vangla varasemat seisukohta muutis. Tallinna Vangla täitis kohtunõude 12.12.2014.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 17.12.2014 S. Henningu taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse. Sama päeva määrusega jättis kohus rahuldamata S. Henningu riigi õigusabi taotluse.

8. Tallinna Vangla palub oma 07.01.2015 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata.

9. Oma 26.01.2015 määrusega määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 13.03.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 13.04.2015.

10. 10.02.2015 saabus Tartu Halduskohtusse S. Henningu riigi õigusabi taotlus, mille kohus jättis 16.02.2015 rahuldamata.

Kaebuse põhjendused

11. S. Henning selgitab oma kaebuses, et 10.07.2013 Tallinna Vanglasse saabudes palus ta meditsiiniosakonnas määrata endale lihavaba toidu. Ta teatas, et ei tarvita oma toitumiskultuuri ja maailmavaate tõttu toiduks liha. Tema palvest keelduti ning järgnevad katsed lihavaba toidu saamiseks jäid tulemusteta. Tallinna Vangla keeldumine on arusaamatu ning see on vastuolus põhiseaduse §-dega 40 ja 41. Kirikusse kuulumine ei saa olla isikliku usu ja tervikuna maailmavaate määrajaks. Alates 10.07.2013 – 21.05.2014 oli ta sunnitud oma toitumiskultuuri ja isiklikke veendumusi alla surudes sööma liha sisaldavat toitu, mistõttu sai kannatada psüühiline tervis ja vaimne areng. Sunniviisiline toitumiskultuuri vahetus avaldas mõju ka tema füüsilisele tervisele. S. Henning selgitab, et tema avalduse järel, mille kohaselt hemoglobiini tõus võib olla seotud toitumiskultuuri muutmisega, määrati talle koheselt lihavaba toit.

Vastustaja vastuväited

12. Oma kirjalikus vastuses kaebusele selgitab Tallinna Vangla, et vastuvõtmisel vanglasse S. Henning ei märkinud, et ta vajab erimenüüd. Kaebaja viibis 28.11.2013 perearsti vastuvõtul seoses sooviga saada taimetoitu, kuid meditsiinilist näidustust selleks ei tuvastatud. Tallinna Vangla sotsiaalosakonna juhataja 10.03.2014 vastusest nr 5-8/14/4574-2 nähtub, et kaebaja on ennast määratlenud õigeusklikuna ning ta kuulub Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikusse. Õigeusk ei eelda taimetoitlust. Seega puudus S. Henningul nii meditsiiniline näidustus kui ka religioosne vajadus liha mittesisaldava menüü saamiseks.

13. 09.04.2014 pöördus kaebaja perearsti poole, sest kahtlustas endal vere teel levivat nakkushaigust. Talle määrati vereanalüüsid pääsemaks küsimusega infektsionisti vastuvõtule. 15.05.2014 viibis kaebaja infektsionisti vastuvõtul seoses nakkushaigusega. Lähtuvalt vereanalüüsi tulemustest tegi infektsionist suulise korralduse dieedi muutmiseks lihavabaks. 20.05.2014 teavitas spetsialist-õde meditsiiniosakonna juhatajat, et kaebaja sõnul ei ole infektsionisti antud suuline dieedimuudatus jõustunud. Sööklas andmete kontrollimisel selgus, et info kaebaja dieedimuutusest on nendeni jõudnud ja jõustunud. S. Henningu dieet vahetati välja lähtuvalt infektsionisti otsusest, mis tulenes kinnipeetava analüüsidest ja arsti hinnangust tema tervislikule seisundile.

14. Vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 3 näeb ette erandid üldisest toitumiskorrast. S. Henning pöördus korduvalt arstide poole, kes ei tuvastanud meditsiinilisi näidustusi lihavaba menüü määramiseks. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 47 lg 3 kommentaaride kohaselt seostab religioosne toitumistava toitumise usuliste kaalutlustega, välistades teatud toiduaine (nt sealiha) tarbimise või seostab teatud toidu pruukimise või sellest loobumise kindlal ajal (nt paast). Sellist toitumiskorda lubatakse kinnipeetavale võimaluse korral – kinnipeetav võib loobuda teatud toidu pruukimisest, kuid ei saa nõuda enda eritoitlustamist. Kui ta loobub usulistel kaalutlustel sealiha söömisest, peab ta leppima lihavaba toiduga ega saa nõuda kanavõi kalaliha. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda vangla menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest ja toitudest. Kinnipidamisasutusel ei ole võimalik teha kaalutlusotsust usulistel kaalutlustel teistsuguse toitlustamise määramise kohta, kui ta ei ole veendunud selles, et sellised kaalutlused ka tegelikkuses eksisteerivad. Toitlustamisel tuleb vanglal tagada inimesele vajalik toidunorm, mitte aga arvestada iga kinnipeetava personaalseid soove ning eelistusi toiduainete osas. Pakutava toidu tarbimine vanglas ei ole kinnipeetava jaoks kohustuslik. S. Henningul on olnud võimalus oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.

15. Käesolevalt ei ole vangla tegevus olnud õigusvastane, samuti ei ole tuvastamist leidnud kaebajale mingisuguse mittevaralise kahju tekkimine. Seega ei ole Tallinna Vangla toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel.

Kohtu seisukoht

16. Asjas ei ole vaidlust, et juba 2011. aastal on kaebaja olnud määratletud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikusse kuuluvana. Alates 01.02.2012 kaebaja kohtus peaspetsialistvanemkaplan Dmitri Hüvaneniga ja soovis luba lihavaba toidu saamiseks religioossetel alustel. Vanemkaplan ei pidanud võimalikuks kaebajale religioossetel alustel lihavaba toitu näidustada. 07.11.2013 kaebaja pöördus spetsialist-kaplan Allan Krolli poole uuesti sooviga saada lihavaba toitu religioossetel alustel ja uuesti sai eitava vastuse, sest antud vestluses selgitas spetsialistkaplan kaebajale, et mingit religioosset näidustust lihavaba menüü määramiseks ei ole, kuna kaebaja näol on tegemist veendumusliku taimetoitlasega. 10.03.2014 toimunud vestluse käigus kaebaja avaldas taas soovi saada lihavaba toitu seekord veendumuslikel alustel, kuid spetsialistkaplan ei saa veendumuslikel põhjustel, ilma religioosse aluseta lihavaba toitu kinnipeetavatele näidustada (tl 10).

17. Käesolevas asjas ei ole vaidlus selles, et kaebaja soovis saada lihavaba toitu esialgselt religioossetel alustel ja hiljem veendumusliku alusel. Kaebaja ei nõudnud liha asendamist kalaja, või piimatoodetega. On teada, et vanglates, sealhulgas Tallinna Vanglas, antakse kinnipeetavatele kaks erinevat menüüd – tavamenüü (toit sisaldab liha) ja lihavaba menüü (toit ei sisalda liha). Seega Tallinna Vanglal oli reaalne võimalus anda kaebajale lihavaba toitu.

18. VangS § 47 lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toitumistarvet. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavatele dieettoitlustamine ning võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Oma kaebuses tugineb S. Henning sellele, et ta ei tarvita toiduks liha oma maailmavaatelt ja toitumiskultuurilt tervikuna. Tallinna Vangla on järjepidevalt leidnud, et lihavaba toidu määramine on võimalik üksnes siis, kui vangla meditsiiniosakond või kaplan näeb selleks vajadust. Seejuures saab vangla käsitluse kohaselt mittemeditsiiniline vajadus tuleneda üksnes kuulumisest kindlaksmääratud usuorganisatsiooni. Vangla on märkinud, et õigeusk ei eelda lihavaba toitu ning üksnes veendumuslikel alustel lihavaba toitu ei määrata.

19. Kohus möönab, et VangS § 47 lg 3 teisest lausest ei tulnud käesoleval juhul vanglale otsest kohustust S. Henningule lihavaba toitu määrata enne arsti vastavasisulist otsust. Seadus ei reguleeri otsesõnu seda, kas otseselt usutunnistusest mittetulenevatel veendumuslikel alustel peab vangla kinnipeetava taotlusel talle lihavaba toitu andma või mitte. Kohtu hinnangul tuleb selle küsimuse lahendamiseks lähtuda muuhulgas tegelikest oludest. Usutunnistusega otseselt mitteseotud põhjusi taimetoidu taotlemiseks ei ole seadusandja pidanud samaväärseteks tervisest ning usutunnistusest tulenevatest põhjustest. Samas ei keela seadus võimaluse korral lubada kinnipeetaval järgida oma toitumisalaseid veendumusi. Kohus leiab, et Tallinna Vangla ei oleks rikkunud ühtegi õigusnormi, kui oleks pakkunud kaebajale lihavaba toitu. Seejuures on oluline see, et lihavaba toitu valmistatakse Tallinna Vanglas niikuinii ning selle pakkumine kaebajale ei oleks olnud vastustajale koormav.

20. Vangla ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja tõsist soovi saada lihavaba toitu. Kohus samuti ei kahtle selles, et kaebaja oli põhimõtteline, veendumuslik taimetoitlane. Vastustaja väited selle kohta, et kaebajal oli võimalik vangla toidust loobuda ning osta endale meelepärast toitu vangla kauplusest, on kohtu hinnangul otsitud. Esiteks on kohus menetlusabi taotluse lahendamise tõttu tuvastanud, et kaebajal polnud nelja kuu jooksul ühtegi laekumist isikuarvele, kusjuures kontrollitud perioodi alguses ei saanud kaebaja veel Tallinna Vanglas lihavaba toitu. Teiseks sätestab Tallinna Vangla kodukorra p 16.2 niisugused piirangud ostetava toidukauba kogusele, et vangla pakutava toidu täies mahus asendamine enda sisseostudega oleks võimatu isegi piisavate rahaliste vahendite olemasolul.

21. VangS § 41 lg 1 kohustab kinnipeetavat kohtlema inimväärikust austaval viisil ning kindlustama, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. On selge, et vanglas kinnipidamine toob paratamatult kaasa ka olulise valikuvabaduse vähenemise toitumise osas. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale meelepärast toitu. Samas valmistas Tallinna Vangla reaalselt lihavaba toitu, mida hilisemalt anti meditsiinilistel põhjustel ka kaebajale. Tulenevalt sellest asub kohus seisukohale, et liha sisaldava toidu saamine ei kaasnenud vanglas kinnipidamisega paratamatult. Kohus möönab, et vangla ei pea lihavaba toidu osas vastu tulema kinnipeetavate igasugusele juhusoovile. Samas juhul, kui tegemist on veendunud taimetoitlasega, keda ajendavad seejuures tõsised eetilis-moraalsed probleemid, võib kohtu hinnangul sunniviisiliselt liha söömine valmistada tõsiseid vaimseid kannatusi. Tahtmata füüsilist tervist ohtu seada, ei ole kinnipeetaval niisugusel juhul võimalik toidust loobuda. Samuti suur osa toitudest (nt supid, lihakastmed, pudrud) on niisugused, et kui nende valmistamisel on kasutatud liha, ei ole toidust liha eraldamine sisuliselt võimalik. Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja on kaebaja suhtes rikkunud VangS § 41 lõiget 1 ning seega alandanud tema inimväärikust. Seejuures on Tallinna Vangla nähtuvalt 10.03.2014 vastusest S. Henningule nr 5-8/14/4574-2 olnud teadlik kaebaja soovist saada lihavaba toitu juba 2012. aastal ehk juba eelmise Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kohtu hinnangul tuleb vangla tegevust pidada süüliseks, kuna vangla on korduvalt teinud kaebaja suhtes keelduvaid otsuseid.

22. Kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla tegevuse tõttu ka kannatada saanud tema psüühiline ja füüsiline tervis. Kaebajale määrati lihavaba toit lõpuks infektsionisti otsusega. Asjas ei viita ükski tõend sellele, et kaebaja tervis oleks lihavaba toidu saamata jäämise tõttu kahjustada saanud. Ka tõsiasi, et lihavaba toit määrati lõpuks infektsionisti otsusega, ei viita sellele, kuna toiduhügieeni järgides valmistatud toit ei saa põhjustada infektsioone. Kohus järeldab sellest, et kaebaja tervist ei ole Tallinna Vangla kahjustanud.

23. Seega on kohtu hinnangul asjas täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused, s.t Tallinna Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega kaebaja inimväärikust alandanud. RVasts § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Süü vormiks peab kohus hooletust, kuna asja materjalidest nähtub, et kaebaja õiguste rikkumise tingis ebaõige lähtumine kitsalt VangS § 47 lõike 3 tekstist ning vangla tegevus ei olnud iseenesest suunatud S. Henningu alandamisele. Kuigi kohus peab vangla õigusvastast tegevust inimväärikuse alandamise raskuse minimaalset piiri ületavaks, ei pea kohus õigusrikkumist samas seda piiri oluliselt ületavaks, kuna kaebajale oli iseenesest tagatud VangS § 47 lõikele 1 vastav toit ning on selge, et kinnipidamisasutuses ei ole isikutel võimalik kõiki oma veendumusi järgida ka nende õigusvastase kohtlemise korral. Seega on kohus seisukohal, et rahalise hüvitise väljamõistmine asjas ei ole põhjendatud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohus rahuldab seega kaebuse osaliselt ning tuvastab, et perioodil 10.07.2013

– 20.05.2014 jättis Tallinna Vangla kaebajale lihavaba toidu andmata õigusvastaselt.

24. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude nimekirja. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik