3-15-221/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2015, Tartu Haldusasja number 3-15-221 Haldusasi Andres Sarapuu kaebus Viru Vangla 19. detsembri 2014. a käskkirjade nr 6-3/1988-D ja 6-1/1852-KP õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 3. veebruari 2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Andres Sarapuu määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Andres Sarapuu määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. veebruari 2015. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Viru Vangla 19. detsembri 2014. a käskkirjaga nr 6-3/1988-D määrati kinnipeetavale Andres Sarapuule distsiplinaarkaristuseks noomitus kuna ta valdas keelatud esemeid. Sama kuupäeva käskkirjaga nr 6-1/1852-KP otsustati paigutada Viru Vangla avavanglaosakonnas paiknev kinnipeetav A. Sarapuu ümber karistuse kandmise jätkamiseks Viru Vangla kinnisesse osakonda.

2. A. Sarapuu esitas Viru Vangla 19. detsembri 2014. a käskkirjade nr 6-3/1988-D ja 6-1/1852-KP peale vaide, paludes käskkirjad tühistada ja taastada endine olukord. Viru Vangla

19. jaanuari 2015. a vaideotsusega nr 6-12/2-3 ja 21. jaanuari 2015. a vaideotsusega nr 6-12/2-4 jäeti A. Sarapuu vaided rahuldamata.

3. A. Sarapuu esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 19. detsembri 2014. a käskkirjade nr 6-3/1988-D ja 6-1/1852-KP õigusvastasuse tuvastamiseks. Koos kaebusega esitas A. Sarapuu taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks või riigilõivu summa märkimisväärselt vähendamiseks. Taotluse kohaselt on A. Sarapuu maksujõuetu.

4. Tartu Halduskohus jättis 3. veebruari 2015. a määrusega A. Sarapuu taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks. Halduskohtu määruse kohaselt ei ole piisavat alust järeldada, et kaebus on ilma igasuguse edulootuseta, kuid see asjaolu ei ole piisav alus menetlusabi taotluse rahuldamiseks. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebaja arvele on nelja viimase kuu jooksul enne kaebuse esitamist laekunud 850,93 eurot, millest tuleb maha arvata nõuete fondi võetud 425,44 eurot, vabanemisfondi arvatud 170,19 eurot ja elektri eest tasutud 6,96 eurot. Menetlusabi andmisel arvesse võetav kahekordne keskmine kuusissetulek on seega 124,17 eurot, mis on piisav, et tasuda kaebuse nõudest tulenevat 15 euro suurust riigilõivu. Kaebaja rahaliste vahendite vaba jääk moodustas konto väljavõtte koostamise hetkel 54,21 euro suuruse summa.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 3. veebruari 2015. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja saata asi menetlusse võtmiseks esimese astme kohtule. Määruskaebuse kohaselt ei määra number arvelolevast rahast riigilõivu tasumise võimekust. Kaebaja asus oktoobris 2014 tööle ja sai esimese palga novembri keskpaigas, kui tal ei olnud aimu tulevasest vajadusest tasuda riigilõivu. Palgast peeti kinni teatud summad vangistusseaduse § 44 alusel ja kaebajale jäi reaalselt raha kätte 93 eurot. Sidepidamisele ja hügieenitarvetele kulub igas kuus vähemalt 25-30 eurot. Samas pidi kaebaja oma koormust arvestades tegema möödapääsmatuid kulutusi toidule. Kaebaja koormuseks oli käia igapäevaselt kella 7.00-ks kooli ja pärast kooli tööle, mis kestis kella 22.00-ni ja kahel päeval nädalas kuni kella 00.00-ni. Detsembris kätte jäänud 93 eurost pidi kaebaja peale hädavajalike kulutuste tegema ka jõuluja uusaastakingituse oma pojale. Seega ei saa novembris ja detsembris saadud palka arvestada riigilõivu tasumise võimekuse hulka. Detsembrikuu eest saadud palk oli väiksem, kuna kaebaja paigutati tagasi kinnisesse vanglasse. Arvestada tuleb, et esitatud kaebus on põhjendatud ja perspektiivne, kuna kaebaja õigusi on raskelt rikutud ja seadust ebaõigesti kohaldatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 3. veebruari 2015. a määrus tuleb jätta muutmata ja A. Sarapuu määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 201 lg 4 ja 203 lg 2). Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

7. Halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata HKMS § 112 lg 1 p-le 1 tuginedes. Menetlusabi taotlus esitati 26. jaanuaril 2015 ja keskmise sissetuleku arvutamisel tuli arvestada perioodi 26. september 2014 - 25. jaanuar 2015. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud seisukohaga, et riigilõivu tasumise võimekuse hindamisel ei tohiks arvestada kaebajale novembris ja detsembris makstud palgaga. Tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2012. a määrusest haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12 saab kinnipeetava sissetulekutest HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel maha arvata eluasemekuludega võrdsustatavad elektriseadmete kasutamise kulud ning vangistusseaduse § 44 alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad. Kaebaja sissetulekuteks nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist oli 850,93 eurot, millest tuli maha arvata nõuete fondi võetud 425,44 eurot, vabanemisfondi arvatud 170,19 eurot ja elektri eest tasutud 6,96 eurot. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek, 124,17 eurot, õigesti arvutatud.

8. Halduskohus tuvastas õigesti, et kuna kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 124,17 eurot, mis ületab tunduvalt tasumisele kuuluvat riigilõivu summas 15 eurot, on kaebaja võimeline tasuma riigilõivu 15 euro ulatuses. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 6. septembri 2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11, RKHK

4. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras, kui teised isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Pealegi ei võta riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ära kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuna seda on tal võimalik teha pärast riigilõivu tasumist, milleks kaebajal on olemas materiaalsed võimalused.

9. Ringkonnakohus selgitab, et olenemata asjaolust, kas esitatud kaebus on perspektiivne või mitte, ei ole kohtul õigust vabastada kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Seega on halduskohus õiguspäraselt jätnud A. Sarapuu riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata, kuna teda ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtupraktikas (Riigikohtu 29. novembri 2011. a otsus nr 3-3-1-22-11, p 24) on tõdetud, et isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.

10. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuses esitatud väited, et kaebaja sissetulekust läheb osa hügieenitarvete ostmiseks ja sidepidamisele. Tegemist on kulutustega, mille tegemine ei saa kaebaja majanduslikust seisust nähtuvalt olla kuidagi välistatud ning need ei muuda teda maksejõuetuks. Samuti puudub kohtul alus võtta menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvesse tulevikku suunatud kulutusi. Riigikohus on

12. märtsi 2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9 selgitanud, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk Tiina Pappel Agu Timmi